Tere ja kena kohtuda, see on vikerraadio ning järg on saate, käbi ei kuku käes. Me veedame täna kvaliteetaega isa ja pojaga, kelle tegemisi teame kaunis hästi. On ju olümpiavõitja Eesti-suguses riigis haruldane liik ja säärase tiitlini jõudnud sportlased alati suurendusklaasi all. Nõnda on läinud ka Gerd Kanteriga, kes tunnistab, et mustvalge suhtumisega isa Jaani tunnustust võita ei ole kunagi liiga lihtne olnud. Enda unistuste elluviimise eest on tulnud võidelda lapsepõlvest peale kus unistajaga ühel pool rindejoont kippus olema ikka ema, mitte isa. Aga stuudios on just isa ja poeg ja püüame teada saada, missugust jahu need kaks võrdlemisi erineva ellusuhtumisega kivi jahvatanud on. Lapsepõlvelood, kasvamine ja kasvatamine. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Jaan tere tulemast vikerraadiosse, tere hommikust ning Jaaniga on kaasas loomulikult poeg Kerd, olümpiavõitja Rõõm näha Gerd. Tervist. Kui palju sa iseendaga kaasas seda mõtet olümpiavõidust tänasel päeval veel kannad, kas see on niisugune, mis ikkagi hallis argipäevas, mis mõnes mõttes on saabunud pärast tippsportlase karjääri lõppu kipub ka ununema, vaikselt ja tagaplaanile jääma? Ega muidugi nüüd ei, kujutage ette, et sa alustad igat hommikut niimoodi, et vaatad peeglisse ja võtvuao siin valem. Aga no ikka, kui palju sul on põhjust mõelda oma karjääri kõige kirkama saavutuse peale? No kindlasti igapäevaselt ma selle peale ei mõtle, et aga selge see, et kas mingisuguseid erinevaid inimesi kohates siis mõni ikkagi alustab puhtalt sellest. Tere olümpiavõitja, eks see tiitel ikkagi nagu elab ja sportlikus mõttes kõige suurem saavutus ja kui ütleme siis maailmameistritiitlid kuidagi nagu muutuvad eksiks, siis siis olümpiavõitja tiitel ikkagi on ja jääb. Kui see ja võit oleks jäänud seal saavutamata, oletame, kujutame stsenaariumi ette siis oma isa, sa tead ju hästi, mida ta oleks sulle karjääri kokkuvõtteks öelnud või ütlemata jätnud, sest praegu ega vaevalt tal midagi ette heita on sisuliselt kõik, mis võtta oli, sai ju ära võetud, aga juhul, kui oleks midagi nihu läinud ja olümpiavõit jäänuks tulemata, siis mis su isa suhtumine selles küsimuses oleks võinud olla, mis tüüpi meest on, millise komplimendiga oleksin kostitanud? Ma arvan, et eks ta on ju selle minu spordikarjääri jooksul, ma arvan ka päris suure muutuse läbi teinud, et ühtepidi on ta kogenud minu, minu erinevaid medalivõite. Ja eks algusaastatel selge see, et see, tema kriitika oli, oli selline suhteliselt otsekohene ja kuna ta on ise ikkagi mitte paljudel aga ikkagi mõningatel tiitli võistel käinud. Ja ma arvan, et võib-olla siis selline kõige ütleme tema jaoks ikkagi sihuke võib-olla emotsionaalsem või üldse. Ta ütles, et tunnetada seda olümpiaõhustikus oli ikkagi Londoni olümpia ja seal, kus ta istus põhimõtteliselt teises reas vähemalt kvalifikatsioonis ja nägi seda rahvahulka, siis, siis ta ikkagi ütles ise küll kus nad ise seal võistlema siis siis kindlasti oleks väga lihtne seda tulemust saavutada olnud, nii et, et ma arvan, et ühtepidi nagu alati kodust tugitoolist on nagu võimalik nagu ühte mõnda asjadest arvata, aga kui sa oled koha peal nagu neid asju ise kogenud ja näinud, et siis siis tihtipeale see kuidagi see vaatenurk natukene muud. Jaan, kui sa mõtled tagasi nendele karjääriaastatele, siis mis on võib-olla kõige sapisem või kurjem või kriitilisem märkus, mille sa oled poisile tema spordiaastate jooksul teinud? Meenub sulle see hetk ja olukord. Minule meenub kõige rohkem see oli kas Göteborg 2006, kui ma ei olnud ise veel, ma ise küll käisin pärast Peterburis ära, aga oli kvalifikatsioonivõistlus. Ja mina ei tea, kuidas see info nagu levis siin Eestis, et näen pois, sõidab seal pikkade pükstega. Ja see jõudis ajakirjandusse ja see oli päris niuke, noh päris päris suurte pealkirjadega oli see isa siin harjutab seal kvalifikatsioonis ja minu meelest oligi. Kui keeld püksid ära võttis, siis tuli dünamo, öeldes. Mäletad ise seda veel? Ei, ma mäletan küll, aga ega noh, tegelikult sama asi oli ka finaalvõistlusele, et kuna ilm oli sombune ja siis siis tõesti ma pikki pükse ära ei võtnud, aga kui nad on sellised väga mugavad trennipüksid, siis jah, ma sain aru isa põhimõttest, et see, see, ütleme siis nagu pükste ära. Meil on ikkagi üks selline märk, et noh, ma olen 100 protsenti valmis, ma lähen täiesti tulemust tegema, et et tõesti, et üks on nagu soojendus, teine on nagu niisugune põhivõistlus ja tema nagu väga selgelt väljendas seda. Kui sul on ikkagi soenduspüksid jalas, siis, siis sa ikka asja tõsiselt ei võta. Väga nendest spordijuttudest muidugi siin tänases saates ei pääse vehkima, püüan muudes asjades rohkem uurimistööd teha, ütleme siis niimoodi. Ja perekonnaga seotud küsimused on pigem luubi all, Jaan Gerdil on ju noorem õde ka. Arusaadavatel põhjustel ei ole ta kunagi niimoodi avalikkuse huviorbiidis olnud kui Gerd ees, et kus on Ketlin, millega ta tegeleb? Tahan siinsamas naabermajas Hiltoni hotellis töötab. Kui lähedal või kaugel oli võimalus, et ka pere teine laps oleks sportlaskarjääri valinud. Tasin Eha rünne all trennis käis korraga aga noh, ütleme nii, et ega, ega sportlast vägisi ei tee, peab ikka sisemine tahtmine olema. Sai sellest ise ka aru ja. Mina ütleks, et mu kõrval, nii et kuna meil, nagu see üks suur projekt juba kodus oli, siis, siis kindlasti Maran õde tunnetas seda ka, et et kuidagi nagu sama sama plaati nagu teise nurga alt mängida pole vist mõtet, et püüame all, olid teised väljakutsed küllalt keeruline on olla ka, eks, kui vend ees nii ägedalt teeb. Kindlasti keeruline ja teistpidi ongi see, et ega eks ta ju sai aru ka, ega kuna isa selles mõttes ei ole ka lihtne persoon ja seda tema tema heakskiitu saada, et et isegi kui sa nagu püüad, siis, siis noh, minul läks ka selle heakskiidu saamisega päris pikalt aega, nii et õel sellist kannatust ei olnud. Ühte asja spordiga seoses ja inimloomusega seoses tahaks klaarida veel siin alguses. Kas keret sulle endale jaan? Sulle ei tundu vahel, et mõnes mõttes on imelik, et Gerdil õnnestus sportlaskarjäär nii ägedalt, et ette võtta ja saavutada tõesti niisugusi tulemusi. Mida ma mõtlen, on see, et sa paistad olevat eluaeg olnud Gerd, niisugune rahulik, heatahtlik tippspordis läbilöömiseks natukene pehmo ära mõista valesti, eks, liiga leebe vend, aga ometi siis kui tegemiseks läheb, siis kusagilt sul mingi see loom, millest spordis räägitakse, tuleb välja. Kas see mõttekäik praegu kuulata on lihtsalt võhiku, selline nägemus ja arvamus Kerti nii hästi ei tunne või see on sinu peast tähelepanekuna ka läbi. Kus on ikka jah ja ma ütlengi selles suhtes, et kui siin Kerdi alguste algusaastatele, et noh, et ta ei leidnud treener, et noh, ega see oligi mina, kolest treener, ega ma ka väga nii oleks taga, võib olla koostööd tegema hakanud. Ta oligi liiga niuke sõbralik või ütleme, spordi jaoks spordis on kõik ju vaenlased omavahel ja selles, et muidugi sisemuses ma näen, et Gerdil on see võitja, tahe on olemas, see on kõige olulisem asja juures ja, ja selle tahtmise teostamiseks on ta nõus ka noh, ühesõnaga tööd tegema. Gert sinu enda arvates ka, kui mõtlen näiteks siia kõrvale nime Erki Nool, kes on ka olümpiavõitja, siis te persoonidena natuurilt olete vist peaaegu üksteise vastandid, aga nagu näha, siis mõlemal puhul on mudel töötanud lõppkokkuvõttes. Ma olen alati olnud selline võib-olla mitte mitte vastanduja ja mitte selline võib-olla konfliktiotsija, et et Erki on alati selles mõttes jah olnud selline sisemiselt hästi tugevalt põlev ja, ja seda sihukest energeetikat ammutama, ütleme siis sellest vastasleerist väga tugevalt ja, ja kui keegi endale põhimõtteliselt halba soovinud, siis see on olnud tema jaoks nagu selline vesi tema veskile ja, ja see on aidanud teda just edasi. Mulle konfliktid väga ei meeldi ja kui tõesti kellelegi ei suju, siis ma pigem otsingi seda oma rada ja üritangi võib-olla siis ise nokitseda nagu edasi minna. Et, et see on võib-olla olnud selline nagu ütleme teatav erisus kindlasti teiste meie olümpiavõitjatega, aga, aga noh, samas ma arvan jah, et nagu isa ütles, et selline nagu võidu tahemus alati olnud, et selge see, et alati võib-olla pole neid oskusi kohe võtta olnud ja neid on vaja olnud, lihvida ja harjutada, et aga ma olen selline nagu visa ja kannatlik olnud. Aga ma räägiks vahele siin mina võldenelgit ja keldi täitsa, et mõnes mõttes on sarnased minu meelest mõlemad on nagu ütleme, ema, rinnapiimaga, seda andekust neil ei ole. Neil on, mõlemad on suure tööga need saavutanud, kui vaatad, ega Erki Noole seal 10 ala, mis ta sai kümnevõistluses tegi, no väga-väga hästi, tal need asjad välja ei tule, ikkagi kõrvaltvaatajana sama näiteks oli, kunagi oli Kristjan Rahnu kes, kes noh, ta oli nagu minu meelest kõiki asju alasid, ta tegi ilusti hea vaadata. Erki Noolelt seda ei olnud. Tal oligi see töötahe ja no vot sellega ta jõudis, ega Gerdil on kaer, kui sa vaatad seda ketast käes, aga see ei ole väga loomupärane element seal seal. Jah, oleneb muidugi, kes vaatab, et mulle tundub küll, et õige mees õiges kohas, õige asjaga. Aga. Kui sa niimoodi ütled, proovime selle pildi siis kokku panna, kuidas me oleme jõudnud nii kaugele, nagu me jõudnud oleme ja selleks me jaan, läheme nüüd sinu lapsepõlve. See kõik kusagilt mingis mõttes on ju alanud sealt. Ja kui sa meenutad aegu tagasi oma lapsepõlvekodu, kuskohas see oli esiteks ja mis tingimustes, Jaan, sina üles kasvasid. Vana-Vigalas, kus ma praegu elan, aga noh, ütleme minu lapsepõlvekodu oli minu elukohast mingi paar kilti eemal. Aga ütleme mina, mu lapsepõlv võib öelda, et on see 50.-te lõpp ja 60.-te algus ja ega siis oli ikkagi suht vaeselt elasime seal mingisuguseid kirikus ei olnud ja pealegi isa ja ema töötasid kolhoosis kuuekümnete alguses oli üldse nagu kolhoosides oli veel niuke vaene aeg. Kuuekümnendate lõpus hakkas asi paremaks minema. Aga minu, ütleme sporditee või sinna praktiliselt, ega mingeid võimalusi meil ei olnud, pidi ise kogu aeg midagi välja mõtlema heinamaadepealse jalgpallitaolised, olgugi et polnud õiget palligi, midagi. Ma mäletan, sai niuke korvpallirõngas tehtud, mis oli mingi vana tünnivits, sai sinna kuuli seina külje löödud ja siis palli mängitud noh, ütleme ise pidid otsima, tänapäeval sõidad mööda Eestimaad ringi, näed, mägevad väljakud, ühtegi last kuskil mängimas ei ole. Mõttekoht igatahes. Mõttekoht küll ja mis on su esimesed mälestused lapsepõlvest? Ma mäletan, ütleme mingisugust ütleme kolmeaastaselt ennast nagu viie-kuue-seitsmeaastaselt, siis pidi juba ema isa aitama, milles mingisugustes töödes kodumajapidamistöödes selliseks talupidamise moodi noh, ütleme jah, põllutööd ja mis meil seal olid. Noh, oli majas, oli üks lehm ja noh ma mäletan juba mingi kuue seitsme aastaselt sa heina käidud. See oli toona laste, kuidas öelda, tavaline lapsepõlv ja Iisraeli. Sinus see konflikt ei tekitanud, sa said vanematega hästi läbi. No ega seal ei olnud valikuvõimalusi, isa pani ette, mis, mis tuli teha ja ma mäletan nii väga hästi, meil oli, peres oli niimoodi. Söögilaua taga oli nagu, kui kindel toit oli, kui sa seda süüa ei tahtnud, siis tuli lauast ära minna, ei olnud asja siin laua äärde, et tuuakse teine toit tasemele. Ei, seda ei olnud, siis sa oled ilma. Ja siis oligi, mina mäletan isase piimasuppi, mida mina ise siiamaani tead. Nii et nende piimasuppi ajad mani alatis laugast eemal, nii et. Selles oli parasjagu jonnakust ka siis või põhimõtte kindlustamist, nime nimetusena, sellele anname. No vot, mina ei tea, ma ei, jah, kui ikka see toit ei maitsenud, siis vägisi ei söö siis. Pigem sind, ma just mäletan sa saates sind, ma ei mäleta, kes seda rääkis, kassegi salluvad. Kui tema leivaviiluga kastus kastist sinna vee sisse, siis panin suhkrut peale, seda sai ja mul mulle tuli kohe meelde, et me saime ka sedasi. Läksid paremaks, siis sai või peale pandud ja vaidles suhkrut. No kõik teavad, et Kerdan suurt kasvu mees Jaan, sina samamoodi, tema isana, kas sinu isa oli ka suur? Kas ei olnud, isa oli meeter 80 oli nagu ütleme, ta ise rääkis, et sõjaväemõõt oli, mis vanuses sa ta kätte said juba? Mõõtudelt Gunnar Hololei, kunagi kuulutas välja. Pikad poisid, noh, ühesõnaga korvpalli juurde. Ja mina saatsin ka kirja ja ma olin niimoodi, et kas ma olin meeter 68, olin 12 aastaselt pikla esimesse klassi läksin me oleme need meeter 51 ja, ja kui lõpetasin maal põhikooli, siis ma olin sama pikk kui praegu on, nii et need seal 92. Aga tookord sinna Gunnar Hololei konkursile nagu ma olin liiga lühike ja, ja praktiliselt mitte ühtegi pikakasvulisi ei tulnud tookord sinna või kui tulid, siis nendest ei saanud asja. Kus kohas sinusse huvi või ambitsioon üldse ärkas, ma mõtlen, kui üks maapoiss teeb töid, nagu sa kirjeldasid ja on suurest linnaelust pigem eemal siis eneses niisuguse huvi leidmine üldse. Mulle tundub väikest viisi trikk olevat. Et kuidas sinuga sa käis, minu isa oli spordihuviline ja meil oli majas, oli niisugune reegel jälle, et kui raadiost tulid spordiuudised, siis ei tohtinud keegi piiksatada. Ja spordilehed ja ta on siiamaani praegu ema kodus pööningul olemas, need kõik need ei kuulunud hävitamisele, need pidid alles seisma. Et põhimõtteliselt spordilehed ja spordiuudised olita. Üliolulised asjad, mille pärast. Ja see nakatas mööda minnes sind ka ja sest ma mäletan ise juba 64, kui Ants Antson tuli olümpiavõitjaks, meil majas telekat ei olnud, aga siis ma käisin naabrimehe juures vaatamas, nii et seda seda uisutamist ma mäletan. Siis ma olin ju seitsmeaastane. Aga sealsamas Vana-Vigalas oli seal kasvõi ühe või kahe mansa jagu mehi, kellega poisse, kellega korvpalli mängida, ei olnud. Ei olnud korvpall oli minu ka samamoodi nagu Gerdil oli suur unistus ja korvpalli ma sain mängima alles siis, kui ma tulin linna kooli. Ja põhimõtteliselt, ega ma ju ei olnud ju midagi mänginud, aga mul oli see sisemine tahe olemas ja põhimõtteliselt siin ma läksin kutsekooli ja kutsekoolis ma juba olin ikka nihuke. Teisel aastal olin põhimõtteliselt võistkonna põhitegija. Kergejõustikud ma tegin siiamaani, mul ei lähe meelest ära, kui Raplamaarajooni meistrivõistlustel Andres Sõbra, kes kuulitõukes pähe sain Võtame veel mõned lapsepõlvemomendid läbi seda, et Gerd on olnud korralik, ontlik, eeskujulik, no neid sõnu võib ritta panna, palju teavad kõik. Aga kuidas isaga lood olid, et kas sina seal Vana-Vigalas leidsid ikkagi noh, oma eale vastavalt mõnusaid huvitavaid, natuke ohtlikke tegevusi ka, kas te pättust tegite seal oma poistega nii vähe või palju, kui seal kedagi? Dorian kodus ma küll ei teinud, aga kui koolis ei käi ja ma olin internaadis seal juhtus kõiki imet, siiamaani mõni tüdruk ahistamis sellega välja tulnud tänapäeval ju kuulajaid, et on mingi 50 aastat tagasi kedagi ahistatud, siis meie ajal. Noh, minu meelest oli see loomulik, tead. Jah, aeg-ajalt lähevad mööda ja siis nimetatakse neid natuke teistmoodi ja neid omavahelise suhtlemise koolis meeldis sulle käia või. No ausalt öelda. Nii ja naa, seda ma mäletan, et mina ikka ootasin seda, et jääks vahest haigeks, aga haige Ma ei olnud kunagi nii, et põhimõtteliselt sai kõik päevad praktilises koolis käidud, nii et igal hommikul, kui sa kodus olime, internaadis, nii et selles mõttes nädal aega olime kodunt ära, laupäeval tulin koju, ühe päeva saime kodus olla pühapäev. See tähendas üsna varast iseseisvumist, eks. Põhimõtteliselt jah. Kool oli meist kaheksa kilomeetrit, oli kaugel ja ikkagi jah, praktiliselt ainus lahendus oli. Sest ega sealt meie külast ja ikkagi keegi keegi kodus ei käinud, kõik olid nagu interna, siis see oli vanuses juba siis alates seitsmendast eluaastast. Mis eluala inimesed ema-isa? Ja meil oli viis last, nii et ega ema oli ju põhimõtteliselt üks. Minu vend sündis veel ju 64. aastal, kui ma olin juba kaheksa aastane, nii et palju lapsi oli, ema tegeles, ütleme, laste kasvatamisega ja. Kellel kodus karmim käsi oli isal-emal? Noh, isa oli meil ikka kaardil pere kokkusaamine, seda nagu tol ajal polnudki niisugust aega ja eriti seal siin midagi nii tähistati siin kokkusaamiskogu aeg oli mingi töö tähe Alse. Samamoodi oli ja siis olid ju tööpäeva või töönädalad olid ju uue päevasel noh, ja kui oli, siis oli pühapäev oli ka ütleme isal oli nagu oma maja oma kodu nagu majapidamistööd ja nii et selles mõttes nagu väga niukseid puhkehetki nagu üldse ei olnud, kas sa kodus karistada said kunagi? Mil moel karistamine käis teie kodus? Noh, vahest anti vitsa ka, ikka, õnnestus teenida mõni keretäis Eka. Aga me teadsime ka, et, et ega noh, ei tohi väga nagu pahandust teha, siis vitsa saada ja ja see noh, eks oli, meelasega siis ei teinudki, millega isa sai pahaseks ajada. Kui seda sõna ei kuulanud, nii ka kaks korda ühte asja ei öeldud. Mis pinnal tavaliselt need asjad käisite, mingisugused tööd, mis tuli ära teha, see puudutas sõnakuulmist või, või mingit põhimõtteliselt jah, et töö anti kätte ja siis tuli ära teha ja kui seda ära tehtud, siis siis oli. Võeti ette, et miks ei teinud, tead me saime aru, et neid asju tuleb teha ja emal-isal ju keegi peab abiks olema ja seda seda mõtet ei olnud, et ei taha teha. Ütleme juba, kui juba tööl, see ju praktiliselt seitsme kaheksa aastaselt sai juba kolhoosist nagu suviti tööl käia, nii et noh, ja kui raha ka sai asja eest, siis, siis oli ju iseendale suru huvid, et sellega tegeleda. Nii et ta esimeselt oma taskuraha teenisid sa juba ka nii varakult kui T8 ikka jah. Siin mõnega, ma mäletan seal mingi kolmeteistaastaselt sai maaparanduses tööl käidud, no sellist raha maja ei ole isegi pärast terve töömehekarjääri jooksul saanud, kui siis sai labidas käes. Ei, ma olin nagu me korjasime kive. Ühesõnaga, põldude pealt ja, ja mul on siiamaani meeles, et see kuupalk oli mingi 400 rubla. Sellega ma tulin, siis sai defiraasi osta, see oli, ma mäletan omal ajal niimoodi käituda raadio käe otsas ja mängib, tead. Aga jah, ei neid lääneraadiot tulija ja ega seal ei teagi, mis jaam see oli, kuulasid muusikat, õli ja nii, nii, nii ta oli. Tead, mida sa kutsekoolis õppisid? Mina näiteks ei tahaks jah, kas sa oled töötanud ka ehitaja, praktiliselt 30 aastat, töötasin. See oli valik, mille elu kuidagi serveeris. Oli see kutsumus, kuidas sattusid sellise ala peale? Ma läksin niimoodi linna selle mõttega, et hakkan mööbel sepaks, aga millegipärast seal nagu vastuvõtukomisjonis räägiti, mis mööbel, Seppet, näed laudset puusse panime konkreetne eriala, mis ma õppisin, et näed sellega nagu perspektiivi rohkem ja nad mu ära rääkisidki ja, ja siis siis oligi nagu, ütleme ehitusele algselt olin ma ikkagi niuke pudenes aga hiljem juba siin olid nagu noh, kõik asjad, müüritööd ja. Gerda, kui palju on sul kokkupuuteid ja mälestusi siis oma isa vanematega ehk vanaema ja vanaisaga seoses vanaisaga vähesest? Kuigi noh, ütleme võib-olla mõned mõjutused, mis vanaisa tuli nüüd need, need nagu on kuidagi siiamaani toiminud, et aga jah, vanaisa suri, kui ma olin nelja aastane. Aga kolme oi jah, kolmene või isegi et aga, aga jah, seal oli selline asi, et vanaisa tegi hirmus palju suitsu. Ega väikelapsi väga ei saa aru, miks, miks siis vanemad inimesed surevad ja ema on mul seal alati rääkinud, et siis selline diskussioon meil oli. Kui ma küsisin, et miks, miks vanaisa suri, siis ema ütles, et vana, see tegi hästi, palju suitsu sealt kuidagi see jäi mulle nii kuidagi külge, et, et hiljem, kui ma juba natuke olin selline teismeline, kui teised teised koolipoisid seal juba metsatukas kuskil proovisid, siis kuidagi minul oli see jäänud nii tugevalt mällu, et maal pole isegi isu nagu proovida, et ja see vastab tõele, et sa ei ole ka proovinud mitte kunagi ma ei ole juba proovinud mitte kunagi, et aga et see on, ma arvan küll väga selgelt sealt just sellest lapsepõlvest, et sellesse mingisugune esimene mälestus, et kuidagi see lugu kuhugi elas ja, ja kuidagi tundus selline nagu mõistlik valik ja ja, aga ei, vanaemaga ma ikkagi olen sisuliselt päris palju üles kasvanud, et kuna vanemad olid Tallinnas tööl ja omal ajal sellist ju ema või vanemapuhkust väga ei olnud, siis et siis ma ikkagi olin, olin päris palju vanaema juures dist isegi käima hakkasin vana meres ujuma, hakkasid seal, et, et selles mõttes vanaemaga ma olen nagu noh, esiteks paljud suved niikuinii koos olnud, aga, aga jah, et vanaema oli mul nagu väga-väga hea klapp, ja, ja noh, ma olin kuidagi niisugune vanaema, vanaema lemmik, et et vanaema mind ikka alati selles mõttes kuidagi kuidagi poputas ja võrreldes teiste täditütarde või tädipoegadega, siis siis ma olin alati vanaema silmis kuidagi kuidagi paremas kirjas, et aga samas jah, et ega ma nagu, ega ma seda usaldust ei kuritarvitanud ka, et ega kui oli mingit tööd vaja teha, siis ma olin alati selles mõttes kõige avaram neid töid tegema ja ja vahel isegi liiga Karete, et kui oli mingi jupp ette antud, siis tahtsin ka rohkem teha, et vahel ühist sellest isegi probleeme tekkida, et aga ei, selles mõttes, et mis probleeme, mis probleeme saab selles olla, kui üks poiss tahab liiga palju porgandipeenart rohida või marju korjata või mida iganes. Noh, pigem oli seal siuksed puuladumise teemad, et siis oligi see, et, et suured inimesed võib-olla tahtsid mingisugused puud neile sinna kuskile ette veame, aga küll sul kuuriukse esinen kuhjas puid täis, siis sealt edasi nagu ütleme seda ladumist esialgu meile usaldatud, et meil jäi niisugune nagu see kõige lihtsam, et aga jah, kui sul nagu kuuriukse esinen täis neutram, kuuri ei mahu, et siis on nagu keeruline sealt ka nagu seda loogilist jätku teha. Aga seda suitsujutu jätkuks. Ma vaatan seda, et siin kõik, kes räägivad, et ei usu seda, et keeld ütleb, et ta ei ole elu sees ühtegi suitsu teinud nagu noh, tundub nagu imelik kõigi jaoks. See on küsijate rikutuse tase, eks mina kujutan ette, et kõik on vähemalt proovinud, aga no näed, on on mehi, kes ei ole proovinud. Ma pakun, jooned, sina oled. Mina olen ikka pikaajaline suitsetaja siin ütleme me tänu Gerdile, noh ma küll ei taha tunnistada. Aga, aga ütleme, Temase ütlema ja antipropaganda selle suitsetamise teemal, no see lõpuks jõudis ka minuni, noh siin on ju, meil on dokumentaalselt tõestatud ju siin näiteks kaugebane ju allkirjastati kohese suitsetamisest loobumine. Et noh, mingid tingimused olid seal. Mäletan, et seal oli kaks Klausit, et kas oli vist kas maailmarekord või olümpiavõit olid need seal selles lepingus täitsa sees. Aga, aga kuidagi see läks selles mõttes nii nii naljakalt, et tegelikult ma ei oska öelda, kas see oli siis nendepoolne, selline hea tahte näide, aga tegelikult nii isa kui kui ka siis Raul kõik nad tegelikult loobusid suitsetamisest, kui see tegelikult see selline nagu mingi viimane tärmin oli, selge see, et seda, see tärmin oli sihuke selline kujundlik, sest see nõudis ka minu poolt mingisugust teatavat saavutust. Aga, aga ma ei tea siis, kas nad kuidagi tahtsid oma oma sellise meelekindlusega näidata, et kui nemad suudavad, siis suudab minagi oma unistused teoks teha. Et nii ta läks, et tegelikult jättis isa ennem maha kui, kui meil oli mingi nagu selline. Teoreetiline, või noh, mina nende lepingutega nendega ei tegelenud, ma lihtsalt ise otsustasin. Lähen kronoloogiliselt uuesti nii öelda aeg telje peale tagasi. Kas Jaan, sa tutvusite tulevase Gerdi emaga sealsamas kunagiste internaadi jutumärkides ahistamist käigus või tema tuli sinu ellu hiljem? Samas oli hiljem tuli ka spordivõistlustel ja Leedus. Siis ma töötasin elamuehituskombinaadi seal meil oli nagu Riia Tallinn-Kaunas-Vilnius, sellised nagu nelik. Linnadevahelise maja, ehituskombinaati, te elamuehituskombinaati, te võistlused, sellel võistlusel tutvusime Imbi või on minu abikaasa, ta tegi kergejõustikku, mina mängisin korvpalli. Nii me seal lõpuks banketil kohtusime. Tänapäeva mõistes said sa isaks suhteliselt vara, aga nõukogude ajal oli see vist üsna levinud ja tavaline, et varastes kahekümnendates oli juba perel juurdekasvu. Ja no ütleme peale sõjaväkke tulin sõjaväest tagasi ja aasta pärast abiellusime ja keeldusin siis 70 902 aastat, sest see päev on sul meeles. Kui Gerd sündis, on ikka. Kirjelda seda palun, seda võiks isegi ö kaalustada või eelmise õhtuga. Käisime seal Imbi õe juures külas, seal mängisime lauamänge ja siis järsku öeldi, et kuule, mängud tuleb ära lõpetatud, vaja sünnitama minna ja siis oligi ja me impi siis läks nagu haiglasse ja mina siis öösse. Nägin unes, et poiss Vadiga tollel ajal ju nagu eriti sugudest ei teadnud midagi, tead, aga no kogu aeg. Vanarahvas rääkis, et ikka kui esimene, esimene laps peab ikka poiss olema, siin, muidu oled tattninamehe kohta nagu öeldi, tead. Ja, ja siis, aga ma nägin unes, et on poiss ja siis ma läksin hommiku, mingi pool kaheksa helistasin keskhaiglas on Gert sündinud ja sealt öeldi, et poiss seal, ma ei tea, ma, ma nagu juba nagu sisemisest, teadsin, et see poiss et nagu mingit väga emotsiooni, selle helistamise hetkel enam ei tekkinud. Ja no see oli aeg, kui isaseid ei lastud ja mis nüüd siis tagantjärgi, mis ja vanarahvatarkusega. Kui läheb siis seda nagu kohe peale sündi meile öeldi, noh, vanad mutid rääkisid, et et pühapäevalaps pühapäeval sündinud laps on õnnelaps ja keeld on pühapäeva öösel sündinud, nii et noh, ma ei tea, kas on juba sündides endale kaasa tulnud. Aga sul on vanarahva ütlus, et kuidagi tulevad meelde ja on tähtsad. Kui ma nüüd esmakordselt kuulen ja mingit seost ei oska nagu seostada nendega, siis nagu lased ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga nüüd elu jooksul vaatad, et no mõned asjad ikka lähevad äkki ka? Noh, ma arvan, et ikkagi, et kui Gerdi sportlaskarjääri võtad ilma õnneta noh, ei ole võimalik olümpiavõitjaks tulla, et seal peab ikkagi mingi protsent, peab olema õnne ka. Mis on tõsi, missugusena Kert sealt oma esimestest elupäevadest meelde on jäänud. Vaata ta niimoodi meelde jäänud, nagu minul oli, ikka, oli seal isal oli, oli vits, oli seal selle otsas, siis keldi puhul nagu seda vaja ei olnud ega taju, noh, kõik, mis ütles, et kõik ära tegi, midagi pahandust ei teinud. Oli ta terve laps, vaiksena. Nina oli tatine kogu aeg, seda ma mäletan, aga muidu vist olid terve öö. Üks asi tuleb ära klaarida veel nimega seoses. Kui isa on tugevalt korvpalliusku ja otsustab panna poisile nimeks Gerd jalgpalluri järgi siis on see natuke arusaamatu. Miks nii läks? Ma mõtlesin suurelt. Gerd Müller oli tegelikult juba ütleme 70 900 nii väga kuum nimi ei olnud, 70.-te algupoole oli ta nagu kuumad, aga, aga noh, see nimi jäi mulle nagu meelde, olgugi et ju meil ju neid läinud, et niimoodi ei olnud ju maailmas spordist, aga no Gerd Müller oli nimi ja seal see ma mäletan, oli mul ka teine variant, oli, oli Tõnno tena seost Enno Lepmetsaga oli, et nimi panna, aga see tundus nagu liiga pehmes nimised. Siis keerunud nagu ja sobis perekonnanimega. Aga kuid ütlasti juba juttu teha, siis minu meelest siin isegi olid ju noh, oli kergka vist selle nimepanek juures, noh vähemalt tahtsite olla, aga muidugi isa, jälle tahe jäi peale, siis minul oli. Küll ma nüüd ei oskagi öelda, kas ei olnud näiteks Moskva? Ei, mingisugune olümpiaraamat oli mu ees ja siis ma vaatasin sportlaste nimesid naiste nimesid millisteks panna. Ja siis ma mäletan, oli see sakslastele saksa nimed, mul millegipärast imponeerisid ja oli kiisel, oli tütre puhul, oli üks nimi, oli ju Kiisela Bayer või mis oli naiskuulitõukaja, selle nimi oli nagu käis läbi ja. Aga lõpuks jäi Jeltsini peale. Gerda kas koduses olukorras on alati niimoodi olnud, nagu ma su isa jutustab, praegused nimede näidet tõlgendan et nii nagu isa on tahtnud üldiselt tema sõna on alati viimaseks jäänud. See, mis maksab. Tal on vahele vaata üks asi, kus mu sõna ei jää peal, oli see, kui nad läksid siia tšiki korvpallikatsetele. Mina ütlesin, et ärge minge, ta ei oska korvpalli mängida ja ikka läksid. No ma käisin kaasas ka veel. Minu meelest osteti laadalt veel mingid korvpallitossud ka masinaga tossudega vehkides. Eks sellega on jah olnud nii, et Eestit isa, isa ikkagi selliseid otsused domineerisid ja ja noh, selge see, et ema oli alati selles peres võib olla selline selline vahendaja pehmendajaks. Kui isal oli kõik selline nagu suhteliselt must ja valge, siis, siis ema andis ka mulle vahel võib-olla rohkem valikuvõimalust ja ja võib-olla vahel siis võttis ka tule enda peale, selleks, et kui, kui midagi teistmoodi tegime, et noh, nagu see võib olla ka see korvpallikatsetel käimine, loomus oli ka selline suhteliselt plekk ja ja ega mul väga suurt protestiasjade vastu ei olnud, et, et nii nagu isa ise üles kasvas sellise töötahe all all ja selliste noh, ikkagi nagu te ütlesite, et isa nagu mitu korda midagi ei öelnud, et et eks, eks nii meil kodus oli ka, et kui sa midagi nagu nõudis, siis see sai alati tehtud ja ma arvan, et ega siin isal pole midagi väga-väga vastu vaielda ka, et. Ma ma asju tegin ja, ja noh, niuke väga krutskimees ma kunagi ei olnud, et minu pärast nagu mingit väga väga pahandust ei ole olnud, et et võib-olla ainus meenubkise, kui seal üks oli talle ühed matused olidki vanaisa matused olidki jah, vanaisa matused, et jäime siis tädipoja, käime kahekesi koju ja tädi oli ka meid seal, noh tädil olid seal muud kohustused pilisel söögilauast hoolt kandma, et me olime siis kahekesi seal õue peal. Tädipoeg küll jah, minust kaks aastat vanem. Aga jah, siis seal üks naabertalust onu Heino jättis oma Moskvitši sinna meie õue peale ja ilm oli selline mõnusalt sombune ja sopane ja ja kuna kuna auto need porilapakad olid korralikult mudaga kaetud, siis me mõtlesime, et uksed olid lahti ka, et mõtlesime, et poistel ikka meeldib ju autoga mängida ja ja, ja siis ma mõtlesin, et kuidagi peaks ju nagu selle seikluse ägedamaks tegema, siis mõtlesime, et sõitsime kraavi, siis võtsime selle sopa, sealt nende porilapakad, loopisin muidugi autoklaasi ja kõik kõik selle sopaga ei lähe. Ja kuna tädil olid, et käed tegemist täis, siis ega tema sealt aknamaalt vahepeal vaatas, et me oleme seal ilusti tegutseme või muu rahvas tagasi tuli, siis, siis muidugi saime saime korralikult pragada, et oleme naabri naabrionu uhke auto sopaga üle kallama. Kui sa võtad oma lapsepõlvele, siis Gerd, missugused sinu esimesed mälestused on? Eks Mulle meenub ikkagi esialgu see, et et vanaema juures ma palju olin, aga noh, nagu isa ikkagi mainis, et selline suur suur spordihuviline oli ta ise ka. Ja, ja samamoodi, et kui olid ikkagi sellised, et ma ei tea olümpiamängud, jalgpalli MM et siis oli ikkagi selline püha vaatamine, et kui olid suusavõistlused maratoni isal olid sellised kaustikud, kus siis kirjutati ja igasuguseid vahe ajada, et siis võib-olla nagu tollel ajal tekkis, õieti rohkem käisid pikemad distantsid, siis ikkagi olid need vaheajapunktid kus siis oli näha, et palju keegi kellelegi kaotab ja mingil hetkel sa isegi nüüd selles mõttes sellist arvestust pidada, et et see spordi jälgimine oli ikkagi niisugune samamoodi pühategevus ja eks, eks sealt see kuidagi see spordi tähtsus kuidagi sai, sai samamoodi nagu minu jaoks ka mingisuguseks selgeks väljundiks, et kas ma nüüd kohe kujutasin ette, et minust mingi suur spordimees tuleb, aga, aga noh, ikkagi erinevad sellised spordiürituste külastused, mäletan. Käisime krossi vaatamas, et kuna onu oli meil motokohtunik, siis, siis ma mäletan, et käisime Valdor Carrot vaatamas, siin kuskil Motuaardus Maardus oli jah, Kross, et kuna onu oli siis motokohtunik, siis tegelikult jah, temal oli kapp täis neid erinevaid postreid ja neid kleepekaid ja siis küll ma ikka alati käisin neid seal kiivitsemas ja siis ikkagi jah, mingil hetkel ta andis need kõik mulle, et ma oli hirmus hea meel, et et aga jah, ei tol ajal võis tänapäeva mõistes selline tühine asi, võis, võis lapsele ikka väga palju rõõmu teha. Korvpalli käisime isaga vaatamas, mäletan, et Rauno Pehka oli veel noormees, aga juba selles mõttes oli tegija poiss, et käisime siin Tallinnas mingit mängu. Võib-olla sa kuulutad stereotüüpide valdkonda, aga küllap selleski on oma terake tõtt sees. Et kui peremeespool on väga selline spordilembene vaatab televiisorist ja paremal juhul käib siis ise ka kusagil kaasa elamas või veel parem tegemas siis pereema alati ei mõista seda. Vaatavad kuidagi pika pilguga, et kuidas saama kodust olukorda, mäletad, kas selles küsimuses oli kodurahu olemas ja kui isa joonistas televiisori ette ja hakkas vaheajapunktides neid tulemusi kirja märkima. Et rahu oli majas, keegi ei teinud kurjemat häält või ei olnud solvunud või midagi niisugust, mõtlen siis ema. Noh, selles mõttes, et vanasti ju neid telekanalite valikut ka väga ei olnud, et kui olid mingid suured spordisündmused, siis, siis noh, selge see, et tema ju ise sporditaustaga oli ka, et nagu sportale võõras ei olnud, aga eks kindlasti ma arvan täna tänasele hetkele, et isa on väga suur spordijälgijad. Mõnel hetkel kodu ikkagi tekkis satelliit, et televisioon, et siis ütleme noh, nädalavahetusel ütleme mingil hetkel oli nii, et ikkagi oli mitu sündmust korraga, mida tuli jälgida. Et seal mingi vormel üks noh, talvel on ju see, et, et sul on seal mingisugune suurslaalom, suusa, et ma ei tea, kahe võistlus, mingi muu MK-etapp, et mootorrataste GP, et need on kõik siuksed, isa, isa, suured siuksed, huvi, huvi, spordisündmused, mida ta on alati jälginud ja eks siis ütleme nii, et eks pidi emaga asjad kõrvalt ühel hetkel ma arvan, adopteeruma selles mõttes, et et, et noh, niisugune nagu vabatahtlik sunniviisiline spordi jälgimine on olnud, et aga ma arvan, et, Selge see, et ta nii nii paduspordihuviline ei ole, aga aga ütleme, et siin tennise Roger Federer talle kindlasti on väga meeldinud ja ja, ja noh, ütleme, et jah, võib-olla see moto motospordis on ka ikkagi, et et see nagu ei saa selline suurem huvi olla, aga eks eks väga tihti on see, et kui isa ise kuskile ära, siis ema peab raporteerima, et mis toimub. MotoGP näiteks ikka vaatab jama väga huviga. Pisarad kohe, meil on alati isegi pühapäeviti kell kolm on start ja selleks hetkeks on siis nagu meil nagu lõuna alati. Vaatame selle ära. Kas sa oled vahel mõelnud, kuskohast Kerdama leebe loomuse on saanud ja paistis siis juba pisikesest peast? Ta silma, kui ma ei, ma millegipärast arvan, leebe loomus tuleb kuskilt vanaemalt. Ehk siis kasvatuse küsimus, mingis mõttes või? Vanaema oli ka kõigiga leplik. Mul vähemalt nii tundub, meie nagu ise ei ole, sellised. Ma ka ei ole. Jah, võib-olla, et, et nagu ma ütlesin, et vanaemaga mul nagu väga-väga sujus ja kuna ma seal väga paljud suved veetsin, siis kindlasti see võib-olla see vanaema, selline kasvatus hakkas külge ja kui sa oled sellises heas turvalises keskkonnas keegi väga ei riidle, selles mõttes, siis, siis ma arvan, see kuidagi mõjutab ka sinu sellist iseloomu ja käitumist tulevikus. Kui sa mõtled isa ema peale vanaema peale ka siis meenub sulle lapsepõlvest, noorusest mitte nüüd just käske või keelde, aga mingisuguseid reegleid või põhimõtteid, mida püüdma eriti sulle edasi anda või mida rõhutati, et kuidas olla või kuidas mitte olla heas mõttes moraalilugemist, kes seda võiks teha ja kas üldse keegi ja millist, kui. Polnud põhjust moraali lugeda, ta ju esiteks õppis hästi, vaadusid Ehindamis moraali, seda relvad. Et hakkab pättidega. No ütleme variante siiski veel, et et mõtle ikka selle peale, et ma ei tea, valetamine ei ole ilus. Hea küll, see valetamine oli küll meil nagu, et seda ma korrutasin kogu aeg minu isaga valetamist ei sallinud ja, ja selles suhtes ma vaatangi, et need on ka nagu väga aus poiss. Kas sa Kerdalat sellega 100 protsenti nõus, nüüd on palju aega mööda läinud tuleb sulle ette olukordi, kus sa leidsid end kaalumast, et kas see on asi, mida kodus rääkida või ikkagi parem on kui isa-ema ei tea sellest. Noh, eks nende asjadega on ikka nii, et ega noh, varem või hiljem naised tulevad välja, et ja, ja ega ma nagu väga ei, ei mäleta ja noh, ütleme et kuna meil kodus sellist ju otseselt mingit karistamist kunagi ei olnud, et siis jah, ma teadsin, et pigem nagu see kõige-kõige hullem karistus, pigem oligi see, et kui kui isa oli pahas tujus, et kui, kui, kui jah, ütleme, et oli niisugune väljend, et noh, et, et pilt on, aga häält ei ole, et, et see oli nagu niisugune võib-olla kõige kõige selline nagu ütleme, nagu ebameeldivam olukord kodus, et mida, mida ei, ei meeldinud mulle emale, et kui selline oli, et noh ja ja, aga noh, kindlasti võib-olla nagu ema erisus isast oli see, et et isa väga tihti ikkagi noh, kui mul olid sellised mingit no ei saa öelda, et hullud mõtted või eesmärgid, aga noh, ma ikkagi ju mingeid asju noh, nagu needsamad korvpallikatsed või või, või ma mäletan, et kunagi siin kuskil mingis lastesaates oli mingisugune äriideede konkurss, et et noh, et ema oli alati selline, et kui ma nagu mingi mõttega tulin, siis ta siis ta pigem nagu toetas, isegi aitas neid asju võib-olla teha, et aga, aga isa ikkagi väga tihti andis mingi hinnangut, no kuule, sul pole selles asjas mingit lootust, et ära üldse mine, mine proovimagi, et ja isa on siiamaani selline, et mina ikkagi ütlen, et asjad ei ole alati nii, et, et noh, et asi võib tunduda lootusetu, aga noh, ütleme nii, et, et kui me seda asja ikkagi natukene selles mõttes teiega tegelema uurime siis kui mingi lahenduse leiame, et asjad ei peagi olema kohe nähtavad, et nende kastidega tulebki natuke vaeva näha ja ja, ja noh, võib-olla teate, isal sellist kannatlikkust ei ole nagu minul, et et ühtepidi puhul jah, mul on ka mingit kogemust nagu rohkem, aga, aga ma alati usun, et mingid olukorrad või mingid asjad on, on võimalik nagu lahendada, et, et isa on selles osas nagu kärsituma ja tahaks seda asja nagu kohe näha või, ja kui seda ei paista, siis ütleb, et noh, et kuule, et sellega pole mõtet tegeleda. See on mõtteviisi küsimus, miks sa tahtsid poisil niimodi tuhhi maha võtta, tiibu kärpida? Minul vaata, minule tunduvad need utoopilised, need mõtted, no siin ju ma tean sedagi keldi siin mingit koolikirjandit seal ütleme oma ütleme tuleviku nägemisest ja noh, kui neid kuuled, need lapsed niimoodi mõelnud nägu ta praegultki raamatus ju kirjutab, et noh, tuleb suurelt mõelda. Ta ise ongi suurelt mõelnud kogu aeg. Et palju sellest nüüd ütleme, siin elu jooksul täide läheb, noh kui seitse, 80 protsenti täide läheb, siis on ju väga hästi. Ja noh, ma mõtlen, kui isa ikkagi ühel hetkel oma tagaaeda põhimõtteliselt kettaheiteringi valab, noh siis sõnad on üks asi, teod sinna juurde, teine asi on ju. Läks terve jaanipäev seda ringi valamisega ära just jaanipäev muidugi olema, see, see oli nagu tollel hetkel oli vaevu väävlivaba. Gerd, kas sa mõtled ikka veel lapsepõlve peale, siis kas on nutnud, oled ikka olen ja ma ei mõtle siis sündmusi nagu matused või midagi sellist, vaid olukordi, kus sulle tundub, et näiteks sul on ülekohut tehtud või sul on haiget tehtud või midagi niisugust? Ei, ma olen oma olemuselt selline nagu pehme või et see pisar tuleb mul nagu päris kergelt, et alates sellest, et kui mõni mõnes sportmängus tuli kaotus noh, kasvõi koduses selles mõttes tingimustes, et eks me ju seal kodus ikka ma tea, mängisime mingi suure toa laua peal mingi pinksi või, või, või mingid muud mängud, et kui seal ikka tuli, kus siis pisar tuli nagu väga kergelt ja seda pisarat kah sai kisutud ja selles mõttes eks seal ka ikkagi isa isa põhimõte oli see, et mehed ei nuta. Et eks sealgi ta vaatas mu peale kohati alustavalt, et miks, miks ma siis ikkagi kohe selle nutu lahti tõmban, aga aga noh, eks ongi see, et, et see soov on ju alati nagu suur ja eesmärk on nagu suur ja kui ei täitu, siis siis noh, vähemalt minu minult pisar tuli kergelt ja, ja vahel kui ma isegi ütlen, ma mäletan koolis ka, et kui mul olid seal mingisugused sellised kehalises kasvatuses mingit võib-olla teatejooksu võistlused, mida me tundides tegime, et ega seal ka, et ega kui, kui sa tundsid tunnetuslikult, et see võistkonda muidugi komplekteeritud nii, et su võimalused, et on, on vähendatud seda asja võit võitma, siis, siis juba seal võis vahel tulla juba eelnevalt selline nagu kerge kerge pisar silma, et, et sul ei antagi võimalust, et aga ma isegi mäletan ükskord, et tõesti, kus me arvasime, et meie võistkond ei ole võimeline võitma, isegi võitsime, et aga, aga jah, see, see niisugune nagu meelsus oli kogu aeg, et ikkagi ju noh, lastele ikka meeldib võita ja see on see, et see mängulisus, aga võit on alati oluline ja kui seda võitu ei tule, noh siis samamoodi nagu, kui mul seal maadluse katsetused olid, et kui ma seal ikka kaks, kolm aastat maadluses käisin, et ega mul seal mingit suurt edu ei olnud. Ühelt võistluselt küll medali sain, aga seal oli ka kolmest kaalus, nii et et noh, kui ikkagi seal pannakse selg vastu matti, et siis jälle tuleb pisarsilmi sealt Matilt maha. Et ta ütleb jah, sellist loomust minul ei ole olnud. Kas sa mäletad enda Gerd kooli ajal tähele panevat, et sa oled teistest suurem? Pigem mitte, et see niisugune noh, ma ei olnud, ma ei ole lasteaias oma, seal ütleme, rühmas kõige pikem ja, ega koolis ka, et jah, ma olin kindlasti keskmisest pikem. Aga, aga pigem see kasv hakkas tulema ikkagi seal, ütleme ma mäletan väga selgelt on silme ees üheksanda klassipilt, et kus ma siis on esimese septembri pilti ja siis on üheksanda klassi lõpupilt. Et kui ma seal esimesel septembril olime, ikkagi suht seal, mitte keskmiste hulgas, aga ikkagi jah, ütleme, et ikkagi minust oli seal, ma arvan, niuke vähemalt neli-viis poissi pikemad, et, et siis siis juba kooli lõpetades ma olin oluliselt ettepoole nihkunud, et ja ma kasvasin veel veel jõudsasti ja keskkoolis, sest ma mäletan, et minu meelest, kui ma põhikooli lõpetasin, olin minu meelest Metter 89 või kaheksa. Ja sinna ma ikkagi kasvasin veel, ütleme niuke viie-kuue aastaga veel sinna Metter 96 peale välja, nii et, et ma naguniisugune noh, oli nagu ikkagi pigem sihuke hilisema arenguga. See oli aeg, kus ei olnud niimoodi, et lähed poodi ja ostad, saad täpselt sellised riided ja jalanõud nagu vaja on una tädipojad, et olid ka samasugused suured poisid siis siis aeg-ajalt, et tuli ka sealt midagi sellist, et nendel olid ikkagi alati sellised head, head tossud ja dressid ja ja, ja siis aeg-ajalt pudenes sealt mulle ka midagi, niiet aga ei, muidugi hiina ketsiga sai, sai mängitud küll ja ma mäletan, et kui seal kuskil tänavakorvpalliga mängitud asfaldi peal, et siis võis olla, et selle sketši soli rub päris ruttu see auk sees ja siis ma mäletan, et selleks, et et see asfalt siis seal otseselt jalatalda ja hakkaks sööma, siis sai sinna mingisugustest kommipaberitest mingeid asju vahele panna, et saaks ikka mängida. Ja missugune õppeainetest, kui üldse mõni sul ihukarvad isegi praegu tagasi mõeldes püsti ajab. Üldiselt, ega mulle koolis õppida meeldis, et põhikoolis ikkagi enamus klassi lõpetasin kiitusega rääkis siukseid teatavad protestiained ikka olid, et ma mäletan, et vene keel oli selline, mis, mis väga ei istunud, oli vene keelega ikka oli, ma olen ju esimese klassist peale vene keelt õppinud. Igalase mingil hetkel ei olnud ja ei see oligi ette neile, et pigem, et jah, see vene keel oli selline, mis, mis oligi raske ütleme, hilisemast mäletanud füüsikaliga selline, mis ei olnud selline väga väga lemmik. Aga üldjoontes matemaatika väga meeldis, autoajalugu väga meeldis. Aga õppimine kui selline ja hinnetele tööde tegemine olid sa hea selles mõttes, et närv pidas vastu ja stressi ei tekkinud ja ei, ei põdenud ega midagi niisugust. Ma nagu ei mäleta, pigem, pigem võib-olla siis kus, kus selline väike stress tekkis, oli pigem nagu keskkooli lõpetada, et ma mäletan, et sealse kirjandi kirjutamine nagu läks, läks küll, nagu selles mõttes läks halvasti, et ma sain, mis seal kolm punkti ainult 10-st? Mulle pigem alati on meeldinud selline noh, oligi näiteks ajalugu, kus, kus siis sai võib-olla klassides jutustada mingisuguseid sündmusi, et see mul alati nagu meeldis, aga selline kirjutamine kui selline mulle väga ei meeldinud ja, ja ma mäletan, tol aastal, kui ma seda kirjandit kirjutasin, siis ei olnud sellist ka ühtegi head teemat, et millest nagu kirjutada või kust, kust oleks mõte nagu hästi lendama läinud? Sul oli vist kas seal teemas point töötada? No seal oli mingisugune teema, vist oligi kuidagi mingisuguse, ma ei mäleta, kas sellest läbikukkumisega midagi sellist oli ja siis ma kuidagi kirjutasingi selle kiiremini, nii et umbes et näed, et nüüd olengi siin, et kehva teema ja pole millestki kirjutada ja mõte ei jookse ja nüüd on tulevik tuksis ja et, et selles mõttes oligi sihuke kuidagi noh, kui samas on, just mäletan, kas, kas see oli siis äkki aasta hiljem? Oli, oli minu jaoks nagu väga superteema ette. Ta oli siis Artons ennast ema, et kuna ta oli seal, ma ei mäleta, mis aastal ta hukkus, et aga aga oli just temaga seotud teema ja, ja ma mäletan põhikooli kirjandi, ma vist isegi kirjutasin ka Michael Jordanit. Et ja et oleks keskkooli lõpus satun Saarton senna teema, siis ma arvan, et ma oleks kindlasti head punktid saanud, et aga jah, siuksed mingisuguseid kirjelduse teemal mingid asjad mulle väga ei istunud. Kas küla peal leidus sinu ajal jällegi poisse, kellega seltskonda otsida, kellega midagi koos ette võtta, kas see oli sulle tähtis? Ikka oli, et eks see vaba aja veetmine on ju oluline ja paljuski eks need olid needsamad poisid, kellega me tegime koos sporti. Aga võib-olla meenub üks selline naljakas seik? Poistega siis ehitasime metsaonni, et meil seal oli täitsa siuke tõsine Kahekorruseline punnlaudades tonni ehitatud ja, ja siis ühel hetkel siis vanemad poisid, oint sai vist, ma ei mäleta mingiks, kas ühe aastaseks, kahe aastaseks ja siis koju tuli kutse sünnipäevale. Ja siis isa vist luges seda kutset ja siis kutsutigi palun tulla onni sünnipäeval ei sisalda, küsib, et kes Sonny on? Et ja ehitasime onni ja mäletan, et kindlasti kalal meeldis käia ja ja, ja noh, ütleme nii, et tõesti, et seal metsas metsas konnata oli alati päris põnev, et meil oli seal kahe noh, ütleme siis selle Vana-Vigala külje all oli hirvepark, mis oli, kus olid seal siis veskikivisaar ja siira parkali hästi põnev koht, et seal seal maga ikkagi vabal ajal päris palju. Päris palju seiklesime ja et see metsas käik oli, oli alati põnev. Praegusel on abikaasa Liina, aga mis vanuses sa esimest korda hakkasite vastassugupoolest välja tegema ja tüdrukutele selles mõttes tähelepanu pöörama? Tähelepanu pigem tuli seal keskkoolis, et enne enne seal põhikoolis nagu väga väga see, ütleme siis tüdrukute värk tundus kuidagi selline väga, väga võõras ja kuidagi mul isegi siin vist oli mingi lugu, kus ma seal oma täditütardega tegin mingisuguse kihlveo. Ma ei mäleta, et ma diskole ei lähe, et et seal olid ka mingisuguseid auhinnad, olid vahel ja sina vedasid kihla, et sa ei lähe. Mina vedasin kihla, et ma ei lähe mingi teatud teatud perioodi ja sellest ma suutsin väga hästi. Selle motivatsioon oli? Ei, ma ei tea, ega ma olen alati selles mõttes kuidagi üksteisest eristada, sest me ütleme, mitte mitte isegi eristuda, aga, aga pigem ma ei ole kartnud kunagi eristuda, et, et ma mäletan ka seda, et noh, oligi seesamamoodi, kas, kas mitte suitsu proovimine, et noh, alati kui on mingisugune kambaga ettevõtmine, siis eks, eks see surve on alati nagu suur, et, et noh, et isegi kui keegi nagu tahaks teistmoodi arvata, et siis, siis lõpuks ikkagi see kuidagi selle kamba survel antakse nagu järgi ja tehakse oma asjad ära, et aga, aga ma kuidagi nagu selles mõttes, kuigi noh, ütleme, et ma tundsin võib-olla kohati mingisugust sellist nagu pilkeid või mida iganes. Aga see kuidagi mind selles mõttes kunagi kõigutanud. Ma nagu julgesin kuidagi seda oma oma joont ajada ja tänu sellisele ka mingisugusele sihikindlusele või kindla Joona hoidmisele siis tegelikult ühel hetkel ka minu minu sõbrad ja kaaslased, noh, neid minu erisusi aktsepteerisid, roolits, osavad tüdrukutega. Pigem nagu mitte et eks, eks ma olin hiline alustaja ja esialgu olid pigem niisama selline kirjavahetused ja, ja sellised, võib-olla mõned väiksed jalutuskäigud, keda seansa mäletad. Neid aegu tuleb silme ette olukord, kus sa esimest korda Gerdi nägite kogemata, kas või mõne tüdrukuga jalutamas või kas nihukesed asjad jutuks tulid kunagi üldse. Mina mäletan seda, kui nad seal juba keskkooli lõpus vä? Kui sul olid autojuhiload ja autoteed seal ja siis ma hakkasin nende järgi minema ja siis ma nägin tüdrukuid. Et sul olid keskkooli lõpus juba load käes, no see oli jah, ütleme siis keskkooli lõpusuvi, et meil oli esiteks oli keskkooli autoõpetus ja siis mina sain ju 18 kuuendal mail. Ja sest seal vist kuskil siis juuni juuni alguses selleks hetkeks olid juba jah, load olemas ja tõesti üks selline matkareis meil oli, aga kuna autol oli Sigulil, mis meil siis oli null 11, et sellel olid mingid generaatori probleemid ja seal ei laadimine ei toimunud, et siis jah tõesti oli, niiet jäime autoga kuskile tee peale ja, ja tuli viimases hädas isa järgi kutsuda, kes siis austas lehtedes koju. Lisaautosid noh, see lisavana autot isal oli juba siis endal uuem ja moodsam auto, aga, aga jah, see see isa vana Lada oli siis minu selline esimene, esimene auto ja siis tüdruk ikkagi pardale ja ja kuidas sa nimetasid seda matkareis või, ja, aga ei, see oli juba selles mõttes minu, minu praegune abikaasa, kes, kes, eks ehk sel reisil osalejaid oli, nii et selles mõttes, et kõik oli igati igati reeglitepärane Gerdile ilmselt siis kõike muud arvesse võttes vot usaldada küll koha ja mass läheb. Ega ma ei usaldanud tegelikult sisemusest, aga poiss suutis selle ära rääkida, mind ma ei mäleta, jutt hakkas ju mingi nädal aega varem pihta, et vaja minna kuhugi, sead. Jah, et ei, ma mäletan ka, et need esimesed autoküsimused, et ega seal ikka ütleme, et isa pidi hea tuju kindlasti olema, et ta seda lubaks, jääge seal jah, tuli nagu jah, pikalt nagu üritada veenda ja aga ega see usaldusega oli ka, et ma mäletan ükskord, et kui siis oli jälle vahelist Tallinnasse tulla selsamal äkki suvel et siis siis tegelikult juhtuski nii, et isa, isa oli selline suur suur auto opeloomega ja siis ühes seal kuskil manööverdades läksin mingitest vastu posti või vastu puud need suunatule risti siin kohe ära, et ega noh, ikkagi need asjad ei olnud nii lihtsalt Lätis, siis oli ikka seda jälle päris päris paha tunne ja, ja ega siis seda järgmist korda nagu tuli päris pikalt oodata seda luba saada. Jaan, kas sa oled Gerdi sportlaskarjääri uskunud algusest peale või oled sa kunagi leidnud põhjuse talle öelda ka, et võta oma elus midagi noh, nii-öelda päriselt ette, ma tõin siin jutumärke, et mõni päris elukutse, et inimesed saaksid tööl käia, saaksid teenida raha, saaksid perekonna eest hoolitseda, mitte tegeleda millegi nii umbmäärasega, nagu seda on sportlase karjäär. See mõttekoht meil siin mingil hetkel oli, kui Gerd ütleme, see oli ülikoolis käis, et siis siis mõtlesime, et kas vaata rahasi ka ei olnud. Sporditegemist oli, oleks nagu raasi vaja ja siis oli nagu mida teha, kas õppida eriala, minna tööle või teha spordi edasi, nii, mis mõtteviisi sina esindasid? Mina kujutan ette, ma millegipärast vist olin seal ütleme nihuke kõrvalseisja vist sellel selles jutuajamises on see võimalik, kõlab ebausutavalt minu meelest, mina, mina nagu nägin seda, et noh, et kui raha ei ole, siis tuleb ikkagi vist nagu kool ära lõpetada, tööle minna keldrist ikka ise tahtis kangeks sporti teha, mina sain aru tollest hetkest. No kuna niimoodi välja kukkus lõpuks, siis tõenäoliselt see niimoodi oli, jah, sa ikkagi oled isa vähemalt sellisest meelelaadist või nõuandest ära pingerdanud. Isa on ka alati rõhutanud, et kui midagi teha, et see tuleb noh, seda peab tegema nagu niimoodi jäägitult või 100 sajaprotsendiliselt. Et mäletan seal natukene varasemast ajast, kus siis see kettaheide nagu juba oli nagu niisugune valik. Aga ta ei olnud veel nagu niisugune päris nagu kindel siht. Et siis ma mäletan, oli tõesti, et enne Eesti meistrivõistlusi olid meil valla valla spordimängud. Ja, ja kuna see siis oli tõesti tegelikult vist päev varem olid need valla spordipäevad mängud, siis siis seal selge see, et tahtsin kaasa teha tulla valla meistriks, seal ma ei tea kuulitõukes ja vist mingis tänavakorvpallis ja mingid asjad seal olid ja siis ma mäletan, et isa oli nagu hirmus pahane, et kuule, et, et noh, et kus su fookus, annetasin, jah, mingisuguse valla meistri pärast raiskab energiat, aga homme on sinna Eesti meistrivõist. Noh, selge see tol hetkel ma ei olnud veel mingisugune otsene medalipretendent. Aga ma mäletan, isa pahameel oli väga suur, et ma seal vallamängudel tahtsin, tahtsin siis selles mõttes kaasa teha ja oma energiat raiskasin, et siis järgmine maraton, heitsin mingi 40 äkki kuus või seitse meetrit seal ketaste ja siis isa ütles. Kuule mahet. Seda ma mäletan, kui me kodus oli juba see eitis ring olemas, seal siis Gerd ei olnud veel ju ütleme 60 meetri mees ja siis ta räägib mulle, noh, ta on vaja 60 meetrit heita, siis ma ütlesin kuule, et see 60 ei ole üldse mingi näitaja, et ega vähemalt seitse kõnetab kohe sihiks võtta. Pärast ütleme isegi näe, selle seitse, 10 jäätis kõrvale, kui ta seda oma nime tegi tiimile. Et läksid ju kohe 75 peale seal muidugi keeldun ise rääkinud, seal mõni mees pakkus välja tuleks 80 vaja teha, et noh, nii väikseid sihti pole mõtet seal tegi üldse. Ja kui nüüd tagasi karjääri minna, siis see 60 oligi võib-olla kõige rohkem võttis aega, et see kätte saada. 70 tuli juba lihtsamalt, seal. Noh, isegi võib-olla kõige muideks kõige raskemalt tuli siis 50, kuna see oli veel selline algusaega, kus tehnika ja kõik oli nagu väga-väga loget. Et siis ma vaatangi, et seal oligi tegelikult rekord 47, siis tuli 49, siis talle nagu 50 ja siis 50 ei tulnud enam nagu sisse tuli 50 täis, siis tuligi kohe vist mingi 57. Et sealt oli nagu tegelikult see üks aasta läks nagu selles mõttes tuli nagu natukene nagu tagantjärgi, et tööd oli tehtud, aga tulemust ei tulnud. Aga ei, selline nagu noh, ütleme, kui me räägime ka sellest tööst pühendumist, et ega kuna kõik see algas lõpuks see tippspordi valik nagu suhteliselt hilja, ikkagi see oli selline nagu see ülikooli nagu viimased aastad, et siis siis oli kuidagi nagu lihtne tegelikult, ega ma olin nagu. Ma käisin isaga ehitusel tööl, ma teenisin suvel raha, et, et selles mõttes, et et mul olid, mul olid ka nagu käed otsas tööd, Moskasin nagu teha ja esimese oma oma auto raha ma ehitusel teenisin ka ja kodus ma tegin ka kõik vajalikud asjad ära, mis, mis siis on mul nagu nõudis, et et kindlasti nagu, nagu seda kartust me kindlasti kunagi ei olnud, et ma nüüd kuidagi nagu hakkama ei saa ja see ütleme siis hariduse väärtustamine oli nagu algusest peale olnud, et see oli mul nagu juba ka kuskil seal põhikoolis ikkagi väga selline selge eesmärk või unistus, et ma lähen, ma lähen ülikooli, õpin majandust seal jah, võib-olla tolle aja selline, nagu see majanduse õppimine oli sihuke ka tohutu trend, et, et kõik tahtsid ju majandust õppida. Aga, aga see oli mul nagu ikkagi minu meelest väga, väga pikalt nagu sihuke väljavalitud nagu siht ja, ja ütleme, et sellist nagu haridust õppimist ma nagu alati väärtustasin, et et ma arvan, selle koha pealt nagu meil kunagi peres mingisuguseid nagu niisuguseid lahkhelisid polnud, et seda kõik toetasid ja sellega värinat. Et igal juhul peaks korralik diplom taskus olema ja kui sa satud tänapäeval internetist vaatame otsa fotole, ma usun, sa oled seda näinud Andrus Värnikust, kes tõstab sõpradega pool sõpradega tuttavatega kusagil pudelit nurga taga siis mida sa sinna juurde mõtled? No eks ikka eelkõige kahju sellest, et nii on läinud, et ju meie spordimaastikul on tegemist ikkagi päris erakordse mehega, et ikkagi esimene kergejõustiku maailmameister. Ja, ja kui siin kohati visatud välja, et noh, et Andrus oli selline ühe viskemees, siis see on täitsa vale jutt, et esiteks, mehel on kaks MM-medalit olümpia, kuues et tegeleti oma parimatel aastatel. Pigem oligi see, et võib-olla oma selliste vimkadega noh, jäid veel need päris õiged visked tegemata, et pigem sellest on kahju ja muidugi on kahju vaadata, et kus asi on nagu tänaseks nagu jõudnud asjadega, kahjuks on nii, et et ma ju tean tausta ka, et ega siin neid inimesi, kes on tahtnud aidata, et neil on nagu olnud väga palju ja, ja aga selle aitamisega on nii, et ega et inimesed ei saa aidata, kui ta ise ei taha vastu tulla, nii et, et see on, see on selle asja grupo tagasi hüppama eelmise teema juurde, kus kohas ema oli nendes aruteludes kui sai paika see, millega sa tegelema päriselt hakkad. Kui olid mingeid asju, mis, mis võib-olla isale ei meeldinud, siis, siis ema oli alati see, kes mind nagu julgustas ja toetused. Et see, ma arvan, oli, oli nagu väga vajalik, et kui võib-olla vahel oligi, et et isa, isa nägi asju teistmoodi, siis, siis ema vähemalt andis mu väikestele soovunelmate sellise nagu lootuse või, või, või sellise potentsiaali, et kui ema oleks samamoodi arvanud, siis võib-olla ma arvan, nii mõnigi asi oleks, oleks nagu jäänud tegemata. Ja pehmendas tõesti, ja kui oli vaja, siis isa eest midagi vahel ka natuke võib-olla varjata, et me seal midagi emaga sepitasime, siis ema võttis selle tule enda peale. Kõlab hästi, kui te midagi sepitsesite seal. Sisa kõrvalt nägin niisugust olukorda, kus midagi sepitsetakse. Üks asi oli, mul tuleb meelde, kes, aga seal osaline oli see kohvikann mis ära lõhuti. Kus olid osaline seal? Võib juba rääkida. Mäletad seda lugu? No ma ei, otseselt ei mäleta, tuleb fotoaparaadiga, tuleb meelde küll, kus kukkus maha ja ei muidugi, et eks vaadati, kui midagi juhtus, siis siis muidugi tuli kuidagi üritada. Jäljed, ma ei saa öelda, ära peita ja, aga no ütleme nii, et vanasti oli see, et ühtepidi kuna ju selline asjade kättesaadavus oli ikkagi selline, pigem defitsiitne. Et siis siis igal juhul kui midagi sellist, et head, mida sa olid võib-olla kuidagi läbi raskete tutvuste või kontaktide saanud koju ja kui see nüüd juhtus katki minema, siis selge see, et ei olnud seda võimalik nagu minna järgmisel päeval poest uut ostma, et siis siis lähtuvalt sellest oli iga asi ikkagi sihukse kulla hinnaga ja oma poisiga seoses Kristjaniga Kerd millele sa siiamaani kõige rohkem temaga seoses rõõm oled saanud tunda ja teiselt poolt siis muret eksi põhirõõm on ikka see, et meil olemas on, et see on, ma arvan, kõige suurem rõõm, et eks, eks nad ju nagu iga päev genereerivad sulle mingisuguseid meeldivaid hetki ja mingeid hetki, kus sa jälle oled nagu võib-olla noh, ei saa öelda, et närvi kaputt sääre peal, aga kus nad nagu ei ei tee ja ei käitu nii nagu sa võib-olla sooviksid, et aga, aga noh, see on nagu ma arvan noh, laste puhul nagu tavaline, et eks nad ju toimetavadki oma asju ja, ja Nad ongi väikesed ja nende mõistusele kõik ei võta, et millises olukorras temaga sa oled kannatuse kaotanud, viimati nagu me kõik oleme, et kuidagi see mingisugune mudel on sealt su enda lapsepõlvest nagu kaasa antud, kuidas, nagu tahaksid võib-olla, et, et kas või enda lapsed oleksid ja, ja noh, selge see, et mulle mulle meeldis ka see, et, et mitu korda ei pea ütlema, et, et ja, ja noh, selge see, et seoses sellega aeg-ajalt nagu see hääletoon ikkagi Kristjaniga nagu tõuseb. Aga teistpidi jälle, et ega ma ütleksin, et jälle võib-olla Kristjan on nagu vanaisasse nagu, või siis minu isasse, et et ega ta on niisugune päris nagu jäärapäine, et ega, ega kui ta midagi nagu noh, ongi söögikoha pealt, kui talle midagi ei meeldi, et ega siis teda nagu kuidagi sinna nagu meelitada ei ole väga võimalik või mingi muude asjadega ka, et et kui ta nagu midagi ikkagi nagu on otsustanud, siis teda nagu ringi veendan nagu noh, see on nagu päris päris keeruline ettevõtmine, et et jah, on kindlasti mingit teatavat nõksud, aga siis see nõuab sellist ikkagi päris korralikku planeerimist ja ettevalmistust, et see asi nagu kuidagi nagu teoks läheksat. Ja noh, mõne asja koha pealt on ta minuga väga sarnane, et ütleme, et. Mulle igasugused sellised ümberriietumist kunagi ei meeldinud, et koli mingi kadripäev või mardipäev, et siis mina laste aina ei läinud. Ja, ja Kristjaniga muidugi samamoodi, et kõik need senised kuidagi need lasteaia mingid jõuluetendused ja peod on, on samamoodi, et kui seal ta mingi kostüümi selga panema, siis ta alati millegipärast on mulle rääkinud, et meie ei tohi teda näha üldse ja, ja siis me oleme seal kuidagi teiste lastevanemate selja taga piilunud, et aga, aga tihtipeale ta on juba ka lavale läinud, siis ta on juba sealt ära jooksnud, et ta pole nõus kaasa tegema, et niuke kuidagi mingisse teise rolliminek on talle väga keeruline. Aitäh selle jutuajamisest jaan oli rõõm. Ja Gerd, aitüma tulemast, aitäh kutsumast. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan, tänan kuulajaid ka ja nädala pärast kuuleme taas.