Vikkerraadio tere hilist hommikut, kuulate huvitaja saadet, mina olen ERRi teadusportaali novaator vastutav toimetaja Marju Himma ja kuigi täna on teisipäev, mis huvitaja saates tavapäraselt on terviseteemade päralt, olen ma teinud hoopis julge sammu ja võtnud käsitleda ühe probleemsena teema haridusvaldkonnast. Nimelt räägime täna koolis käimisest, õigemini sellest, miks osa lapsi ei taha koolis käia. Ja tegelikult neid lapsi on päris palju. Selle saate teema sai alguse ühest novaatori lugejakirjast ja murelik lapsevanem ütles meile sellise väga ausa ja otsekohese küsimuse, kas ta võib oma kolmeteistkümneaastasele tütrele anda vitsa sellepärast, et laps ei käi koolis. Me andsime kiiresti küll mitte üldse teaduspõhise soovituse mitte vitsa anda, sest juba laulusalmgi ütleb, et head lapsed, need kasvavad vitsata. Küll aga proovime tänase saatega meie lugeja muret natukene leevendada ja oleme kutsunud siia seda teemat arutama tema kasvatusteadlase Tiiu Kuurme. Ühtlasi teeme juttu ka noorsootöötaja Kauri Kaljastega kellelt uurime teemas teema kohta veidi laiemalt, et kui sageli näeb tema näiteks noortekeskuses koolist puuduvaid noori. Ja meie saate toimetaja Linda Eensaar teeb temaga pikemalt juttu kohe järgnevas intervjuus. Saate teises pooles tuleb stuudiosse juba nagu mainitud kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. Ja temaga proovime selgust saada erinevatele uuringutele tuginedes, siis miks lapsed koolis ei käi, mis neile koolis meeldib ja mis ei meeldi, mitte. Ja püüame siis jälile jõuda ka sellele küsimusele püüame vastata sellele küsimusele. Mida teha lapsega, kes ei taha kooli minna ja kes siin aga tõesti ei lähe. Ega nüüd muudkui alustame saatega, mina olen ERRi teadusportaali novaator toimetaja Marju Himma, helipuldis Kätlin Maasik ja alustuseks kuulame Linda Eensaar intervjuud ja helipilti. Nii poiss, nüüd aitab Goas mänginud närvidel su emal läinud muretsemisest kärna. Poeg näeb välja nagu mõni kaltsakas. Võta haaknõel ära kõrvast, pane parukas pähe ja tagi sinna sinna, kus navi. Sellega lõpp, nüüd paneme punkti, äige. Paneme punki. Noorsootöötaja Kauri Kaljuste, kuivõrd palju tuleb sul tegemist teha noortega, kes ei taha põhjusel või teisel koolis käia? Eks neid ikka tuleb minu töös käte läbi noortekeskuse, mõned satuvad sinna ka sel ajal, kui nad peaksid koolis olema ja on mõningaid, kes tulevad ise või noh, kui sa räägid nendega, kuidas neil päev on läinud ja siis nagu mainivad ära selle, et, et nad tegelikult koolist puudusid. Suhtuvad sinusse kui noorsootöötajasse, siis pigemini, kui usaldusisik julgevad sulle rääkida oma põhjuseid, et miks nad koolis ei käi. No eks see sõltub noorest päris niimoodi ei ole, et ma näen noort esimest korda ja ta ütleb, et ta tänal tegi poppi koolist. Et see sõltub sellest usaldusliku suhtetasemest ja, ja ka sellest siis, kuidas või millest me parasjagu räägime. Kuidas sina saavutad mingi noore inimesega sellise usaldusliku suhted, ta saab sulle rääkida oma põhjustest, miks ta näiteks koolis ei käi. Mina olen avastanud siin ühe hästi lihtsa nipi, suhtuda noorde kui täiesti tavalisse inimesse, ehk siis mitte võtta seda kui võimupositsioonilt, vaid rääkida temaga kui võrdsega ja mitte üritada siis kuidagi niimoodi, et mina olen täiskasvanu ja sina noor vaid, nagu ma teise täiskasvanuga suhtleksid, küsiksin tema käest mingeid asju. Ja mis nad näiteks põhjustajaks on toonud, kui mõni noor tuleb noortekeskusesse juba päevasel ajal, kui ta peaks olema koolis. Aga ta ei ole seal, ta tuli vähemalt noortekeskusesse. See on ilmselt hea märk. Nojah, eks me eelistaks ka, et nad pigem ikka koolis käiks sel ajal, kui nad peavad seal olema, aga põhjuste hulgas neid on, neid on täiesti seinast seina on olnud siukseid kollektiivseid koolist puudumise, et noh, et sõbra nagu mõtlesid, et ei läheks, et siis ma ka ei läinud. Aga on ka noori, kes on öelnud, et nad näiteks ei saa mingis tunnis hakkama või noh, nad ei, võib-olla ei ole nagunii heal tasemel selles ja nad, et siis kuidagi selt suhtlusest tuleb välja, et nad pigem nagu väldivad seda tundi, kui, et siis lähevad sinna ja võib-olla tunnevad ennast siis kuidagi läbikukkujana kehvasti. Sinu arvates vastab see hiljutine, ütleme meediasse tekkinud kuvand tõele, et nüüd järsku on igal pool igasugusel lootusetult pätistunud noortekambad. Neid noortekampasid või noorte siukseid kogunemisi, et nad nagu on kusagil neid on olnud kogu aeg ja tõesti nad eelistavad koguneda kuhugi, kus ei ole nagu niisugust nii-öelda täiskasvanu järelvalvet kui me siin nendest parkidest räägime, pargid ongi niisugune koht, kus nad saavad olla väljas, nad saavad omavahel suhelda, neil ei ole seal otseselt mingeid nagu piiranguid ees, et keegi ei kontrolli neid kogu aeg. Et nad saavad tunda ennast vabalt. Ja neid on olnud kogu aeg sellele lootusetult pätistunud, küll suhtes ka, et needsamad nii-öelda noortekambad, ehk siis lihtsalt noored, kes on saanud sõpradega kokku, neid on olnud ka täiesti seinast seina. On ka väga tublisid õpilasi, kes kogunevad lihtsalt kuhugi ja, ja nagu on koos ja samas on ka neid nii-öelda pätistunud noori olnud kogu aeg, kes võib-olla otsivad mingisugust väljundit ja leiavad selleks siis natukene nagu vale väljundi, kuhu oma energia suunata. Noored on koos, niisama istuda on ka nagu igav, et nagu räägitud on ka, et siis nad otsivad mingisugust tegevust. Ma saan aru, et see on tegevuse puudus, lihtsalt. No mingis mõttes jah, et nagu see väljundit, kui täiskasvanu läheb ka sõpradega välja, et jutuga tee mõtestatud tegevust absoluutselt, et juttu võib ju ka rääkida, aga kui sa oled nagu tund või kaks juba juttu rääkinud, et tahaks midagi muud teha, et noh, aaa, sa lähed sõpradega bowlingut mängima, et samal ajal, kui sa nendega suhtled, mängid bowlingut nende jaoks on see umbes nagu sama asi põhimõtteliselt, et nad saavad kokku ja teevad koos mingeid tegevusi. Lihtsalt kahjuks on siis jah, need tegevused siuksed ühiskonna poolt mittesoositud ja, ja võib-olla siukse negatiivse tulemusega. Aga. Kas selline pätikampade probleemi tõstatamine selline paanilise hoiakuga kuskil meedias avalikult võib tuua vastupidise efekti, mida me ootame, et nendele noortele tundubki selline tegevuse pätti teha või mitte koolis käimisena? Just põnev ja põnevalt ohtlik. Jah, mingis mõttes kindlasti see mõjutab ka noorte käitumist, sest tegelikult noored on niisugune hästi ja ühiskonna peegel, nad nagu taastoodavad seda, mida nemad näevad ja tunnevad ja kogevad eriti teismelise eas trots on võib-olla sees ja ja, ja tahaks nagu ka kuidagi sellele süsteemile ennast kuidagi nagu vastandada või sealt nagu välja võtta ennast, et, et siis tundubki, et et kui me kogu aeg sellest hästi palju sihukses ülinegatiivses võrdes räägime, et siis see võibki ka kindlasti sellele noorele, kes on juba sellest siiski grupis, et see võib-olla talle tõukeks umbes. Aga nad võiks meist ka rääkida, et teeks ka midagi sellist, et jõuaks meediasse või et, et siis ma saan nagu öelda, et vaadake, et ma olen see kõva mees, kellest nad kirjutavad. Et see võib kindlasti olla see mõju. Samas on sellel ka kindlasti väga positiivne mõju. Et mina näen, et seesama noorte energia, tohutu potentsiaalne energia, mida kuhugi kusagil ära kasutada Ja niimoodi jätta, mine j endale ema. Oi, mine ja otsi endale uus ema. Taevas on minu laps. Kas on aru saada, kus on veel see piir, kus noort saab nii-öelda päästa? Nüüd selles suhtes, et mulle see väljend, et noort saab ikka veel päästa, see mulle nagu üldse mingis mõttes ei meeldi, sest vihjaks, et kusagil on mingi noored, keda ei ole võimalik absoluutselt, et aidata, et nad ongi täiesti nagu mahakandmisele seda minu arust kindlasti ei ole. Aga kindlasti on sihukeste esimeste ilmingute peale tuleks ka siis täiskasvanutel ja võimuorganitel ja üldse nii-öelda selle noorte ümber oleval süsteemil reageerida, tugisüsteemid reageerida. Ja siis ongi sellesama energia suunamine ja selgitamine. Aga kindlasti ei tohiks olla ka võib-olla niisugune liiga manitsev. Ja noh, mingis mõttes on ka see, et kui me karistame noort, siis sealt võib tekkida see efekt, et see karistus ei olnudki nii hull ja et sealt võib see ka lumepall veerema minna. Võtame näiteks, et noored ongi kusagil pargis laamendad, seal saevad pargipuu maha, ma tean ühte sihukest täiesti konkreetset juhtumit saagisid pargipuu maha vana roostes saega, tohutu potentsiaal ju, mõtle, milline energia selleks peab olema, tamme maha saagida ja kuidas sellele reageerida. Üks võimalus on sundida neid tegema ÜKT-d karistada politseiga siis niimoodi noh, siukest negatiivset kontakti luua, aga samas saab ka kõige selle politsei ja muuga sihukest positiivset kontakti luua. Võibki pöörduda näiteks noortekeskuse juurde ja kaasata noored siis sealsamas pargis mingile sihukesele hoogtööpäevale, et koristamegi, seda parki istutame, puud, räägime samal ajal juttu, suhtleme selle noorega ja võib-olla siis sealt tekitada seda seda efekti ja mõtet. Tegelikult saab nagu ägedaid asju ka oma selle energiaajaga teha. Et võib-olla tulevikus siis tuleb endal mõte, et noh, ma olen väljas, mul on igav, ma olen sõpradega. Aga võtame pundi kokku, lähme koputame linnavalitsuse haljastuse osakonna uksele ja ütleme tere. Me tahaks koristada seda parki, lehti riisuda, et me märkasime, et siin on nagu niisugune olukord, et need lehed on siin laiali, et kas me nagu võime seda teha. Ja siukseid asju on ka täiesti juhtunud noortega, kes ongi võib-olla olnud sellel nii-öelda riskigrupi osas ja siis pöördunudki selle nagu kuidagi positiivseks. Et selles mõttes on, on see sihuke hästi keeruline ja samas huvitav ja tore töö. Et needsamad noored, kes on justkui nagu näeme negatiivsena, et nad võivad olla ka väga suurte positiivsete muutuste loojad et see, et me lihtsalt ütleme, et mine kooli või et meil on Kanuti pargis Tallinnas noortekambad, paneme sinna selle turvamehe kõndima, Kanuti ei ole enam kampasid, nad on kusagil mujal, et nad lihtsalt lähvad mujale keskkonda, aga see ei tähenda seda, et nad lähevad sellesse keskkonda, kuhu me üritame neid suunata. Aga mida siis teha? Kuidas sa neid suunad? Jällegi hästi niisugune seinast seina, sest noored on erinevad ka nende, need nii-öelda kampade sisemised funktsioonid on erinevad, kuidas nad omavahel suhtlevad ja töötavad. Ja seal peabki siis juhtumist lähtuma ja leidma selle põhjuse, miks Nad on seal, miks nad teevad seda, miks nad ei käi koolis ja üritama sellele lahendust leida, kindlasti kaasata tugisüsteemi, kaasata koostöövõrgustik kui koolid, noortekeskused, noorsoopolitsei, kohaliku omavalitsuse, ühesõnaga kõik, kes tegelikult puutuvad ka nende noortega kokku, saavad aidata kaasa sellele, et noored ikkagist käiksid koolis ja, ja osaleksid ka võib-olla ühiskonnaelus aktiivselt. Kuid ainult teaksite, mida ma pidin üle elama. Mul on terve salk halle juukseid. Ema, meiega ei juhtunud ju midagi, aga oleks võinud juhtuda niikuinii värvid oma juukseid. Aitäh. See motivatsioon peab tulema noorest endast, kui me tahame, või see muutus, peab tulema noorest endast, kui me tahame mingisugust püsivat muutust luua. Ning jah, see, et pusib üks osa sellest tugisüsteemist see ei tööta, aga seal noh, ongi, sõltuvalt siis sellest juhtumist ongi see, et kes peaks selle fookuse enda peale võtma. Et kas seda konkreetset juhtumit peaks juhtima noorsoopolitsei, kas seda konkreetset juhtumit, Ta on võib-olla kõige lihtsam lahendada läbi noorsootöötaja noortekeskuse siukseid kaasamistegevuste ühiskonda. Kas seda peaks koolis tegema sotsiaalpedagoogid, õpetajad, et see nagu, kes seda protsessi juhib, see võib muutuda, aga, aga et see vastutus langeb ainult ühe osa juurde, sellest, seda ei tohiks olla. Mis tegevused noortele nii-öelda peale lähevad, et neid hoida sellistest probleemidest eemal või nagu viilimisest eemal koolist. Mis sinu kogemus on? Noortele meeldib teha tegevusi, kus nad on kaasatud, kus nad saavad ise otsustada kus nad saavad tunda ennast olulise osana sellest protsessist. Et see on nende jaoks ja samas ka teiste jaoks, nad saavad tunda ennast hästi, sest noh, me kõik tahaksime olla kasulikud, me kõik tahaksime ju tunda, et meie töö on oluline, meie tegevused on väärtustatud, mõtestatud see ju tekitab hea tunde igas inimeses samamoodi ka selles noores ja ongi noortekampades näiteks kui nad teevad mingeid tegevusi, kuidas sinna noortekampa sa üldse võid sattuda, on ju satud. Et, et sa leiadki lihtsalt selle soodsime, kes hindab, kui mujal on, sul võib olla raske ennast kuidagi niimoodi väljendada või siukest head tunnet tekitada siis seal selles noortekambas mingisuguse käitumisega need teised noored hindavad sind ja vaatavad, et oh, sa oled äge. Siis see tekitabki selle, et sa sulged ennast nii-öelda grupi ja tekitad siukse eraldi süsteemi sellest suurest süsteemist väljaspool kus siis ka tegutsete ja teie sees on noh, niisugune hästi oluline ikkagist tegelikult ka need väärtushinnangud, mis sest need võivad olla mingis mõttes valed. Need ei ole ühiskonna funktsioneerimise jaoks head, need on teistele inimestele ebameeldivat. Aga need on seal hinnatud, aga kui nad saaksid teha mingeid tegevusi niimoodi, et nad on ka selles suures süsteemis hinnatud ja ongi hästi raske on panna neid pärast tuua ära sealt, et näed, nüüd hindame sind vaid, kui me juba varem reageerime sellele, noh, see ongi seesama, et nad koristavad selle pargi ära ja nad tunnevad, et aga tegelikult me võikski nagu teha siukseid asju. Et see ongi seesama efekt. Põhimõtteliselt on see nagu mõju küsimus, kui sa oled sellises pätikambas ja te olete midagi ära lõhkunud, te olete mingi ühiskonnale mingit mõju avaldanud, te näete neid mingeid ära lõhutud, mingeid pargipinke või Puide, sa nagu saad samastuda, et mina veel selle, ma olen midagi siin korda saatnud, aga suunata kus suunata siis positiivseks, oleks see väljund või eesmärk? Jah, pigem jah, et tuua noored välja sellest, kus nad omakeskis siis loovad üksteisele väärtust vaid, et nad võivad seda oma väärtust omakeskis luua, aga ka meie ühiskonna sees niimoodi, et ka meie hindame neid nende tegevuste pärast tajuvad seda, tunnevad seda. Tegelikult me vahepeal lihtsalt unustame selle ära, et öelda ka mõne ägeda asja eest noorele, et väga äge oli aitäh, et sa tegid seda siukseid, mingid pisikesed asjad. Ja nüüd me ei tohiks muidugi siinkohal sassi ajada seda, et need noored, kes koolis ei käi, ei, ei ole automaatselt pätikambad, ometigi. Kõik noored, kes puuduvad koolist, ei ole pätid ja kõik pätid ei ole noored, kes puuduvad koolist. Et ei ole siukest võrdusmärki nende vahel ja kindlasti me ei tohiks seda ära unustada. Ja samas me ei tohiks ära unustada ka seda, et kõik noored, kes viibivad pärast kooli kusagil pargis koos, samuti ei ole pätid, nad on lihtsalt noored, kes tahavad omavahel aega veeta oma sõpradega koos niimoodi, et Nad tunnevad ennast võib-olla pisut vabamalt, tunnevad ennast hästi ja nüüd ongi see, et kuidas me loome neile sinna juurde selle väärtuse, et nad saavad seda positiivselt oma seda energiat suunata, mis neil seal siis tekib? Aga olles Võru noortekeskuses noorsootöötaja ja ma tean, et seal on kogemusi ka Tallinnas käies koolitustel, noortega kohtudes, et kas seal on mingi vahe ka Põhja- ja Lõuna-Eestil, Kagu-Eesti noortele näiteks Tallinna noortel, et kas nende probleemid on erinevad. Paas probleemid jäävad samaks, aga kui me räägime suurematelt noorte muredest siis jah, seal on erinevusi näiteks Võru ja Tallinna vahel, väga suur erinevus on see, et võrus me ei näe siukest keelelise erinevuse poolest noori. Et ta ei ole venekeelseid noori nii palju. No neid on, neid on omajagu, aga kuna meil ei ole ka selle eraldi venekoolina, käivad kõik ühes koolis, nad suhtlevad kõik omavahel selles suhtes nad segunevad, ära sinna. Ja kuna neid on palju vähem, siis neil ei teki seda, et nad suhtlevad siis ainult selle keelekeskkonnaga, kus neil on mugavam. Ei tohiks tekitada seda meie ja nemad, vaid me oleme kõik ühiskonna liikmed ja me kõik tahame, et asjad oleks hästi. Et me kõik peame selle jaoks pingutama, et sihuke jõhker eraldamine tihtipeale toob negatiivseid tagajärgi, süvendab probleemi? Jah. Kas. Noored ise ka aduvad mingisugust teatud probleemi nendes päti kampades nii-öelda või koolist puudumisest. Jah, kui nendega rääkima hakata, siis nad isegi kui nad võib-olla alguses kohe ei adu seda, aga ilma et ma peaks neile näiteks ütlema seda, et see ei ole okei, siis vestlusest tuleb välja, et nad lõpuks jõuavad sellele järeldusele, et jah, võib-olla tegelikult see ei ole kõige parem lahendus. Jah, ma võiksin öelda, et ka suuremas pildis vaadates jah, noored tajuvad ka seda probleemi ja ka noorte sees on tekkinud see meie nemad tunne natukene, et nad tajuvad ka seda probleemi, et kui mina ei puudu, et kui teine noor puudub siis ka, et, et see on probleem ja noh, siin on jälle võib tuua positiivseid ja negatiivseid näiteid, kus see võib omakorda koolikiusamist juurde tekitada. Või siis samas positiivseid näiteid, kus klass võtab kätte, uurib ise välja, et miks see noor puudub ja aitavad tal leida selle lahenduse sellele probleemile, miks ta koolis ei käi. Vahepeal võid tõesti seda öelda, et, et nad on üllatavalt targad. Nendesamade noorte probleemide puhul on väga kihvt, kui me kuulame ka noorte lahendusi, sest sealt tuleb vahepeal tõesti selliseid suurepäraseid pärle, mille peale meie ise täiskasvanud täid no ei tule. Kuigi noh, siin on jälle see meie nemad eraldamine, aga nemad näevad probleemi lähemalt ja nemad saavad aidata meil seda paremini lahendada. Närvitilga äi oli Raua jämedad nihukesed, need lapsed siis peavad olema väetatud. Ja nüüd jätkame koolist puudumise teemaga, ma toon siia vahele mõne fakti, mis on välja tulnud uuringutest. Eneli põld on üks sellistest teadlastest, kes on seda uurinud lähemalt. Ta küsitles 2013. aastal seitsmenda kuni üheksanda klassi õpilasi ja sealt tuli välja väga palju neid põhjusi, miks lastele näiteks ei meeldi koolis käia. Tuligi välja neid põhjusi, miks neile või mis neile koolis meeldib. Küll aga võib-olla oluliselt. Meie saate kontekstis on need põhjused, miks nad, mis lastele koolis ei meeldi, sest et need võivad olla ka põhjused, miks sinna kooli ei minda või siis koolist puudutakse rohkem. Ja väga oluline on see, kuidas laps saab läbi, et ajaga need õpilased, kes kellel ei ole head suhted õpetajaga, nende hulgas levib ka rohkem arvamus, et koolis käimine on ajaraisk. Ja tee on oluline see, et koolitund oleks huvitav ja et seal ei oleks segavaid tegureid, on need siis segavad klassikaaslased. Aga väga oluline on ka see, et õpetaja suhtumine õpilastesse oleks võrdne ja ei oleks ebaõiglane. Ja et see väljenduks, hindamises ega, ega muudes tegevustes. Ja õpilased küll leiavad, et nad käiksid meelsamini koolis, kui seal hinded ei pandaks. Kõik Eneli põld toob ka välja, et võib-olla pärisreaalsusesse nii ei kehtiks. Hinne on ikkagi mingisugune asi, mis natukene motiveerib, mobiliseerib koolis käimist. Selle kohta, mida Eneli põlluküsimusest veel välja tuli, saate tänase päeva jooksul hiljem lugeda ka ERRi teadusportaalist novaator. Aga praegu on meil stuudiosse jõudnud Tallinna Ülikooli kasvatusteaduse dotsent Tiiu Kuurme, tervist, tervist. No kuidas selle koolis käimisega on, miks lapsed koolist puuduvad või miks neile seal ei meeldi? Kas sellepärast, et maailm on nii väga muutunud ja inimene läheb kuhugi ehk kahel põhjusel üks põhjus on, kui talle seal meeldib, kui see koht teda kutsub, ja teine põhjus on, kui sunnitakse ja kästakse. Ja nüüd ma olen ja vanasti sunniti ja kästi ja otse loomulikult oli neid lapsi ka, kellele meeldis. Aga tänapäeval me oleme sellises olukorras, kus järjest vähem inimesed teevad seda, mida sunnitakse, mida kästakse. Ehk suureneb vabade inimeste hulk ühiskonnas ja nii paljud noored inimesed tõlgendavadki enda jaoks. Et ma tahan olla vaba ja ma luban endale aeg-ajalt minna kooli. See on üks asjaolu seal. Ja ma ise olen ka uurinud, et mis lastele koolis meeldib, mis ei meeldi koolimeeldivus. Ja laias laastus tuli välja neid uuritavaid oli seal üle 600 Eesti 10 kooli pilastest. Laias laastus tuli välja, et koolis meeldib rohkem, pigem kui et koolis ei meeldi, nii poistele kui tüdrukutele meelt teeb, pigem meeldib koolis käia. Aga mis seal koolis meeldib? Mäekõrguselt kõigest üle oli suhtlemine, eakaaslastega saab olla koos, teistega saab nalja. Ühesõnaga kool on selline sotsiaalne, avalik koht, kus noored omavahel kohtuvad ja see on neil esiplaanil. Kui mõelda siit edasi, miks võib-olla ka ei tulda kooli, siis üks põhjusi on, et need suhted võivad väga käest ära olla majakaaslastega. Ja kui siia kõrvale tuua, kui hüppeliselt on kasvanud depressiivsed, laste hulk, psühholoogilist abi otsivate laste hulk siis arvatavalt tuleb ka uurida seda, kuidas neil on lood nende suhetega mis on seal koolis õpetaja-õpilase suhtest rääkides, et see on igivana probleem olnud. Varasematel aegadel luges siin autoriteet ja kool on olnud pikem autorit tarne ja väga autoritaarne asutus. Mida kaugemale minevikku, seda autoritaarsem. Tänapäeval avalikult arenenud maades on kõneks kooli demokraat keha ja nimelt ka osalusdemokraatia, et õpilased saavad kaasa rääkida, neid puudutada vastavates otsustes. Ja väga jõuliselt sässi teostab Põhjamaades praegu. Ja see annab õpilasele osaduse selles koolis, et koole, minu koht, ma saan selles kaasa rääkida, keda, mis minuga juhtub, mida mulle pakun, kas see, mida me seal tegema pean. Et see on üks väga oluline moment. Ma küsin siia vahele selle autoritaarsuse autoriteedi suhtes, need ei ole sünonüümid, autoritaarsus viitab sellisele valitsemisviisile, kuidas me üksteisega suhtleme. Autoriteetses, aga lugupidamise Raustamisele, et kindlasti ei käi need käsikäes autoritaarses koolis, ei pruugi õpetajal olla autoriteeti ja vastupidi, väga demokraatlikus koolis võib olla väga palju autoriteetsemaid, õpetajaid, omagi, koolipõlvest mäletan neid õpetajaid, kes võib-olla olid kõige karmimad ja kõige sellised, kelle tunnis ka kõige rohkem õpiti. Ma toon, kohesin nimelise näite. Minu keemiaõpetaja. Linda Undusk oli üks selline, keda absoluutselt kõik õpilased austasid ses detaili väga autoriteetne ja tema tunnis oliga tõeliselt nauding käia. Ehk et kui me tänapäeval räägime sellest, õpilased ei austa õpetajaid, millest see tulla võib. Noh, iga asi, millega me silmitsi olema, et seal taga on kompleks põhjusi. Ta ongi keeruline seal viie taandada kõik ühele põhjusele, autoriteetsuse autoritaarsus vast on ju ka teada ette, autoritaarsus põhineb positsioonil ja võimul ja õigusel kamandada, käskida, karistada autorit teetsus põhineb? Noh, Eerik from Ilon termin loomulikud autoriteedid, et inimene oma isikuomadustega, oma teadmistega, sellega, kes ta ise on, pälvib austust sellega, mis väärtusi ta kannab. Sellega ta pälvib austust. Et ta on usaldusväärne sellisena see on siis autoriteetsus ka, miks õpilased õpetajat ei austa ja siin tahaksin ühena nendest põhjustest taas rääkida ühiskonnast. Kas meie ühiskond austab õpetajat? Ja vastuseid jälle pole kuigi lihtne leida. Aga kui meedias kõlab aasta-aastalt ja aastakümneid, et õpetajal vaja tõsta palka, õpetajal niru palk ja meie valitsusega hoolitseme ja tõstame siis sellel on oma kõrvalmõju, näitab õpetajat ühiskonnas kui hullikest, kellele millegipärast antakse viletsat palka ka ja kuigi seda lakkamatult tõstetakse, on see palk jäävalt vilets ja jääb ikka maha sellest, mis on õige. Selle kaasand on see õpetajaskonna sooline koosseis ja see on minu meelest katastroofiline. See on siis jälle püsivalt kuskil 86 protsenti naisõpetajaid, ülejäänud meesõpetajad. Ja siin tuleme soostereotüüpide juurde ja päris ilmnes, stereotüüp on see, et ametkohad, kus töötavad mehed, on nii ehk nii kõrgemalt tasustatud, siin pole juttugi, mees saab ikka parema palgameeste töökohad on hästi tasustatud. Ja meeste tööd on ka aktsepteeritud ühiskonna seal lugu p antud ja seal ei räägita üldse kuskil palgast, et seal kuskil mingitel Iidee meestel või on vaja näiteks palka tõsta, palk ongi juba suur. No ühesõnaga, see on see üks pool, see õpetaja autoriteetsus materiaalsel pinnal. Aga teisalt on ka õpetaja autorid teetsus vaimsel pinnal. Õpetaja kui teadja, õpetaja kui usaldusväärne isik. Ja siin on jälle laieneb dosed, õpetaja ei saa olla enam teadja. Kuna me elame kõigile avatud väga massiivse teadmusühiskonnas on mõeldamatu, et õpetaja oleks mingi asja ülimuslik teadja, kes siis seda teab teadmist, hirmu ja armuga jagab õpilastele õpetaja niimoodi, nii oma teadmistelt kui tuselt tuleb järjest lähemale õpilastele. Et see distants kogu aeg kahanev, õpilaste õpetaja, et vahel ja juba ka sinatatakse juba kõnetataks eesnime pidi õpetajaid. Nii et see on kõik sellele märk. Ja siin siis mulle tundub, et mis asja päästaks, ongi seesama loomulik autoriteet. Ja väga teistmoodi ja hästi ilmne tähelepanu kooli suhetele peaks ikka rõhutatult hakkama tegelema koolisuhetega suhtluskeskkonnana, aga et see koht oleks miski, kuhu siis laps läheb sellepärast et ta on hoitud, kaitstud, hoolitud, märgatud ja tema vajadustele tullakse vastu, et kool on tema koht, temal on koolis koht. See tegelikult toob meid tagasi selle juurde, miks laps läheb kooli või miks ta sinna ei lähe, kas ta tunneb ennast koolis hästi või mitte ja milline on tema suhe teiste õpilaste õpetajat. Aga kui me tuleme selle juurde, et ma enne eetrit küsisin teie käest, kas kool on kasvatuse parandusasutus et ennekõike on ta haridusasutus, kuidas te tegelikult näete seda haridusasutus, kasvatusasutuse parandusasutus, rolli? Siin on jälle niimoodi, et traditsioonis on kooli peetud asutuseks, mis parandab lapsi, teatud vigadest ja lapse kaasasündinud viga on see, et ta teab vähem kui täiskasvanu tal ei ole neid kogemusi, suutmisi ja kool peab kogu aeg parandama last millekski õnne, millestki õnneks selles paradigmas hakatud taganema ja meil domineerib ainult üks, et kool on haridusasutus. Ja sellele selle kohta ei saa üldse mitte midagi öelda, et kool seda ei ole või ei pea olema. Aga tuleb samas väga tähelepanelik olla ka selles suhtes. Kool on jätkuvalt kasvatada, kuidas asutus. Sest mis kasvatus on, kasvatus on sees, sihipärased mõjud, lapse kasvamise saatmine lapse suhtemaailma loomisele, kaasa vitamiine ja koolis toimub see nii, ehk nii toimub läbi kond tekstide läbi selle, kuidas õpetaja käib, kuidas ta suhtub, millised võimalused inimesel koolis on, kui õiglaselt lahendatakse probleeme, millised ootused on kellelegi? No praegu on ikka päris erinevad ootused näiteks poistele ja tüdrukutele, et need ootused on erinevad ja kumbki pool saab sellest väga hästi aru ka, et see niimoodi on. Kõik osapooled saavad aru, aga ikka seal niimoodi. Ja kogu sekundit tekst loob siis märke ja tähendusi. Lapsed haaravad intuitiivselt õhustelt ahhaa, elu on selline, elus käib see niimoodi elu, reeglid on sellised. Ta haarab seda kõike koolis ja kool. Ma nimetaksin seda kooli nähtamatu käsi, kooli, nähtamatu käsi kasvat. Ja küsimus on selles, kas me ühiskondlikult tahetakse see kässi teha nähtavaks või hoida edasi seda nähtamatut tuna. Ja kui miski asi on, mille vastu pole huvi, mida juurita, mida ei väärtustata. Mulle tundub, see asi hakkab metsistama, ühiskonnas läheb isevoolu teed, kasvab umbrohtu. Tundub, et see nähtamatu käsi on vahepeal nii nähtamatu, et need lapsed sinna kooli ei jõuagi ja siis ei ole kasu ei autoriteetsestega autoritaarsete õpetajastega nähtavast või nähtamatust käest. Kui see lapsi siis sinna kooli ei jõua. Praegused täiskasvanud, mina ütlen ausalt, minul ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et laps ei lähe kooli. Aga kuidas see siis on võimalik, mis meil vahepeal muutunud on? Just selles kontekstis, et kas seal koolis on midagi nii teistmoodi. Tegelikkuses nii nagu kunagi ma huviga lugesin ühe saksa noorsooorjat hoomast Siie raamatut Southern klikke, noh see tähendab, et minu, minu kaasteelised, minu ajastas, et kool on muutunud järjest leebemaks, järjest inimlikumaks, järjest lubavamaks, järjest võimalusterohkemaks ja sellega ei kaasne, et järjest suurem huvi ja soov sinna kooli minna vaid sootuks vastupidi. Et kool on üks valikutest. Ja siin on kontekstiks ka muutunud lapsepõlv, muutunud lapse staatus ühiskonnas. Laps on järjest enam tähtis, laps on keskmes, järjest kasvab nende täiskasvanute hulk, kellele laste murede eest seismine on ametitöö, mille eest makstakse palka. Lapsi on järjest vähem, laps ongi tähtis, ta väga hästi saab aru, mis ühiskonnas toimub ja ta tõlgendab, et kool on või ei ole minu valik. Ja siin on muidugi mugavuse moment kõiksugu muud põnevad väljakutsed. Ja muidugi ka see, et milline on see kodune suhtumine haridusse või kodune suhtumine kohustustesse või kas tahetakse üldse kohustust võtta siin absoluutselt tuleks tuua pildile kaane Su need lumehelbekesed, keda on ikka uskumatult palju statistika järgi meie ühiskonnas. Nende lumehelbekeste seoses tuleb mul meelde üks noor, kellega ma kohtusin ülikooli sisseastumiskatsetel tema aastast sisse ja siis ta proovis defineerida, kes on lumehelbekesed. Nüüd ta ütles, et meie lumehelbekeste põlvkond oleme need, kes ootavat üha rohkem vastutulelikkust ja ootame, et meie eest asju ära tehtaks, mis mõnes mõttes võib-olla tõesti aitab seda defineerida, kui me üldse peame teda defineerima. Aga sedasama vastu tulevikkuse juures ütleme et kui lapsevanemal nüüd ongi teismeline kodus, kes ost ootab seda vastutulelikkust, et äkki me täna ei pea minema kooli, äkki ma ei pea tegema seda asja, äkki ma saan kuidagi muud moodi läbi. Aga samasse lapsevanem tahaks, et see laps käib koolis ja tal enam ei käi jõud üle, kus lapsed, et ma lihtsalt ei lähe ja ei, ma ei räägi sulle ja ma ei tahagi suga rääkida ja paugutab ust veel paneb, paneb ukse lukku. Mis siis üldse lapsevanem veel üle jääb, kas ta peaks minema kooli abi saama, kas ta peaks pöörduma psühholoogi poole või kas ta peaks andma oma lapsele rihma nagu meie meie küsis meie käest, kas peaks andma vitsa? Kui vanem annab lapsele rihma, siis laps pöördub kohe lastekaitse poole ja vanem saab karistatud, sest meil on seaduslikult keelatud laste füüsiline karistus. Ja laps teab, et ta võib seda teha. Ja see on väga raske, et mis vanem peab tegema. Ma arvan, et ta peaks abi otsima. Sest vanemad on ka sedavõrd hõivatud ja mures et need lisapinged võib-olla süvendavad nende endi ärritav väsimust ja ärrituvust. Ja mis kõik on, kui vanem on lapsele kujunenud autoriteediks vanem ütleb, et lähed kooli ja siis laps läheb. Kui seda ei ole, siis laps ei lähe, kui ka vanem seda ütleb kool vaid kümneid kordi selle vanema välja kutsuda. Ka vanemal puuduvad need vahendid, et see laps sinna kooli viia. Ja siin on vaja ühiskondlikult mõelda nende abinõude järele, mis nende lastega teha. Ja ka koolil ja alati on mõjunud inimeste peale, eriti veel laste peale. Kui lapsed tajuvad, et keegi on väga mures nende pärast, keegi hoolib neist, keegi tahab, et tal läheks hästi. Et selle hästi minemise nimel pead sa ise pingutama. Tema tulebki võib-olla vahel vastu tulla ja anda individuaalseid töid lasta töötada individuaalses rütmis lastel ja mitte avalikult halvustada. Ilmselt paljud ei lähe kooli pärast seda, kui nad on saanud haavu haavata, Ta saanud kuidas nüüd on maha jäänud, neid on halvustatud, nad on lootusetud, et neid keegi ei aita järele. Ja see loomulik tee ongi, siis ta loobub. Ja muide koolist väljalangevus on ikka poistel palju suurem kui tüdrukutel põhikoolis ikka on märkimisväärselt suurem. Aga millest see tuleb, kas see võib olla sellest, et me juba väiksest peale poiste võtleme tahta, ongi toituke poisid arenemadki aeglasemalt ja tal tulevadki asjad kehvemini. Ja siis ühel hetkel avastame, et ta on teismeline, kes enam üldse koolis ei käi. Kas need on kuidagi omavahel seotud, kas meil on madalamad ootused? Meil ongi madalamad ootused poistele, poisid saavad sellest aru ja see uurimus, mis meie väike uurimisgrupp tegi siin paar aastat tagasi seal ikka väga palju poisse kirjutas, et meilt ei oodata midagi, neil lastakse olla ja me ei peagi tegema neid kodutöid. Sama näevad tüdrukud poiss tehases, et poistele on madalamad ootused koolis ja saadad poistele kas signaali, et oletegi kuidagi nagu rohkem mullikesed või et te olete nii tülikad tegelased. Et ma säästan iseennast, et ma madaldan ootusi teie suhtes, mõtleb ülekoormatud, et see on võimalus. Et ta ei taha jageleda nendega, tal on palju õpilasi, palju tööd. Ja siis ta lihtsalt nagu enese säästmiseks võib-olla madaldab neid. Tõsi poiste osas. Aga seal on jälle need suured soolise soolisuse taustad ühiskonnas ja see meheks olemise puhul ei ole haridus sugugi väärtustatud sedavõrd, kui on naiseta enese jaoks sisse väärtustanud võrrelduna siis diplomeeritud noorte hulgas on meil mäekõrguselt rohkem naisi. Samas on nendel naistel 20 protsenti madalamad palgad, nende jaoks ei ole töökoht. Meil kõnnib Eestis ringi hulgi doktorikraadiga noori tublisid naisi, keda keegi ei vaja tööle. Ja see on juba signaal poistele, et see haridus on mingi naiste värk, mis leiba lauale ei too. Ja õige mees on see kõva mees, noh, seesama kõva mehe või Hecemoonilise maskuliinsus ideaal, mis on üsna tugev meil siin, Eesti ühiskonnas. Ja ega laps ei ela, ainult koolist, ajab ühiskonnast, läheb meediaruumis, ta saab aru küll, mis toimub ümberringi. Ja siit ta teeb omad järeldused, poisid just et meie saame ka niisama, et milleks pingutada, Ta ta. Ja noh, lisame siia, et koolis õpetajaskond on üle keske naisõpetajad ja toome siia juurde ühiskondlikku tausta, et üks kõige enam halvustatud ja tõrjutud inimrühm meie ühiskonnas on vanad naised, paraku. Et nende olukord on niisugune, et neid ei panda tähele, neid koheldakse halvasti. Arstilgi öeldi minu tuttavat, kui ta läks abi otsima, et vaadake passi, mis ta siia tuleb, et umbes inimene on täies tööjõus veel, panustab ühiskonda. Ühesõnaga niisugune suhtumine ja poisid saavad sellest ka aru ja talle ei ole autoriteetne see midagi, ütleb seesama ühiskonnas küllalt tõrjutud positsioonil olev vananenud aine. Kui tahta, et meie lapsed käiksid koolis, siis tuleb väga-väga laialt tegeleda nende asjadega. See ei ole ainult kooli taseme probleem ega isegi mitte ainult kodutaseme. Probleem. Mõnikord aitab natukene hirmutamine, mina küll mõtlesin selle peale, et aga minust tulevikus saab, kui ma ei õpi või kui ma ei tee seda, võib-olla selline tüüpiline tüdruku mõtteviis, jällegi. Aga kui me nüüd peaksime nendele lastele andma pildi nende tulevikus, et kui sa oled kolmeteistaastane, kes jättis kooli pooleli ja seal ongi kuus ja pool klassi haridust mis siis, mis nendel lastel öelda, mis su tulevikuvõimalused on? Siin annatu toredasti lausa videoid näidata. Ta, sest neid näiteid selle kuueklassilise haridusega poisi eludest on ju küll ja küll. Võib-olla see aitab päris hästi. Kuigi tead, teatud vanuseni ei mõtle lapsed üldse tulevikul, nende jaoks on ainult Oleri. Ja see tulevik, nii nagu kolmekümnesed ei mõtle kuigivõrd pensionile. Nii kasse teismeline ei mõtle nii väga, võib-olla varateismeline nii väga oma tulevikule. Ja ühel hetkel on rong läinud, et sa ei jõua enam järele teistele seal oma õpingud. Kuidas aga selline tõsised kõnelused lastega ühiskonna väljavaadete teemal ühiskonnas ja mis on ja mis ei ole haridus, mida tähendab, kui sul ei ole haridust? Võib-olla see paneb mõnegi mõtlema. Viimase küsimusena küsiksin teie käest, kui teil oleks üks kuni kolm asja, mida te saaksite praegu koolis muuta, kui teil oleks võlukepike, mis tõesti muudaks ka ükskõik, kas raha on, tähendab, et raha oleks ja kõik võimalused oleksid. Mis need üks kuni kolm asja oleksid, mida te suudaksite? Kas see on nii ilus küsimus otse-eetris väga raske küsimus. Ja hiigla kombel oleks vaja selle üle mõelda. Mina võtaksin lipukirjaks 80.-te aastate lõpul, kui oli suur. Terve rahvas liikus ja kõneles hariduse nimel ja lipukiri oli hariduse humaniseerimine. Küsiks, kui kaugel me sellega oleme? Ma teeksin inimlikuks kooli õpetajate jaoks õpilaste jaoks paindlik kaks, erinevad õpirajad, erinevad p, keskused, erinevad tugisüsteemid, individuaalsusega tõeline arvestamine, mitte näiline arvestamine, lugupidamine igaühe vastu. Ja päris kindlasti, et ei pea ainult õpetad lapsest lugu pidama vaid ka, et see lugupidamine on vastastikune, et see on meie reegel baasreegel. Minu jaoks kõik taandub selle inimlikkuse aspekti juurde. Ja kui inimesel on hea ja ta usub ja usaldab seda, kes talle räägib, et haridus on oluline haridus, kingib sulle rikka kauni elu. Laps usub seda, et siis võib-olla need asjad hakkaksid muutuma. Aitäh, Tiia Kuurme, nende väga huvitavate mõtete eest. Head raadiokuulajad ja hea lugeja, kes kest meile kirjutasite, küsisite, kas oma 13 aastasele tütrele tasuks anda pitsameistrite koolis? Ei käi. Lihtne soovitus on jätkuvalt, et ei tasu anda vitsa. Küll aga on koolist puudumine tervikuna nii ühiskonna jaoks suur probleem, kui ta on ka keeruline probleem selle lapse jaoks ja selle põhjusi, nagu me tänases saates nendest nendest intervjuudest oleme teada saanud, neid põhjusi on terve rida. See võib olla mitte hea suhe õpetajaga, aga see võib olla ka mitte hea suhe kodus, kus lapsevanem ei olegi aastaid kuulanud, mida tema laps teeb, ega ei ole tundnud selle vastu huvi. Siis teisme eas hakata järsku huvi tundma natukene, liiga hilja. Samuti see, kui hästi laps saab koolis hakkama. Eneli põlluuuringust tuli väga hästi välja, et need lapsevanemad, kes jälgivad oma lapse haridusteed ja koolis toimetulek näiteks e-kooli vahendusel või stuudiumi vahendusel ja kes hoiavad kogu aeg silma peal, kas õhtul koolikott sai kokku ja, ja mis hinde sa täna said ja kuidas seal, mis te tegite seal tunnis? Küsige mõnikord natuke rohkem oma lasteaiad ja küsige seda, mida te vahetunnis tegite. Ehk tundke huvi selle vastu, mida teie laps seal koolis teeb, sest kool on küll haridusasutus, aga ennekõike kasvatakse seal inimeseks. Ma loodan, head lapsevanemad, te saite häid mõtteid ja head täiskasvanud, kellel teil on teismelisi lähedasi, kes vajaksid võib-olla seda nõu ja tuge ja võib-olla mõnikord ka pildi maalimist, mis juhtub siis, kui ta koolis ei käi. Igaüks saab natukene panustada sellesse. Kõigest, sellest saab täna lugeda pikemalt ka Eesti rahvusringhäälingu teadusportaalist novaator Meie toimetaja, mina, Marju Himma, olen tänase saate aitasid kokku panna toimetaja Linda Eensaar ja helipuldis Kätlin Maasik. Järgmiste kordadeni huvitaja saates. Järgi on ja ta ei ela leelel mõrvalaagi pääle.