Täna on Kaja loodimisel õigusteaduste professor, kohtunik, näitleja, ema Julie. Frank, tere tulemast saatesse. Tere. Te olete veel ka Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, Prantsusmaa riikliku teenete ordu kavalerid Eestis valiti aasta eurooplaseks Hedrete pälvinud valgetähe teenetemärgi. Kui me läheme alguste alguse juurde, kui palju on teie elus mõjutanud teie valikuid teie isiklikke otsuseid? See, et teie isa on olnud psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing ja et teie ema on kirjanik ja tõlkija Maimu Berg. Kodust olen saanud kaasa väga hea sooja kodutunde ja kodukasvatuse. Ja kindlasti ühel või teisel moel on neid valikuid ka vanemad mõjutanud. Aga Ma olen ikkagi oma otsused teinud tavaliselt ise. Et võib-olla just see, et vanemad ees oli nii huvitavatel ja teistsugustel elualadel, et ma otsustasin siis natukene erineda nendest ja valida sellised, võib-olla rohkem ratsionaalsem pragmaatilisema tee kui on seda loomingulisus. Aga elu on näidanud, et, et need geenid, loomingulised geenid on ikkagi välja tulnud. Vaatamata kogu sellele õigusteaduse õppimisele ja doktoritegemisele ja, ja, ja, ja väga vastutusrikka töö tegemisele. Et sinna nagu tasakaaluks on see loominguline pool ikkagi varem või hiljem juurde tulnud. Ja ma arvan, et kindlasti vanemate kodustele on saanud kaasa need mõtted. Investeering haridusse on väga oluline, on ülioluline ja selle eest ma olen oma mõlematele vanematele väga tänulik ja lisaks oma emale isale on mind kindlasti mõjutanud ka minu vanavanemad, eriti minu emapoolne vanaisa, kellest oli ka ühes hiljutises näidendis ja, ja minu emapoolne vanaema, kes on pärit Saaremaalt ja see juba ütleb väga palju, et need juured on väga tugevad. Te tahtsite oma vanematest elukutsevaliku ja, ja võib-olla harrastuste poolest erineda ja valisite juuraõpingud ja samal ajal minu meelest paralleelselt kohe Tartus. Te alustasite harrastusnäitlejateed, millest see valik tuli, et miks te ei tahtnud minna õppima lavakunstikooli näitlejaks ja olla siis vabal ajal kas harrastusjurist või nurgaadvokaat või midagi niisugust. Ja saime ka huvitav küsimus, et võib ju ka teistpidi seda teha. Kuigi ma ei tea, kas mul meenub kedagi sellist, kes oleks professionaalne näitleja ja siis selline harrastusjurist, ega ma arvan, et on palju neid inimesi, kes oma elus paratamatu tutt on pidanud kokku puutuma juriidikaga ja pidanud ennast sinna sisse lugema, selleks et oma õigusi kaitsta ja, ja seda hästi teha ja, ja seetõttu teavad võib-olla juurest mõne nüansi poolest paremini kui eriala inimesed, kes võib-olla on keskendunud mõnele teisele valdkonnale. Juura on ju väga lai valdkond, et see ei ole tegelikult ju ainult advokaati amet, eks ole, nagu me väga hästi teame. Aga ma kaalusin väga erinevaid ameteid lapsepõlves ka meditsiini, muidugi isa eeskujul ka teatritegemist, kuigi tol ajal ma mõtlesin rohkem lavastaja peale, aga siis ma sain ise ka aru, et ma ei ole selleks et selleks tuleb saada, saavutada elukogemust, tegeleda teatriga lava peal, enne kui sa lähed, siis sinna lava lava kõrvale ja vaatad ja juhendad teisi, et võib-olla see aeg kunagi veel ka tuleb. Aga praegu ma olen siiski veel olnud näitlejana laval. Ma olen lavastanud küll lastenäidendeid ja seda ma olen teinud ja see on tegelikult väga suur väljakutse ja väga-väga huvitav kogemus elus ka. Aga tegelikult näitlemisega ma hakkasin tegelema lapsena, ma arvan, ma olin kuskil seitsme-kaheksa-aastane, see tuli küll mul täiesti iseenesest ja ma tegelesin kuni keskkooli lõpuni, aasta viibisin Ameerika Ühendriikides vahetusõpilasena, seal mängisin ka teatris, tegin kaasa, käisin draamaklassis, lausa keskkoolis oli draamatunnid, olid seal ja siis ma otsustasin, jah, õigusteadust mine õppima, kuna ma ameerika aasta lõpus. Ma käisin ühel rahvusvahelisel seminaril Washingtonis kus õpetaja just diplomaatiat ja rahvusvahelisi suhteid ja see oli väga põnev aeg, see oli just ka Eesti selline vabanemise aeg. Aga, aga päris Eesti iseseisvus ei olnud veel sajaprotsendiliselt taastatud. Ja ma olingi üks esimesi vahetusõpilasi, kedagi siia asemel ei tulnudki Eestisse tol ajal. Ja mul õnnestus siis ära käia seal kõikides tähti, ütles ametiasutustes, Washingtonis, Ameerika Ühendriikide pealinnas, kaasa arvatud isegi tol ajal veel Nõukogude Liidu saatkonnas, seda ma ei tea, kas nad teadsid, kust mina pärit olen? Ma olin Ameerika õpilastega koos ja siis tekkiski selline tunne, et võib-olla see on midagi, kust saab kõike seda ühendada. Ja ma läksingi õigusteadust õppima erinevalt võib-olla väga paljudest, kes esimesel kursusel on juba väga suured ja juristid ja tunnevad ennast turistidena, mina pigem vaatasin seda just sellise pehmema nurga pealt rahvusvaheliste suhete pealt ja mida rohkem ma seda rahvusvahelist õigust pesin ja, ja sellega tegelesin, seda rohkem ma sain aru. Tegelikult mind huvitab veel rohkem see Need õigusi saaks ka tegelikult ellu viia ja rahvusvaheliste õigussuhete poolel on see just selline nõrk lüli. Need on väga palju häid ja ilusaid tekste. Tekste ellu viia on natukene raske, sest see sõltub poliitilisest maastikust riikide suvast väga palju. Ja siis ma leidsingi, avastasin endale sellise valdkonna nagu Euroopa Liidu õigus ja Euroopa õigus. Kus need kaks asja olid ühendatud, minu jaoks see rahvusvahelisus, see selline tud vaatenurk erinevatele kultuuridele ja õiguskultuuridele ja samal ajal ka see, et need otsused, mida vastu võeti, Öeldakse, et need on täidetavad ja kui neid ei täideta, siis saab sellega minna kohtusse ja kohus siis kontrollib ja teeb oma otsuse järel ka need kohtuotsuseid tuleb ka omakorda täita, et see tundus mulle, et see annab inimestele ka rohkem võimalusi oma õiguste kaitseks midagi saavutada kui ainult selline riikidevaheline rahvusvaheline kokkulepe, mis, mis võib-olla päris inimeste oma igapäevases elus nii ei aita. Ja muidugi ma räägin, et eesti olevik, tulevik on paratamatult Euroopaga seotud, et me oleme osa Euroopast ja seda tulebki vaadata just selle pilgu läbi, et kuidas siis see Eesti sinna Euroopasse sobib ja kuidas Euroopa Eestisse sobindub ja kuidas see kõige paremini nagu ellu viia, et see oli väga huvitav ja väga põnev aeg. Ma ei ole oma valikuid küll kordagi kahetsenud. Üldse olen püüdnud elus mitte midagi kahetseda, siis see oli edasi vaid ikkagi õppida ja investeerida haridusse, nagu ma ütlesin, nagu vanemad mulle selle kodust kaasa andsid. Ja see selline kultuuriline taust, kodukasvatus, see, see on kindlasti ka väga vajalik, et, et selle eriala juurde kuuluks ka niisugune teistmoodi vaatenurk ja tasakaal sellel raskel teel ja ma olen seda hingejõudu ammutanudki teatrist, nii et see teater on mind saatma jäänud, kuigi ma vahepeal tegin pikka pausi, süvenesin ja keskendusin oma õpingutele, lõpetasin ülikooli, õppisin magistrantuuris, Saksamaal kaitsesin doktorikraadi Eestis, vahepeal käisin veel ennast täiendamas erinevates riikides Euroopa Ülikool Instituudis Itaalias ja siis, kui ma olin juba erialaselt nii kaugele jõudnud, et pärast justiitsministeeriumi töötasin riigikohtunikuna Tartus ja elasin tänaval, kus ühel pool otsas on suur Vanemuine ja teisel pool otsas väikese Vanemuise hoone ja käisin igal õhtul Vanemuise teatris, siis tundsin, et sellest on mulle veel vähe. Et nüüd oleks uuesti tagasi ka lavale minna ja alustasin Vilde Teatris harrastusnäitlejana ja kui ma sain Euroopa Inimõiguste kohtu kohtunikuks Strasbourgis. Ma jätkasin ka oma teatritegevust paralleelselt ja läksin siin Tagoora teatrisse, selline teater, mis on siis inglisekeelne teater Euroopa nõukogu juures. Ja üks minu teatrikaaslane on selle kohta öelnud, et see on väga huvitav vaadata, et kuidas Sa oled suutnud hoida. Need kolm valdkondade nimetas seda õigusteadusteater ja pereelu muidugi ka sellistesse vee tihedates, kupeedes, vagunites või niimoodi nimetas ta seda inglise keelest niukse sellises väga otsetõlkes öelduna, aga et need omavahel ei, ei segaks teineteist, aga samal ajal täiendaksid teineteist. Nüüd kolm aastat tagasi asutasite Euroopa Inimõiguste Kohtu teatriklubi, keda see koondab? See koondab ta Euroopa inimõiguste kohtutöötajaid eelkõige sealhulgas muidugi ka kohtunike ja üldse Euroopa nõukogu ametnikke, kes kõik saavad ka vabalt selles osaleda. Ja lisaks veel teisi Strasbourgis viibivaid diplomaate, et kultuuritegelasi, Strasbury linna tegelasi seal tegelikult avatud kõigile, kuigi eelkõige on ta muidugi mõeldud Euroopa Inimõiguste Kohtu töötajatele. Kuidas valitakse repertuaari ja kus te mängite, kellele te esinete repertuaari valime just sellest lähtuvalt meie selliseks nišiks omapäraks on see, et me ühendame inimõigusi, teatrite tsiinid tuleb see ühenduskoht küll sisse, et me oleme selline sild. Mäletan, et me esimene kohtumine 2015. aastal kolm aastat tagasi oligi just sel päeval, kui omal ajal avati Golden geid bridž San Franciscos ja siis ma tõin selle paralleeli. See sihiks on hästi vastu pidanud ja kuigi San Franciscos on ju palju maavärinaid ja seda on ka kõpitsetud, et vot me tahaksime niisugust silda luua inimõiguste ja teatri vahele. Ja nagu William Shakespeare on öelnud, et tegelikult et maailm ongi üks suur lava ja inimesed on lihtsalt näitlejad sellel laval ja me tahaksime siis näidata ja näitamegi seda poolt, kuidas siis mõistmist, õigust ja inimõigusi on teatrikunstis kujundatud. Esimene näidend, millega me lavale tulime, sealsamas Euroopa Inimõiguste kohtusse, oli esimene kord. Kui kohtu väikeses saalis, mida enam istungite saaliks ei kasutate, mis seisab muidu enamasti tühjana toodi, siis teatrielu sisse oli siis Artur Milleri saalini nõiad ja, ja selle me tegime 2015. aastal kohe esimese ettevõtmisena pärast seda me oleme esitanud veel näiteks William Shakespeari olla või mitte, olla monoloogi kui Shakespeari aastapäev, selleks, et tutvustada erinevaid kultuure, meil on ju 47 erinevat, et Euroopa riik Euroopa nõukogus Euroopa Inimõiguste kohtus ja me lugesime siis Hamleti monoloogi 16. erinevas keeles sealhulgas ka eesti keeles alustasime kohtu presidendist itaalia keeles, lõpetasime kohtukantsleriga, siis originaalkeeles inglise keeles ja sinna vahele mahtusid erinevad keeled ja see oli väga, väga erakordne sündmus ka jällegi kohtus. Ja siis on meie repertuaari kuulunud veel Ariel Dorfmani hääled pimedusest. Mis on siis inimõiguste kaitsega tegelevate inimeste elulugu, et kui palju nad on tegelikult kannatanud oma võitluses inimõiguste kaitse eest põhinebki tegelikult biograafilistel mõtetel elulugudel ja me kandsime neid ette kehastades mitukümmend erinevat üle maailma, mitte ainult Euroopas inimõiguste kaitsjat ja see näidend, torkmanni näidend, tal on ju ka väga hea näidend, tütarlaps ja surm, mida on ka eestis mängitud. See näidend põhineb omakorda kerge ennegi, kes on Robert Kennedy tütar raamatul, kes siis kogus need elulood kõik kokku ja, ja proua Kennedy käis ka ise kohal kohtus seda näidendit avamas ja siis me oleme esitanud selliseid, kus me näitasime, kuidas üks kohtumõistmine käis kahekümnendatel aastatel Ameerikas. Me võitsime ühe kohtuprotsessi ja tegime sellest kohtuprotsessist näidendi ja see käsitles ühe Rumeenia päritolu Pariisis elava kunstniku Pranquusi teost linud skulptuuri linud mille ostis ära Edwards, Taissen luksemburgi päritolu fotograafiakunstnik, kes elas Ameerika ühendriikides, New Yorgis ja toll omal ajal, see oli majanduskriisi algus. Ja kui kunstiteoseid said tulla riiki ilma tollimaksuta siis seda kunstidest skulptuuri maksustati, kuna seda ei peetud kunstiks, vaid leiti, et see on tegelikult üks niisugune köögitarvik, et mingi ma ei kujuta ette, kuidas seda sai, siis nuga kahtelda ei ole, sest ta on tegelikult päris suur skulptuur. Me tegime sellest ka sellise reproduktsiooni oma etenduse jaoks. Ja siis hakkaski kohtuasi siis Edward Station kaebas selle kohtusse ka põhimõtte pärast, mitte ainult raha pärast, vaid põhimõtte pärast. Ja see oli esimene kord, kus arutati kohtus selle üle, mis on kunst, mis on kunsti mõiste. Ja kohtunik lõpuks leidis, et see on kunstiteos ja see maksustamine oli õigusvastane, aga tunnistajatena käisid kohtus kusjuures ka ise kunstnikud, kunstiinimesed, kes ütlesid ka mõned vastupidist ja ütlesid, et kuna see nendele see teos ei valmista nendele esteetilist naudingut, siis ei ole tegemist kunstiga. Nii et niisugune näidend ja päris viimane näidend, mida me tegime, oli siis jah, tõepoolest Maimu Bergi vanaisa, eesti keeles inglise keeles me esitasime selle siis clean father ja see rääkis 45 minutit põhines minu vanaisa emapoolse vanaisa Helmut sepingu sõjaaegsetel päevikutel kes siis Eesti ajaloost ja oli pühendatud Eesti 100.-ks sünnipäevaks. Ja seal ka jälle osalesid kõik kohtunikud, seekord küll vaatajatena, mina ainukese kohtunikuna mängisin seal etenduses ja pärast nad tulid ja rääkisid ja, ja olid väga liigutatud sellest. Isegi pisarad olid silmas, sest nad ei olnud Eesti ajalugu veel niisuguse külje pealt. Ja nii sügavuti ei näinud ja sellega tutvunud ja leidsid, et see oli suurepärane võimalus, nii et sellesse klubi töösse suhtutud väga positiivselt. Seda ongi nähtud sellise kultuuri tutvustusena, et ma olen võtnud ülesandeks olla mitte ainult Eesti õigussüsteemi tundev kohtunik Euroopa Inimõiguste kohtus, vaid ka natukene Eesti kultuuri ja Eesti kunsti ja teatrikunsti ja, ja kirjanduse saadikuks Euroopast, sest et mul on nii kõrge positsioon, et ma leian, et seda tuleb ka selles mõttes positiivselt ära kasutada, et näidata meie riigi arengut ja ajalugu. Ja ma viisin ka Eesti filme Euroopa Inimõiguste Kohtu filmi klubisse, nii et seal tegutses juba enne teatriklubi filmiklubi, aga teatrit ei olnud ja selles filmiklubis õnnestus mul ära näidata ka viis eesti filmi. Ja ma olen väga tänulik kõikidele nende filmide produtsentidega, kes andsid loa tasuta näitamiseks seda ja see muidugi ka jällegi aitas kaasa sellele, et Eesti on seal Euroopa nõukogus, Euroopa Inimõiguste kohtus kaardil. Kas Euroopa Inimõiguste kohtust, too personal sai eesti filmidest aru nii nagu meie saame? Sai aru, tekkisid väga huvitavad paralleelid ja mõtted ja arutule oli pärast seda ka sügavuti ja see ei olnud mitte ainult jällegi niisugune, ainult. Me näitame filmi vääralt Meline teatrit vaid vaid enne seda ma rääkisin natukene ka kohtuasjadest, mis on olnud seotud küüditamist, ega näiteks, sest üks silm oli näiteks risttuules ja kõik see avaldas muidugi väga sügavat mõju ja mis me seal veel näitasime, vehklejad ja, ja 1944 ja, ja ma näitasin ka sellist huvitavat filmi, kus minu isa omal ajal mängis nagu tuulte pesa. Et selliseks kontrastiks, et juba 1979. aastal tegelikult räägiti ju ka metsavendlusest ja oli täiesti imet, see film sellisena omal ajal läbi läks. Selle teatri jutu lõpetuseks peame siiski ära märkima ka kõige viimase ja kõige värskema näidendi jõule la Franud, kus te olete osalenud siis Eesti õigusteadlaste päevadel järjekorras 30 viiendat veel neljandal ja viiendal oktoobril. Te esitasite Vanemuise kontserdisaalis Maimu Bergi kirjutatud näidendi Eesti vabariigi algusaegadest. Teie olite kõikides naisosades ja etenduses tegi kaasa teie kaksikud pojad Oscar Helmut ja Tobias, Louis la Frank. Kas poistele meeldis, laval? Väga meeldis, nad väga nautisid seda, nad on selle pisiku kaasa saanud ja Oscar Helmut ise tantsib konservatooriumis. Ta on juba mitu korda suurel laval käinud, tobias Loui, mängib kitarri ja jalgpalli ja võrkpalli ja mõlemad on esinenud Strasbury eesti koolis näidendites, mida on ka kirjutanud minu ema ja mida ma olen teinud eesti lastega, kes elavad Strasbourgis käivad seal Strasbourgis koolis ja natuke õpivad ka eesti keelt eesti koolis ka ja siis oleme teinud igal aastal jõuludeks näidendi ja esitlenud seda nendega, et seal on olnud kuskilt keskeltläbi 10 last vanuses noh, mõnikord isegi kolm või viis kuni 13 ja enamasti nendele on eesti keel emakeeleks, aga mitte ilmtingimata isakeeleks. Ja nendega töö on olnud ka väga huvitav, terve suur väljakutse. Aga Meeta ja õigus, mida me õigusteadlaste päevadel esitasime, on läbilõige, mis algab 1920.-st aastast ja lõpeb siis teispoolsuses. Juba on meie tegelased 2018. aastaga läbilõige Eesti õiguse ajaloost. Väga kurvad saatused olid meie esimesel riigikohtu esimehel võib-olla vähem, temal suri loomulikku surma, kui ta võib-olla oleks ära küüditatud. Aga õiguskantsler Anton Palvadre, tema suri vangilaagris ja kurioosumina veel enne seda, kui see surmaotsus, mis tal oli juba mõistetud, surmamõistetud täides jõuti viia, ta suri ise ennem ära ja mina kehastasin siis meta Janno vilkuuri, kirjanik Richard Janno õde, kes oli abielus prantsuse juristi Luivil kuuriga, nii et siin on ka paralleel minu enda isikliku eluga, mis on täiesti uskumatu, et selline ajalooline tegelane on olnud medalil, koor oli küll filoloog, hariduselt ja temal oli ka kolm poega ja tema abikaasa oli õppinud selgeks eesti keele ja oli ka prantsuse-eesti sõnaraamatu autor, mida kasutati veel aga ka pärast tema surma. Ja oli mitte ainult siis jurist, vaid ka, vaid ka keeleteadlane ja väga suur südamega estofiil. Ajalugu justkui kordab ennast. Tänan Kaja loodimisel, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, õigusteaduste professor Julia Frank. Kuulasin, kuidas te rääkisite oma õpingute eest väga mitmes Euroopa ülikoolis, täiendustest, teistes õppeasutustes töötamisest Euroopa Liidu institutsioonides enne seda, kui te alustasite tööd kohtunikuna. Ja mulle tuli meelde eesti kirjanduse ajaloost Jaan Kross, kes samuti õppis Tartu Ülikoolis rahvusvahelist õigust ja kes oma hilisemates päevikutes peab küll ütlema, et kui suurriigid lähevad vastamisi, siis ei ole rahvusvahelisel õigusel kohta. Kas te usute, et see ajalugu võib korduda? Ajalugu kordub, see on vana tõde, need on ka mõtet sellest näidendist Meeta ja õigus, suhteliselt värsked mõtted paraku. Ja tihtipeale see ajalugu kordub juba farsina ja me kõik tahame loota, me õpime ajaloost, aga aga kuidagi juhtub niimoodi, et ei pruugi alati see seeni minna, et kõige paremini õpitakse. Jah, ma ütleksin, et praegu ma olen suhteliselt murelik selles osas, kui mind omal ajal valiti aasta eurooplaseks juba siis 2013. Ma ütlesin, et Euroopas ei ole kirge. Aga nüüd ma isegi ütleksin, et ei ole ka rõõmu. Et kirg on midagi sellist, sellist väga kuuma ja erakordset. Ja noh, võib-olla ilma selleta saab veel ka edasi elada, aga ilma rõõmuta on väga raske edasi elada ja, ja selle tõttu oleks hea, kui see, see rõõm ikkagi jälle tagasi tuleks, justkui seda ohtu ei oleks, see, seda võidakse ka kuidagi vägivaldselt alla suruda. Ja, ja meil on ju väga erinevad ohud tänapäeval Euroopas ja maailmas ka laiemalt mitte ainult ei ole siis kahe või mitme riigi vaheline konflikt, vaid ka, vaid ka senine riikideülene oht, nagu terrorism või ka küberrünnakud, mis on selles mõttes üsna uudsed, Nemad arenevad alati sammu võrra ees sellest, kuidas siis püütakse seda neid ära hoida või, või nendega hakkama saada ja milliste vahenditega siis need arengud käivad natukene nagu taga sellel kui kiiresti siis need need kurvad arengutees jõuavad ära areneda. Nii et jah, ma ütleksin, et, et tõepoolest, et siin on näha väga palju neid paralleele. Kui me räägime teie igapäevatööst Euroopa inimõiguste kohtu kohtunikuna, siis kuidas olukord Euroopas teie töölauale jõuab, kui mõelda neid, hagisid vaidlusi missugune. Ta on jah, no pilt on selline, et meil on 800 miljonit potentsiaalset kaebajat, kes võib Euroopa Inimõiguste kohtusse pöörduda. Ja see on siis 47-st riigist on laiem kui Euroopa liit, sinna kuuluvad ka sellised riigid nagu näiteks Venemaa, Ukraina ja Türgi. Ma olen ise intensiivselt tegelenud varem nii Venemaa asjadega kui praegu türgi asjadega. Ja üks periood pärast Türgi riigipöördekatse ebaõnnestumist oli selline, kus me saime kolm-nelisada kaebust päevas Türgist. Enamasti siis nendelt isikutelt, kes keda kahtlustati riigipöördekatses osalemises, kes pandi kinni kinnipidamisasutustesse, võeti vahi alla ja sinna gruppi kuulusid ka paljud kohtunikud, näiteks advokaadid, professorid, kooli õpetajad. Nii et et väga suur osa ühiskonnast ja meie poole pöördutakse tavaliselt esialgu oma oma emakeeles või selle riigi ametlikus keeles ja kui siis asi läheb edasi kohtu otsustamisele, siis see töö hakkab vastavalt siis kas inglise või prantsuse keeles ja me näeme neid Euroopa probleeme väga palju. Jällegi kui üheksakümnendatel aastatel, kui te mainisite, et ma käisin õppimas Euroopas väga palju kui, siis oli selline ikkagi tõesti kiirgus isegi nagu eufooria natukene või selline ootusärevus, et need kõik need idapoolsed riigid raudse eesriide tagant pääsevad ka uuesti Euroopasse ja, ja me tundsime siiski me olime nagu oodatud ja ja kõik, see areng oli väga selline tõusvas joones siis nüüd isegi juba selle lühikese aja jooksul või pika, kuidas võtta kaheksa aastat, mis ma nüüd olen Strasbourgis Euroopa Inimõiguste kohtus töötanud, ma näen, kuidas asjad on, on muud tunud kuidas riigid on mõned riigid isegi päris ohumärgi ka, võib öelda, kaugenenud sellest inimõiguste kaitse põhiväärtusest ja võib-olla kaugenenud mitte ainult inimõiguste kaitsest kui sellisest, vaid ka vaid ka inimestest endist ja muidugi ka üleeuroopalised institutsioonid, ka need Euroopa Liidu institutsioonid on kaugenenud oma oma inimestest. Kas Euroopa haldusaparaat on nii suureks läinud, et see suhe inimese ja ametniku või inimese ja selle institutsiooni mehhanismi vahel on muutunud väga, väga kaugeks ja, ja väga-väga võõristavaks tavainimesele ja kuidas on kurval kombel ka väga palju tulnud sisse sellist politiseerimist? Noh, eks igas valdkonnas oma poliitika on ka õiguspoliitika, mida ei tohi segamini ajada selle erakonna poliitikaga ja ka poliitikat on võimalik võimalik teha selliselt, et vaadata tulevikku ja näha sellist üldpilti. Aga järjest rohkem on selline tunne, et, et see ei ole päris päris see, mis ta, mis ta võiks olla, et see üldpilt hakkab kaduma. Inimene peaks olema keskmes kogu selle, selle mõtteviisi keskmes inimese areng, inimene jäetakse kuskile kõrvale ja noh, parafraseerides võib-olla peti halverite on see, et vaim on vardas ja poliitilised härjad vältavad seda harrast. Kas ma võin teie vastusest välja lugeda, et Euroopa liit ei ole täitnud neid ootusi, mida algselt on sellele pandud? Euroopa liidule on muidugi pandud algselt, et väga olulisi ootusi ja eks need ootused täitmised ei sõltu mitte ainult Euroopa Liidust abstraktselt, vaid sõltuvadke nendest riikidest, kes ju ise vabatahtlikult on Euroopa Liiduga omal ajal esinenud just selle eesmärgiga, et midagi muuta, et midagi midagi paremaks teha inimeste elus ja eelkõige muidugi hoida ära relvastatud konflikte ja sõda rahu oli ju see tegelikult see põhimõte ja Euroopa nõukogunemise laiem organisatsioon, kus mina töötan. Seal on ju selles mõttes natuke teistmoodi olnud lähenemine, et seal on liikmeks võetud sellised riigid, kes võib-olla ei ole täitnud esialgu neid inimõiguste kaitse kriteeriume nagu näiteks Venemaa omale. Ja kellelt siis loodeti, Euroopa Liit seda muidugi ei tee, aga Euroopa nõukogu tegi ütles, et me võtame ta vastu, et loodame, et siis kui ta on meie liigede, siis õpib ja areneb edasi ja võtab need põhimõtted omaks. Ja ka seal on muidugi tulnud pettumusi. Kui palju teil jõuljala Frank on mahti jälgida seda arutelu, mis toimub Eesti kohtusüsteemi ümber ja missugused on siin ootused, lootused soovitset, kui ta näiteks sellele, et kohtunikud oleksid valitud mitte määratud eluaegseks või kui ma siin tsiteerin riigikohtunik Ivo Pilvingu arvamusartiklit neljanda oktoobri postimehest, kus ta ütleb. Kõige teravam on viimase aja vastuolu, kus üks lugupeetud advokaat teise järel vihjab, et Eesti kohtud on prokuröride kummitempel, sest meil mõistetakse süüdi 99 protsenti kohtualustest. Samas neil harvadel juhtudel, kus kohus siiski prokuröriga osaliseltki ei nõustu, näeb avalikkus kohtunikest kurjategijate poputajaid. See oli nüüd lühikene tsitaat, aga kas teil on olnud mahti jälgida seda ja, ja võtta seisukoht? Muidugi on mul olnud. Mahti jälgida Eesti heaolu ja areng on minu jaoks väga olulised nagu nagu iga Eesti inimese jaoks. Ja minu töö muidugi näitab ka neid arenguid teatud mõttes, et mis küsimused meie lauale sinna tulevad kõikides küsimustes isale ennetavalt selle tõttu seisukohta võtta, et ei tea, et sellest võib areneda välja kohtuasi, mis jõuab Euroopa Inimõiguste kohtusse ja seetõttu ma ei saa kõiki asju lihtsalt varem ära kommenteerida, et siis on meie kohtu otsustada see, mis edasi saab. Ja noh, need niisugused jutud prokuröri võimust on ju tegelikult omased sellistele riikidele, kus on demokraatiaga probleeme olnud kus on prokuratuur väga-väga tugeva positsiooniga nagu Venemaal, aga see ei ole muidugi võrreldav sellega, mis Eestis praegu toimub, et, et nii, nii hullusti need asjad siin kindlasti ei ole. Aga kas ei või see niisugused probleemid on päevavalgele toodud, räägib, et me peaksime nende asjadega tegelema, seda sügavuti analüüsima ja pakkuma välja lahendusi, kuidas niisugusest olukorrast välja tulla konstruktiivselt ja positiivselt, mitte 11 ära süües. Nagu paraku eestlastele kombeks on või, või tagaselja kellegile nuga selga lüües vaid vaid ausalt nendest asjadest ja avalikult rääkides. Ja jällegi, mina näen siin ohumärgina seda, et mulle tundub, et järjest rohkem on kõik seotud selle päevapoliitikaga ja püütakse politiseerida valdkondi, mis peaksid olema sellest sõltumatud, iseseisvad, erapooletud, ja kus oleks oluline ikkagi kompetents, inimeste teadmised, oskused ja nende inimeste lastaks oma tööd rahulikult teha, ilma et sinna sekkuks mõni teine riigivõimet, et kohtuvõim peab olema sõltumatud, on kolmas võim. Ja ta ei ole mitte selleks siin, et mingisugust kohtunike tsunfti kaitsta või kohtunikele privileege luua. Maitan selleks siin, et inimesi aidata, kes on sattunud sellisesse olukorda, et nad on kohtu ette jõudnud, on jäänud hammasrataste vahele või mis iganes põhjusel on tulnud kohtult abi paluma, jääd seda abiga adekvaatselt ja õiglaselt saaksid. Et see on tegelikult väga oluline. Siin üks viimaseid asju taas, mis seoses kohtutega on leidnud laiemat kõlapinda, on see, et meil valmis uus uhke kohtumaja Tallinnasse ja seal on siis Harju maakohus ja prokuratuur on sinna kõrvale pandud. Toosama Ivo pilving oma Postimehe arvamusloos ütleb, et, et ega kohtunik ei saa ega tasu teistest juristidest täielikult isoleerida. Sellegipoolest oleks soovitatav kohus ja prokuratuur ühe katuse alt lahku kolida. Poolelioleva kohtuasja lahkamine väljaspool ametlikke menetlustoiminguid on lubamatu ning kohtu ja menetlusosaliste semutsemisest tuleb hoiduda. See on tsitaadi lõpp. Mitmes riigis on siiski kohtud ja prokuratuur ühe katuse all ja professor Jaan Ginter ütleb ühes oma leheartiklis näid, ütleme, et see on ka nii Prantsusmaal ja Austrias. Kas see on teie hinnangul probleem või see ei ole näiteks nii väikeses riigis kui Eesti. Minu mäletamist mööda oli see tegelikult juba päevakorral omal ajal, kui Tartus uus kohtumajaavad ja, ja siis juba räägiti sellest, ega siis need jutud jälle vaibusid, et Eestile on kombeks, et võetakse üks probleem ette. Ja siis räägitakse sellest aga sisse kuidagi vaibub, kaob ära ja me ei teagi, mis sellest edasi saab, kuhu see on jõudnud unustada, takse, maetakse need paberid kuskile sahtlinurka või internetiavarustesse, jäävad nad ja ei tea, mis siis edasi saab, kas keegi tegi midagi, mingid järeldused sellest, kas midagi muudetakse tihtipeale ka, kui on ka rahvaalgatusega protestitakse millegi vastu, kogutakse allkirju ja pärast vaatad, et noh, see on nagu selline tühja tuule tallamine, mitte midagi ei muutu, et kõik läheb vanas vaimus vanas vaimus edasi. Ja meil on vaja kodust kasvatusest juba alustada. See on aastakümnete pikkune töö, oleme väikesed, jah, väikeseks olemisel on ka oma positiivsed küljed. Väikeseks olemisel on positiivsed küljed, need, et me olemegi selline suur perekond. Aga negatiivseks muutub see siis, kui hakatakse üksteise pereliikmete peale karjuma ja kisama ja ja tekib vägivald ja kadedus ja selline ihnus ja, ja, ja üksteise poriga loopimine malesteni paljunäinud kõrvalt vaadanud kus seda kadedust muidugi ei oleks, eks seda on Euroopas mujal ka. Aga mulle tundub, nagu, et Eestisse on viimasel ajal kohe eriti teravaks läinud ja Eestis on see kuidagi selline isiklik, väga, väga paljud ka, kui lugeda intervjuusid või vaadata saateid, siis räägitakse väga palju inimesest isiklikult, aga sellest asjast või sellest tööst või sellist sisust, mida ta teeb sellest nagu eriti ülevaadet ei olnud, see nagu kedagi eriti ei huvita huvitavat skandaalid isikute ümber ja kõik ametipostid ja funktsioonid riigis on juba nagu ära jagatud nende rendiisikutega. Ja, ja see, see on selle väiksese nagu selline negatiivne pool, selle asemel et oma jõud ühendada, võtta see haridus, mis on eestlasel ikka läbi aegade olnud see oluline õigusharidus. Kogu see asi, Nende, prokuröride, kohtunike, advokaatide suhtlemine saab alguse sellest õigusharidusest. Eesti on jah, nii väike, et õigusteaduskonnast enamasti on kõik üheteaduskonna vilistlased. Alternatiivsed võimalused kõrghariduse omandamiseks õigusteaduses veel on, aga enamasti on kõik üheteaduskonna vilistlased ja, ja see juba see eetika ja see selline baas peaks tulema kõik siis sellest teaduskonnast või siis ka teistest koolidest, kus õpetatakse õigusteadust, et juba eos vältida niisuguseid probleeme. Omal ajal oli ju ka sellest, et kas kohtunikud võiksid kuuluda erakondadesse või mitte praeguse seisuga on nad seda teha ei saa, seaduse alusel ei ole see lubatud ka see on ju noh, küsimused, et jällegi nagu ma ütlesin, et kõik taandub selle selle politiseerimise peale, et et see erapooletus ja sõltumatus ei oleks ohus sellega, et kohtunikud kuuluvad erakonda. Aga samal ajal noh, varjatud, vot nii-öelda kuulumised soosimised ei ole ka välistatud ju, tegelikult me ei saa neid välistada, kuigi see hea oleksime, seda tahaksime, eks ole. Samal ajal muidugi, kohtunik on ka inimene kohtunike loeb ajalehte, jälgib elu, ta ei saagi olla kuskil elevandiluust tornist, ta peabki olema ja ja mõistma õigust ka elust lähtuvalt. Tal peab olema õiglustunne, mitte ainult õigus, vaid õiglustunne. Ja nendes riikides, kus võib-olla on need asjad kujunenud niimoodi, et meile võib-olla tundub see teistmoodi, kui nad on sellega hakkama saanud, kui nemad on seal euroopaliku kultuuri või oma väärtused omale selgeks teinud, on need piirid omale selgeks teinud, siis see toimib ja kui neid piire ei ole selgeks tehtud, kuid neid piirega vägisi tehakse, siis ei pruugi see ikkagi tegelikkuses toimida. Et see peab tulema nagu inimesi enda seest. Mentaliteedi küsimus, see on selle hariduse ja tõuse ja mentaliteedi küsimus, ka haridus ei anna ka veel kõike seda haritust juurde vaid see on ikkagi palju sügavam sisemine väärtushinnangute küsimus, mis on, mis on tähtis. Sest tulles tagasi nüüd selle kadeduse juurde või selle juurde, et miks mitte soosida nagu Eestist seda positiivset ja ütleme, eesti inimesega lähetamist kuskile Euroopasse rahvusvahelistesse Areenidesse veel rohkem, et Eesti oleks esindatud ja et me 11 vahelises võitluses ära ei sööks, et siis noh, üldiselt on see nagu niisugune tagurlik jõud või, või negatiivne jõud. Aga kui seda seda kadedust vaadata sellise motivatsiooni või, või positiivsena selles osas, et mitte, ma ei lähe kedagi teist materdama, vaid ma hakkan ise nagu tegema ja iseennast üles töötama ja õppima leelselt sinna juurde ja ja siis tekib meil palju inimesi, kes on potentsiaalselt ühes valdkonnas tugevad, et tekib ka tõesti mingisugune aus konkurents, mitte soojade kohtade jagamine poliitiliselt truude inimeste vahel. Siis me oleme nagu tõeliselt eurooplased, et me, me, me ei peaks arvestama seda, et mujal Euroopas on ka selliseid liivakasti mängud nagu meil sellisel tasemel kindlasti on ka, aga need on hoopis teisel tasemel, see tasand on hoopis hoopis midagi muud. See on palju rafineeritum ja meil kindlasti ei maksa oma inimeste vahel niisugust liivakasti mängu mängida. Meie tugevus võikski olla selles, et me oleme niisugustest asjadest üle. Aga paraku on meil see 50 aastat ebameeldivat kogemust, mis on meie mentale miteedile rõhunud. Enne seda oli meil väga lühikest aega kahjuks vabadust ja iseseisvust ja seda oma olemist ja ka siis juba olid samasugused mängud nagu tänapäeval jälle paralleelitud, hakati 11 ära sööma ja enne veel seda, seda esimest vabadust oli veel pikka aega kestnud orjaaeg ja vene impeeriumi aeg ja seda mentaliteeti ja meist välja juurida ja olla tõelised eurooplased olla tõelised sellised vabad inimesed, julgeid inimesed, otsustame seda on väga raske, ma olen seda ise isiklikult tundnud, kui raske see on. Ma olen alati olnud julgema, ei ole kartnud ei poliitikuid ega, ega ajakirjandust ega, ega öelda seda, mis ma tunnen, et ta on nagu mulle südamelähedane ja ma näen, et midagi on valesti ja ma olen olnud alati aus. Kunagi oli riigikohtus üks asi arutlusel ja kohtunikud arutasid, ütlesin, et kas tõstku käsi, see, kes ei ole kunagi läinud õunaraksus ja mina olin ainuke, kes tõstsin käe. Sest ma tõesti ei ole kunagi käinud lapsena õunaraksus, mul ei tulnud seda nagu pähegi. Ja, ja ma olen mõelnud, et need on niisugused positiivsed omadused ju julgus ja ausus, et alati, kui me loeme muinasjutt, et see on ju tore, kui keegi on julge, aus, aga ma olen kahjuks pidanud kogema seda, et see ei olegi positiivne elus, et see võib olla tegelikult üsna valusaid tagasilööke, üsna negatiivne, et võib-olla tuleb 44 aastaselt hakata õppima valetama ja vingerdama ja ja keerutama ja, ja olla vähem julge. Aga ma ei taha seda teha. Ta ilmselgelt räägite jõuljala Frank nüüd sellest, et teid ei valitud Euroopa Liidu kohtu kohtujuristi kandidaadiks Eesti poolt, ma saan aru, et te saite ikka väga haiged. Ma ei räägi mitte ainult sellest, aga, aga see muidugi tegi mulle väga haiget ja sest ma ei saanud aru, miks mul takistati võrdselt teistega kandideerimast, kuigi ma selle lõigati, olin kvalifitseerunud, ma olen 20 aastat tegelenud sellega aktiivselt, euroop panid õigusega Euroopa õigusega üldse ja ma pidasin nagu seda enesestmõistetavaks, et et ma sellele kohale kandideerinud, mitte südant ma selle koha peal siin tingimata saama. Aga kui ainukeseks takistuseks öeldi mulle, et ma sellepärast ei saa edasi kandideerida, kuna ma juba töötan Euroopa Inimõiguste kohtus, siis jättis mulle vabandage väga sellise mulje, kui meie austatud ja armastatud olümpiavõitja Gerd Kanter läheks nüüd maailmameistrivõistlustele kvalifitseeruks maailmameistrivõistluses kettaheite lõpp ringi ja saaks päev enne võistlust emaili komisjonilt, mis ütleks talle, et jah, te olete küll kvalifitseerunud sinna, aga teie olete juba olümpiavõitja, aitab teile küll, ärge enam maailmameistrivõistlusel edasi võistelgi, sest tegelikult mina juba olen olümpiavõitja, Euroopa Inimõiguste kohtus töötamine on üks ilusaim amet maailmas, ütles Euroopa Inimõiguste kohtu endine asepresident. Eriti kui ta käis meil kohtus rääkimas erialastel teemadel ja, ja tõepoolest ma mõtlen seda, et see, see tõesti on, need seal sa saad nii palju ära teha Euroopa jaoks, mida võib-olla siin tavainimesed ei saagi, võib-olla tavaline, isegi saavad rohkem aru need, kellel on kogemust olnud Euroopa Inimõiguste Kohtu KK ütleme poliitikud või pole või, või sellist noh, üldpildis seda nii ei osatagi tajuda, et tegelikult, kui suur mõju on sellel Euroopa Inimõiguste kohtul midagi muuta, kuigi meie muidugi ise ei saa neid muudatusi algatada, vaid need muudatused saame teha siis, kui see asi meieni jõuab, kohtusse jõuab. Aga jah, loomulikult ma, ma elasin seda asja väga raskelt üle, mulle jäi selline mulje, et esialgu leiti mingi formaalselt juriidiline takistus ja siis leiti selline ajakirjandusega pori üle kallamised. Takistus, mis minu jaoks oli, keegi jättis väga ebaeetilise ja kallutatud mulje ja minu eetika lihtsalt ei lubanud niisuguse asjaga hakata kaasa minema. JAGA MINU perekond kannatas sel ajal väga hea, lapsed ütlesid, et miks sa ei kutsu politsei tema seal nii haiget saanud ja ütlesin, et noh, politseil on natukene teistsugune tegevusvaldkondi, siis nad ütlesid, et aga politsei peaks tegelema ka murtud südamete parandamisega ja sellega, et inimesed ennast hästi tunneksid. Ma ei ole ju mitte ainuke, ma ei ole läinud selle küsimusega mingeid salakaebusi tegema, ma olen alati ametlikult kirjutanud nii sellele komisjonile, et küsida, miks nii tehti kui ka peaministrile saatnud ametliku kirja selles küsimuses ja see ei ole mitte minu isikupärast, vaid see oli mul, et selline mure, sest ma olen näinud, et niisuguseid asju on ka varem tehtud Eestis. Karta on, et tehakse ka hiljem. Ja kui ma kogu aeg olen ise propageerinud seda, et inimesel tuleb oma õiguste eest seista, siis ma ei näinud selles midagi halba. Miks ma ei võiks oma õiguste eest seista, et saada võrdset alustel teistega kandideerida, sest see on olnud kogu aeg minu õpetuse juhendus aastakümneid inimestele, kes kannatavad. Ja seetõttu ma seda ka tegin. Just mõeldes sellele, et niisugustest asjadest ei saaks süstemaatiline lähenemine vaideid, et mõeldakse väga hoolega läbi personalipoliitika, mõeldakse need kriteeriumid läbi, millele tuleb toetuda, et see oleks avatud, et see oleks läbipaistev ja seda tegelikult nõuavad ka Euroopa institutsioonid. Kui ka Euroopa Inimõiguste kohtusse kohtunikke valitakse, siis on ka üks nõue, et see valimisprotseduur oleks avatud. See juhtum on nüüd teie seisukohalt lõppenud, kuidas tema elu edasi näete? Mind valiti hiljuti Euroopa Liidu põhiõiguste ameti teaduskomiteesse, see on küll selline auamet, aga see andis mulle kindlasti väga palju uut energiat, kuna seal oli tihe üleeuroopaline konkurss seal konkursil. Mulle ei tehtud mingeid formaalseid takistusi, ma sain osaleda ja ma sellest konkursiga võitsin, selles mõttes 100 kandidaati oligi 11 kohta on ja mina üks nendest 11-st olen ja see amet oma sisu poolest annab jällegi võimalusi tegeleda just Euroopa Liidu õigust Euroopa inimõigustega nagu neid kahte valdkonda ühendada, siis mis on olnud ka ka minu selline edasise elu ja tööunistus. Nii et see annab mulle hea võimaluse ikka oma asjaga edasi minna, edasi tegeleda ja ükskõik kus siis kas Eestis või, või mujale pass oma tööle keskenduda, väga tahaksin oma sisulisele tööle keskenduda ja, ja seda kogu seda kogemuste pagasit, mis mul on tulnud Euroopa Inimõiguste kohtust riigikohtust, olles mõlemates kohtunud Kohtunik Inimõiguste kohtus kansektsiooni asepresident, olles olnud Euroopa nõukogu, kohtunike konsultatiivkogu president, olles saanud rahvusvahelise Euroopa õiguse, ühenduse president, kõik niisugused kogemused, justiitsministeeriumi asekantsler, et ma tahaksin neid kogemusi edasi rakendada selleks et, et õigusriiki edasi arendada, et meie õigusriik oleks veel parem homme, kui ta on täna. Te, ütlesite, et see viimane valik tänavu andis teile energiat juurde. Kas märtsikuus sündinud Leol Lennart annab teile energiat juurde või võtab vähemaks? Lennart tähendab rõõmu ja Rõõm on see, mida ma ütlesin, et mis, mis on natukene praegu puudu igal pool Euroopas ja, ja kui selline rõõm on, siis isegi kui see natukene vahel väsitab siis selline oma väikese kolmanda poja naeratuse nägemine on, mis viib ära kõik kurvad mõtted peast. Kas ta on teil Eestis kaasas ja ta on mul Eestis kaasas ta veel rinnalaps ja selle tõttu on ta Eestis kaasas ja kõigi oma kolme pojaga koos reisisid seekord, kas te käite Eestis tihti, muidu? Reisisin jah, seekord kolme pojaga ja need olid mul väga tublid kõik. Ja vanemad vennad olid mul igas mõttes ihukaitsjad, pakikandjad, lapsehoidjad kaasas ja muidugi ka intellektuaalselt vestluspartneriteks lennu- ja bussisõidu ajal, meil on kreis paraku Strasbourg, mis on küll Euroopa südames ja on Euroopa üks pealinnadest, asub selles mõttes natuke õnnetult, kauguses tuleb kõigepealt sõita bussiga kaks ja pool tundi, siis lennukiga kaks tundi ja siis veel, kui nüüd Tartus käia, noh, teatavasti siit Tartu-Tallinna maanteel oma kaks, kaks ja pool tundi. Nii et need sõidud seetõttu ei ole eriti tihedad, aga seda intensiivsemalt, kui need toimuvad. Aga kaksikutele poegadele meeldib Eestis kaksikutele, poegadele meeldib Eestis ja üks huvitav fenomen on see, et nad ütlevad, et nad on siin sündinud, et nende jaoks on olnud see nagu läbi aegade väga suur eestluse näitajaid, nüüd kõige väiksem poega nüüd singlina Strasbourgis, et vaatame, kuidas tema ennast hakkab tundma või mis identne liteedi tema omale leiab. Aga nemad on just seda rõhutanud, et nad on Eestis sündinud, et nende sünnimaa, et nende isamaa on Prantsusmaa, noh see on loogiline. Sest isa, prantslane, emakeel on eesti keel, et niisugused huvitavad, eks ole, meil on need sõnademängud ja niimoodi kodumaa on hetkel Prantsusmaa. Aga nad olid kaks ja pool, et kolisid siis Eestist Prantsusmaal elama, aga et nad on syndinud, nende sünnimaa, on, on Eestis räägivad vabalt nii eesti kui prantsuse keelt ja tunnevad ennast mõlemal pool väga hästi. Tõeliste eurooplastena. Te olete muuhulgas valitud ka Strasbourgi Eesti kooli juhatusse. Mis sealt veel niisugust märgilist. Kas head või mitte nii väga head esile tuua? Ikka head esile tuua, see on suur asi, kui kaugel võõrsil suudetakse seda eestlust säilitada ja, ja alles hoida ja, ja ma olen ka nii mina kui minu kaksikud pojad, laulame ka Euroopa eestlaste kooris ja ma mina ise sain teostada oma suure unistuse 2014. aastal laulda laulukaare all, et ma käisin esimest korda laulupeol lauljana, mitte ainult pealtvaatajana ja see tunne oli nii võimas ja, ja andis ka nii palju jõudu inspiratsiooni juurde, et pärast selle laulupeole. Ma viisin oma kaksikud pojad, kes tollal oli ka nii väikesed, need ei saanud üldlaulupeol kaasa laulda. Siin on päris üles laulukaare tipu tipu tipu ronisime kolmekesi koos ja ma ütlesin teile, et vaadake neid, missugust tunne, et ma tundsin, kuidas ma tundsin, kui me siin kõik laulsime kõvasti üksteise kõrval ja ja vaatasin teie poole sinna ja nägin teid. Ütlesin teile, et kui te tahate ka sedasama tunnet saada, et see on teie enda valik otsustada, et siis võite ka minna laulma laulukoori ja 2017 käisid nemad laste ja noorte laulupeol laulmas ja mina käisin nendega kaasas ja Väike-Leo Lennart oli siis veel ema kõhus ja laulis ka kaasa, sest mulle anti kasvatada üheksa poissi ja öeldi, et need kindlasti ei saa ilma kasvatajat hakkama hingega ise ka kaasa sinna laulukaare alla. Aga tegelikult poisid pidasid nii hästi üleval, sest see oli nende jaoks nii suur elamus. Proovides jah, natuke õelusid seal ringi, Eikalid elavad nagu ikka lapsed, et lisaks minu poegadele siis veljed üks poeg oli mul seal valvata, teine poeg laulis esimest häält, tema oli rohkem teiste lastega, aga aga eks need ülejäänud kaheksa poissi pidasid ka ennast kõik väga hästi üleval ja mul ei jäänudki muud üle kui lihtsalt kaasa laulda nendega, kui see laulupidu tegelikult toimus. Jah, Eesti kool ja eesti koor on kindlasti väga vajalikud ka seal võrdleks elamiseks, aga, aga poisid on hästi integreerunud ka Prantsusmaal Euroopa kooli ja, ja ma ise ka, et mul on seal ka palju sõpru ja ja teatritegemist ja, ja muidugi kohtutöö võtab muidugi enamasti aja ära. Aga sellele niisugust head tasakaalu leida. Perest ja hobidest on ikkagi üks suur õnn. Ma olen ligi tunni aja jooksul saanud vaadata, kuidas teie silmades peegeldub rõõm selle üle, et te olete eestlane ja te olete saanud eesti kultuuri heaks siin ja Strasbourgis nii palju teha. Ja kuidas teie silmades peegeldub kurbus siis, kui Eestis ei ole asjad nii, nagu te tahaksite, et nad on nii, et Eesti pakub teile kõik võimalik emotsioone ühest skaala servast teiseni. No kui sa kedagi armastad, siis on need tunded on ka sellised väga tugevad. Elades võõrsil, sa vaatad seda kõike, mis seal toimub, natukene nagu distantsi pealt, sa ei võta seda nii südamesse. Aga kui sulle keegi või miski asi väga korda läheb, siis sa muidugi elad ka neid asju hoopis teistmoodi, teistmoodi üle, et see on, ma kujutan ette, et väga-väga loomulik. Meie saateaeg sunnib ütlema hüvasti ja tänama teid pika intervjuu eest Julia la Frank. Ja lootma, et ei unusta teed Eestisse mitte kunagi, nii nagu ka teie kolm poega. No see sõltub sellest, kas Eesti on valmis mind vastu võtma ja tagasi võtma, et kas need talendid, kes on väljaspoole, kas nemad, nendel on ikkagi tegelikult neid reaalseid võimalusi Eestisse tagasi tulla ja kuidas nad ennast tunnevad, kui nad Eestisse tagasi tulevad ja kas Eesti on ka võimeline ja soovib teda, nende inimeste edasiminekut ka mujale Euroopasse ja seda võimaldada, et, et see on tegelikult väga oluline üldine küsimus ja see ei puuduta jällegi ainult mitte mind isiklikult, vaid terve hulka perekondi, ka selliseid perekondi, mis on tegelikult ju praegu füüsiliselt lahus seetõttu, et osa perekonnaliikmeid kas teostab ennast või, või teenib raha kuskil mujal Euroopas ja kui nad tahavad Eestisse tagasi tulla, siis nendel võib-olla ei ole selleks kõige paremad võimalused, et see on muidugi üks, üks suur mõtlemise koht, et kuidas me tahame nendes küsimustes edasi minna ja kuidas me tahame oma inimesi hoida just hoida seda nende silmad säraksid ja ikka enamasti säraksid ei oleksid kurvad, kui nad räägivad Eestist ja Eesti elust ja Eesti heaolust ja, ja tulevikust ja tulevikust üldse terves Euroopas. Et me peame ka vaatama kaugemale, mitte ainult oma mätta otsa, vaid vaatama kaugemale tervikpildina Euroopasse ja maailma, et mis seal toimub ja missuguses valguses meie seal paistame ja kus me oleme. Jääme ootama teie sõna avalikku diskussiooni nendes küsimustes. Täname intervjuu eest. Tänane külaline on ära ja üle kuulatud ja uus saatekülaline jälle nädala pärast kuulmiseni.