Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, nagu kuulsite, soovis Urmas Vadi palju õnne Lätile ja soovime meiegi. Sellepärast, et tänane vasar on pühendatud Lätti vabariigi 100.-le sünnipäevale. Räägime Eesti ja Läti suhetest läbi kultuuri vaatenurgaga, eks siis ole näha, kuhu me välja jõuame. Täna on koos minuga stuudios ka saatejuht Maarja Vaino. Tere maarjatere. Ja meil on täna külaline, kelleks on riigikogu liige Jüri Adams. Tere. Tervist. Aga nagu ikka, kõigepealt heidame pilgu kultuuriajakirjandusele Maarja ehk teed otsa lahti. Ja tegelikult võiks soovituseks öelda seda, tänane sirp on suures osas ka Lätile pühendatud, et selles mõttes mõtlesingi, et ma seda sirbi tutvustusest lähen suhteliselt kiirelt üle just sellega, et soovitangi kõiki neid Läti-teemalisi artikleid lugeda, mida siin on õige mitu väga erinevatest kultuurivaldkondadest. Ja ma arvan, et kellele meie saatest siis tänasest tänasest väheks jääb, saab siis omakorda veel ühe Läti annuse ka tänasest sirbist. Ja põgusalt mainiksin ära ka selle, et ilmunud on värske keel ja kirjandus, kus muuhulgas võetakse siis natukene vaatluse alla ka Hando Runnel, kes tähistab järgmise nädala lõpus kaheksakümnendat juubelit ja kus on näiteks ka väga huvitav päeva teema, mille on kirjutanud Joel Sang ja kus ta arutleb natukene luuledefineerimise ja luule luule üle. Aga võib-olla kõige põnevamat lugemist ma leidsin täna Õpetajate lehest, kust Peeter sina vist ka üht koma teist välja valisid, et et ma ise lugesin suure huviga ajuteadlase aru kommentaari selle kohta, et kas kodutöid peaks tegema ja et palju peab aju pingutama ja isegi joonisin. Joonisin siin alla mõned kohad, et et Jaan Aru näiteks arvab, et kool on aju treeninglaager, et koolis ei saagi olla kerged, seal peabki olema raske. Et aju on tegelik inimese nutiseade ja teisi seadmeid kutsuks tema pigem nutihävitusseadmeteks. Et siis koduteede ja tööde ja aju ajude teemal. Ja väga huvitav artikkel oli ka Urve Läänemetsa õppekeelest Eestis, kus ta toob ära selle, kuidas Eestis on eestikeelse koolini jõutud ja, ja ka selle, sellele juhib tähelepanu, et, et kui taasiseseisvunud Eestis on põhitähelepanu läinud eelkõige eesti keele kui riigikeele õppe arendamisele vene õppekeelega koolides ja elanikkonna hulgas, siis eesti laste eesti keele õppele pole piisavalt tähelepanu pööratud ja olen temaga selles küsimuses täiesti nõus. Aga Peeter, mis sulle õpetajatele silma jäi? No mina vaatasin muidugi nagu ikka Priit Põhjala keelekastet, mis puudutab seekord ühte sellist väga olulist osa keelest, millega me kõik pidevalt kokku puutuma ja ma usun, et see on ka üks selline teemavaldkond, mille üle väga paljud inimesed järele mõelnud. Need on siis nagu tema ütleb, köögipoole keel, ehk siis sageli söögikohtade menüüd ja sõnavara, kuidas üht või teist sõna käänata või pöörata, milline sõna on võõrsõna, milline peaks olema meil juba kuidagi kodunenud. Aga ta võtab seda niimoodi väga stressivabalt, et ta ei lähe närvi nagu mina vahel restoranide menüüsid lehitsedes, vaid, vaid väga lõbusalt käsitleb seda. Aga sirbi vahel on ju sel nädalal ka diplomaatia ja diplomaat ja räägib väga erinevatest asjadest, nagu ikka siin räägitakse elust Abhaasias toomas. Hiio meenutab esimese maailmasõja lõppu, millest möödas sajand ja samuti antakse ülevaade venelaste Vostok õppustest ja sellest, mida need sisse tegelikult rääkisid või räägivad. Aga lisaks saama veel anda väikese ettevaatava pilgu ka sellest, mida kirjutab homne Postimehe arvamus ja kultuur. Ja see on oh üllatust, Läti erinumber ja väga erinurk nurkade alt vaadatakse seda Lätid seal nimelt Kristagumberg kirjutab Läti lastekirjandusest. Alvar Loog on ette võtnud ja lugenud läbi Inga kaile romaani klaasia jaanis jooni ossi Jelgava 94 kirjutab neist mõlemast. Janar Ala räägib legendaarsest läti bändist sodi jaoks. Ja kunstiteadlane Hindrek Grigor räägib sellest, miks ta otsustas riigiga kolida ja kuidas seal on. Nii et väga erinevaid asju väga erinevatest väljaannetest tegime vist ringi peale. Tundub, niisiis on meil aega edasi minna, saate põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga juhib saadet Maarja Vaino ning meie tänane külaline on riigikogu liige Jüri Adams, et rääkida Lätist. Võib-olla nüüd tekibki paljudel saate kuulajatel küsimus, miks just Jüri Adams on siin Lätist rääkimas, aga põhjus on lihtne. Nimelt septembris ilmus ajakirja Looming Lätile pühendatud number, millest oleme siin saates rääkinud ka juba ja siin ongi Jüri Adamsi-lt artikkel ei saa me läbi Lätita mis on väga isiklik ja soe. Mälestustel tuginev vaade sellele, millised on olnud Eesti-Läti suhted nõukogude ajal. Ja millisteks võiksid nad kujuneda tulevikus. Ja minul tekib muidugi kohe küsimus, et kas meie side Lätiga ei ole mitte juhuslik. Me lihtsalt asume siin kõrvuti, aga oleme tegelikult väga erinevad rahvad, meid on sunnitud kuidagi koos olema. Ma arvan vastupidi, et me oleme väga sarnased rahvad, me oleme niivõrd sarnased, et kui Meid keegi kaugelt vaatab, siis tal on raske aru saada mikspärast, me oleme kaks eri rahvast ja, ja kuna meil on erinevad keeled, aga mitte keegi maailmas ei oska neid keeli niikuiniisiis, nad ei saa aru ja see on omaette küsimus. Et miks see nüüd niimoodi on. Et minu enda arvamus on see, et me oleme praktiliselt geneetiliselt identsed rahvad. Ja see on üks põhjus, kõigepealt mingisugune kolmandik või neljandik kunagisi eestlase on tegelikult omandanud läti keele, peale selle on seal hädanud mitmesuguseid teisi soomeugrilased, vedame tagantjärgi kokku, nimetame liivlasteks ja ka nemad on, nemad on olnud ja siis on arvatavasti veel midagi, et meil ei ole tegelikult tõsist seletus sellele mikspärast. Praegustel Läti aladel elanud soomeugrilased on kaotanud oma keele ja, ja läinud läti keelele üle, aga see ei ole praegu meie saate seisukohal. Väga oluline on, ma ütleksin, et mis meid veel sarnaseks teeb. Tagantpoolt peale hakates on see, et meie uue aja saatused on äravahetamiseni sarnased kogu meie moodsate rahvuste kujunemine, rahvuslik ärkamine ja, ja, ja pärast hilisemad saatusekäigud on, on, on lihtsalt seesama. Aga seal on taga veel midagi. Nimelt olime. Me olime siin kesk- ja uusajal olime sellised talupojaseisused, kes rääkisid teist keelt kui kuivis enda alade alade kõrgema kõrgema seisuse inimesed. Ja kuna need kõrgemad seisused ja saksa keele saksa keele kandjad on meie maalt kadunud siis nüüd me oleme kujunenud siin riigi rahvasteks ja me oleme selles mõttes sarnased, et meil on säilinud selline talupoeglik maailmavaade. Me oleme põllumarjaharja rahvad olnud ja jääb ka meie põlluharimise viisid on ju hästi sarnased, et kliima on ju sarnane. Ja siit edasi mina ta postuleerita niisuguse asja, mille peale ma tulin mõtte peale kunagi nõukogude ajal, kui koolis sunniti, pean ma igasuguseid klassi teooriaid ja mina ei suutnud endale kuidagi selgitada, et kas eestlaste hulgas on Kunu võimalik väita, et kunagi on mingisuguseid klassid olnud. Ja siis ma mingil hetkel mõtlesin, et seesama on õige ka ka läti kopp, et tõenäoliselt me oleme maailmas kaks kast unikaalset rahvast, kes on jõudnud moodsate rahvuste ajastusse ilma et meil oleks kunagi ajaloos olnud klassistruktuur. No tänapäeva Läti ajalooteadlased ei oleks sellega absoluutselt nõus, kui vaadata, kuidas tänapäeva Läti ajalooteadlased enda muinasaega ja ristisõdade aega käsitlevad, siis ollakse ikkagi sellel seisukohal, et Lätis oli selline Proctoriiklus tugevalt välja arenenud ja nende meelest tugevamalt kui Eestis seda võrrelda on muidugi väga raske, aga lõpuks me siin me lähemegi juba sellele territooriumile, kus meil on olemas ainult arheoloogiline aines ja lihtsalt ole mees ja tõlgendaja igaüks tõlgendab nii, nagu talle sobib. No ilmselt see niimoodi on, see ei ole minu eriala ja, ja eks oma rahvuse juurte otsimine läheb välja ka Eestis on ju olnud kõikvõimalikke teooriaid, praegusel ajal seda enam kui meil noh üldine rahvusliku identiteediotsingud ei ole enam nii intensiivsed ja rahvuslik alaväärsus, kompleks on ka suurelt taandunud, siis ta ei ole enam niisugune üldrahvaliku tegevuse vormis, et see jääb spetsialistidele ja ja las ta siis jääb, aga ma läheksin siin edasi, et minu arvates Eesti on väga kummalises olukorras, ma ei tea, kas ühtegi maailmas teist sellist rahvast on, kelle kohta me võime väita, et meil on põhimõtteliselt olemas kaks alter egot, üks on soome ja soomerahvasse, teine on Läti ja, ja Läti rahvas ja Nende alter egode tundmine ja ja selles mõttes aktsepteerimine ei ole, ei ole väga hästi või sümmeetriliselt arenenud, et Soome oleme me kindlasti üle pingutanud ja, ja samal ajal Läti suhtes me nagu ei pane tähele või kohati isegi ignoreerime üleolevalt seda aga, aga niimoodi on, et et mõtlemi ühiskondlikes protsessides arengutes selline mõtlemise meetod. Nii et võrrelda, kuidas üks asi arenes Lätis ja kuidas seal juhid seda suunasid, korraldasid rahvas sellele reageerisid ja sama asja Eestis on minu arvates üks väga produktiivne produktiivne meetod. Me saame enda kohta 1000 korda rohkem teada, kui me võrdleme ennast näiteks venelaste või sakslaste või, või jumal teab kellega. No kui sellest identiteedist rääkida või, või ka sellest, et kui võrrelda siis oma selles Loomingus ilmunud artiklist ja toote esile ka selle, et lätlased on, me oleme üldiselt ju kippunud nagu ennast taotlustest natuke paremaks alati pidama, et, et me oleme, kõik peavad ennast ja mingit selleni võib ka iseeneses jõuda, aga aga et ütlete, et tegelikult on päris paljud asjad Lätis, mis meil on väga palju probleeme ja selliseid furoori tekitanud üldse kuidagi Lombakalt ära tehtud alates kas või haldusreformist, et et et need on nagu Lätis palju paremini lahendatud ja kui käia Lätis ja vaadata näiteks ka seda, kuidas nende nagu rahvas kuidagi sellesse oma identiteeti suhtub, et mulle tundub, et nende identiteeti ei kõigu üldse nii tugevalt kui Eestis tihtipeale tundub, et see identiteedikriis muudkui kestab. No kriisist ma ei tea midagi, et mõni mõnikord on tark ütelda, et kui see, mida me näeme, on kriis, siis on alati olnud kriis. Kunagi kirjutas ühes poeemist sellest, kui see on katk, siis on alati olnud katk, aga aga ei, minu minu märku või tähelepanekud on alanud. Sellega seoses, mida mina olen? Kus ma olen olnud Eesti riigikorraldustöö juures ja, ja peaaegu igas konkreetses valdkonnas ma väidan seda, et lätlastel on õnnestunud asjad paremini ja enamasti ka paremini ja näiteks niisugune väga tüüpiline näide, mida võib tuua, et meil oli siin kaks või kolm aastat, oli meelse kooseluseadus ei jama. Ja see tegelikult neid järellained ei ole praeguseni tähendaga. Lätis lahenes küsimus niimoodi, et 2005. aastal parlament võttis kätte, seal oli ka ajend ajendule, kuna, et Riias oli esimene tõsine geiparaad ja Läti poliitikud panid pead kokku ja otsustasid, et sellele asjale tuleb riiv ette panna ja viisid siis umbes aastaga Läti põhiseadusesse täienduse. Sellest, et abielu on mehe ja naise vahel, see, mida meil siin ka luteri kiriku osad inimesed ja EKRE inimesed on unistanud, aga mis, mille peale omale õigel ajal ei tulnud mitte keegi ja praegusel ajal on sihil või siis teine, viimane uudis, mis oli nüüd uuest aastast hakkab Lätis kehtima eraldi seadus, mille nimi on teos Oro seadus. Ja mis käsitleb, käisid, ütleb Läti riigi ja välismaal praegu elavate lätlastega. Neil on sama probleem, tegelikult lätlasi on maailmas kaugemal laiali ja rohkem tööl kui, kui on näiteks eestlasega, aga üldprobleemid on samad, et kas on võimalik tagasi tulla, kuidas saab lapsi kasvatada, seda, kuidas saaks nii korraldada, et kõik välismaal elavad lätlased, hääletaksid Läti valimistel ja nii edasi ja nii edasi, et meil hakkab see idee alles praegu idanema ja kõnepeotäis veidrikke mikele hulka kuulun ka mina. Meie meie seda püüame rääkida, aga üldiselt niukene peavoolupoliitiline mõte noh, lükkab meid eemale nagu tüütu kärbse, kes, kes pea ümber keerutab, et aga lätlased ära teinud juba. Võib-olla sa diasporaa küsimus on tõesti hästi huvitav ja kui isegi jätta kõrvale see, mil määral läti diasporaa läti valimisi mõjutab, siis minu meelest on see ka rahvuse, identiteedi ja läti rahvusluse kohta väga kõnekas, et nad on paljud tihedamas kontaktis ilmselgelt välismaal elavate lätlastega ja peale selle Läti diasporaa on ju ka vanem, ta ei ole mitte ainult suuremaid ju vanem ka kui eesti oma. Sest ma ei oska kommenteerida, miks ta peaks vanem olema, sinna läks juba 1905. aasta revolutsiooni ajal palju rohkem inimesi ja seetõttu nad säilitasid oma identiteediga paremini, et need rühmad olid suuremad, armeeritud väga huvitav teada saada. Et igatahes läti diasporaa on selles mõttes palju orgaanilisemalt, mulle tundub seotud vist Läti ühiskonna või selle protsessidega, kui Eesti oma. Võimalik, aga praegune probleem on meil ikka sama, et siin inimesed elavad välismaale ja kuidas Lätile on neid lätlasi vaja ja nendel välismaal elavast inimestel on jälle koduletit vaja, et need asjad tuleks, tuleks korraldada, et meil meil siin Reformierakonna valitsemise aastakümnetel noh poliitiku huvi oli nagu see, et kuidas mõni mõni indeks võimalikult hästi välja paistaks, aga aga et kuidas reaalselt elavad inimesed oma elu korraldavad, et see oli olnud ja see oli nagu inimeste enda asi. Ja nüüd kui on poliitika muutunud ja on pööranud tõsiselt vasakule ja, ja ida poole oma tüübilt, et, et nüüd see kõik samamoodi jätkub, et ega midagi muutunud ei ole. Kui nüüd nendest välismaale rändajatest rääkida, siis tegelikult, et on olemas täiesti iseseisev teema, eestlased Lätis, et nüüd viimasel ajal tõenäoliselt küll ei ole selliseid suuri, ainult sinna, Läti piirile on sellised suured rahvarandadega, need tulevad üsna kohe tagasi. Aga, aga tegelikult on ju ka Lätis olnud päris tugev Eesti kogukond. On olnud mina olen isiklikult kokku puutunud ühe niisuguse vähem tuntud kodu, kuhu on, aga mis oli küll väga harva arvukas Aluksne eestlased ja seitsmekümnendatel aastatel. Noh, miks me üldse nõukogude ajal Lätis käisime Lätis praegusel ajal, eks ole, käime oma autodega perekonniti, Lätis väga mitmesugustel põhjustel suurel määral ka ega viitmas ja ka nõukogude ajal käidi reeglina asutuse bussiekskursiooni täna ja vähemalt üks kelle jaoks esimene ja kelle jaoks kõrvaline boonus oli, oli võimalus teha seda, mida tänapäeval nimetatakse fopinguks. Aga siis oli ta lihtsalt elutähtsate asjade ostmine, mida, mida oma kodumaal ei saanud jälle kätte. Nii et valik oli teine ja sattusin kaaluksnes, siis oli Aluksne, eestlased olid täiesti olemasoluks, raamatukogus oli veel väga suur eesti raamatute fond ja nii edasi ja nii edasi, aga need varasemad rühmad põhimõtteliselt, et hävisid ja nii nagu kodus ka Eestis Eestis endas lätlasi oli kõige rohkem omaaegseid Petserimaa lõunapoolsetes valdades ja nendest on nüüd praegu seal neid enam kedagi ei ole, aga päris paljud on nendest perekondadest on eestistunud ja on saanud meile väga meeldiv võtakse tublideks kaasmaalast. Eks mul on terve rida tutvusi omaaegsete omaste, Lätti päritolu inimeste hulgast vähemalt et Meremäe ümbrusest, kus ma kooliõpetaja nendel aastatel olin koos oma abiesimese naisega, et siis et see on nii, ta on, et need praeguse aja Lätis elavad eestlased, neid peaks nimetama uuteks eest. Sest eks, aga kui nüüd jätta kõrvale sellised kontaktid, et keegi läheb kuskile ja elab seal, et siis vahel mulle tundub küll, et me, et meie, eestlased, teame lätlaste kohta peamiselt just igasuguseid klišeesid ja müüte ja eks see vist on vastupidi ka niimoodi. No võimalik, et on, ei ole selle ala asjatundja, mida ma väidan seda, et praegu on Eesti ja Läti rahvaste suhet arengus alanud üks täiesti uus faas, selle uue faasi tunnus on põhiliselt enam mitte organiseeritud külastamised, vaid vaid üksikute perekondade külastas on väga-väga, tüüpiline näide on selles, et näiteks Tartus Ahhaa keskuses on kõik abitekstid, ka läti keeles on Saadjärve kaldal selle jääaja muuseum ise nii edasi ja nii edasi ja sama sama areng toimub ju ka Läti poolele, et viimane, viimane suur niisugune koht, kus on käiakse, on Jurmala spaas talvisel ajal ja ja paljud muud asjad ja seal oli ka eestikeelne teadvustes kõik kõik olemas, nii et varasematel aegadel need teadmised naaberrahvastest olid rohkem niisugused ja kultuurielemendile esed, et kuidas on see suhtumine ja, ja ja, ja, ja õpitu või, või kuuldu tasemel, aga nüüd hakkab, see asi on tihe. Igapäevane läbikäimine on minu arvates selle uue suhete ajastuse võtmeosa. Jah, ma olen ka kuulnud aina enam inimesi, kes käivad Lätis, kellel on läti tuttavad ja üldiselt mulle isegi tundub, et valitseb teatud selline noh, mitte läti vaimustus, aga igal juhul väga selline hea suhtumine Läti aga samal ajal on nagu, kui nüüd nendest klišeedest rääkida, siis tänases Postimehes ilmus ju ka mingisugunegi ülevaade või näidete valimik anekdootidest, mida, mida lätlased eestlaste kohta räägivad. Ja väga imelik on tajuda, et eestlasi kujutatakse, et see põhinali on see, et eestlased hästi aeglased ja, ja teiseks mis lihtsalt seda kontrasti minu jaoks nagu väga esile tõi, on see, et et lätlased iseennast näiteks Londoni raamatumessil esitlesid, ju neil on niisugune väga edukas. Turunduskampaania oli, et ma olen introvert laiem introvert, et ühest küljest nad nagu ennast nimetavadki Lintroverdiks, aga naeravad eestlaste üle, kes on siis järelikult veelgi hullemad introverdid ja väga aeglased ja ei saa mitte millestki aru. Küll on tore, ma püüan seda lugeda, see eestlaseks olemise juurde kuulub ka see teatud niisugune masohhistlik mõnutunne, kui me saame teada, milliseid anekdoote meile räägitakse, aga ma millegipärast arvan, et see asi ei ole nii lihtne, et see eestlaste karikatuur anekdoodis. Et see sündis ikkagi põhiliselt Nõukogude Liidu lõpu aastakümnetel venelaste hulgas ja tõenäoliselt Ta on Läti. Et see ei ole Lätis tekkinud mitte mitte ise, vaid see on pigem vene anekdoodivaramust, on on läti keelde tõlgitud. Aga samal ajal, kui vaadata veel kord teie artiklit loomingust, siis te viitate siin oma töökogemusele Riigikogus ja sellele, et olete vaadanud, mida siis samal ajal on Lätis tehtud ja siin te ütlete küll, et rääkisite Venne saates ka, et lätlased tegid paljud asjad kiiremini ära ja võtate selle jutu kokku. Uute seaduste ja riigikorralduste puhul, mida tean ja saan võrrelda, on lugu ikka pigem Läti kasuks korraldused ja normid, mõistlikumad ja praktilisemaid kui Eestis, noh see nüüd tingimata ei räägi just lätlaste kiirusest, aga, aga, aga võib-olla siiski, et nad mõtlevad mingi asja kuidagi lihtsamalt välja, sel ajal kui meie siin ikka alles arutleme, kas ja kuidas ja, ja kas on mõtet ja ei. See ei ole see kõigepealt, et need on, need on erinevad tasandid, üks on see meie rahvuspsühholoogilised kujundid ja teine on teine on kuidas poliitiline eliit. Ta töötab, kui me seda sõna saame kasutada, et iseseisvuse taastamise järel lätlaste rahvuslik olukord Lätis oli tunduvalt kehvem, kui meil meil oli. Nad olid praktiliselt jäänud oma maal vähemusse ja nüüd see see ime, et nad on läti keele taaskehtestanud seal riigikeelena ja areng toimub Läti rahvuslikes huvides. Et see on, see on pigem pigem ime ja neil on see ülesanne olnud raskem. Nadonüümselt pidanud rohkem omavahel koos hoidma, rohkem kompromisse tegema. Jaa, Niukest mulle hirmsasti, üldiselt ei meeldi see respublikaanid välja mõeldud sõnakõlks sugune koosmeel, aga see võiks olla üks koht, kus, kus nimetaja, kus see selle sõna kasutamine oleks õige tähenduslik. Aga kuulame siia vahele muusikat ja loomulikult sai saatesse valitud läti muusikat. Nii nagu meil, nii on ka Lätis selline rahvamuusikapõhise popmuusikavaimustus praegu ja valisin ühe loo selliselt läti ansamblit nagu Ricci, mis nimetab ennast ise. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline, riigikogu liige Jüri Adams. Ja nagu see läti laul ka mõista andis. Me räägime Lätist, Läti vabariigi 100. sünnipäeva puhul oleme rääkinud siin erinevatest Eesti ja Läti sarnasustest ja kohe päris saate alguses, Jüri Adams, te ütlesite. Me oleme üks rahvas, kellel on kaks keelt, aga samal ajal tõsi, on ju see, et me ikkagi maailma tajume keele kaudu ja kuidas siis kuidas need sarnasused ja erinevused siis välja mängivad, et kuidas saab olla üks rahvas, kellel on kaks nii erinevat keelt, sest siis peab ju maailm ka paistma täiesti erinev. Siin on jah, selge vastu osa selles asjas ja mul ei ole sellele vastuolule mingisugust seletust, et. Minu noores põlves oli üks vaimne areng, mis algas Tartus. Algas Uku Masingu, kes tol ajal oli täiesti üks vaimseid liidreid, aga täiesti tunnustamata põrandaalune liider. Et tema ühest loengusarjast, kus ta vastandas Euroopa, Euroopa, Soome või ütleme, indoeuroopa keeli mitmesuguste teiste kihelkondade keeltega ja pigem ta eesti keelt nii-ütelda tõstis prestiižne nina kõrgele, mis oli iseendast ühiskondlikult väga tore ja tõi välja mitmesugused probleemid, mis, mis Indo-Euroopa keeltele on, on palju ühist ja eks selle üle on, on päris palju mõeldud ja mina ei oska muud ütelda, et minu jaoks on näiteks täiesti arusaamatu kuidas toimub paljudes asjades mõtlemine nendes keeltes, kus on on grammatiline sugu selliselt olemas, et see on veel täiesti seostatud tajutav tav reaalse inimsoo naissooga ja, ja meessooga, et seal on nagu mingisuguseid vastavalt pikkused ja pinged. Pinged on olemas, mis Eesti puhul on kindlasti teistmoodi, kui ma vaatan siin, kuidas, kuidas meile üsna haledalt kukuvad läbi kõik need katsed tuua siia seda, nüüd tänapäevast naisfilosoofiat ja naisõigusluse ja väita, et siin on meil toimunud mingisugune areng, näiteks mina ei ole, mina ei ole oma elus, ei ole sedastanud ühtegi fakti, et Eesti ühiskonnas oleks kunagi paindunud olla midagi niisugust, et et mingit arvamust peetakse paremaks. Sellepärast et selle arvamuse väljaütleja mees kui, kui, kui, et on naine, et küsimus on ikkagi nagu need sisulised küsimused, ma ei oska siin palju kaasa rääkida, teine asi, mis mulle vahel on tundunud, et vaadake mis meie elu on siin pidevalt häirinud kogu nõukogude aega, siis on see Venemaalt toodud ropendamise kultuur lõpmatu lõpmatu mitu vene, vene, vene, vene sõimusõnad, mis on kõiksuguelunditele viitavate sõnadetüüpidele üles, et meie, meie, see klassikaline klassikaline hüüdnimi venelaste kohta on kadunud, sellisest tibla sõna on tulnud ka sellistest tasemetest ja kui ma vaatan näiteks meie Eesti enda oma sõimusõnade kultuuri siis peal peaaegu puudub see sugulise või suguelundite sõnavaraga seotud seotud tüüp. Ma ei tea, kuidas see Lätis on, aga, aga siin on mingisugused niisugused kultuurilised erinevused on olemas ja, ja ilmselt ilmselt peab olema siin ka erinevus. Kuidagi mingisugused kultuurierinevused Läti ja Eestis need keele tunduv tõesti erinevatest kihelkondadest ja läti keel on, kui me ette kujutame. On leedu keelega koosnevad, on üsna sarnased nendele keeltele, mis olid kunagi kunagi Itaalias ja osalt on seal ka praegu sealkandis säilinud, millest arenes ladina keele ja kõik kõik niisugused asjad, et ah, parem, ma usun, et teie oskaksite seda palju targemalt siin laua taga rääkida, kui minusugune noh, nii-ütelda isemõtleja metsa tagant. Selles samas loomingus, kus teie artikkel ilmus, ilmus ka Kristi salve niisugune sissevaadet, kuidas eesti folklooris D kajastub ja lihtsalt selle ropendamise teemaga seoses mul tuli meelde, et seal artiklis on välja toodud, et mõnes laulus palub läti neiu, et teda ei antaks eestlasele, sest eestlane vannud kuradit. Aga, aga tegelikult tahtsin lihtsalt selle keele teema jätkuks öelda, et minu meelest on siiski päris huvitav see, kuidas kui noh, ütleme kunstiline kujutus, kui midagi kunstiliselt kujutatakse, on ikkagi niivõrd erinev Eestis ja Lätis, et peaaegu et juba alates arhitektuurist, aga no kõige võib-olla silmatorkavam erinevus kujutavas kunstis on, on see puitskulptuuri teenet puust tehtud skulptuurid, mis ma mäletan juba lapsepõlvest saadik seostusid alati Lätiga ja mis tekitasid tohutut võõristust, sest et nad tundus, et midagi väga teistsugust mitte tingimata midagi väga ilusat. No see on päris kindlasti siin on mingisugune asi, et see on tulnud sealt ja kuidas ta sealt on arenenud, ei oska. Et sealt peaks tagasi viima mingisugune areng. Ristiusueelsete Põhja-Euroopas rahvaste. Jumalakujudele või, või, või, või niisugustele asjadele, et meil neid Eestis on teada ainult üks areng, mis on seotud Peko ka, et üks kahest Peko liinist on puust nikerdatud väikesed kujud, aga nii palju kui mina aru saan, et see on, see on niisugune hilistekkeline, et need vaha vahaküünla Pekod on olnud originaalne, et kuskil 19. sajandi lõpus on mingisugused Võrumaa, Võrumaa meistrimehed leidnud, et et saab, saab setudega äri teha niimoodi. Nikerdada neile selliseid väikeseid kujukesi. Esimene neist jõudis ju on praegu seal olemas Eesti Rahva muuseum, mis mina näen seda oma nõukogude ajal oli sügavalt peidetud keldrisse ja teine, teine on see, mis, mis müüdi müüdi Soome uurijatele päris kalli rahaga ja, ja viidi Helsingisse. Aga, aga nüüd, kui Paul Hogu artikleid meelde tuletada, ma ei ole ju selleks tänav valmistunud, et siis neid kokkuvõttes on neil ilmselt toodetud, selliseid, selliseid tõsiseid kujukesi on ikka tõsine, see ei ole mitte see, et ma panen õue sissesõidutee äärde, kus on niisuguse asja, et neid on ikka toodetud paarkümmend tükki kuskil viimase viimase 150 aasta jooksul teadaolevalt. No see on üks selline üsna spetsiifiline kultuuri väljendus tõesti iseenesest jah, et vanadel slaavi ja balti hõimudel olid küll võimsad puust jumalakujudega, aga võib-olla ei peagi nii kaugele tagasi minema, võib-olla see on siiski seotud katoliiklusele. Leedukad, kui katoliiklased ütlevad kõik üksmeelselt, et nende kultuuri, kunsti kõige võimsam väljendusvorm on skulptuur ja see on väga selge katoliikluse mõju, et võib-olla see on Lätis. Selma Lagerlöfi Gösta Berlingi saagas on üks imeilus peatükk sellest, kuidas kirikusse tulevad. Elavalt sisse need vanad, hävitatud, hävitatud pühaku kujud kude. Mäletad, et see on üks üks võimsamaid niukse niukse asja. Ja Peeter, sa ennem kuidagi selle katoliiklus, aga seoses mul tuli meelde see, mis sa varem rääkisid sellest, et et kuidas eestlasi ja lätlasi on võrreldud Merkeli poolt. Ja mitte Angela Merkeli. Ja mul tulid meelde, jah, baltisaksa valgustaja, tõesti, Kaarli Merkel, tuntud baltisaksa valgustaja, kirjutas raamatu, mis ilmus 1796, mis kannabki pealkiri tilletten, lätlased ja, ja ega tema ei olnud ainuke, kes siis katsus, tol ajal oli moes selliseid topograafilisi ülevaateid kirjutada, kus siis kui katsuti rahva psühholoogiana mingi hinnang anda ja kuna tema räägib seal lätlaste metsikust viinalembusest ja muidugi see ka ajastu vaimuga seoses on see ikkagi hästi kriitiline. Ja, ja tema süüdistab selles siis baltisaksa mõisnike, nende tagurlik arusaamu. Ja siis meenus kohe Karl Ernst von Baeri doktoritöö eestlaste Emmdeemilistest haigustest aastast 1080 14 käsitleb sama asja, samuti neab seda, et eestlased siis kõvasti joovad ja ja noh, kui vaadata nüüd 200 aastat edasi, siis ma julgen väita, et siin ei ole midagi muutunud ja kui paljud muud asjad tõesti meid eristavad ja võib-olla me oma keele kaudu näeme maailma erinevalt ja lätlased toovad mingi nais ja meesliini oma keele kaudu sisse siis viin on meil ikka kõigil ühine. No ilmselt see ilmselt see niimoodi on, aga meil ei ole eesti joomise ajalugu tõsiselt keegi kirjutanud ja uurinud ja üksikud noh, mida mina olen kohanud, on näiteks Indrek Prantsu lõpetamata mälestustes, ta ei jõudnud kuigi kaugele, aga ta oma perekonna mälestustest räägib seal seda, et Vastseliina kihelkonnas 18. sajandi esimesel poolel kus ei olnud, seal ei jää pärisorjust veel ei olnud mõisaid. Et siis muuhulgas oli igas jõukamas talus olid ikkagi viinaajamise riistad olid olemas ja me võime oletada, et Lõuna-Eestis muutusid need tavalistele talumeestele kättesaadavaks tõenäoliselt kõige hiljemalt Poola ajal juba et ju see oli siis Lätis ka niimoodi, et riistad olid kättesaadavad ja vilja jäi piisavalt üles, tol ajal veel kartulit ei olnud, et kiusada vinnakesse saatja joodi, et siin ei saa, ei saa mida midagi ütelda, aga päris kindel on ka see, et Eesti ja Läti rahvas on oma ütelda joomisharjumustega päris hästi kohanenud praeguseks. Et ma ei saa ütelda, et ta nii hull oleks, et, et tõsi on see, et kuskil sel ajal nii-ütelda õllejoomise tüüpi rahvastest need mõlemad rahvad, umbes üheaegselt enneaegsed läksid viina viinajoomise tüüpi rahvastesse nagu nagu poolakad ja ja ukrainlased ja ungarlased ja venelased ja et see on see, et me oleme, aga õllejoomine selle pärast päris ära. No mul ennem lihtsalt tuli see viide meelde, sest selle tõttu, et sa ütlesid, et mul kuidagi joomine tegelikult haakub teemaga, et et baltisakslased nägid lätlasi leebemat töötajatele, aga tsiviliseeritumatena, aga eestlasi metsikute metsikumatena Kas sul on kohati kirjandusest läbi käinud tõesti ja kusjuures ütlen ka kohe ära, et mõni nädal tagasi oli eetris ka üks eesti loo saade, mis oli Lätile pühendatud ja seal oli sellest pikemalt juttu. Aga eks ikka baltisakslased natuke võrdlesid, võrdlusmoment oli ju neil popaatiad palju mõnusamalt käes kui ühel keskmisel eesti või läti talupojal tol ajal. Ma tahaksin tuua ühe asja välja, saade lõpeb ka ära ja päris kindlasti üks väga oluline erinevus koos onmeelse rahvalaulu erinevus sellepärast, et eestlased säilitasid oma vana soome-ugri hilise regi värsilise rahvalaulutüübi ja see on, see on ilmselt üks kõige olulisemaid eristuvaid kultuurifaktoreid, mis meil on. Et Lätil on oma uus üsna üsna levinud ja armastatud rahvalaulutüüp, aga, aga see on uueaegne, see ei ole, see ei ole selline vana. Aga äkki siis, kuna tõesti meil palju aega ei ole, maarjasee vist on küll sinu küsimus, aga sa oled sõnastanud, et kas on olemas läti vaim, et kui meie oleme rääkinud soome-ugri vaimsusest siin enda puhul ja katsunud leida sidet enda ja oma idapoolsete sugulasrahvastega, siis kas saab rääkida läti vaimust ja juhul kui saab, siis milline see on? Et kas on Läti nägin noh, eks kindlasti otsitud, aga ei ole asjatundja nende otsingute otsingute tulemuste alal. Et kõrvalt vaadates kõrvalt vaadates ei usu, et see otsingu tulemus saaks olla väga-väga-väga silmapaistev või et noh, kultuuritüpoloogiliselt lätlasi ju nähakse reeglina. Leedulaste ja soomeugrilaste segunemist produktina ja, ja ei paista olevat, et niimoodi, et kummagi kultuuritüübi kujutava ajaloolise kultuurierinevusi ei ole, oleks lätlastel olnud, et et noh, et eks, eks kui nüüd lätlased ka leiavad selle oma oma oma oma vaimu või, või mis ta on, siis vaevalt seda nüüd nii nii väga rahvusvaheliselt müüa õnnestub. Ja no see intro Verdi asi on neil päris hästi õnnestunud, aga võib-olla kui kuna tõepoolest saade hakkab lõppema esitaks ühe küsimuse, mille ta ise oma artiklis esitanud ja mille taustaks on, on ka sealsamas artiklis tehtud sedastusena üldine suhtumine Eestis paistab olevat umbes niisugune, ka Soome kehv on ikka parem, parem kui Läti hea. Ja see küsimus, mille siis teie esitate artiklis, aga mina esitaks siis ikkagi praegu nüüd teile, et kas tohib lätlasi ja Läti riiki kiita? Minu arvates on vaja kiita, esiteks on üldpedagoogiline põhimõte, et kui keegi on midagi hästi teinud või püüad teha vähemalt et siis tuleb alati kiita, see algab juba lasteaiast peale ja lätlased rahwanna igatahes ütleme, Nõukogude Liidu lagunemisest peale on teinud niisugusi asju, mis, mis vajavad, vajavad kiitmist. Nad ei ole mujalt maailmast väga palju kiidusõnu saanud. Eestlased oskasid siin oma sellele vabaturu majandusele üleminekuga noh, nii-ütelda organiseerida endale ülemaailmse kiiduvoolu ja lätlased samal ajal jäid noh, peaaegu et niisuguste niisuguste läänemaailma paariate hulka ka, et et kõik lääne või rahvusvahelised organisatsioonid tega heitsid neile midagi ette ja tõrrelesid lätlasi oleks vaja vaja vaja tõsiselt kiita. Põhjust on igatahes väga palju. See on küll ilus soov, millega lõpetada siis minu poolt ka veel palju õnne Lätile ja, ja ikka kiidan ja kiidame sellega seoses ma ise veel soovin ka seda, et rohkem head läti kirjandust eesti keeles ilmuks, sest et kõik, mis on ilmunud, on suurepärane, et nad tulevad seal tõesti paljude asjadega väga hästi toime. Suur tänu, Jüri Adams, selle jutuajamise eest, mina olen Peeter Helme, koos minuga juhib saadet Maarja Vaino ja seda saadet jääb muidugi lõpetama veel üks Läti lugu. Selleks on siis üks 2018. aasta rokilugu ansamblilt refleksija kuulmiseni.