Vikerraadiovasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, alustab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga juhib saadet Maarja Vaino. Tere maarjatere ja meil on täna ikka ka külaline, kelleks on ajalookultuuri ajakirja tuna peatoimetaja Ott Raun, tereotjale. Aga kõigepealt alustama ikkagi selle nädala kultuuriajakirjandusest ja Maarjale on seal juba sirp lahti, nagu ma näen, nii et räägi, mida huvitavat leidsid. Jah, sirbist ma tahaks põhiliselt soovitada kahte lugu, üks on intervjuu Maarja Merivoo-Parro intervjuu Elin toona, aga mis räägib tema viimasest hiljuti ilmunud romaanist Mihkel koma muuseas ja, ja mis on pühendatud sellisele kirjanikule nagu Kert helbemäe, kes minu meelest on hea kirjanik ja võiks lugeda nii seda Elin toona raamatut kui ka Kert helbemäe loomingut avastada endale, kes ei ole seda kirjanikku veel avastanud. Ja, ja mõtlemapanev intervjuu on ka ühiskonna teemal. Täna algas selline suurem üritus nagu hariduskongress mis kestab veel õige mitu päeva. Ja selle hariduskongressi raames on siis Ott Karolin intervjueerinud Marju Lauristini, Tiiu Kuurme, Tarmo Soomere, kes räägivad siis kõrgharidusest ja teaduse ja hariduse teemadest, nii et ma arvan, et seda võiks ka lugeda. Aga tahaksin väga soovitada ka täiesti värskelt ilmunud loomingut. Ja kõige rohkem tahaksin sealt soovitada toda kahte lugu. Kõigepealt Mehis Heinsaare Hando Runneli juubelile pühendatud sellist mõtiskluste esseed, mõtte, rõõmus sõud läbi mõõga ja peegli ja ühtlasi kasutadagi ka juhuste soovida ka ise juubilarile. Õige päev on küll homme palju õnne. Ja teine lugu, mis loomingus on ka selline väga mõtlemapanev ja vägagi tabav. Minu meelest on Ants partali kirjutatud lugu, miks lähiminevikutraumade haavad teevad Eesti inimestel endiselt haiget. See on selline psühholoogi või psühhoterapeudi vaatenurga alt kirjutatud kollektiivne kollektiivse psühhoanalüüs. Et ma leian, et see on, on päris hästi kirjutatud ja päris mõtlemapanevalt kirjutatud. Nii et sellised soovitused minu poolt. Aitäh mina ise vaatasin värsket kultuurilehte keskus kus on palju huvitavat igasugustel eri teemadel, nagu ikka. Võib-olla kõige põnevam on see, et siin kirjutab kadunud Hardo Aasmäe nimelt keskuse toimetus leidis ühe tema seni ilmumata artikli ja on selle nüüd avaldanud. Artikkel on väga lõbus, nagu kõik Hardo lood alati olnud on ja räägib sellest, kuidas ta Tallinna linnapeana tegelas punamonumentide eemaldamisega ja raputab endale tuhka pähe, et miks ta ikka omal ajal Tõnismäelt pronkssõdurit ära ei viinud ja mis selle taga on see väga huvitav korraga justkui olupoliitiline ja samas ka selline ajaloofilosoofiline arutelu. Ja veel soovitan kindlasti ka intervjuud, mille on teinud omaaegse kultusbändi, nii võib vist öelda seitsmes meel, eestvedaja Henri laksiga. Erik Aru ja Ahto Muld, kes räägivad sellest, kuidas siis omal ajal oli, kuidas oli olla Eesti NSV staar, muusik ja kuidas kõiki neid asju tehti. Loomulikult leiab siit veel äärmiselt palju muud huvitavat, kõigest kõigest võimalikust poliitikast, metsast, raamatutest, muusikast ja nii edasi ja nii edasi, nii et Hongitagu, kusjuures veel selline soovitus ka, et näiteks Eesti teatrites on keskus tasuta saadaval, nii et minge teatrisse. Aga meie läheme kohe edasi. Saate põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga juhib saadet ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline on kultuuri õigemini ajalookultuuri ajakirja tuna peatoimetaja Ott Raun ja ma kohe alustuseks küsingi lihtsalt, mis asi on ajalookultuur? Seda on päris raske vastata, sellepärast et ma küsisin selle idee autorilt. Turvaline lisasime juurde ajalookultuuri ajakiri Mart Kivimäelt ja ja ka tema ei öelnud mulle ühest definitsiooni, ehkki siin ja viitas Jon riiseni artiklid, mis on ilmunud 90000 999. aasta Turase, kus on tema kommentaarid, nii et tegelikult on selle tamiseks rüüsnen, kasvatab ise ka mitmeid mõistatuse mõisteid ja avab seda. Vat võtab seda täiesti laiali, et seda on väga raske ühesõnaga öelda, aga samas on Jüri Kivimäe kirjutanud ühes artiklis, et just seesama tuna oma esimese numbriga ja oma programmiga, mis oli nii-öelda toimetaja peatoimetaja poolt kirja pandud, et see, seal ongi öeldud see asi, mis tähendab ka ajaloo kultuuri küll lihtsustatud kujul, aga, aga ta on tegelikult laiem ja, ja tegelikult Rüüsen ise väidab, et ta mõtles välja, pakub fundamentaalse kategooria väljendit ajalugu, kultuur, et määratleda ajaloolise mõtlemise osa elus noh, seal nii väga ühesõnaga sedalaadi noh, need terminid vaid selle kohta palju öelda. Aga sellega on noh, aeg-ajalt juhtuvad lõbusad lood, et et ajalookultuur ja kultuuriajalugu aetakse segamini ja nii juhtus ka kord ühes järjekordses järjekordselt otsesteetri ajakirju panna ritta, mis on siis mis sobivate üks ühte, üks, üks ja nii edasi ja mis mitte siis ühe ühe sellisest loetelust jäi tuha välja sellepärast et selle sõna kultuur, sest oli otsustatud kõik väljaanded, kus seal sõna kultuur, et need ei ole teaduslikud ajakirjad. Ja see on tõestisündinud juhtum, siis õnneks õnnestus asi ära lahendada. Et aga noh, nii et sellega on ka omamoodi keerukad asjad tegelikult. Aga sellega ma esialgu nagu lõpetaksin esimese vastuse. Jah, aga noh, siin tuligi kohe sisse, teine määratlus ju, et ka nagu ajalooteadus või teadusettetuna on ka ajalooteadusajakiri kuivõrd ta on ju ikkagi klassifitseeritud kui teadusajakiri, et kuidas, kuidas üldse Tunal selles mõttes praegu läheb, et kui palju teie kohtate seda probleemi, et kõikvõimalikud uurimistoetused on ennekõike sellised rahvusvahelise suunitlusega ja eestikeelseid kirjutajaid ja eesti ainese uurijaid kipub aeg-ajalt väheks jääma või ei ole see probleem? No meil on siiski põimunud nende aastate jooksul oma ring ja need inimesed on küllaltki Truut Tulale ja kuna me oleme algusest peale võtnud oma suunaks just eestikeelset, et aja nii-öelda esimesest osa sellest ajalookultuurist arendada siis on ka kõik sellega harjunud. Paraku on küll enamike ajakirjade kala lugu teine ja mõned ajakirjad kasutavad ühtegi teist keelt ja tegelikult kui vastad ette küsimusele, et kui palju selliseid ajakirju on, siis ma lugesin mingist artiklist, et et puht eestikeelseid humanitaarväljaandeid võiks nimetada kolm ekson aasta lamate emakeele seltsi aastaraamat ja siis on keel ja kirjandus ja tunalooming kahe. Nädala eest sellepärast üks ühe peal on veel tegelikult ju aga ajaloolaagri ja on ka Tallinna. Nüüd on tõesti lihtsalt Tallinna Ülikooli, enne oli Ajaloo Instituudi ajakiri. Nii et see on selline seis. Aga vot seda olekski, sellest oleks pidanud tegelikult alustamegi, et tuna tähistab ju kahekümnendat sünnipäeva ja palju õnne sel puhul muidugi. Aga kui me nüüd oleme rääkinud sellest, et mis suunitlusega ajakiri see on, siis kas selle 20 aasta jooksul, mis tuna on ilmunud, on, on ka midagi muutunud? No kahtlemata päris palju on siiski paratamatult muutunud, isegi ma peaksin esimesel ta vunda mitmeid väga fundamentaalseid olulisi tekste sai ilmusest just 90. aasta ja, ja kahetuhandendate aastate alguses ja ja, ja nende arv on vähenenud. Eriti sellised filosoofilised tekstid, mida meil enne tõlkis ja ise kirjutas oma kommentaare juurde Mart Kivimäe, kes oli selles suhtes väga viljakas ja minu arust tegeles väga oluliste probleemidega, nii et kui tema neid artikleid lugeda, mida ma soovitaksin tahad järele kõigil palun huvilistel ja mitte ainult ajaloolistel lugeda, siis need saadavad. Et kodulehel ja seal on võimalik lugeda neid varasemaid kuni kuni ainult kaks viimast aastat ei ole, meil, need on meie reeglite järgi neid ei ole avalikustatud kõigile ainult Teppad ostma siis ajakirja, aga, aga et kõik numbrid on olemas, seal ta saab palju asju lugeda, mis mõjuvad erakordset kaasaegsetele aja. Just praegu näiteks seal on üks pärane mõttevahetuse oli viie inimese osavõtul Kristjani küsimusest paljuski tänapäeva arusaamisega samaga eestlaste tulevikust olevikust on seotud, seal oli ka ju Kristjani uskete meri jääb eesti veri, aga lähme üle vene keelele. Ja seal näiteks ütleb ka Jaan Unduski irooniliselt seal, et tähendab see meenutab, kuidas öeldakse, noh, võrdleb seal omaaegse Winiga ja nende nende nende kommetega ja, ja põhimõtteliselt see oli seal selles mõttes huvitav, et tegemist oli viie eri autoriga, kelle juures oli Jaanus Arukaevu, esindas nii-öelda kõige Kristjani mõistmata suunda Unduski kõige kõige kriitilisemalt suunda. Ja siis vahepeal olidki Jansen, Krista Aru ja Toomas Karjahärm, nii et tegelikult see vestlus, kus olin, kus olin mina üksinda juures, see oli minu meelest on erakordselt põnev. Jah, ja niisama tahtsin veel veel enne kui muudele probleemidele minna, et te olete seda meelt, et on väga kasulik mõistlik praegu lugeda ka Mart Kivimäe artiklit, kus ta räägib rahvusluse probleemidest väga kõrgemal tasemel ja väga, väga, mida tasuta tänapäeva inimestel meeles pidada, et praegu püütakse lihtsustada, seda natsionalismi, rahvusluse asju väga sealt annab, annab ikka väga täielikult oli siin, et, et ma veel võiks ju öelda, et kui oli tuna 75. number, siis ma kirjutasin, et kui oleks tuna esimene number viimal, et kas me ikka siis hakkasid inimesed aru või seda lugenud ja päris paljud asjad on, oleksid praegugi väga aktuaalsed. Aga kui siin oli juttu sellest, et mingisugustki vestlusringidest või diskussioonides, et kui paljud una on mõeldud kas ta, kas rohkem olete mõelnud sellele, et ta vahendaks mingeid materjale või, või on ta mõeldud sellise diskussioonipinnana, et millal, kas ja millal näiteks võis olla viimane tuline vaidlus ajaloolaste vahel tuna veergudel? Diskussioone otseses mõttes pole olnud, aga, aga eks erinevaid seisukohti muidugi on. On väljendatud tuna, ühtepidi püüab muidugi anda tribüüni erinevate inimestele, aga peab olema ainult teatav tase, millest allapoole ei taha lasta ja teine asi on, see on üks põhimis asju. Et oleks tase ja samas ei ole algusest peale ei teinud vahet sellele, kas mõni inimene oli nõukogude ajal väga kõrgelt, et nii-öelda. Võimude poolt kõrgemalt hinnatud seal on või mitte, kui ta, see lugu on tasemel, sest muidu oleks sattunud raskustesse. Ma mäletan, et vastupidi, õnnestus isegi näiteks Vello helkis oli suhtes väga kriitilised Heino Arumäe lõpus paljusid asju toetama, nii et noh, see sõltus, et inimesed uue sõjas olid ka. Kirjutasid hoopis teistmoodi teisi asju, kes olid võimekad. Nii aga sa ütlesid enne, et varem ilmus Tunas rohkem selliseid fundamentaalseid tekste, kas see siis tähendab lihtsalt seda, et nüüdseks on need tekstid eesti keeles olemas ja enam ei ole vaja võib-olla sellistel fundamentaalsetel teemadel niimoodi sõna võtta või mis, mis siis on? See on, ühtpidi on see tõesti ka nii, et on, on ju ilmunud, aga teistpidi on minu meelest mindud natuke jälle jälle sellest erinevasse suunda muidugi lõppeski sellega, et noh, nüüd on tullut peale rohkem ingliskeelse filosoofia inglise keelt, seal on noh, selle maailma ja nii-öelda üldeuroopalikke lähenemisviis ja vot sellega suhtes sellega seoses ma räägiksin ka sellest, et üks paremaid diskussioone toimus ka pigem oli Undowski vahel omanaalsem maiskondliku ja rahvusliku ajaloo suhtes ja ma, ma arvan, et need on väga olulised asjad. Samas võib-olla on, Osab selle aja asju nagu. Ära ka räägitud sellest esimese 10 aastal oli algul veel Eesti ajaloole, et valukohad ja palju oli juttu, et ma kartsin isegi alguses väga palju juttu metsavendadest, aga seda tulud mõõdukalt, mitte liiga palju. Ja sellepärast ta oli minu meelest ka seesama ajalookultuur, et see sõna kultuur on niisugune omamoodi kaitseb vihmavari või et siis selle taha saab ka delegaat peituda, aga mitte sellepärast, et aga kõiki niuksed muidu rahvuslikult olulised asjad ja, ja ja mõlemad, aga tol ajal olid nad kõik avaldamata ka. Üks meie sari puudutas põgenemise Eestist nõukogude ajal ja sa seda aega, seda asja natuke rohkem. Ja samas me oleme, meil on võib-olla mingil ajal nagu suurenevad natuke ka varasema ajaloo osa kaal ja seal sealt tuleb jälle väga huvitavaid ja põnevaid lugusid näiteks juubeli Tulasin nupp, Aivar Põlda, kes on avastanud kolm Käsu Hansu kirja, tuleb nende kirja ka tema oma käekirjaga sellesse, meie sellesse teksti, nii et see on, see on selles mõttes väga, väga põnev, nii et ühesõnaga mõlemas suunas, nii uuema varasema ajaloo suhtes ikkagi tuleb aeg-ajalt huvitavaid lugusid, kuigi minu häda on mõnikord ka selles, et on tulnud mõned mõned tekstid, kus, kus püütakse väita neid asju kui minul, kui selle aja kaasaegsel on. Ja isegi mõnedes asjades osalisel jumala selge, et, et see nii ei saa olla. See üks, üks artikkel puudutas. Õpetajate probleemi ja piss-piss sugused koolid olid kõige nõukogudesõbralikud kõige ja missuguseid kõige vähemalt, ega see põhines ainult mingitel protokollidel, aga see sõltus sellest, kes questi oskas, Luisatavaid valetad, aga mitte sellest. Kuna ma ise töötasin aastaid Nõukogude õpetajast, siis minu jaoks mulle minu jaoks oli see ka tundus nagu naljakas ja teine oli, et üks inimene heitis ette, et kuidagi mingitel teistel artiklitega oma artiklis püüdis väita seda, et komsomolile ja ühesõnaga parteil veel olid, olid erinevad seisukohad seal hipide muudes muudes seisukohtades, aga ta ei saanud aru, et see oligi need pehmemad väärtused kuulsidki komsomolile. Kuna mul oli õnn või õnnetus olla kuskil seitse, 69 üliõpilasnõukogu liige vist kõige põnevamal ajal, siis ma tean väga hästi, seda seal tekivad, tekivad jälle, noh, ühesõnaga võin, ma võin olla ülekohtune, aga mulle tundub nii, et noh, inimesed teevad tõsist tööd mõlemad siis kasvõi mitte lahtisest uksest, vaid vaid panevad seda natuke kinni. Aga see vist viibki ju sellise fundamentaalse probleemini, millega sina tuna peatoimetajana ja eks sinu kolleegid ka pidevalt kokku puutuvad nimelt küsimus või probleem seisneb selles, et mis siis on ajalooline tõde, kuidas seda mõõta, sest et needsamad kooli mingisugused protokollid, mida sa mainisid, neid on kahtlemata ka tõde, ainult et nad ei ole kogu tõde, vaid nad on selle tõe üks tahk lihtsalt. Ülekuulamisprotokollid no selles mõttes noh tõdeda, et nad on kirja pandud ja sellisena on arhiivides, kui seda võtta ilma. Selle sinna lasta siin all võib ta võib sellest saad aru tont teab mida. Ajakirja toimetajana ka inimestega, kellel on olnud hästi pisikesed patud ja tegelikult on nad korraks jäänud selle küüsi, nad on, olid pabistasid kas ennast minema tunnistama, et tegelikult inimesed ei teinud näite lihtsalt korraks hirmutate, ühel hetkel. Nad no lõid põnnama, aga pärast seda nad ei teinud ühtegi sammu. Ja seal kindlaks tehtud selles suhtes seda ka. Indrek Jürjo, noh täiesti samuti just need inimesed, keda tõesti, kes olid väga ausad ja toredad inimesed kellel mingi noh, ühel hetkel täitsa ootamatult hüpatakse sulle peale, sa võid ühel hetkel sa pead, windows nõuab mõtlemisaega. Aga, aga, aga üldiselt need on. Aga need, need õnneks. Ongi jäänud nii-öelda nende oma asjaks on, kahjuks on need inimesed, kellega Kersten, kes jutt, on need surnud juba mõnda aega, aga, aga, aga aga see oli täiesti veendunud, et, et nad on sellised. No nüüd sa rääkisid nõukogude ajast, eks, aga, aga palju põnevamaks ja keerulisemaks läheb asi siis, kui me läheme keskaega. Ma tean, et Eesti ajaloolased on ka ju kõvasti vaielnud ja arutlenud ja ja pead murdnud selle üle, et kui palju saab näiteks Läti Hendrikut ikkagi ajaloolise tõe allikana. Kas, kas selle teksti puhul on tõde ainult see, et see tekst on olemas? Kirjeldatav on tõde? Ta peab Tarveli käest küsima temaga kirjutanudki oma oma oma ajaloo natuke teistmoodi kui, kui need ajalood, mis on antud mitmete inimeste poolt välja ja tekitanud teatavat mõnede hulgas minu jaoks isegi natuke üllatavat nördimust, et ma, ma arvan, et ega tõde noh selles mõttes, et me keegi ei valda lõpuni tõde minu meelest. Aga kas see allikakriitiline lugemine on ikkagi nüüd natuke süvenenud, et ma saan aru, et Tunal on olemas oma niisugune truu kirjutajate ring, aga kas on tulnud peale ka selliseid nooremaid kirjutajaid ja kas sellisel juhul on nagu märgata seda, et, et see allikakriitiline mõtlemine on natukene kehvem? Vot nagu väga otseselt ei ütleks, sest meil tegelikult on tulnud ka kogu aeg õnneks, et autorid juurde uued, mõned uued on saanud ka väga omaks ja, ja ükskord tasemele tula juubelile kutsuda kõik tuna autoritest alates sellest sellist saali annab otsida. Tähendab, siis peaks olema ikka päris suur saal. Nii et, et tundub küll, et see ei ole nii, et ainult 20 aastat ja neli kord aastaselt mingi 80 numbrite taga oli. Tookord oli, kui see arutelu oli enam-vähem, sest noh, mitte poole vähem, aga, aga jah, ma ei mäleta, mis minu puhul see täpselt oli, aga nii ta on jah. Aga üks asi on autorit, kuidas lugejad, kes on tunalugejad? Tola lugejad on siin olnud ainult tõesti muutus, sest esimesel perioodil tuna lugejate hulgas palju väliseestlasi. Ühesõnaga, eriti kui meil esimeses numbris ilmus lugu Hellati elatist ja tema tema sõnaga ülekuulamisest siis olid kogu aeg olid ukse taga ja suure huviga Eestis liikuvat väliseestlased ja, aga nüüd on kahjuks põlvkonnast sellest põlvkonnast jäänud väga vähe järele või noh, ja ja selles mõttes on muidugi teatud hulk inimesi veel olemas, aga aga see oleks üks suur muudatus. Siis teistest puhul, eks algul kui päris esimene number siis muidugi arvati kõik elagi esimesed oblitistatavastavardatakse peaaegu igal väljaandel ära, aga eks ta teda nii ikkagi enam-vähem stabiilsed, et ikkagi ostetud. Mingi vahepeal oli isegi tõusule mind, kui lang oli. Kultuuriminister ja ja soovitas ka Eesti rahvaraamatukogudel seda tellida, niiet. Ja siis siis see tõepoolest Stalini siis oli tõus märgatav. Aga iseenesest ju meil on sellised tõlkeajakirjad põhimõtteliselt, aga siiski ka eesti sisuga, osaliselt, et nagu imeline ajalugu ja ma saan aru, et see on tegelikult inimeste seas väga populaarne. Et inimestele ju pakub ajalugu kui selline tohutut huvi, tundub mulle. Et kas tuna ju minu meelest ka püüame olla küllaltki lugejasõbralik. No sellest tuleb, meil on olnud suured suur vaidlus kuidagi Toivo Skad miljonit, kuidas saab tuna edasi liikuma siis kui me veel ei olnud nende indekseeritud ajakirjade nimekirjas, aga samas oli, olime olid ka kõik enam-vähem nõus sellega, et tuleb säilitada lugejasõbralikkus. Me alustasime teistpidi ka akadeemilises, see muidugi tekitab teatavaid kompromisse nii ühe kui ka teise arvelt. Veidikene, aga suutsime säilitasime siiski kõik omale, et fotod ja muud asjad, mida, mida, mida mõned soovitavad ütlesid, et ei, et sellega langeta välja sellest indekseeritavate ja refereerida retsenseeritud ajakirjade nimekirjast, aga aga õnneks on harjutud meie siiski omapäraga ja just ka seda enam, et meil on ka ju fotomaterjal, aga kõik on dokumendid, nii et meil ei ole siis suvalist suvalisi, pilt on väga harva mõne mõne niuke vähem tähtsaid pilte, võib-olla mõne konkreetse hetke sündmuse puhul kusagil baaris või nii, aga muidu mitte. Et aga luges ja muidugi võiks ju lugejaskond olla laiema, kuna me oleme, oleme nagu noh, rahvusvärvid rahvusarhiivi teadusajakiri, siis ma arvan, et, et noh, meil on ka teatud teised kohustused ja, ja minul on, et meie tähtsusega selles, et siiski eestikeelset ajalooteadust kõrgel tasemel edasi viia. Aga kuulame vahepeal muusikat ja nagu ikka, valis muusika meie saatekülaline Ott Raun, siis täna ja esimesena laulab meile Helgi Sallo pala. Su silmad on külmad. Filmist, mis juhtus Andres lapeteusega? Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline on ajalookultuuri ajakirja tuna peatoimetaja Ott Raun ja meie vestluse ajendiks on tuna 20. sünnipäev. Just enne muusikapausi rääkisime sellest, et tuna tegeleb ajaloo, kultuuri ja ajaloo tutvustamisega ja sellega, et hoida seda missiooni, aga kuidas emissioon siis edeneb, et kui palju siis eesti lugeja eesti rahvas tahab, et talle kõrgetasemelist ajaloo kultuuri tutvustatakse? No meil on ikkagi ilmselt enam-vähem kindel lugejaskond ja aeg-ajalt tuleb inimesi juurde, kuid peab ütlema, et kurb on see, et et koolides Loetakse tuna tunduvalt vähem, kui võiks üldse, mis ta väga üksikud koolid maja viimast seisu ei teagi, mis praegu on, aga vahepeal oli, oli, oli seal vist paar kooli ainult Tartus ja ja Tallinnas ka oli, Tallinnas oli vähem, isegi. Aga ilmselt on asi selles, et tahetakse värvilisi pilte ja lühemaid artikleid. Nojah, see tähendab aga selleks ongi need teised ajakirjad ja mulle ei ole selle vastu mitte midagi, sest see on just nende inimeste jaksid igal juhul tota nad ajaloole lähemale, aga, aga meie ülesanne ei ole, on siiski teenida Eesti ajalooteadust selle parimas mõttes ja ikkagi teatud taset näidata, et võib ka maakeeles kirjutada ikka sellisel tasemel lugusid, mis, mis on väga tähelepandav, väärivad igale poole tõlkimist. Muidugi mõned artiklid avatakse ka teises keeles. Noh, endale siin mõte ka selles, et ühesõnaga mõned välismaal ilmunud ka eestlaste artiklid on teinekord tõlgitud uuesti eesti keelde, kuid tavaliselt nagu parimatel juhtidel, nagu oli see kunagi üks tippajaloolase Indrek Jürjo, tema oli väga hoolikas, et kui ta tegi Eesti lugejate jaksid, ta töötas selle artikli põhjalikult ümber kõik need rõhuasetused, mis olid olulised, et näiteks mingi saksa või prantsuse lugejaks, tema tegi selle siis jälle uuesti eesti lugejaks, kellel ei ole vaja seletada neid asju, mida teistele noh, niisugused nõuded siiski. On aga kuidas, milliseks võiks hinnata praegu Eesti ajaloo teaduse olukorda, et, et mitte nüüd ainult ainult selles osas, mis jõuab Tunasse vaid üleüldiselt, et kas on head ajad või keskmised või? No tegelikult vist kui arvestada seda, et kui palju on ajaloo teaduse väljal astuda, siis peaksid olema head ajad, aga kui palju on autoreid, kes, kes kirjutavad seal tasemel, mis meid rõhutab nende noh, need toimuvad muidugi muudatustest, mõned inimesed paraku lahkuvad siit ilmast ja, ja mõned noored andekad tulevad ka juurde, aga, aga, aga noh, ma ei oska öelda, et väga suuri erinevusi aegade vahel, et pigem on sisus või võib-olla vahe ja tänapäeval on nagu pealetungivad rohkem selline. Teistsugune ajalookäsitlus, mis, mis püüab olla väga. Euroopa-meelne näed selle pilgu alt, ega see ei ole ka iga igasugune erinev vaatavad, kes on hästi kirjutatud ja läbimõeldud, on suurepärane, aga mõnikord tundub, et et mõned inimesed hakkavad mõtlema, nagu, et ongi see ainus võimalus ja püüad, püütakse mõnedesse sihukestest keerukamat tekst ja problemaatilisem ütles situatsioonidest. Mööda minna. Ühesõnaga siin võiks tsiteerida kadunud Egetoloogi Sergei Stadnikov, kes esimesel Eestile rahvaste, kuidas seda nimetada, ümarlaud esines ja ütles, et, et kallid kaaslased, eestlased ei tohi karta suuri pahandusi. Nägi seda eestlaste veaks, seda tihtipeale püüame, neid asju ei võta nagu kriitikavabalt üleval, see mind natukene harjunud, et tuleb. Et kahtlemata Ta on meie eesmärk ongi, et kogu nagu, nagu esimeses avaartiklis oli ka kirjutatud, et, et tuna räägib 15, aga Eesti on seotud Euroopaga, järelikult räägib kogu maailmast. Et siin ei ole mingit vastust, aga, aga samas tuleks, tuleks mitte unustada päriselt ka Eesti minevik ja mitte mõelda, et kõik need 100 aastat on Eesti olnud väga rõõmsalt ja õnnelikult. Vabariik noh, et teinekord unustaks ära eestlastest hakatakse nõudma neid asju, mida, mida eestlased saavad täita ainult maha noh, teatud põhipõhiliste teatud põhimõtete maha salgame. See vist puudutab peamiselt 20. sajandi ajal. See puudutab ka talgu ja ja nüüd noh, kesk keskajaloos on ka omad niuksed asjad, et kas Eesti on noh, kuidas sa oled tegemist, et kas see, kas oli oli, oli see sisuliselt ka eestlast sakslast kõikpoolselt nagu ühe terviku või, või on need volikogu aeg vaenulikud? Kahtlemata ei ole ka nii ühemõtteline omal ajal minu meelest oligi võib-olla võib-olla ainult see vabadusvõitluse asi, aga tegelikult eks eks elati ja oldi ei olnudki seda need asjad võib-olla nii teravad kui, kui, kui selle ärkamise ajal sellest räägiti. Aga. Nii et selles mõttes ma midagi lisada, nagu ei oskaks. Aga siin vist eriti, mis puudutab sellist keskaja vastuvõtmist tänapäeva lugejale või üldse tänapäeva kontseptsiooni keskajast siis siin vist põrkumegi selle suure probleemi vastu, millega ajalooteadus peabki tegelema. Et me kasutame tänapäeva mõisteid ühes kontekstis, kus need mõistvad tähendasid midagi hoopis muud. Muide, selle, mis puudutab selle noh, selle üldiselt eestlaste, kas seal, mis ajast on tegelikult eestlased oma rikkes võtta neid orduga neid aegu oma riigina, sest esimesena minu meelest kunagi ma töötasin veel loomingus rääkis sellest arvavalt on ja, ja ma juhtusin vestlema sellise mehega Eesti, kelle nimi peaks olema ka Eesti vabadusvõitluses tuttav, Sven ise temal peaaegu esimene kelle, kes kusagil. Rääkis sellisest kontseptsioonist siis edu sulle väga huvitava ja ta ilmselt ka on ja selles on palju võimalusi, aga ta ei tohi muutuda ühekülgseks ja ja, ja me ei pea võtma kõiki noh, nii-öelda aru saama, mis, mis, mis tulevad läänest ilma kriitikata vastu. Aga kas see eesti fookuse hoidmine nüüd ühes teadusajakirjas, mis on ikkagi üsna kõrgelt indekseeritud on lihtne, või on teil ikkagi kogemusi ka sellega, et sinna veergudele üritab tungida mingi selline materjal, mida te tingimata sinna juurde? See, mida ma tingimata jaotakse, jääbki ootama või läheb aga, aga mida me ikkagi, kui inimestel on teistsugused, kui ta kirjutab seda hästi, ega siis. Ja lõppude lõpuks noh, peavadki olema erinevad seisukohad, et ongi õigus vaielda, aga ei tohi noh, mingite seisukohtade pärast lihtsalt seisukoht, sellepärast ei tohiks ka artiklid tingimata tagasi lükata, kui seal kirjutatud küllaltki veenvalt oma oma raames. Kas sulle tundub, et Eesti ajalooteadus on niimoodi oma seisukohtade rikkust viimasel ajal minetama, et valitsevad ainult mingid teatud seisukohad ja mingid teatud seisukohad on kuidagi ununenud või tõrjutakse neid? Tundub, et kuidagi on need asjad no seotud üldse Euroopa liidus on see siin ongi suurem vahe meie ajaloos ütleb, et esimene pool oli selles mõttes nagu need teemad, millega käsitlesime, olid, olid kõik esid. Noh, olid olid kõigile nagum hinge peal ja aga nüüd nüüd paljusid niisuguseid teemasid enam nii palju ei käsitata. Ma ei räägi punasega, aga võib-olla üldse püütakse kas vaikida või võtta üle mingite nihukeste endiste kolonisaatorite nagu Mandruktuuri seisukohad või noh, tähendab see, mis oli tol ajal ka natukene häbiplekk Eestile, et pandi instit kureerima ühe väga suure koloniaalriigi esinduse lasevad, poleks Norra, Šveitsi või Island esindajad olnud kes oleks olnud objektiivsed, aga seal noh kahtlemata vaat no nii et ilmselt need kartused ja tahtmisest kindlasti olla välismaal on, eks see meenutab natukene noh, ka varasemast saadiga Kristjani aega, mida ma, millest ma juba rääkisin, et et jaa, jaa, jaa nii-öelda natukene on seal, sellega ei tohi liiale minna või tähendab tähendab, see on selgelt nooremad inimesed ootavad rohkem liikuda Euroopas ja tegelikult on väga hea, et on võimalus maailmas rikud liikuda näha, aga see ei tähenda seda, et ei peaks jääma eestlasteks. Nagu jäid siiski paljud väliseestlased, kes olid, kes lahkusid Eestist. Noorukina. Aga kui nüüd mõelda nagu nendele olulistele materjalide, mis suunas on ilmunud, et, et kuidas tundub, kas see mõju näiteks räägitakse ju aina rohkem sellest, et spetsialiste peaks rohkem kaasama, ütleme sinna riigi valitsemisse, kuidas tundub, kas ajaloolaste teadmised ja, ja ikkagi täiesti originaaluurimuse teha ja järeldused, mis tuuakse esile. Et kas, kas see on ikkagi ajalooteadlaste niisugune spetsiifiline omavaheline maailm või, või nad ikkagi jõuavad laiemasse avalikkusesse ja ma mõtlen ka just sellistesse kohtadesse, kus, kus tegeletakse Eesti riigi saatuse otsustamisega? No see on nii, see Eesti uusim salkaski tähendab Lennart Meri, Mart Laar ja läheb läheb edasi. Ta oli väga suur osa, oli just ajaloolastel aga et nüüd on, peaks olema majandus vestelda teistel juristidele, kõigil oma oma oma koht aga, aga kahtlemata oleks hea, kui keegi ikkagi olekski humanitaarsed mõtlevaid inimesi sesse. Sellest natuke puudust, sest need inimesed nagu on kao paindlikumad paljudest asjadest võistlusel ja nad ei ole alati jäigalt kinni mingites ametiposti, et neil on, mida teha ja kuhu minna. Et paljude inimeste häda ka Eestis on see selles, et on valitud ka inimesed, kes võib-olla omamoodi toredad inimesed, et ainuke viga on see, et neist paremaid inimesi, kes ei ole seal Kas meil ei valitse mitte praegu Eesti ühiskonnast teatav kummaline vastuolu ühest küljest tõesti, kui vaadata raamatupoodide enimmüüdumat, et raamatute nimekirju, siis troonivad seal sageli ajaloo raamatut kui vaadata neid samu klantsajakirju, nende hulgas on ka palju müüdud suurte tiraasidega ajaloo ajakirju. Ajalugu valitseb ka Eesti ajalehtede arvamuskülgedel sageli kui argument. Aga samal ajal tundub, et mingit sellist sügavamat ajalootunnetust väga ei ole. Rohkem lahmitakse mingite nimede, märkide ja mõistetega mõtlemata selle üle, kuidas need asjad ikka omal ajal olid ja miks nad olid nii ja mitte teisiti. Eks me püüa sees hoida just seda niisugust tippu või seda osa ajaloost, et kus ikkagi säilib. Oma mõtlemine noh, ühtpidi ka eesti tolmilaadisteliga kahtlemata maailma Euroopa tundmine ja, ja, ja ühesõnaga kõik, mis on head, seda hinnata, aga me ei saa, meie põhiline häda võib-olla ka nende teisest teisest mõnedes väljaannetes või vahel on et unustaks ära, et Eesti on väike riik ja kui väike, kui suurriik võib lubada endale 30 aastat mõningaid teooriaid, asju, konstruktsioone, siis väikeriigile võib saada saatuslikuks ja teinekord ei saa aru, et mis me ideaalses õieti on, ma olen sellest ka kirjutanud isegi oma muinasjuturaamatusse sellest, kuidas et, et kõik inimesed muutub, kõik oleks ükskõik umbes ikka loss mingi kalossi, ingel on jalgratas ja kits ja ja, ja ka olen kirjutanud just ühe niisuguse asja, mida, mida võib-olla mis ei ole otse tunajutt, aga jutt oli sellest, et kuidas laseb, muinasjutud lähevad loomaaeda, loomaaias ei ole mitte ühtegi loomaga, kus sa oled, sa seal oli ka, pandi kõik need loomad kokku ja siis oli nii, et loomad sõid väiksemad ära ja lõpuks see suur loom suri üle see misse ära. Et no põhimõtteliselt on see, et, et tegelikult ju noh, ei maksa liiga võta seda tõsiasjad ootavad ja, ja noh, põhinevat mõelda oma peaga ja olgu siis erinevatel vaadetel, aga püüda olla selles veendunud ja mitte mitte mitte kopeerida võtta tingimata, et vot nüüd on nii, et siis on see tingimata nii, ma olen, minu põlvkond on elanud nõukogude ajal selle perioodi juba üle, kus taheti ka ühtset rahvas saada Ühte ja nagu vahet ei ole. Jaa, jaa. Ja kunagi, kui mulle Tehti ettepanek, ma olen sellest ka kirjutanud aastase komparteisse, ütles Indrek Toomet asborga. Mõtlesin, et ma ei saa astuda, et ma olen rahvast ühtlase labase loosungi vastu ja fraktsioonilise tegevuse boostad test, paraduse fraktsioone, mõtlesin, mispärast ta siis astun parteisse pakkisin muidugi mingit kohta mulle mul ei olnud vähimatki vähimatki soovi ega kava sinna minna, nii et tegelikult, et ma arvan, et, et see et, et me ei saa kõiki suurriikide mänge täpselt üks ühele mängida noh, leidma kirik oma teatud noh võib-olla tead koratsioonis, aga mitte mitte tingimata mitte kindlasti sama tempoga või sama, sama hooga jala. Sest neid näiteid on ju palju, mis on juhtunud lavastaja kui me tahame püsida ja, ja meie eesmärk on ikkagi just ka juba seal nimetus võib olla hea küll, on ajalookultuur, aga mõte on ka eesti kultuuri säilimine läbi aegade, nii nagu nõuab põhiseaduse preambula. Sa ütlesid, et las igaüks mõtleb oma peaga, aga ma olen täiesti nõus, et sa nüüd oled minu järgneva väitega. Ma olen täiesti veendunud, et sa oled minu järgneva väitega nõus, et oma peaga tasub mõelda küll, aga enne seda tuleks ikka endale mingid faktid selgeks teha. Ei, loomulikult, ja see ongi, et peab olema, millelt ei saa noh, on ju ka aeglase ja pool eriti vaadata kommentaare, mis kõik ei pruugi olla ka trollide kirjutatud, aga siis on ikka paistabki niisugune mitte teadmine väga siin ja isegi ajalehte artikliteke, sa loed väga-väga-väga oluliseks sellisi eksimusi, on ajaloo aja asjadesüsteem tähele küsimuses, nii et, et see on kuidagi jah, natukene masendavad kõik teavad rääkida asjadest, mida nad ei teadnud. Nii et see kuldne ütlus ikka kehtib, et kes minevikku ei tea, see elab tulevikuta. Kindlustust. Ja siis kehtib ilmselt ka see ütlus, et kes valitseb minevikku, valitseb tulevikku. Järelikult soovime Tunale ikkagi pikka iga ja ikka seda valitsemishindu. Suur tänu ajalookultuuri ajakirja tuna peatoimetaja Ott Raun selle jutuajamise eest ja muidugi oma kuulajatele soovime seda, et nad loeksid ka tuna artikleid, mis võivad teinekord tõesti olla pikemad kui võib-olla mõnes väga kirjus ajakirjas, aga see saab ka rohkem teada. Ja ja kahtlemata on Tunal tõesti täita üks äärmiselt oluline missioon, nimelt, et teha siis tipptasemel ajalooteadust tutvustada, propageerida seda eesti lugejale nii, et loeta kuhja ostetagu. Aga seda Saadet jääb muidugi nagu ikka, lõpetame ka muusikapala, mille valis meie saatekülaline, selleks on Lepo Sumera kirjutatud valss, Hardi Volmeri ja Riho Undi nukufilmist, Kevadine kärbes. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios saatejuht Maarja Vaino ja kuulmiseni.