Euroopa kultuuripärandiaasta. Tere, head kuulajad, algab saade ning täna me räägime hõimupäevadest, mida esmakordselt peedi aastal 1928 ja on siis vaheldumisi, mõnikord on peetud, olid segased ajad, siis ei peetud, aga see ürituste sari jah, on toimunud, tutvustab ta soome-ugri rahvaid, nende kultust, kultuuri, eluolu ning tänases saates räägimegi sellest, kuidas see kõik alguse sai, miks hõimupäevi jätkuvalt peetakse, mida sa enam nii meile kui ka siis meie hõimlastele ja saates külas. Fenno-Ugria direktor Kadi Erauda lained, kuidas lükkad, nõnda läheb, on vanasõna, mille tagamaid avab vutlarist Risto järv. Kuidas kõlab aga üks mansi laul metshaldjast? Sellest räägib meile Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi teaduri ja folkloori ja usundiuurija Aado Lintrop. Niisugused on teemad, minu nimi Krista Rain ning ootan teid kuulama ja esimene laul tuleb ansamblist lärtina. Tänaseks teemaks on hõimupäevad ja meie võimelised, soomlased just laulsid, värtina oli siis ansambel ja nüüd on meil saates külas Kadi rauda, lainen Fenno-Ugria asutusest. Tere. Tere. Mitmes kord neid täpselt neid hõimupäevi peetakse? Ma olen siin küll öelnud välja aastaarvu 1928 oli esimene, aga vahepeal olid keerulised aastad, kus hõimupäevi ei korraldatud. Olete Te kokku lugenud või kuidas selle järjepidevuse arvutamine, arutamine käib kirjapanek nüüd tänasel päeval? Arvutada seda järjepidevust, nii et pärast vaheaega peame me seekord kolmekümnendat korda hõimupäevi. Just eile käisin ma eestima ungarlaste seltsi juubeliüritusel 30. juubeliüritusel ja seal oli videoklipis väga tore arhiivilõik sellest kuidasmoodi. Aastal 1988 hakati Eestis koostis Ungari seltsiga uuesti hõimupäevade traditsiooni ellu viima kuid tegelikult sai seal alguse 1928. aastal, niiet 1928 kuni 40 peetis igal igal aastal hõimupäevi ja Iisrasse siis novembri kolmanda nädala paiku või nii. Tegelikult alguses oli mõte tähistada seda Kaleva Kalevala päeval, siis soomlaste rahvuslikul tähtpäeval, kuid aastast 1931. Eriti vastu otsus tähistada hõimupäevi iga iga aasta oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel kolmandal laupäeva alla. Ja seesama. Seesama päeva on nüüd aastast 1000 2011 ka meie enda kalendrites märgitud hõimupäevade hõimu hõimupäevana. See on riiklik tähtpäev meie riigikogu otsusel. Hõimupäevad on iseenesest huvitav selles mõttes, et ta liidab justkui rahvariided, mis on ammu-ammu üksteisest eraldunud, kaugele kaduma läinud. Võiks isegi öelda, kes Siberi avarustesse, kes kuhu mujale välja rännanud, ära läinud, aga öelge, miks veel praegu peetakse? Päevasid. Võib-olla natuke läheksin isegi ajas tagasi ja et miks te hakkate neid üldse hakka või noh, võib-olla, miks meil üldse on sugulased, täht tähtsad nii nagu tegelikult iga isi üksikisiku elus on sõbrad väga olulised, aga ikkagi mingi mingi hetk hakatakse otsima oma juuri tegema sugu, puusid. Sugulased, ükskõik millised nad on, on ikkagi inimeste elus olulisel kohal. Ka vahet ka, et kes on nagu selline parem sugulane, kes on kaugemal sugevale, kes on niisugune targake, kes on nagu, mine tea? Aga kui on pühad, tuleme me kõik ikkagi kokku ja oleme sõbralikud. Aga rahvast elus on tegelikult täpselt täpselt samamoodi. Eriti mis puudutab väikerahvaid, et iga väike rahvas Peab olema, kui ta tahab olla kultuuriliselt omanäoline, iseseisev ta saab loota ainult iseendale, keegi teine, tema tema tema eest midagi ei mõtle, ega, ega teda ei ei edenda. Aga samas siin on roll suurtel, ma mõtlen. Soomel-Eestil Ungaril, sest meil on oma riigid, me saame nagu siit kutsuda neid küll, aga, aga mari teile nendel, ma kujutan ette antidel manssidele. Väga keeruline see, sinna ma tahtsingi jõuda, et tegelikult ta väike rahvas on tugevam, ta jõuab kaugemale. Ta on nähtavam, ta saab ise rohkem innustust sellest, kui ta teeb asju koos teiste teiste rahvastega, nii et rahvastevaheline koostöö on see tegelikult, milles. Milles peitub rahva elujõudu. Ja see on tegelikult olnud ju läbi aastasadade sadedeni meie, meie ise, eestlased, oleme ju saanud 18. sajandil väga palju innustust soomlastelt, kuidas olla julgust arendada oma keelt omakult tuuri seiste, oma rahva õiguste eest. Soomlaste kaudu kuulsime ka Teistest sugulasrahvastest soomlased olid sellel ajal juba alustanud põhjalikumaid uurimistöid ja uurimisi Venemaa Venemaa aladele, kus soome-ugri rahvad elasid samuti ungarlased. Nii et 18. sajandi rahvusliku liikumise käigus tekkis tegelikult hõimurahvaste vahel vägagi väga tihe koostöö, et see on selle alus ja seal ei ole, kasvas, et meil ei oleks ju hurt Jakobson, Koidula Jansen, kõik eesti rahva suur kulujutt on tegelikult olnud väga tihedas läbikäimises soomlastega ja muidugi sinna ka siis liitusid juurde ungarlased. Kuidas on lood olnud teiste rahvastega, nende kaardi saab näha teie kodulehekülje peal Fenno-Ugria poee, kus on siis väljas kõik need rahvad saamitterson, maksad, kus nad asuvad kaardi peale, see on ikka päris suur lahmakas maalane. Kus nad on kõik seda muidugi jaa, ja muidugi kui, kuidas nendega need suhted on, ütleme siis loodud või taasloodud, kui kerge see on olnud või kui keeruline see ei ole, see ei ole kerge olnud, loomulikult ta kaheksa. 19 sajand tehti palju, palju uurimisretki Venemaa soome-ugri aladele, kuid 20. sajandi alguses pärast esimest maailmasõda, kui Euroopa poliitiline kaart paisata. D tegija, kui tekkisid iseseisvad riigid, Eesti ja Soome. Kui Ungari. Kui sõjas kaotaja poole olnud riik kaotas väga suure osa oma territooriumist ja jäi Euroopas kuidagi isolatsiooni, siis just tekkis selline täiesti praktiline vajadus väikeste soome-ugri soome-ugri keeli kõnevad kõnelevate rahvastega riikide koostööks. Ja see selle vormiks olid alguses hariduskongressid. 1000 1921 toimus Helsingis väga suure osalusega. Eesti-Soome hariduskongress ja tegutsevad edasi, kultuurikongressid, eks, kus osalesid siis eestlased, eestlased, soomlased ja ungarlased, 1928 toimus pestis, seal käisid sajad eestlased, 31 Helsingis ja 1936 Tallinnas. See oli selline päris võimas ühiskondliku liikumise vorm, millest võtsid osa mitte ainult keeleteadlased ja kultuuriinimesed, aga ka arst, arstid, õigusteadlased, poliitikud, sporditegelased, kes iganes. Kuidas meil nüüd praegu on, kui tänapäeva tulla, kuidas, ütleme, kui nüüd taasloodi, need hõimupäevad 33 aastat tagasi kui ma ja 30 aastat tagasi, siis kui palju siin on nüüd muutunud seda, kes nüüd siin hõimupäevadel käivad. Kes on oodatud, kes võib-olla vähem oodatud. Oodatud on tegelikult tegelikult kõik, kõik ei saa tulla kõik, kes kõike siia tulla, aga. Me oleme püüdnud valida, valida kui teile natukene ikkagi ma räägin sellest sellest hõimupäevade traditsiooni taaselustamiseks nii 30 aastat tagasi, enne kui me läheme tänaste tänaste hõimupäevade juurde. Et ühesõnaga aastast 31 hakati sisse igal sügisel tähistama hõimupäevi koolides, samuti kultuuriürituste ka ja selleks selleks tegelikult, et, et sellist soome-ugri rahvastevahelist läbikäimist edendada loodiga Fenno-Ugria asutus, mille nagu õigusjärglane on ka praegune praegune Fenno-Ugria, kuigi vormilt täiesti täiesti teistsugune, meie oleme praegu mittetulundusühing, aga aga 30.-te aastate fennougri oli nagu riiklik riiklik asutus. Kuid noh, 40 loomulikult need hõimupäevade traditsioone katkes ja sellel ajal mõtleme sellele, mis olud olid Venemaal 30.-te aastate stalinliku repressioonide aastad, mil ju hävitati tegelikult suur osa soome-ugri rahvaste intelligentsist. Ja nagu ütles üks toonane hõimuliikumise juht, tegelane Mihkel Veiderma, et kui me oleks, kui oleks ka toona kutsutud kutsutud soome-ugri aladel aladelt külalisi, siis tegelikult ei oleks saadud siia selliseid inimesi, keda oleks tegelikult olnud liiduliselt korrektsed kommunistid siia jah, just täpselt. Ja eks see natukene natukene kehtib ka tänasel päeval, kui 40, eks ole. Otse loomulikult see traditsioon katkes. Katkes, katkes Soome Ungari-Eesti vaheline koostöö sellise sellisel riiklikul tasandil. Teisalt aga avanesid, muutusid soome-ugri alad Venemaal meile hõlpsamini nagu kättesaadavamaks ja ja kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel. Paul Ariste seejuures käis ju väga palju soomeugri Venemaa soome-ugri rahvaste Tudengitudengeid aspirante teadlased käisid 80. 70. aastal visioonidel jaa, jaa, kas feno Kristid hakkasid koostööd tegema, 1907 70 toimus esimene fennougristika kongress. 80.-test hakkas Kaljo Põllu eest vedama kunstitudengit, et reis Venemaa soome-ugrialadele ja noh, see oli see, et hõimupäevad taasavastati soome-ugri rahvad olid tegelikult loogiline jätk meie taasiseseisvumisele. Ja. Hõimupäevad taastati kodanikualgatuse korras, et selleks olid nagu enne mainitud ungarlaste selts, eesti daami ühendus, Eesti mari Selts ja väga paljud teised üksikisikud kelle eestvedamisel see siis on, see siis alguse sai. Aga kui nüüd mõtelda seda, et miks me, miks me teda tänasel päeval teeme, miks seda alustati ja miks me teeme seda täna täna, kui me saame palju suurejoonelisemalt hõimupäevi tähistada kui üheksakümnendatel, mil see oli tõesti nagu põlve otsas tehtud praegu meil on ka tänu kultuuriministeeriumile ka riiklikku toetust selleks et eks oluline on see, et et need Soome väiksemad soome-ugri rahvata saaksid ise nagu sellist julgust, julgustust, tunnet, et nad on olulised, märgata märgatakse. Sest kui me kutsume siia siia ansambleid külalisi, kui nad näevad, et, et Eestist tulevad nende kontserte kuulama sajad inimesed, nad on huvitatud nende keelest. Nad, nad esitavad küsimusi, et see annab nagu eneseusku, sest ta suures suures väga võimsas kultuuris, nagu vene kultuur on, on nagu omanäolisena omanäolisena ellu jääda väga keeruline, liiati kui seda seda kultuuri hakatakse või noh, nagu ka riik ametlikult nagu peetakse selliseks natuke teisejärguliseks või külakultuuriks kultuuriks. Teine asi, mis me hõimupäevadel tahamegi kindlasti nagu, või mõtteviis, mis on meile oluline, on see kultuur, ei tohi olla, ei tohi olla ainult muuseumikultuur, see on. Kas see on nagu paljudel juhtudel rahvuskultuuri puhul. Nii Ta esemed viiakse muuseumisse, pannakse välja üks folkloorikollektiiv käib ja tantsib seal mõned tantsud. Aga tegelikult see on nagu konserv, see ei puuduta nagu tänaseid noori. Et kultuur peab olema siiski selline, mis, mis kõnetab praegust aega, kus inimene tunneb, et et see, mida ta, see, mida ta teeb, on pärit küll minevikust, aga, aga sellel on koht ka tänases tänases kultuuripildis. Ühesõnaga, põnev, ma pakun välja, et teeme ühe katse, igaüks saab kodus kuulata järgmist lugu ja mõelda, kui palju ta seal ära tunneb. Meie sugulaskeelt, sest laulavad idamarid, kes on samamoodi meil siis nagu võimlased. Ja see kollektiivned Kadi rauda lainen, keda me kuuleme, võib-olla mõni sõna nende kohta. See see ei olegi kollektiiv, vaid see on just näide on selline näide sünergiat, mis tekib erinevate kultuuride vahel. Sellel plaadil laulab anna Miišina üks idamari tore lauljanna, kes on sattunud Eestisse elama ja töötama ja tema teda saadab eesti professionaalne kandlemängija Kristi Mühling, kelle nimi on kindlasti raadiokuulajale tuttav ja nende sellisest just hõimupäevadel ja soome-ugri üritustel. Kohtumise on välja kasvanud plaat, kus on ühelt poolt need ehedad ida-mari laulud aga Kristi paneb sinna kindlasti kandlel juurde selliseid hoopiski tänase tänapäevasemaid helisid. Et selline ugrimugri lugi lugu kahetseme. Niimoodi kõlas siis mari keele, kes nüüd aru sai, see sai, millest laul oli, kes ei saanud seisanud Kadi, kuidas teil on mari keelega, te saite aru, millest laul täis ei oska, mina komitee küll kuulasin, kas ma leian mõnda tuttavat sõna? No ütleme nii, et hea kuulmisel oleks võinud nagu midagi tuletada, aga tõenäoliselt see ei olnud see, millest lauldi. Et aga tulles nüüd nende praegu käimas käimasolevate hõimupäevade juurde, siis sel laupäeval toimub suur selline kulminatsioon kontsert, kus siis üles astub palju põnevaid esinejaid. Mis kõiki ja kes on sel aastal tulnud hõimupäevadele oma kultuuriprogrammiga, oma filmide, tantsude lauludega. Padi rauda läinud? Hõimupäevade kulminatsiooniks on tõesti, nagu nagu taineid mainitud, hõimupäevade peakontsert Tallinnas teist aastat juba vabal laval. Ja teine suur kontsert toimub ka Tartusse pühapäeva alla Eesti Rahva Muuseumis. Neljapäeval on ka Viljandis, minu arust väga neljapäeval Viljandis tore kontsert, neljapäeval on ka Tartus Genklubis mitmete ansamblite kontsert. Kontsert reedel on Reval folgi kontsert vanalinna muusikamajas. Et kontserte ja kontserte toimub üle kogu Eesti, sellepärast et kõik külla saabunud folklooriansamblid käivad tegelikult mööda maakondi ringi, et kes on Ida-Virumaal ja Lääne-Virumaal, kes on Lõuna-Eestis? Kontserte jagub, jagub seal ka, et tasub vaadata oma maakonna kultuurikalendrit, et aga pea kontsertitele? Jah, kuna sellel aastal tähistame Euroopa kultuuripärandi aastat, oleme me püüdnud tuua selliseid parimaid oma kultuuripärandi, tõlgendajaid ja hoidjaid. Ja muidugi ka alati kuulavad meie programmi ehedat folkloorikollektiivid, sest mis on Eestis hõimupäevade eesmärk? Loomulikult suurendada meie enda teadlikkust ja hoolivust hõimurahvaste suhtes. Ärgitada inimesi märkama neid rahvaid, leidma endale tuttavaid sõpru ja sellepärast me oleme püüdnud seda kontserdiga teha sellises vabamas vabamas õhkkonnas. Kuigi kontsert on lavastatud, seda teeb meie hea kaasteeline anne torn, puu. Aga sealsamas vabal laval on välja tulnud. Eestis tegutsevad soome-ugri seltsid koos oma sõpradega ja pannud välja lauad käsitööga valmistanud suupisteid. Aga kes on need kaugemalt tulijad, milliseid hõimurahvaid saab näha nende esindajaid siin? Lisaks sellele tonka, kes siin Eestis elavad ja välja tulevad, nendel päevadel teevad siis oma rahvustoite olgu nendeks näiteks udmurdid, ma tean, et neil on plaanis üht-teist, aga kes on kaugemalt tulijad? Jah, programmi me valime ka tavaliselt igast piirkonnast esindaja, nii et, et see kontsert annab ka päris hea ülevaate soome-ugri rahvaste muusikast erinevates piirkondades ja püüame valida ansamblit ka niimoodi, et nad mängiksid erinevaid instrumente, tutvustaksid erinevaid traditsioone, nii öeldudki, et nüüd on nagu soome-ugri muusika elavat muusikat peediate. Aga kui rääkida kaugematest külalistest, siis on hästi hea meel, et sellel aastal on taas tulnud Eestisse suurepärane neenetsi laulik Tatjana narr koos oma kaaslanna Elena uphintsev. Aga need on inimesed, kes on sündinud elavas neenetsi neenetsi kultuuris, kes on osanud seda hoida nii, et seda pole rikkunud nagu tänapäevased, sellised pseudopseudotehnoloogiata ja nad on väga head koolitajad ja õpetajad, et tänasel õhtul tantsutoaski võib saada teada kuidasmoodi, tantsida erinevate lindudena, kuidasmoodi väljendada ennast erinevates olukordades, kuhu inimene satub. Nii et nende tuleku üle on väga-väga hea meele. Teiseks selliseks suureks legendiks on ERSO ansambel tooramaa, kes on, kelle eestvedajaks on legendaarse ersa folkloristide Vladimir omaskini poega Andrei ja kes, kes viljeleb ersa mitmehäälse meestelaulutraditsiooni, see on võimas laula ja, ja nende, nende, nendel on ka eraldi kontsert reede õhtul riva Revala folgisarjas. Siis, kui nüüd veel esinejaid vaadata, siis on loomulikult selliseid toredaid küla folklooriansambleid. Marisid esindab sellel aastal järgmise aasta soome-ugri kultuuripealinna Untšokollektiiv ja kummidest tuleb selline tore toredatest naistest koosnev folklooriansambel, aga loomulikult on ka saatepillid. Ja väga tore on taas kohtuda ka vepsa kollektiiviga, kelle nimi on noid ja nemad siis esindavad muusikast seda, seda valdkonda, kus on rahvalaul, ehe rahvalaul kokku viidud kaasaegsete rütmide ja heliküladega. Muusikat üksjagu eriti piirkondadega, aga filmiprogramm veel muusikat tuua. Tahaksin mainida, et sellistest rahvusvahelistest tuntud nimedest on meil Reval folgikontserdil Maria kalaniemi Soome väga mainekas akordionist. Et Reval folgi õhtu reede õhtul tõotab tulla väga-väga põnevad. Aga filmiprogramm on meil ka väga üsna rikkalik. Sellel aastal on hea meel esitleda esimest maailma esimest ersakeelset filmi mõned aastad tagasi. Me oleme näidanud mari ja udmurdikeelseid filme, nüüd on ka irsad saanud valmis oma filmiga ja siinkohal tuleb mainida, et filmikunst on tegelikult ühe rahva väikse rahva keele hoidmisel väga-väga oluline tegur. Sest filmid on need, mida tahavad vaadata ka noored ja kui nad näevad, et nende endi elust räägib film ja dokumentaalfilm ei. Mängu see on mängufilm ja see tegelikult ei räägi. See erdade film ei räägi täna tänapäevast, vaid nagu murtide esimesed filmid, vaid see viib hoopiski tagasi ajalukku. Oja lukku aastasse 1230 37, kui ersade aladele tungisid mongolid ja nende võitlusest üldiselt Purgaasi juhtimisel mongolite vastu kõne, aga loomulikult ka rahva ise. Millal seda näha? Iseolemisest ja sõltumatu, sest kindlasti ja seda filmi saab näha kinos Artis esmaspäeval kell viis dokumentaalfilmi programmis ta tuleks mainida Juulia Mironov, Peterburi dokumentalisti filmi rahvus see on, räägib Udmurtiast elavas rahvakillust. Bessermani test, kelle päritolu pisut ähmane ja, ja kes on kaotanud pärast pärast 1920 kuuendat aastat nagu sellise ametliku rahva nimetus, et neid ei ole rahvaloendustele olnud ja kuni päris viimase ajani ja see film räägib sellest rahvasta, kelle üheksa saadikuks on Eestis muusikaakadeemiast tudeerinud pärimusmuusika doktorant Maria Korepanova, kes siis püüab nende bessermani laulutraditsiooni Kressi elus hoida. Et see on film, mis linastub kinos Supernova Tallinna Ülikoolis. Juba läinud Lennart Meri filmientsüklopeediast filmid ekraanile. Ja veel tahaks soovitada soovitada, kellele päevasel ajal aega ja õpetajatele ja koolilastele neljapäeval kell kaks näitame filmi saami veri, see on Rootsi Rootsis kaks aastat tagasi valminud filme saanud palju auhindu ja viib meid tagasi 30.-tesse. Vaata see, kus suurriigid mis, mil suurriigid valdavalt püüdsid nende territooriumidel elavaid väikeseid rahvaid teha endanäoliseks ja suruda neid oma raamidesse. See räägib saamidest. Selge, ma väga tänan Kadi rauda, laine on täna saatesse tulemast ja kellel on need huvi programmi vastu, siis kõik see veel kestab, igaüks saab minna omale sobivale huvipakkuvale üritusele. Põhjalik programm on väljas. Fenno-Ugria poee lehekülje peale, kindlasti on ka reklaamid üleval, nii et saate vaadata ja kohale minna ning ütlen veel nii palju, et järgmisel kolmapäev plaanime. Me jätkata hõimurahvaste teemat, aga rääkida siis juba sellest, et kuidas meie hõimurahvad elavad ja kuidas siis on õnnestunud see venestamine ja mis kahju see on väikerahvastele toonud. Praegu jätkame siit ansambliga kabala Eesti oma. Oktoobrikuus tähistame hõimupäeva soome-ugri rahvaste kontserdid, konverentsid, filmid ja näitused üle kogu Eesti peakontserdid. Laupäeval, 20. oktoobril kell 15 Tallinnas vabal laval ja pühapäeval, 21. oktoobril Tartus Eesti Rahva Muuseumis vaata lähemalt Fenno-Ugria e. Karvad varvad ümardi piiluda. Vanahimu on kuldsed sõnad. Ja meil on nüüd Tartu stuudios folklorist Risto Järv ning vanasõna on täna selline, kuidas lükkad, nõnda läheb? Iseenesest üsna lihtne tõdemus, lihtsa struktuuriga vanasõna. Kaks poolt kummalgi koma ümber. Vanasõna uuri, Arvo Krikmann ongi välja toonud, rohkem ongi just paarisarvuliste sõnadega alasena, mis tulebki sellest, et tihtipeale vanasõnades ongi väljendatud sellist mõttebaari, kus siis ühel pool on üksteisel pool selle kohta käiv kommentaar ja ka enamiku selle vanasõna üleskirjutusi eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvusarhiivis on see punasena materjal, liis arvatud tüübi numbri 6179 alla kuuluvaks. Ka enamik selle vanasõna kirjapanekutest ongi just nelja sõnaliselt, kuidas lükkad, nõnda lähed nagu näiteks Karja kihelkonnast Villem Mägilt 1888. aastal üles kirjutatud variant või siis lisatud üks selle selgitav sõna kummalegi poole juurde nagu näiteks, kuidas sa lükkad nõnda, ta läheb Ants Martin sonilt Pärnust Pärnu kihelkonnast 1888. aastal. Selle vanasõnaga on kasutatud teisigi toredaid sõnu, nagu kuidas tõukad. Nõnda läheb Kaarma kihelkonnast üles kirjutatud variandis või kuis litsud nii lätt Otepää kihelkonnast Artur kroonilt 1938. aasta kirjapanekus lükkamise vastanute tõmbamine ja veel pikem variant ongi, kus need kaks on koos lükkad, nõnda läheb kuidas tõmmanud, nõnda tuleb Iisaku kihelkonnas 1889. aastal tiitel. Timotus on üles kirjutanud, et vanasõna on üsna lihtne, seepärast ka erilisi selgitusi vanasõna üleskirjutustes, nagu me neid rahval arhiivikirjapanekutes leiame, ei kaasne, aga mõned siiski on näiteks Põltsamaa kihelkonnast Martin loo 1953. aastal selgitanud, kuidas lükkad siis nõnda läheb ja kuidas tõmbad siis nõnda tuleb, kuidas ollakse. Sarnasena kujuneb ka olukord ja millises olukorras seda näiteks kasutatud on. Üks pikem kirjeldus on näiteks kudumistöö kohta Kodavere kihelkonnast 1940. aastal üles kirjutatud faili univere poolt. Ta lükkad ranna läheb tõmmatuna tulevad, ütled, kui vilgused ja lipsused lõngad one kanga Loemmes, kõik ei ole leemeketrajad, lips läheb katki ja vilt läheb katki. Eks siis konkreetsest situatsioonist selle vanasõna kasutamise kohta. Ja eks üldisemalt nii nagu vanasõnu võib kasutada selliseks kas tagantjärgi argutamiseks oma argistest situatsioonides, et seda tundub, et on ka saadud kasutada, näiteks Mihkel Priimets Maarja kihelkonnast, kommenteerib öeldakse, mõne töökohta teeb hästi, on edu lohakuse korral halvasti. Selgituseks siis selle vanasõna kohta või siis mõned aastad hiljem. Tema kommentaar samuti sellesama vanasõna, kuidas lükkad, nõnda läheb kohta ütelus tööedu kohta, töö iseendast edasi ei lähe. Kui ei tee, selge on see, et inimesest ja tema ettevõtmisest sõltub palju ja kui midagi ei tee, siis midagi ei saa. Eks sellest annavadki tunnistust, sarnased vanasõnad, kus samasugust mõtet on väljendatud, nagu nende vanker jookseb, kui sodoka lükkad või kuidas teed nõnda saad, või kuidas kana siblib, kana nokib. Eks sarnane on ka siin huvitaja saates juba kõlanud vanusena. Selgitus, kuidas metsõied nende vastu kostab. Kohta selle vanasõna, kuidas lükkad, nõnda läheb. Kohta on rahvlariivis ka mõned sellised haruldasemad kirjapanekud, näiteks variant, mis viitab, nagu oleks tegu hoopiski, mida saab kasutada vaid seda vanasõna saab kasutada näiteks situatsioonis, kus meelekindlusest jääb vajaka. Kust tuul sealt meel ehkuda lükkad, Nanna läheb, on Koeru kihelkonnast Hans Anton Schults 1893. aastal kirja pannud. Veel üks situatsioon, kus see vanasõna kahtlemata kasutamist on leidnud on ilmselt paljudele introvertsetest eestlastele tulnuslik. Kui meie poole pöördutakse tavalise küsimusega, kuidas läheb, mida siis vastata. Sageli see probleem ja tekib, aga Ta kurtma kiitma või mida tegema, et miks siis mitte võtta sellise tõrje vormerina või repartena kutsuda teaduslikumas keeles nimetatakse nalja vastusena kasutada sama vanasõna ja sellegi kohta on meil näide juba üsna ammusest traditsioonist ja miili poomilt. 1955. aastal on kirjapanek. Hilisemal ajal küsiti, kuidas teie pool ka läheb, kes teisele oma poolt elu ei tahtnud seletada, ütles, kui ta lükkad, läheb kuidas tõmmanud tuleb. Noh, loodame, et läheb hästi. Aitäh. Richter. Siin ei saare peal ees. Ala seenei Hi saare töö, väävli reegi kuningas, kes Köige koos kuulus väävli, e-kooli hinge, ei looda. Väegi kõrge õlg hoidkeenräänistalgu tasa ja väegi pärgööl, kuid kindrali seal puudu see skeeriad ka paastu säält veegeenraldu, saadi keeriaad ka paastu, säält võiks geenraldu tulla tööle kõigesööja võiks kaaman riik soo olla MTÜ-le ei käes ja võiks ka erisoo olla. Kindral kärmesti. Nii on rota kindral kärmesti saaks suure väävliliin köiga seos eadma korralee Strutanud löövi ta käigi asju seadma korrale. Räägi Martti Nõmme garanteeri. Apeeri rei dialoog, emalt hirmud, vaata. Nüüd jäime paigale lõhede ja nii saime paiga kantsi tööle ja. Toorite Peedu. Kraav kaaluda, kas kolme nööliidundi graflaski rahu paluda kolm ehk neli tundi. Või voolavat aegu ei jõua neid lasteaedu neile enne ei vaibuvad. Kui jõuan. Neis graaf, nii selge tee Tarmo Pallo, toota need hundimeelel. Ja riistad käiti, võidetud sai ka. Ja riis läheb sööta, aga seal söötu laaseril, aga need. Torud ja orig ja töö ja lähed. Tooja ei ju riik ja seal ja sai see puu alla. Päritud laul, head kuulajad ja nüüd on meil Tartu stuudiosse külaline vahetunud ning seal on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi teadur Aado Lintrop folkloori ja usundiuurija, eriti just soome-ugri rahvaste Ado millise loo olete te täna meile kuulamiseks? Valisin kuulamiseks kõigepealt mansi laul mis on salvestatud 1979. aastal Heiki Silveti poolt. Nad on mitmes mõttes eriline. No kõigepealt on eriline see koht Zucker küla Uurali külje all ikka mansi küla, tegelikult elavad seal ka neenetsi ja ja komid veel Kozmansidega. Aga ma olen ise selles külas käinud ja täpselt samal aastal kui Heikki Silvet kahjuks ma ei leidnud nüüd sellest meie inventariraamatutest täpset viidet sellele, et mis ajal tema käis, mina käisin suvel, aga millal tema, kes ma ei tea ja ma olen neid samu inimesi lindistanud, aga mul oli tookord viletsam tehnika lihtsalt. Et siis need lauljad on kaks, sain ahvat mõlemad Brascoviad veel eesnimega, ükson, Kirilli tütar ja teine on siis Mihhaili tütar. Ja laul ise on selline huvitav lauseline muinasjutulaul. See on siis originaalis mansi keeles on ta vormis Njaagi proovite withonagi ehk siis metshaldja tütar kutsub vete valitseja tütart. Ja jutt on siis selline, et see metshaldjas, noh, see on üks eriliik tegelasi, need, mis rahvas, mis kumm mis mahum, mis, mis hum ja mis need mõlemad siis mees- ja naissoost metshaldjad, nad on heatahtlikult, erinevalt stressis metsiidudest inimeste suhtes heatahtlikud ja nad on üsna populaarsed tegelased lauludes lähtudes. Ja eriti see, mis naine, kes sageli siis valib endale mõne jahimehe välja, kellega ta hakkab nagu koos elama ja toob kaasa ka hea jahisaagi. Aga siin on lugu siis sellest, kuidas see metshaldja tütar meelitab vetevalitseja tütart, tuleme kaldale koos hakkame käsitööd tegema. Ja vetevete valitseja tütar alguses ei julge tulla, ütleb, et soonio vend kodus ja siis metshaldja tütar vaidleb vastu, et ei, mul ei ole vendad, vend läks metsalõkse üles panema ja ja tule pealegi. Ja siis lõpuks ta tulebki siit siis sinna kaldale, liivasele neemele koos käsitööd tegema, aga tegelikult muidugi on see veel kodus ja võtab ta siis haarab tast kinni ja võtab ta endale naiseks. Et selline lugu. Ma olen lugenud sellest ühte teist versiooni ka, kus on natuke pikem sellel ja sealt selgub, et see metshaldja tütardest tegutseb meelega niimoodi, et ta kaks korda valetab vennale, et tal ei olnud keegi külas. Aga kolmas kord siis, kui vend ütleb, et ma jään nüüd koju ja vaatan, mis toimub, siis ta valetab jälle vete valitseja tütrele, ütleb, et mul oleks võinud ära vaja. Tegelikult end on kodus, ootab. Aado Lintrop, aga mis aegadel selliseid laule lauldi või kuhu see laul nagu paigutub, et millal see teisiti? Vot ma päris täpselt ei teagi, sest ta ei kuulu nagu karupeo repertuaari hulka või karupeied repertuaari hulka, sest karupeol naised ei laula? Jaa, noh, ilmselt on kuskil õhtuti eriti talvel muidugi, kus oli nagu juturääkimise ja ja laulmise aega rohkem. Tõenäoliselt sel ajal. Aga mis on huvitav, selle juures on veel see, et need mõlemad naised, Nad laulavadki, teine laulab teise osalis, üks laulab nagu seda metshaldja teksti ja teine laulab siis vete valitseja tütre tekstina, vahetuvad. Selle laulu kohta veel, et kui palju on mansi maal veel säilinud selliseid laulikuid, kelle laule koguda, säilitada ja mis pakuvad uurijatele huvi? No tänapäeval ma arvan, et pakub juba igamansi laul uurijatele huvi sest neid keele oskajaid inimesi on tõenäoliselt üldse võib-olla 1000 ringis veel või natuke alla selle järgi ja palju Nestis laule oskab veel esitada. Midagi kindlasti saab, aga selliseid ütleme pikemad eepilised laulud on juba selles mõttes kadunud, et neid enam vist ei õnnestunud elavas esituses kuulata. Neid on küll õnneks, paljud on kogutud omal ajal ära üles kirjutatud ja ka lindistatud hilisematel aegadel. Aitäh täna selle jutu ja laulu eest Aado Lintrop. Ma tegin puinud hobuse enim pujust kuuse saava, et ma tiiru teinud aega, kaared, maasiilu, teeningaaviaad, vahtrast, maa, vaala, seegaariad, vahtrast. La siin pihlakas maa, pistsin pihlakas naabite interve, turjaadeegin tamme, puhta Doriaadeegi tammepuust ta silmad, seadsin sill kuuluvusta, silmad seatsensiil, kuulusta truu, kraapisin kuusest. Kraapisin kuuseta jala vooli siin jalaka ja too võisin jalakas batuuri, valget leppa, apatuuli, välgertner, mokad, maalisin Maadnikaat, makad, maalisin maadite nina, näri niinepuust, nina, Rärilisin niine küünla. Räägi kohe kotist küünla, nägi kohe kassee, pole hoobu teinud, öödavad hoolehobu, teinud ta poja luud, atraagaaredata jäänu tatra kaaredalt. Mina mõistsin kohe koti, Miina võitleinko kastensee pole QT oli ta poolede kuudee olita, kurba künni, Ruunakesta kurva künni Ruunarketta, see on hobuhell akene, see on hoogu hella ene, minu hinge trööstida ja minu hinge heita ja ka tegi puinud ta hobuseteeliin, puidus ta hobuse. Need olid siis lauda ukse, Kärksutajad ja hobusetegemine oli loo nimi. Viimasena jääb meile kõlama ka lükata-tõmmata isa labajalg. Selline instrumentaalpala ja huvitav saade on tänaseks läbi saanud minu nimi Krista taim. Soovime teile kena päeva ja kuulusin idas.