Euroopa kultuuripärandi aastal. Vikerraadio kuulajad algab huvitaja saade tänases saates. Me räägime 100 aasta vanustest juhtumistest, mis toimus maailmas ja mis siis juhtus, täpsemalt räägime esimese maailmasõjaaegsed järges järgsetest muutustest naiste elus ning saates on külas ajaloolane kirjanik Milvi Martina Piir, kes siis annab väikese ülevaate, et sellest, kuidas elate ennem, mis toimus sõja ajal ja mis pärast seda juhtus. Ja veel hoidja Joy'ga on vanasõna, mida selgitab meile lahti täna folklorist Piret Voolaid ja usundiuurija folklorist Aado Lintrop tutvustab udmurdi nekruti laulu mida kuuleme siis ja udmurdi keeles koostis Aado Lintropi tõlkega niisugused teemad täna. Meil oli mee Krista taim, soovin teile head kuulamist ja esimene lugu, insener Kaarini hüpperpoloid kõlab praegu metsaküla bändi poolt. Kõrvu Loi viisi kaarini reboloy kaarini. Hukka Kärgula Ei eelmisi nõrgeaarini Pärblajaid, Rimi, Siiner käärini, verd. On ju meil ei lindi nõrga ärini ringi nõrga värv lai. Saab ja pääle värv loeni Eiki Siiner käärini. Äriline. Olla. Sinisavi vaikse Võhandu vee. Kall kivikkantsi, aga Barentsi. Ja minu taevariiki pääseda lai. Kaarini. Nõrgaalini. Värv olla. Jah, surnud Kollo ja. Sai vana ellu. Viima. Tänaseks teemaks on meil naised ja sõda, täpsemalt esimene maailmasõda ning saates on külas ajaloolane, kirjanik, filosoofiadoktor Milvi Martina Piir. Tere, tervist, naised ja sõda, need justkui kõla kokku, aga ometi on nad lahutamatud mõnes mõttes. No absoluutselt eriti kui rääkida esimesest sellisest suuremast sõjast, mis vallutas kogu Euroopa, esimene maailmasõda. Milline oli tol ajal naiste elu ja olu, millist elu nad elasid, enne kui esimene maailmasõda algas? No 20. sajandi alguseks naiste jaoks leidus juba teatud selliseid teenindustöid, müüjanna sekretärineiud, sellised tööd, mis eeldasid teatud sellist formaalset väljaõpet, teatavat kogemust leidus ka mõningaid haridusinstitutsioone juba, mis püüdsid naistele võimaldada teatud, et iseseisvust edasiseks eluks. Aga tuleb ütelda, et niisugused katsed nullis peaaegu alati. Naiste abiellumine ja siin edasi nüüd olenes väga palju perekonna sotsiaal-majanduslikust positsioonist kõrgklassi naised, nemad juhtisid oma majapidamisi teeniaskonda, laste kasvatanud, lisaks oli neil spetsiaalne personal. Nad võisid otsida endale rakendust ja eneseteostus näiteks heategevusest, kaunitest kunstidest, tegeleda muusikaga, maalimisega, kõiksugu harrastustega, keskklassid standardiks oli neid muidugi noh, truu abielunaine, hoolitsev ema, naine, kes oli hõivatud kodus, ei pidanud otsima mingisugust rakendust väljas pool kodu või lisateenistust. Erinevalt näiteks madalama keskklassi naistest. Nende hooleks oli kodumajapidamine, laste kasvataja, no mina loomulikult lisaks ka mingi väikesepalgaline kutsetöö. Traditsiooniliselt võib-olla kooliõpetaja lapsehoidja moodsamatest ametitest, Refonist, telegraafist, masinakirjutaja ja veelgi raskem oli, oli töölisnaiste elu, sest et nemad töötasid meestega võrdselt ehkki sageli väiksema palga eest ja lisaks oli nende õlul ka kogu majapidamistöö ja perekonna eest hoolitsemine. Aga kui seda kõike üldistada, need siis siis olenemata oma seisusest või, või ühiskondlikust kuuluvusest. Kõik abielunaised elasid siiski oma abikaasade varjus. Kui aga puhkes sõda, mis siis juhtus? Mehed läksid rindele, mis sai naistest. Euroopas ei olnud kaua sõda olnud. 1914, kui seda puhkas, siis selle kohta on lausa omaette termin selle tohutu entusiasmi selle vaimustuse kohta, et selle kohta öeldaksegi, et 14. aasta kaist Saksa keeles on selline entusiasm, tohutu sõja entusiasm. Samas ükski riik ei olnud sõjaks finantsiliselt valmis. Tuli kehtestada erakorralisi, kas anda välja sõjaobligatsioone. Rahvas meelitati neid ostma plakatite ja postkaart, et ega patriootlike tunnete tamiseks kujutati nendel ikka naisi. Ja selline Firkotkaisalunud Fatherland. Nii et see sõjapropaganda rakendas noh, sellise uudse plakatikunstiga nagu väga tugevalt selliste sõja eesmärkide teenistusse, aga samas väljaspool niisugust visuaalset kujundit, mis naisi ja lapsi nähti erandid tult kui, kui kaitset vajavaid olendeid ja see omakorda õhutas veel niisugust patriotismi ja seda sõjavaimustust, et oh, kuidas me nüüd läheme rindele. Lööme vaenlase puruks, kuidas me teeme seda kõike oma perekondade, oma oma naiste ja laste nimel? Tegelikkuses muidugi tähendas tohutut võitlust igapäevase toimetuleku kuu nimel, see nõudis meeletult palju energiat. Mehed, kes mobiliseeriti ära rindele. Nende perekondadele oli ette nähtud teatud riiklik abiraha, mis oli absoluutselt ebapiisav perekonna äraelamiseks. Kui ilmnes, et sõda ei lõppegi kohe ära, nii nagu oli entusiastlikult oodatud siis kehtestati esmatarbekaupadele ja toiduainetele ratsioonid leib, jahu, suhkur, piim, kohv, rasvained, kartulid ja nii edasi. Ja tegelikult naise ülima ülesandena nähtigi Nende nappide ratsioonidega toimetulekut ära ära majandamist. Samas iga järgneva sõjaaastaga muutus see põhitoiduainetega varustamine üha raskemaks, siis korraldati toidupakkide jagamist. Organiseeriti avalikke supikööke, et noh, vähemalt lastele pakkuda üks soe toidukord päevaski tekkis lugematult kõikvõimalike naistegruppe komiteesid. Nende eesmärgiks oli siis toetada vastastikku elementaarset toimetulekut, hankida naistele koske ajutisi töökohti, toetada neid, kes olid võib-olla kõigest ilma jäänud, et kuidagimoodi jalad alla saada, noh eriti muidugi kõrgklassi naiste hulgas oli see tee üsna selline tugev, aga neil oli ka vahendeid, kogemusi. Haridustase oli kõrgem, jõudeaega oli tegelikult sõdada, ta tähendas naiste jaoks väga suurel määral kodunt väljatulekut naisteastumist, avalikku ellu. See ei olnud alati vabatahtlik, see ei olnud. No ütleme, see oli sageli kaugel eneseteostusest, sest selle taga oli konkreetselt, et igapäevane vajadus majandada oma perekonda, aga nii ta läks kord juba. Ja kogu see, see sotsiaalne pool nende sõja-aastate jooksul, see oli tegelikult siis jaa tõsi naiste kanda ja mitte ainult perekondlikke toimetulek kui võitööde tegemine, kus iganes põllumajanduses, tööstuses, vaid tegelikult ka armee juhtkond pidi peagi tõdema, et nad seisavad silmitsi väga suurte sotsiaalsete probleemidega sest iseenesest ka sõjaväe varustamine oli probleemne ja ilmnes, et armees tus üha enam vabatahtlikest abitöödest tsiviilelanikkonna toetusest ja kes need olid, naised eelkõige, eks ole, puudus oli tooraines metallid näiteks korraldati erinevalt, et ma ei tea köögiriistade kogumist, metallist potid, pannid, kõik koguti kokku, läksid sõjaväe heaks, vanast voodipesus rebiti ribasid, nad läksid haiglatesse haavatute sidumiseks, sest lihtsalt puuvilla napis Buvile lihtsalt ei olnud põgenikud muidugi, kes suurendasid sotsiaalseid pingeid, lihtsalt võimud olid sunnitud neid neid evakueerima. Noh, sõja jalust sadades tuhandetes ikkagi oli neid ja tekitasid linnades ülerahvastatus, tõsiseid majutus ja toitlustusraskusi, selle kõigega tuli toime toime tulla naistel. Orbudekodusid rajati paljude kloostrite juurde, näiteks aga rajada tiga rindelähedastele aladele ja seal sageli tegutsesid näiteks ohvitseride abikaasat, ohvitseri naised, kes olid lihtsalt järgnenud oma meestele et olla natukene lähemal sellele rindepiirkonnale. Aga kui nüüd rääkida otseselt tööst väljaspool kodu siis kõik need mobiliseeritud meestest vabaks jäänud töökohad tööstuses, põllumajanduses, mujal kus iganes need tuli täita naistel nendel samadel naistel, kes juba olid koormad tud omade töödega oma igapäevaste kohustustega, nüüd tuli see kõik neile lisaks naissoost trammijuhid, konduktorit, postiljoni tänavapuhastajad. No see oli vaatepilt, mida enne sõda ei nähtud, sõda nagu andis naistele mingit teistsuguse võimaluse ja ka kohustuse andis teistsuguse võimaluse läbi kohustuse. Ma ütleks niiviisi, see ei olnud kingitus, see oli tohutu lisakoormus tegelikult noh, alati on leidunud arvukalt niisuguseid naisi, kes on, kes on olnud rahulolematult selle traditsioonilise rolliga kes on leidnud, et, et nad on võimelised enamaks. Nad sooviksid pääseda nendest piiratud tegutsemisvõimalustest noh, ainult koduperenaisena ja emana sõja puhkedes selliste naiste hulk muidugi tõusis tunduvalt. Iseenesest naised olid täiesti valmis vastama sellistele uutele väljakutsetele teha Töid, mis nõudsid jõudu, arukust, mo oskusi, kogemusi, milleks, milleks neid varem oli peetud täiesti võimetuteks. Muidugi noh, ka sellises olukorras oli, oli esimeseks tõukejõuks ikkagi pigem praktiline vajadus kui nüüd mingi tohutu patriotismi soov eneseteostuse järele või või midagi, sest perede majandamine nõudis ikkagi lahtist pead ja lahtisi käsi. Ja ega sageli ei olnud neil võimalik ka valida, mis tööd teha, tehti kõike, mille järele oli vajadus, mille järel oli nõudmine kusjuures kahtlemata naisi, eks pluateeriti tööandjate poolt ikkagi armutult siin keskeltläbi Austria kohta, ma tean öelda, et neile maksti umbes 40 protsenti meeste palgast, mis on ikka päris nutune number ja muidugi no näiteks vabriku oma omanike standard põhjendus oli muidugi naiste hapram kehaehitus, et neilt justnagu ei saagi oodata meestega võrdset, et tööpanust. Samas noh, kui me võtame kas või sellesama naissoost trummi Konduktori jällegi ma tean nüüd Viini kohta aastast 1915 konkreetseid arve nimetada. Naistrammikonduktor päevapalk oli kolm krooni ja kolm 60 mehel sama tööd tehes neli-viisteist. Tööaeg oli võrdne 12 kuni 14 tundi. Kuhu siia täpselt nüüd paigutub see põhjendus naiste väiksemast füüsilisest jõust. Vot see on nüüd tõesti küsimuse koht või oli tol ajal siis kõik mehed suuremad, noh, ma arvan, et 100 aastat on liiga lühike aeg, et selle selle aja jooksul nüüd naiste ja meeste füüsilised parameetrid oluliselt muutuksid. Aga muidugi naiste tööjõudu massiliselt kasutas sõjatööstusrelvad, laskemoon, lõhkeained, okastraat, kõikvõimalikud ehitusmaterjalid, katusesinglit, mis iganes nad kõik olid tellised. Ohtlikud keemilised ained, eks ole, mida naised käitlesid isikukaitsevahenditest me ei räägi tolle aja kontekstis see kõik loomulikult põhjustas palju tervise probleeme vabrikutes töötavatele naistele, tüdrukutele toimus jah, jällegi Austria-Ungari keisririigist ma tean kolme nelja sellist suuremat, et lõhkeainevabriku plahvatust, kus ohvrite arv ulatus ikkagi sadadesse sõja aastatel tegelikult kõikides tööstusharudes, naised töötasid kohutavates tingimustes, mida pealegi toetasid tolleaegsed seadused, mida karmistati tegelikult nii näiteks sõja vajadustele viidates TASS pikendati tööpäeva 13 tunnini. Kaotati lisatasu maksmise kohustus öövahetuste eest ületundide eest seadustati, töötamine pühapäeviti. Ja muidugi noh, statistikat ju koguti ikka ja see statistika näitab selgelt, kuidas, kuidas kõige selle tagajärjel tõusis kõikvõimalike õnnetuste haigestumiste arv, vigastuste arv, nurisünnituste arv, muide muide ka laste kuritegevus sõja aastatel. Vot see on ka üks asi, millele me tavaliselt ei mõtle, selle põhjuseks ei olnud üksnes nälg, viletsus vaid ka see lapsed olid lihtsalt järelevalveta. Et need ületöötanud üle koormatud alamakstud emad, nad lihtsalt ei jõudnud jõmpsikatele silma peal hoida. Noot ka niisugune sotsiaalne aspekt näiteks ja alates seitsmeteistkümnendast aastast on teada juba no ikka tõsiseid naiste proteste niisuguse olukorra vastu näljamarsid, streigid, kõik sellised asjad. Aga tol ajal muidugi võimud nägid naiste sellises demonstratiivselt välja astumises noh, ikka ilmselgelt vastuhaku ja need suruti kõik karmilt maha ja karistada. Ja isegi veel pärast sõja lõppu, puht praktilises mõttes need naised, kes olid, kes olid äärmiselt piskuga läbi ajanud kõik need rasked aastad neil oli raskusi kätte saada näiteks oma pisikest lesepensionit, iseäranis nendel naistel, kelle mehed olid jäänud rindel kadunuks. Sest et seaduse järgi pidid nad ootama veel kolm aastat, enne kui nad tunnistati ametlikult surnuks ja alles siis tekkis neil õigus sellele tibatilluke sellele see lesepensionile. Nii et noh, niisugune niisugune moment siis ka veel. Asja juurde. Aga kuidas olid lood siis, kui sõda läbi sai? Neli aastat oli neid kannatusi olnud nii ühel kui teisel poolel ja siis järsku tulid mehed koju, tahtsid oma töökohti tagasi saada, paremat palka ka ja naisi kööki saata oli. Või ei olnud enam naised nõus minema? Ja vastus on jah, küsimuse esimesele poolele ning jah, küsimuse teisele poolele, jah, jah? No muidugi naisliikumise sellised alged või esimesed võrsed näitasid ennast paljudes Euroopa maades juba kusagil 1800 kuuekümnendatel aastatel, seal nõuti võrdseid juriidilisi õigusi, kasvõi näiteks õigust astuda ülikooli, mida ju naistel ei olnud. Õigus valida iseseisvalt elukutset teha, professionaalset karjääri, muidugi iseäranis poliitilist valimisõigust, eks ole, su Frazettedest me kõik oleme ju kuulnud. Nüüd see häälekas vähemus, kes naiste nimel rääkis, see ikkagi jah, tuleb möönda esindas neid naisi, kes olid ühel või teisel viisil organiseerunud, kas näiteks ametiühingute kaudu, mis juba tõstsid pead või näiteks Punase Risti kaudu suurem osa naistest, see nii-öelda vaikiv enamus, ega nemadki ei jäänud sellest ajastu vaimust puutumata, aga no nemad siis võitlesid oma oma võitlust sellisel individuaalsel tasandil, rääkisid ainult et enda eest ja ja tegutsesid koordineerimatult. No igatahes on väljaspool kahtlust see, et tänu oma oma avalikule panusele sõja tingimustes naised tegid väga suure sammu edasi võrdsemate õiguste ja vabaduste saavutamiseni, kas aga see kõik ei ole nii lihtne? Et väga-väga hea on panna mingisuguses ülevaate kirjutises kirja, et, et kuidas sõda tõi naised kodudest ja köökides välja avaliku sfääri. Mõnes suhtes on see tõsi, ma olen ise ka seda kirjutanud õpikutes. Aga siin on palju nüansse, see ei ole päris päris nii lihtne. Sõja lõppedes siiski ilmnes, et nii mitmeski plaanis naised olid võrdväärsuse saavutamisest endiselt vägagi kaugel. Poliitiline valimisõigus, see hakkas ju alles tulema riikides niimoodi riburada pärast esimest maailmasõda. Aga ega asi ei olnud siis kuidagimoodi parem ka majandusliku võrdsusega, sellepärast et ikkagi väga kiiresti tuli tõdeda seda, et kogu seda naiste pingutusi, naiste panust sõjamajandusse tegelikult sõja võitmisse, eks ole. Nähte ikkagi kui, kui odavat asendust ajutiselt eemalviibivatele meestele. Ja kui need mehed hakkasid pöörduma tagasi tööturule, siis leidsid naised ennast olukorrast, kus, kus neid kõikide vahenditega suruti tagasi nendele kõige madalamapalgalise matele lihttöödele, põhiliselt samadesse positsioonidesse, mis nende päralt olid, olid ka enne sõda olnud. See olukord on psühholoogiliselt ja inimlikult tegelikult ju mõistetav, eks ole, sest sõda on ekstreemne kogemus ja see kurnab inimesi psüühiliselt, nii et kui see saab mööda, siis on väga mõistetav see, et soovitakse tagasi pöörduda selle varasema stabiilsuse juurde. Tekib illusioon, et see, mis oli, see oli hea, siis oli rahulik, siis oli noh, peaaegu nagu kuldaeg, küll me ikka siis elasime hästi. Nii et kindlasti jah, leidus palju mehi, kes tulid rindelt, nad olid kõik need sõjaõudused läbi teinud, nad soovisid, soovisid ainult rahulikku, stabiilset vaikset õdusat perekonnaelu. Kahtlemata leidus ka palju naisi, kes seda kõike soovisid, et oh, tuleks tagasi need head ajad, kui me ei pidanud võitlema näruse palga eest, toita oma lapsi, seista kuskil toiduainete järjekordades ja põhimõtteliselt ikkagi minna õhtul näljasena magama. Ja kahtlemata see kõik on, on, on, on adekvaatne niiviisi tunda ja, ja see mõistet. Aga see ei ole kogu tõde. Nii näiteks, no selge on see, et, et naised, kes olid saanud erakordse kogemuse sõja ajal kogemuse sellest, et nad on võimelised asendama mehi edukalt täielikult kõikides majandusharudes, ükskõik kui kuitahes ebanaiselikult, need ka ei tundunud täiesti adekvaatselt asendama nadolid kandnud hiiglaslikku töökoormust, sageli väga ebainimlikes tingimustes, nad olid tõepoolest ennastsalgavalt töötanud, et see kohutav aeg üle elada. Ja ei ole mõelda, et sa pärast niisugust kogemust lepid sellega, et sind saadetakse tagasi lihtsalt kööki. Nad ei leppinud, nad ei leppinud, aga ma pean ütlema, et võitlus alles algas. Alles algas. Kui siit algas võitlus, ütleme pärast nii koledat sõdamesele ka võitlus, siis kas seal algas ka, kas sellest perioodist on teada ka midagi ilusat ja helget mis siiski tuli vaatamata kannatustele ja kõigele sellele halvale No üldiselt on ju niiviisi inimese hinges, on, on nii valgus kui varjud kui nüüd minna poeetiliseks, et kohutavates tingimustes kohutavates olukordades, kus kõik tundub ääretult negatiivne, väljapääsmatu no sünge alati on kohtuga inimlikkusele, sest et kõige koledamad tol sõjaaegadel näljataudi, mis iganes katastroofiaegades aegadel alati leidub inimlik, kust leidub halastust, abivalmidust, armastust inimeste vahel. See kõik ei kao kuskile ja ajaloolasena võiks öelda, et aga võib-olla see ongi põhiline, mis annab meile lootust. Ja see ei olnudki nii ammu kui 100 aastat tagasi, kui see kõik toimus. Ma väga tänan saatesse tulemast, ajaloolane, kirjanik, filosoofiadoktor Milvi Martina Piir ja tänan, et rääkisid esimese maailmasõja ajast ja naistest selles ajas. Laulsid siis Ilona aasvere ja Margus Põldsepp ning nüüd on aeg kuulata järjekordset vanasõna ja teada saada, millest see räägib ja mis on selle taga. Mad. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Ja joiga on vanasõna, millest täna juttu tuleb ning Tartu stuudios folklorist Piret Voolaid. Lühike ja tabav ütlus hoidja Joy'ga on suhteliselt vanarahva tarkus ja olnud levinud üle Eesti. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanasõna kogus leidub, leidub seda, seda vanasõna umbkaudu 70 rahvaehtsat kirjapanek. Vot ja rohkelt on seda kirja pandud 19. sajandi lõpukümnendil. Iseäranis palju leiame seda meie rahvaluule suurkogujate Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogudest eesti vanasõnade mahukas akadeemilises väljaandes, mis siis sisaldab üle 15000 erineva rahvatarkuse, kannab see kokkuhoidu Brockage propageeriv või, või esile tõstev rahvatarkus iseseisvat tüübinumbrit 1416. Ja sellel vanasõnal on ka sugulusside sõnastus vormiga, kes hoiab see Johka, mida võime siis leida varasematest 19. sajandi baltisakslaste trükiallikatest, näiteks siis 1818. aastal Johann Heinrich Rosemplantheri bait Räägest või siis Wiedemanni sõnaraamatust. Ja tähendus on sellel vanasõnal üsna otsene, et kes kokku hoiab või korjab, kogub, seal on ja pilla ja on paljas. Et kokkuhoid toob kasu ja koguja ei kaeba. Ja sellises tähenduses on seda ka rahvas ise tõlgendanud mitmeti. Arhiivitekstides. Näiteks 1961.-st aastast on Vändra kihelkonnast teade, et kes oma asja korras hoiab, ega see ilma pole. Või 1968. aastal Väike-Maarjast pärineb pikem selgitus, et kes korralike eluviisidega kellelegi miskit halba ei tee, võõra asja ei võta ja oma aiad sellesse ei saa keegi puutuda ja mingi teda ei riiva. See on alati kõigist pahest vaba. Või siis 1973. aastal on Kolga-Jaani kihelkonnast kirjapanek selle hoidja Joy'ga vanasõna kohta, et vanasti üteldi, et hoidja Joy'ga kunagi, aga 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui keisri valitsus kukutati ja seega ühes kukkus raha kurss nulli peale, siis oigasid kõik, kes olid kogunud summasid vanaduspäevadeks panka. Nii et sellistes olukordades ilmselt seda vanasõna väga tõe pähe ei saa võtta. Aga mis te arvate, kas tänapäeval, kuidas see kõnetaks meid? No selles mõttes võikski selle vanasõna olla tegelikult tarvilik tarkus ka tänapäeval ütleme kasvõi meie pensionifondidele, mis viimase aja meedia arutelude põhjal rahva oma kogutud raha suhtes veidi murelikuks on teinud. Ja, ja eks ajaloost on ka teada, kuidas eesti inimesedki on küllalt sageli oma kokkuhoidlikkuse eest karistada saanud olgu siis erinevate rahareformide või muude juhuslike kokkusattumust too oma kogutud varastada siis lihtsalt mõne neist sõltumatu ühiskondlikku asjaolu tõttu hoopis ilma jäänud. Aga sellegipoolest, see on kokkuhoidlikkus, elustiilina või manitsemine kokkuhoidlikkusele väga paljudes muudeski vanasõnades asjakohane. Ja, ja meie vanasõna salves on selle kohta väga palju erinevaid ütlusi, et näiteks sööja säästa. Või siis rahvatarkus seni keeruta, kopikat näpu vahel, kui ta tuliseks läheb, siis anna ära. Või parem täna pool muna, kui homme terve kana. Või siis ütlus hoidmisega jääb mõni häägopic tagasi. Ja, ja neid on tõesti palju, et kes korjab, see kogub kuidas hoiad, nõnda leiad, või kui hoitu, siis toit do kes hoiab, seal on, või siis lõpuks ka tänapäeval selline väga tuntud. Erinevaid aegu üle elanud vanasõna, kes kopikat ei korja, see rublad ei saa. Et ikka idee säästa ja kogu tera ja tilk või kopik haaval, ehk siis kes väikest ei hoia, see suurt ei saa. Ja vanasõna juba on oma olemuselt selline žanr mis siis loeb kõige taunitavamaks just neid pahesid mis kahjustavad nende kandjate ennast, ehk siis näiteks laiskust, rumalust ja ette must vaatamatust. Ja, ja suurimad voorused on siis vastavalt virkus, töökus, tark, kus ja ettevaatlikkus. Ja ka kasinus, kokkuhoid, ja säästmine on vanasõnades pigem sellised positiivsed omadused, mida siis väärtustada ehk hävitajal häda alati hoidja ei hoita kunagi. Suurepärane aitäh folklorist Piret Voolaid, tena. Vot selline laul siis pealkirjaga legi taat läks lolliks ja Estonian Voices esituses ning nüüd on aeg kuulata murdin ekruti laulu ja juttu selle kohta räägib Aado Lintrop. Nii et kuulakem saame teada, miks ja mille puhul lauldi siis udmurdimaal just selliseid laule. Päritud laul niimoodi ja nüüd Eesti rahvaluule arhiivi juurde seal on talletatud paljuga lugusid meie hõimurahvaste repertuaarist ning Tartu stuudios on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi folkloori ja usundiuurija Aado Lintrop, kes on valinud neile täna luu. Jah, ja tänane lugu on nagu kaks ühes selline lugu, kus on siis selline vana traditsiooniline põhjaudmurdi tavandi laulja, siis uuem, samateemaline laul otsa lauldud kohe automaatselt. See lugu on nüüd nekruti laul, ütleme kohe, et siin on siis kaks nagu negrud laulu koos esitatud üks on siis. Soldat Kelly-Ann koos see sõduri saatmise hääl ja teine on siis soldatkeli maid ehk sõduri saatmise laul. Ja esitavad siis kolm, esimene kaks naist, jah, ei, kolm naist ikkagi olis esitasid. Udmurdi roolikülast Krasnogorski rajoonis aastal 2002 ja Need vanemat tüüpi tavandilaulud, jah, nagu siin ekruti laulgi nüüd siin alguses esimene poose, koloss või Kress. Nagu ma vist eelmistes saadetes juba rääkisin, et need on sellised siis väheste sõnadega, kus igaüks laulab veidi omamoodi, tekitab siukse väga huvitava põneva liikumise sõnade osas ja natukene meloodias ka. Ja see mõistes kreis või kolosse laulutüübis mõttes on nagu sarnane seto laulu mõistega hääl, mida kasutatakse ka siis tähendas viis näiteks seto veljo köisi pikki ajal. Ehk siis see tähendab, et niisugune pikaviisiga laul, väljak, Vellekaste laul. Ja see kolosse on täpselt samasugune siis ja see on jällegi markeeritud, siin on ainult üksikud sõnad, et antakse sulle, et näiteks hobused või paar hobust rakendatakse ette või no kuidas soldat läheb siis ka seal rongiga või hobustega või. Ta ei ole selline rõõmus Marsile. Ei, see ei ole, see on ikka kurvastamisel laul rohkem ka mingil määral, et need uki Kukik ja see hukk on juba iseenesest nagu eituse sõnal murdmine. Ja mõnel pool Uhkben veel, et ei, ei ole hea ja mingid sellised asjad sinna vahele ja. Eksperdiks minek vanasti oli, need tulenevad ikkagi sellest ajast, kui veel teeniti kaua tsaariajast, et sedasorti laulud kuigi see komme on säilinud tänapäevani välja, sest et need noored poisikest lähevad sõjaväkke seal sees ärasaatmise pidu on ikka siis lauldakse traditsioonilisi laule ja siis nad löövad hõberaha. Lae all on see lage kandev emapalk, mille peale on lagi tehtud ja sinna sisse siis lüüakse koos värvilise lindiga hõberaha või noh, tänapäeval on lihtsalt metallraha, mis jääb nii kauaks, kui siis ta on ära sõjaväes ja kui ta tagasi tuleb, siis ta poiss tõmbab selle hammastega välja, sealt sõbratastavate üles ja kannan siiamaani. See on siiamaani. Aga need laulud, kas ka neid veel lauldakse? No neid uuemaid kindlasti, ma ei tea, kuidas nüüd jah, selle vana selle esimese poolega siin on see mis oli siis soldat, kolossed, kuidas sellega on, kas seda nüüd mõnel pool võib-olla lauldakse, aga sedasorti uuemat nagu see teine pool oli, seda kindlasti lauldakse, ma arvan tänapäevalgi. Aga selline lauluga teele saatmine asega nagu omamoodi siis heade sõnade pealelugemine ta kindlasti tagasi tuleks või et lohutaks neid, kes maha jäävad. No kindlasti on, sest et noh, neid selliseid ärasaatmise näkroti laul on päris palju ja need on üsna selline populaarne osa siis udmurdi laulurepertuaarist lisaks pulmalauludele, siis nad ongi kõige tähtsam, negrud laulud, aga siis on muidugi, mis on väga olulised laulud, millest mul ühtegi näidet nüüd ei ole, on need võõrus, laulude külaliste postitamise laulud, mis Lõuna-Udmurtiast kannavad nimel Kuno, bumitan kur ja kus lauldakse siis lihtsalt sellest, kuidas ollaksegi istutakse laua taga, takse, lauldakse ja kuidas on tore ja tegelikult ei tahaks nagu lahkuda ja ja siis põhjuvad, murdges asendab seda, seda natukene seda tüüpi lauluseda Kuno, bumitan kurje, tähendab, mis kõtgreis, ehk see on selle, seda sõna tähendab siis, et nagu igapäevane laulu ja mida võib igas olukorras laulda, praktiliselt seda lauldakse siis tavaliselt, kui istutakse laua taga ja külalised ja see ei ole selline kurb laul, nüüd jälle siis rõõmsalt laul. Aga see, mida me kuulsime täna See on seal natuke kurvem jah, ega need laulud on ikka veidi sellised. Kurvavõitu. Aga noh, vähemalt aitavad teele minna ja tagasi koju jõuda. Kindlasti aitäh, Aado Lintrop teile nende lugude ja jutu eest. Siis. Ja tänaseks ongi huvitav saade läbi saanud vene olime Kristjan räim, ma tänan teid kuulamast, soovin kena päeva ja lõpetuseks mängime vennaskonnast. Suvetaevasse tõusnud aku linnude kummastav. Selle all kohtume vahel Talestustes, kes seda aega veel meenutab, meil sinu naer nagu unenäos möödub mu pääl. Veatu ja ootame taid sellest unest mas tahaksin ärgata puhanuna silmades ilu ja naeratust. Jätame selle all käsikäes, kui igaviku unistus armastusest prits ja peatu ja ootame, siis ta ei peatu, vaid meeles siis laed, kogu valu, mis röövis jõu, jääb vaid armastus, ilu ja naer. Päeva, mis ei lõpe ja sellest unest mataksin märgata puhanuna silmale silu ja vaikse naeratus. Siis me levitame tähtede all käsi Luigalist unistus, armastus ütleme sea, peatu ja ootasin vaid siis Me lendame tähtede all. Käsikäes, kui unistus.