Euroopa kultuuripärandiaasta. Tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja täna räägime Me Santimisest räägime mardisandi jooksmise tähendusest. Miks ja kuidas Mart joosti ning miks eestlastele oluline on üheksandal novembril mardilaupäeval toimub Euroopa kultuuripärandiaasta raames üle üleriigiline maskeerimis sanditamisfestival hakkame, ehkki ma enne seda toimuvad koolitused Eestimaa erinevates paikades ja ka Venemaal, Lätis, Leedus, Santimis, festivali raames toimub ka kogumismissioon märkamart. Teeme tänases saates ka sellest juttu, mismoodi marti märgata ja mida siis teha, kui oled teda näinud ning meil on täna saates külas. Hakkame Santi Maal kampaaniajuht Kati Taal Eesti folkloorinõukogust ning pärimusspetsialist Eesti parim pärimuse usundiuurija folklorist Mall Hiiemäe ja Leelo Viidas Rahvakultuuri keskusest. Ning saates kuuleme veel ka, milline on kõige pikem vanasõna ning Aado Lintrop tutvustab meile mansi pillilugu. Niisugused teemad täna ning esimene laul saates kõlab. Meil kollaaži esituses on mardilaul. Laupäeval on mardipäev 10. novembril üheksandale mardilaupäev, enne seda toimuvad koolitused erinevates Eesti paigus. Et valmistada ette siis santi, mis festivali, mis on 10. üheksandal novembril, siis lähevad kuupäevad segamini. Tänases saates räägime väga mardisantidest, kadrisantidest ja kogu sellest ajast. Meil Santimas käiakse novembrikuust ja vaatajatel kaugemalegi ning tänased külalised on alustanud Tartu rahvast. Kõigepealt Tartu stuudios on meil folklorist, pärimuse usundiuurija Mall Hiiemäe, tere. Ja rahvakultuuri keskusest aktsiooni hakkame Santima üks eestvedajaid Kati Taal. Tere ning Tallinna stuudios on samamoodi selle aktsiooni üks eestvedajaid, leelo viitas tere. Isegi kommunikatsiooni, ühesõnaga kõik on olemas ja ma alustaks Mall Hiiemäe, palun teis kõigepealt, et öelge, mis aeg see novembrikuu meie esiemadele esiisadele oli ja kust sai alguse see mardisandi jooksmine Mardis käimine ja miks novembrist sai hingedekuu? Siin tahaksin rääkida küll sellest, mis oli enne mardipäeva, kui veel mardipäeva ei teatudki ja see on nii vana ana komme. Ja kui me vaatame siin põhjamaal neid rahvaid ja neid aastaaegu, siis praegu on see kõige pimedam aeg ja kogu aeg pimedamaks. Päevad lähevad ikka lühemaks ja ilm läheb külmemaks, mis sa teed? Tunneme seda kogu aeg ja meisse tuleb niisugune rusuv tunne ja niisugune tunne, et kõik kaob, sest et loodus on selline. Ja kui me arvestame nüüd seda, kuidas kõikkoltub, kuidas puudelt lehed langevad ja, ja see on looduse surmakuu, siis see mõjub kuidagi inimese psüühikale. Ja, ja siin meie laiuskraadis veel eriti. Ja kui nüüd vaatame Neid tähtpäevi, mis on olnud enne seda, kui tulid kirikukalendri tähtpäevad, siis me peame rääkima kuukalendriaegadest ja siin on ilmselt mitte need kalendrikuud, mis me praegu tsiviilkalendris leiame vaid need, mis on kuufaaside järgi. Ja siin tulevad niisugused vanad nimed, et nagu kooljakuu või koolnu kuu siis see on rohkem oktoobrikoht, aga siis ka hingekuu, mis võib olla nii oktoobrikuu kui novembrikuu kohta ja siis põhjarannikul on veel sõna marras, mis tähendab surmahaldjat. Ja meil on siin soomlastega ühine kujutelm siis niisugusest ajast kus on mardus ringi käimas ja see on siis marras kuuga nende keelega tuses. Nii et kui võtta nüüd edasi need tähtavad, mis meil kirikukalendrist tulevad, siis rahvausundi uurija Oskar Loorits, meie kunagine Eesti rahvaluule arhiivi juhataja on arvestanud, et juba mihklipäevast 29.-st septembrist on siis see aeg, sest et saagid saadi salve ja siin oli aeg hingesid vastu. Ta oktoobrikuus peaaegu ei olegi selliseid tähtpäevi, mis on kirikukalendrist peale Simunapäeva ja see oli just 28. oktoobril aga vahepeal tusspäev. Ja just tänavu oli niimoodi, et kolletamisaeg langes just kokku selle kolledzis pääl, aga see on täpselt siis oktoobri keskpaigas. Ja siit edasi tuleb siis päris hingedeaeg, kui juba Viljandimaa teadete järgi on niimoodi, et toodi hingedele toitu, pandi välja ja siin on huvitav jälgida ühte niisugust tähtpäeva, mis on iseloomulik meie sugulasrahvale vadja lastele, mis on kirja pandud siiski sellelt alalt, kus on põhimõtteliselt eesti ana, aga nemad läksid vene keele pealt üle eesti keelele, läksid luteri usku ja nendel on alles niisugune vene rahvakalendri tähtpäev, mis on nimega Midruski päev. Ja Meidruski päeva kohta on niisugused huvitavad andmed, mis on Otto Wilhelm Masingu inland ajalehes kirjas ja see on üks varasemaid. Nii et seal on nii, et peremees võtab valge rätiku käe peale, laud on kõik kaetud ja kutsub sööma need kadunukese, kes sinna tulevad, need on siis vaimud. Ja teised inimesed seisavad samas ruumis kõrval vaikselt ja jälgivad seda asja. Ja see on minu meelest nii huvitav teada selle poolest, et Viljandimaa hingesantide kohta räägitakse küll niimoodi, et nendele pannakse toit välja kuhugi tare peale või, või puuriida peale isegi või sauna ja nii nagu soomlased on nemad kütnud sauna, siis kadunukest telekes tulevad nendele siis head õnne tooma. Sest et kui neid on hästi vastu võetud, siis läheb ikka hästi. Edaspidi ka ja paluti näidet, kui te lähete nüüd tagasi, minge siis ikka teed mööda, mitteväljasid mööda, aga väljad on nii vaiksed, sest ja tuultki ei ole, sest on hingedeaeg. Et niisugune aeg on see praegune aeg, kolletus, aeg ja kui lehed on juba langenud, siis on selline aeg, kus nagu kõik lootuses oleks surnud ja siit tulevad siis edasi need kirikukalendri lähtuvad, mis annavad meile niukseid konkreetset Dumid, millal siis minna. Ja siin ma tahaksin rääkida sellest, et tegelikult on tänapäevalgi öeldud, et noh, eks need mardi- ja kadrisandid ongi needsamad hinged, kes käivad perest peresse. Ja muidugi Viljandimaal on ka olnud see niisugune järel mängimine, mille kohta muusika, rahvamuusikateadlane Tampere on öelnud, et et see laul on ju see uuem viis, teisi on ikka hilisem komme. Aga kui vaadata laiemalt neid tekste, mis on kõik selle aja kohta, siis on niimoodi, et ikkagi näiteks toitu pandi välja ka siis, kui hinged tulid või siis, kui hingede ära läksid, hingede ärasaatmine. Mine tea, kuidas sellega tegelikult on, mingid vanad juured on kogu aeg olemas ja kui me nüüd vaatame neid laulusid, mis on mardi- ja kadrisantide laulud, siis ka tänapäevani on see, et kust need mardid ja kadrid siis tulevad. Ja ikka on niimoodi, et küüned külmetavad, varbad valutavad, Mart on tulnud taevast valge pilvede vahelt. Hõbedaste õlita mööda kullast kõrendat mööda sinipilvede seasta valge pilvede vahelt ja ka niimoodi, et nad on märjad, nad on vaevatud üle suu üle rabade, pilliroog pistis, silmakastehein, lõikas kaela ja, ja niimoodi edasi. Ühesõnaga see tuleb kuskilt kaugelt ja kõrgelt, vihjab sellele, et see tulekul kuskilt teist poolsusest. Ja see ei ole nüüd ainult meie rahva komme, see uskumus on nii tugev ja nii vana, et kuulub paljudele rahvastele, iseasi, millal oodatakse kadunud kesi või austatakse kadunukesi. See mardi- ja kadripäev on siin selles suhtes teistsugused, näiteks setud ei tunne mardipäeva, aga nad on selle kombe omaks võtnud siiski. Ja nüüd, kui võtta nüüd Kaarlaste ja lõunapoolsete slaavlaste yltse kombestikku, siis nende lauludes on huvitav, huvitav, täpselt samasugune ettekujutus sellest, nad tulevad kaugelt, nad tulevad kõrgelt ja, ja nad tulevad teispoolsusest, nii et siin ei oska ütelda, kas tegemist kultuurilaenuga või me oleme ise iseseisvalt eri rahvad jõudnud samasugustele väljendustele. Ja kui nüüd hakata edasi minema ajas need tänapäeva poole peale siis siin ei saa ütelda, et see kujutelm nüüd edasi püsiks, et need on kadunud keset või hinged vaid asi läheb kõik viljakusmaagia peale. Kui me võtame, vaatame neid pikki mardi- ja kadrilaule, siis siin on Ülo Tedre folklorist on eraldanud siin mitu eriastet ja teretust lauldud padulemise laul tunnistamislaul, kus küsitakse, kuidas tööd on tehtud ja, ja siis on siin mangumis laul ja siis lõpuks saadakse need annid kätte tänatakse ja see tänamine on ikka hästi pikk, tähendab, nad soovivad kõike head ikka, et vili kasvaks ja kari kosuks ja tänapäeval sellega enam välja hästi mängi. Aga eks siis ole head vorsti, õnne ja head kohvi, õnne soovitud, nagu meil siin nõukogude ajal oli ja komme läheb edasi. Aga millal muud tupsi viljakusmaagiline komme juba? Eks see meeleolu kaks meele lahutuslikuks, see minu meelest leiab aset kuskil seal 19. sajandi lõpu peale 20. sajandi alguses siis kui juba talud päriseks ostetud ja, ja ehitus tati, ühisjäid, igasugused seltsimajad, rahvamajad ja seal sai siis karnevali pidada. Ja nüüd karneval on võõras sõna, Santimine on ka võõras sõna sõnastanud aktus ja küsitakse, et mis on siis meie oma, aga küllap see meie oma on seal kuskil kaugel põhjas ajalises põhjas, millest ma praegu rääkisin ja nüüd on põhi funktsioone on ikkagi meelelahutus, looduslik. Ja sellest ajast peale, kui täiskasvanud läksid siis sanditama kuskile rahvamajas ja seal olid siis auhinnad isegi ja sellest on nii toredaid mälestusi üle 1000 teksti kaugelt Don margijagadriis käimisest Eesti rahvaluule arhiivi rahvakalendri tekkides, aga siis edasi tuleb see laste käimine, kus lapsed saavad ka käia, jäävad eraldi ja tänapäeval on olnud niimoodi, et, et täiskasvanud enam suurt ei käigi, aga kõik läheb lastetraditsiooni emal mul oleks väga huvi ja väga huvitav oleks kuulda, et kuidas siis nüüd tänapäevase aktsiooni edasi läheb, oma kolleegidelt siin. Teate hästi põnev on ka see, et tegelikult tänane hällu vingus paljud lapsed lähevad hoopiski kommi ja seda trikki ja isa kommi küsima. Et kui palju on selle läbi näiteks mardita mardisandi jooksmise komme kadunud, kaotanud. Ma arvan, et pardi sandi kombel kommet taunib see, et lapsed ei julge väljas nende kompsukestiga käia, et mine tea, kas teine seltskond röövib nende saagi ära ja teine probleem on see, et et kuidas siis ustest sisse saab ja siis ongi jäänud see, et käiakse põhiliselt linnas samas sektsioonis, kus siis elatakse ja hakatakse küsima, aga aga ma Lõuna-Eestist kuulsin niisugust asja, et kultuuritöötajad ise pettunud, et lõpetame selle halloweeni tähistamise üldse ära, aga ega kätt vastu panna ei saa, kui mingisugune komme tuleb kunagi siit Euroopast läinud Ameerikasse seal saanud bumerangina tagasi tulla. Ja hoopis teistsugusena, sest. Et need, kes tulevad, oleksid väga vaenulikud, see on võib-olla ka vanast põhjast, aga need, kes tulevad nüüd halluviiditajad need nõuavad kohe trikk või komm, ühesõnaga litsi agressiivsus ja midagi nad vastu ei anna, jõe midagi need vastu ei anna ja teevad veel pahandust ka. Muidugi ka mardid kadrid, kui neid sisse ei lastud, siis tehti niuksed traditsioonilisi pahandusi, aga, aga need on, need on natuke teistsugused ja siis üks asi, mis on öeldud kohe ära, et kõrvitsad on ikkagi söömiseks kasvatatud, et milleks neid siis on vaja niimoodi. Aga muidugi kommertsmängib siin oma aja, pakub kõrvitsat müüki ilusti Ostki ja tehke, mida teevad vaesed pedagoogid siin. Ma räägin nüüd oma isiklikku arvamist. Et see kõik on sellepärast, et, et lapsed ei läheks omadega liiale, siis võetakse, hakatakse nägusid, maalima, lõigutakse kõrvitsaid, hoitakse, et nad niimoodi koos. Aga võib-olla mõned arvatest. Iseenesest saaks ju ka mardisantide puhul lapsi vaos hoida sellega, et hakake aga maske tegema, hakake aga välja mõtlema kostüüme mardipäeval, siis tumedamad ja kadripäevaks, siis hoidke heledamad. Me jõuamegi siit need sellesama suure sanditamisfestivalini, mis peaks toimuma mardilaupäeval ja Kati Taal ning leelo viita rahvakultuuri keskuses. Teie olete selle festivali või ütleme selle, noh, jah, ikkagi kampaania sanditamisfestivali Games antima ellukutsuja ja miks seda vaja oli, kas siis mil ta on ohus või? Kandidaat? Jaa, tere mardi sanditamine nagu Malgasin ütles, et hakanud tegelikult väga palju laste peale, et tegelikult mardikombestik üldise madise kaadris käimine on ju on ju olnud ja need on ka täiskasvanute rida. Jaa jaa, minule endale komme väga meeldib, et ma olen näinud nagu väga vahvaid, võimsaid võimsaid Mardis käimised, ma olen näinud, kuidas täiskasvanud mehed pereisad, kui nad julgevad panna omale selle karumaski ette või võtta selle mardiisa saua kätte ja oma lastega minna siis kasvõi oma teiste kasvõi oma jalgpallitrennikaaslaste juurde või töögast juurde Santima, et noh, et missugune vägi ja vägija lusti ja selline rõõm sellest tuleb, et nad räägivad nagu lapsed räägivad nagu kuid pärast, sest et kui vahva ja tore oli, et, et selleks, et see ei hääbuks ja inimesed julgeksid tulla välja ja mõtestaksid seda, seda mardikombestiku, selle eesmärgiga, siis Eesti folkloorinõukogu selle kampaania, kui üles võtnud ja koos rahvakultuuri keskuse ka ja tänavu on ju Euroopa kultuuripärandi aastat noh, millal siis mitte veel kui sellel aastal nagu seda teha, et sellepärast see kampaania on ja teiseks ka mardisandid onni õnnetoojad. Et kes meist ei tahaks koju õnne, et ta läheks hästi kõik, et tänapäeva inimesed tahavad ju olla väga õnnelikud, nad tahaksid, et neil läheks hästi ja laske siis need mardikad, Bahia, minge ise õnne tooma, et ju väga üllas ja hea eesmärk tegelikult. Aga teeme nii, et ärme veel Marta Kadri tuppa lase, kuulame Lepaserei laulu. Tantsi, Kadri, see on need laul, meile võiks ära õppida, siis on kindel, et saate midagi esitada, sest eks ma arvan, et on üks põhjus ka selles, et vanemad inimesed ei julge eriti esineda või laule laulda, tantsida, tantsida võõra ukse taga. Mine tea, mis arvatakse. Võib-olla on selle taha asi jäänud, aga kuulame looja, siis jätkame juttu. Nancy kaadreid, siis see tulla, aga pri laske kadrid sisse tulla, aga pri kaadri tulnud kaugelt maalt, aga kaadrid tulnud kaugelt maantee, aga tri hõbelasteaeda mööda kantri hõbedas ta mööda Katri, kullast. Priit mulle mööda Katri Alta halli ilma tulnud ka ei anta halli. Väikeseid muna seega peata väikese muna, seega. Kergaanega. Liivika janu taanega. Ülipikka ja muudanega, laaseri, kaanega laaseri laia ja kaanega. Ikka Minnistajaga riikliteerimika, laaseri laia käia. Tantsida saagaadrikenega tri tantsigaatri, tantsida saagadri genegaatri, tantsida ette liiva, Mooste, liigu, Katri, tantsi, Katri, et liivamaast ei liigu. Tantsi igati ega tolmu aastail. Priit pri ega tolmu maas. Tritall viidad triliiv heidab liniku. Igav liiv heidab leerikudejatega viga, brid põrmu, heidab põlle peale tri tantsida. Põrmu heidad vallatsejale, trip rändile, trip noorima kaela Korrektiive triipe andiga, tolmuga. Tantsi, Katri. Niimoodi ja tänaseks huvitava teemaks on siis Santimine, üheksandal novembril toimub üleriigiline maskeerimises antimis festival, hakkame Santima, sel puhul ka räägime nendest traditsioonidest ja kommetest. Tartu stuudios on meil pärimusspetsialist Mall Hiiemäe ning Kati Taal Rahvakultuuri keskusest Tallinna stuudios leelo viita ning Kati Taal, üks küsimus teile veel, saame hakkama. Raames on ka olnud palju koolitusi Eesti eri paigus ja neid tuleb veel. Mis inimesi on kõige rohkem huvitanud nende pärimuste juures, mida teatakse, mida mitte. Ja meil on väga palju koolitusi toimunud ja on ka veel tulemas 11 koolituse veel nüüd sellel nädalal, et vaadake, meie kodulehte, mardipäev punkt com. Kõige rohkem huvitab inimesi, et kuidas siis nagu ta marti joosta tegelikult et see võib tunduda natuke keeruline, et seal peab midagi tegema ja ei tea siis kuidas täpselt nii palju regilaule on ja, ja kõik on nii keeruline, keeruline, et tegelikult on, on asi palju lihtsam, et siin kehtib seesama vanasõnad. Julge pealehakkamine on pool võitu, et tegelikult, mis inimesi tagasi hoiab, olen mina näinud on, on, on seesama see enda ületamine või see, see endasse uskumine, et nii, et ma nüüd lähen ja teen ja, ja uskuge mind, teil tuleb see väga hästi välja, et meil on väga palju õppematerjale kodulehel, meil on sellised vahvad lühikesed videod olemas foto too näidiseid, et kuidas siis ennast maskeerida ka ka nii-öelda seda mardikombestiku teksti, et noh, et mida siis seal teha, et kirjeldused, mis elementi siis võiks teha ja Lauri mõne näite. Mul tuleb meelde. Lapsepõlvest, et kui väga väiksena sai jooksmas käidud või sedasi ehk siis vahel sai siukest trikki ka tehtud, et laulsid ainult oma selle laulu ära. Uks tehti lahti, siis oligi vaikus. Ei, sa ootasid, millal saaks kommiga, saaksid ruttu minema, sest midagi teha ei oskagi just just just et siin tuleks mõelda selle peale, et mardid lähevad ja kadri, saudi lähed vaatama, et mida pere on teinud. Et ehk siis see, et nad kontrollivad, et kas pere on talveks valmis. Et ajage juttu seal, küsige nende käest, et noh, kas teil on talvepuud varud, laske neil teha mingisuguseid ülesandeid, pange nad näiteks mõnda mängu tantsima või mängu tegema või tantsu tantsima, et näiteks juu katsumisi või mõndasid lihtsamaid ülesandeid kas või kaerajaani tantsima või kes aias ringmängu, mida kõik, kes teavad vihkle vihelgi, neid mardid ja kadrid võtsid igaüks väikese vitsa oksakese kaasa, millega siis tervistati inimesi. Et see toob juba verre palju elevust, mõtleksin tulevasi seal karvased ja maskeeritud tegelased tulevad Bay hakkavad sind niimoodi väikeste vitsaokstega siis niimoodi puudutama, ütlevad terveks, terveks, terveks teravaks väga palju elavast juba toob see, et kui juba need asjad sisse tuua ja siis pererahvaga natuke suhelda, et noh, kas teil on ikka autorehvid, talverehvid vahetatud, et äkki ikkagi niimoodi korraks talves ja ja perenaised siiski hoidised tehtud ja, ja kurgi tehtud ja, ja talvemütsid välja, otsitud ja kindlad, kindlad juttu pikemaks, aga, aga millal see võiks nagu ära lõppeda või kuidas viisakalt lahkuda, et saaks järgmised tulla ja pererahvas võib-olla magama heita? Jah, et kui kui see nii-öelda pererahvaga suhtlemine tehtud, et siis on järgmine tähtis ülesanne Martidel, mida ei tohiks unustada. Soovige siis neile häid õnne. Et visake neile siis neid teri povi, andke peo peale ja soovige igalühel, head õnne ja siis peaks nüüd olema see koht, kui teil on nagu väga teadlik pererahvas, et tema peaks siis nüüd aru saama, et nüüd oleks nagu vaja anda midagi ka vastu, et martsisvaid mõelda, ümber nurga küsida, et noh, meil on nagu pikk tee minna, vaata siin saapad kriuksuvad, et äkki siis saaks saaparasvad nagu tee peale kaasa või siia sokule hamba alla midagi. Et peale seda õnne vihka, mis on siis nii-öelda see koht, kus küsitakse seda anda endale. Et siis pererahvas toob Tobande siis mardid, tänavad ja siis võibki rõõmsalt lauluga edasi minna. Et tegelikult, kui mõtlema hakata, ei ole üldse nii keeruline ja, ja ei pea laulma regilaulus, et väga tore, kui te mõnda laulu teate, regilaulu keel ise on tänapäeval juba inimestele võib-olla natuke raske. Kui te suhtlete perega, hoiatan, et mõned märksõnad meelestatud vaata sisse. Vitsuta neid natukene, siis küsiti, kuidas nad on hakkama, nagu röövel tuleks. Kere peale pererahvale ja siis ka selle ära ja eks ei viitsi minna lihtsalt noh, tegelikult vitsaga puudutaminetega seal nagu löömist ei ole need. Leelo viite tahtsite ka lisada? Tere, et jah, et ma tahaksin veel omalt poolt lisada, et just nagu ka siin on jutuks tulnud, et kogu siis ka selle mardi- ja kadrikombestikus ongi õnne toomine, et, et see on see hästi oluline osa, et et ka on näha, et lapsed tulevad, võib-olla nad ei oska midagi teha, et unustavad selle ära või neil ei ole. Sa tead, tead, teadlik teadmine sellest, et just see õnne toomine, et mina toon, meie toome need sandid pererahvale õnne ja kui on siin olnud mardid ja kadrid varemalt ekse karjaõnnetoojad, vilja, vilja kasvutoojad, et siis tänapäeval võiks kõnetada inimesi sellel selles keeles, et, et mis, mis meil tänapäeval kõnetab, et kindlasti pereõnne suhet, mida saab soovida, head tervist. Tööl läheks hästi. Et, et, et oleks ka lasteõnne lapsed oleks terved. Et just see õnne toomine, et ja nagu khatiga ütles, et jahet on kombeks olnud, et saab õnne visata, et kas oad või herned või Viljandi raad. Ja teine siis asi, et on, saab ka pihku panna, et, et kuidas see siis parasjagu see tunne on, et see õige. Aga öelge, mis vahe siin nüüd on, kui ma lähen marti jooksma, Katri jooksma, miks? Katri joostakse valgetes riietes, aga Mart võiks olla ikka võimalikult sihuke tume tumedad riided, et ei pane valget lina ümber. Võib olla mall, sellel oskab paremini vastata, et miks. Seerimioloogia päris selge ei ole, aga kõige rohkem räägitakse kadripäeva aegu on juba lumi maas ja selle järgi saab isegi ennustada, kas tuleb lumerikas talv, kui kadrid on hästi valges ja, ja siis näiteks Kodavere kandis on olnud niimoodi, et vaadatakse, kadri, on lammaste jumalus või, või kaitsja Püha Katariina, et kui Kadid on valges, siis sünnib hästi valgeid tallekesi lauta ja kui on tumedas riides, siis on must ja kirjusid tallekesi. Nii et siin seostub ikkagi karjakasvuga veel ja selle niisuguse agraarmaagiaga, see on kestnud veel ikkagi möödunud sajandi pea, kui, et lõpuni välja komme, et lapsed läksid kooli hommikul vara käisid mängimas igal niini, püüdke siis kah tänapäeval maakama minna, vaadake mis, mis asja saab, Mäema öeldakse veel seal. Ja ongi niisugune tore lugu seal Kodavere kandis olnud, et noor õpetaja oli meesterahvas, öeldi, et noh, tal karja küll pole, aga küll ta kasutab siis lambaid ka ja ja mingi räägime ja siis õpetaja oli väga vihane, pärast vist taipas ja asi oli see, et herneid loobiti ka põrandale ja õpetaja pidi kukkuma, kui ta äkitselt sisse tuli, libises. Niiet et tänapäeva sanditajad ärgisid liiga palju kahed neid loppigene tiival korjata. Kas sealt see side on, olen isegi neid korjanud ja ja tegelikult päris tore on, kui järsku keegi sulle ootamatult ukse peale koputab, tuleb, soovib sulle head ja sa saad talle ka midagi selle eest vastu anda, kas on see nagu omamoodi siis selline? Ma ei taha kasutada sõnamaagiat, aga, aga mingi mõte asi seal võib-olla on, et, et miks seda tehti ja miks siis mida siis vastu saadi? Tagasi siis nagu hea tunde tükiks ajaks oli see nagu suhtluse peal rohkem. Et ma arvan, et kunagi oli ikkagi selleks, et nii olekski, et olekski õnne, aga nüüd on ta suhtluse peal väga palju rohkem, sellepärast rääkisingi nendest erinevatest tähendustest sanditamisel ja muidugi, mis on praegu väga oluline, on see omavaheline suhtlemine, me läheme koos ja, ja siis õlg õla tunne on niisugune, et et kuidas me 11 toetasime, mis ütlesi, mida teine ütles ja mida sellele antimide teisele anti pärast ja siis, kui kõik koos see saak üle vaadatakse, siis on seda juttu sädinad palju, palju, kui lapsed käivad näiteks ja ma usun, et täiskasvanutel on samuti näiteks Kihnus käiakse siiamaani niimoodi ei sanditamas ühest perest teise ja tehakse koos käivad täiskasvanud ka ja, ja küllap see niisugune suhtlus ja vajadus on siin ka mängus, kui meil tänapäeval korraldame niisuguseid festivali. Selge festivalile tuleb ka külalisi Venemaalt, Lätist, Itaaliast. Kas nende maadel on selline samasugune sanditamise komme? Sanditamiskomme seostub põhiliselt teiste täht lähevad, aga sellepärast olemegi nii huvitavad, võime selle uhke olla. Naal Püha Katariina teatakse, et seal ida pool ka, aga näiteks Kihnust on siis piiskop, mitte mitte Martin Luther, küll. Kes selle tähtpäev on andnud, see peaks ikka jah olema üsna võõras in idapoolsetel rahvastel, aga nii on nad omaks võtnud ka meil paljusid asju ja aga muidu on ikkagi jõulu jõuluperiood, on see Nende aastaaeg, on siis selline päikesekalendri järgi? Meil on võib-olla natuke need kuukalendrimõjud veel sees kõik see hingedeaeg ja, ja muu selline, mis siia juurde käib. Räägime mõnes mõttes juurde võib-olla korra nende välisrühmade osas, et ja neid saab näha 11. novembril, Tartus on suur kontsert. Et meil on tõesti viis kollektiive, et kolm on siis Venemaalt ja üks on Itaaliast, üht Lätist ja näiteks seesama punt, kes tuleb Itaaliast on täiskasvanud meeste seltskond. Nad on Sardiinias, nad tutvustavad siis Sardiinia karnevalikombestikku, mis on nagu hästi-hästi vanade juurtega, sellist eelkristlike juurtega. Et kui te vaatate festivali kodulehele, et siis seal on nende kohta video üles üleval, et noh, et see on nagu tõsine vägev, vägev seltskond, et kui juba sellised mehed Ta esitavad siis seal härgasid ja härja karjusid, siis teevad nagu oma suurte kellade karusnahksed kostüümidega selliste rongkäik, külistamist ja müra ja, ja, ja, ja siis väga sügavat kommet, et neil on jälle omamoodi Arusaadav kogumisaktsioon, märka marti, mis see tähendab leelo jah, et hakkame Santima siis aktsiooni raames on siin mitmeid väga põnevaid sündmusi ja siis üks niisugune suursündmus on kogumiskonkurss ehk märka marti ei tähenda, et me ootame ainult siis mardikombestiku kohta fotosid, lugusid ja, ja, ja lühifilme, et on niisugune konkurss, kus saavad siis osaleda, siis erinevad kategooriad on vanuserühmad, algklassid, põhikool, gümnaasium, täiskasvanud. Aga me ootame sinna siis fotosid, lühifilme lugusid kõigi Eestimaal maalaste, kohalikust elavast maskeerimises, antimis kombestikus, et mardi- ja kadrisandiks käimisest kindlasti jagaga sokujooksmine aastavahetusel, mis on Läänemaa ja Saaremaa vana maskeerimis Santimis tava ja mis on tänapäeval elus Saaremaal? Ja siis teistel siis rahva, rahvusvähemuste, ka jõulu ja vastlasantide traditsiooni kohta siis fotosid, lesi, kylm lugusid ja lisaks ootame ka veel vanu fotosid ja ja, ja siis te saate infot selle kohta hakkame santi maakodulehelt www punkt mardimäe punkt com. Aga kultuuripärandi aasta lehel on siis selle aktsiooni kogu reeglid ja, ja siis ka osalemisvorme, siis saab saata Eeveeveebarandi aasta marka marti. Ja on on välja siis pandud väga põnevad auhinnad, žürii valib igast vanusegrupist kolm võidutööd, nii fotod, videod kui lood. Noortele on meil see oluline lood, üks asi on kirju, seda aga saab ka videona võtta loo üles või siis audio failina, et, et on siis auhindadeks laulu-tantsupeo piletid, Viljandi folgi passid, Intsikurmu festivalipassid, siis on meil ekskursioon perele, Kihnus, setomaal ööbimine, kodumajutuskohtuni, ülemsootska kajal ja noortele hea laps, aastatellimus ja seikluspargi piletid igasugu põnevate lisaks veel valitakse rahva lemmik ka interneti teel, siis siis nii lugude videote kui siis ka fotode kohta, et selline hea võimalus kuni viienda detsembrini siis saab, saab pärandi aasta lehel või siis www punkt. Com saab info kätte, et kuidas siis neid neid materjale saata konkursile? Osalege? Väga põnev. Lõpetuseks veel küsisin kõigilt tõlge, see vana komme, need vanad traditsioonid, kui palju need aitavad meil kaasajal terved olla, õnnelikud olla, et me ei peaks kuskilt mingeid kaugeid kivikesi otsima ja nende poole siis kummardama arvama, et õnn tuli meilile omad vanad kombed, et kuidas need võiks meid aidata, kuidas neid elus hoida ja. Ja igapäevaselt kas või kasutada mind näiteks sama mardi- ja kadripäevakombestik. Väga palju aitab, et just see, et sa saad nagu sul on lust ja rõõm, täiskasvanud tegelikult tänapäeval nagu lustivad väga vähe, et meil on nii palju muret, et meil on nii kiire kogu aeg, meil on nagu väga raske elu kuidagi koormus tundub nagu nii keeruline, tema rahulolematud, et et see on see võimalus on ka läbi selle pärimuse läbi seal mardikombestiku näiteks tõesti tunda tunda rõõmu, teha midagi, midagi väga toredat, millel on ka väga sügav tegelikult nagu tähendus. Minu arust on nagu täiesti isiklik teraapia orgu. Võtke seltskond kokku, sõbrad kokku, oma lapsed oma perega kooselukvaliteetaega veeta ja, ja tehke see läbi, uskuge teil on pooled mured kadunud. Mis teil muidu igapäevaselt koormavad. Tasub ennast kirja panna, just, pered, tulge, tulge, Santima. Leelo jah, et täitsa Santimis, Santimisega võimalus ongi see, et ma kehastun ümber, ma saan minna endast välja, ma saan teha midagi täitsa teistsugust, olla siil, krokodill Smarti isana võtta hoopis teise rolli ja see avab hoopis teised väravad ja ühtlasi ka see just see suhtlus. Nii omavahel siis selle kambaga siis kellega minnakse Santima, kui ka siis pered, kuhu minnakse, et see omavaheline dialoog annab lihtsalt nii palju sellist suhtlusnaudingut ja loovuse siis võimalust kasutada loovust, kasutage kõiksuguseid, fantaasialoomi, kes pähe tuleb või, või siis mingeid tegelasi. Mall Hiiemäe, teie käest ma küsiks sama asjaga lisaks sellise asja juurde, et et kuna see hingedeaeg nüüd algab ja kõik see siis tänapäeva inimesed tavaliselt ütleme, kui on hingedest ja kuuladest juttu, siis tulevad õudusfilmid meelde ja nad kardavad kõike seda. Et kui nüüd Marnima sarjaks olla mardisanti ja hingesante, kas neid peaks kartma või kuidas neisse vaadata. Martisendidega on niimoodi, et vanema põlve mainimised ütlevad siiamaani, et et minu juures ei käinud Mik tekkidagi. Ühesõnaga, nad ootavad lausa seda õnne toojat, seda noort rahvast. Talle on ka see tihti elujaksu ja elujõudu. Ja kui nüüd hingedepäevaga võrrelda, siis siin on läinud ikka hoopis hoopis teisi liini. Meil on ametlik teine november kuupäev kinnistatud katoliku kirikus, kui poolt juba juba nii ammu ja mõnes kirikus korraldatakse isegi väikseid, mis asid õhtul, et saad just minna kalmistule ja panna küünla sinna oma lähedase haua peale. Ja eks see küünla panemise komme on, on väga ikkagi käiku läinud nõukogude aja lõpus, kui me sellega austasime oma kultuuritöötajaid ja õpetajaid ja mitte ainult oma vanemaid. Praegu ma tean isegi, et sõidetakse autoga ühelt kalmistult teisele kui sugulasi mõlemal pool ja pannakse need küünlad niisamuti jõuluajal ja muidugi aknadel süütamine. Vahest on küsitud, et kumb see õigem on? Ma ütlen, et tehke nii, nagu teesi ta käsib, sest Ta võib teha mõlemat ja võid panna lauale võib-olla akna peale ja mõtelda nende inimeste peale, kes on elanud enne meid ja meile lähedased olnud. Aitäh. Mall Hiiemäe aitäh leelo-leelo viita aitas ka Kati Taal ning jätkame siit muusikaga hinge laulja duo Malva. Las siis käimisel natuke ehk natuke. Kaks täis. Hooldaks õismäega. Las siis mäng käib, las siis käis äkki ela aega natuke enne laeva noku. Kännud ots täis. Kaks ristmikku pea. Ta. Välja välja ta. Ära raiska. Aega Ta ei taha voolu aitaanomeida. Päritud laul. Ja nüüd uuesti Eesti rahvaluule arhiivi varaaita. Meil on Tartu stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi teadur, folkloori ja usundiuurija eriti just uurinud soome-ugri rahvaid, Siberi rahvaid. Aado Lintrop, mille, millise loo olete te täna valinud? No tänaseks valisin jällegi ühe pilliloo aga see on nüüd mansi lugu. Ja pill on selline mansi tüüpiline. Holfantidel on ta ka olemas, Mandsitel ta kannab nime Sancoltap ta viie keeleline pill ja ta kuulub nagu siis tsiterite perekonda nagu meie kannelgi, aga nad on nagu eri harudest ikkagi tulnud. Ja see on nüüd küll karupeolugu või karu Beijatel mängitav lugu. Jalgu. Aga Lintrop see lugu, mida me praegu kuulsime, mansi, pillilugu, kes seda mängisid ja mida selle kohta veel võite meile. Seda lugu mängis väga tuntud mansi pillimees Grigori Sainov, ehk kirikorioika oika on siis austav nimetus või midagi, pöörduti vanemate inimeste meestlust inimeste poole, sentaat, kiriku Ridaat. Ja tema on jällegi Zuckerja külast pärit sealt Uuralite külje alt ja üks nendest vähestest Smansi pillimeestest, kelle käest ainult minu teada Grigori sai natuke pilt on õppinud suurem jagu selle pillimängijaid, mis kannab mansi keeles, siis nimetas ankroltap. Ja see pill tähendab lased sõna tuleneb siis kõigepealt verbist helisema mansiga Ssang Lump ja siis laud, helisev laud, tähendab, on selle ja hantidele on ta samasugune pill olemas ja kannab nimel narres juh ehk mängiv puu. Nii et see on üsna sarnane nime loogika, nagu meie kandlel kemist oleneb balti keelest. Kant, liisi või kantlejas, mis tähendab laulvat puud on algselt tähendanud kunagi. Ja salvestanud on selle. Selle on nüüd salvestanud Heikki Silvet jällegi 1981. aastal ja selle loo pealkiri on jalgpuusaagid, kiik ta on. Ja mis mille poolest huvitav õnnet jalgpuus. See on siis püha linna neidude tantsuviis või ära tõlkida. Aga see püha linn, jalg, puus, on üks väga huvitav asi. Jällegi fant Obi-ugri mõlemi, nii mansi kui Fondi mütoloogias. Antidaaniemmusch, mis tähendab tõlkes seesama püha linn ja seal elas selline tegelane nagu püha linna taat ja output Hoika kellest sõltus inimeste elukäik päris suuresti sellepärast, et tema oli siis viimane, kelle, kelle juurest peatasid haigete inimeste hinged enne kui need inimesed päriselt ära surid ja tema võis otsustada, kas inimene sureb ära või läheb tagasi värk ellu. Ja mis on velo, põnev, et see püha linna taat, temal loomakujuline, paljudel neil on soomorss esinemiskujud ka püha linna taat on siis karukujuline just looma, kui tema loomakujuline aste on karu ehk siis soolo oma küüntega metsloomaküüntega isand on ta. Kas Siberi rahvaste jaoks on karu kõige ülim ja kõige võimsam loom? Paljude rahvaste jaoks on tõenäoliselt jah, noh, karu ongi selline. Ta on ikkagi selle piirkonna metsade, kui me ei räägi Kaug-Idast, need, kus on tiiger, amuuri tiiger, siis ta on üks suuremaid kiskjaid ikka või noh, kõige suurem kiskja praktiliselt. Ja mis on veel olulisem, võib-olla asja juures on see, et karu kui noh ja kõik jahimehed räägivad, et kui karul nüüd nahk maha nülgida, siis ta meenutab ikka väga palju inimeste lihakeha. Ja Obiugrilaste jooksen ta tõesti, ta on siis selle taevajumala vastavaldasid mansidel Se Numi toorum jumala nimi, tema sõnakuulmatu laps, kes isal kasuisa keelust hoolimata nagu läheb kodust välja ja näeb seda alumist maad ja siis ta tahab kangesti sinna sattuda sinna alumisele maale, kus inimesed elavad. Ja sest palub isal ennast sinna alla lasta, ei saa, ei taha laste alguses ja lõpuks ta ikkagi lasedaselt hällis alla, nagu nendes müüdilistes lauludes on, et kas hõbe või köie või raudköie otsas olev hõbekaarega hälja, sellega lastakse siis ta sinna maha peale, alguses jääb veel maa ja taeva vahele tükiks ajaks ataki, mõtleb ümber, lastakse tal seal tuule ja vihma käes rippuda tükk aega siis lastakse alla ja siis tuleb välja, et maa peal ei olegi nii tore elu, et seal on sääsed ja parmud ja ja kui isa on käskinud tal süüa ainult marju ja seeni ja selliseid asju, siis lõpuks karu hakkab ikkagi, kui ta leiab inimeste sammas aida, siis ta murrab selle lahti ja sööb selle tühjaks ja ja siis, kui ta leiab inimeste pandud üles pandud lõksud, siis ta võtab neist lõksudest loomi ja siis, kui ta satub inimeste matuse kohta, siis ta kraabib surnud üles, sööb neid. Ja siis lõpuks. Ta ongi nagu kõiki neid keelde rikkunud ja inimesel on õigustada tappa. Arusaadav, et sellest ka siis tulnud need laulud, kui niisugune kiskja seal kõrval elab ja kogu aeg elanud. Aitäh Aado Lintrop täna. Ja ongi ka tänane huvitaja saade läbi saanud, rääkisime siis antimisest, aga ütlen niipalju veel, et kõiki meie päritud loo lugusid ja laule saab huvitaja saate kodulehe peal järele kuulata, nii et minge sinna, vaadake, kuulake, targad inimesed on rääkinud ja põnevad laulud on esitatud meloni Me Krista taim. Tänan teid kuulamast, soovin kõike head ja kuulmiseni. Järgmisel nädalal.