Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, minu nimi on Peeter Helme, koos minuga juhib saadet Maarja Vaino. Tere, maarjatere. Ja nagu ikka, on meil ka külaline, kelleks täna on kaasaegse kunsti Eesti keskuse direktor Maria Arusoo, tere. Tere. Hakkama seega rääkima kunstist, täpsemalt kunsti ja poliitika omavahelistest suhetest. Aga nagu ikka, teeme kõigepealt väikese tiiru peale selle nädala kultuuriajakirjandusele. Maarja, äkki sa tõid otsa lahti? Jah, ma isegi jätaksin selle nädala kultuuriajakirjandusele seekord sinule ja tutvustaksin kuue kuu kultuuriajakirjandust, et ilmunud on siis oktoobrikuu akadeemia. Mis akadeemia on ju selline ajakiri, kus on kõikvõimalikud erinevad teadused, kohus peab ütlema, et alati minu mõistus ei käi üle nendest tekstidest, mis seal avaldatakse. Aga seekord ma lugesin küll suure huviga praktiliselt kogu selle ajakirja läbi. Tuleb tunnistada, et mõningad näiteks Šeudingeri kimbatus nõudsid ka kõvasti keskendumist aga, aga soovitan seda keskendumist ja soovitan selle läbi lugeda. Samuti Piret Kuusk on ka kirjutanud natukene söödingerist, et ka selle vabandust, selles roidingeri kimbatus ongi Piret Kuusk kirjutanud Šoidingeri enda tekst on siis kvantmehaanika praegune olukord. Ja jaa, Linnar Priimägi on siis natukene kirjutanud kristlikust kunstist. Toomas Kiho lan nagu ikka, väga vaimukas ja niisugune murelik luuletus, mille sõnum on kas Mikiga, eesti või Mikita, Eesti ja huvitav lugemine on ka eesti rahva võitlus ja rasked kaotused ei ole olnud asjatud. Eesti vabariigi 10.-ks aastapäevaks 1928 Mile on siis kokku pannud Mart Orav, nii et ma ei lugenud praegu kogu seda sisukord ette, et tasub siis ühesõnaga kogu ajakirjaga tutvuda. Ja samuti on ilmunud siis oktoobrikuu looming kus samuti kohe algusest peale võis hakata lugema, et ei pidanudki niimoodi lappama kõigepealt, et otsida, et mis, mis huvi võiks pakkuda. Et looming algab siis Tõnu Õnnepalu luuletustega, jätkub Mehis Heinsaarega. Avaldatud on singa katkenud Rein Veidemani peagi ilmuvast romaanist piimaring. Mihkel Kunnus arutleb teemal maavanaema surm ja täiskasvanulikkust läbikukkumine Joonas herr Hellermaal teks märkmed ajast ja elust Viivi Luige loomingust ja samamoodi siin on tegelikult väga palju, mida ma ette jõudnud loetleda, nii et soovitan mõlemat ajakirja tõsiselt. Ja see on tore, et sa kõik jätta ei lugenud, tõesti, aga Maria, sina tahtsid ka midagi soovitada. Mina tahtsin, soovite tähtis, tänase teemaga võib-olla haakuvad, kui me hakkame rääkima kunstist ja poliitikast, siis täna ilmus Müürilehe veebis aga huvitav intervjuu kuraator Sten Ojavee ka kes siis on homme avamas artišoki biennaali ja ta räägib seal rahvuslusest, rahvusidentiteediga konstrueerimisest ja selle näituse formaadis läbi moe ja kuidas läbi riiete konstrueeritakse siis kaasaegsest rahvuslusest, et see oli väga huvitav lugemine. Selge nii ja mina siis teen ka väikese tiiru peale ajakirjandusele. Lugesin sirpi hommikul julgen soovitada Margus Laidre pikemat teksti, mis on tegelikult ettekanne, mille ta pidas tort õigusteadlaste päevadel. Selle pealkiri on kas uus tehnoloogia looka, uue inimese ja väga huvitav lugemine, on ka Aimar Ventserilt legend Laarist heinarõugu, kus ta räägib põllumajandusest, nii et väga sobilik teema sirbile. Eks seal on palju muud ka, aga ei hakka, millega kõik ette lugema. Vaatasin ka Õpetajate lehte. Siin kirjutab arvamusloo kunstnik Julia Maria Künnap kes nendib ja sugugi mitte rõõmsalt, et viimase viie aasta jooksul on ta kindlasti tsiteerinud Simpson neid rohkem kui tõde ja õigust ning arutleb omapära üle ja selle säilitamise võimaluste üle üha globaliseeruvas maailmas. Ja juhin veel tähelepanu selle nädala Eesti Ekspressile, kes ei ole veel lugenud areeni, siis siin kirjutab Kadri Karro, Kaarel kuris maast ja tema loomingust, väga tore lugu, väga ilusad pildid ka juures. Niiet kui juba kunstilainel olla, siis lugege ikka rohkem kunstiteemalisi artikleid ka lisaks meie jutukuulamisele, aga meie lähemegi nüüd kohe edasi põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline, kaasaegse kunsti Eesti keskuse direktor Maria arusoo. Ja nagu lubatud, hakkame rääkima kunsti ja poliitika omavahelistest suhetest. Aga tegelikult selle saate ajendiks on tõsiasi, et viibisin kahe nädala eest ise Saksamaal Dresdenis, kus tee kuni oktoobri lõpuni lahti jääb näitus Frihhaid, Surfrihhait ehk siis vabadus vabaduseks, mis on eesti saksa kunstnike ühisnäitus. Suur tänu Küüta instituudile selle eest, et sain selle näituse avamisel viibida ja seal tegin ka intervjuusid asjaosalistega. Ning tänase saate jooksul ongi plaanis neid kuulata. Intervjueerisin seal viibinud Eesti kunstnike, aga ka ühtlasele, näituse kuraatorit, Robertiilet, kunst, Haustreestamist, kes oli selle näituse üks koostajaid ja temaga sai räägitud sellest, et kuna see näitus ongi pühendatud kunsti ja ühiskonna kunsti ja poliitika vahekorrale vaatleb seda, kuidas kunst saab või peab või siis just ei pea poliitikasse sekkuma. Ja temaga saigi siis seal ka natukene räägitud nendest asjadest, kuivõrd kunst peaks või ei peaks olema poliitiline. Ja nüüd kuulamegi ühte lühiintervjuud temaga. Ja sellel näitusel keskendume tänapäeva konfliktidele ja tänapäeva kunstnike praktikat tale seoses vabaduse ja kunstivabadusega. See on väga populaarne koht, püüdsime leida kohta, kus me jõuame ka sellise publikuni, kes muidu kunsti vaatamas ei käi. Siin on palju jalutajaid ja matkajaid, siin on park. Ja kuna meil on siin tegu kunstnikega, siis avamegi seda teemat vabadus kunsti perspektiivist. Ja see oli väga lai ühiskondlik teema. Kunstnike tööd osutavad täiesti reaalsetele, duaalsetele või hiljuti aset leidnud poliitilistele sündmustele ja me usume, et kui suudame inimesed sellega kontakti viia algab selleteemaline avalik diskursus. No minu meelest puudutas robot hiilasele ühte olulist küsimust ja nimelt see on see, mida väga sageli tänapäeva kunstile ette heidetakse, et Sa ei kõneta laiu hulki ja ta rääkis sellest, et see näitus seal restoranis toimus just sellepärast või toimub just sellepärast seal Albrecht sbergi lossis, et see on koht, kuhu inimesed oskavad ka nii-öelda muidu tulla. Ehk siis et nad tulevad sinna kohale ja oh üllatust, neid tabab seal tänapäeva videokunst. Ma ei tea, äkki äkki võikski sellest alustada, et kui kunst tahab ühiskonda sekkuda, siis kõigepealt peavad üldse inimesed kunsti vastu huvi tundmast, et sa võid ju enda meelest ühiskondlikel teemadel sõna võtta, aga kui keegi sind ei kuula, siis ei omasega mingit tähtsust. Ja ma arvan loomulikult sellepärast, et kunst ei ole eraldiseisev mull või et ta on, ta on üks viis, kuidas ühiskonnas kõneledes ei tähenda see, et kõiku instruks poliitiline olema. Aga ma arvan, mida rohkem näitusi teinud ka mingist kontekstist väljas, et tihtipeale, kui sa lähed kunstisaali, seal on mingi eeldus ja ootus, et okei, nüüd ma olen kunsti ja see teeb minuga midagi ja nii edasi, aga tegelikult kui me võtame kas või eesti kunstist hiljutisi näiteid, siis Jaanus Samma, et näitus, mis oli Veneetsia biennaalil, siis 2000. 15, mis ei tulnud siin, me ei näidanud seda kumus, vaid me näitasime tegelikult seda okupatsioonide muuseumis just täpselt tänu sellele, et see vastuvõtuväli oleks laiem ja see oleks kontekstualiseerib kunsti kontekstis. Ja neid näiteid on veel ja veel, et siin sama samal näitusel osalev Flo Kasearu linnaruumi aktsioonid. Et ma arvan, see, kui kunst tuleb kas linnaruumi või mingitesse muudesse muuseumidesse või nii-öelda enda jaoks tavapäratusse kontekstis aitab seda avada. Ja võib-olla laiemaid publiku hulkasid sinna tuua. Aga jah, teine oluline aspekt on see, et kunst, kunst ei ole eraldi sellise mulje, et isegi see, kui ta on kohati valgesse galeriisse ära pakitud, siis ta on alati ühiskonnaga ühel või teisel määral suhtes. Ja no kui rääkida kunstiruumidest, siis mul lihtsalt kunsti ja poliitikateemaga tuli kohe meelde niisugune nähtus nagu põrandaalune kunst. Kas, kui tänapäeval rääkida kunsti ja poliitika suhetest ja vabadusest, mil kõik on vaba ja mõnes mõttes ei ole nagu selliseid asju, mis inimesi isegi enam nii väga palju erutaksid, et isegi inimesi keerida on aina keerulisem. Kas arvad, et ka tänapäeval eksisteerib, ütleme siis vabas maailmas nii-öelda põrandaalust kunsti, et me ei räägi praegu võib-olla siin? Sellistest keerulisematest kohtadest, see on jahe, ei mäletaks, et Eestis me oleme suht õnnelikus positsioonis, et siin on kõigile selles mõttes kunsti kontekstis kõigile suhteliselt sõna sõnaruumi ja sõnavabadus, et ei tule ei riik ega keegi sind tsenseerima sellega, mis projektidesse teel, et kunstnikel on tegelikult väga suur vabadus teha täpselt nii kriitilisi projekte, kui nad soovivad. Kui me räägime šokeerimise aspektist, siis nii üllatav kui see ei ole siiamaani, on teatud tüüpi kunst on seotud armastusega seotud poliitilisusega on see seotud teatud eetiliste või moraalipiiridega, on väga šokeeriv isegi aastal 2018, kus justkui nagu arvamuste paljusus võiks olla kohal siis on neid hiljutisi näiteid siin võib-olla etenduskunstidest, aga visuaalkunstidest päris palju tuua, kus võib-olla mingi väga lihtne kunsti kontekstis mingi aspekt, mis on võib-olla kuuekümnendatel juba läbi mängitud, šokeerib kohalikku publikut. Et ma arvan, aga kindlasti kunstnikkonna enda sees šoki või šokeerimise otsinguid kindlasti ei ole, et ka need poliitilised kunstiteosed Kristina Norman siis tuleb hiljem juttu, kui me võtame tema teosed, sest need ei ole tehtud selle eesmärgiga, et šokeerida või tähelepanu saada, nad on ikkagi tehtud selle eesmärgiga puuduta mingit kitsaskohta või valusat punkti meie ühiskonnas. Et ma ei oskaks tuua šokikunstnike näiteid. Sellest aspektist, et keegi on kellelegi suhtes, on väga suur niisugune eelhäälestatud või hoiak, et sind ei sind ei taheta, tuleb lihtsalt meelde. Üheksakümnendatel vist oli Aapo Pukk natuke selles seisundis, et, et selline väga hea käeline portreekunst, et see oli midagi, mida kõik põlgasid, sest tuli videokunst tuli kaasaegne kunst, et et kuidas need jõujooned praeguses kaasaegses kunstis jooksevad, et kas, kas on nagu selliseid selliseid aspekte, millele vaadatakse nagu viltu ja mida pigem kuraatorid ei soovi valida näitustele ega ei soovi üldse sellega eriti tegemist teha. Ja ma arvan, kui me räägime kaasaegse kunsti diskursuse kohaselt, siis ilmselge selles mõttes, et seal on ka see nii-öelda teoreetiline mõtestik või raamistik, et kaasaegne kunst ei ole kõik kunst, mis on tehtud siis aastal 2018 või mis aastanumbril me elame, vaid see on pigem nagu natukene teoreetiline raamistik. Aga kui me räägime siin näit, Teid, on see siis Aapo pukk ja Jaan Toomik siis ilmselgelt nagu ühele näitusele Saigureeri neid, aga ma arvan, igal kunstil on oma publik. Ja võib-olla mida ma ise näen, töötades Eestis kaasaegse kunstiväljal, mida ma näen, võib-olla veidi problemaatilisena ongi see, tahetakse leida seda ühte õiget, et see on see, mis on õige kunst, mis tegelikult on absurdsus, sellepärast et igal kunstil on oma koht. Ja oma kontekstis ei tohiks olla võitlus siis nii-öelda poliitilise kunsti või abstraktse kunsti vahel dekoratiivse kunsti. Ja ma ei tea ultrakaasaegse kunsti vahel, et et pigem on see, et igal kunstil on oma publik ja niisamuti nagu siis võib-olla. Aapo pukk on meil siin nimetatud, aga noh, ütleme Tauno Kangro fänn võib-olla mingi teatud eelarvamusega ja võib-olla ma pildistan ei taha tulla mõnele kaasaegse kunstinäitusele, mis tegelikult on ebaõiglane mõlemat pidi, sest et tegelikult sa ei pea alati nõustuma seisukohtadega, mis sulle esitatakse. Aga need võivad sellegipoolest huvitavad olla, et selles mõttes ma arvan, see nii-öelda väljade tohutu vastandamine, ärajagamine ei ole ka alati nagu väga tulemuslik. No siit me jõuamegi tagasi sellesama vabaduse teema, nii et võib-olla selline väljade jagamine, noh see on ka kunstniku suhtes ju noh, tema vabadust piirav, et noh, mitte et nüüd iga vaataja peaks tingimata tõesti iga näitust või ka kunstiteost tahtma näha. Aga ilmselt kui üks kunstnik väga kindlalt ühte nišši paigutatakse kui retseptsioonist, siis see ei saa ju temast ka ilma mingit mõju avaldamata mööda minna. Absoluutselt, ja ma arvan, et siin me jõuame tagasi selle nii-öelda kunstinäitamiskohtade juurde, et nüüd viimane aasta on aktiveeri aktiviseerunud kunsti välja sellega, et meil on suurriigi sünnipäev, EV100 ehk siis üks osa sellest on see, et ta on ka EV100 kaasaegse kunstiprogramm, mis on näiteks üks väga lahe projekt Teamise Marin hektermanni kureeritud, mis on kunstnikud kogudes ja see tähendab seda, et Eesti kaasaegsed kunstnikud on viidud enamjaolt väikekohtade, muuseumide kogudesse, need ei ole alati kunstimuuseumid, et seal on inimeste kodule muuseumeid ja nii edasi ja nii edasi ja tegelikult see on hästi huvitav mõlemat pidi, et huvitav kunstniku jaoks, sest ta peab suhestuma kohaliku ajaloo ja mingi kontekstiga totaalselt teistmoodi, kui ta võib-olla omaenda praktikasiseselt, eks. Ja samasse toob temani publiku kes arvatavasti muidu noh, ei peaks minna ei, hobusepea galeriis, aga võib olla ka kunstihoonesse. Et ma arvan, nii-öelda väljaülene koostöö ja väljaväljade omavaheline dialoog on see, kui sa nagu huvitavas või noh, huvitav platvorm, kus saaks tegelikult väga huvitavaid tulemusi. Jah, mul tulebki meelde, et minu arust Mihkel Ilusa näitus avati just Vargamäemuuseumis on avamisel. Aga kui kui me räägime siis kunstist ja poliitikast, siis Eestis on ju see niinimetatud protsendikunst, mida on võimalik siinsamas raadio majaski siin-seal imetleda kes võib nimetada riiklikuks kunstikunstiks või on see lihtsalt riiklik kunstipoliitika, mis ei tooda riiklikku kunsti? Ma pigem oleks selle teise teise selle poolt, et sama asja on küsitud ka kunstnikupalga suhtes, et kas kunstnikupalga saajad on siis nii-öelda riigi kunstnikud ja kas nad töötavad riigi heaks toodavad siis nii-öelda Eesti kultuuripoliitikale vastavat kunsti, et noh, kui me võtame Eesti kultuuripoliitika alused, siis seal on suht laiad, toodavad Jomordselt sõnast, aga, aga noh, selles mõttes ma arvan, et kummalgi puhul ei ole tegemist kreegi kunstitootmisega, et tegelikult on. Kui me räägime kunstnikupalgast, siis on üks esimesi algatusi tekitada mingigi stabiilsus kunsti väljenduskunstiväli on siiamaani väga Bregaar, nagu see ei ole. Kunstnikel ei ole pisitöö, kohtasite kunstnikel ei ole püsisissetulek, on enamus stipendiumide maksimum aasta pikkused ja need ei ole kuupalga suurused, et see on tegelikult mingi platvorm, mis loob natukene püsima järje järjepidev oma võimaluse kunstnikul töötada oma põhitööga ehk siis kunsti tegemisega. Ja kui me räägime protsendiseadusest, siis seal on natuke selles mõttes segasemad, seal on hästi tihti klient ehk siis selle maja omanik või autor ja nii edasi, et, et see tegelikult see on selles mõttes nagu oluline algatus, sest et enamus kunst Eestis on toodetud Kultuurkapitalitoetustega, mis ilmselgelt ei suuda kinni maksta laga suuruseid monumente, suuri monumentaalseid teoseid ja protsendikunst on siis see, mis tegelikult, kus on summad suuremad, mis tegelikult võimaldaks ka kunstnikel natuke suuremalt mõelda, pluss seal on ka sama asi, et sa saad sellesama teose tuua sellelt näitusesaalid on siis kooliruumi või haiglasse või mingisse muusse konteksti, kus seda tihtipeale kas ei näe head, kvaliteetset kunsti. Absoluutselt, või siis nälgin dekoratiivseid lahendusi sellele, et tegelikult sellist nii-öelda kvaliteetsete intellekt intelligentset kunsti tuua ka avalikel ruumides avalikes ruumides on. Oluline nojah, kui rääkidagi kunstipoliitikast, et nüüd varsti on valimised tulemas, et siin-seal on isegi tõstatatud teema, et missugune see meie kultuuripoliitika peaks edasi olema, aga aga võib-olla, kui me selle oma tänase pealkirja peale mõtlesime, et siis me nii palju ei mõelnud nagu sellist ütleme, kultuuri või kunstipoliitikat kui sellist ametkondliku tegevust või, või selle rakendamist, vaid pigem sellest et see kaasaegne kunst, kui teda võtta nüüd selles spetsiifilises tähenduses ju tihtipeale ongi tõesti ennekõike, kuidas öelda siis sotsiaalne ja, ja võib-olla isegi ma ei kasutaks selle puhul sõna poliitiline, sest poliitika on ju lihtsalt mingi elu korraldamise viis, et tal mõnes mõttes puudub täpselt täpsem sisu. Et, et kas võiks tegelikult öelda, et kaasaegne kunst sageli on, on pigem ideoloogiline, ta viib ellu mingeid ideoloogilisi veendumusi. Ma arvan jah ja ei, et selles mõttes ma olen 100 protsenti nõus sellega, et kunst on kindlasti väga tundliku ja kriitilise närviga ja sotsiaalne tihtipeale, mis ei tähenda seda, et see peaks väljenduma videos sõna otseses mõttes nagu nii-öelda päevapoliitikat kajastamas videoteoses või dokumentaalfilmis, et tihtipeale see võib olla samamoodi maalikunstiteos, kus sa vaatad peale sn abstraktne värvide kooslusega seal taga on nagu väga palju teemasid, mida ta käsitleb, et. Ma ei ole, noh, ma arvan, et kunst ei kanna alati mingit ideoloogiat endas, aga jah, et selles mõttes neid egoistlikud tihtipeale, kui me võtame ka neid näiteid, kes meil arvatavasti siin selle näituse raames tulevad veel jutuks siis tihtipeale no ta ise ei võta positsiooni. Loomulikult kunstnik, kes võtavad väga konkreetselt, et poole, aga Kristina Norman neist on juttu olnud ja ka väga oluline, kui me räägime, kes teeb kriitilist kunsti Tanja Raskaja. Sest tegelikult nad võtavad väga tihti vaatleja positsiooni, et loomulikult sa näed läbi sealt kriitilist suhtumist, ega nad nii-öelda panevad valguse mingi kitsaskoha peale, et Kristina Normanile oli üks varasemaid teoseid, kus ta käsitles Aili halli passi omanikke seile pääsport teemat ja ta intervjueeris siis dokumentaalfilmi formaadis neid inimesi ja sellega ta valgustas välja võib-olla mingi kitsaskoha. Millest sa seda vahet, kas ajakirjanduses liiga vähe räägiti või kuidagi mööda vaadata, et ma arvan, kunstrangas hästi hea võimalus ühiskonnas kaasa rääkida läbi omaenda keele või läbi omaenda formaadi ja ka Flo Kasearu näiteks, et noh, temal on ju mitmeid-mitmeid, teoseid, kus ta on põhimõtteliselt peaaegu ette aimanud toimuvaid sündmusi, arvates lihtsalt mingi ma ei tea, kõhunärviga või nii edasi, et noh, mis tegelikult ühiskonnas toimub, et ma annan kunstnikele tegelikult mingi väga spetsiifiline tundlikkus näha ja tunnetada, mis ühiskonnas toimub ja kui sinna lisandub julgust sellest rääkida ja siis on see nagu väga huvitav dialoogipartner. Aga mulle tundub, et see olekski sobiv koht, et kuulata järgmist intervjuud, nimelt seal samas restoranis rääkisin ka Jaan Toomiku ka enam-vähem nendest asjadest, millest sa, Maria praegu rääkisid ja tema kunst ei ole ju kuidagi poliitiline, vähemalt ta ise ütleb, et kindlasti ei ole ja et tema tegeleb sellise isikuvabaduse ja isikuvabaduse ja ühiskonna pinge välja teemadega väga abstraktselt tasandil ja ja ei taha justkui nii-öelda ühiskonna asjades nii otsesõnu sõna võtta nagu näiteks Kristina Norman ja Flo Kasearu, kes ka hiljem sõna saavad ja, ja kuulame korraks, kuidas Jaan Toomik siis enda arusaama kunstniku vabadusest ja kunsti ja poliitika suhetest defineerib. Poliitilises mõttes no võib-olla kaudses tähenduses saab seda käsitleda, kuna iga indiviidi personaalne vabaduseiha võib ka nagu suubuda poliitiliseks mingil hetkel, noh mina olen alati kunstis nagu juba võib-olla jah-sõnani leitmotiiv olnud, et juba algusest peale üritanud esiteks, iseendast aru saada ja võib-olla ka mingis religioosses mõttes nagu ka vabaneda iseenda egost eelkõige ja suplineeriv protsess seda kätkeb, et sa saad nagu millestki nagu vabaks mis sind painav ja kunstilooming või protsess või mis iganes on väga hea tehnika selle jaoks. Et see, see võimaldab sul eelkõige iseendast aru saada ja seeläbi ka näha iseennast distantsilt ja mingis mõttes ka siis ka vabaneda sellest liigsest. Poliitika on ju suhteline, selline asi, et igasugune seisukohavõtt ja ütleme mingisugune positsioon millegi suhtes kitsendab, sest tõelist tunnetust, et minule kui kunstnikuna on ikkagi teatud sügavam tunne, see on nagu oluline, seepärast ma nagu ma olen väga vähe teinud selliseid puhtalt poliitilisi või sotsiaalseid töid, mis nagu kitse näevad juba ise eneses selle temaatika sees. Võib-olla päris loome algusest, on mul paar sellist puhtalt poliitilist seisukohavõtt oma loomingus, mis sa ikka teed, sest iroonilises võtmes, et, et mitte liiga pateetiliselt või tõsiselt neid asju. Kui töö on piisavalt ambivalentne, siis inimene, kes tahab seal näha poliitilise diskursuse sotsiaalsus ka seda näed isegi minu sellises väga poeetilises töös nagu isa ja poeg on ju võimalik seda näha, see näitab töö tõelist universaalsus tegelikult ja selle üle. Mul on hea meel, et vahest on mul endal ka väga üllatav kuidagi tõdeda, missuguseid kontseptsioon on sealt välja imetud, mille peale ma ise nagu ei oleks tulnudki. Aga üks kunstnik, kes on iseendast mingis mõttes juba teadlikuks saanud pikalt nagu tegutsenud seal välja, ta ei pea nagu kõige sellega tegelema, tegeleb oma asjaga kõige Jaan Toomik arvab, et poliitika on miski, mis võib sinna kunsti retseptsiooni kaudu sisse tulla, aga kunstnik, isa ei peaks selle poole püüdlema, sest et see võib hoopis olla kitsendav. Samal ajal ma jäin ise tema juttu kuulates mõtlema, et võib-olla see kitsendav ei olegi ju halb, sest et mingite mängureeglite seadmine sunnib inimese ju kohe loovamaks. Ma arvan ka, et selles mõttes kunstnik, kunstnik ei pea olema manifesteerin, kui ta ei soovi seda olla, aga kunstlik ilmselgelt peab aru saama ka sellest, et kui ta loob mingi teose kunstiväljale antud aja konteksti antud kultuurilise konteksti, siis on seal tähendusväli ja selle tähendab seda loetakse erinevalt välja, et noh, kui me võtame Jaan Toomiku videotehased, siis tegelikult need on väga sotsiaalsed ja väga oma ajastu märgid ja väga lihtsasti kureeritavad poliitilistele näitud, sest täna, et et noh, et ma ütleksin, et see on see väljajaotus, et kunstnik loob teose kuraator kureerib siis selle vastavalt mingisse konteksti, aga ma arvan ka, et nii-öelda erinevalt aeg kultuuriruumis ja see tähendas väga palju muutub ja, ja need on kindlasti nagu selles mõttes ühtepidi oma aja märgid ikkagi, et nii palju, kui sa siis ise sinna sisse paned ja see on juba siis kunstniku positsiooni küsimus, et kas ta soovib seda raamistada poliitilisena või mitte. Et noh, ma arvan, et seal nagu mingit, et vahepeal ka kunstiväljal öeldakse kriitikat, et justkui sa peaksid kõike poliitilisena kriitilisena raamistamaid, ainult siis olete tõsiseltvõetav. See tegelikult on natuke liiga lihtsustatud kriitika. Et kui sa teed tegelikult läbitunnetatud teose, siis seal on märksa rohkem sees kui su eneseväljendus ainult. Kontekst kindlasti loob tähendused seal samas restoranis, oli see Jaan Toomiku video isa ja poeg, see on siis, kellel meelde ei tule, see, kus ta paljalt jää peal uisutada. See oli kõrvuti siis Kristina Normani ja Flo Kasearu ja rea saksa kunstnike ikkagi võiks öelda rõhutatud poliitiliste teostega ja, ja see andis talle kohe poliitilise konteksti. Aga samal ajal ma kujutan ette, et kui see näitus, kui see töö panna välja mingisugusesse teise konteksti panna näiteks mingisugusele zen-budistliku kunstinäitusele välja, siis oleks seal kohe hoopis teised tähendused esile. Jaa, aga samas, kui me vaatame aastaarvu, millal see teos on tehtud konteksti, kus on see teos loodud ajaloolist tausta, kus see kunstnik on üles kasvanud, siis eks ma ei tea, kas mu silmad on liiga fokusseeritud, teistpidi ma ei suuda näha seda mitte sotsiaalse teosena, tegelikult isegi ma näitaksin seda soolonäitus, õnneks siin ainult seda teost. See väga-väga palju kõneleb sellest keskkonnast, kus see teos on loodud mingi tohutu eksistentsiaal, istlik, selline äng ja ja noh, väga-väga suur laetus selles ajas lihtsas matiivis. Ei noh, me võime loomulikult selle aruteluga edasi minna, et võiks veel öelda siia, et selles teoses kajab kaasa ka Eesti kunsti 200 aastane ajalugu, eks, aga seda peab teadma, kes seda ei tea, see ei näe neid asju. Ja selles mõttes ongi, et noh, ma arvan, kunsti vaatamise puhul on see väga huvitav, et sa saadki vaadata seda teost ennast lihtsalt seda kogemust, mis tekib sinul seal ruumis olles antud ajamomendis on siis näidatud lossis, Valges Galeriis või mõnes Ma ei tea linnaruumi või avaliku ruumi kohas. Ja siis järgmised asjad on need, kui sa vaatad, mis aastal seal loodud. Kas selle kunstliku tausta, mis ta veel on teinud, et see nagunii-öelda neid kihte, kuidas kunstiteos ennast avab on väga palju ja seda noh, ilmselgelt see ei ole ainult kaasaegse kunsti puhul, kui me võtame, ma ei tea ikooni või kristliku maalikunsti, sest seal on seda nagu veel ja veel rohkem, et tegelikult tihtipeale mulle tundub, et kaasaegset kunsti võetakse nagu ainult selle esimese kihi alusel ja selle alusel hakatakse seda kohe lahkama ja arvustama. Aga tegelikult neid nii-öelda sisse kirjutatud kihte on seal väga-väga palju. Ma ei vaidle üldse vastu, aga samal ajal on olemas ka selline modernistlik positsioon, mis ütleb, et tuleb vaadata ainult teost ja autori elulugu ja kõik see tuleb üldse ära unustada. Ja see on üks võimalik positsioon, mida võtta selles mõttes, aga noh, ma arvan, et see on järjekordseteks kitsendav positsioon, et et enamuste asjadega on ju see, et mida rohkem sa vaatad või mida rohkem sa süüvida siis tegelikult huvitavamaks läheb. Isegi kui sa ei nõustu selle teosega või isegi kui see ei ole sulle esteetiliselt vastuvõetav või sisuliselt ideoloogiliselt vastuvõetav. Kuna see esteetika sõnana ilusti siia sisse tuli, siis mul on kaasas siin selline raamat nagu tantseeri esteetika kui poliitikavalik esseid, mis on siis 2017 Eesti kunstiakadeemias vist välja antud ja ja ma lihtsalt loen hästi. Lühidalt on kirjutanud eessõnas Neeme Lopp siis selle esteetika ja poliitika kohta ja, ja tema seisukoht, õigemini ta refereerib siin Ranseeri seisukohta on siis selline. Tsiteerin seega kuigi esteetiline kunstirežiim sai alguse samaaegselt revolutsioonis revolutsiooniliste pürgimustega, pole see taandatav lihtsalt ühiskondlikele muudatustele, vaid selle jõujooned jooksevad sügavamalt, see ei püüa muuta lihtsalt poliitilisi režiime, vaid elu mõtet ja see nagu mingil määral kui edasi ka lugeda, et see on muidugi kõik natukene keerulisem kui selles lühikeses tsitaadis, et aga, aga siin nagu see küsimus, mis esitatakse, on tegelikult seesama, et et poliitika on nagu elu korraldamine ja ütles, et see elukorralduse muutus saab alguse siis, kui inimeses sisimas midagi väga nagu sügavalt muutub. Ja seetõttu see küsimus, miks ma ka nagu noh, selle poliitika ja ideoloogia erinevused on, siis see ongi see, et, et tegelikult kui kunst siseneb nagu sellisele nii-öelda poliitilisele võitlusväljale, siis ta ju tegelikult tahab ka ju elu muuta. Et ta tahab mõtlemise vorme. Ei, ma arvan, ma usun kindlasti, et enamus kunsti ei ole loodud ainult sellega, et olenema stuudios tahan ennast väljendada ja mul on tohutu loomepuhang, et selle taga olen, ma arvan, natuke rohkem, et see on ka väga oluline aspekt selle juures, aga kui me räägime eriti mingist sotsiaal-kriitilisest kunstist, siis seal on see juba, et sa midagi välja valgustad, tähendab see, et see häirib sind. Ükstapuha mis positsiooni võtad, aga loomulikult sa soovid selle muutust või seal vähemalt soovid, et algataks mingeid mõtteprotsess ja selle ümber tekiks diskussioon. Just kriitilise kunsti puhul ongi väga oluline diskussiooni aspekt, tood mingi kitsaskoha välja või sa tood mingi problemaatilise situatsiooni esile. Sa ei soovi, tegeletakse seal, lõpeb sa soovid, et kas sealt algaks arutelu või mingi muutus ja kui me võtame ka siin kunstnikke, näitlejaid, Tanja, mu laps, käenimi käis läbi. Sest tegelikult, kui vaadata loomepraktikat ja tema portfooliot, siis tegelikult iga teos on üksteisega seotud, et see läheb nagu väga loogilises lineaarses jäljes, kuidas tänase uurimustöö areneb? Ja noh, samamoodi ma ei tea, Kristina Norman ja nii edasi, et kui me vaatame, mis toimub ühiskonnas, kuidas ta teosed on arenenud, ega see ei ole see, et sa teed ühe sellise flashi teose valmis, sa jätad ta sinna ja et tegelikult sa mõtled ühiskonnas kaasa, sa huvitud sellest ja sa tahad arvatavasti ka midagi muuta sellega. Aga see ei ole tegelikult ühtlasi mingis mõttes nagu kunsti pankroti tunnistamine sellega, et kui sa teed kunsti selleks, et poliitikas kaasa rääkida siis sa tegelikult ütled seda, et kunst, mis on loodud näiteks esteetilistel eesmärgil ei suuda seda teha, samal ajal võiks ju noh, kui ma panen endale koju, lihtsustatult öeldes, kui ma panen endale koju seina peale ilusa pildi, kus näiteks kujutatud vaasi lilledega siis see muudab minu elu, muudab mind, muudab minu keskkonda. Mul ei ole vaja vaadata üsna selgelt ideoloogilisel kaalutlusel tehtud amatöörvideot, mida nimetatakse videokunstiks selleks, et aru saada, et maailmas võiks midagi teistmoodi olla. Esiteks, ma arvan, nagu kõik mu elus nagu kõik muutis kursuse täius, kunst areneb, ehk siis me ei saa võtta, me ei saa hinnata kunsti samadel alustel, mida me tegime seal 20. sajandil, et ma arvan, kunst enda diskursuse siseselt on õiguskunstil areneda ehk siis võtta kasutusele on see siis uued meediad, uued formaadid, uued teemad ja nii edasi. Aga ma arvan, et üks ei välista teist, eks ole kodus olla see kaunis lillemaal, mis kindlasti pakub selle esteetilist naudingut ja meeldivat äraolemist ja nii edasi. Ja tõepoolest, kõigi kohustasin vaatama, vaatamast mingit kriitilist ja võib-olla siis mõnikord ebameeldivaid valusaid mõtteid tekitavad videokunsti. Aga ma ei näe põhjust, miks seda mitte vaadata, et selles mõttes, nagu kui sa oled avatud ja ühiskonnast ja meie ümber toimuvast mõtlev inimene, siis tegelikult eriformaadid sellest mõelda täiesti normaalsed, et nagu me ei saa kogu oma sõnalist infot ajalehest, vaid me loeme raamatuid novellidest, luuletustest kuni romaanide näiteks ka kunstis on see, et nagu kunsti võtta ainult. Ühe formaadina nagu vägada, kitsendav, et selles mõttes ma arvan, kunstis on see avatus ja informatsiooni hulk. Ja Peeter tegelikult selline lillevaas maal lillefaasis. Mul ei oleks võimelised või siis nõukogude ajal olla võis nõukogude tähele olla täiesti poliitiline kunst seetõttu, et ta oli täiesti No tegelikult sinna ma tahtsingi jõuda, et, et kas kunst peaks poliitilisi teemasid käsitlema selleks, et poliitiline olla, noh, ma, ma julgeks väita, et mitte tingimata Ei, see on see, mida me tegelikult ennem ütlesin, ma arvan, et poliitiline kunst ei ole ainult see ütleme, et noh, me tõime välja, see on sellise väga lihtsa lihtsustatud näite dokumentaalvideokunstist, et ma arvan, et see ei ole ainus poliitiline kunst. Poliitiline kunst saab olla samamoodi esteetiliselt väga nauditav, käsitsi tehtav, tuntud seinavaip, sest ta räägib näiteks tööjõuteemadel või ta räägib nagu aeglustumisest ja nii edasi, et selles mõttes poliitiline kunst ei ole kindlasti tänapäeval ainult selline rusikaga näkku kui kunst, aga ma arvan, et kunstnikud, kes on valinud, otsustavad teha nagu väga otsest ja päevakajaliste asja, see on nagu täpselt samamoodi, et noh, seal on q kogu pildi terviklikkuse huvides on seal vaja nagu mõlemaid pooli, et seal on vaja võib-olla kunsti, kus sa lähed nagu natuke aeglasemalt, siis mis tihtipeale ka näiteks kriitikute poolt pannakse kõrvale, öeldakse ta ei, see on lihtsalt dekoratiivne ja ilutseb lähenemine sellele, midagi poliitilist, süüvimata sellesse, et tegelikult seal on ka nagu väga palju rohkem sees ja siis on seal kõrval ütleme, dokumentaalvideokunst mis on siis aga otseselt arusaadav ja loetav selleks aga, et noh, ma arvan, et et sa jah, et ei ole nagunii mustvalge või et üks ei välista teist. Maarja sa teed nägusid, kas sa tahad midagi öelda või vaatate murelikult kella? Ei, ma pigem jah, vaatasin küsivalt sulle otsa, et kas lasen eetrisse selle. Aitäh, ma, ma arvan küll, et me oleme jõudnud ka enam-vähem selle jutuni, et nimelt kolmas intervjuu on siis Kristiina Norman ja Flo Kasearu jõuga, kes samuti treestamis oma töödega väljas olid. Intervjueerisin neid koos siin enamasti, räägib Kristina Norman, sest rookaseoru peamiselt noogutas kaasa, ütles, et ta ei taha midagi lisada, aga põhimõtteliselt, et peaks siis sellest nii välja tulema, et Kristina Norman räägib nende mõlema eest ja ja siin puudutasimegi just neid samu küsimusi, mida praegu ka meie käsitlesime, nii et kuulame seda kolmandat ja viimast tänast intervjuud. Teine töö, mida ma siin näitusel ka näitan, on näiteks väga selgelt seotud jõuga kultuuriliste piiridega mis meil Eestis on vägagi aktuaalne teema ja see räägib Eesti laulupidude traditsioonist mõnes mõttes ja sellest viitab ka selle viimati toimunud diskussioonile venekeelse laululülitamisest selle võimalusest lülitada ja üks venekeelne laul laulupidude repertuaari. Ja minu töö siis natukene mängib ka nende laulupeo sümbolitega ja mõnes mõttes üritab ka kuidagi välja pakkuda sellist pilti, kus nende kultuuriliste piiride ületamine on tegelikult võimalik ja et on võimalik kujutada situatsiooni, kus lauluväljakul kõlab, saab üks laul, mis on nii eesti kui venekeelne ja ühtlasi ka visuaalselt võimaldab kujutleda sinna inimest, kes võib-olla näeb ka teistmoodi välja, kui tavaline eestlane või venelane Eestis välja näeb. No minu puhul võib-olla ongi see, et, et ma küll inspireeru mingist poliitilisest olukorrast, aga ma arvan, võrreldes Kristina, aga siis ma olen võib-olla vähem dokumentaalne ja rohkem on seal võib-olla poeedilisust ja selles mõttes, et ma kaldun pigem sinna kunsti poole, aga kindlasti minule kunstnikuna meeldib nii tobe sõnaga inspireeruda sellest siis, mis toimub praegu nii-öelda nagu ühiskonnas ja poliitikas ja sotsiaalselt, aga ma olen aru saanud, kuna ma olen ise ka ma olen kunagi poliitikas natuke olnud, et siis, et noh, et sinna ma nagu ei läheks, pigem et sinna nagu teisele poole, sest see tundub nagu rohkem kutsuvam. No ma ise küll ei positsioneerib ennast, nii nagu sina mind praegult sinna nii-öelda poliitikute väljale lükkasid praegult. Ma arvan, et mu enda tööd on ka ikkagi väga-väga selgelt tegelevad ikkagi poeetiliselt poliitiliste teemadega, ehk siis toovad midagi nähtavale, mis on, mis on nii-öelda varjatud ja mis on muidugi poeesia on ka ju poliitiline, eks ju. Et selles mõttes, et just selles mõttes, et, et ta nihestab neid Tsementeerunud tähendusi ja pakub teistsuguseid perspektiive ja just et see, see just avardabki sellist kunstilise žesti kaudu avardab poliitilist kujutelma või sellist kujutlusvõimet või seda kujutles välja. Et see ongi see, mida ma arvan, et hea kunst teeb. Kui näiteks poliitikud peavad ennast väga selgelt positsioneerima, siis kunstnik võib lubada endale seda, seda nii-öelda erinevate tähenduste vahele positsioneerimis erinevate selgete nii-öelda positsioonide vahele asetamist ja ja mitte võtta selliseid väga, väga selgeid poliitilisi seisukohti, vaid vaid võib-olla just mängidagi nende tähenduste mitmekesisusega ja libisevate tähendustega. Et see teeb nagu just huvitavaks kunstiteosena, aga ikkagi kunstnikuna ikka püüdlen sinna poole, mitte poliitilise propaganda valdkonda. Ma arvan, et meil Eestiski leidub väga-väga-väga palju kunstnikke, kui me vaatame Kunstnike Liidu nimekirjas olevaid kunstnikke, siis ma usun, et väga paljud kunstnikud esindavad just sellist rahvuslikku ja konservatiivset maailmavaadet. Ja väga vähesed, ma arvan, et ikkagi vähemus esindab võib-olla sellist teistsugust positsiooni või maailmavaadet kunstnikuna on minu ülesanne või ma kuidagi ka alateadlikult võtan alati nii-öelda nõrgema positsiooni omaks või või üritan teha kuuldavaks neid hääli, keda tavaliselt või noh, muidu ei kuuldaks või et, et see on nagu sedasorti missioon, et mina kunstnikuna suudan pakkuda midagi enamat kui sotsiaalne tellimus. Nonii kuulasite siis Kristiina normanite Flo Kasearu aga tõesti umbes 80 protsenti ajast, rääkis Kristiina. Ja, ja siit jäi kõlama see, et kunstnik kuna tahab Kristina Norman küll poliitikas sõna võtta, aga samal ajal jäi mul ka selline mulje, et samas ta tahab oma nii-öelda sõnade jõu vastutuse eest põgeneda, ütleb, et kui poliitik midagi ütleb, oma sõnade eest seisma, aga kunstnik võib jääda ambivalentse, kas see tegelikult ei ole natuke pettuse mängimas, ronid võõrale mänguväljale ja siis ütled, et laiema tegelikult ei mõelnud seda nii. Ei, ma ei nõustu sellega sellepärast, et ma arvan, kristiine võtab väga hästi ja väga tõsiselt oma tegude eest vastutas tema loomingu eest vastutust, nagu ka enamus kriitilisi kunstnik, kes meil siin kohalikul väljal on. Ma arvan, mida ta ütleb, on see, et tema kunstnikuna käsitleb neid teemasid läbi kunstniku positsiooni ja läbi omaenda professiooni, mis on siis kunstiväli ja poliitika ei ole ainult poliitikute pärusmaa, et poliitika on ju nagu selles mõttes nagu natuke laiem ja ühiskondliku teema, et kui poliitikud peavad läbi omaenda Te käsitlema mingit seisukohakohti või sõna võtta väga, võib-olla siis kohati manifisteerivalt ja mõnikord ka populistlikult ja nii edasi, siis kunstnikuna sul on võimalus kasutada kunstikeelt, mis on kohati poliitilise poeetilisem ja selles mõttes kihilisem. Et ma arvan, mis kunsti puhul, mida Kristinka ütles ka väga ilusasti, on see, et mida me, millega me ise nõustun, on see, et. Ma arvan, kui me võtame hea osa kaasaegses kunstis, siis tegelikult seal on väga oluline roll just sihukse mõtlemise ja kriitilise mõtlemise aktiveerimisele, et tegelikult ma arvan okei, on toota taastoota. Ma ei tea mingit tüüpi esteetilise lahenduse või visioon, kellegi valik, see on väga hea, aga ma arvan, et tegelikult see, kui kunst aktiveerib, paneb sind mõtlema, on väga oluline ja võib-olla me ei peaks olema nii pahased, kui kunst üritab nagu edasi liikuda mingites kivistunud Ta mõttemudelitest ja ei taha neid taastoota, sest et noh, pigem tahaks nagu kutsuda kaasa mõtlema ja kaasa arutlema ja, või siis kunstnikuna vähemalt sa esitad neid. Viskad õhku, neid positsioone ja see ei tähenda seda, et sa ei võta vastutust. Sa võtad nagu 100 protsenti vastutus selle eest. Aga. Jah, mul tuligi lihtsalt meelde veel selline näitus, mis oli Eesti vabariik 100 puhul üleval kunstihoones mille nimi oli riik, ei ole kunstiteos, mis öeldakse siin tutvustuses, et uurib riigi rahvuse, rahvusliku identiteedi, keerukuste problemaatikat ja praegust muutliku olukord Euroopas. Sa mainisid, et tulemas on veel sarnast temaatikat käsitlenud. Ja totaalselt teise nurga alt totaalselt teise kuraatori positsiooni alt, aga näiteks kuna meil on meil on täna olnud teemaks siis kunstipoliitika, siis väga huvitav projekt on tulemas. Homme avatakse balti jaama ootepaviljonis Sten Ojavee kureeritud artišoki biennaal. Mis on siis kaheksakunstnikud, et iga päev on üksus kunstnikele käsitleb rahvusluse teemat rahvusluse konstrueerimist. Siis kaasaegses võtmes vaatab kriitiliselt, et kuidas me läbi moe tegelikult konstrueerime rahvust. Ja seal on nii professionaalsetest, moekunstnikest, Kuniga visuaal kunstnikeni. Sest nemad on loonud teoseid, iga päev on ühe teose esitlus ja aruteluring seal ümber ja kirjutajatestan seal seotud ja, ja ma ei tea filosoofide stantropoloogide ja kunsti kriitikuteni moekriitikute, nii et ma arvan, et see on väga huvitav tavakontekst, kuhu Sten Ojavee on esiteks selle näituse asetanud detail, tulnud selle näitusega turvalise stabiilsesse galeriiruumi, vaid ta läheb sellega balti jaama kontekst, seda väga tundlikult. Ta käsitleb ka Eesti-Vene teemat ja ei ole suunatud ainult eesti keelt kõneleva kõnelevale eestikeelsele publikule, sest kogu materjal saadav kättesaadav kakskeelsena. Ja ma arvan, et tegelikult sellistel mõtteringidel kuraatorite kunstnikuna Tuua neid teemasid valguses on väga oluline ja ka vaatajana siis osaleda ja kaasa mõelda, et ma arvan, see on väga hea võimalus, et hoiaks silma peal, siis on 20 kuni 28 balti jaama ootepaviljonis. No selge siis rongi oodates tasub minna kunsti vaatama. Aga ma ei teagi siis, kuhu me oma kunsti ja poliitika jutuga jõudsime, et kunst sekkub küll poliitikasse, aga teed seda oma vahenditega, aga äkki, kas on võimalik kokkuvõtvalt öelda, et kas eesti kunst saab selliste ülesannetega hakkama, kas ta suudab ühiskonnas piisavalt kaasa rääkida või või on ta ikkagi kuidagi natuke liiga varjule natuke liiga endasse kapseldunud, kas siis endast või publikust tulenevatel põhjustel? Ma arvan, et eesti kunstnikelt kindlasti on väga vägagi võimekad rääkima kaasa ühiskondlikel teemadel ja rääkima kaasa kriitiliselt, nimelt ma arvan, et kui see võib-olla see väikene joon jookseb, ongi liigsed eelarvamused siis teatud tüüpi kunsti suhtes või et mingi selline avatus, avatuse astme puudumine. Et kui sealt mõlemalt poolt, siis nagu natukene üks on vastu tulla, siis tegelikult see kõik ei olegi nii õudne, et selles mõttes kohati mõelda kriitilistel teemadel ja saada üle sellest, et kunst ei ole alati meeldiv esteetiline kogemus, et noh, et selles mõttes 21 sajand siiski ja nii edasi, et kunstil osal kunstil on ka see võimalus ja kindlasti võimekus rääkida kaasa ühiskonnas. Ja ma arvan, et seda ei tasuks peljata ja karta ja koheselt endast eemale suruda, et selles mõttes vaatajana minna vaatama ja kunstnikuna olla avatud ja näidata Väga hea, vähem eelarvamusi, minge kunsti vaatama. Suur tänu selle jutuajamise eest kaasaegse kunsti Eesti keskuse direktor Maria Arusoo, mina olen Peeter Helme koos minuga juhi saadet Maarja Vaino ja sellega saabki tänane vasar läbi ning oleme taas eetris nädala pärast kuulmiseni.