Nüüd on siis peaaegu nagu laupäeva õhtu. Kersti Merilaas, te ootate oma lapsi siia Peedule küll, te olete vist ise teinud selle. Rabarbrikoogililled on vaasis, maikellukesed lõhnavad. Ja suvi on algamas. Pikk talv on selja taga. See on teil olnud siin vaikses Peedu kirjanike maja ülemisel korrusel kindlasti töörohke. Meieni jõudis neid see väike poeem pealkirjaga Marie aed. Aga kindlasti on muudki siin kirjutanud. Tükk aega. Eks selle vaikimise põhjust võib nagu aimatagi jäid. Tahakski võib-olla sellest rääkida, miks inimestel loojatel on elus niisuguseid perioode, kus kus ei saa niimoodi töötada. Aga siis tuleb jälle uus tõus ja kui te raadiosse saadetud poeemile kaaskirjas kirjutasite, laused pean kuidagi oma kümneaastase vaikimise tasa tegema, siis oleks nii palju tahtnud protesteerida, et see ei ole ju olnud absoluutne vaikimine. Te olete ikka töötanud kogu aeg ja ja ka luulega tegelenud, ainult see ei ole võib-olla veel jõudnud. Välja ei, ma näidendis kaks näidendit, kirjutasin ja ja tõlkisin Pristli näidendi realisti luulet ja siis maaklerit ja ja nüüd mul kangavasikus luuleraamat seal, Saksa föderatiivses vabariigis luuletaja, nüüd mõni aasta tagasi surnud küntereis. Looming, Salid mõnede loominguks juba mõned olid. Ja aga luulega on nii, et kui luule sulle midagi ei ütle, teiste luule. Kui kõik selle kõrvalt, mis elus on, on kõik ühine, kõik kunst siis sa ise ju ka kirjutada, aga järskaks luule meeldima ja just Vaarandi kogus ja siis hakkasid uuesti kõik täis. Muide, Paul-Eerik Rummo on mul alati olnud, vahepeal oli ka minu jooksen, ainukene luuletaja sealjuures. Ma tean, et, et teised on hea, et see oli minu enda viga. Aga tema suutis mulle kogu aja ka öelda. Aga nüüd mulle meeldivad juba väga paljud luuletajad ja ja ma loodan, et siis ikka ise kaskson, kirstud, huvitav materjali see praegu mulle, et tõuget või tugev impulsse ise loomiseks. Kas võib anda niimoodi see suhe teiste loodava luulega, nii nii tihedalt naudite, seda praegu ütlesite. Ja Vaarandi viimased kogud on tõesti kuhu on väga mõjuvad. Noh, siis võtsin teised ka, meil on tõesti häid luuletajaid Kaplinski ja muidugi Alvar. No aga neid teie enda luuletused Tähendab, millal tuleb uus kagu, oi mul on kojaga sotsialistlik võistlus kahe aasta pärast tema kandidaaditöö, minu kogu. See on välimad. No kuna saate pealkiri on juba niisugune kirjaniku töölaualt, siis ma trügin selle lauasahtlitesse ja küsin, kui palju? Mida juba on selle kogu jaoks siis nuhiks kolmandik, kui ostan juba kinnitatud. Aga nüüd siis see poeem kas see on niisugune ühe hooga kirjutatud asi või üks kauem mõttest kantud, mis on neid realiseeritud? Tallinnas talvel olin, siis ma selgitan. Märtsis võib aimata, et et vähemalt mingi tõuge või aine on. Jaa, seda küll see Peterburist äratulek. Ema muidugi tuli ainult ajutiselt, niikaua kui nälg oli seal. Ja siis pärast enam ei saanud tagasi võtta, ei mõelnud, ta elas 20 aastat Peterburis ja siis muidugi see asi ka, et mina olin siis nelja aastane. Oskasin ainult vene keelt ja sattusin maale. Ja eks ole teada, kui sa teistmoodi oled, mis tasse oma sugulased suhtuvad, sõimati ja eks ole, ema tahtis, et ma säilitaksin, rääkis minuga vene keelt, mina vastan oma vigast eesti keelt emavitsaga isegi. Noh, eks oleks hea, kui lapsel oleks jääd, miks ta kaotab selle? Selle keele, aga nelja-aastase sõnavara on ju küllalt väike ja sattuda täiesti noh, teisi keskkonda, nii et need muidugi ei ole mul mitte midagi enam meeles. Aga need esimesed mälestused, kui te siia tulite, no kuigi nii väike näliti, aga ilmselt on mingid Pildid on, on, on, aga teate, mis, imelik asi, need peterburi mälestused. Mis aastal see oli, kui kirjanikud, kui me käisime Moskvas, olgu radisse lõbuks, Leningradis tydruk liiduga või mõned mõned kümnendatel kusagil lõuna ja ja viidi meid sinna, et nüüd lähme Puškini vaatama, eks ole. Ja mina vaatan Puškini kuju ja vaatan ja nähtavasti oli minul nisuga küsimus või nõotus näos, et üks, ühe, sealse abikaasa tuleb uurida, et miks meil on niimoodi seda puskingid nii. Vaata nii, võib-olla ma raputasin pead. Mina ütlesin talle, kuna väike olin, siis mina käisin, Puškin sky sat oli meil seal täiesti lähedal ja mina käisin seal järjest mängimas. Ja mina ei tunne minu meelest mälestuses kuidagi teisiti. On see taskust elasite mass on, et selle Nevski liiguskaia nurga all tantsisid. No ja muidugi see on teine koju. Et tõi väga hästi, mäletate, see on nüüd uus kuju, aga see on alles teine. Aga me sõitsime sealt mööda ja no ma üksinda ei saanud teiste juurest ära minna. Aga Mayama nägin maja on alles. Ja siis ma küsisin tema käest veel, et aga seal maja vastas oli üks sinine kirik visašovnia või midagi niisugust üles inimesi on mul ka meeles. Ja seal on metroojaam praegu selle koha peal seal. Ja üht kui teist ma mäletan jah, muidugi. Ja mõned asjad, mis ma mäletan, on see, et noh, kas ema tuleb nüüd tagasi üks üks vana käed ja oli seal, kes alati hädaldas, et laskumised olid ja kõik. Aga siiski mu kõige suurimad draamad, mida ma pärast väga kannatasin oli, oli, oli kolm asja, kaks õnnetust oli, mul oli mingisugune hiir, valge, vist niisugune kodustatud ja ja nii ja mina panin kogemata palkuni ukse taha, jäi seisma. See oli kole hirmus õnnetus, kaotus, teine olid nähtavasti ahjul, olid mingid augud, kus ma toppisin oma mänguasju, arvasin, et võtan tagasi, visanud enam. Aga kolmas oli päris draama Sinusele Puškini kujuga seotud. See oli esimene kord, kus ma sain riielda. Ja ma nägin seda isegi unes ja ma, mul tekkis kohutav süütunne, et mul midagi halba teinud. Vaat seal kuskil ümber olid nüüd jämedad ketid nagu, nagu Lusastel. Mina kihkusele keti pääl ja tuli see see mul silma ees. Pikad vuntsid, korrapidaja või vana, kui ema ütles torus ja riides minuga, et mina seal ei tohi kiikuda, keegi pole eluilmas minuga riided ja niisugune võõras onu tuli ja sealjuures ma ei arvanud, et onu paha on, vaid arvasin, et mina tegin midagi hirmsat. Ja nii, et mina isegi unes nägin seda, onu ja ema ütles, et karjusin unes ja hiljem ja, ja vot säält tekkis nisuke tunne. Süütunne. Esimest korda. Ja nüüd me kuulamegi Kersti Merilaasi poeemi Marie aed. Loeb Salme Reek, see on lugu märjast, ilusast õmblejannast ja tema tütre terist väikesest Mariannast. See on lugu märjest, kes Pedro kraadist või Riiast oli tulnud paar hilpubaunes käekõrval, läks ja elas nüüd pärtli saunas. Ja kyljest küla ja isegi vapper tiba, kes arvas, et kui ühel naisel pühast vaimust on juba üks laps, miks pagana päralt olla ei, võiks neid siis vähemalt kaks. See on lugu märjast, kes siiani sädenud maailmast laiast ja tema määratust murest ja tema väikesest haljast. Nurmel niidavad kaera, pärtlipiigad ja sulased. Porgandid ajavad naerma. Mul on nii pikad ja punased. Ja nii mõnus rinnuli aial magusat porgandit järada. Las pealegi maailmal laial seal kusagil kärada. Siin juuakse ohtra kohvi ja võetakse kartuleid, vagudest ja kahvatum. Kas enam krohvi ei urgitse? Soemüüripragudest? Märjas ingeripõrin toas lakkab kustuva heaga. Juba õuel hõiskavad Görid lõõtspilli ja puskarilihaga. Need on lustakad, külagaagid, juhuotsijad, kindlama kava. Ta, kes siis arvas, et uksehaagid ei nõkku ja akent ei ava. Oma vihased veed näed lävekivile kaares kallavad märjanna kaelas. Sõberist pole asjadel küla laimuga. Ta ei mõista, mis tegemist, sellel kõigel on püha vaimuga. Kaunad on kõveras. Varrid on, vaevas Allan varisenud herneste taevas. Disvilt siis lõputa sajus, kuni vaestele peale vajus. Lõhkes, kui Ligani seenekott maadligi litsutud vääkides kõhistab. Siuglevad sabaga ilge rott. Kaunad on kõveras. Varred on vaevas, toeta jäänud Nathan, herneste taevas. Meede õõtsuvaid udu trete, kandes kaenla all Hernikipe. Orgu, laskub üks hämarmees. Teemapsilapsigi unest, hõikas muu nagu kaalika kaheks lõikas. Üks pool jäi üles. Teine, ent hulbib. Linaleo lombil. Virv Livas viis. Oli uulitz ja uulitsa nurgal purunenud laternat kiikusid ja vihased rahvahulgad seal liikusid. Seisid, elikkusid ikka kusagil ülal, hääl kaikus ja silmad põlesid. Siin kummuli keeratud küünal. Marianna peab ägedaid kõnesid ja kapsapeadele pähe nägusid maalita tahmaga kuid väljaspool väravat vähe talv. Peagi endiseid külade meelest viib maailm täis lehtivaid imesid. Ja püüdlikult eesti keeles kordab lindude nimesid. Nii päevake õhtusse rutab sumine sirinagaja. Aga ees. Suur seiklus on selja taga. Enam midagi tulla ei saa. Oma viimaseid vilju jagab halla kahuni, aiamaa ja kapsaid, juurikaid valla. Robinal ropsibkiin. Siia, tusased taeva alla. Sa tulid ja oled nyyd siin. Lapsi naeratav nägu helendab akne ruudus. Eeemma siin nälga ei olegi? Ei ole, on ainult puudus. Ühedsin, otseti surutud. Teil on liigselt rasva. Aga see aastat tiks ununud esiemade kapsama. Jällegi kodumaaks kasvas. Ja koduks see madala laeline kosmik, kust leidis pelu ekskäike Vaikeni ja vaene elu. Dylan üks väga ilus luuletus lastele küll mõeldud luuletus ammusest laste-le tehtud Toole raamatust kallis kadu, kus on ema mu ema, nusin, kui Unimu laugelt kaob peletus, päike, sära ju kaevu teel tulemas, näen teda kaugelt ja nii edasi. Kas see on ka oma ema? No nii palju, kui minu oma kodus oli, sest minu ema käis väljas tööl ja muidugi need üksikud päevad, kui ta vahest sai kodus olla tahtis turbarabas tööl ja ma mäletan, ükskord tuli suur äiksepilv. Me olime päris väiksed. Võib-olla ma käisin esimeses klassis, õde oli veel väiksem. Ja vihma hakkas sadama. Me läksime põõsa alla ja, ja põlvili, palusime jumalat, et pikk suma piksiga turbapressi puruks lööks, siis ema oli, oleks vaja tööl käia ja saaks kodus oli niisugused turbatööd ja need olid nagu juhutööd. Endine mõisa Monaca koht või metsa moonaketi metsa tööle tulime, aga selle sai. Hiljem, kui neid maid jagati, sai üks perekond, kus oli rohkem lapsi endine moonakas muidugi ja, ja kelle poeg oli siis ka selles sõjas? No ja siis muidugi siis ema, siis läksime sealt ära, siis ema oskas muide väga hästi õmmelda. Ja mul oleks väga hästi võinud võinud õmblejale, kui närv oleks vastu pidanud, aga ema ütles, et temal ei pea vastu igav. Paksud tantad, tulevad kõik laialivalguvad ja nemad tahavad manist sale Gillanit teen ja ja et mina ei taha, ei pea vastu ka, kui ma turbaid Auna laulsin, mõõdetakse ära ja seal ei ole mingit vaidlemist. Meil õmbles kõik ja minu lastele ja õmbles väga hästi. Selles põimisin nii palju seda puuduse ja raskuse märgistust. Seal on teda veel vähe. Mis siis olen lihttööline naine kahe lapsega. Mis seda siis arvatamist, mis seal sai olla? No aga, ega lapsed ei tunne seda puudust, jah, seda lihtsalt oi ega nälga ei olnud. Aga meil ka ei olnud. Aga muidugi kõige halvem, mis oli, eriti koolist, tuleb noh, külm on. Tuba külm ja kõik toit külm ja muidugi ega ei seda ka, see oli endastmõistetav kõik. Aga tõesti, kui jälle olid mõned päevad, kus ema kodu seal oli siis oli ka, kajas tema talvel käis ta ju metsatööl. Siin Peedul siin suurte puude vahel selles majas. Kuidas teie töötate, kas teil on ka mingisugune plaaningi päevaplaan? Oh ei, lihtsalt siis, kui vaim peale tuleb. Vaim ei tule, mina ei teagi, vaim tuleb andistumisega. Vaim ei tule. Sinu tähendab, et kui konsultatsioon tekib, mina töötan kogu aja, kui ma just ei käi poes või? Tõtt-öelda koja jah, kevadel natuke aiatööd seal tervise pärast, hea. Aga üldiselt kogu aja loen muidugi. Sest ega mul ei ole muud midagi tehagi töölt. See, mis akna tagant väljast kostab. Paugud, need tulevad, laske tiirult. Muidu on siin küll vaikne. Rongid sõidavad mööda, siis on ka rongi hääl. Paugud. Häirivad vist Einud tööajal ei häiri, paugud muidugi mulle muidu sõjariistad muidugi, neid ma ei armasta, pauke ka mitte. Aga roog, roog, segaroog mulle meeldib. Ja nähtavasti on ikka asi selles, et et mitte mitte nii ei ole, et ainult loodushääled meeldivad ja mehaanilised hääled mitte, vaid see tuleb ikka vist sellest, kuidas lapsed harjunud näiteks rongihäälega ma olen harjunud. Ja näiteks isegi. Mul on isegi sügisel puudus rehepeksumasinate undamisest. See oli kuidagi nii seotud minu elu ja noorusega ja väga hea ajaga. Suvel sai rasket tööd teha. Ei saanud raamatut lugeda ja. Aga sügisel, siis, kui rehepeksu masinad hakkasid undama siis sai kooli, see oli ju hea ja kerge ja vabadus. Ja, ja seepärast Mullega floksid meeldivad floksi lõhn. Samal ajal õitsesid floksid ka. Siin te olete päris palju aasta jooksul käitusin töötamas ja siis teil on võib-olla siin ka mõni peenar või mõni lill, mida te kasvate. On on ikka meditsiini ühised lilled ja ja peenrad, mulle aiatöö ka väga meeldib. Jah, tänan, kasutan, mõjub, kuidas siis üldse noh, võib olla maalaps või mul üldse mullas meeldib niimodi sobrada. Ja olen mõned puud siia istutanud. Alguses ma ei mõistnud seal Käis Luualt, Ene Ilves käis oma poistega ja tüdrukutega siin istutamas ja labis. Ja, ja ma olin nii võhik selles, ega kuigi ma olen maalaps, aga pääle kapsa oskand midagi seada ruu istutamine ja ka seal ei ole midagi kunsti, ma vaatasin, kuidas nemad istutasid ja nüüd ma olen Vaise istutanud üht kui teist. Ja ka tema silmis ma võisin küll väga rumal näida, muidugi sellest on üks kasu. Et ma enam ei ei suhtu Khani nördimusega mõnesse inimesesse, kes nii esitab kirjanduse kohta isiklikke küsimusi, sest küllap mina seal istutamise ja selles asjas ka väga võhiklik olin. Tema meelest aga nii ongi, ma ei teagi. Ei no mis, ah soo, mis ma olen istutanud see, seda külist, istutasid need luua. Noormehed siin selle ilvesega. Oma pojapoja järgi, Joosep. See hõbekuusk on Joosep ja siis on Debora Vaarandi juubeli puhul tõin kuristalt ühe valge, topelt sirealisse siis Debora siin veerus ei ole veel õitsenud, ta on alles sügisel, saab kaks aastat.