Vikerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ning täna räägime me soome-ugri rahvaste maailmast. Nimelt reedel kogunevad soome-ugri rahvaste esindajad Setumaale, Värskas soome-ugri rahvaste maailma kongressi vahekonverentsile et planeerida juba kaheksandat maailma kongressi, mis toimub 2020 Eestis ja arutada ajakohaseid teemasid nende rahvaste maailmas. Millised on praegu soome-ugri rahvaste probleemid, millised on vahekonverentsil arutlusele tulevad olulisemad küsimused. Sellest juttu teeme ning saates on küla sealt Prozes, Fenno-Ugria sti, Ahto Raudoja seto instituudist. Kellele selle nimi kõlab vanasõna, mida tutvustab täna Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi juhatus. Folklorist Risto Järv. Ja veel kuuleme täna saates handi harfi lugu, millest räägib meile Aado Lintrop, Robb, kes on folkloori ja usundiuurija ning Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi teadur, kes on väga palju uurinud just ja teinud retki soome-ugri rahvaste juurde. Niisugused on teemad täna minu nimi, Krista taim, soovin teile head kuulamist ja esimene lugu kõlab Mariboine esituses, kes on siis saamislaulja? Euroopa kultuuripärandiaasta. Niimoodi laulis, siis saame päritolu Norra muusik Mari Poine ja olgu veel öeldud, et saamid üks soome-ugri rahvastest elab neljal territooriumil ja see aeg ei olnud mitte kaugel, kui ka isegi Norras. Saame omamoodi taga kiusati ja peeti neid natukene sellisteks imelikeks ja saame joiguv lausa saatarlikuks. Aga see, selleks, me tänane teema on soome-ugri rahvaste maailm ning saates külas on Vennobrias diakrosest tere retroinstituudist Ahto raudoja, tere hommikust. Nii. Alustame sellest tegelikult juba täna sõidavad kohale siia soome-ugri rahvaste esindajad, sest algamas on üks selline vahekonverents maailmakongressile ja tahakski teada, mis see täpselt nüüd on, mis täna-homme toimuma hakkab ja millele seal keskendutakse, mis jutte räägitakse, sest nii palju on teada 2020 toimub siis päris konverents maailmakongress, vabandust, kaheksas juba jah, Prozes, mis nüüd toimuma hakkab ja kes kohale tulevad? Kõigepealt täna hakkavad siis kohale tulema erinevad delegatsioonid sest põhiosa siis viie viieliikmelised, aga siis väiksemad rahvad tulevad väiksemalt kohale. Ja homme saab siis alguse siis konverents, mis on siis pühendatud 100 aastat siis soome-ugri rahvaste, kas ise seisuste autonoomiat kohale saabuvad siis sellised soome-ugri ajaloolased, kellest osakaal on delegatsioonide liikmed ning siis juba järgmisel päeval, reedel hakkab peale soome-ugri rahvaste siis maailma kongresside vaheajal vahel toimuv siis paekonverents. Ahto Raudoja, millised on setoinstituudis tehtud ettevalmistused ja kui suur roll jääb nüüd teilkond? Meil on päris hästi fenougrega ära jagatud, et Tartu eest vastutavad nemad ja Värskas toimuva eest vastutan mina. Et koostöö on meil tihe, jah, aga aga kui Tartusse ei tule kõigi rahvaste esindajad, siis värskasse on arvata enamus rahvaste esindajad kohale tulemas, et kokku on 24 rahvast. Nendest osad on suuremad, keda kõik teavad, komid, marid, udmurdid, aga siis ka väiksemaid rahvaid. NAGU greenid, saamid, liivlased. Et pea kõigi esindajad tulevad, tulevad tulevad Värskas oma olulisi teemasid arutama. Millised on need olulised teemad praegu, sest me oleme ju riigiti või aga rahvat rahvaid pidi natukene erinevad, on riike, kellel on, ongi oma drive rahvad, kellel ongi omad riigid ja neid, kellel seda ei ole, keda on rohkem maailmas, keda vähem. Jah, aga teemad on päris paljudel samad. Üks on muidugi keele kultuuri püsimine edasiandmine siis demograafilised arengud sama moodi, et infotehnoloogiad, mis oled sa, oled sa läänes või idas, igal pool on, on olulised samad asjad. Kui palju on oluline ka see, et juletakse selg sirgu lüüa ja öelda, et mina olen vot nii nagu mari Poinegi, et ta on saal ei olema norrakas. Jah, see on selline asi, et julgusest Ta jääb vahel vahel puudu ja ei ole ka see võimalik, kui sa tahad vaikselt oma asja ajada, et selles suhtes ongi hea, et saavad tulla ka idapoolsed hõimurahvad ja näha, kuidas, kuidas meie juures toimub keele kultuuriõpe edasiandmine. Sest ütleme nii, et tahtsime teha niimoodi, et põhiteema oleks keele ja oma kultuuriõppe kõikidelt rahvastelt saada ülevaate soome-ugri rahvastelt. Kuid kahjuks kahjuks sellist ülevaadet ei saanud ja poliitiline situatsioon on selline, et kõikidest asjadest ei saa kõva häälega ja väga avalikult avalikult rääkida, et siis võib-olla läbi sellise positiivse kaasamise ja näidete neid siia tuues saame olla meile kasulikud. No setod on hea näide, teil on juba oma kuningriik lausa olemas. No ütleme hetkel küll üheks päevaks, aga ülemsootska kuningas on meil igapäevaselt ei saa öelda, et just ametis, aga täidab, täidab kohustusi igapäevaselt. Kas sellised asjad võivad innustada mõnd kauget väike rahvas, keda on vähe alles jäänud, kellel võib-olla noh põhjused on erinevad, mismoodi saatused on rahvastega mänginud ja kuidas kuskil elatakse. Jah, ütleme, et väga hea näide on eilegi õhtul olime murtidega koos, et nad on Eestist ja setomaalt väga palju õppinud, et täpselt sellised asjad, mis aitavad ka kaudselt oma kultuuri propageerida, alles hoida näiteks erinevad laagrid õpetatakse lastele täiskasvanutele muusikat, samamoodi turism, et läbi sellise ökoturismitaluturismi on, on võimalik ka alles hoida ja säilitada seda oma kultuuri ja nende erinevaid ilminguid, et et selles suhtes nad on väga tänulikud selle eest, et mis, mis siin toimub ja et nad saavad seda näha ja kogeda. Kui habras on see piir, et me võime muutuda selliseks etnograafiamuuseumiks elavaks lihtsalt selles mõttes, et, et täna olen tööl, olen rahvariietes ja siis õhtul nagu ajan oma muid euroopalikke asju. Väga tihti on see aga just selle vastu, tulebki. Ka ei saa öelda, et võidelda, aga, aga propageerida, et see ehedus ei kaoks raha teenimisega ära. Jaak prosesse, kuidas teie näete, millised on praegu soome-ugri rahvaste veel probleemid, mida tuleks arutada ja, ja paika panna, sättida ühes suunas, mõelda? Eks need probleemid olla mitmetahulised. Ma arvan, et kõige olulisemad on need haridus haridusküsimused sellel foonil, et ikkagi soome-ugri keeli õpetatakse lasteaedades koolides, ülikoolis, et soome-ugri keelt ka räägitakse perekondades, et praegune seis on nagu muutumas selliseks, et see keelepüramiidi see alumine osa ei ole mitte lai. Ja millal saaks siis hästi kõrgele küündida kõrgkultuuri tipp, aga praegu me näeme seda, et see püramiid on nagu tagurpidi, et see, kust kohast see keel tõuseb, et see on nagu hästi-hästi kitsas. Ja kui niimoodi jätkuvad, need haridusprotsessid teatavasti soome-ugri keele õppimine on tänapäevaks muutunud vabatahtlikuks. Et kas laste vanemad peavad kirjutama vastav avaldus, et jah, et ma soovinud. Et seda oma emakeelt siis koolis õpetataks. Aga tihtipeale, kuna venestusprotsess on juba niivõrd sügav, siis lapsevanem vanemad soovivad oma lastele paremat tulevikku leiavad, et rahvuskeel on koormav. Siis me näeme seda, kuidas üha rohkem, pigem on loobutud selle rahvuskeele õppimisest ja õpetamisest. Ja, ja see tähendab siis ju, mida see tähendab seda, et ei ole ju neid inimesi, kes nendes rahvuskeeltes loeksid ei ole neid, kes rahvuskeeltes kirjutaksid, ei ole neid, kes naudiksid rahvuskeeltes filme või teatrit, kuna nad ei mõista seda seda keelt, nii et, et siin on üks niisugune tõsine niukene sõlme sõlmpunkt. Et kuidas siis ikkagi tänapäevastes oludes, kui Venemaa poliitika ja seadusandlus on muutunud selliseks, nagu ta on. Et kuidas põlvest põlve siiski seda rahvuskeelt edasi anda, et see on üks, see on nagu fundamentaalne küsimus. Aga on siin ka häid näiteid või lahendusi, mida pakkuda kas Soome eeskujul või siis on meil äkki siin Eestis või midagi sellist või Ungaris. No võib ju näide näiteid tuua, aga Venemaa on Venemaa ja Soome on Soome ja Eesti on Eesti. Et isegi niuksed, tagasihoidlikud keelepesa niuksed momendid, kus siis lasteaias püütakse niimoodi järk-järgult elavdada rahvuskeelt, et saavad kaasa süüdistuse segregatsiooni is, et no millest me siis räägime, nii et need ikka niuksed, tõsised, tõsised, tõsised jutud, nii et. Aga need inimesed, kes siia tulevad, nad peaks olema väga julged inimesed või siis lihtsalt räägivad seal ühte siin teist. Praegusel momendil muidugi need inimesed, kes siia tulevad võiks ütelda, nad saadetakse siia. Et ma kardan küll, et vähemalt vähemalt need, need jutud, mida räägitakse suures saalis, on sellised, kes ütlevad, et, aga kõik on ju väga tore, et näete, seega me elame ju hästi ja me ei kaeba ju millegi üle. Et võib-olla siis, kui minnakse välja jalutama, räägitakse natukene teist juttu. Nii et need, need delegatsioonid, kes siia saabuvad, siiski on mari või kommi või, või Mordva vabariigi poolt kinni makstud ja komandeeringurahad on neile eraldatud. Ja see, kelle, kelle käest raha saad, selle laulusega laulaks. Kahjuks kipub see nii olema paljudel juhtudel tõesti. Aga täienduseks, et on ka tegelikult selliseid vaatlejaid ja kes tulevad eksperte, kes, kes tegelikult ei laula seda kõik ühtset ühtset laulu ja, ja ütleme, et kuna on kasid läänepoolseid omariiklust omavate riikide delegatsiooni piisavalt, et suured siis siis tegelikult need deklaratsioonid ja otsuseid, mis vastu võetakse, saab ikkagi kasutada ja nendele tuginedes ka seda oma keele kultuuri alles hoidmist aidata taga tagada, et kui me ei teeks, kas kas ka selliste selliseid kokkusaamisi siis tegelikult oleks situatsioon veelgi hullem, sest selle selle vastu seda näiteks kas või ilmestab see Riigiduuma ju Venemaal võttis juunikuus vastu otsuseid. Vähemuskeelte õppimine on vabatahtlik, et selles suhtes, kui koolis on pooled venelased, pooled mari lapsed, et siis ei meis erinevaid kooliprogramme me tegema ei hakka ja, ja kuna venelased tegelikult ei, ei taha õppida ühtegi soome-ugri keelt, siis muutub. See otsus on nii oluline selles osas, et ka soome-ugri rahvad, keda on ikkagi kokku mitmeid-mitmeid, miljoneid, aga näiteks ka Marisid on. Kelle poole miljoni kanti, et siis tegelikult marid enam koolis praktiliselt oma keeles õppida õppida ei saa, et ja seda, see on praegu Riigiduuma vastu võetud otsus, aga tegelikult see kurb tendents on siin viimased aastakümned olnud, et Jaak ütles jah, et see püramiid on vastupidine, siis no selleks selle ilmestab näide on see, et Vene territooriumile lähevad soome-ugri rahvastel ütleme siin kümne-viieteist aastaga on oma keelekasutajate hulk vähenenud olenev rahvaste 20-st 70 80, nii et ütleme nii, et väikerahvad isurite vadjalaste, et seal on see oma keele kasutajate prod sent vähenenud 73 kuni 90 protsenti, et et tegelikult see situatsioon on väga-väga-väga kurb. Jah, et noh, tõepoolest, et Venemaal, siis olgu arvuliselt siis ka need asjad selged. Et nende keelte kõnelejate arv on siis praegu 1,5 miljonit. Et 10 aastat tagasi veel oli üle kahe miljoni, nii et vähenemine on olnud siis ligi 30 protsenti summa summaarum aga jah, et väga kiirelt lahkujaid on jah, karjalased ja siin mordvalased näiteks 50 60 protsenti, et need arvud on tõesti päris päris hirmsad. Üks asi on see, et koolis ei õpetata, aga see on ka võib-olla selline mingi vaikiv terror terrori, kes on seda päeva nimetada, aga, aga selline vaikiv survet alavääristatakse sinu rahvust, et õige oleks ainult siis, kui seal nagu massiga ühte sulanud. No võib-olla praegu ei alavääristada niivõrd, aga see on, sellel on sügavad ajaloolised juured tegelikult ja võib minna lausa tsaariajani tegelikult ju välja. Nii et, aga noh, otsustavalt muidugi löögid olid need 30.-te aastate repressioonid mis olid suunatud soome-ugri rahvaste intelligentsi vastu ja sellest kõigest summa summarum tuleneb niisugune rahvuslik alaväärsus kompleks, mis tegelikult siiamaani muidugi seal on täiesti arvestatav tegija. Nii et täna me ka ei räägi nendest soome-ugri rahvaste õigustest niivõrd palju, kuna Venemaa kontekstis on sellest raske rääkida ja ennem nagu jutt siin ju selle peale läkski, et tegelikult toimubki nagu teataval määral niukene soome-ugri rahvaste niukene marginaliseerumine, kes keda tahetakse muuta niukseks museaalideks, et kes aeg-ajalt võetakse nagu taskust välja närida rahvale selge, näete, nad laulavad ja tantsivad kenasti vene vene riigi niukene poliitikaga. Me koos oleme venemaalased, mõjuksi rassi, Jaani ja, ja siis kuna meil on Niukest etnilist eripära kui ta, no siis me võime arendada siseturismi Tuua küladesse, Niukest jõukust ja nii edasi. Mille juures kahtlematult on see positiivne aspekt siseturism, et siin on teatavaid võimalusi, mida, mida võiksid soome-ugri rahvad paremini ära ära kasutada, kuid kuid siiski Se balansseerimine oma ja võõra, selle vahel, et ja et kõik ei muutuks mark marginaaliks või rahaks summa summaarum, et et see jää on küllaltki niukene, õhuke tegelikult peab oskama õrnalt kõndida. Mul on tunne, et eestlastel, soomlastel, ungarlastel on siin hästi suur roll täita selles osas, et olla nende kõrval ja näidata, et, et te olete väärtuslikud. Teil on huvitav keel, kultuur, te peate seda hoidma, et me oleme nagu teiega. Jah, no meie osa ongi tegelikult ju nende rahvuskultuurikeelte väärtustamine, et kui nad tulevad siia hõimupäevadele, mis seal selle konverentsiga, mis seal homme toimub, veel ikkagi veel jätkuvad, et näita seda näitasid ja nii edasi, et et see on meie nagu võimalus siis seda, seda nende nende rahvuskultuuri väärtustada või siis keeli, et Eesti riik on ju loonud terve hulk preemiaid, mida läbi hõimurahvaste programmi eraldatakse ja see on ka ju nende keelte väärtustamine, mida meie siis nagu vett ette võtame. Aga noh, kahjuks ma pean tõesti tunnistama seda, et et meie idapoolsed sõbrad seal kõrgetes võimukoridorides nagu sellega ei tegele või pigem nagu kuidagi tundub aeg-ajalt nagu vastupidi, et nendest soome-ugri rahvastest nagu nähakse seda probleemi et mitte ei nähta seda rikkust, mis on mitte Venemaa rikkus, aga tegelikult on ta ju kogu maailma kõigi kõigi meie niisugune ühine ühine rikkus, et et see on selle niukene kurbloosus. Eks sa oled võimu haarata, siis sa pead kõik tegema ühenäoliseks, kui keegi. No siis on lihtsam juhtida, kohe käib, aga ikka on ühtemoodi siis on, siis on riigi riigimasinal on siis kergem? Selge, aga öelge mulle sellist asja, et kui palju, kas on teada, kui palju neil näiteks oma keeles kirjandust on, et on lugeda, on arutada, et üks asi on, et koolis ei õpetata. Ütleme niimoodi, et on, aga, aga see on ka jälle, nende väljaandmine on päris päris keeruline. Selline see tsensuur on peal. Kuidas ja mida saab, saab avaldada. Võid avaldada aga juba midagi muud. Põhi põhimõtteliselt aga ikkagi tänapäeva onju, nagu meilgi samamoodi oluline me meedia, info, inimesed tarbivad läbi raadio, televisiooni, et tegelikult, et küla ja kuna enamus soome-ugri lasi, kes kannavad oma identiteeti, keelte on külainimesed, et nagu meilgi maainimesed või ütleme, kuhu kirja seto näiteks kellele tuli kirjatarkus suht hiljuti, et nad ei ole harjunud veel lugema ja palju lihtsam on haarata meelelahutust läbi läbi televisiooni, aga seal, teades seda situatsiooni, kui vähe saateid on omakeelsed ja ka on sellised, mis, mis mida rahastada riigi poolt. Muidugi. Et mida väga ei vaadata, et siis kahjuks tegelikult jah, selline info infotehnoloogia ja võib-olla siin tulebki nüüd meile appi selline tänapäevane infotehnoloogiaajastu, et võib-olla läbi interneti läbi haritud noorte, kes on saanud kas või Eestis siin haridust lähevad läbi sotsiaalmeedia hakkavad propageerima seda oma keelt ja kultuuri, et et kas või võtame, kui, kui hästi see töötab, onju. Ansambel Zetod, et kui palju noori läbi selle muusika kaudselt haarab seto kultuuri. Et tegelikult tegelikult ongi uued väljakutsed raamatute kõrvale, mida, mida me peame ära proovima kasutada ja. Hästi, sest kui on ikka üks selline popbänd ja kes teeb nende oma keeles oma lugusid ja veel hästi siis ma usun, et hakkavad ka venelased rääkima seda keelt. Seda on palju, palju arvatud, et tegelikult võib-olla läbi sellise sellise meelelahutuse on, nad aktsepteerivad seda paremini kui kui, kui otse peale lennata, et lippude lehvides ja lugedes. Aga Jakrosesse, kas on juba ka näiteks märke või on teada, et on mõned sotsiaalmeedia platvormid, mis on nagu neil omakeelsed? Noh internetis muidugi need soome-ugri ajalehed on jõudnud ka ju sinna, et ja, ja muidugi on kontaktis, on omad keele keelegrupid ja ka Facebookis on omad keelegrupid, aga noh, see on ikkagi tegelikult üsna marginaalne osa jällegi, et arvuliselt ikkagi üsna vähe. Et võib-olla jällegi, et oleks nagu pilt selge, millest me räägime üldse soome-ugri rahvaste ja meedia puhul või kirjanduse puhul siis et raadiokuulajale mõtisklemiseks niuksed, suured rahvad, ütleme, udmurdid või mordvalased. Et kui keskeltläbi siis aastasse umbes ilmub 15 raamatut aastas terves aastas rahvuskeelsed ja siis Eesti puhul ilmub 15 raamatut päevas siis on nagu see vahekord, et eesti keeles peaaegu et alles hiljuti veel umbes 4000 väljaannet. Nii et, et need on need arvud, millest me räägime. Ja kui vaadata siis ajalehti ja ajakirju, siis üldse näiteks komidelud murtidel on üheksa väljaannet rahvuskeelast, nende seas kõik ajakirjad ja kõik ajalehed kokku loetud. Suurima ajalehe tiraaž on 3000 eksemplar, meil on ajaleht Võrumaa. Võrumaa teataja või Vooremaa on ka vaata et suurema tiraažiga Pärnu Postimehes. Kas ajaleht setomaa, mis on setokeelsena, ilmub ka üle 1000 2000 kanti, et selles suhtes, et kui seto Sid üle Eesti või loetakse kuskil 11000, et siis iga viie viie inimese kohta üks ajaleht, et siis tegelikult need tiraažid omakeelsed kirjanduse osas on ikka tõesti piisk meres. Nojah, et me räägime ikkagi rahvaarvudest kurtide puhul, keda on 600000 ja siis me räägime ajalehest 3000 aga, aga tõepoolest, et noh, siin on erinevaid, jällegi põhjused, mida meie siin praegu selle aja jooksul lahkama ei hakkaks, aga aga, aga no lootused on muidugi elektroonilisel meedial. Aga siiski ma olen ka uurinud näiteks rahvuskeelne ajalehti, ajalehe lugemine internetis, et ega ega ka need andmed, mis seal tegelikult fikseeritud, väga rõõmsad ei ole. Näiteks murtud mee puhul 1000 lugejat päevas. Rest et siin ei ole millestki millestki rääkida, tegelikult, et see on väga, väga, väga, väga väike, üliväike arv. Nii et võib-olla rohkem rohkem võimalusi rahvuskeele propageerimisest tõepoolest pakub pakub just nimelt muusika. Et see Trad Attack on kahtlematult, eks, väga efektne lugu ja eks soome-ugri rahvastel on ka mõningaid niukesi ansambleid, mis suudavad üsna üksjagu tähelepanu äratada selle keele vastu, et võib-olla rohkem on neid seal Karjala kandis harjamine. Santogor. Täna tahtsime teda leida, aga vot ei leidnud me leidsime selle sattuma siis jah. Nii et me kuulame kindlasti lõpuks nendelt ühe loo, aga enne veel ma tahaks küsida, et kui nüüd see maailma kongressi vahekonverents toimub, kas te võtate seal vastu ka mõne otsuse? Jah, põhimõtteliselt küll need töörühmad töö toimub töörühmades, et kuidas ta nüüd täpselt otsused formuleerivad, seda ei oska väga täpselt öelda, aga aga et alus alusdokumendid, mis on juba Lahtis vastu võetud, et nende täiendamine ettevalmistused Tartumaailmakongressiks, et et tegelikult tegelikult ikkagi, et ei saaks ülemvõim sinna Vene Vene poolele ja, ja, ja ülevaate saamine, et need tuleb ikkagi otsusteks vormida, et selles suhtes see demograafia ja keele edasiandmine mõtlen, et võib-olla võib-olla saamegi. Kas, kas just nüüd dokumentidesse kõik sisse, aga, aga me toome ka näiteid, eestistati Kihnu keele kultuuriõpetused. Et Eesti tundub mõnele väga-väga väike, aga et ka siin, Eestis siseselt on kultuurid, erinevad kultuurid, kihnu seto, et ka seda, seda neile teadvustada, et me ütleme, et hetkel ei keskendubki nendele deklaratsioonidele, vaid pigem pigem sellele, et koostöö säiliks ja areneks, et läbi sellise kaudse koostöö saab teinekord palju rohkem rohkem teha, aga jah, et kui need otsused vastu võetakse, et siis see ei oleks väga selline. Ütleme idariigikeskne. Selge aitäh täna saatesse tulemast Ahto raudoja seto instituudist ja fennougrist Jaak Prozes ning Jaak, ma paluks lõpetuseks, et sa ütleksid nüüd paar sõna selle loo kohta esitaja kohta, keda me kuuleme. No ma selle loo kohta võib-olla nii osana kuulanud ja seda me saame kuulata, et aga ma tean, et loa nimi on vana Tutult vana tuttav. Ja ansambel on korduvalt Eestis käinud siis sattuma, mis on Karjalas oma 15 aastat tegutsenud, et tegemist on sellise pere pereansambliga kaks sõpra said kokku ja musitseerid ise kutsusid ka oma lapsed musitseerima, nii et kasutavad siis siukest Karjala ja Soome siukest folkloori ja püüavad siis noh, need on küll aut autor või mitte, nii et, et need ei ole ainult rahvalaulud ja see sattuma on tõesti päris päris populaarne ansambel Karjalas kui ka Soomes ning ka Eestis siin korduvalt käidud kuni Viljandis folgifestival kui ka hõimupäevadel ja Tallinn Music Weekil, nii et et tegemist D väärt ja huvitava kollektiiviga. Ena kuulame ja pärast seda juba räägib Kristo Risto järv meile ühest vanasõnast. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Ja nüüd, head kuulajad, on meil Tartu stuudios Risto järv folkloristide ning aeg rääkida järjekordsest vanasõnast ning tänane kõlab eriti huvitavalt, kelle laps selle nimi? See vanasõnatüübi numbriga 5454 eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes, kelle laps, kelle nimi tundub tõepoolest algul üsna lihtsa ja selge vanasõnana, kellel laps on, see valib lapsele ka nime ja lapsevanemad teevad protsessi tarvitse üldse kerge olla. Sellisena olen vanasõna tänapäeval ka tõlgendatud, näiteks ühes blogipostituses internetist leidsin kuidas küsimustatakse tänapäeva nime, valikute teemat ja reserveeritakse selle vanasõnaga, kelle laps, selle nimi ja hulk üleskirjutusi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist ongi tõepoolest lihtsalt nendingut, kus needsamad neli sõna reas on teiste seas ka juba Ferdinand Johann Wiedemanni 1876. aasta väljaandes. Austame hinne, ränne on Toisheren leevender, eestlane eestlastes ise ja väliselust tavaline ongi, et see vanasõna üleskirjutuses varieeruv vahe. Erandiks on küll kirjapanekutes Antsilt Tõstamaa kihelkonnas 1895. aastal. Kelle poeg, selle nimi, see on üks väheseid variante. Niisiis tundub, et kõik on üsna lihtne. Huvitavaks teeb aga see, et kui hakata vaatama kirjapanekuid rahvla rivist, siis selgub, et kõigis selle vanasõna selgitustes peaaegu kõik need, kes on seletanud ei seosta nimega vaid seostatakse hoopiski kaubaga kauplemisega ja nii juba näiteks 1884. aastal. Vastseliina kihelkonna kirjapanekus. Rätsep Jaan Sandra kirjutab, kes lats küll too nime panud sulgudes esitab selgituse Kell kaup küll hinna ütles. Nii selgubki, et selle vanasõnaga on Eesti kontekstis mõeldud kauplemise tava, et inimene, kes kaupa müüb, peab ise sellele ka hinna ütlema. No näiteks üks selline seletus August Mikult Viljandi kihelkonnas 1938. aastal. Müümisel peab asja omanik esimesena müütav asja hinna ütlema või siis kirjapanek Jegor kõmuselt Emmaste kihelkonnast 1979 öeldakse, et kes midagi müüb, peab omapoolse hinna määrama. Seepärast ongi enda teatud vanasõnade kirjapanijad, arhiivisaatjad oma saadetistes järjestikku pannud selle vanasõna. Näiteks kauplemise kontekstis näiteks hilja hüljeste tõrva Reonist endisest Helme kihelkonnast 1953. aasta kirjapanekus. Kõigepealt vanasõna, kuidas kaup, nõnda hind ja seejärel teine vanasõna, kelle laps selle nimi selgitusega sama, mis eelmine, ehk siis tõepoolest tõmmatud võrdus nende kohe vanasõna vahele. Kuna laadal või turul me ilmselt tänapäeval nii tihti ei käi, siis võib-olla võib selle vanasõna vajadus tänapäeval mõistetamatuks jääda, aga selge on see, et eesmärk on tänapäevases mõistes siis võrreldav tarbijakaitsega, et enne Võrmairku kauplemist oleks selge see palju müüa. Tegelikult tahab, mitte see, kui palju klient maksma nõus on, Etelt koorida ja nii ongi, näiteks 1969. aastal Mihkel Priimets Väike-Maarja kihelkonnast selgitanud. Teinekord küsitakse, kui palju maksab ja asja omanik vastavaid palju annad, siis öeldakse ikka, kelle laps, selle nimi või siis samalaadne selgitus Martin lub Põltsamaa kihelkonnast 1959 sadamalt samast aastast. Kelle laps siis see annab ka oma lapsele nime, pakkus keegi mingisugust eset müüa ega määranud müüdaval esemel oma hinda. Siis esitati temale sarnane vastus. Ja veel üks selline situatsioon. Vanasõna selgitustes eesti rahvlariivis Jonormel kullamaa kihelkonnas 1000 964. aastal. Mis hobune maksab, mis sa lubad, kelle laps, selle nimi, nii tundub, et ka ikkagi hulk aega hiljem on vanadele kasutajad teadnud, mida see vanasõna tähendab, ja tähendab ta siis tundub, et Eesti kontekstis tõesti midagi muud kui võiks otse arvata ja sellepärast ei olegi pidanud seda pikemalt seletada. Nagu ma ütlesin, on peaaegu kõik sellise kauplemisega seotud. Teated Raplarjevi kirjapanekutest leiab võidel mõne, kus seda on kirjeldatud teistsuguses kontekstis. Näiteks Meeri Kaasik Lääne-Virumaalt endisest Rakvere kihelkonnast 1960 40 kirjeldanud, et väljaspool abielu sündinud lapse kohta öeldi, kelle laps, selle nimi, kelle tegusena nägu ehk siis on see vanasõna justkui otsetähenduses, aga see on selline erandlik tõlgendus. Nii nagu hea vanasõna puhul ikka. Kuigi selle mõte peab otsesõnu paika, saab seda edukalt kasutada ka teistsuguses kontekstis ja nii võibki ülevaid öelda. Laadahooaeg veel käib, just, on ju tulemas Simunapäeval suur kuulus lindora laat Võru Setumaa piiril. Sinu lähete müüdile kavalalt otsa, vaatab siis, teadke ise kauplema ei maksa hakata, vaid esimese hinna peab ikkagi ütlema see, kes müüja, kelle laps selle nimi. Just nii, aitäh, Risto järvedena. Näksi. Lina. Peegele läksiidub pädegele do Nuliga onu. See oli siis ansambel tuulepuu, imelik maja oli loo nimi ning ansambel Tuule Puise Karksi-Nuia muusikakoolinoortest välja kasvanud kollektiiv, mille juhendajaks siis Margus Põldsepal. Nüüd aga on aeg kuulata ajast päritud vana laulu ja räägib meile täna. Aado Lintrop. Päritud laul nüüd on aeg heita pilk jälle Eesti rahvaluule paraaita arhiivi ning Tartu stuudios on meil Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi folkloori ja usundiuurija. Aado Lintrop. Millise laulu olete täna meile kuulamiseks valinud? Tänaseks kuulamiseks ma valisin hoopis ühe pilliloo. See on pandi harfi mängitud lugu, seda mängib Timofei ketšimov, kes oli omal ajal vist ainus selle pillimängija, kes oskas seda pilli mängida. Selline ürgne harf, tüübi poolest on ta nurk harf. Ja Timofei pildil oli konkreetselt üheksa keelt. Tema ja tal tegelikult vist ka vend või, või midagi, igatahes teine ketsimajad olid, on nüüd veel, kes mängis hiljem. Aga sel ajal, kui mina käisin handimaal, viimati siis oli nagu tina Timofei üksi, kes oskas seda harfi mängida. Noh, seal on keerulisem, võib olla, või mis, mis see mängu juures sööta, seda mängitakse sageli niimoodi topelttehnikas nagu ütleme. Ta nagu sarnaselt meie väikekandlega, kus võid mängida nagu katmistehnikas ja siis viisi nagu sõrmitseda. Siis aga seda handi harfi mängitakse mõlemad ja Timofei on, see ei ole minu salvestusele, ma pean seda ütlema, et seda salvestanud Andrus Laansalu ja Esta Allas, keelte nagu selles looski on kuulda. Ja mis on Timofei, on, see ei ole minu salvestusele, ma pean seda ütlema, et seda salvestanud Andrus Laansalu ja Esta Allas 1991 ja aga mina, samal aastal jällegi kohtusin Timofei ketsi Moviga sama aasta jaanuaris 1991 Juiskis karupeol, kus ta mängis siis koos teiste pillimeestega, mängis tantsude saateks sedasama harfi ja õhtuti. Me käisime metsaneenetsi Sitel külas, kes olid tulnud sinna juhilskisse karupeole koos oma püstkojaga ja pannud küla äärde püstkoja üles ja siis me istusime seal püstkojas ja Timofei oli ka sinna tulnud ja siis ta mängis seal meile, et mul on isiklik kontakt temaga ikkagi olnud. Kui palju on veel näiteks Andimaal selliseid inimesi, kes oskavad sellist arsti mängida ja kui palju hoitakse oma kultuuri ja pärimust alles? No päris palju hoitakse, võib öelda, sellepärast et noh, antidel on ikkagi nüüd üsna selline, neid on esiteks rohkem kui mansse ja siis teist Obi-ugri rahvast, mansija ja pillimänguga õpitakse järjest juurde, sest ma tean vähemalt ühte, teistel Semjon Ceczymon ka, kes mängib nüüd seda Farfi selle harfi siis tegelikult nimi handi, kelle kohalik nimi on Torop juht, mis tähendab kurepill või kurepuu, Juhan Puuja Torop on kurg ütelnud, on natukene kurekujuline. Aga kas neile on kultuuris pillid olulised, et ja muusika arvestades kõike seda avarust, mis nende ümber võib olla? No ikka on oluliselt sellepärast karupeol juurde, igal juhul kuulub pillimäng ja tants ka ilma selleta üldse ei saa natuke ütlema, mis see karupidu on karupidu, mis meil nimetatakse karupeied, eks, eks ju on tavaliselt nagu. Ja siis räägitakse, et see on selline jahimaagia või jahisaagi või jahiõnne taga rituaal. Aga tegelikult on karupidu muidugi palju laiem ja palju üldise massiliste karupidu. Ütleme, mida ta tähendab Obiugrilaste huntidele ja mansidele, tähendab tegelikult seda, et karu, kes on taevajumala laps, poeg või tütar, kes on maa peale lastud, siis tuleb inimestele külla ja, ja selle auks tehakse pidu. Ja siis tulevad sinna peole kõik kohalikud kaitsevaimud absoluutselt ümbruskonnast ja kõige tähtsamatena väljunud järjest, et muudkui tulevad ja esitavad oma siis laulud või teksti sellise müütilise sisuga teksti, kes nad on, kus nad tulevad, kus nad elavad, mida nad teevad, mida nad inimestele annavad. Nagu siin täna pidu, siis ta on, ta otseselt on, ta on ta tänupidu ja teiseks ta on ka selline pidu, mis Peab näitama seda, et inimesed teavad seda pärimust sellepärast et ütleme siis selle bioloogika järgi, see karu läheb pärast tagasi isa juurde ja mansi karulaugud tekstis ongi niimoodi, et ta läheb isa juurde tagasi ja isa küsib talt, et sa käisid inimeste juures, kuidas sind vastu võeti. Ja siis karu hakkab rääkima, nad tegid seda, seda, seda kasid, annad, tegid valesti, selle eest tuleks neid karistada. Ja isa lohutab, et ärme karista neid selle eest, et nad on natuke rumalad, lihtsalt. Nii et see arhil mängitud lugu oli siis üks osa või nagu üks lugu, mida esitati karubejadel. Ma ei tea kahjuks seda, sest et see kuna ma seda ise ei lindistanud ja seal ei ole lugude nimesid ega mitte midagi ei olnud, aga ta oli hästi huvitav minu jaoks täitsa võimalik, et see on üks karupeolugudest tantsulugudest, mis seal on. Aga ma ei tea, ma ei julge seda 100 protsenti öelda. Ja seal oli seda põnev kuulata, aitäh selle valiku eest. Aado Lintrop. Tehtud laul, päritud, loodan leida huvitav saate kodulehekülje pealt sealt eraldi saada, materjalide järele kuulata võimalikult palju või praktiliselt kõiki neid, mis eetris olnud. Aga tänane saade on läbi saanud, minu nimi on Krista taim. Soovin teile kena päeva kuulmiseni juba homme ja saadet jääb lõpetama Malva Kirsipuu. Hingelaul. Siis käis lask, siis käin seal ikka natuke. Välk. Natuuriga. Kaks täis koguda. Pool 12. Linki. Las siis äng käi, las siis käin ise ka natuke. Laeva. Käidaks täis kuuluda. Artikkel 12 õde ja. Ta kantaat, väle vänta, järelolek, ära raiska. Aita nälgida olla Aita Leida.