Tere, kolmandal septembril esietendus Estonia teatri laval Timo Steiner ja Sander Mölderi ballett Keres ja meil on nüüd suurepärane võimalus esitleda raadiokuulajaile selle balleti koreograafia, lavastajat oma balletitantsijakarjääri, peamiselt Norra ooperimajas teinud meest. Tere tulemast saatesse, Tiit Kask. Tere tulemast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner ja tõe huvides olgu öeldud, et me salvestame selle jutuajamise enne esietendust, nii et me ei tea veel, kas kriitikud kiidavad uut etendust taevani või kiruvad maapõhja. Alustame algusest, Teet Kask. Kuid esindist 10 aastase poisina läksite Tallinna balletikooli tema siis te ei olnud balletilaval näinud? Minu mälu järgi ma ei olnud tõesti näinud seda, aga ma olin tegelenud enne seda päris palju erinevat tüüpi tantsuga. Viieselt kuueselt hakkasin sisuliselt lasteaiast, une pealt võeti mind üles, ma mäletan, viidi Sindi klubis, öeldi, et nüüd on peotantsutund, sest puudub üks partner. Kuidas täpselt minuni jõuti, ma ei tea, mingid kahtlased mul on. Aga sealt hakkas tulema see teadlik tantsusammude õppimine, nägemine, tunnetamine, et muusikal ja tantsul on mingisugune oluline koht minus ja minu tulevikus. Esimesed sammud olid väga selles mõttes varbaga lasteaiasõna otseses mõttes. See, kuidas sai minu partneri varvaste peal kõnnitud niimoodi, et tema kõndis minuga, ühesõnaga kõik sai alguse võrdlemisi selliselt kobalt, aga ma tundsin kohe, et seal midagi väga huvitavat sealt tüpa läks edasi. Huvi kuidagi avanes, et ma sain aru, et see on midagi tähtsat ja ma mäletan, et ma nägin televiisoris. See oli vist kongresside paleest Moostes kanti üle, mingisugune suur kontsert, seal olid Kruuse tantsud, ma mäletan ja mehed tantsisid varraste peal ja ma vaatasin seda ja ma mõtlesin, see on midagi nihukest, mis iseenesest saavutama, mäletan hetke, kas siis mõni nädal hiljem, mõned päevad hiljem, kuidas mu mööbli najal üritasin varvaste peal olla. Ja see tundub klišeelik balletitantsija varraste peal, aga, aga mulle tundus, et selles on midagi, mis kisub selles suunas. Ja ma isegi saavutasin selle, kuidas seda teha niimoodi, et päris valus ei oleks. Järgmiseks sammuks oli, mäletan, Sindi koolis oli sportvõimlemise ring. Ja seal oli treener nõel ja tema oli selline tänapäeva mõistes selline rohkem nägija, rohkem tunnetaja, ta kuuldavasti räägititega ravib kätega ja nii edasi. Ja tema oli see, kelle käe all ma olin kuskil aasta. Tema õpetas mulle igasuguseid painutusi, sildu ja, ja eelkõige ma sõnastaksin seda, ta, ta õpetas mulle iseennast, nägema oma võimeid ja avama oma võimeid. Ja nüüd, kuidas ma balletikooli sattusin, see on täitsa omaette lugu, sest ega ballett teadlikult mul peas ei olnud. Tol hetkel hiljem selgus, et mu vend oli äärmiselt selline kirglik tantsuhuviline ja ta ise ka tegi nii palju kui võimalik tantsuga pistmist väikses kohas nagu Sindi Pärnu külje all eriti nii palju võimalusi ei olnud, aga ta oli ikkagi õnnestus olla mingites tantsuringides ja tema vanusest tai saanud seal ka praktilised põhjused, miks õppida tantsu? Nii et, et oleks võib-olla muutunud selliseks professionaalseks kasutuseks. Ja kuna ta oli minust kaheksa aastat vanem, siis tal oli vaja ülikooli minna, kui ta juba 18 maks kooli lõpetanud, ta käis Tallinna vahet ja ta ei öelnud seda, et ta avastas, et balletikoolis kuulutati välja vastuvõtt, oli sealt läbi käinud ja oli mind registreerinud sinna. Ja nüüd siiamaani natuke selgujutaks jäänud see ikka sel teemal. Kas ta nüüd tahtlikult ei öelnud seda, et ta seda tegi või ta unustas selle. Ja üks päev lihtsalt oli postkastis Kiri balletikoolist, et te olete oodatud vastuvõtule. Ja siis oli imestus suured, kuidas teatakse, kuskil Eesti pisikeses imepisikeses väikelinnas on kümneaastane noormees ja saab kirja, tuleb õieti kooli. Ja siis oli selline venna ülestunnistus moment, et tema oli siis selle registreerinud. Ja samal päeval, kui see ka vastuvõtu päev oli, oli ka Tallinna Ülikoolis oli tema mingi dokumendi sisseviimine, et me sattusime siis ka, saad vastuvõtupäeval koos Tallinnasse taas ja see oli rohkem selline poolnaljaga pooleks minu jaoks pealinna tulek ja kõik see oli niivõrd meeliülendav. Ja kuidagi ma läbisin selle kõik ilma suurema sellise hirmuta või ette mõtlemiseta, et mis see võib kõik olla. Seal oli musikaalsuse test seal paindlikkuse test, siis vaata üle, kas luud on kõik paigas ilusti formaadi öelda ja siis hakati välja ütlema neid nimesid, kes siis selle katse on siis läbi teinud. Ja ma mäletan päris ukse juures ära nagu minna, siis kõlas minu nimi. Ja siis tasapisi hakkas kohale jõudma mulle vennale ja isa oli kaasas, sest isade meid autoga et kuskile süsteemi pealinnas balletikooli on sisse võetud ja siis nagu hakkas reaalsus meile kõige lähemale jõudma. Minuni hakkas võib-olla sellest momendist, nagu tajusin, et võib-olla venna isa kaudu midagi nüüd hakkab muutuma täiesti. Ja olles siis balletikoolis sügisest sees, suur muutus sellepärast et Tallinnas meil sugulasi olnud kellelegi juures elada ei olnud ja olla ühiselamus. Mina ei tea, mis tähendab olla ühiselamus kümneaastasele poisile on vaja ikkagi veel ema kallistust ja, ja isa hoolt ja see tuli selles mõttes liika suurelt ja liiga dramaatiliselt siis seda ma õppisin pärast. Just sellest momendist, kui me ühiselamus jah, sinu voodikoht toaslasin üheksakesi. Ja siis oot, aga nüüd te lähete ära selles mõttes, et ei läheda, sellest momendist tekkis tohutu traumaatiline nagu selle punkti, et aru saada, et ei olegi enam minu ümber kas venda või ema isa, ainult mina ja sellised samavanused või natukene vanemad noormehed samas toas kes ei kõnelnud eesti keelt, ei nemad kõnesid, sest ühiselamus elasid suurelt osalt ikkagi eesti keelt kõnelevad. Kuna balletikooli klassid olid niivõrd väiksed, siis mingi teatud hetk ei olnud seda luksust, et olla eraldi ja mõned lained pandi kokku. Tihti oli selliseid momente, sai pool tundi kuulata vene keeles matemaatikat ja sisse, kus nad on omaette teema, mis on päris huvitav, aga ma õppisin orgisti vene keele ära, vajadus oli selline ja see on alati mind aidanud. Aga šokina puht sellise süsteemi jaoks, emotsionaalselt oli ta muidugi väga suur ja see pidev vajadus, et minna koju, olla sellises turvatsoonis kestis päris kaua sätist sügava jälje juba selline täiskasvanuna ma tegelesin väga palju sellega, et tasakaalustada teadlikult, minna sinna tagasi sellele emotsionaalsele maastikule ja otsida need kohad üles ja teha nii-öelda selline lepe, kes iganes selle momendiga sissejuhatus oli kindlasti mingi inimene seotud sellega nagu kuidas inimeste ette ja teete oma peas kokkulepe sellest momendist, nagu see kuidagi muutus selliseks tagasi vaatavaks. Jah, sai sealpoolmuigega selle peale, enne tuli nagu ankur. Ja, ja kolm tsirka kolm-neli kuud olles balletikoolis ma mäletan, siis me läksime ühisele külastusele Estonia teatrisse. Me nägime, Shellima, mäletan Tiit Härm tantsis peaosa. Ja siis ma mõtlesin, see on midagi niisugust, mis ma ei tea veel, ma saan sellest täiesti aru. Aga see on midagi niisugust, mis kõnetab mind täiega. Ja ma mäletan, Tiit Härmi lavaline selline karisma oli ju täiesti šokeeriv selles mõttes. Ja siis järgmisena ma mäletan, oli mingi juubeliga seotud üritus, kus näidati dokumentaalkaadrit, kuidas Helmi puur tantsis, Ago-Endrik Kerge ka. Ja see jättis järgmise sellise hästi tugeva mulje, et kuidas üks. See oli nagu selline järgmine selline impulss nagu sest minu, ütleme, ümbruses ja ka tema lähedaste juures oli ikkagi sportmisele nagu mehega, aga mindi sukapükstes liiku mees nagu ei ole päris tõsiseltvõetav või egodeerumi kultuuris ja käitumises nagu selliseks mehe tsooni sisemus mulle kunagi sellega mingit probleemi, et ma teadsin, mis see tähendab, et kogu aeg seda, seda sisemise sellist usku jälgides ma siiamaani olen nagu kogu aeg on edasi läinud, aga sealt jah, sellest momendist võib öelda tõesti, sihuke kummaline. Olles balletikoolis, ma nägin siis esimest korda täispika balleti kui sellist Küll te olite balletikooli lõpetanud ja saanud rahvus ta ei olnud siis veel rahvusooper, siis ta oli riiklik akadeemiline teater. Estonia balletisolistiks iste tajusid õige ruttu, et Estonias jätilkid. Ei tea, kas just nii oli, aga aga ma tundsin, et mingisugune loomulik sisemine areng on kui inimesena ja inimese artisti ütleme kusse. Täpne joon läheb, seda joon. Defineerida on hästi vajalik ja oluline, sest kui nad omavahel lähevad sassi, siis inimene läheb sõlm sõna otseses mõttes. Ja neid näiteid ma nägin väga kiiresti, väga palju. Ja võib-olla selle piirjoone, selline defineerimine viis sellistele kiiretele otsingutele mitte kiirete lahendusteni, vaid sellise intensiivsele otsingutele, kus sa saad väljakutseid. Et sa arened, sest oli arusaadav, et ikkagi balletiartisti, selline karjääri hetk sõna otses mõttes hetk on väga lühike inimese elus tegelikult. See ajastus on äärmiselt oluline, et sai nagu, ei tohi alla jääda ega üle minna või me teame, mis need üleminekud tähendavad. Neid näiteid on palju maailmas ja see, ma ei ütleks, et natukenegi arukam oleks. Võib-olla kõige suurem kunst. Ta ongi õigel ajal tegelikult lõpetada tantsija karjääril sest ta irooniline natuke hüpates ajas, siis ma mäletan, kui ma sain aru, et, et nüüd on see lõpetamise hetk jõudis minuni kogu arusaamine, teadmine, et see asi tants on mis tähendab laval olla tantsijana teadlikult siis pidin karjääri lõpetama. See oli selline. Mitme asjaga. Me jõuame selleni, ühesõnaga õnnelik juhus, viis teid juba 89. aastal Estoniast Rootsi kuningliku balletitrupi, aga teil jäi seal ka nagu kitsaks või. Rootsi Kuninglik ballett on maailma kõige vanem balletitrupp ja seal on kujunenud välja hästi tugevad ja konkreetsed traditsioonid. Mis ei tähenda, et nad olles kaasajas kõige efektiivsemalt toimivad, siis ütleme kaasa inimesega. Neil on väga konkreetsed välja töötatud sellised põhjamaa Sotsiaaldemokraatlikud lähenemised teatud küsimuste lahendamisel ka teatris ja teatris on väga keeruline, kohati võib-olla isegi mõistma teiste kultuuri tulnud inimestele, et kuidas sa lahendad sotsiaaldemokraatlikult küsimus teatris, sama, seal seal on väga tugev hierarhia. Seal on olemas kuninglik õukonnatantsijad, alati on üks mees või üks naistantsija ja siis kui allapoole minna, siis on nii-öelda esisolistid solistid, karakter, solistid, ja siis on seal kordeballeti. Edasi. Ma tundsin, et seal oli ikkagi sellised kirjutamata sellised reeglid, mida oli võrdlemisi kiiresti arusaadav, et olemas siukesed ridade vahelised reeglid. Et kui sa sinna ei korrodeeru, siis sa sealt edasi eriti ei saa. Või sa pead tegema mingit teatud vangerdusi, mis antud hetkel elus. Mina nende vangerdusega kaasa ei lähe ja ma arvan, et, et see pidi nii minema. Ja selle Rootsi töölepingu ajal intensiivselt käisite teistes Euroopa ooperimajades balletitantsijana ette tantsimas olles. Ikkagi sellest põlvkonnast, kes tunnetas seda raudseina, siis kõik see selline meelteelunditega otseselt kogemine oli ikkagi selline nälg. Ja mäletan esimese palga eest Ma koheselt läksin Pariisi, kui see võimalus tekkis, lihtsalt istuda näiteks Notre daami kirikusse ja lihtsalt vaadata vitraaže, istuda seal ja tunnetada seda, mida ma olin lugenud Victor Hugo teosest ja olla reaalselt ise seal. Selle emotsioonitunnetus oli niivõrd võimas, et, et ma ei tea, kaua seal istus jagamist, võrdles kaua seal lihtsalt selle tajumine ja tunnetada, et sa oled ikkagi osa sellest kogu sellest inimvõrgustikust, mis maailmas on. Aga väga hea lepingu saite Norra ooperimajas, seal oli üks väike vahelüli ka meie naaberriigis Soomes on selline harukordselt hea festivali sooline ooper, festivali üks periood tuli sinna väga tugevalt sisse, ka balletiballeti originaalteosed. Sattusin just sellise õiges kohas olid ja inimesed kes just otsisid ajutist balletitrupi Savonlinna ooperifestivali jaoks ja selleks loodi roomia Juulia Ungari koreograaf, oli mõned solistid Ungarist, ülejäänud oli siis koriat tud kokku Soome rahvusballetist ja Rootsi kuninglikust balletist. Ütleme see selline Põhjamaade tantsijate välja valitud tantsijatega koosolemine ja jällegi kuidagi rikastas seda teadlikkust ja teadmist ja, ja ütles, et seal on üks eestlane ikkagi Rootsi kuninglikus balleti ajaloos esimene eestlane, kes üldse seal töötas. Ja ütleme, selle teadlikkuse tõstmine mõlemalt poolt oli ka hästi oluline ja tuult intensiivne õppimine, sest ma sain ju aru paljudest liikumistehnikatest, mis puudutab väljaspool ütleme, klassikalist tehnikat. Aga minu keha ei olnud seda kogenud. Minu tahtmine, minu nälg oli seal ja minu arusaamine, et ma oskan seda, kuigi ma ei osanud seda. Võttis aega, enne kui mu keha hakkas seda oskama ja ponnistused ja need higistamise ja lihasevalud ja, ja see, et Rootsi kuninglikus ooperis oli näiteks meil terve osakond, kus sa võisid tegeleda väljaspool balletitreeninguid ja proove, ajutuma, lihaste teatud lihaste tugevdamiseks, treeninguga selle tabelit, toitumistabelit, selle kõik minu jaoks uudne Eestis vaatasid sa üldse süüa, said, seal oli nagu toitumine, sa valid selle natuke seda ja natuke kolmandat ja see kõik oli minu jaoks nagu. Sihuke asi. Ja see ongi nagu iseenesest mõistetav, tegelikult see peabki nii olema ja näiteks üks oluline asi oli see, et mäletan minu õpetaja meesõpetajaid, kes Moskva ja Peterburi Leningradi koolitusega ei lubanud meestel pärast trenni jalalihaseid venitada sest mõte või ideoloogia oli see, et see teeb mehe lihased liiga lõdvaks. Et ta ei ole tugev või seal seal. Aga Rootsis kogu teadlikkus ja teadmised sportlastelt tippsportlastelt, et venitamine just see, mis viib ära piimhapped verest jääkained ära lõdvestab. Su lihased toob uuesti hapnikku sisse. Isu, lihased nagu puhkavad, pärast seda. Aga lihaste vorm muutus kahe kolme kuuga pärast seda. Sest et mu treening põhines ju tugevalt eriti Mosku kuldses, mul oli Moskva koolitusega õpetaja. Armeenia päritolukorrad oli moskvakoolituse saanud ja seal on selline koolitus, kus on hästi palju hüppeid, kus on rohkem selline aktiivne või selline selline. Ma ei tahaks öelda agressiivne, vaid aktiivsem hüpet. Sellised kombinatsioonid ja lähenemine ja Leningradis oli rohkem selline hästi palju fookust käte peale plastilisust väljendusrikast rohkem. Ja ma panin tähele, kuidas mõne kuuga lihased muutusid, kuma hakkasin süvenema rohkem, mis asi on üldse venitamine. Ja ma hakkasin aru saama, saadab hoopis teisi võimalusi, mulle see laiendab just seda spektumid minus esimeses, kus mul tunnetus oli, et ma saan sellest aru, aga ma ei ole võimeline veel kehaga jõudma sinna. Samm-sammult niimoodi ma õppisin hästi palju Rootsi kuningliku ooperis oluline koreograafi töö maris spiraal, kes on hästi tuntud maailmas Justilise Glasgise pinnalt plastilisemaks töötlemise sellise meetoditega. Ja muidugi ma teadsin, et fotode ja video pealt saari ja nüüd olla tema teoses sees tohutu nälg ja kiire tahtmine, et ma tahan ka niimoodi, et ja siis tasakaalustada see tahtmine ja reaalsus ja Norra rahvusballetijõudmisel just vahet ta selle ruumi Juliaga, mis toimus siis Savonlinnas näiteks väga palju jälle üks samm lähemale tulla. Aga Norras esimesed hooajad, kolleegid, kes seal olid, on väga vastuvõtlikkus selles mõttes, et nad olid mitmest riigist, küll pärit, aga suuremad osad või siiski Norrast pärit ja see norraka mõtlemine ta ei ole nagu kange oma kaelast, ma ütleksin niimoodi. Rootslane on eriti Stockholmist pärit inimene natuke tangemagalast, ta on selline nii-öelda kuninglik. Ta tahab olla üks osa sellest õukonnamängust seal ja seal on mingisugused hoiakud, mingisuguse etiketimängud, mis tundusid minu jaoks kuidagi väga naljakal. Aga norrakas on lihtsam kuidagi otsekohesem ja ma leidsin kuidagi eestlase mõtlejaiisiga. Kuna eestlased on ka väga lähedal looduses norrakad, samamoodi, siis kuidagi see oli nagu kiirem see arusaamine ja selleni tuumale lähenemine oli konkreetsem. Paljud vanemad kolleegid, kellega ma olen väga tänulik, kes nägid, et ma väga ponnistan ja ei saa seda kätte, mis nemad on võib-olla juba koolis õppinud. Võtsid mind kõrvale, võtsin viis kuni 10 minutit aega, seletasid mulle selle asja ära, panin käed õige lihase pole lihtsalt tunned seda. Selles suhtes mul nagu väga vedas. Kuidagi õige aeg oli, siin on Norra rahvusballetis sattuda. Mind võeti väga omaks, algul vaadati mingi võõras lind, eks ju. Teistsugused suled, teistsugune käitumine, soeng. Aga samm-sammult. Aga ma sain aru, et hea küll, et võib-olla üks hooaeg Kaksuaar, siis vaatame kuskile mujale. Aga kui hakatakse sinu peale juba lavastama ja üks kõige olulisemaid momente oli, kui lähenes Norra taliolümpiamängud ja, ja kultuuriprogramme oli vaja siis selliseid sõna otseses mõttes uut loomingut originaalloomingut siis Eduard mungast hakati lavastama balletti ja mind valiti Eduard munka tegema kui noort. Ja see oli minu jaoks täiesti täiesti üks survestab ost, sellepärast et ma õppisin tundma väga olulist inimest üldse kunstis, lugeda tema päevikud ja kui palju ma leidsin neid samu läbielamisi, sellise üksilduse tunnetusid, mis olid väga sarnased sellele perioodile, kui ma elasin ühiselamus ja olla teises riigis ja anda selline usaldus nagu kajastada oma ühte ikooni. See pani mingid teised rattad käima minu sees ja nägema hoopis seda elu ja üldse seda tantsu ja elu seost hoopis teistmoodi ja hästi intensiivne õppimine oli ja esineda olümpiamängude avamise kultuuriprogrammis, kus on Kuninganna patroonina ja pärast tänab sind pärast, et see, see on midagi sellist, mis mis viib sind väljaspoole, mõnes mõttes rahvuslikust, vaid see tõstab rohkem esile sind kui inimeste siin võimeid. See on nagu hästi oluline selline üks verstapost ja neid on seal õnneks olnud järgi on tulnud mitmeid ja see kuidagi näitas mulle kätte, et ilmselgelt on need jõujooned siin või kosmilised. Energiad näitavad, et see on see koht, kus on vaja oma panus panna ja teha oma absoluutne parim. Ja tõesti, see, ma peaks ütlema seal väga rikas periood, sest et maailma tippkoreograafid olid seal nendega näost näkku tööta. Tihti oli ka niimoodi, et ma olin ainult üksinda ütleme see koreograafia, see ainult tantsija, eksime. Suur õnn. Ma mäletan ma kunagi Eestis olles, enne kui ma Rootsi kuningliku balleti läksin, tööle, keegi kuskilt sai sisse tuumadseegi tööd pidevalt, see oli nagu suur asi, kellegil õnnestus kuidagi läbi piiri tuua. Ja ma mõtlesin, et kui ma kunagi elus saaksin niimoodi tantsida, siis ma oleks üliõnnelik ja seal ma seisma Tseegile näost näkku ja realifi paju mindiana vastavalt minu võimetele ja võimalustele juhendeid. Maailmas on ikka mingid teatud seadused olemas, kui sa ikka nendega tähele paned, siis pannakse sind tähele. Ja siis Jiri Kylian, kes on täiesti elav balletimaailma Kuuru mitmed muidugi Põhjamaade koreograafid sinna ja, ja loomulikult üks suuremaid maa ilmani nime, kliente, kes on Ameerikast pärit, aga kõik suuremad ja juhtivad balletitrupid on, on tema originaalteoseid tantsijad või, või on ta lavastavad neile Kanada rahvusplät, Ameerika balletiteater jääksid tibleid nureijeviljanda, lavastanud Londonis, Guardianis ja nii edasi ja olla sellise inimesega näost näkku. Ja ta usaldab sind, annab sulle ühe väga olulise teose ja ma ütlen, et ma tunnen, et ma olen mingi sõlmes, ma ei saa sellega hakkama, sest ütleb. Aga ma ei annaks, nagu ma ei näeks, et sa saad sellega hakkama ja kõik siuksed, et just need sõna otseses mõttes higistamise, iseenda ületamised, surumised, sa unustad aja ja ruumi ära ja kahjuks unustanud ka selle, sa pead sööma jooma vahepeal ja siis loomulikult aju ei tööta, sa vaatad vastu seina ja sa ei saa aru, et miks sa seda ei omanda seda liigutust loomulikult. Vabanda, kas sul ei ole toitained kehas ja sa oled ära unustanud kellaaja, eks. Nüüd ma võin selle peale naerda, aga tookord ma tundsin, et ma ei ole piisavalt hea siis kuidagi valitseja teise sildi külge, et sa ei ole hea, täitsa ei olnud midagi seotud sellega, et sõja ajal lihtsalt oli vahepeal lihtsalt väike paus, võib-olla ainult vett selle asemel mingeid mineraale või toitaineid kiiresti sisse võtta nagu tippsportlastele mingisuguseid või banaani kasvaks, aga lihtsalt nii selle sees oled, et ei suuda ära oodata, et ma saan uuesti sinna saali ja ja õnneks oli Glendajatega mul mitmeid kohtumisi niimoodi ja ta käis regulaarselt Norra rahvusballetis ja tema avas ikka väga palju minu sees ja, ja ta jagas heldelt seal oma kogemusi ja teadmisi, et see kuidagi ühe külje pealt see rahustab sind. Kõigepealt annab sulle selle tunnetuse, et sa saad panustada selles sotsiaalses maailmavõrgustikus oma koha omakohana inimkonnale. Et see on hästi oluline tunnetus, sest et miks me saame visioonid üldse, kui me neid ei jälgi või järgi või neid ei teosta. Mis kasu on, kui ma hea luuletaja, aga ma kirjutan sahtlisse, eks ju? See ei ole õige. Kas te olete balletitantsijana nii solisti tüüp et eile oli tähtis partnerlus koreograafiaga, mitte lavapartneriga? Ma ei olnud selles mõttes traditsionaalne ees tantsija või esitantsija, et ma ei olnud selline klassikaline printsi tüüp ja ega ma ei tundnudki eriti huvi selles suhtes, sest et klassikalise printsiti On võrdlemisi igav või noh, minu jaoks oli võrdlemisi igav, ma ei leidnud sellest võimalusi nii palju nišše, selliseid karakteri nüansse või läbimängimise võimalusi või selliseid testimise võimalusi, mis roll pakub. Ta on võrdlemisi selline, konkreetsete raamidega see ei pidanudki, ei olnud, ma olen küll tantsinud üks kord lükk terve printsiga leidnud sellest nägin seda nii ära nagu ta peab. Aga näiteks rott, part palju huvitav, tema lihtsalt lavapartnerlusega hea lavapartner on äärmiselt oluline see teie jaoks äärmiselt oluline äärmiselt tulla. Partnerlus on võtmeküsimus, sest sellest momendist peale, kui sa oled partnerluses see tähendab seda, et sa pead olema number üks helde. Sa pead olema tolerantne olema suure südamega kõige otsesemas mõttes, sellepärast et sa pead arvestama, et sinu kõrval on ka inimene, kes samamoodi peab välja paistma oma parimas. Ja nüüd, kus see sümbioos läheb, see mõnikord sa peadki olema nii-öelda tugi seal nii-öelda selja taga ja peavad olema selleks, et tema näeks hea välja. Ja kui sa hakkad aru saama, et see tolerantsus et sellest tegelikult ongi jõud, siis on nagu suur samm edasi astutud ja mulle alati meeldis partnerlus, sest ma kuidagi alateadlikult sain sellest koheselt aru ja ma nautisin, ma olen alati partnerlust kui sellist nautinud. Et see on unikaalne, kui sul on väga hea nii-öelda inimtasandil ütleme, need arengud kahe inimese vahel on täpselt samas territooriumises mõtlemine, ehk siis nagu öeldakse lihtsamalt, et keemia nagu on sama hästi oluline, sest väga tihti sa lähed tööle. Ja sa loed käske. Et sul on partnerlus selle inimesega. Loomulikult seda oma parima, aga inimeste ja inimeste vahel on olemas mingid kriteeriumid, eks ju, sinu keha, sinu instrumente sai ikkagi päris enda kehast välja ei hüppa. Aga see on õpetanud olema tolerantne, olema kuulaja. Ja kuulata ära, mis sellel partneril sul on öelda või mida see teos tähendab. Miks just teda pandi, kas on juhuslik? Väga harva, kui see juuli juhuslik, sest tihti saadi aru intellektuaalselt, et kui nende vahel on hea partnerlus, siis väljendus on tugev. Tihti võis olla lihtsalt, et võib-olla kellelegagi juhtkonnas visioon võib-olla ei olnud nii hea või tunnetuse suhteliselt Kaczyni tüüp. D sobivad kokku, see sõltub siis inimese intellektuaalsest tasandist. Klasside oskas inimesi lugeda, tihti satudki selliseid juhtideks, siin ei ole midagi varjata. Aga siis pidi tantsija ise võtma vastutuse enda peale, sest lõppkokkuvõttes laval, kui toimub liikumine, oled sina seal. Keegi sinu eest ära teha ei saa. Nii et tihti rohkem kogemustele juurde siis tülli laste kõrvast mööda, isegi kui see oli sinu ülemus, kes teadsid, laval töötab see. Ja loomulikult ma lähen lavale. Mitte mina kui kunstis, vaid kunst minus. Sest need on kaks väga erinevat asja. Sa pead aru saama, et sa oled ikkagi vahendaja laval. Transfer, transformaator, looja on natuke liigasugusena, looja on kuskil mujal ikka selles mõttes nagu meie kaudu midagi vahendatakse. Me peame lihtsalt olema õlitatud ja valmis, et siis kui nagu raadios saates hanged õige kanali peale vahendid, see raadionupp peab olema niimoodi hästi õlitatud, et kui ma seal otsin. Ja kui sa nüüd saade läks lahti, et siis ma ikka õiges kanalis inimene kunstnikul on täpselt sama asi, et sa pead olema õlitatud õiges kanali peale, et kui sa neid lahti lähevad, siis ma olen valmis. Me oleme ikkagi sisuliselt ikkagi vahendajad. Ja siis oma tantsijakarjääri tipus, kui te olite endale teadvustanud, miks te olete laval ja kuidas seal laval olla ja kuidas ennast ja oma maailmalaval avaldada sisendis füüsis järele. See oli niimoodi teha, kui ma jõudsin sellesse perioodi, kus ma hakkasin aru saama, et minu taju, minu, minu nägemus, teatrollidesti arusaamine, millega Korographmine inspireeris, usaldas mulle minu keha kui instrument omas niivõrd palju tehnilist registrit, et ma suutsin selle omandada võrdlemisi hea ajaga, ilma et oleksin ennast ära kurna frustratsiooni tunnetanud liiga pikalt. Ja maksin jõudnud territooriumitele, kus ma hakkasin seda juba nautima esimesest proovist juba nautima, selles mõttes, et kuhu ma sellel teekonnal selle rolli võin arendada. Ja see on täiesti juba selline teine pilotaaž juba. Ja loomulikult seda pannakse tähele. Loomulikult antakse nii-öelda sinu iseloomu, mingisuguseid, võib-olla konarlased sulle andeks ja sinus nähakse kindlat tulemuse andjat, siis hakatakse selle loomulikult rohkem usaldusele kult andma rolle. Ja see oli üks periood, kus äärmiselt palju see register kassas, mis ma tantsisin, tantsisin, tantsisin keha, mingi teatud hetkel hakkas andma märku. Tantsijad on suurepärased, ignoreerivad eriti Plettidentsed valu, see tundub, et see peab käima kaasas, ma eriti lõpuni ei usu sellesse, et valu on see või läbi ponnistuse sünnib kunst, ma usun, ikkagi hea kunst sünnib läbi rõõmu. Kõik muu on selline, kuidas öelda, lohutus, mitmeid partnereid oma käte vahel hoidnud ja neid varvaskingade peale ja kui nad selle varr kinga võtavad, siis võib ainult ette kujutada, mida see tegelikult tähendab. Verised küüned, küüned tihti, on ära ja, ja me ei kuule seda ei näe seda, sest seal on mingi teine rõõm, mis kompenseerib selle. Ma leian, et, et see, see, see aeg, mis muutus nii intensiivseks ja ta andis mulle väga konkreetselt mõista iga kehaosas, kui sa kuuled signaale, sa hakkad aru saama, et iga kehaosa annab teadussignaali ja see on seotud teatud emotsionaalse tasapinnaga, ka kursusele oskate ennatada, soneeriti, luks teatud riikide sõidad, ütleme vanades kultuurides Hiinas tegeletakse ennatusega jõuagi haiguseni, aga osatakse juba ennetada haigust, me tegeleme tagajärgedega. Surduvad. Aga kui sa saad aru, keha ütleb näiteks sul seal kõõluse juures kuskil midagi on siis tegelikult see tähendab ka emotsionaalsel maastikul mingit teatud ülepingutust või tasakaalustamise vajadust. Mina läksin edasi, sest ma nõudsin kehalt rohkem ja ma sain selle adrenaliini kätte juba ja ma olen võimlema, teen ja ma oskan lahendada neid trolle ja ja kõik see tagasiside ja eufooriline, mitte mitte üle mõistuse eufooriline, vaid selline positsioneeringu, et ma olen õiges kohas, teen õigeid asju ja see kasvab. Kasvas ka valu. Ja see valu oli teistsugune kui tavaliselt. Ja sain aru mingi hetk, et ma pean tegema mingid põhjalikud uuringud, ütleme, röntgen ei aita seal vaja selliseid nii-öelda ultraheliuuringut, mis näitab ka kudedes muutusi. Ja varakult ma ikkagi võtsid, sain nagu aru, et see tohutu koormus viis selleni, et keha lihtsalt ütles mulle, et pane tähele, aga mina nägin, et ma olen nüüd just selle kõige paremas hetke siia, ma pean andma tuld juurde. Ja siis tekkis see moment, kus valu oli juba nii suur, et oli vaja ikkagi kirurgilist lähenemist. Ja siis Norra riigi stipendiumide ja pensionide toel, te läksite Londonisse koreograafiks õppima ja te olete teinud väga palju niisuguseid lühikesi Ekskurss, ka moe ja modellinduse, maailma ja meelelahutuse maailma. Ma pean siin silmas Eurovisiooni lauluvõistluse lõppkontserdi ja ja mitmesuguseid muid tantsulavastusi, mida te olete ilusti teinud, aga te olete siiski jäänud balleti juurde koreograafina, kui me markeerime ära ka selle, et alates möödunud aastastele The balletodi Milano. Koreograaf ja see on hästi huvitu sellest, et kõik need teekonnad, mida te nimetasite, on olnud eelkõige uudishimu. Kuidas need asjad käivad, kuidas neid asju teostada, kas see kogemus, mis ma olen tantsijana kogunud, kuidas seda edasi viia, sest et elu läheb edasi. Paraku ma olen näinud oma kolleegide hulgas, on satutud depressiooni ja sealt ei saada välja ja seal on väga kurvad arengut tekkinud. Ma tahtsin iga hinnast siukseid asju eirata või et mitte satuselisest tsooni ja võrdlemisi varat, kui ma olin juba aktiivne tantsima. Ma pidevalt sain aru, et ma tahan ülikooli minna, ma tahan, ma tahan praktilist teadmist uurida. Ma tahan iseenda juurde sisse minna, uuesti teadlikult võtta ribadeks ja vaadata ja uurida ja saada teadlikult aru saarlastest teadlikkuse aste on äärmiselt oluline. Sest tihti on mind on kuidas öelda torgitud, et aga mina tantsinud, mis vahelises sinu tantsule tantsuvahe on see, et üks tantsib seda lihtsalt rõõmust, tuleb välja, teine tantsis seda teadlikult. Pean silmas meie neid, kes professionaalsed tantsivad, nemad teevad seda teadlikult ja muidugi sellest teadlikkuses peabki olema veel kõrgem teadlikkus ja siit võib tekkida muidu probleemid, mida me näeme tihti, et tantsija laval, aga ta ei tea, miks ta lavale ka New York Fashion Week il. Ma olen nagu sattunud siis, et. See on huvitav, see on väga huvitav, selles mõttes on põnev olnud ja see on olnud uudishimu ja iga selline ülesanne ka Eurovisiooni suhtes oli palju hääli, kes ütles, et sa oled ju inimesed teatraks ei sobi sulle savidu vennast alla, sellega devalveerida ennast. Ja koheselt oli sees mul väga selge, et küsimusele kas sa teed Eurovisiooni täitsa New York Fashion Weeki või teed sa midagi sealt rahvatantsuga. Küsimus on, kuidas sa seda teed? Tegelikult on üks ja sama, kõik see on üks ja sama kunst, erinevad jooned, erinevad väljendustehnikad sellest sama kunstivormi sees, mille nimi on tantsukunst. Tants on äärmiselt vajalik, sest et kui oleksime oma DNA põhiselt loodud nii-öelda perfektseks siis me võiksime rääkida, et meid ei oleks, meil oleks ainult peaaia. Aga kuna me oleme loodud niimoodi, et meil on erinevad väljendusvahendid mis oli ennem, kas kehakeel või sõnakeel, kas kana või muna? Põhimõtteliselt ikkagi teatud asju, mis on nagu suurema puudutusega me päris sõnadesse Isakonna, sest sõna on ikkagi võrdlemisi noor asi. Võib olla häälitsus, võib-olla vanasõna kui selline noor asi. Ja see on teadnud mingitel emotsioonidega mingid tasandikud. Meil on selles mõttes väga hea vaadata rahvatantsuüritusi, mul õnnestus näha Pärnus ühte väga suurt, et üritus, kus on Pärnu maakonnas tsirka 500 tantsijat, oli need olid inimesed, kes ei tee seda kui elukutsena. Ja see, see tohutu energia, mis seal oli ja see, see, see rõõmutaju, et ma kõnelen, vahend on midagi sellist, mis on nii universaalne ja nii loomulik ja nii tasakaalustav. Või selline fenomenaalne, millest mul on suur õnn osaleda oli Eesti, tantsib see tänavakui, sa näed, politseijaoskond tantsib või tähendab tõesti võtnud aega selleks ja see protsess, mis nad on teinud, see on juba niivõrd palju rikastunud seda nii-öelda tavainimest. Või siis Viru Keemia troonil suured kraanad taga, talvel kiivrid peas. Ja see puudutab mind nii tugevalt, et ma olen alati uskunud sellesse, et see on nii, aga reaalselt kogeda, et tekkis ajas ja ruumis küps hetk, kus inimesed tundsid vajadust ja nägid, et nüüd on see võimalus kuidagi ennast avada, sest nii-öelda legaliseeriti avamine ei teaks ikka päris ikka või teha, et võib-olla näen, mulle meeldib õhtuti õlut juua, ma olen sihuke täidlane, on, tantsin, kas ikka asi, et aga ei, see on see asi. See nagu on nii vabastanud, mõnes mõttes jäänud mulle sellist rõõmu ja ka ja ka, et ma tunnen ma, et see, millega ma olen tegelenud, see on õige olnud kogu aeg, mitte see, et ma olen kahtlustanud selles vaid tihti on vaja mul ikka ka inspiratsioon ja saada sellest keskkonnast tuge ja naeratust ja konstruktiivset kriitikat ja tagasisidet. Ja nüüd ütleme seal ring, ma arvan, nüüd on jõudnud sinna, kus see uudishimu. Ma olen rahuldanud. Ja mitte, et ma olen balletist või tantsust eemaldunud, vaid vastupidi ma olen läinud selleks sinna uudistama, et rikastuda, teadlikult, tulla tagasi juurde. Mis asi see siis ikkagi on? Ja minuregister on tänu sellele palju suuremaks läinud tähendab seda, et kui mingi teos. Ta isegi ei pruugi olla tantsuteos, võib olla kas draamas võib-olla ooper, sellel Londoni aja, mis mul see aeg ja ruum võimaldas. Mul oli aega otseses mõttes minna iseenda sisse, sest mulle öeldi seal, et selle kursusele sai ainult seitse inimest üle maailma. Ja antise võimalus aasta otsa rohkem kui aasta. Vaata nüüd iseenda sisse. 1000 kildu, nüüd siinse koosnenud sellest, see oli hirmutav, see oli äärmiselt, aga samas ka väga põnev. Ja kui ma hakkasin seda lõnga otseselt ajama, sest mul oli nii palju, mida ma tahtsin puudutada, see oli nagu puu, mis ainult kasvab edasi, juured lähevad allapoole, tasub muidugi edasi. Siis koguaegsete tüve juurde tagasi tulla, samamoodi tüve juurde siis nagu tagasi. Klassikalise balletiga ma alustasin, mida ta võimaldab, miks ennast kinni mõelda? Vaatame parem, mida ta võimaldab, don esteetiline joon, tantsi sirutatud, Studio Tombertikaalsus. KuMul on etenduses just vaja väljendada midagi, mis visuaalselt kõige paremini annab läbi vertikaalse tunnetuse. Sest tegelikult keha, mis ma laval näeme, on jäämäest üks viiendik. Mida minema. See neli viiendikku meil koolis ei õpetata. Aga see on see, mis annab sulle ühe viiendikule põhjuse, see on see, mis ütles, et oh, sellest ma sain aru sellest, ma ei saanud aru, et see on see neli viiendikku, see, mis ütleb sulle, et ma sain, sain sellest aru. Sest liigutust võib teha ükskõik kes. Aga teadlikkust, et mul neli viiendikku, et ma olen nüüd laval, kes kes ma olen, lava, võtan vastutuse. Et ma rikastanud vaataja elu, kes ma selline olen, võtan tema elust kaks tundi raha. Aga sa pead olema teadlik. Tähendab, sa pead laskma selle läbi selle. Sest et see, mida me ei näe, me peame selles suhtes olema teadlik ja seda on paraku väga vähe. Isegi häbiväärselt professionaalses kontekstis, kus me praegu ta siis ei peaks enam küsimus olema, see peaks olema, et täna ma tahan rohelist teed. Täna ma tahan musta teed, küsimus ei tohiks olla, et Pähn roheline, hea must. Et kuidas seda serveeritakse. Isegi kui ma ei taha rohelist teed, aga mul on austus serveerija suhtes, sest ma näen teab, mida ta teeb. Ja seda peab jõudma sinna, sest siis me tõesti hakkame. Ja et see, et see Eesti tantsib projekt teisele, mõnes mõttes just tava publiku kaudu selle jah, et see on nii see inspiratsioon, see nagu, ja nüüd, et miks, nagu välismaal, et väljaspool Eestit. Ma arvan, see on niivõrd universaalne see väljenduse vajadus, küsimus ei ole enam rahvuse teemas kui sellises vaid küsimus on pigem just selle teadlikkuse astes, kui palju või kui kõrgele me paneme muru külvame aga millegipärast need rohulibled, samal ajal külvasime igalühel oma kõrgus, et inimesed samamoodi, kuna teatud kihtidesse jõuavad, nende teadlikkuse aste on siis vastava tasemega. Seda on teatud keskkondades vaja. Ühte valgustust momenti teistes teises keskkonnas ja Itaalias balleti kriminaalleidis. Koostöö sünnib midagi sellist, mis on just neile ja nende arengusse kõige sobilikum. Ja see kõnetab publiku samas arvestades ajalugu, samas arvestades tohutut rikast traditsiooni Milano balletikeskus isegi ennem kui leidis ta Peterburi Moskvasse isegi Pariisi, sellepärast et Itaalia kaudu jõudisse ja Milano on nii ära hellitatud näinud sajandite kaupa kõige paremat koorekihti. Ja mõnes mõttes, kes seal, kas pöial läheb üles või alla, ma isegi mõelnud nii kaua, praegu mõtlen selle peale proovinud sõnastada, aga kui sa oled asja sees siis minul ikkagi ülesanne on see, et selles ajas ja ruumis tunnetada mida seal vahendatakse sulle ja see pannad käsitöö oskusesse nii hästi kui võimalik. Ja seda oskust seal nagu antud hetkel hinnatakse või läheb vaja seda kõige rohkem. Ei ole muidugi olla teises kultuurikeskkonnas äärmiselt inspireeriv, äärmiselt rikastav ja äärmiselt ka distsiplineeriv. See on alati vaja. Kahetsusväärselt on meil jäänud viis minutit, et rääkida teie kõige värskemast tööst, mis on Timo Steineri muusikale loodud ballett, teie koreograafia, teie lavastus, ballett, Keres, Eesti vabariigi 100.-ks sünniaastapäevaks. See tõenäoliselt nõuab omaette tund aega rääkimist ja te olete jälle laiendanud piire. Te olete kutsunud lavakujundajaks arhitekti, te olete kaasanud esitus Eesti filharmoonia kammerkoori laiendate piire. Jah, seda võib niimoodi öelda, et see, mida on harjutud nägema. Samas ma toetan väga tugevalt traditsioonidele. Aga olles iseeneses kaasaegne inimene ajas ja ruumis ma proovin peegeldada seda, mis mina inimesena tunnetades tahaksin või, või tunnen vajadust jagada või vahendada. Ja selliseid suurvaimud nagu Keres, Georg Ots, meil on mitmeid. Kas me oleme piisavalt ammutanud nende inspiratsioon? Mida nad on siin vibreerinud, kas need piisavalt oleme õppinud sellest, kas nüüd piisavalt? Oleme võtnud seda nii, et äkki lähme sinna tagasi, vaatame, mida nad tegelikult õpetasid. Võib-olla nad õpetasid meile rohkem. Ja pigem see oli minu jaoks huvitav. Kui mõelda selle peale, et kuidas seda teostan. Et see arusaamine, et et sul on maletaja näiteks ja seal on väga tahtiline äärmiselt kontrollitud klassikalise balletitantsija äärmiselt kontrollitud. Ja Me teame, et male on tegelikult sõjapidamine väiksel territooriumil ilma vereta. Mis lahingut sa siis pead seal nahal? Mind hakkas see huvitama, ta on inimene mis ta elus toimus, äärmiselt traagiline, dramaatiline oli. Ajalooliselt sattus väga huvitavasse punkti nagu nõel akupunktuuris sattus närvipunkti, teda keeratakse seal mis oli tema roll, mis neist Eestisse oleks võinud Lätti saata, Soome. Eks siia. Ja järsku heast peast Narvas sündinud-kasvanud hakkab tegelema ajalehe kaudu malepostitustega. Tavalised Eesti võistkond registreeris aga kunagi kohale jõudnud sellepärast, et ei olnud piisavalt raha, et sinna kohale jõuda, nende turniiridele Euroopas ilmnes keres, siis see raha leiti, hakati jõudma sinna. Ja kui ta jõudis, ta seljatas seal Jugoslaavia meistri, tšehhi meistri ja kohalikud ajalehed kirjutavad kuskilt tundmatust kohast, mille nimi on Eesti. Tuleb male paganiini. Sellest räägib juba palju paganiini. Male tähendab kiire, ääretult karismaatiline ja alandlik. Täiesti alandlikkuse, vaatate oma fotosi, sealt loed hästi palju juuksed kammitud, mitte selleks, et teha seda näitemänguna, vaid teha seda teiste jaoks ka, kui ma võtan aega ennast korrastada, tegelikult ma võtan aega korrastada ennast teiste jaoks inimene tunneb, et minu jaoks võeti aega. Ja siis selline kuju on meil just vabariigi kõige magusama ärkamisega kasvamise ajal. Ja siis tuleb midagi pöördumatut. Ja kuidas pöördumatus, sellised tohutu talendi juures siiski leiab jälle oma rollis. Kuigi inimesena ta meeletult elas üle seda kõike, sest hästi palju süvenesime tema eluloosse. Mitte et hakata tema elu kirjeldama, sest see on äärmiselt nüansirikas vaid pigem see, mis oleks filmisaalis, oleks palju detailsemalt näidata, taastada tema mingisugune elujada. Aga mis huvitas, et võttes selle kronoloogilise aluse noorus traagilised sündmused ja siis nii-öelda nõukogude maletaja Paul Petrovitš, mis temas, kui inimesed on, seal toimus, kui sa liigutad silma seal vastas on, sa tähendab, sa mängid inimesena ühte mängu, samal ajal sa mediteerid ennast vastasele territooriumile, et aru saada, mis mängu tema mängib. Ja siis on olnud dokumentidest load, arhiivid rohkem avanenud. Et ilmselgelt antidele käsket. Petrovitš ütlesin, võite kellele tahate, aga keda Stalin määrab, seda inimest ei võida ikkagi sa oled eestlane, siis ma ütlesin niimoodi otseselt öeldud. Aga siis sa mängid ennast teiseks. Hoolimata võimetest. Ja minu arust see on suurem võime mängida, teiseks, kui võita, sest siis sul ei ole, on kuskile minna. Võib-olla on ka reaalselt, oli see, et tal oligi teiseks mängimine, aga tema jaoks ei olnud oluline eesmärki saavutada vaatamine, temaks oluline protsess ja Tseeoodis teda inimeseks. Ja sellepärast teda armastatakse siiamaani alateadlikult. Et kuidas luua selliseid emotsionaalseid seisundeid sihukses kronoloogilises järjestuses, mis ta võis läbi elada. Sest ma olen ka inimene minu Dianna võrdlemisi lähedalt, temale muidugi Kerese kombinatsioon, Kerese kombinatsioon, aga kas me oleme piisavalt õppinud piisavalt elustanud? Me näeme teda kui maletajad. Aga kui palju me oleme ikkagi räägime sellest tunnetama ja veel läbise mis ta ikkagi tähendas inimesena? Seal on hästi palju selliseid fakte, näiteks kohtudes kunagi pätsiga, kus isegi adjutandi saadeti ära, mida kahekesi rääkis, ei tea siiamaani. Või see, et, et ta seisis Tiit Kuusiku ja mõne riigikogu liikmega läänerannikul ja ootas laeva, mis kunagi tulnud etega Tallinnasse tagasi tulema. Nemad ei Talleks riigikogu, inimesed kodus ära kuskile, miks ta alles jäeti, siin on palju spekulatsioone, samas tema mängis malet, temaga mängiti malet. Ja kus inimese inimlikkuse tolerantsuse piir läheb, siis ta tegelikult ikkagi liigub varakult, läks meie jaoks ära. Aga samas jälle ta tundis võib-olla, et see oli nagu selline Nõukogude Liidu kuldne aegus, nagu see tundus lõputu aeg. Ta oli kuldses puuris, sa käid, aga sa oled meil ohja otsestest Staline Brasiiliale käitumine viis selleni, et nii-öelda need rohud juureks, inimesed kasvasid, rohulibled maadelt, tasandid lõigati ära. Ja noh, kas meeldib või mitte, see on ikkagi mingisugune inimeste arendamine, veeretamine. Me jõuame teatud punktidesse inimese arengus. Ühe käega tõmmata ja niimoodi ära. Järsku ta sai aru, et riik peab elama ja inimeste elus on mingid teatud reeglid. Ja meil ei ole neid rohu tuttimiseks kõrgemat ja siis tal oli kiiresti omandada ja male oli ainukene spordiala, mis oli rahvusvaheliselt tunnustatud. Lõpus, kus nõukogude liitu võeti ametlikult sisse, seal ainuke väike varvas ukse vahel. Ja nii palju mõistust siis oldi, kellest seina äärde pandud, kuigi talle öeldakse putru peaksid ammu olema, aga saadi aru ja see väike, aga kuskilt teatud tasandil isegi diktaatorliku tekitas selle akna, mis hoidis siis sellest meie teadlikkust, ta tõi ju hästi palju vinüüle vinüülplaate kilodes Tiit Kuusiku, tema parima sõbrale, toitistate parimate lindistustega salvestusega muusika suhtes, väiksed sellised nishi, need kanalid, millega ta hoidis nagu üleval inimeste sellist teadlikkust, sest et põhimõtteliselt kõik koondub ainult ühele asjale. Kui sul sunnitakse midagi tegema, siis on konflikt, kas see on ühe-kahe inimese tasandil, riigi tasandil mingisuguse organisatsiooni tasandil, aga kui sul on kokkuleppeline, kui me jõuame niimoodi, et me suudame iseendasse ja oma arengus seda kokku leppida, siis on teinud need eri asjad. Kuidas üks inimene lihtsalt nagu leidis, et nüüd aitab ja ta lahkus telekas paha lennukis Kanadast pärast tulles jõudis Soome soolaseks Paazumässuvideks. Ja kuidas tolleaegsed inimesed kirjeldasid. Estonia juurde tuli, nii palju rahvast keset päeva ärasaatmisele ja Tallinnas oli niivõrd vaikne. Et kas siukest vaikustel tuleb keset päeva ei julgenud isegi kontsaklõbinat teha. Et äkki see segab seda vaikust. Et seal on selliseid asju, mille tahaks uuesti puht inimesena nagu puudutada. Ja ma usun, et tants seda võimaldab. Ja muidugi see kombinatsioon, et hääl häälel vibratsioon on väga-väga füüsiline tegelikult. Ja Timo Steiner ja Sander Möldri kooslusest selline ääretult huvitav, ääretult sügav selline läbi mediteerimine toonide suhtes. Et selles mõttes jah. Ta ei ole traditsionaalsus, aga pigem võib-olla traditsionaalsus ei olegi nii oluline, oluline on, et me teame ajalugu, me teame, mis on, ütleme, see, mida nimetatakse võib-olla selliseks, mis on püsimehedaks, klassika klassika on püsima jäänud sellepärast et meile teda ammendanud ja teda ei peagi ammendama. Seepärast ongi klassi, kui ta on ammendatud, siis ju ta enam noh, meil suunaandja või mingi õpetaja. Loomulikult see klassikaani minusse eeskuju Timo Steiner kui Sander Mölder, kes on tegelikult klassikalise tšellomängija artusega koori ja nii edasi. Aga väljendada, kuidas väljendada ja tihti on küsitud Kerese balleti. Kuulge nüüd aga huvi, et eks see protsess ikkagi annab meile kätte, kuidas seda teha. Ja tulemust me näeme neid laval. Aeg. Teet Kask seab oma piirid. Seab mul oli ääretult huvitav tund aega. Tal on. Aitäh teile ja ma loodan, et kuuleme teist Eestis ja teie tegudest maailmas veel palju. Ka täna oli meil saatekülaline koreograaf balletitantsija, lavastaja Teet Kask ja uus saatekülaline juba jälle nädala pärast kuulmiseni.