Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere täna on minu saatekülaliseks kirjanik Mihkel Mutt, kellelt ilmus äsja raamat pealkirjaga kõik on hästi. Tere Mihkel. Tere. Kõigepealt võib-olla paar sõna selle raamatut taustast. See ilusate tumekollaste kaantega teos on järg 2000 seitsmeteistkümnenda aasta suvel Loomingu raamatukogus ilmunud kogumikule mõtted ja raamatu. Kõik on hästi, alapealkiri ongi mõtted. Kaks. Kas siis see on hea raamat oli vaja kirjutada, sellepärast et toona näiteks Loomingu Raamatukogu formaat ei võimaldanud rohkem mõtteid sisse panna või on neid mõtteid lihtsalt vahepeal juurde tulnud. Minul käivad need mõtted kogu aeg peas. Mõtted ja välgatused, enamikul inimestest käivad kirjutava inimese ja tavalise inimese vahe ongi see, et kirjutav inimene registreerib nad oma mälu kõvakettale või kirjutab kuhugi paberile maha ja pärast töötleb neid. Aga jah, kogu aeg välgatused käivad ja Loomingu raamatukogu töötsükkel originaalide eesti algupärandit osas on kaunis pikk, sest see on ju eeskätt tõlkekirjanduse avaldamiseks, nii et kolmveerand aastat läks aega, enne kui käsikiri ära andsin ja kuni raamat ilmus ja selle aja sees loomulikult tekkis uusimat Töid, oli võimalus need vanale käsikirjale juurde keevitada nii-öelda. Aga ma mõtlesin, et mis ma ikka seda teen, siis ma teadsin, et pärast raamatu ilmumist tulevad jälle mõtted, nii et parem annan veel ühe välja. Üks asi on see mõtete või võlgatuste tekkimine. Teine on muidugi see, et nad on laagerdunud pikema aja vältel. See ilmselt on ealine iseärasus, et et vanemaks saades inimene tahab tarkuseterasid hakata väljendama ja tal tekib ka see moraliseerimise või Proosi ületiseerimise komme. Ta tahab kedagi värvata ja targutada. Mis raamat see siis on? Ma olen tagantjärele aru saanud, et see kuulub ühte žanri kaudselt muidugi, mille nimi on Vademecum. See, kes Euroopas umbes paar sajandit pärast trükikunsti leiutamist kuidagi kunst oli kaunis, levinud ja vanemliku muidugi tähendab, et käi minuga või minu ees või koos ja selle otsene tõlge peaks olema eesti keelde taskuteatmik. See on niisugune asi, kuhu saab igasuguseid kitsamad või laiemad ala puudutavad tähtsamad asjad kirja panna ja neid oli väga mitmesuguseid. Näiteks Inglismaal ma tean, 1628 oli esimene taskuteatmik ja kui ma ei eksi, see oli kullassepatöötarkuste kohta. Aga neid oli ka haiguste kohta, mida teha, kui nohu tuleb või või kõht on korrast ära või ja neid oli ka palvete kohta usulisi Wade mehkumeid igaks asjaks on oma palve olemas ja näiteks, kui sul on hambavalu, ta peab teatavat palvet lugema või kui sul on poeg pätiks läinud tütar raisku, siis on ka teatav palve selle vastu aitab ikka palvetavad, Emecum oli aga kõigi nende Vademeerikumite protokuju. On muidugi koguja raamat või Need Saalomoni tarkuseterad, sest varem tähendab ka niisugune tarkuseterade kogumikku ja vaat minul pretendeerib sellele ka see väga suur tarkuse otsustavad teised, aga niisugune pretensioon sellel on. Ja kui nüüd öelda ikkagi, et kellele ma seda kirjutanud viimasel ajal järjest rohkem minu mõtted pöörduvad Schweigi juurde. Ja ma kujutan ette, kui šveik võtaks kätte selle raamatu ja ma küsiksin temalt, mida sa arvavad sellest ja ma ütleks niimoodi, et et üks kolmandik on just õige, see on see, mida meie oleme meestega karika kõrtsis rääkinud ja nii just asjad ongi. Üks kolmandik on see, mida minu kolu ei võta, aga ma olen kindel, et õpetatud härrad oma suurest tarkusest teavad, millest nad kirjutavad. Ja kolmas kanadik on see, mille kohta šveik ütleks, et nende asjade üle ei ole ma siiani oma pead vaevanud, aga ma kavatsen nende üle mõelda veel. Ja siis ma arvan, et see raamat on õigesti tehtud. Sa praegu ütlesid ise, et sul tuli see žanriline määratlus natukene hiljem, sest et kui ma ka lugesin raamatu saatesõna, siis sa ise ütled, et tekstid on midagi esseistika ja ilukirjanduse vahepealset. Samal ajal kui vaadata näiteks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu, siis esseistika on üks osa ilukirjanduses sealse määratluse järgi, kas sinu jaoks on seal mingi joon vahel, mis on esseistika ja mis seal ilukirjandus, või on siis see, et nagu olemas on mingi päris ilukirjandus, kus on karaktereid, kes mingisuguseid dialooge peavad, mingeid väljamõeldud tegevusi harrastavad ja esseistika on siis miski, mis hõljub selle kohal või kõrval? Eks liigitus ole traditsiooniline esseistika, luule, proosa ja mis kõik sinna juurde, aga see on muutunud ajas järjest suhteliselt siin on niivõrd palju põhjusi selleks. No kõigepealt väärtustav aspekt, säärane romantiline kunsti suhtumise aspekt, mis on meil siin olemas ikka veel, et kunst justkui ilukirjanduses midagi kõrgemat väärtuslikumat, kui ütleme, on ajakirjandus, aga see jääb järjest rohkem tahaplaanile ja ja see ei ole kõneväärt. Ja ka puht tehniliselt raske on rääkida piirist, et ütleme noh, on säärane mõiste nagu function Sectioni kõrvase tähendab faktidel põhinev ilukirjandus ja katsetatud või isegi igaüks teab empiiriliselt, kui me ei tea, millest me ei tunne romaani prototüüpe eluliselt, siis me võime arvata, et see on kõige suurepärasem väljamõeldis ja nii kui me kirjutame dokumentaalse romaani elus Churchill ja võtta seda kui väga head väljamõeldis, nii et see kõik on täiesti subjektiivne need mõisted esseistika ja mitte eestistika, need on niisugused abivahendid luge jaoks, et ta umbeski saksa orienteeruda, ta teaks, mida ta ostab, kui ta noh, sellepärast ka mina siin kirjutasin. Minul endal ei ole see mitte kunagi mitte mingi probleem olnud, sest juba 86. aastal, kui ma 1986. aastal, mis peab juba ütlema ja oma esimese esseistika ja kriitika kogumikku, avaldasin, selle pealkirjaks panin kõik on üks ja see sama ja see oli täiesti minu kreedo ja on siiamaani minu jaoks ei ole vahet, kas ma kirjutan ilukirjandust, kriitikat, kolumni või midagi muud, kõik on üks ja sama asi, see on sõnalise vormi andmine millelegi ja see vormi andmine on võitlus stiisiaga. See umber on asi, mis su peas on ja sa pääseller verbaalse vormi ja ma ei näe mingit vahet. Kui nüüd vaadata puht kirjandusteaduslikud, loomulikult me saame rääkida taasloomise ja ümberloomise vahekorrast, ilukirjandus loob ümber kujuteldavat või tegelikke asju ja taasloov kuusis kuuluks reportaaž ja reisikiri ja no ma ei tea, mis kõik asjad see siis nagu produtseerib rohkem, kas sellel ei ole ka mingit erilist tähtsust? Nii et ma olen neid välgatusi, millest ma enne rääkisin, või mõtte uide, neile nii palju nimetusi meil olemas mõtteuid muide on ka ei mäleta, kes selle tõi, Peeter loovad, on see võimalik? See on võimalik ja vot niimoodi. Aga ma ise mõtlesin Vabandust, ja on olemas veel tore eestikeelne sõna ju laast see on ka niisugune paraja pikkusega pool lehekülge või kui palju, nii et ühesõnaga see žanri küsimus ei ole minu jaoks tähtis, aga mis on, tähtis, on see, et, et minu isiklik, ütleme, suundumus ja ajastu kuidagi ühtivad praegu. Mulle on alati meeldinud tegelikult selgelt ja lühidalt asjad. Mulle meeldib väga see inglise ütlemine, et et lühidus on vaimukuse hing. Ja mis puudutab selgust, kui mulle antakse valida angloameerika maailmas, on see tüüpiline näide. Kas Hemingway stiil või Henry Jamesi stiil. Kui sa vahepealsed valida ikka valin Hemingway, mulle meeldib, selgus rohkem. Nii et see säärane vorm mulle sobib. Lühike ja selge, ma ei tunne ennast ahistatuna vahel, mul on vastupidi, ahistatud, kui ma pean või olen sunnitud mingit asja pikemaks venitama. Ja samal ajal teiselt poolt ajastu praegu paistab tahtvat niisugust märkima, tunnen natuke halvasti ennast, et igasugune ajastu maitsele vastutulek on iseenesest ju intellektuaalide vastumeelt, aga noh, nii ta on praegu sattunud. Aga kõik võib jah, välgatusest Ta või mingi asja tabamisest näiteks. Ma olen ammu mõelnud teatavate nähtuste üle elus ja äkitselt ma sain aru, mis see on. Kõikide vastandite, mis elus on nende tõmbumise kohta, on olemas veel üks eriline liik, see on see, et kõrgvaimsust tõmbab füüsilise rämeduse ja labasuse suunas. Ja selle najal ma kirjutasin oma elu kõige pikema essee, umbes 40 lehekülge või isegi 50, ma ei mäleta. Mis ilmus raamatus õhtuma Eesti number kaks ja ma ise pean seda ilmselt oma, eks, kõige paremaks Esseeks, aga ma kahtlen, kui palju on neid inimesi, kes selle on läbi lugenud. Et see kõik on väga keeruline, aga kui inimene tahab, et teda loetaks ja mina, kes ma olen selles mõttes pagan, et ma ei usu tulevast eluga tulevasi raamatukogusid ja tulevasi lugejaid, tahan, et meil praegu loetakse, siis ma olen sunnitud valima, kas ma tahan maailma ümber teha. Et nad hakkaksid lugema pikemaid asju. Aga siis mina ei jõua ju pikemaid enam kirjutada, kui ma võitlen, nii et ma pigem ei võitle. Lasen teistel võidelda, kui nad suvatsevad. Kirjutan seni lühemaid. Ja samas sa oled raamatu pealkirjaks pannud, kõik on hästi ja ma algul mõtlesin, et äkki siin raamatus sisalduva teksti pealkirjaga siiski ei ole kõige lähemale jõuad sa ühes raamatu lõpus olevas tekstis, mille pealkiri on kõik, pole tingimata traagiline ja see on kuidagi palju eestlaslikku. Meie kõlab ka rohkem kokku selle jutuga praegu rääkinud alad, mis liiga optimistlik, need ei olnud, aga et kuidas siis kõik ikkagi on hästi, miks siis selline pealkiri? No on ilmne, et ükskõik mida ma ka ei tahaks öelda, kõik kukub välja kahemõtteliselt ja eks ma mõtlen ka kogu aeg ühelt poolt ja teiselt poolt ei saagi mõelda üheselt. Kõik on hästi, kust alustada. Laiemalt võttes on see loomulikult vale, sest nagu me teame, elu on traagiline juba sellepärast, et ta ei kesta igavesti. Selle, me võiksime siis juba sulgude ette võtta, mis me siin ikka räägime, elu lõpeb surmaga ja traagiline. Peaks vist alustama kogujast minu lemmikust, kes ütleb, et elavad, teavad, et nad peavad surema. Aga surnud ei tea enam midagi. Ja siia otsa ma meenutaksin jälle ühte tarkust. Kas nüüd angloameerika inglaste omaga väga võimalik. Ja see on see, et et niikaua kui me saame öelda, et kõik on halvasti, nii kaua kõik ei ole halvasti, kõik on halvasti alles siis, kui me ei saa seda öelda. Ja siia otsa tooksin veel kolmanda viite või lingi ja see on kuuenda sajandi rooma viimase uusajal võib-olla esimese filosoofi poeeti Use teos, filosoofia lohutus. See pealkiri on juba väga kõnekas filosoofia lohutus aga konkreetsemate on seal filosoofia, see kõrgem tarkus, mille kõrval kõik ülejäänud tarkused nivelleerub, neid pole enam nii suurt tähtsust võrreldes ühe suurema tarkusega, need on tühised, nii et kas kõik on hästi, kõik on halvasti, sellel ei ole enam väga suurt vahet, nende vahed on niuksed väiksemad. See on see laiem plaan, aga kitsamalt kõik on hästi, tähendab et ikkagi seda, et jah niikaua kui me saame arutada asjade üle ei ole veel lugu lõplikud, halvasti ja arutledes. Asi muutub lihtsamaks, paremaks ja talutavamaks. Kõige rohkem, ent elus teevad murelikuks ja isegi kurvaks ja panevad kaasa tundma Need inimesed, kes ei mõtesta oma elu, kes ei saa aru, mis nad on. Selle kohta võib tuua lõpmatult metafoore, kas nad on laastud või prügi suure jõepinnal, kes ei tea, või anna täid, voonakesed minu ühest lemmik filmisse vanakeste vaikimine tapale veetavat voonakese, kes ei tea, et neid viiakse tapale. Ma ei tea, kas voonakene on palju õnnelikum, kui ta teab, et teda tapale viidakse. Aga millegipärast Ma arvan, et isegi on. Sest lõppeks filosa poeetius kirjutas jooma filosoofia lohutuse ju oodates surma nuhtluse täideviimist oli surma mõistetud ebaõiglased muidugi reetmise pärast, ta kongis kirjutas selle teose paarias. Nii et ma arvan, et teadlikkus on ikka suur võlu. Kas teadlikkus on kõikide jaoks määratud, selle üle võib lõpmatuseni targutada, kus kohast algab tõeline tarkus ja kust algab raamatutarkus. Ja see tähendab ka, kellele see raamat ikkagi mõeldud. Vot jälle, kas šveik on õnnelikum, kui ta teab, kui asjad on? Ma ei ole selles kindel, need asjad vajavad veel mõtlemist, aga ma arvan, et natukene ikkagi on ta õnnelikum ka. Nii et see ei ole selles mõttes keeruline raamat ja mitte, et ta oleks lihtne, aga raamatutarkus vahel viskab ära. See on jube jutt minu poolt, aga need lained käivad inimese nagu kuumad ja külmad hood. Vahese raamatutarkus on kõige tähtsam asi maailmas, aga kui seda liiga palju saab ja sa näed, milliseid Ki määrid selle pinnalt sünnivad? Kui vähe teavad poliitikud, kirjanikud ja üldse kõrgharitlased tegelikust elust ja mis rumalusi nad selle kohta räägivad, siis ma tahaks kõigile öelda. Minge Karika kõrtsi šveiki juurde, kuigi seal praegu käivad ainult turistid. Teatavasti aga minge mõnda lihtsasse kohta, vaadake natukene, kuidas elu tegelikult on, see avardab teie silmapiiri teatavalt kanalit puhub lahti. Vaat ma arvan, et kõige õigemale tee selles suhtes olin Göte kes rääkis elukunstist ja kelle jaoks elu oligi kunst ja teadlikult ta ei vastandanud elu ja kunsti ja ta ikkagi arvas, et kunst kuulub elukunsti ühe komponendi sinna juurde, aga elu on, elu on kunstiteos. Ja ma arvan, et Linnar Priimägi on sellest päris õigesti aru saanud. Neid on teisigi, kes on sellest aru saanud, ma arvan, Jaan Kross oli üks nendest. Ja kuhu me jäime? Sa ütlesid väga õigesti, et tõesti kõik on hästi, ei ole keeruline raamat, aga samal ajal käsitledes on siin väga paljusid siiski keerulisi teemasid ja selles mõttes ma ei taha sind selle pealkirja jutuga veel päris rahule jätta. Ta nimelt räägid sa siin raamatus ikkagi ka poliitikast ja sellest, mis on Eesti ja mis Eesti on olnud ja mis Eestist võib saada ja mis temast tõenäoliselt saab ja ehk siis puudutad teemasid, millele tegelikult mitte kellelegi rahuldavat vastust ei ole. Ja selle taustalt hakkab mulle tunduma, et raamatu pealkiri kõik on hästi, mõjub natuke provotseerivalt ja naljakas on ju mõelda ka sellele, et kui 10 15 aastat tagasi 15 aastat tagasi oleks raamatu pealkiri olnud justkui omal kohal, siis tundus, et meie siin, Eesti riigi ja ühiskonnana oleme just jõudmas sinna, kuhu me oleme enda meelest teel olnud ja, ja tundub, et kõik on hästi. Oleme Euroopa Liidus ja NATOs ja kuidagi turvaliselt jõudmas sellisesse liberaalsuse impeeriumisse, kuhu me tahame kuuluda. Siis praegu tundub, tõesti, sedastas kõik on hästi niimoodi igapäevauudiste taustal testikas siis sarkasmi provokatsioonina. Siin ei saa midagi tarka selle kohta vastata. Inimene, kes on läbi elanud ja kaasa elanud selle viimase nüüd juba ja võiks öelda 30 aasta teekonna, eks, see on tulnud totalitaarses ühiskonnas ja näinud kõiki neid ootusi, lootusi, illusioone ja kuidas see kõik on realiseerunud. Ega midagi uut ei ole selles olnud. No kuigi ma tunnistan, et ka mina olin naiivne, raputan tuhka pähe. Ma arvasin, et läheb natuke teisiti, aga et midagi oleks kapitaalselt muutnud selle jälgimine minu arusaamises, mis asi on inimene ja, ja mis asi on üldse ajalugu, seda ei ole ju olnud. See kõik kinnitab ikkagi tavatarkusi. Et parem on teel olla kui kohale jõuda ja ja et noh, suurem rõõm on ikka tegemise rõõm, kui selle maitsmise rõõm ja, ja kõik need asjad ja kõige laiemalt see kinnitab ikka seda inimese noh, kuidas öelda olemuse või teooria juttu, et inimene on ebatäiuslik ja et tema tehtu on, on ebatäiuslik, et on see mõraga. Kell tema kokkupanu on noh, nii nagu ta on ja sellest on ju minu arusaamist mööda on kõik pärispatuideed kaasa arvatud kristlik pärispatuidee on sellesse intereerituses lihtsalt kuidagi oli vaja tõlgendada, anda mingi mingi müütiline tõlgendus, miks on inimene nii ebatäiuslik, miks ta noh, teame ju oma tänu oma vaimsetele võimetele, ta ise põhjustab endale tohutuid kannatusi ja teeb teistele kurja nagu need ära võtta. Siis ta ei ole ju enam inimene on, aga see ongi vastuolu ja see on inimese ainuke olemus. Eesti riigi saatus on seda minu jaoks kinnitanud. Et on tahtnud väga head, väga head teinud, aga on ka kannatusi põhjustanud ja ei ole kõik hästi välja tulnud. Ka õnn ja õnn, õnn on, ma arvan, ikka õnn on rohkem inimese enda teha. Kõnni seisne arvulistest näitajates, et sul on nüüd nii palju autosid ja nii palju palka ja nii palju naisi ja nii palju raamatuid ja nii palju raadioesinemisi vaid õnn on selles, kuidas sa oskad sellega leppida ja aru saada, mis on mõõtja määr universumis kaasa arvatud sellest aru saada. Et on olemas ülemad ja alamad ja nende vahel ei ole vastuolu, vaid alamad vabatahtlikult alluvad teinekord ülemale, sest nad saavad aru, et tema oskab mõningaid asju paremini. Ja ülem vajab alluvaid. Sest kui, kui kuningad ehitavad, siis on kärumeestel tööd nagu silla rätlaseks korda. Ühesõnaga, ma olen suur harmoonia jutustaja praegu ma ei tea, kui kaua see kestab mu elus, aga praegu ma arvan, et õnn on suurel määral inimeses endas ja kogu lääne ühiskond Eesti kaasa arvatud praegu tahab seda väljaspoolt anda sisse, nii et see veider vene ajal totalitaarses ühiskonnas taheti ka väljaspoolt anda, seal oli põhimõte see, et riigivormid tuleb ümber teha ja siis koos sellega tuleb ka inimest muuta. Vaba ühiskond jätab vabaduse ühiskonda, aga ja inimese jätab ka vabaks. Ma arvan, et vabas ühiskonnas on võimalik inimest muuta kasvatusega peale tükkimatult. Aga ilma kasvatuseta ei ole võimalik inimeste üldse kuhugi. Inimene känguks ilma kasvatuseta need vabakasvatuse minu jaoks vastuolu mõistetes. Aga jah, praegu on vabadus tähtsam kui kasvatus, nii et mina olen kasvatuse poolt, mis oleks meeldiv. Aga sa alustasid praegu vastust sellele küsimusele sellest, et, et kõik on juba olnud ja ja need tavatarkused, mis ka vanasõnadeks on vormunud kirjeldavadki seda maailma võib-olla kõige täpsemalt. Aga kõige selle taustal, et sa ütled, et kõik on juba olnud ja me teame, kuidas kõik on ja inimene ei muutu. Kõige selle taustal sa ometigi ei ressik neeru, see jääb mulle natuke mõistatuslikuks. Ere signeeru jah, sellepärast et inimene on keha ja vaim ja meeled ja ega's miski ei kordu ju täpselt ei kordu, lõhnad ei kordu, värvid. Ja pealegi oled sina esimene, mis sellest, et seda etendust on mängitud mitu põlve on 10000 või 12000 aastat, keskmine põlv, see teeb umbes 400 põlve, jah, umbes 400 põlve on olnud kultuuriinimest võiks niimoodi öelda, jah, nii et 400 kordama seda etendust mängitud umbes kaks korda, nii palju kui Eesti matus Draamateatris, mina näen seda etendust esimest korda, siis on ikka huvitav, miks ma tean selle ümberjutustusi keegi mulle võib-olla rääkinud, millest räägib mõni väga hea film, aga ma ikka lähen seda vaatama sellele vaatamata mitte ainult ei lähe vaatama, vaid ka selle järgi tehakse teatrietendus, lähen teatri etendust vaatama ja mulle meeldib selle illustratsioone vaadata, kui keegi hea kunstnik seda illustreerib ja. Niiet et ega inimene ei ole ainult vaim, ta on ikka väga kõvasti ka, kõike muud sinna juurde ei ole jah, resignatsiooni huvi. Huvitaval kombel mida rohkem lugeda ja teada, mis on olnud ja neid üldisi struktuure avastada muidugi teiste abiga. Seda huvitavamaks sa oled nagu mingi noh, ma ei taha öelda, putukateadlane sörk, selle solvang, aga no ütleme siis ülisuurte üliarmsate, putukate teadlane. Ja, ja sa oled õppinud koolis mingit tarkust ja lähed ellu, aga mida see elu on praktikum nagu vanasti olid praktikumid kõikidel loodusteadlastel kirjaniku praktikum on elu minusuguse kirjaniku palju tarkust saanud ja nüüd lähen vaatan, kuidas see tegelikkuses on. Mis nad teevad seal? Väga ohtlik, teinekord ka suured armsad putukad. Kas kirjaniku tegelikkus ei peaks siiski olema kirjandus ja see elu on lihtsalt selline noh, lisamaterjal sellele? Aga mis teha, kui huvisid on nii palju ja kui elusid on ainult üks, sellepärast sain ma jälle aru juba enne kolmekümnendat eluaastat, et minu saatus saab olla ainult diletant, sest ma ei suuda ühegi asjaga elu on liiga lühikene. Aga enamik kirjanikena olnud diletandid, sest nad tahavad kõigest midagi teada olemusliku. Ja muide, mis on tänase päeva kõige suurem puudus diletantide tõeliste diletantide vähesus, sest diletant on tegelikult natuke negatiivne ja nõrgem variant renessansiaja universaalsest inimesest, see, kes teab kõigest midagi ja mitte kõigest midagi, vaid teadis enamikest asjadest, on arvatud, et Kunivenjuutoneni oli võimalik teada, ütleme kunstist, filosoofiast, loodusteadustest, ajaloost, tähtsamaid asju isegi ühel inimesel, kuna kõik oli niivõrd palju vähem, mõtleme sellel ajal ei olnud veel olnud, mida ei olnud kirjanduses ja mida ei olnud teaduses ja see oli võimalik. Mida aeg edasi, seda rohkem on spetsialiseerumist kõikidel aladel, mitte ainuüksi teaduses, vaid ka kirjanduse, sa teada ühe kirjaniku ühest etapist, eks ole, oled seal, on kümneid spetsialiste maailmas. See kõik on ühtepidi võttes väga tore. Aga teistpidi on vaja ka mingisugust aju. Ühe inimese aju, kellel oleks mingisugunegi ülevaade, ütleme, teaduse, kunstiajaloo ja poliitika tähtsamatest asjadest, kes näeks, mis tegelikult toimib ja see tänapäeval saab olla ainult diletandid, et ta ei saa keegi teine olla, sest lihtsalt no ükskõik kui palju seal on referent, et kes neid abistavad selle juures, kui palju on kõiksuguseid, lühendeid ja lühiülevaated ja tasku teadmike ja kõike, kõike muud vajadus selle järele, seda riba Ortega ei kassett juba kirjutas 26. aastal masside mässus. Vajadus selle järele oli juba siis nähtav. Mis on praegu, sinna saab varsti 100 aastat, et juba, kui ta selle kirjutas, järjest vähem teame, mis tegelikult toimib ja meil ei ole üldistajat, ei ole enam selles mõttes. Aga kas siis elu on lahus? Ma küsiksin niimoodi, inimene ei ole ainult see, mis ta on Facebook'is ja mis ta Twitteris ta ei ole ainult see, mis ta kirjutab ja tarbib inimene lihast-verest inimene on siiski ka alles jäänud velgedega ja ja kõigega ja ma ei kujuta ette, kuidas, kuidas saad inimest välja lülitada sellest võrrandist, mis tegelikult maailmas toimub, mis siis üldse on tähtis. Ega ühiskond ei ole tähtis ilma inimeselt, ega inimene on kõige tähtsam. Nii et jah, ei entusiasmi või huvilangemisest ei saa kuidagimoodi rääkida, ma ise olen ka mõelnud, et peaks juba ära tüütama kõik, aga näen, et isu kasvab ainult teada, mis tegelikult toimub siis seisu on täiesti vahel ennastki mind, kuidas öelda pelu, tähendab, see ei ole normaalne? Jah, ongi nagu mingid hakkad enda jaoks mingit talitsemata ja rahuldamata isuga jõmpsikat meenutamaks, tahab ainult teada, mis toimub ja kuidas toimub ja noh ühesõnaga see on kirjaniku kiiksilmselt. Aga kuulame vahepeal muusikat ja Mihkel, sa valisid siia saatesse kõigepealt Simon ja Garfunkeli loo This Sound of Science aastast 1965. Miks just see lugu? Retro väga ilus, südamlik. Ühtepidi kontrasteerub tänase maailmaga, aga kindlasti meeldib tänasetele kuulajatele. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja minu tänane stuudiokülaline on kirjanik Mihkel Mutt, kellelt ilmus äsja raamat, kõik on hästi, mis on selliste lühiesseede või laastude kogumik ja nagu Mihkel ise siin saates ütles ka, et see on väga selline ajastutruu žanr. Praegu ka paljud nooremad kirjanikud kirjutavad selliseid asju, aga samal ajal sai kirjutasin üldse ainult tingimata nii-öelda ajastu truudel teemadel, vaid nagu sa ise ka juba mitu korda osundasid, huvitavad sind korraga väga paljud asjad ja mulle endale tundub, kui katsuda kuidagi see raamat, mis koosneb isenesest viiest osast viiest erinevast osast. Kui katsuda kuidagi kokku võtta, siis kõik see toimub sellises ajatu ja ajaliku pingeväljas korraga sa vastandud neid ja samal ajal need asjad ikka kuidagi jooksevad ka kokku. Need asjad jooksevad kokku siis nii meie tänapäevas kui ka meie mõtlemises üldisemalt ja ja tõesti, vahel tundubki sinu tekste sinu kohati väga foristlike tekste lugedes. Et ühest küljest ei ole midagi uut siin päikese all ja teisest küljest kõik kordub mingisuguse veidra, mitte isegi karikatuurini, aga mingisuguste uute kombinatsioonidega Ja kui ma ütlesin, et ei ole mingit vahet, mida kirjutada ja mõned palad, mis siin natuke pikemad leheküljelised oleks võinud vabalt juga ilmuda kusagil Päevalehes Postimees kulumnina, kas ma näen jõu kolumne kirjutanud juba varsti veerandsada aastat ja oleks võinud ka mingil muul kujul mõnest neist oleks võinud ju juttu teha või midagi niisugust, aga mul oli seekord niisugune tunne, et et igal vaimsel ainel on oma optimaalne mahti pikkus. Püüdsin lähtuda sellest antiikse mõõdukategooriast, et ei tohi venitada, aga sa ei tohi kokku suruda. Aga sisusse puutub, raske on kellelegi seda raamatut kritiseerida ja arvustada, sellepärast et nende asjadega siin võib nõustuda või mitte nõustuda, ütled jah, on küll nii väga kena ja ilusasti välja öeldud, võib ka öelda, et ei ole üldse niimoodi, no siis ei olegi millestki, noh, see tüübi küsimus. Oma rolli see, et ma olen viimased, ma ei tea, kui mitukümmend aastat juba olnud ajaloo fänn ja ega ma eriti suurt midagi muud ei viitsi enam lugeda kui ajalooraamatuid ja eriti väga häid elulugusid. Ja siis paratamatult see annab säärase fooni või kõlakasti mille taustal iga uus asi, mida ma meie jooksvast elust argipäevast näen, projetseerub iseenesest sinna ja kas ma tahan või ei taha. Ja mõnikord ma ei ole seda üldse teadlikud sinna pannud, aga ju siis mingi kammerhelise igavikuline kammerheli lihtsalt nagu torupillil see mingi hääl on, mis pidevalt joriseb seal all kaasa, nii et seda, seda ma ei oska öelda. Ja sellest kaks pala on ilmunud Loomingus, ääremärkustes ja ühest palast on pool ilmunud Postimehe ühe kolumni osana. Aga kokku on 103 millegipärast sattunud, ma pärast lugesin üle, see pole üldse tahtlik. 103 ei ole minul mitte mingisugune maagiline number midagi tähenda, sattus teda 103, nii et 100 on siin täiesti. Mis ei ole varem ilmunud. Sa ütled sina, rahastat on võib-olla raske kritiseerida, aga ma siis haaran selles kinni ja minu meelest on siin selles mõttes natuke kritiseerimiseväärset küll. Et esiteks oled tõesti ainesega käitunud vastutustundetult, sa oled paljud väga head ideed lahendanud poole lehekülje raames, samal ajal kui neis on selliseid idee idusid, millest oleks saanud näiteks ka midagi pikemat ilukirjandusliku kirjutada või teha suuremaid järeldusi. Või miks mitte, näiteks kui sa ise ütlesin, et sa praegu loed palju ajalooraamatuid, varustada neid veel ka faktidega ja teha need tekstid nii-öelda tugevamaks või kuidas öelda, siis polsterdatud oma oma väiteid. Ja, ja teine pool läheb siis jälle teise äärmusesse. Sinu tekstid sisaldavad väga palju aforistliku, väga palju selliseid kihvtilt kõlavaid lauseid, mis võivad tähelepanematu lugejal võimalik, et ka minul juhtus seda teinekord uppuda muude lausete vahel ära. Tegelikult oleks saanud siit kokku korjata ühe väga toreda lööva aforismide kogumikuga. Jah, aga samal ajal mulle meeldib natukene olla vaimselt luksuslik priiskaja näidata, et ma võin seda lubada, et ma panen need aforismi siia-sinna ja see ei ole minu mulle mingi probleem, mul raha külast. Seal oli niimoodi öelda. Aga et ainet õigesti kasutada, seda on hea öelda jah, et jutt, veedeesid romaan, aga ma küsin ikkagi, et kellele seda teen? Mul on need näited oma artiklikogumik ega olemas, ma teadsin, et see tõenäoliselt nii läheb. Nende lugejaskond on täpselt nii väike, nagu ta on. Aga, aga see kogemus, kui ta kätte tuli, ikkagi seal natukene olid pettunud. Teadet ei ole suurt lootust, aga loodad ikkagi? Kogemuse iva oli selles, et mitte ainult tavalugeja ei taha lugeda pikemat teksti, vaid ka need inimesed, keda mina olen pidanud oma nii-öelda referentsgrupiks, kellele ma olen kogu aeg kirjutanud, et ka need inimesed tasapisi, kuid järjekindlalt ei saa, neil ei ole aega lugeda enam pikemaid teksti. No muidugi see võimalus on, aga siis peab sul olema kas teadlase pretensioone või, või ma ei tea, ilukirjanduslikke suuremaid pretensioone, aga ei, iga aine nõuab oma oma mahtuma, jään selle juurde. Me rääkisime algul esseest ja ilukirjandusest see on tegelikult ju vormilt kirjandus, aga ainelt on ta teadus või pigem filosoofia ja mitte igasugune filosoofia, vaid see filosoofia, mis tegeleb. No ütleme, iga teadus muutub oma piiridel filosoofiliseks, ütleme humanitaarteadus, see on heas stiilis ja mis on oluline, rääkisid viidete varustamisest ja nii-öelda fundeerimisest. Essees ei ole kunagi viiteid, see on see, mis postuleerib löövalt selgelt ja et mul on siin teatavaid kõlavaid formuleeringuid. No muide, ma olen töötanud ka kolm kuud kopi Raitherina, see on üks vähetuntud fakt minu eluloos. Et ma tean, mis see tähendab. Aga kogu tänapäeva kirjandust natukene tendeerib kopi Raiteluse poole kestvat. Kui anti Nobeli auhind laulutekstide autorile siis ma ütlesin kohe nii, järgmine kopi, Raitar ka see tulebki. No eks ole näha, kas neid Nobeli kirjandusauhind üldse välja antakse, aga kas sul siis ei ole keegi praegu rohkem ilukirjanduslikke ambitsioone, sa enne ütlesid, et tunned küll, et mida vanemaks jääd, seda rohkem sind kõik huvitab ja ja tahaks kõigest kirjutada. Kas sul siis praegu rohkem mingisuguseid teisi tulevasi kirjutamisplaane ei ole? Alati, kui ma olen mingi raamatu lõpetanud, ütlen endale, et see oli viimane ja et nüüd ma võin rahulikult lennukiga alla kukkuda, kõik on tehtud, aga juba mõne korra järel, sa tead, et sa lähed ikka tagasi sinna, et sa enam ei tahagi midagi muud teha. Ei taha uut ametit, mida sa ei taha eluga teisel kombel suhestuda, kui sa oled seda kaks kolmandikku teinud, nii et kolmandiku lased sa veel samuti läbi, aga küsimus ilmselt oli kitsamalt ilukirjanduse kohta. Ja jah, ikka. See käib millegi muu taustal, ma olen see tüüp, kes kirjutab alati paljusid asju üheskoos, nagu ta loeb ka ma loen alati munavirn kõrval, tõsta neid ühest vennast teise, sest ma tüdinen ühes kiiresti, vaim muutub nüriks. Siis ma puhkan ühest teise kaudu ja nii ka kirjutamise ajal on tööd, mida sa saad teha pidevalt. Nende hulka kuulub kindlasti tõlkimine, mis on loovtöö kahtlemata, aga samal ajal on ta ka töö, sest sa tead, et sa suudad ikkagi päevas ära tõlkida, viis lehekülge natuke sarnane sellega kirjutada, ütleme midagi, mis ei nõua nii otsest inspiratsioonivälgatused, reisikirja ja minul on praegu mälestused, ma hakkasin uuesti kirjutama, mul on kuus köidet, nüüd ilmunud, nad lõppesid 89. aastaga. Aga noh, ma ei hakka nüüd sind liialdama, aga üsna mitmed tuttavad on öelnud, et miks ma edasi kirjutan, öelnud, et sinu ilukirjandus ei viitsi üldse lugeda, aga seda tahaks küll lugeda, et selles kirjutaksin, ma tulen siis vastu lugejate soovile ja kirjutan seda. See on niisugune asi, mida saab teha kindlalt see noh, see ei vea alt, võib nõnda öelda. Ja siis ma kirjutan veel kaks projekti on nii-öelda üks on, kõlab üsna ootamatult, tsen Tammsaarega seotud, aga ma olen Tammsaare teoste ääres teinud igasugusi, kritseldusi, märkusi juba aastaid, kümneid, võiks isegi öelda. Need on Tammsaare kommentaarid ja ma mõtlesin, et ta särasena tahakski neid avaldada, viited siia-sinna, kus mingi asi millegagi haakub ja kus on mingid huvitavad seosed ja laiemad tõlgendused. Sest kommentaarid minu silmis kuuluvad alati küpse kultuuri juurde. On vaja kommentaari, millele omakorda peavad lisanduma järgmiste põlvkondade kommentaarid ja nii edasi ja nii see kuhjub. Ja see on see tõeline kultuurkiht. Ilma kommentaarideta ei ole klassik, tõeline klassik. Tammsaare kommentaarid. Ja teine projekt oli see, mis on seotud minu hea sõbra Mati hundiga. Et mulle ei meeldi elulooraamatud reeglina, mis on ajakirjaniku kirjutatud ja põhinevad reeglina intervjuudel ja ajaleheväljalõigete tema kohta. Ja ma aga tõelist biograafiat kirjutada, see miinimum nõuab viis aastat. Ma olen lugenud maailma parimaid biograafiaid ja tean nende autorite usutluses, et ja viis aastaid on miinimum, kus sa mitte midagi muud teha ei saa. Aga see tänu sellele, et vanasti oli väga palju kirjavahetus, mida tuli üles otsida, ütleme seal Bayroni eluloo 4000 kirja, see Hayonamäkaadi luges läbi 4000 kirja ja kõik muu sinna juurde. Tänapäeval on selles mõttes hea ettekääne ajakirjanikel kuna enam ei ole tavalise keri, on need elektronkirjad, need on kas kustunud või, või ei tea, kus nad on. Mati Unt kuulub nende inimeste hulka, kes oli veel maniakaalne kirja kirjutaja ja ma tean, et tal on väga palju kirju. Nii et ma peaksin hirmus palju kirju läbi töötama nii hästi erakätes olevaid kui ka kirjandusmuuseumis olevat ja ma ei tea, kas mul on viit aastat pühendada nii et päris klassikalist eluloo raamatut ma matist kirjutada ei saa. Aga ma arvan, see ei olegi tähtis. Kõige tähtsam. Kaastasin kirjutada raamatu Matti huntide aeg. See, mis ta oli toona ja kuidas ta muutus ja milleks ta sai ja miks see kõik nii lõppes ja mida see kõik tähendab, see on Mati Unt, on üks väheseid originaalseid nähtus eesti kultuuris ka ülimalt pikas aja lõikes. Nii et need on kaks projekti, jäävad selle taustal minust tiksub juba mõnda aega üks kell või väike pomm ja siis see on ilukirjandus, et kui ma eelmise romaani teksti või kuidas seda nimetada. Eesti ümberlõikaja keskendus sellele, kuidas rahvust vahetada ja kas see peaks rahvust vahetama, sest järgmine teos, mille kohta ma ütlen jälle see minu viimane loomulikult see see keskendub sellele, kuidas Eestit suureks teha. Arvan, sellest peaks piisama. Pärast seitsmekümnendat aastat ma kindlasti ei kirjuta enam mitte midagi. No see tuleb meelde jätta. Aga ma tänan selle vestluse eest, Mihkel mõte, ma soovin jõudu kõigi nende töödega, millest igaüks juba eraldi võttes mõjub üsna eraklaslikult. Aga mul ei ole mingit kahtlust selles, et sa saad sellega hakkama. Ja nagu ikka, jääb saadet lõpetada. Ta ma veel üks stuudiokülalise muusikapala selleks on Tarmo ja Toomas Urbi esituses kuu. Kas sa soovid seda lugu ka veel natuke kommenteerida? Käisime ühes koolis ja me oleme ühelt tänavalt pärit ja seal midagi ilusat eesti keeles. Aitäh jääb kõlama midagi ilusat eesti keeles, mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast. Vaata järvene omaga.