Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere kõigile, kes on siia tulnud. Mul on hea meel tervitada siin Kadrioru kirjandustänava festivalil kirjandust loetud ja kirjutatud avalikul salvestusel. Mihkel Kunnus, kes on kriitik? Tere, Mihkel remeeter. Oleme päris palju saateid koos teinud, jah, üsna erinevates formaatides rääkinud üsna erinevatel teemadel ja ma väga loodan, et tänasin oma varasemaid vestlusi kordama. Ei hakka, aga see oht vist on alati olemas ja vahel vist on ka kordamine vajalik. On ja pedagoogina ma olen, nagu ma arvan, päris hea treeningu saanud kordamise suhtes selles mõttes, et pedagoogika ongi, eks, pidev kordamine, kordamine, kultuur üldse. Ja, ja kriitikuna ma üldiselt ei ei häbene kordamist klassikuid üle lugeda, kogu aeg tulevad uued põlvkonnad, kordame hea meelega, tüvitekste tuleb korduvalt lugeda. No sinu sulest ilmus nüüd tänavu raamat artiklite kogumik päästepaadieetika. Mõiste ei kuulu minule, mõiste on, pärineb Garrett hardinilt ühelt 20. sajandi väga oluliselt ökoloogilt. Kes ja kuidas nüüd öelda, soovitas ümber mõelda niisugused humanistlikud abiprojektid arvestades ka nii-öelda teiste liikide ökosüsteemi heaolu ja ta ütleb ka, et kui me üritame kõiki päästa, siis pidas silmas inimesi loomulikult, et kõik paati võtta, mis päästepaat läheb põhja lihtsalt et tema eetika just oligi see, mitte aitamise eetika. Et ühesõnaga inimkond võtab mingis mõttes vastutuse ja võtab vastutusega oma liigse vohamise eest ja nii-öelda tõmbab ennast kuidagi teadlikult koomale. See kõlab üsna julmalt ja see kajab hästi kokku sinu enda mõtetega, et sa oled ka üsna julm ja otsekohene. See kas see on nüüd julm, eksju? Jah, tihti seda peetakse julmaks ja palju mugavam on olla sihuke efektiivselt empaatiline sihukene kiisulise poegadele Bay tegev empaatia, mis on tegelikult teatav lühinägelikkus. Et ma võin rääkida sellise päriselt aset leidnud loo paari nädala eest, mis oli nagu sobib isegi mõistu loksija juurde, see oli Emajõe ja Anne kanali ääres seal poisikesed püüdsid kala ja nad said mõned särjed kätte, eks ju, seal. No mis, nad olid vast mingi 12 kolmeteistaastased, päris väiksed. Tõmbasid need välja, mingid tüdrukud olid ka juures. Küsisin, mis te teete nende kaladega, eks ju, sööte ära või annate kellelegi läve? Nad ütlesid, jah, me viime nad kassile, eksi särjed ja siis mõtlesin, et, et noh, ärge laske neil piinelda, siis võtsin särje, näitasin, näete, pange siin niimoodi. Pöial silme taga, pigistage neil aju katki, näitasin, tegin niimoodi kaladega, eks ju. Ja tüdrukud vaatasid, eks ju, kui seda võigas, eks ju, mida ma teen mingi mingi jõhkard tegelikult kala lämbub surnuks, kui ta on õhus piinarikas surm, eks ju, kõik elusolendid, kellel on nii-öelda närvisüsteem ja närvisüsteemi eesmärk, on kaitsta organismi kahjustamise eest ja see on ainult liikumisvõime võimelistele olenditel, noh kala tunneb valu. Ja kusjuures üks poisike ütles veel, et nende kalastusõpetaja oli öelnud, et kalad ei tunne valu, loopisid neid üsna suvalt sisse tagasi. Ja see vale, eks ju, vahel on niisugune lühiajaline karmus on tegelikult pikemas perspektiivis eetilisem käitumine ja selles mõttes, et et see peab olema tõestatud või noh, toestatud sihukese mõtleks kaina arvukusega. Et iseenesest tihti tuuakse põliskultuure ühtede näidetena inimestest, kes on loodusega tasakaalus, see on üsna-üsna eksitav, eks see, kui nii-öelda põlisjahipidajad teevad seal karupeied, eks ju, teevad seal mingeid rituaale karu korjuse ümber, ega see, seda karu ausalt öelda väga ei huvita. Aga põlised traditsioonilised jahipidamiseks, teda on tihti tegelikult väga jõhkrad, noh, silmusega püüdke, eks ju, loom tõmmatakse silmusega üht jalga pidi puu otsa, ta nälgib seal surnuks, sisuliselt või või hülge juhtimisel tehaksegi vaalaluust, sihuke Kõverik pannakse kuhugi õõnsustesse, vaalaluust teravik kallatakse rasv peale, rasv hangub, jääb kõverale pinge all rasvaklomp, eksju, ja siis, kui mingi loom seal alla neelab jääkarvu, hüljes hunt, eks siis kõhus sulab üles ja tekib tal sisemine verejooks, eks ju, lihtsalt nafta puterdab seal natuke aega ringi väga ränkades, valudes sureb ära, eks siis on traditsiooniline küttimismeetod. No seal on väga jõhker barbaarne iseenesest. Ja noh, sihuke kiisupoja, nunnutamise, sentimentaalsus, sellel pole ka tegelikult ega looduskaitse ja heaoluga midagi pistmist, kassid on üsna jõhkrad loomad ja mida vähem neid on, on tegelikult parem. Üks üks kiskja on võetud lemmikloomaks, eks ju, kui me mõtle, mida lemmikloom bioloogiliselt tähendab, see, et me anname ühele ühele liigile oma esteetilise suva tõttu konkurentsieelise ja kusjuures kiskja, kes sööb ära kõik linnud, pisinärilised sisalikud, isegi kimalased. Et jah, et tuleks vaadata ka empaatiat, nii-öelda esteetikat lahus. Et selles mõttes on see eetiline, poolsin. Nüüd sa mainisid juba nii mitut asja, millest tahaks kohe pikemalt rääkida, et ma ei teagi, kust alustada. Ja, ja ma mõtlesin, et siis äkki lähme hoopis veelkord päris algusesse, kui sa juba rääkisid elusolendid, ütlesite sellest, mida need tähendavad, mida nendega nende silmas peetakse, kuidas inimesed neid kohtlevad siis jah, et tõesti sinu artikleid lugedes, olgu siis siit raamatust päästepaadieetika või ajalehtedest siis tõesti sa tegeled alati mingisuguste eluliste küsimuste ja mingisuguste elusolendite, nende probleemidega. Ja nüüd raamatu tiitlipöördel on siis kõik need andmed, mis igas raamatus on ISBN number tänu kultuurkapitalile ja siis on siin mõned asjad, mis niimoodi natukene hälbivad tavalisest. Nimelt oled sa siia kirjutanud, et raamatu väljaandmist toetas naine. Toimetas naine kaanepildi, joonistas naine. Mis värk sul nende naistega on? Hea tähelepanek, tõsis on ta muidugi tähenduslikult keel põsest sinna pandud. Mis värk mul naistega on? Naised mulle väga meeldivad ja need on huvitavad ja sooaspekt on üldse siia raamatusse väga alaägedalt kohal. Võiks öelda. Ja see tuleb ka jah, mingis mõttes bioloogilisest maailmavaatest, sest. Liik, eks ju, kui me räägime inimesest ja üldiselt on tänapäeva kultuurikontekst või sihuke kultuurikäsitlus on väga selgelt üsna üheselt inimkeskne. Kui võtame bioloogilise liigimääratluse kõige levinuma, siis see on defineeritud sigimis barjääri kaudu, tähendab, sigimine on liiki konstitueeriv element. Et Ernst Maire, see, kes selle liigi mõiste praegusel riigi mõiste välja töötas, ütleski, et liik on suhteline mõiste umbes nagu vend või õde, eks ju. Ta ei ole niisugune Essentsiaalne nähtus ja inimliikkonna bioloogilises mõttes esmaselt antud soolisena, see tähendab binaarsüsteemina. Ja teine liin, mis meie kultuuris nii-öelda prevaleerib, on siis ilmalikust kristlus, mis võtab aluseks või suuremaks väärtuseks üldinimlikkuse kus kõik nii-öelda maised aktidentsid, maised omadused on teisejärgulised sekundaarsed ja siin on siis selge pinge sele loodusteaduslikust tuleneva inimkäsitlusega ja Ilmar Vene on seda väga tabavalt. Nimelt on minu arust uusaegseks põhivastuoluks või suur vastuoluks, mis on siis pinge inimsuse, religiooni ja üldise loodusteadusliku suundumuse vahel. Üks nagu ütleb, et aind ilmalikud eristused ongi. Ja teine ütleb, et ilmalikud eristused on täiesti sekundaarsed, mingi abstraktne metafüüsiline trantsenditaalne inimlikkus on kõige tähtsam. Ja see annabki selle pingelise asja, et siin on nagu väärtused ja faktid on pinges. Ja et see on siis see asi, mis sul naistega on. No siin on, siin on jah, siin on konkreetse naisega naisega tegu, see, kes selle pildi joonistas ja võib koduseks ülesandeks jääda, et kui ma ütlen, et joonistas pildi, maalis minu naine siis, et mida see naine siin tähendab, kas see tähendab omandisuhet, bioloogilist suhet, sookategooriat või lihtsalt mingit muud tüpoloogiat? Ei kusjuures näiteks, eks ju, kui me räägime lapsest, mis on bioloogilisest nii-öelda informatsioonist lahutatud. Et me ütleme, et lapsendatud see on täiesti samaväärne, noh juriidiliselt ta võibki olla, et siis et seda võib ka lapsendada näiteks. Lihtsalt kaks inimest, Eeellanaa eellane, b, mis on ka metafoorselt, eks ju, nende sugu ei pea olema määratletud väga ilus üldinimlik eetika, aga mida see laps siis neil on, eksju, kas ta on mis, misasi on see laps, mis ei ole nendega seotud muu kui juriidilisel moel, kas ta midagi lemmiklooma omandi vahepealset või seal on mingid väga huvitavad seosed, et noh ja, ja kusjuures seda nagu väga hästi ei tohi nagu urgitseda või kaevata, eks ju, sest dialoogiline pärilussuhe on teadupärast kivini fašismi visata ja mis on veel üks suurepärane allergiline reaktsioon, veri. Ikkagi, eks sinuga käib tihti kaasas või võiks isegi öelda, et sinu sinu eel käib selline kujutluskäsitlus sinust kui sellisest macho-mehest ja siin praegu kuulates, ega sa ei tee ka väga midagi selle heaks, et seda kujutlust kummutada. Mis ma teen? Ma vannun, ma olen proovinud kaalus alla võtta mul hästi välja tulnud, lihtsalt isu on väga hea. Aga mis see karmus on, ma ütleks, et noh, aja aja mõõde annab väga palju, sest nagu ma ütlesin, selle kiisupoegade ninnu-nännu ootamine ja ja kalade humanistlik ellujätmine, kui nad seal parajasti lämbuvad, eks ju, see on tegelikult empaatia, lühinägelikkus ja see on tegelikult jõhker, siis on võib-olla küll süüdimatu jõhkrus. Või noh, nagu niisugune kirjanik nagu Romain käri, kes elu alles ees väga sihuke ilus, südamlik, poeetiline ja samas melanhoolne raamat. Kust ta toob seal alguses näite, et iga aastal Prantsusmaa sügisel jäetakse metsa tuhandeid loomi koeri põhiliselt, eks siis kes seotakse puu külge, sest noh, suveks võeti ja pärast, et neid ei taheta, eks ju, miks inimene jätab nii piinarikkal moel teise looma surema kuhugi puu külge seotuna? Siis on väga lihtne, sest ta pole südant tappa teda, eksju, eks ju, siis on tema lühinägelik sentimentaalne headus, mis päädib tegelikult palju suuremas julmuses ja mis lihtsalt tuleneb sellest, et ta keerab pea ära see, see niutsuv loomake tema tajuväljast välja ja asi ongi korras, aga noh, väga lihtne, eks ju ka, et kassipojakesed on, eksju, nagu ei ole südant tappa, viska talle vaip tambise vaipa, kortse ära, eks ju, sellega saab selle lühinägelik inimene hakkama juba, noh. See, mida ma tahan näidata, on lühinägelik, efektiivne empaatia on üks julmuse, võib-olla isegi levinumaid vorme. No enne sai välja kuulutatud, et hakkame rääkima kriitikast ja ma praegu siin kuulates korraks mõtlesin, et räägime hoopis kõigest muust, aga, aga siis ma sain aru, et tegelikult nii ei ole, et ma hea meelega just meelega kuulutasin sind välja mitte kui kirjanduskriitikut, vaid kui kriitikut, sest et mulle tundubki, et sina oled nagu üks selliseid väheseid inimesi tänapäeval kes tõesti võtabki seda kriitiku rolli väga tõsiselt, ehk siis, et kui sa ka arvustab mõnda raamatut, siis selle kaudu räägid salatiga ühiskonnast, kui sa räägid ühiskonnast, räägitakse kultuurist, kui sa räägid kultuurist, räägid sa poliitikast ja nagu raamatu tagakaanelt võib lugeda, kui sa räägid poliitikast, siis räägiti Donald Trumpist, ehk siis sulle ikka on selline elevandiluu torni kontseptsioon vist väga vastumeelne või, või ei oska selle sellega üldse midagi peale hakata? Ma ei oska sellega midagi peale hakata, jah, sest. Ma pean silmas seda, et, et sinu jaoks ei ole sellises Essteetikas unelemine mingi variant. Ma arvan, ma arvan, et see oleks variant, aga see ei vääri tähelepanu, et kui keegi saab sellega hakkama, eks siis niisugune munklus Est eetikasse tõmbumine. See võib olla üks vabalt elus stsenaarium, aga see ei vääri kriitikat, et mul on väga kodune iseenesest see ilukirjandustraditsioon mis on üldse kirjandusest teinud tähtsa institutsiooni, see, miks on ülikoolide juures kirjandusteaduskond miks on kirjandusteaduskond ja miks ta peab seal olema, aga miks ei pea olema arvutimänguteaduskonda? Kirjandus on selline asi, mis saab olla täitsa vabalt, sihuke mõtetu esteetiline tilulilu ja meelelahutus. Ja mõttetus ei tähenda siin Albavaid, ongi meelelahutus, eks ju, ja inimestel läheb meelelahutust, vaja puhkust, eks seda saab siis umbes samasse kategooriasse täiesti nagu ühes otsas on arvutimängud, teises vormelivahtimine või midagi siukest. Las olla, aga teine asi, on see ilukirjandus olnud ka mingi väga tähtis kultuurimõtestamise ja enesereflektsioonimehhanism ehk see, see, mis tuleb Victorsi koost võib-olla siukesest avalikust, intellektuaalilt läheb kindlasti väga tugevalt Vene 19. sajandi suurte romaanikirjanikke Tolstoi, Dostojevski, Tšehhov, eks ju, kes kes tõesti olid ikka selles rollis, kus meil võiks olla võib-olla mingit humanitaar- ja sotsiaalteadlased praegu, noh, kui nad oleks piisavalt rakenduslikud või noh, see, et kirjandus saab olla mingi väga tõsine, tähtis tunnetuslik asi ja kirjanik selles mõttes kui tavalist sotsiaalteadust oma meetoditel, et ma ütleks, isegi ületav, tunnetuslikult ületav. Tammsaare on minu arust suurepärane näide sellest, eks, sest ta tegeleb inimese eksistentsi kaardistamisega ja tema, ta on ta nagu ana Aarelt ütles. Romaani kunst on kõige-kõige uusaegsem kunstivorm, ta tegeleb inimese hinge süvenemisega see, millega positiivistlik teadvus tegelikult hakkama ei saa ja sa mainid trumpi näiteks miks trump mõjutab kogu kultuur nii põhjani. Tõepoolest eksis Trumpi võit, et noh, võpatas, käis läbi meie läänemaisest kultuurist, ma mäletan, et vikerkaar näiteks tegi kohe rea intervjuusid seal santi, et kuidas teile Trumpi võit mõjus, seal oli Maarja kangrost Kaur Kenderi nii umbes niimoodi küsitud erinevate inimeste käest kõigele kuidagi mõjus ja mida ma ka siin kogumikus jah, käsitlen, et mitu tuli selle laines umbes ja noh, et mingi karikas sai täis, on väga huvitav, eks ju. Siin on minu arust Jungil rohkem õigus kui mingitel positiivistlikel psühholoogidel kes ei pääse ligi lihtsalt inimesi, minge nendele soppidele. Selle on teinud selle valiku sinna mitte minna. Noh, ma arvan, seal vahendist tulenevalt miks ei, miks ei saa mõnedele asjadele sihukesele konkreetsel asjal ei saa minna ja teine asi on see, et kirjandusel põhimõtteliselt puudub formaliseeritum meetod. Aga ülikoolis ja teadusasutustest, mis toetuvad oma rahastuses mitmetele bürokraatlikele skeemidel, peab paratamatult olema ka formaliseeritav. Noh, nii-öelda kontrolli nõue, Dostojevski, saa teha koolkonda niimoodi ja. Et ega seal ju vabastav ka kirjanduse positsioonist vaadatuna on see vabastav kirjeldus enda jaoks. Kuna puudub formaliseeritum meetod, ei saa ka midagi nõuda formaliseeritud viisil. Ja, ja loomulikult on vabastav ja sellepärast kirjanduse sõna peabki olema vaba, eks ju, aga see formaliseeritusest vabastamine iseenesest ei taga kvaliteeti, tulemuslikkust ega ka ammugi mitteannet, et selles on asi ja selles mõttes või on iseenesest ka, ma arvan jah, et kriitikule roll olemas. Kuigi kriitiku roll on kindlasti teisenenud. Ma arvan, et kriitikule kirjanduskriitikuna on või peaks olema külge kasvanud praegu niisuguse eelvaliku tegija roll. Kuna kirjandust ilmub nii palju, siis lihtsalt noh, natukenegi sõeluda välja lugemisväärsemaid. Sest valik otsust tähendab tegelikult orienteerumisoskust ja orienteerumisoskuseks peab olema keskmisest suurem. Lugemus. No sa kirjutad päris palju kirjutada täiesti pikalt, kui palju seal selle kõrvalt aega lugeda siis. No on sellepärast, et ma väga muid asju ei tee. Ühesõnaga, ja ma elan väga väikse eelarvega ja see on tegelikult jah, loomulikult sihuke kuidas nüüd öelda, hüper trofeerunud teise mehega või õpipoisiga mingis mõttes, et kui ma tahan hakata päris elu elama, siis ma endale seda lubada ei saa. Ühesõnaga, kui ma pean, jah kui, kui lapsesaamisprojekte see kirves pea kohal alla kukub, see kirves on siin asetatud hetk, siis ma tõenäoliselt jah, pean hakkama rohkem pärisinimeseks ja mingi päris hankima endale, et et jah, selles mõttes küll, ega kirjandusega ära ei ela. Mihkel Mutt kirjutas, kuidas sellest samast käsitlust sirbis siis tegelikult ta väga õigesti ütles jah, et et võib-olla tõesti Läheks vaja vaja kriitiku palka või üks kirjaniku palk võiks olla kriitiku palk, aga seal on kohutavalt palju igasuguseid nojah, probleeme ja. Ühesõnaga ei ole lihtne jah. Et sellele probleemile ei ole head lahendust. Sest ega ma ei tea, kas ma ise tahaks olla kutseline kriitik, ega see ka need väga ei köida, sest see tegelikult ei ole meeldiv töö. Seda peaks tegelikult sinult küsima salu, et neid väga palju ja tööga seotult, eks ju, et noh, mis sinuga juhtub, Peeter, kui sa kogu aeg loed nii palju. Anna andeks, keskpärast kirjandust, palju kogu aeg. Käides ilmub ka, ei ole see asi nii hull, midagi, ikka häid asju on ka. Aga huvitav, et sa ütled, et sina ei kujuta ette ennast kutselise kriitikuna, ma hakkasin mõtlema, et kui keegi on üldse kriitik, siis sina kindlasti olemas. Ma ma, ma ei ütlegi, et sina oled ainuke, aga kindlasti sa oled seda, et juhtunud kuidagi niimoodi. Aga kas on juhtunud või sa oled ise tahtnud seda? Kui Masingu tore ütlused lollisabki kiitusega panna, ennast surnuks töötama, eks ju, ja kui ma kirjutasin oma esimesed asjad, siis ma sain väga palju positiivset tagasisidet ja ja siis jäigi see külge ja kuigi mulle jah, aga see pole plaanis, ei olnud selles mõttes juhtunud. Aga vahel asjad juhtuvadki nii, ega ma ei plaaninud pedagoogi alguses minna, aga see juhtus ja mõtlesin pärast hariduse juurde. Olingi pedagooge valmis. Aga üldiselt kipub või ma ei tea, võib-olla see tundub mulle endale nii, aga mulle näib, et need, kes kirjutavad arvustusi, kes kirjutavad kriitikat, kirjutavad sageli ka ise ilukirjandust. Kas sina ei ole sellele rajale astunud, sina oled ikka tõesti selles mõttes kriitik või, või on midagi, millest me ei tea, kas äkki salaja kirjutanud tegelikult pakse romaane, mida sa siis ladestub kuskile voodi alla? Tähendab ma ei ole seda veel teinud, aga vahel mul on plaane küll olnud, selles mõttes jah, et kuna kuna, kuna jah, olen osanud oma elu nii huvitavaks elada, et, et see võib olla teraapiliselt kuidagi vabastav. Kuna mingid mälestused kirja paneks ilukirjanduslikus võtmes. Aga muidu ma olen ju oma formaadilist edvistamistega saanud sama kirjanduslikke erivajadusi päris päris edukalt lahendada rahuldada ja et pole hullu, ega no kui, kui sa oled kirjutaja, kellel on midagi öelda või vähemalt on tunne, et ta midagi öelda. Kui sa oskad nagu kirjutada ka enam-vähem siis siis ilukirjandus ei pruugi olla üldse kõige parem ja tõhusam meede nii-öelda publiku poole pöördumiseks, et isegi kriitika võib-olla parem. Ja mul on seda ka ette heidetud, et maja on vahel mingit oma asja. Aga ma noh, mis siis ikka aiangi oma asja või, aga ma tunnen, et see asi ei ole kuidagi minu oma, sest ma tunnen, et näiteks keskkondlikud probleemid või teatud ühiskondlikele tendentsidele osutamine, et need on nagu see asi, mis on oluline minul minust sõltumata täiesti. Et ma omast arust, kui ma toon vean paralleele käesoleva ühiskondliku situatsiooniga mingi kirjandusteoste puhul, siis ma siis ma nagu väärindan neid mingist aspektist et see puhas esteetika minu jaoks nagu ei olegi väga väärtus. Aga äkki asi ei olegi tõesti sinus, vaid äkki see ongi selline ajastu nõue, et ka siis, kui me räägime raamatust, olgu see pealegi ükskõik kui selline sfäärides hõljuv ja tänapäevaelust justkui irdunud, siis tahes-tahtmata tuleb seda ikkagi kuidagi tänapäevaeluga kontakti panna, noh, sedasama, mis sa rääkisid Donald Trumpist, et mingil põhjusel noh, neid põhjuseid võib loetleda või nende üle arutleda, aga ma arvan, see ei ole praegu oluline, aga mingil põhjusel kõik, mis ta teeb või tegemata jätab, erutab inimesi ja see ju kindlasti mõjutab ka meie ajastu kunsti, sealhulgas kirjandust. Ja aga jah, ma olen näinud isegi Donald Trumpi luulekogu nii-öelda, mis seal tema autodest kokku pandud ja niisugused sihukesed kompilatiivsed. Sest kirjandus on iseenesest ju aeglane-aeglane ja rahulik meedium ja see ajastu, mis on niisugune närviline, pinnapealne tõmblev iseenesest ei soodusta seda kuidagi. Et minu arust on näiteks isegi see huvitav, et noored Debutandid kasutavad päris arhailisi žanre, kui nad depreteerivad. Nii luules kui ka proosas on ikka üsna klassikalised süžeed üsna klassikaliselt narratiivikeseid üsna klassikalised vormid, et ei ole mingit, et mingeid, väga mannetud käkerdusi on olnud niimoodi, et proovime SMSe või Chate sisse panna või põimida, aga ei ole, siin on ka isegi vanavanemad, kirjanikud olnud kuidagi novaatorliku. Erik Tohvri on kirjutanud armastusromaani noored ei, ei, selles mõttes, et. Ja mul ei, mul ei tule nagu meelde, väga et oleks niisugune asi väga tulnud, praegu kuidagi kirjandusse ei ole. Kirjandus on olnud siin väga konservatiivne. Nojaa, aga mida sa siis ootad, et esiteks inimesed ei muutu ju, inimesed on ju ikkagi samasugused ja teiseks kui kirjutamist alustada, siis ei olegi kogemust, ei oskagi mängida veel, sellega võid sa kirjutadki ilmselt üsna lihtsalt. Ma ei ole ka selle, kas nad kirjutavad lihtsalt Nad kirjutavad pigem Epigondlikult, pigem isegi vahel isegi liiga pingutatud keerulise seadusega ega raske on lihtsaks saada. Ma olen ise ka seda tundnud ikka tegelikult, et mõningaid asju on lihtsalt väga keeruline öelda, selle jaoks peab olema see keeletunnetus ikka päris päris hea, et sihukese terminoloogilise kiirulisusega keerulisi mõtteid keeruliselt väljendada on suhteliselt noh, ma ei ütle, et lihtne, aga see on keskpärane. Aga keerulisi mõtteid lihtsalt väljendada, selle jaoks peab olema juba päris nõtke sulega, selle jaoks peab olema päris nõtke sulega. No aga hea küll, sa ütlesid, et kriitiku positsioon tänapäeval on selline eelvaliku tegi, aga minule tundub, et see on üks positsioon hea küll, aga nimetada siis veel teisi ka. No ma arvan, et see klassikaline, see, kes nii-öelda on, kes vahendab oma kogemust, mis on rikkalikumate koodidega, kui tavalugejal, see tähendab, avab uusi tõlgendusvõimalusi, on tõlgendaja ekseegeetik mingis mõttes, et see funktsioon pole ka kuhugi kadunud, lihtsalt nendel inimestel on vähem võimalust ja aega ja tahtmist, eks ju, avaldada selliseid asju, selles mõttes sihuke kirjanduse lahkav positsioon, sest sügavat kirjandust ja lahkamist vajavat kirjandust kahtlemata leidub, mis, mis ka lihtsustaks või. Mulle näiteks tuleb meelde, mõne aasta eest ilmus ma kujutan ette mingi viiekonnastest kas see oli armastus ja sotsioloogia või Underi-Tuglase seltsilt minu arust, mis käsitles siis seda ühte Tammsaare romaani. Ma armastasin sakslast ja see, see ikka noh, super, kuidas saab ühte romaani avada väga mitme külje alt, eks ju, aga noh, see on ka üks konverents, üks teadusüritus ja selle puhul siis eraldi kogumik välja pandud. Saab muidugi, aga ma sinna ma tahtsingi enne jõuda. Et hea küll, eks meil on olemas kriitik, kes näeb endal mingisuguseid funktsioone endas. Ilmselt on olemas ka mingisugused ajalehetoimetajad või raadiosaatejuhid, kes on selle kriitiku jutust huvitatud aga laiemalt kui oluline see kriitiku roll on, et hea küll, raamatuid ilmub palju, keegi peab tegema eelvalik. Aga samas sa ütlesid ise, et meie kultuur ei soosi süvenemist. Mis tegelikult või siis halvemal juhul tähendab seda, et kriitikut oodatakse Twitteri säutse või, või siis ei oodata temalt üldse midagi, et sellisest kirjasõna vabariigist ei saa meie küll siin enam ammu rääkida, et noh, mis see, mis see kriitik siis teebki, on, on lihtsalt vaene ja peab ennast ise kriitikast. Eks tähendab kirjasõna vabariigist ise rääkida, aga ma arvan, et faasist veel saab. Eriti võrreldes nõukogude ajaga, nii palju kui ma aru saan, on ta lihtsalt vajunud missilikumaks perifeerse maks väiksemaks. Aga sügavus või sihuke on täitsa olemas niisugune väga-väga põhjalik inimesi, kes vaevuvad päris palju süvenema. Ja kui ma alustasin, siis ma mõnikord kohe nagu trotsist trotsisid, nagu süvenesin, see tundus nagu punk kuidagi. Et kui ma oma esimese asja Dostojevski kirjutasin, ma lugesin kõik Dostojevski teosed läbi tegin konspekti nagu vihaga kohe, kuigi ma mitu kuud hiljaks, eks ju, oma tähtaegadega väga nagu vot-vot võtan ja süvenen, vot eks ju seal punk võib teha küll niimoodi. Nojah, aga sa ise ütlesid, et et selle tulemusena pead sa väga väikese eelarvega läbi elama. See on sõnaskeem, eks ju, see tähendab, et sa pead ennast kuidagi kaubastama siis mingi mingi teise kapitali vormi näol või midagi sihukest. Aga noh, kui juba on sihukesi erinevaid enesepõletamise meetodeid, eks ju, siis see pole nendest kõige lollaka Taurusteks. Et on selliseid süvenema, et noh, ma ei tea, kas või Ilmar, Vene või Jüri lippinguga, see hiljuti kokku ka, eksju välismaa ülikoolist doktorikraad väga palju tarku asju teinud. Vot võtab kätte, süveneb lihtsalt. Väga tore, et selliseid on ja, ja on ja see, kes sopenovery ära tõlkis. Rosinalida nimi, eesnimi unustasin ära jälle milline pöörane süvenemise võime, et huvitav, et on olemas sellised inimesed ja rohkem jõudu neile. Tervitan kõiki süvenemis, moniakesin. Aga vahel mulle tundubki, et võib-olla need jutud sellest, et meie kultuur soosib pealiskaudsust, on selles mõttes natuke naljakad, et kui ma vaatan noh, näiteks välismaa lennujaama raamatupoodi või, või miks mitte ka meie enda raamatupoode, siis väga palju avaldatakse ju pakse raamatuid ja leidub inimesi, kes neid loevad, need raamatud jõuavad edetabelitesse. Et mulle tundub, et võib-olla võib-olla see maailma pealiskaudseks muutumine ongi endaga toonud kaasa selle, et järjest rohkem inimesi tahavad seda aeglust ja süvenemist avastada. Ja ma arvan, et on, on ka neid jah, et just trotsina ja paks raamat võib anda küll sellise sellise pidevuse, eks ju, et tõepoolest sa loed iga päev natuke sealt iga õhtu või iga nädalavahetus ja jah, kindlasti on selline selline nišš olemas. Jah, näiteks ka, kui sa paned tõe ja õiguse viienda köite kaane lõpus sulged, siis nagu on nukker küll jah, et sihukesed pidevuse suurel mahul, eks ju, eriti mälule, toetaval pidevusel, mille areng minu arust väga tabavalt samastaski kogu inimese sügavusega, sügavus mõõtmega, inimese ainus sügavus, mõõda mälu, mälu, sügavus, mälu, harulisuse mitmeusus. Et see, see ei ole kuhugi kadunud ja nii esil, võib olla. Sina ise armastad väga sellist vanamoodsat tegevust nagu tsiteerimine ja klassikutele viitamine ja sa oled ise öelnud ka, et milleks midagi välja mõelda, kui kõik asjad on juba välja välja mõeldud, et see on siis ka ma saan aru, sinu jaoks ka selline natukene mäluelus hoidmise projekt, et sa tuletad lugejatele meelde, mis kõik juba öeldud. Ja, ja kusjuures see sai alguse sellest, et ma mõtlesin, et nii tehaksegi, eks on vaja, üliülikoolist tulin, võtsin mõned kursused ja mõtlesin, et nii tehaksegi, aga tuleb välja, et see on nagu saanud mingiks veidraks, kiiksuks või, või firmamärgiks. Mulle endale meeldis lugeda selliseid autoreid, kes palju viitavad ja just sellepärast, et nii ma saan teada, milline see mõte algupära on ja mis allikast saab seal sealt veel nagu rohkem seda kätte niimoodi, et öelda niisugune et minu arust on nagu väga tugeva informeeriva mõõtmega tegevus ja kuna ma ise hindasin seda ja siis ma nagu kirjutasin selliseid tekste, mida mul endal oleks meeldinud lugeda, aga ma arvasin, et see on seal tüüpilisem. Kui ta on. Tuleb välja, et vist ei ole nii, tüüpiline. Praegu siin kuulates olla jääb selline mulje, et sa ikka käsitled iseennast, sellise rahva palgustajana. Pedagoogika mulle külge kasvanud, see on jah, eksju, ma olin ikkagi üle 10 aasta nii-öelda praktiseeriv pedagoog. Ja see jättis oma selge jälje oma iseloomule ja käitumismaneerid, et kõik selle tahud ei pruugi olla kindlasti meeldivad, sest melu nägigi välja selle, et ma läksin hommikul kooli ja sisuliselt kaks tundi rääkisin ülevalt alla positsioonis olin targema positsioonis ja see mitte nagu ülbusest tulenevalt, vaid noh, täiesti gümnaasiumis õpetades klassides olles sa oledki teistest targem ja peaksidki olema, eks ju. Ja see ei olnud mingi üleolek või kõrkolek, vaid niisugune abistav ja, ja loomulikult see muutub nagu kuidagi iseloomujooneks, kui sa teed seda päevast päeva eriti nagu mina, et ma ülejäänud ajal elavate inimestega suhelnudki siis kasvavad külge sellise ruume vaikseks, siis hakkan rahuliku kannatliku häälega triviaalsus üle kordama. Üldiselt räägin ülevalt alla. Kannatlikult rahulikult seletan, listustas, see haakub ka teemaga, sest kui ma satun, eksin kuskil avalikus kohas. Naised tihti näevad, et ma patralineerin, aga ma patroneerin täiesti sooneutraalselt kõiki, kes vähegi kõrval satuvad, et see ei olnud mingi isase positsioon, seal aus pedagoogi positsioon. No aga kas sa seda ei karda, et sa inimesed lihtsalt välja vihastad, et keegi ei viitsigi enam sinu jutu sisu kuulata, sest et. Ka sellega ma olen harjunud. Teengi seda siiski. Ma proovin ennast kontrollida ja parandada siis, kui seda kuidagi liiga eksplitsiitset juhtub ümber kasvatada. Jah, muidugi ma olen vihastanud muidugi. Sina oled ka selles suhtes huvitav inimene, kuigi neid inimesi muidugi ühiskonnas jätkub, aga ma pean ausalt ütlema, et mina näiteks ei viitsi enam sellega tegeleda, et sa viitsid ka nii-öelda võitlusi pidada. Olgu selleks siis kas sotsiaalmeedia või leheveerud, et sa, sa viitsid oma seisukohtade üle ka inimestega vaielda. Teerida, ja see on kummatigi väga tulutu tegevus mingis mõttes, sest see, kellega sa parajasti vaidled, tõenäoliselt kinnistab oma positsioone, et seda on isegi uuritud. Isegi psühholoogid on uurinud, et kui kahele nii-öelda kergelt vastandlikult positsioonidel olevatele inimgruppidele anda täpselt sama info, siis polariseerumine suureneb, mitte ei vähene. Et sa näed, noh, näiteks eksju, surmanuhtluse temaatika, ütleme see, see oli üks näide sealt. Osad pooldasid, aitäh, anti mingi erinevat andmestikku, täpselt samad andmestikud mõlemale siis need, kelle seisukohta see andmestik pooldas, eks ju, need võtsid seda väga lõdvalt niimoodi on hea, hea, ma tean, tean juba jah, niimoodi on ja need, kellele see kuidagi konfronteeruda, eks ju, need polariseerusid veel rohkem, eks muutusid eriti skeptiliseks ja ja ühesõnaga, nende kahe seltskonna polariseeritust ühe ja sama infovälja tõttu suurenes. Et seal see huvitav seisukoht, mis on nii-öelda kontra intuitiivne mõnes mõttes tihti arvatakse, et polariseerumine tuleb erinevates infoväljades olemisest, aga polariseerumine võib tulla ka täpselt ühtede ja samade andmetega kokkupuutumise tagajärjel. Ja see, kui ma kellelegi ka nii-öelda avalikult väitlen, Facebook sihuke poolavalik koht regulatsioonid maha võtnud, siis ega ma ei loodagi eriti, et ma seda konkreetset inimest veenan. Eks see on niisugune väga vana, traditsiooniline asina meie põhiline filosoofia kaanon laatonist alates dialoogid, mis on teistele kolmandatele nii-öelda vaatamiseks palun väga, eksju tark, kes õpib ja mitte nii tark see siis võib-olla ei õpi, vaid võtab lihtsalt poole. No ja kuhu sa siis selle kriitika asetab, ma isegi ei küsi, kuhu see kriitiku asetub, vaid kuhu see asetab kriitika meie ühiskonnas, mis ta siis on tegelikult üks teatrikunsti erivorm või mingis aspektis mingis aspektis? On sõnalisi intellektuaalsest aspektist vast on jah, ja kommentaar ei ole kommentaar. Laiemas mõttes ei ole midagi häbenemisväärset, vaid see, see ongi just see, mis hoiab tuuri järjepidev ana mingis mõttes, eks, nagu Alfred noort vaidlejaid on öelnud, eks, et kogu läänemaine filosoofia on ääremärkus Platoni töödele, noh, võiks öelda kommentaarid Platoni töödele siis temaga laialdaselt nõustatud. Kuigi mulle väga meeldib Sprengler, kes ütles, tema on ääremärkus Götele ja, ja see traditsioon, kuhu kuulub ka Toomas man Schopenovaria Tammsaare päris kindlasti, et need on ääremärkus Götele välja arvatud Linnar Priimägi, kes on ääremärkus heegelile. Isegi kui ta räägib terve raamatu ulatuses Götest. Selle märkuse ma pean tegema. Et, et jah, et selline kommenteerimise tava ongi ju tegelikult eelneva põlvkonna ja eelnevate suurkujudega suhestumine. Mis tegelikult tähendab siis ka seda, et kriitika on ühtlasi ääremärkuse ääremärkustele? Jah, ja seda on kultuuri kõige sügavam mõõde üldse, ongi olemuslikult see. Sest see näiteks loovus on praegu üks kõige eriti nüüd septembris, eks ju, kui koolist siis jälle räägitakse, pläratakse loovusest ette taha. See on ikka, noh, see on täielik tühi tähistaja, kitse, mis asi see loovus on üldse, eks ju, haridus tähendab seda, et sa mida sa lood seal lokas lood, ajalugu, mõtled ise välja, kuna Prantsusmaa revolutsioon oli või kas sa mõtled välja, ma ei tea, saksa keele grammatika, kas sa mõtled välja kirjandus, ma mitte midagi ei mõtle välja, ehk siis selleks, et natukenegi loovaks saada, õpi kirjutama kõigepealt, eks ju, selle jaoks sa pead mingit süsteemi omandama, et loovus tuleb alles siis, kui sul on ikka korralik käsitööoskus olemas, seal põhiasjad, selged haridus oma olemas siis on võib-olla nõksukese midagi suudad originaalselt luua. Et noh, räägitakse küll testi söögi alla ja söögi peale loovusest, kui nüüd iga inimene mõtleks natuke, mida ta päriselt on teinud, originaalset, päris päriselt, originaalselt. Okei, pani, ma ei tea, jõhvikatele soola või noh, see on, ma arvan, niisugune top kolmes, ma arvan, normaalse inimese loovuses. Eks see asi olla. Sest inimene ei ole loovinimese liigiline, edukas tuleb sellest, et ta on suurepärane matki õppija jalgratas leiutati ükskord ükskord üldse ja siis teised matkisid kohe nagu plahvatuslikult järgi, eks ju. Ja kui me vaatame jalgratast, ülilihtne leiutis, ainult üks kord on selle peale tuldud. Paneks kaks ratast raami vahele, tõmbaksin mingi keti vahele, eks sa vaatad pealased, kohe aru, kuidas see süsteem töötab. Välja mõelda suudab seda ainult ükski 1000 aasta jooksul ilmuv geenius või see, eks, et isegi nii lihtne asi nagu tavaline ratas, mitte jalgratas, eks ju, me teame, et leiutati sumeris ühes kohas. Ei tulnud, keegi ei vasta siiski päris oma jao Lõuna-Ameerikas leiutati gaasidki ratas, nad ei leidnud sellel lihtsalt kasutud. Ja see on veel üks näide inimese erakordsest loovusest, eks kogemata paranka suhtes veerema, aga no midagi peale ei oska hakata, eks, sest tegelikult loovus on stan üli üliharv nähtus ja, ja inimese edukas tuleb õppimisvõimest. Tegelikult kui need sinu jutt ja ta sõbraliku keelde ümber tõlkida, sest see kõlas aga agressiivsed iraadina siis tähendab see seda, et kriitika roll ongi tuletada meelde järjepidevust. Tuletada meelde järjepidevust ja mis on oluline, sest iseenesest olulise leiutatud olulise hulk on juba selline, et ta iga normaalse inimese vastuvõtuvõime tõenäoliselt ületab. Ja mõningaid asju, mõningaid lihtsamaid asju tuleb ka uuesti leiutada, sest tõepoolest, puukuur on nii suureks läinud, et jalgratas on vahel lihtsam uuesti leiutada, kui sealt puurist üles leida. Aga kuidas sina siis oma valikuid teed, küll kriitika on teiste lugejate jaoks eelvaliku tegi, aga kuidas sina oma valiku teed, mille järgi valid sina seda, mida lugeda ja mida üldse ka näiteks kritiseerimisväärseks pidada? Vot see on selline asi, mis kusjuures läheb lugemise või nii-öelda eruditsiooni kasvamisega, eks ju, mis on nii-öelda püsiva lugemise kõrvalnähe sele mingis mõttes järjest lihtsamaks. Sest üha üha kiiremini tunneb ära, mis ei vääri üldse süvenemist. Ma räägin uutest asjadest ja nii-öelda palju lugedes võiks öelda, kasvab surnud autoriteetide kogukond ja seal mõningad hääled hakkavad üha valjemini kõlama ja see tähendab sinu valiku otsused muutuvad mingis mõttes lihtsamaks. Ja loomulikult sa tajud ise ka üha teravamalt aja piiratust, eks ju, selles mõttes, et, et sa muutud oma valiku otsustes jõhkramaks selles mõttes jõhkramaks, et sa halastad vähem. Eks ju, muidu või tõepoolest mäletan ikka päris tudengiaja alguses ikka leian mingi enam-vähem kaandeta veidra eestikeelse raamatu sealt, et ütleme, 20.-test mõtlesin, oh, seda ma ka loenga igaks juhuks hea teada, mis siis kirjutati lugesimegi täitsa täielik jama tegelikult mingi triviaalne sopakas, kus räägitakse prouadele, antavatest, muisudest, eks. No oli mul vaja seda lugeda, eks, ja tegelikult ikka päris ammustel aegadel toodeti ikka uskumatut pahna ka ei oska praegu ja siis jah, klassika on ikka see klassika. Jah, aga sa ei taha ometi öelda, et sa üritad lugeda ainult head kirjandust, et esiteks tundub see naiivne ja teiseks mulle tundub, see on isegi natuke vale, vahel tuleb ikka halbu asju ka lugeda. Ja, ja ma lugesin hiljuti väga halb asja ja vahel nagu ikka, petab ära ka see noh, ka nii-öelda autoriteedi puudesse satub siis ikka väga halbasid asju. Ain Heinaru kirjutas Tartu Ülikooli professor auprofessor ja elutöö auhinna saanud teaduse elutöö auhinna, sajandik Paksu põhjalikku geneetika. Õpiku kirjutandis kirjutas 100 müüt elust ja see oli lihtsalt nagu ma ei tea, kriminaalselt halb, ma ei teadnud, mis sellega teha pärast selle raamatuga. Pihtid ei olnud peast igasugust loba kokku ajanud ja mõistlikud asjad, õiged faktid, spekulatiivne jampsi, isegi valed asjad sees, täiesti segane, segamini nagu pudru ja kapsad, et see ajas mind küll, ma arvan, ma ei tea, mis teha selle raamatuga ära visata nagu sünnid, kriitpaber põle, ei põle, aga samas kellegi kinkidega ei taha. Rumal inimene, loeb, saab valesid teadmisi. Nagu täiesti, et mida ma teen sellega nüüd, noh, niisugune asi nagu räägid, sellest räägingi, jah, ärge. Kes seda aga siis vist ongi, nii et kriitiku roll on selles mõttes kahetine, et ühelt poolt loetud raamatuid selleks, et teised kaal neid loeksid ja teiselt poolt loetud raamatuid selleks, et teised ei peaks. Lugema jah, tuleb välja jah, et ma hoiatan vigade eest, mis ma ise olen teinud. Kui ma oleks selle raamatu ostnud, siis oleksid kuri olnud, ma arvan, et see oleks esimene kord, kui ma oleks läinud raha tagasi nagu tase. Midagi sellist. Meie saateaeg hakkab vaikselt lõppema, aga ma küsin sult siis lõpus kuulajatele, nii, siin Kadriorus, praegu kui neile, kes meid siis eetri vahendusel kuulavad mõnda soovitust, mida sa praegu loed ja mida sa julgeksid soovitada inimestele lugeda. Ma soovitan lugeda näiteks esseistikat, mida ma alati soovitan väga nagu ilma igasuguse irooniata on Tammsaare kogutud teoste 16 17 köide, see on tema esseistika, aga Tiina Kirsil tuli välja mahukas kogumik sõel. Välis-Eesti kirjandusteadlane ja kriitik väga huvitavalt käsitleb mälu ja traumade temaatikat. Niisugune 600 leheküljeline klots peaaegu et väga noh, ma ütleks väga huvitav vaade eestlasele, kirjandusele ja mitmetele muudele temaatikatele, et need inimesed, kes on tihti väljaspool elanud, neil on nagu üsna teistsugune pilk. Nad tunnetavad eestlust kuidagi. Kuna see on neist neist väljaspool, eksju ega mida teab kala veest, eks ju. Selles mõttes, aga see, kes on korra nii-öelda veest välja tõstetud ja kui ta seal lämbuma hakkab selle selle käest küsida, mis asi see vesi on? Kala ise idealist. Aitäh nende soovituste eest ja aitäh selle jutuajamise eest, Mihkel Kunnus. Mina omakorda veel soovitan ka sinu enda raamatut, Mihkel Kunnus päästepaadieetika väljend Kivisildniku kirjastus, ma ei teagi, mis seal kirjastuse nimi on, MM, mida see tähendab, see tähendab. Võib öelda öise minema ja ta saatis tegelikult Kulkad sinna, ta tegi selleks ja see on veel eriti irooniline, kuna kuna mina veel sain kulgalt toetuse ja siis ta pidi sellest samast sarjast Kulkad tänama, nii et see on mitmes mäletas väga-väga-väga kahvlis, on tal see Kaanesisene asi, vot ma tõesti ei teadnud, nimi tähendab täiesti sihitult, kes siis hulka lähetamine, niukene kuhugi. Aga veel kord aitäh, Mihkel Kunnus selle jutuajamise eest. Mina olen Peeter Helme, selline oli kirjandussaade loetud ja kirjutatud. Oleme taas eetris kahe nädala pärast.