Euroopa kultuuripärandiaasta. Vikerraadio. Tere, head kuulajad ja tänases saates räägime me hiites ning looduslikest pühapaikadest, aga ka looduslike pühapaikade kuva ehk fotovõistlusest, kuhu saab veel mõned päevad oma töid esitada. Tegemist on rahvusvahelise võistlusega, mis toimub juba üheteistkümnendat korda. Kõigest sellest räägib meile täna Ahto Kaasik looduslike pühapaikade ja rahvapärimuse uurija ning vanasõna, mida täna kuuleme, kõlab nii, et mari ei kuku enne puust, kui on küps sellest räägib folklorist Risto Järv. Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Taivo Särg tutvustab täna meile ringmängulaulu ja räägib, kust seda lauldi, millal lauldi, kes laulis ja mis mänge siis selle laulu saatel mängibki. Niisugused on teemad täna, minu nimi on teristadainja. Esimese loo mängib meile need 100 küla bänd sinna ja tänna. Linn ja Tallinna pudeli Viiala lähimad. Mida otsima Edgars rahu noormehi võiksid ela kyla minna oma tee. Nii ja sinna rihib, seda ei tehta siin kuskil leivata. Kes peaks, siis on sinu hinn ja kätel kanda võiksin ning kellel pind lähed ja halgaa appi kuningordeniga pik jäärad. Igal juhul on aprill on Huuni, laulan nõnda minna lõbusam. Litskordaarluse päev, mil, kui võluväel ma kohtan kindia, ulatan sulava käe. Ei tööd ega ülakomade lootmist, oli minu poole tee. Nüüd lõpuks kohtusime. Ja vaata ja kui kindel mee ja pilku hoiame. Nii, meie meie ei pea. Tänaseks teemaks on hiie looduslikud pühapaigad ning fotovõistlus, mis kutsub siis üles inimesi märkama, tähele panema, tegema üks klõps, saatma siis võistlusele 11. kord juba toimub selline võistlus ning Tartu stuudios on meil looduslike pühapaikade ja rahvus rahvapärimuse uurija Ahto Kaasik. Tere. Tere hommikust. Ma paluks sul kõigepealt mõne sõnaga tutvustada, mis võistlus see selline on, mis juba tõsi 11 korda on olnud ja keda sinna või milliseid pilte sinna oodatakse. Hiite kuvavõistlus on siis hiite fotovõistlus, et ootame tehtud inimestele tehtud fotosid, olgu algajad või meistrid, professionaalid, kõikide fotod on võistlusele väga oodatud. Ja selle teemaks on siis ajaloolised, looduslikud pühapaigad. Meie hiiepaigad, silmaallikad, ohvrikivid, pühad puuder, ristipuud pühad jõed, järved ja koopad. Pühajärve näiteks Otepää lähedal või Taevaskoda või Panga pank Saaremaal, Kaali pühajärv. Lemm, Lehmja hiietammik Harjumaal, Saula siniallikas Tallinna lähedal. Kõik sellised looduspaigad, mida juba meie esivanemad on pühaks pidanud, austanud, ravimas, käinud ande, viinud seal, et need paigad on siis võistluse teema. Nende paikade pildid on väga oodatud ja kõik kõik inimesed, eestlased, eestimaalased ja tegelikult ka välismaalased on oodatud võistlusest osa võtma, sest see on rahvusvaheline kuvavõistluse. Mis see tähendab, rahvusvaheline, et saadetakse siis oma kodumaalt neid pilte või peaks siis välismaalane tulema ja siin meie pühapaiku pildistama? Et see võib olla nii ja naa, et loomulikult ka välismaalaste Eestis tehtud pildid on oodatud ja ma tean, et on ka tulemas selliseid pilte või eestlaste tehtud pildid mujal maailmas ütleme meie rahvas rändab päris palju ja jõuab sageli ka, et olgu siis hõimurahvaste pühapaikadesse näiteks suvel siin looduse omnibuss korraldas reisi Marimaale ja Kädiga mari mahitas või siis tõesti teiste rahvaste saadetud pildid teistest maadest, sest see nähtus ei ole omane ainult Eestile, vaid ka ju tegelikult Euroopale ja laiemalt maailmale. Tegemist on ka Euroopa ja, ja maailma kultuuripärandiga. Ei need pildid tuleks saata siis VTT maa vald, punkt ee kaldkriips kuvavõistlussidekriips 2018. Või lühidalt panna otsingusse maa vald, punkt ee ja tolle veebilehe esilehel siis on kohe ka link või osa, kus on kuvavõistlus pealkirjas. Sealt siis jõuab ka tänavuse aasta võistluse lehelehele seda võistlust korraldada, papp, hiite maja, sihtasutus ja maavalla koda on siis partnerid, samuti vabatahtlike koostööring, Hiiepaik ja maavalla koda siis omalt poolt on pandud välja selle veebilehe, kus saab võistluse pilte Ta üles laadida ja vaadata. Ja kõik seni saadetud pildid ka eelnevate kümnevõistluse pildid on sealsamas maavalla kuvavõistluse lehel vabalt vaadata, kõikidele tutvuda. Et sa paned, aga öelge, kui need 10 aastat need varasemad, mis on toimunud, mida inimesed siis pildistasid ja, ja mida saadeti ning kus nähti seda momenti, et vot nüüd see on see õige. Sest iseenesest see on ju võiks minna ka täiesti looduskategooria alla, sest noh, eks iied, allikad see kõik on ju ka looduset, kuidas neid ära tunda, et see looduse osa on püha paik ja see ei ole. See on väga hea küsimus sest loodusliku pühapaiga aineline tunnus ongi loodus see, mille loodus on loonud see, mille autoriks on loodus pinnavormid, mäed, orud, veekogud, taimestik, loomastik, mis selles samas pühapaigas kasvab. Ja selle, need paigad on leidnud esivanemad, tundnud siis millegi järgi ära kas oma sala, et ega, või oma kogemuste kaudu näiteks, et just see allikas aitab silmi ravida ja too kivi ravib hästi nahahaigusi. Et igal juhul me oleme need paigad esivanematelt pärinud. Ja paljud inimesed ikkagi on ju ka lapsest peale käinud kooliga või ka vanematega sellistes paikades ekskursioonidel. Et niimoodi need teadmised tulevad inimeselt inimesele. Et tänavu aasta alguses koos maa maa-ametiga avasime ka looduslike pühapaikade kaardi maa-ameti portaalis üleval ja seal on üle üle 1100 erineva ajaloolise loodusliku pühapaiga. Et ka seda kaarti saab väga hästi kasutada nende paikade leidmiseks. Ja on ilmunud ka kirjandust ja erinevaid teabeallikaid on juba üsna rohkesti pühapaikade leidmiseks, aga mida inimesed seal näevad? See on kindlasti väga isiklik pühapaigad, looduse ilu, looduse võlu või, või looduse lumm. Arne Ader, kuvavõistluse kauaaegne hindamiskogu esimees on just seda lumma toonud esile, et nende piltide peal, et tema just ka professionaalse fotograafina hea meelega näeb, kui inimesed märkavad sele paiga selle loodusliku pühapaiga salapärast väge ja veel enam oskavad selle kuidagi ka pildile jäädvustada. Erinevad loodusobjektid, mida me seal siis näeme inimeste jäetud annid, inimesed tavasid järgimas või teisalt ka jäljed pühapaikade rüüstamisest, olgu need toimunud siis vanemal ajal või, või mõnikord lausa ju ka tänapäeval siia puid raiutakse või hiiepaikasid küntakse, harjutatakse seal, et kahjuks tuleb selliseid asju ette. Et erinevatele teemadele on pandud ka välja, siis erinevad auhinnad näiteks looduskaitseauhind, pühadeveteauhind, pühade saarte auhind, pühad kivid, pühad puud, hiied eraldi või hiie valu. Tänavu esimest korda on teemaks ka tervis pühapaikades ja seal siis inimesed ennast tervendama, olgu silma, oli igal või mõnel pühal, kivil või tervendamisega seoses sinna jäetud mingid esemed. Et see on siis selle selle auhinna teema ja samas on ka see asi, mida pühapaigas märgata, tähele panna ja jäädvustada. Ma just vaatan siin eelmisi pilte, eelmistel aastatel, mis on saadetud ongi loodus erinevate rakursside pealt, et kui ei oleks allkirja ega ei teaks küll nüüd, et et kas see on nüüd värav pühapaika või on see lihtsalt kaks puud, kes või mis seisavad kõrvuti või siis lihtsalt kivi, et on ka oluline tõenäoliselt ära märkida, mida ta on ja kus kohas on see pilt tehtud, kui sa saadetakse. Ja et meie pühapaigad on küll ka kirjanduses luules palju kujutatud, aga selle võistluse teema on ikkagi konkreetsed maastikul asuvad pühapaigad. Ja see tähendab, et sinna pildi juurde tuleb ka kirjutada, et kus asub. Et mis on selle paigani. Et mis selle paiga kohta on siis autorile teada, et miks ta, miks ta teab, et see on ajalooline, looduslik pühapaik, see võib olla muinsuskaitseametis kultuurimälestise lehekülje link või viide raamatule kusagile või miks mitte vanaemalt kuuldud pärimused, minul vanaema ütles. Et need tuleks siis panna sinna kirja ja samuti me väga ootame, et inimesete märgiksid ülesse ka oma muljed ja kogemused selle pildi tegemiselt, et mida nad siis seal tundsid või kuidas otsimine, selle paiga otsimine, jäädvustamine läks. Et kõik see on väga põnev ja oleks tore, kui seda inimesed jagaksid. Mul on tunne, et selle fotokonkursi eesmärke no lisaks, et saada pilte inimesed saavad oma fotooskused või pildistamisoskused proovile panna, on ka suunata inimesi neid pühapaiku külastama, otsima, hoidma, märkama. Just nimelt, et meie maastik saaks meie jaoks tähenduse, et me ei sõidaks tunde läbi Eesti näiteks Tartust Tallinnasse, märkamata, mis on meie ümber seal, seal on väga palju. Seal on väga paljutähenduslikke paiku, seal on ka väga palju looduslikke pühapaiku. Nüüd ma hakkasin mõttes sõitma ja ütleme nii, et ma jõudsin mõttes Mäos ja mitte ühtegi pühapaik ei tulnud mulle praegu pähe. Kas ma eksinud. Tallinna linna piiril läheb suur maantee üle pühajõe. Püha jõgi hetkel on veel isegi Tallinna linna territooriumil küll aetud kanalisse, ainult selle suve on näha Ülemiste järve ääres ja samuti Tallinn, Tallinna linna territooriumil on mõigu püha mägi, paremat kätt otse paistab. Selle ees on pühajärv. Püha mäejärv. Järv on küll uustekkeline ja nimi on sellele uus, aga selle taga asuv salu ja madal kõrgendik on looduslik ja ajalooline püha paik, ühtlasi ka siis mõigu kalmistu. Edasi juba. Mis meil seal tuleb? Rae vallas on Aaviku külas taaratammemägi loodus, muinsuskaitsealune hiiemägi. Ta on paraku küll kaevatud läbi selle hiiemäeseljandikul idaosa, aga see suurem läänepoolne osa on alles. Sind on võimalik minna, seal on ka üks vanem tamm, millele inimesed joovad ande. Või Tartu pool juba Jõgeva maakonnas on Põltsamaa lähedal Adavere Adavere kalme hiiemägi Mandri-Eesti keskpaigana pakutud välja. See on küll eksitus, aga aga hiiemägi on põline, on ka muinsusja looduskaitse all. Et aga olgu see siis nüüd Tartu-Tallinna maan või ükskõik, kuhu me Eestis suundume, et hea on teada, mida esivanemad on selles maastikus leidnud, mõtestanud meile pärandanud ja kuvavõistlus on siin kindlasti ka hariv ettevõtmine. Et see suunab inimesi otsima andmeid pühapaikade kohta, otsib kama, neid maastikul, otsib külastama ja ära tundma. Ja ma väga loodan, et sellistele hetkedele võetakse kaasa ka oma lapsed ja lapselapsed, et pärandada edasi järgmistele põlvkondadele need teadmised ja mis eriti oluline kogemused neis paikades käimisest. Ahto Kaasik aga öelge, kuidas käituda ühes sellises paigas ja kuidas ma nüüd võhik, kuna tõesti jälle seesama küsimus, et, et ära tunnen, et ma satun nüüd hiide või tavalisse metsa ja kuidas seal käituda, nõks on see, et igal pool pead sa käituma inimesena selles mõttes, et sa ei tohi seal prügistada, lõhkuda, laamendada, aga siiski, kas on ka mingid tabud, mida ma võin äkki kogemata rikkuda, sest ma ei tea, kuidas seal käituda. Et olen sinna sattunud, kas siis juhuslikult või kuidagi ja, ja ei taha ju endale kurja kaela kutsuda. Üldiselt, et mis tahes kohas ja, ja ka metsas ja loodused mujal tõesti prügistada ei tohiks, asjata sellele paigale kurja teha ei tohiks. Ja teatud selline austav suhtumine metsa ja loodusesse on igal pool vajalik ja meie esivanemad on ju ka metsa teretanud metsa minnes. Ja miks mitte ka siis meie ei võiks seda teha ja eriti veel hiiepaika või mõnda teise looduslikku pühapaika minnes aga neis paigus tõepoolest meie rahvatavad on, on erilised. Nüüd noh, võrreldes selle ülejäänud argise majandatava maastikuga et neid paiku austatakse, takse seal hoidutakse vägivallast mis tahes elusolendi, olgu need siis taimed või loomad või teised inimesed nende suhtes see kehtib ka siis vaimse tasandi kohta, mõtetes, sõnades, tegudes, inimene peaks olema nendes paikades vägivallatu ja puhas ja heatahtlik. Ja see tähendab siis ka, et esivanemad on palju kordi rõhutanud, et siia paigas või pühas paigas ei tohi oksagi murda. Korda teha siis, kui nad on näiteks suur kivi on võssa kasvanud oleks vaja nagu võsa äravõtteta sedasi uuesti välja tuleks, pole ju enam meil lehmi kitsi, kes käikse, sööks võsa ära. Ja ega vanasti ka ju lehmi ja kitsi pühapaikades ei lastud, neil oli tehtud lausa aiad ümber ja kahtlemata nad olidki sellised metsa ja võsatukad. Ja kord on igas paigas ju isesugune seekord, mida me oma elutoas loome või seekord, mida linnapargis loome või, või majandusmetsas või hiiepaigas, et need on ikkagi erinevad. Ja looduslik pühapaik, on aja ajalooline looduskaitseala, et muuseas ka Eesti on ju juba 10 aastat tagasi ühines rahvusvahelise looduskaitseliidu aju seni otsusega, millega pühapaigad tunnistati inimkonna kõige vanemateks looduse kaitsmisaladeks. Ja see tähendab, et siis olgu see hiiekivi või allikas või mõni muu põline püha paik, et see on koht, kus siis just nimelt loodusel lastaks olla. Loodus ise kasvab, areneb, muutub ja looduse tunnus ongi ju see, et ta ongi lakkamatu muutumises. Kõik kasvab, kõik hääbub, kõik kõduneb ja saab jällegi aluse aluseks alguseks uuele eluringile. Et see on oluline osa meie pühapaikadest ja pühapaikade tavandist, aga seejuures loomulikult seal käimine tervitamine, rahvapärimustes, väga palju mainitud ka kummardamine pühadele, puudele allikatele andide jätmine ja andide jätmise puhul tähele panna. See peaks olema loodusele nii-öelda söödav loodus peaks saama sellest jagu, et kõikvõimalikud kile, kummi, plastpaelad, sidemed, mida siia puudel. Me näeme, Need ei sobi sinna ja hiljaaegu ma just käisin Tallinna lähedal Jõelähtme kihelkonnas Jägala pärnamäe hiies. See on väga külastatav hiiepaik ja seal seotud tuhandeid paelu hiiepuudele ja kahjuks suur osa nendest on just nimelt selline kunstmaterjal, mis pühapaika ei sobi, see kõdun ära rikub. Bob kuivatab neid puid. Et seda edaspidi jah, peaks inimesed rohkem tähele panema, et mida siis nendesse paikadesse jätta. Aga antide jätmine, paelte sidumine, et see on vana tava. Ja see on taas üks selliseid nähtusi, mis on omane maailma paljudele rahvane ja rahvastele ja on siis maailma inimkonna ühise kultuuripärandi ilminguid. No te teete, Ahto kaasik ka hiieretki, suvel oli neid üksjagu palju, aga veel on mõned sügisel tulemas. Mis on inimeste huvi, kui nad kaasa tulevad, kas siis kuulda seda juttu, et kuidas käidi või avastada uusi paiku? Et tänavu on toimunud retki päris palju jah, et kevadel Haapsalus, Läänemaale ja Otepää kanti sinimustvalge lipuradadel pühadeks paikades. Helme kihelkonnas Harjumaal on toimunud juba kaks retke Tartumaal. Ja neid on tulemas siin veel. 21. oktoobril läheme Tartumaal Võnnu kihelkonna pühapaikadesse 28. oktoobril Harjumaale Jõelähtme vanu vägevaid pühapaiku uudistama. Inimesed mida nad otsivad. Me oleme küsinud ka tagasisidet, et nad ikkagi otsivad oma juuri. Nad otsivad teadmisi ja otsivad ka selliseid kogemusi. Et päris paljude inimeste jaoks. Need on ikkagi ka selliseid hingele pakkuvat kav tervendavad retked, mis rahustavad, kosutavad hinge ja kust inimene tuleb tagasi terve maalt õnnelikumalt tugevamalt ja neil retkedel teabe jagamise uudistamise kõrval. Alati jätame ka aega inimestel vaikselt olla ja nende paikadega tutvuda, neid neid nii-öelda tunnetada. Kus on Eestis kõige rohkem pühapaiku säilinud, millises maakonnas või piirkonnas? On selleks Lõuna-Eesti, sest ma mõtlen, et Lõuna-Eestis on väga palju käsitöömeistreid, inimesi, kes teavad oma juuri ja nendest kinni hoidnud siia põhja poole tunne, siis mul on nagu tunne, et on rohkem selliseid pidetumaid inimesi, sest kõik tulevad ju linn ära ja jätavad oma juured kuhugile mujale. Pühapaiku uurides me oleme näinud, et, Võib-olla isegi enamik inimesi, kes pühapaikadest midagi teavad, räägivad oma lapsepõlvepaikadest, mis asuvad kusagil kaugemal Nende praegusest elukohast. Näiteks Tartumaal näo kihelkonnas. Küsitletud inimesed rääkisid Setomaa ja Võrumaa ja Harjumaa pühapaikadest. Nad olid sinna tulnud viimastel aastakümnetel ja nad teadsid vähem siis sellest samast Tartumaast näo kihelkonnast. Aga ei, ma ei saaks öelda, et Eestis on koht Ta või kihelkonda, kus pühapaik on eriti palju. On kihelkondi, mida me oleme põhjalikult uurinud, neid on neli. Muhumaal on teada sadakond pühapaika, neist leitud ligi 50, maastikul üles Võnnu kihelkonnas umbes sarnane lugu Põlva ja Juuru kihelkonda, samuti põhjalikumalt uuritud. Aga Mulle tundub, et üldiselt igal pool Eestis on võimalik leida kümneid ja kümneid pühapaiku. Hetkel veel. Aga selleks, et need need palju leida, on jah, tarvis teha arhiivitööd, küsitleda põliselanike ja mitte ainult selles külas või, või kihelkonnas, vaid ka laiemalt, et et need tõesti siis ka üles leida. Ja Harjumaal Põhja-Eestis on, on väga palju pühapaiku seesama Jõelähtme kihelkond. Seda hiieretk ette valmistades külastasin neist neid paiku ja taaskord olen hämmingus, et kui, kui suur on meie maa pühade paikade poolest, et me võime olla väikesed rahvaarvult või territooriumilt, aga pühade paikade arvult tähenduselt nende vägevuse poolest, et me oleme kahtlemata väga suur maa. Ja see on asi, mille üle mõelda ja, ja kindlasti asi, mille üle uhke olla. Iseenesest on ju siis ka ruumi, kus käia ja leida inspiratsiooni ka fotovõistluse tarvis. Et ei olegi, kõik lähevad ühte kohta pildistama, vaid meil on nagu palun. Võib loomulikult ka ühes kohas käia ja inimesed näevad erinevaid asju, iga pühapaik on ju kogu aeg lakkamatult muutumises. Me näeme teda erineval kombel eri hetkedel. Aga, aga ma tervitan ja kutsun üles jah, et otsima ka vähem tuntud pühapaiku ülesse ja seesama pühapaikade kaart või raamat pühapaikade teejuht, mis ilmus eelmisel aastal. Et need kindlasti on inimestele heaks abimeheks ja soovitan ka küsim küsida oma vanemate sugulaste käest vanemate naabrite käest, et kas nad teavad silmaallikaid hiiekive või, või teisi selliseid kohti, kus on kutsutud üles vanasti eriliselt käituma ja mida on teistmoodi koheldud. Kui ma ise leian ühe sellise toreda rändrahnu, mis on maha jäänud, siia seisnud, seisnud ei tea keegi selle kivi kohta midagi, aga mõtlen loo juurde, kas temast võib saada pühapaiku. Hakkan sedasi hoidma ja korrastama. Pühapaiku tekib juurde kogu aeg, see on elav kultuurinähtus, nii nagu meil on vanad majad vanalinnades ja seal ja nende kõrval mehitame uusi maju et samamoodi põliste pühapaikade kõrvale tekib uusi. See on normaalne, arusaadav. Ka meie kuvavõistluse teemaks on just nimelt ikkagi need ajaloolised pühad paigad, mis on kasutusele võetud juba enne kahekümnendat sajandit, ehk siis mida juba meie esivanemad pühaks pidanud pärandiga pühad paigad. Nii vaatasin veel pilte siin vahepeal sedasi sirvides loomima pildi peale ei näe, et see ei ole eesmärk, et peab olema pildi peal, noh, kas inimene või loom. Ei, see ei ole kindlasti eesmärk, inimesed pühapaikades käivad tavasid järgima või uudistamas ja võivad jääda ka pildi peale. Samuti võivad jääda linnud-loomad pildi peale ja nemad on ka siis loomulik osa sellest, kui nad just ei ole kariloomad, kes on hiiepuu alla näiteks karjatama viinud, aga see oleks ka siis hiie valu pildi teema. Et loomulikult võib ka linde, loomi ja inimesi pühapaikades jäädvustada, aga inimeste puhul siis peaks olema. On küll soovitav, et oleks nende luba ja teadlikkus, et kes seal pildi peal on, et nad on pildile võetud. Jah, võistlusele saadetud. Peaauhind 1000 eurot päris hea huviti tegelikult. On küll jah, et kõige selle harjumuse huvitavuse ja meeldivuse kõrval see see võistlus igal aastal teeb ühe inimesega väga rõõmsaks, 1000 eurot tuleb siis Kultuurkapitalitoetusest stipendiumiga võitjale ja see on tõesti märkimisväärne auhind. Aga selle kõrval on ka veel kuni kuueteistaastastele ette nähtud eriauhind 200 eurot. Hõimurahvaste piltidele eriauhind 300 eurot ja need kõik kandideerivad ka lisaks peaauhinnale. Ja siis kõik need eriauhinnad, looduskaitsepühad, puud, veekogud, kivid, tervendamine ja, ja nii edasi ja nii edasi. Ja auhindade Ena välja pandud ratsamat suitsusaunade külastusi, nüüd ka hiieretked, kirjandust, matk erinevad sündmused, kontserdite pileteid. Et see auhinnafond on üsna üsna rikkalik ja tore. Aitäh Ahto Kaasik, looduslike pühapaikade ja rahvapärimuse uurija ning head kuulajad. Kui teate on aega mahti käia või on teil juba põnni pilt tehtud, ootab ärasaatmist siis maavallalehekülje peal leiate kuvavõistluse täpsemad juhendid ja saate oma töö ära saata. Eriti oluline, 15 oktoober on võistluse viimane päev. Et veel viis päeva on võimalik pilte saata. Olete kõik väga oodatud. Aitäh veel kord. Nüüd aga Mari Kalkun, Tuulikki pardasic Rätsep, Brazilk. Põhimõtteliselt valmis ka kaasa piiratud. Kätes valmis? Manasõnad on kuldsed sõnad. Ja nüüd on meil Tartu stuudios folklorist Risto Järv ning vanasõna, millest juttu tuleb, kõlab nii, mari ei kuku enne. Boost Koiks marjade valmissaamine on looduses lõpule jõudnud. Eestlaste kui korilase rahva jaoks on olnud korjamine ikka oluline ja jäänud on veel jõhvikad läksist oktoobris olevat hea aeg. Nii et tõepoolest, ehk ongi jaa keskenduda vanasõnale margi kukku enne puust kui ta küpson. Vanasõna, mis vanasõnad akadeemilises väljaandes kannab tüübinumbrid 6417 ja mille üheks tiiteltekstiks on näiteks õmblast kirja pandud variant 1895.-lt aastalt Jakob tandendaalilt. Kuna marjad tavaliselt puu otsas teadupoolest ei kasva, siis saame muidugi kohe aru, et nagu vana saades ikka nii on ka siin mõeldud Maria valmissaamist ja puu otsas kukkumist mitte ainult otse, vaid kujundina. Vanasõna võiks viidata sellele, et ei maksa alati liialt kiirustada, rapsida, vaid oodata, kuni asi valmis saab. Sellest annavad aimu ka sellised variandid, mis on vanasõnatüübi alla mõrvatud nagu näiteks Räpinast 1895. aastal üles kirjutatud ega mari maha isada, enne kui haige tuleb. Tõele au andes on selle vanasõna kohta muidugi ka mõned variandid, mis tõepoolest räägivad, et sellest puust, kus kasvavad viljad, puuviljad, õunad, mõned variandid selle vanasõna- kogumi all leiame Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvlariivi tekstide hulgast, nagu näiteks ka õun. Enne ei kuku kuidagi, see on Viljandi linnast 1947. aastal Anst Ratase kirjapanek või siis Daniel lepinilt Räpina kihelkonnas 1009 37.. Aga siiski enamik nendest vaadeldavas, tõepoolest selle tyybial räägib marjast, mis kukub puu otsast aasale omaselt kategoorilisusega. Ka natukene teises sõnastuses näiteks Johan kala kirjapanek 1939. aastal Tarvastu kihelkonnast, ükski mari ei 100 enne maha, kui ta valmis ei ole. Hiiumark on seal kirjapaneku juures veel lõpus või siis toredas seto keeles Jaansandralt Rätsep balt Vastseliina ja Setumaa piiri pealt 1294. aastal kirja pandud variant kui mari kitsastes, küll siis maha Tsilgatas. Ja nagu mitmete mana sõnade puhul. Nii me tegelikult näeme, et seesama vanasõna on täiesti kasutatav ka vastandliku situatsiooni kohta, sest et peale töö valmissaamise võib see puust kukkumine tähendada vanasõna kasutajate arvavad, kes, kes oma kommentaar Eesti rahvaluule arhiivile saatnud on ka otse kaht vastandlikku asja. Eks me näeme etavaid tähindra nii surma kui sündi. 1893. aastal on Paulus Paurman jõhvi kihelkonnast näiteks saatnud kirjapaneku, kus ta ütleb ega Marianne puust maha ei langu. Küpson Egande laps enne ilmale sünni kui säetud aeg täis. Samalaadset kommentaari kasutamise kohta näiteks ka 1933. aastal on kirja pandud Kadrina kihelkonnast, samuti siis Virumaalt mallie poolt. Seevastu näiteks Ridala kihelkonnas 1976.-st aastast pärineb vanasõna kirjapanek enne ükski Marie varise, kui ta küpse ei ole inimese surma kohta. Nii et nii nagu sõnade puhul ikka tähendab kasutada mitmes sarnases situatsioonis. Kõige sagedamini tundub siiski, et, et see vanasõna aga on kasutust leidnud, et töö ja töövalmissaamise kohta nagu ka mainitud ja eks tõepoolest see vanasõna selgitus võiks siis olla justkui vesi pisut aeglasemalt ja tegutsejate veskile, mis justkui õigustab pikka pusimist ja edasi tegemist või siis selliskonnatliku ootamist. Ja eks ta vast kirjeldab ka seda eestlase võimet oodata, et aegapidi kuni asjad käivad sellegi tõdemuse kohta. Me leiame paralleele teistest vanasõna- tüüpidest, nagu iga asi tuleb omal ajal või ega Kikas enne haiga ei kiru. Või siis, kui nüüd minna edasi toidu teemale ja marjamaitsele, siis mitmed vanasõnad valmissaamise kohtumisest seostuvad söömisega, mis samuti väljendavad seda mõtet. Mida kauem keedad, seda magusam maitseb või pikem, keeb, parem saab või rutul ei ole leent. Samas on selge, et ega liiga kaua ka pusida ei saa. Tänapäevases projekti majanduses ei ole tihtipeale võimalik, tähendab ellu jääda. Aga mõistlik on ilmselt saavutada tasakaal oodata seni, kuni asi tõepoolest valmis on, et teda noppida ja tarvitada saab täpselt õige ajani. Just nii, aitäh. Rannakaljuplatool kuninglik troon, lainte vanuses voos, õitse seadu Peruus. Tuulsin toidab ema Tuulsin ärritab ma tuultega ellu ja surma singa. Juured Eppeni eksinud Rootsi kadu, mis kõige äärise suu rindideeruda armula Päikest. Ruda tuul, keede juured, Bergmani jääluu võiksin trotsida tuul, mis, kui käelise suu ringi keerata, armulaineid, päikest jaguneda. Kaljuplatool ambur neiu, kus noor oma karjad Akoos õitseb kui tuulteroos Novinud tuuluks, muu armsamast ihkab kuld, päikest. Rannakaljuplatool lambur Meiu, kus lood oma karjaga koos õitseb, kui tuulteroos ta sinna kus muu armsamast ihkab päikest. Keeruda tuulgi. Patratooli Amega Lasva kui kuninglik tuur rannarahvas tahaks kuulda. Ja. Tuulgi juure peakest mageda veega rasva, jätkuivoolinglektuur naeratada, kuulda õnne ja armastust. Rannaga platool tuultega uringliktoon laita vastuses voos õilmitseb seadude ruut. Toidab ma kuulsin, hävitab ma tuultega ja surmas. Juured tablette teabega lasknud jaekuningliku draamarahval tahab õhn armastust keeruda, tuul keegli juures, käes narretooniame kangelasmaa jahed, kuninglik tuur, rannarahvas tahaks kuulda õnne, armastust. Päritud laul. Meil on Tartu stuudios need Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Taive särg ja täna tulebki juttu ringmängulaulust, tere Taive ja kas tõesti meie esivanemad olid siis nii mängu- ja laulualtid? Kere ringmängud olid tõepoolest, kes küll ütleme 18. 19. ja 20. sajandi alguses üks armastatumaid, meelelahutusi ja ringmänge mängisid just tüdrukud poistele oli siis võimalus pealt vaatate, kui ilusti see neil välja tuli ja liikuvate laulvate neiude hulgast oma lemmikuid valida. Ja täna ühe uuemat sorti ringmängulaulu, kus just Poissi meelitatakse naist võtma laulab hõbehäälne laulik, kellel on ka vastav nimi, nimelt Marie Helimed kelle eluaastad on 1891 kuni 1975. Nii et 20. sajandi alguses ta oli just parajas mehelemineku eas oma ilusa nime Heli Mets võttiste tegelikult nimede eestistamise ajal 1938. aastal ilmselt oma lauluarmastuse ja hääled. Ja küllap sai siis nõusse ka oma abikaasa, sellega omaenda üleskirjutatud eluloos ongi ta kõnelenud sellest, kui ilus oli lapsepõlves ja nooruses laulda, kui kogu mets kajas vastu. Ja võib-olla suhteliselt lihtsa pöörete teema. Klaulu valisin sellepärast, et need viised, eks lasevad Marie helimetsa häälel kõlada külluslikult Helleldades ja õnnelikult, samuti on kuulda ka tema hästi puhas hääl. Et kuuleme neid. Naine tuleb Taali eestotaaž ohke nooritanud ja tuleb ta oli toas ooke nooritanud. Piits läks ka ja kampsun säilinud puittalu Ita luusaajad keps, naiskärje kampsun seljas, kilta loid talu v saajakentslas kärje, kampsun sele. Eringeering suure silgu selja taha heeringeeringeedama soole selgus Heljada. See ringmängulaul, mida laulis Marie Helimets, on salvestatud 1961. aastal. Marie neiupõlve nimi oli Ploom. Ta sündis Tarvastu kihelkonnas Suislepa vallas. Kiievi lõpp Me külas ja Marie suguvõsas oli ennegi mitmeid laulikuid. Tema isa ja ema olid laulnud, isa mängis viiulit. Samuti tee. Marie helimetsa üles kirjutatud eluloo põhjal kuulusid tema suguvõsasse hästi tuntud Mulgimaa laulumeistrid laulu Mihkel ja Juhanson. Nii et Mariel öeldi juba lapsena, sa oled ju laulikute soost ja tüdruk oskas juba nelja-aastaselt lugeda ja õigest tee laulda ning temal tehtud helisalvestus ei pane see kõik üldsegi imestama. Erilist haridust ta ei saanud, aga ta töötas siin ja seal ja igal pool õppis uusi laule. Tema varamus oli nii uuemaid kui vanemaid rahvalaule. Kuid arvatavasti Talle meeldivad rohkem uuemat, kus tema hääl saab kõlada ja ka vanemaid rahvalaule esitab ta võimaluste piires uute ja särava kõlaliste viisidega. 1919. aastal, kui Viljandis ja õhtukeskkool hakkas Marie seal õppima muuhulgas ka koorilaulu ja nooditundmist. Selline naljatleb laul kuulus vahetantsuga ringmängu istumismängu juurde ja sellised mängud, kus vaheldusid veidi rahulikum laul ringis käimise istumise ajal. Ja siis rütmika laul vahepeal paarikaupa tantsimise ajal olid 19. sajandi lõpul ja kahekümnendates oldi alguses üsna tavalised ja armast tatud. Oma väljaandes Eesti uuemad laulumängud, mis ilmus 1000 983 on rahvamuusika uurija Ingrid Rüütel. Selle laulu pealkirjastanud poeg teeb pulmad peagi ja laule juurde kirjutanud kommentaaridest saab teada, et see oli tuntud eelkõige Tartu ja Mulgimaal viisaga laenatud Rootsis ja Soomes populaarsest mängulaulust varras mis oli tuntud Eestiski. Marie Helimets kirjutab ka oma eluloos, kuidas ta noorena kooba mäel laulis ja ringmänge mängis. Ja kogu seda Marie helimetsa elulugu saatis nagu pisike nukrus Launis võimaluste vähenemise pärast. Üks põhjus oli võib-olla see, et Helimets oli tulnud Karksis, elame juba keskealisena ja võib-olla ei tundnud nii palju kohalikke inimesi. Ka kurb asjaolu, mille ma leidsin rahvaluulekogujate päevikuid lugedes oli see, et tema abikaasalaulmist ei armastanud ja olukord oli koguni nii hull. Helimetsa kodus ei saanud sellepärast isegi laule üles kirjutada. Rahvaluulekoguja Viiu Jürka kell on 1966. aastal kirjutanud teise külaskäigu kohta Marie helimetsa juurde näiteks, niisiis asusime jälle tööle, seekord toas. Eelmine kord metsa all, sest Marie mees Juhani sallivad, PRIA laulmist ja laulud mulle kõik laulis, siis oli seda metsas parem teha maa alla vajunud kiriku haua kaldal. Kuid seekord, Juhan tegi väljaskolhoosile rõugu. Redeleid. Kuuldud tekstikate keenud rahvalaulude kogumise kohta oli Viiu Jürgeni päevikust, kes 1960. aastal käis Mulgimaal rahvaluulet kogumas. Ja kuulsime siis täna Marie helimetsa laulmas aitäh, Taive särget meile. Teda tutvustasid. Niimoodi Kätlin mägi siis musitseeris, tänaseks on huvitav saade läbi saanud, meil olime Krista taim, tänan teid kuulamast, ütlen veel nii palju, et homme on huvitaja fookuses vaimse tervise kuu noorte vaimne tervis ning täna kellaaega mahti, siis minge rahvusraamatukogust läbi seal toimumas siis sellele Vaimse tervise päevale pühendatud mess, homne võtame huvitav saates ka deemonite, aga kõike kaunist teele ja Svjata Vatra lõpetama.