Meil on täna külas arstiteadlane, meditsiiniprofessor, mikrobioloog ja ka Lydia Koidula elust ja tema ajast raamatu kirjutanud Sirje Madli puhvel. Tere tulemast saatesse. Näide. Me salvestame seda jutuajamist, üks päev enne seda, kui te sõidate koju tagasi Californiasse ja suvepuhkus ongi selleks aastaks siin Eestis läbi. Kuidas te puhkusega rahule jäite? Mul oli haruldane tore puhkus ja ma olen iga aasta siin olnud vähemalt kuu aega ja alates 93.-st aastast. Oli esimest korda üle viie aasta, kus maa, perekond kaks minu poegadest oma peredega olid minuga koos, tulime eraldi, aga me olime kõik samas paigas meie talus suvekodus Aegviidu lähistel. Nii et nendega koos olemine ja oma lastelaste seltsis. Mul oli sünnipäev, esimest korda sain nendega olla, sest nad elavad minust väga kaugel. Ja see oli nagu keegi helistas mulle õnne soovida ja mõtlesin ja ma olen praeguses paradiisis. Kas ilmad Eestis on tänavu nii nagu Californias? Sarnasem, päike tõuseb vankumatult igal hommikul, pole muredki, et kas hakkab sadama. Täpselt nii, täpselt ma lootsin, et ma pääsen sellest kuumast aga ei läinud täppi. Madli tuhvel. Te olite väga napilt viieaastane, kui teie vanemad teiega koos 1944. aastal Rootsi põgenesite. Mida te sellest mäletate? No, ma mäletan, ma mäletan põgenemist küll, ma olin viiene ja olin just saanud viieseks juulis ja septembris, meie lahkusime. Mina pean ütlema, et minule oli see kõik väga põnev, ma ei kartnud. Ma ei olnud kurb. Teel me peatasime Haapsalus ja seal ma nägin esimest korda ühte meest, keda sõdurite saatel käed üleval püssi saartel tänava peal tuli, vasta ja see hirmutas mind. Aga muidu ma olin merehaige, ma ei mäleta seda merel olemist, ma tean, et see oli suure tormi väikses paadis väga suure tormi keskel ja mul oli tol ajal mu noorem vend oli vaid aastane ja tema valget padja vööri kasutati rahulipuna kui meil. Rootsi piirivalve leidis meil nii, et sarnased asjad jäid meelde ka mingite. Kui ma nüüd vaatan, kuidas ma, mu pojad oma lapsi nii hoolikalt hoiavad iga trauma eest ja siis ma mõtlen, et laps, kui tal on oma vanemad ja on keegi armastav isik, kes ta väest hoolitseb. See, see kõik ei olnud nii nii dramaatiline, nagu mõned võiks ette kujutada. Siis muidugi me olime karantiinis emaga koos. Isa oli eraldi ja seal ma mäletan seda täide otsimist, mida me põgenikud kõik pidid läbima. Ja laagrielus laagris Rootsis. Seal olid kõik kõik, palju eestlasi oli seal, nii et minuvanuseid lapsi oli jah, mind panti kooli koos teistega. Nii et väga dramaatiline, see ei olnud mulle. Teie perekond nagu väga paljud eesti perekonnad 1950. aastal siirdus edasi Kanadasse ja me teame, et Rootsi juba 40.-te aastate lõpul nõustus balti põgenik NSV liidule välja andma. Ja see oli aeg, kui eestlased Rootsis panid oma väga napid säästud kokku ja ostsid mingeid vanu puust kalalaevu ja rannasõidu purjekaid, mis kindlasti ei olnud mõeldud üle Atlandi sõitmiseks. Ühesõnaga põgenemise iha ja pääsu vabadusse ja pääsemine Nõukogude Liidu okupeeritud Eestisse tagasisaatmisest oli nii suur et üldse tehti Skandinaaviast Ameerikasse. Teadaolevalt 17 reisi millega Ameerikasse jõudis 250 eestlast ja Kanadasse 1200 Isla. Kas teie olete nende? Hulgas ei olnud, ei anna. Vaat meil oli nii, et meie lahkusime Rootsist juba 48. aasta aprillis. Samal ajal muidugi, et kartsime tagasi saadetakse. Aga minu isa oli esiteks minu vanaisa Johan Hansen, päri meretalust oli esimene ja ainus Eesti eksport-tapamaja direktor. Ta oli kuni 40. aastani sarnane. Ja kui mu isa õppis ka põllumajandust agronoomiat Tartu Ülikoolis, siis ta saadeti, ma oletan, mu vanaisa kontaktide kaudu. Ta veetis oma praktika aja Šotimaal, nii et tal olid tutvused just selles peekoni arendamine. Sigade sigade arendamine oli tema eriala ja juhtus nii, et ta, kui ta kirjutas selle härram Davidsoni heimis, Davidson, kes oli sarnane eriteadlane sellel alal ja rääkis oma oma probleemist, et ta kutsuti Inglismaale. Härra Davidson oli oma pojale ostnud ühe talu ja kuna see käis alles põllumajandust õppimas, siis minu isa sai selle taluvalitsejaks. Ja me elasime siis kaks aastat Inglismaal Bedford ja sõitsime omal kulul laevaga saaga porist Inglismaale ja mul oli mu vanaema ja isa õde minu sõtse. Ma mäletan, kui me neile nägemist ütlesime, et juba siis tundus, nagu see oleks igaveseks, et me kunagi 11 enam ei näe, aga muidugi nemad järgnesid meid, nemad läksid otse Kanadasse, Ameerikasse, Rootsist oli raskem saada, need, kes läksid, nagu te rääkisite just iseehitatud laevadega ja ilma viisadeta, aga meie läksime legaalselt juba 50. aastal, läksime siis edasi Inglismaalt Kanadasse, sest mul olid siis sugulased. Need, kes olid Rootsis läinud, olid juba ees ja väga ma õppisin, tänu sellele ma õppisin inglise keelt varem kui paljud mu kaasealised, sest nemad tulid otse Rootsist Kanadasse ja siis pandi neid tihti koolis taha klassidesse. Mind aga ma ei tea, pandi ette nagunii, et läks hästi, selles mõttes. Teil oli tore lapsepõlv ja kujunemisaastad Kanadas. Jah, ma, ma ütleks, maalin. Ma ei ütle, et ma olin õnnetu laps, ma kasvasin väga kiiresti, väga pikaks inimeseks. Maalin oma pikkune, võib-olla juba 12 aastaselt, nii et Inglismaal käisin maakoolis, bussiga saadeti meid ja aga ma ütleks küll, et mul olid väga mulle Inglismaa ääretult meeldib, mulle see rahvas meeldib ja mul olid tõesti inglismaalt väga head mälestused. Kuidas teie vanemad võõrsil kohanesid, Ma mõtlen Kanadat just Kanadas. No isa alguses tegi väga lihtsat tööta, töötas lihakombinaadis ja ta oli diplomeeritud agronoom, tema unistus oli, et kunagi talu aasta, aga ta Kanadas lõpuks siis võin väga kiiresti muutis oma erialad said kinnisvaramaakleriks ja ta oli väga, väga hea suhtleja ja nii et tal läks hästi ja mu ema kelle unistus Eestis oli saada, et advokatuuri minna. Ta isa vanemad olid lahus, mõlemad minu vanemad, minu vanemate vanemad olid eesti ajal lahutatud inimesed. Ja ema õige isa Jaan Toodo oli tema hariduse eest vastutav ja ütles, et ta ei saa või. Ema rääkis, et keeldus talle edasi minna Tartusse ülikooli, enne kui ta Kehtna Kehtna, noh, mis see võiks olla kalleid. Et kodumajandusteadust õppima läks. Ja seal ta siis ta käiski kaks aastat ja sattus toanaabriks Maimu Hanseniga, kellest sai minu tädi, nii et oma toanaabri vennaga ta siis abiellus ja sellest advokatuuris ta ei läinud edasi, teiste sõnadega. Aga see, see ala, mida ta piss tuli talle kasulikuks põgenenud või sellepärast, et Inglismaal ta ta inglise keelt valdas niivõrd hästi, et ta sai seal meie läheduses Bledzlil külakeses, ta sai kodumajandusõpetajaks ja nii, et tema töötas ka, isa töötas talus ja ema sõitis rongiga sinna platsis iga päev. Ja nii me siis meid oli õieti mu ema tädi kaelas meiega, kes oli 60, kui ta põgenes. Nii et kuuekesi Mesis rändasime edasi Kanadasse ja me ei saanud kõik koos sõita, sest tollel ajal olid laevad olid nii hõivatud inimestega, kes tahtsid edasi rännata. Nii et isa ja nooremana läksid aprillis 50, mina ja vanatädi siis juunis ja ema ja mu vanem vend augustis. Ja seal saime hakkama antikooli ja hakkas uus elu, ma ütlen, et ma olin, ma olin peaaegu 11 ja ma olin siis juba olnud elanud kolmes eri riigis neljandasse, siis oli nii, et see andis palju elamusi. Ja ma pean ütlema, et ma kunagi õieti ei kodunenud, mul, ma tundsin, et ma, ma sain palju rohkem elust aru, kui need ka sõjalised nendes riikides. Ja minu sõpradeks on alati mu ligemateks sõpradeks on alati jäänud Eesti päritoluga tüdrukud või naised. Ja meil on olnud eluaegsed sõprused, just et me oleme kõik needsamad teekonnad läbinud, kus põgenikud olime ja, ja muidugi meid kõiki kasvatati väga suured eestluse vaimus, selles mõttes, et vanematele see oli siiski. Nende kuldne ajastu kadus nii kiiresti. Ja nad leinasid 100 jäid ikka väga-väga mõttes. Eestile need, mina ka ikka ikka ma pean ennast eestlaseks, kuigi siin, kui ma alguses tulin Aegviidu, siis nad rääkisid meie kohta, et need ameeriklase. Aga me olime, jah, me oleme Ameerika eestlased. Kas te olete oma ja oma vanemate ja oma abikaasa vanemate võõrsile siirdumise loo kirja pannud oma mälestused? Ei ole minu äi, Kaarli puhvel kirjutas oma mälestused ja need olid ääretult huvitavad, sest ta kirjeldas just oma nooruspõlve. Tema oli, õppis Pihkva maamõõdukoolis, oli 1896 sündinud õppis Pihkva maamõõdukoolis ja siis siirdus edasi Peterburi ja oli siis esimeses maailmasõjas Aligama sõjatopograaf ja temal ilma maa, Hando Runnel avaldas tema mälestused. Ma ei mäleta, mis selle pealkiri on, ta oli pärit Helmest. See oli midagi helmel lõngade radadel või midagi taolist. Tema kirjeldas seda põgenemist ja kõiki, aga, aga mina ei ole jah. Oma lastele oma. Niisugused lihtsamad mälestused ja, aga ei ole. Te jõuate veel ei tea. Mulle tundub, et kõik need põgeniku lood on nii sarnased üksteisele, neid on nii palju käe juba ilmumas. Aga muidugi võiks mõtelda. Eelmise aasta augustis täpselt sellesama saate jaoks andis intervjuu kirjanik Elin toona ta istus täpselt samal toolil, sellesama mikrofoni taga ja ja tema raamatu pagulusse, hoolimata sellest, et ta on välistes piirjoontes kõigi põgenenud laste lugudega sarnane. See on ometi nii haarav, et seda ei saa käest panna, kui oledki. Kuulge, maha ja Latugevdad, ma mäletan ma seda inglisekeelset raamatut, ma ei ole lugenud. Elina raamatud. Aga igal juhul julgustaksin teid. Mälestused kirja panema. Räägime, palun, kuidas te oma elukutse valisite? Te olete mikrobioloog, meditsiiniprofessor. Olete uurinud nahaprobleeme aknet, kuidas valik tuli. Ma tahtsin arstiks, mind huvitavad elukutsena, mulle tundus, et see oli kõige huvitavam eria või naa elukutse inimeste ja nende probleemid sellega tegeleda. Ja ma abiellusin, kui ma ei olnud veel arstiteadust lõpetanud, ma olin kaks aastat oli puudu ja siis ma kolisin Kanadas Los Angelesse, kus mu abikaasa oli juba professor. Nii et tema ikka andis mulle nõu, et teadlane on parem kui praktikal arst praktiseeriv arst. Ja juhtus nii, et ma tegin doktoritöö siis mikrobioloogia alal. Ja kui ma selle olin lõpetamas, siis näha, haiguste osakonna juhataja oli, oli minu, selle doktorant komitee peal ja tema pakkus mulle töökoha, õieti sõnase pärast actory mis meil paustactorolfelloshib inglise keeles öeldes ja, ja siis selle esimese aasta jooksul mul õnnestus ühte huvitavat väikest avastust teha, mitte midagi elu surma vahel, aga, aga niisugune, mis ikka rohkem tähelepanu tekitas meie väikses osakonnas Los Angeleses kui mõni teine ja siis ta pakkus mulle selle koha, et edasi jääda sinna teadurina. Ja kuna ma Mu abikaasa eriala on niivõrd spetsiifiline, tal ei ole väga suurt valikut nendest ülikoolidest, kes õpetavad indoeuroopa keeleteadust ja tema erila veel hittiitide keel. Nii et me olime nagu see oli see paik, kus me pidime peaaegu jääma, aga meile mõlemale meeldis see ka. Ja nii see oli, et sain koha ja jäin sinna tööle ja nii läks ja kuni kuni Eesti sai iseseisvaks. Ja tollel ajal oli just meil oli majanduslik kriis California osariigis ja me olime juba mõlemad töötanud üle 20, mina 25 aastat ja Jaanil oli 35 aasta, nii et siis pakuti, mida inglise keeles kutsutakse niisugune krimineeritud pension, kui sa võtad ja ma olen kindel, et sellepärast, et professorid said pensionikassas maksud ja ülikoolil oli California ülikoolil on väga edukalt investeeritud pansioni kassa, mis oli palju jõukam tollel momendil, kui riigi osariigieelarve osariigi finantsides tuli tavaline professori palk. Nii et selle mõte oli, et soodustada inimesi varasele pensionile minekut, et sellega siis säästa ülikooliraha ja siis kasutada seda jõukat pensionikassat. Ja nii me siis mõlemad võtsime samal ajal pensionil 92. aastal, mina olin siis ma olin 52 aastane, Jaan oli 60, väga varaselt, läksime aga, aga meil mõlemal oli eesmärk, et teeme midagi muud, et see on meie ühe ühe elu õpetamise lõpp ja nii. Ja siis me tulime Eestisse pool aastat, alguses ainult vist kolm kuud ja ja töötas siis klassiliste keelte osakonna. Aitas seal Anne Lille, kes oli tollel ajal just alustas seda tarvis on taas Tartu Ülikoolis ja ja siis me saime samal ajal tagasi Jaani isa, isa talu, mis oli. No see oli koju jäänud, siin see jaanisaali katastriameti juhataja, Eesti ajal, Eesti iseseisvuse ajal esimese iseseisvuse ajal. Aga tema, tema niisugune hobi oli hõberebaste kasvatamine ja suveti nad, nad veetsid kõik suved uue järve talus Aegviidu lähistel, neli kilomeetril Aegviidust Tallinna suunas. Ja selle me saime tagasi ja see oli meie siis niisugune ehitusprojekt, Me saime, see maa kuulus polügooni vene polügooni alla, nii et seal ei olnud kedagi peale ühe metsa. Metsnik, kes seal elas. Aga elumaja, mida Jaani isa ehitas aastal meil tema sündis, see oli veel alles, oli palkidest ehitatud ja suur maja. Seda me siis 94. 95. aastal siis kahekesi restaureerisime ja Eesti Arhitektide aitasid meid ja ja sai vett sisse toodud ja elekter majasse ja nõnda edasi ja siis me hakkasime iga suvi siin käima nii, nii et tõeline üks meile väga südamelähedane kodudest. Ma tahaksin veel selle nahahaiguste kohta küsida, et üldiselt on arvatud, et nahahaigused on niisugused, millesse patsient tavaliselt ei sure aga päriselt terveks ka väga harva saab, et mis on tänapäeval California ülikoolis niisugune uuem avastus nahahaiguste alal, mis patsienti aitab. Ma ei tea, ma ei ole, tõtt-öelda ma ei ole üldse kursis sellega, ma loobusin täielikult sellest alast. Aga ma arvan, et võib-olla meil on oma nüüd melanoom, mis on tihti algab nahahaigusena. Et see on nüüd mõnedel juhtudel, siis ma ei tea, kui edukalt, aga aga ma tean, et see on ravitav, rohkem ravita. Vanasti Taali tõeliselt surmav haigus enamasti on. Aga nüüd minu eriala või see äkknii, see on, see on väga ravitav, aga see oli ravitav juba siis kui mina tööd lõpetasin, sest ta on üks, üks vitaminaa analoog, mida avastati. Mis on väga mõju ja väga niisugune. Vanasti olid väga sügavalt paised nägu nägudes ja need jätsin arme ja see oli, see oli väga hävitav noortele. Ma mõtlen vaimselt. Aga seda nüüd on, see rohi on kardetav selles mõttes, et ta on muuta keenud raseduse ajal, teda ei tohi mitte mitte võtta. Nii et naistele noorte naistega peab seda arutama ja kindlaks tegema, et ma absoluutselt ei jää rasedaks. Aga see on väga hea rohi, selle haiguse vasta. Ja seda võetakse tavaliselt kaks kuud. Ja siis rasvanäärmed nahas lihtsalt kaovad. Ja kui tagasi tulevad, siis ei ole enam seda põletikku, nii et see oli kõige suurem avastus minu, selle mitte minu töö peal, aga selles minu alal alles 80.-te alguses. Kui te 92. aastal Eestisse esmakordselt jälle külla tulite ja sellest on 25 aastat ja rohkemgi. Missuguseid muutusi te märkate, et eestlaste eluhoiakutes ja keelekasutuses on selle 25 26 aasta jooksul toimunud? Keelekasutuses no ma ei suhtle ju nii suure ringkonnaga saaks üldistada, aga ma panen tähele, et palju rohkem on muidugi ingliskeelseid sõnu võetud omaks. Ja ka Eesti ise on muidugi hoopis teine, teine riik, palju, palju ilusam, palju ilusam, mugavam täielikult euroopari. Mu pojad käisid Soomes ja leidis, et Soome oli siiski veel perfektsem, et meil siiski mõni asi ei ole veel nii, nii nii perfektne kui Soomes, teed ja majad. Aga, aga minu meelest see on ikka üks ääretult kiiresti saavutatud. Tore, tore asi, mis on siin juhtunud ja ikka, kui me sõidame ümber, imestasime sel aastal, kui palju maanteed Tallinna ümbruses on ehitatud? Ma olen nagu, me ei oska enam orienteeruda päriselt? Ei, siin see on väga tore olla ja meile lihtsalt. Mu pojad ütlesid, et lihtsalt istuda ja kuulata eesti keelt siin ja kus kõik räägivad, eesti keel, mitte nad siin Tallinnas ei räägi, magunen ainult võõrkeeli, siin tänaval. Aga, aga maal ja seal on küll eesti keel, domineerib. Kuigi teie, Madli puhver, olete selle saate peakangelane, mul oleks siiski palve, et me räägiksime pisut teie abikaasast, keeleteadlasest Jaan puhvelist, kes on Harvardi ülikoolis Ameerikas väidelnud ennast filosoofiadoktorit kas juba rohkem kui 60 aastat tagasi võrdleva keeleteaduses. Ja nüüd on ta siis Californias, Los Angelese ülikooli klassikalise filoloogia ja indoeuroopa pappmütoloogia emeriitprofessor ja teda peetakse rahvusvaheliselt üheks kõige tuntumaks eesti päritolu humanitaarteadlaseks. Ta on uurinud nii eripärast, et asja Nacon hetiidide kiil jäi. Ma tuletan siis kuulajale meelde, et hetiidid olid rahvas praeguse Kreeka ja süüriavahelisel alal umbes 1300 aastat enne Kristust, nad olid esimesed, kes õppisid raua maaki töötlema ja sellest relvi valmistama ja siis kiilkirjaga savitahvlid on nendest säilinud. Meie ajani on kuidas niisugune valik Jaan puhvelil. Seda on, mul on raske seletada ta juba Rootsis gümnaasiumis tema sattus sellesse vaimustusse ja see huvitas teda ta hoopiski gümnaasimas humanitaar. Mis on see täppisteaduse vastand, oli humanitaarsee, need voolud, kus siis õpetati, aga ta õppis ka matemaatikat ja ta rääkis, et tal oli valida lõpuks aga ta galati huvitas teda jusse, keelte sugulus, talv, kui ta lõpetas gümnaasiumi, ta käis gümnaasiumis Jevle linnas, seal nad elasid siis temal lõpueksamid, mis olid riigieksamid, ta lõpetas kõige paremini talil lükliga. Nii oli sarnane väljend, et saan, et lihtsalt väga, väga andekas õpilane. Ja sellel aastal, kui ta lõpetas, ta läks, siis see oli see aastaku, nemad kolisid 50. aastal Kalanasse. Nii et ta lõpetas väga noorelt gümnaasiumi ja siis läks kyll ülikooli, kus ta sai ka. Ma ei mäletagi neid medali, siis need olid Cavenenud Janeiros, Merlin, jälle kõige parem lõpetajad on oma aastal. Ja ta saadeti stipendiumiga Harvardi ülikooli ja seal, ma arvan, ta oli vist kõige noorem, kes seal on. Harvardi ülikoolis on sussaetioossellos ja need on üks, sarnanes selts teadlasi või uurijaid kellele on üks pärand soodustanud sarnast. Nad ei taha, et need noored õpiksid ainult kraadi taotlemiseks, vaid lihtsalt, et nad saaks raha vabalt, kolm-neli aastat töötada ja uurida oma südame järele, mida nad tahavad ilma mingi mingi kaalutlusega, et nüüd, et mul on vaja nii ja nii palju punkte lõpetada seda nii, et see oli antud andekatele noortele mingisugust vabadust lihtsalt edasi suunata oma huvi. Ja tema oli vist 20 ühene, kui ta sai, seal on, tavaliselt on need juba väga kaugel suurt edusamme teinud, enne kui neile antakse pärasid. Aga tema sai selle väga noorelt ja siis ta veetis osa ajast reisides ja õppides-Prantsusmaal sor vannis ja reisides ka Euroopas tollel ajal väga raske tantsus ta ei olnud kodanik, ta ei olnud ühegi maa kodanik, põgenik ja Eesti konsulid aitasid teda. Ja, aga keda huvitab, see teda huvitab palju-palju asju, aga aga kuna tal on haruldane mälu, siis see oli üks, milles taia. Keegi ei saaks teha seda, mida tema praegu teeb, sest ta tunneb neid keeli niivõrd hästi hittiidi keelt, vanakreeka keelt, vanaiiri, keelt, vana venekeelsena ootused Slavetia. Kui ta alguses siia Leisse sattus, siis ta õpetas sanskriti keelt. Ja sest see on ka seotud, see on ka indoeuroopa keel ja ta on. Ta on lihtsalt väga suurte huvidega intellektuaal jah. Kui inimene nii kaua on uurinud hepatiiditeest Meie päevini säilinud kiilkirjaga savitahvleid, siis ta kahtlemata püüab ennast panna või kujutleda nende inimeste keskele elama, mõelda, kuidas elu võis välja näha, millistest asjadest või nähtustest need inimesed omal ajal kolm ja pool 1000 aastat tagasi lugu pidasin ja mis te arvate, kas inimesed aastatuhandeid tagasi olid selles mõttes samasugused nagu meie, et nad olid nii üllad, kui nad võisid olla kasuahned ja kadedad. Nad võisid olla andestavad ja abivalmid. Ehk me võime oma väärtuspõhimõtete põhjal olla nendega sarnased või ei või kuidas teie mõtlete? Ma arvan, et põhiliselt ikka inimene on enam-vähem samade väärtustega, mida ta vajab. Ma ei tea, ma olen lugenud, ent olen lugenud palju Venemaa kohta ja nõukogude kohta ja, ja kommunismi kohta, et see põhimõte, mida see et riik pidi olema tähtsam kui perekond, see tundub mulle, mitte inimlik mõtte ja mina arvan, et ma ei tea ühtegi teist skulptuuri, midagi sarnast, kus, kus perekond on ikka minu meelest inimkonna põhi. Ja ma arvan, et tsitiitides ka. Aga mul on raske tõesti sellel teemal lisada. Aga, aga see on tõsi, mis te ütlesite, et, et see on väga huvitav selle sõnade abil jälgida ühte ühiskonda ja tavasid ja muidugi usk oli hoopis teine ja ja see kuninglik struktuur, mis on hoopis kadunud peaaegu igal pool, nüüd, aga kui mõelda võimsad, olid ikka üksikisikud ajaloo vältel. Seda ma enam ei, ei saa aru, kuidas rahvas lihtsalt lasi end nii võtta ühe inimese poolt oma võimsus, see on nagu tänapäeval ei tuleks ette, mul ei tuleks ette, et ma, et keegi mulle ütleks, et ma ei tohi midagi teha, mida ma väga tahaks teha või saate aru, mis ma mõtlen. Et lased kellelgi domineerida ennast, see on mulle aru saamata. Aga nii see olime. Kuningriikide võimumeeste juhtimine on ikka maailma juhtiv, nii kaua praegust on võib-olla nad teises vormis, aga ikka läheb imelikult edasi. Maailm on väga imelik, aga võib-olla me jõuame selle juurde, saate käigus veel tagasi tulla. Eesti kirjandusteadlane Janika Kronberg ja on koostanud koguteose Eesti kirjandus paguluses 20. sajandil. Ja selles raamatus on foto väidetavalt 1976.-st aastast koos koos professor Aristega on fotol teie abikaasa Jaan puhver ja Eestis tuntud kirjandusteadlane Heino puhvem ja kas kõik keele- ja kirjandusteadlased Jaan puhvel, Martin puhvel ja Heino puhver on omavahel sugulased? Ja Heino on Jaani isa vennapoeg oli tähendab ja Martin oliiani noorem vend kes õpetas Me Killi ülikoolis Kanadas, vana inglise keelt ka. Ikka vana vanade keelte peale läksid mõlemad. Ja, ja Heino töötas Eesti keele instituudis, mis ma sain aru Sõgeli all palju aastaid. Ja 76. aastal, see oli esimene kord, kui me Jaaniga tagasi tulime Eestisse. Ja see oli meile ääretult ääretult huvitav reis, meie olime isiklikud külalised Jaan Krossi ja Ellen niidule. Ja see oli ka, see oli, muidugi. Ma arvan, et Mexa see väliseestlastega suhtlemise organisatsioon aitas sellele kaaslasest. Jaan ja Ellen käisid. Kas oli 74. aastal, kui nad käisid Ameerikas esimest korda New Yorgis ja eestlastele esinemas väliseestlastele ja siis meie Jaaniga ja Reenija Mare Taagepera. Me panime rahad kokku ja kutsusime neid siis Los Angelesse. Ja nad elasid meie juures ja Taagepera juures esinesid siis eestlaskonnale. Ja me saime, me saime headeks headeks sõpradeks, ma arvasin oma poolt ka. Ja siis Nemad kutsusid meid, said luba meid kutsuda. Ja see oli ääretult tore. Me elasime Harju tänaval Kirjanike Majas nende korteris. Ja seal elades oligi nii, et meie aknad vaatasid Niguliste tänavale ja ma mäletan, et mulle nii meeldis Niguliste. Et seal on pärnapuud vanalinnas ja ja ma ütlesin, et see on, kui ma kunagi Tallinna selleks seal on, kus ma tahaks elada ja juhtuski nii, et, et ma elangi seal nüüd mul on korter seal. Aga nad korraldasid väga huvitavaid kokkusaamisel seal me kohtusime, Arvo Valtonid, Villem raami. Meid viidi väga palju ja siis tartus Ariste sai kokku. Ma ei mäletagi kõike. Ja 79. aastal siis vahepeal harva Walton käis, oli meil külas, siis tema kutsus meid uuesti, siis me olime tema külalisel, see oli ka ikka väga toredad, huvitavad inimesed. Nii. Jaanil oli kirjavahetus Linnart Mälli ka palju aastaid raamatute vahetamine ja meil on väga suur eestikeelne raamatukogu. See oli tema niisugune huviga. Nii et olime kursis asjaga, nüüd ei ole enam, ma ütleks, et viimased viis aastat lihtsalt enam ei ole jõudu, oleme vanaks jäänud, raamatute saatmine ja see kõik on nii kallis ja eks internetis on ju ka väga palju tekste kätte, aga on ka hea sajand peadesi. Jaa. Jaa. Meil on täna külas arstiteadlane, meditsiiniprofessor, mikrobioloog ja Lydia Koidula elust ja tema ajastust raamatu kirjutanud Sirjemati puhvel. Nagu öeldud, kirjandus on väga suur osa teie elust, kuigi te olete pühendunud arstiteaduslikele uuringutele. Raamat, mille põhjal eestlased teid võib-olla kõige paremini tunneb, ongi ülevaade Lydia Koidulast algselt te kirjutasite selle inglise keeles ja inglisekeelsele lugejale. Nüüd see on ilmunud kahes trükis ka eesti keeles. Niisuguse ülevaate jaoks oma põhitöö kõrvalt materjali koguda, seda analüüsida, süstematiseerida ja lugejale huvitavad ja köitvad moel kirja panna. Ma arvan, nõudlistelt ikka väga suurt hingejõudu. Millest asi alguse sai. No ma olen alati tahtnud kirjutada jaa, jaa. Ma arvan, et mul teatud anne oligi, kui ma juba laps oli mul jutukesi loeti tihti klatsid ette, nii nagu kõikides koolides, nii ja man logisin palju. Ma armastasin loga. Aga see oli ka, et ma tollel ajal oli just naiste liikumine hakkas naiste elusid tutvustada, kes olid saavutanud midagi. Nii et ma, ma leidsin, et see nagu Eesti suhtes Koidula oli, oleks olnud nagu maailmatasemel üks väga tähtis naine, kui ta oma rahvas tema saavutused oma rahva heaks. Nii et sellepärast ma siis muidugi mul olid kõika väga palju temast, kõik need põhilised kirjavahetuse, mis ei olnud avaldatud, need meil olid kodus. Ja ma sain inspireeritud temas, ma tõesti tema traagika oli, ta elas valel ajal Talibani heal ajal, selles mõttes, et eestlastele väga tähtsal ajal aga halval ajal, et see oli meeste maailm ja ei suutnud teda ikka omaks teha, nagu ta oleks tahtnud. Ta osales ju igal pool nii tegevust ja ja välismaalased, kes teda kohtasid seal laulupeo ajal, ütles Itaali pea ees teistest, kes Jakob Hurt ja ta isa võib-olla olid seal sama võrdsed, aga aga nad hindasid tema tema teadmisi, tema sarmi. Ega ometi nagu ta läks sinna Kroonlinna, ta kirjutas oma õele, et keegi ei kirjuta mulle, keegi, ikka ajate oma asja, aga, aga mind ei muidugi soli, teine ajastu kirjavahetus oli teine, aga hort kolis ju ka Peterburi ja ja ikka sai osaleda. Ja, ja üldse ta kirjutas Postimehes selle Eesti Postimehes nii palju, ilma et keegi teadis, et see oli tema jutt mitte täis, ainult nagu ta käis Soomes. Soomlased hindasid teda, aga isa sellest palju ei kirjutanud. Need. Mul on suur kahju, et teda jäänudki. Hindamine töö eest on igale inimesele väga tähtis, ma arvan isegi, kus ei ole põhjus, miks ta seda teeb seda tööd, aga kui kui seda hinnatakse, siis on rõõm seda suurem, arvan. Lydia Koidula elu võib jagada nagu kaheksa vastandlikuks perioodiks üks oli see väga särav eestlasi oma rahvuse üle uhke olema, kutsu kõik tema panus eesti luulesse dramaturgiasse, laulupidude korraldamine, Eesti ajakirjandussuhtlus, soome, intellektuaalide, ka sakslastega, kes tulid siia laulupeole. Kõik oli nii särav, tundus nii täiuslik ja sellele järgnes just nagu hüüatus, kuigi väidetavalt ta kroonlinnas ju elas. Kena perekonnaelu saksa päritolu Läti arstiga. Missugune eluseik, Lydia Koidula ilus teid ennast kõige sügavamalt puudutab või, või mõtlema paneb inimese elukäigu ja tema valikute üle. Ma arvan, võib-olla lõpupoole tema vahekorda perekonnaga läks ikka väga kurvaks, et isa pärast halvatust ei saanud tema Ena nad ei olnud enam kirjavahetuses, ainult temaga oli. Ja Heinrich Rosenthal oli, ma ei olnud lugenud seda ennem seda ka ilma majandust, tõlkes oli see nüüd see tema memuaarid ja sealt sai aru, et teda ikka olla naine tollel ajal oli väga raske. Ma ei tea, keda võrrelda maailmas selle tasemega, ta oli samaaegne Ameerika luuletaja Emily Dickinson, keda väga hinnatakse nüüd nagu ühte parimat Ameerika luuletaja taga. Aga Emily Dickinson ei olnud üldsegi nii tegev või Taali elas isolatsioonis peaaegu ja teda hinnati pärast surma. Ta ütles JAH ise. Ja ei ole pasunat nii suur kui surm tema kohta, see oli nii. Aga Koidula hinnati ikka rohkem eluajal kui selle Tallinna laulupeo ajal teda hinnati ja ta ütles, et see oli paar sarnast päikselist päeva on rohkem väärt kui eluiga päeva. Nii et raske öelda, mis seni traagitaali ju see ta haigeks jäi, noorel tali on nii noor. Ja need ravid, mida nad katsusid teha, see mudavannid ja ja võib-olla isegi lapse sünd, rasedus tollel ajal. Võib-olla oli ka halb asi rinna vähiale ja see oli geneetiline tasuri samasse? Jah, nad olid nii ligidalt need õed. Jevgenia oli palju seltskondliku Tallinnas ja tal olid head sõbrannad, aga Liidjal ei olnud neid sõbrannasid peale nii palju, kui ma aru saan, ta oli ikka väga õe õega suhtles, õemees vist ei suhtlusele hea pilguga tema arusaamine sellest sellest, et eesti keelega ei saa kellegiga suhelda, ainult talurahvas räägib eesti keelt ja selle venna Harryga et ajalehti, Haimad teemannas kõik sakslaks, oleme kõik võrdsed, aga sakslased ei tahtnud seda üldse. Sakslased vihkasid seda mõtet, et nemad oleks sama sama madalad kui eestlased omaarust, eks ole. Ja seda nad tegid ikka kaua baltisakslased, ma arvan, seni kui nad Eestis elasin, on üks, ma ei mäleta enam selle autori nime, aga kes käis üks üks ameeriklanna käis Eestis ja kirjeldas Eestit kui ühte õnnelikku riiki. Ja selle raamatu nimi oli happy Läänd. Ja seal ta intervjueeris ka. Kaks korda käis ja intervjueeris baltisaksa daame ja, ja need olid, ütlen talle ja, aga te võite arvata, et eestlased on ka kultiveeritud, aga et see kõik on ainult naha paksune only skendi. Et kui natukene kratsid, et siis on jälle maamatsid umbes niiviisi. Nii et ja see oli, kas see oli juba enne sõda teist 100, nii et nad ikka enesest olid väga heas arvamuses ja teisi. Mäletasin ainult nagu nägu, nad olid eestlased, teenijad ja. Lydia Koidulast, kas me teame nüüd nii palju kui võimalik, sest ega enam käsikirjalise luuletusi kirjavahetust tõenäoliselt enam kusagil? Maailmas on ka Malle Salupere oma lugesin, temal on ju väga põhjalik raamat nüüd ja ma ei tea. Ma ei ole selle asjaga tegelenud nii kaua selle meedia uurimistega, nii et ma ei tea, mida noored sellest mõtlevad. Kas nad leiavad, et midagi veel on vaja teha, ma ei tea. See on siinse inimeste teha. Lydia Koidula põrmu ümbermatmisega linna kalmistult Tallinnasse metsakalmistule 1946. aastal. Sellele on nüüd viimase 20 aastaga järgnenud terve niisugune võõrsil maetud eestlaste säilmete ümbermatmine kodumaale Eestisse uuesti. Terve nagu niisugune laine, et me võime siin nimetada Rudolf Tobiase või Andres saali, August Reid, Jüri Uluotsa, Jaan latikut, Marie Underid, Artur Hatsoni, Karl Ristikivi, Henrik Visnapuu ja loeti, et elu ei ole muidugi ammendav. Mida teie sellest mõtlete, sellest säilmete ümbermõtlemisest? Ma arvan, kui perekond seda tahab või, või keegi, kes neid hinda võib-olla ei ole halb. Ma ei tea, ma ei ole mina ja mu abikaasa. Me oleme otsustanud, et meil lastakse grimeerida ja siis meil on sarnane Neptun Su saietjana Los Angeleses lihtsalt visatakse tuhk merre. Ma ei ole sarnane surnuaedadel, minu oma vanemad abiellusid Pärnu-Jakobi kirikus ja seal on meil perekonnaplats. Sest meil on isapoolsed sugulased veel sealkandis. Aga ma ise, minul ei ole tähtis pärast surma neelu. Töö töö läheb edasi, eks ole, Koidula elab alati edasi oma luules jaama saavututes ja, ja nii kui keegi väärib mälestamist, siis ma ei tea, kas haud on see õige koht kuhu minna ja istuda. Ma arvan, et Ta teod peavad olema mille järel teda hinnatakse ja mälestatakse. Muidugi perekonnal on teine asi, perekond on, keegi tunneb end ligemal oma perekonnal surnuaias. Aga minu meelest see elu on ikka elavatel ja surmaga. Lõpp on. Räägime edasi teie kirjanduslikust tegevusest, te olete inglise keelde tõlkinud kindlasti Eeva pargi romaani lõks teadmatuses ja Tõnu Õnnepalu romaanid piiri. Kas veel midagi? Ja ma tõlkisin, aga nad ei ole avaldatud, väga raske on leida kirjastajat. Ma tõlkisin, Viivi Luige seitsmes rahukevad ja Maimu Bergi Ma armastasin venelast, need on kõik raamatuid, mis mulle väga ise on meeldinud. Aga ma ei, mul oli üks, mis inglise keeles oli üks agent või üks vahendaja aga ei suutnud siiski neid kirjastada. Ja et lihtsalt sahtlisse, siis see on väga suur töö. See mulle meeldib, tõlkimine väga meeldiv. Aga kui sa ei saa seda kirjastada, siis nagu ei ole rahuldusväärsena. Kas need viimased tõlked on veebis leitavad? Ei ole, ei tähendab missugused tseerima pargi oma on, on e-raamatuna ja Emil Tode oma. Ei, ma ei usu, et see on e-raamatu. See oli see piiririik. Aga see Maimu Berg ja Viivi Luik nüüd on ainult käsi ainult käsikirjas? Jah, see on küll kurb, et eesti kirjandus nii väike, kui ta on, aga nii hea ja andekas sealjuures ei leia suurte maailmakirjastajate tähelepanu. Kas see on hea väliskirjandust, Ameerikas on väga raske saada kirjastatud. Ma uurisin seda ja väga väike protsent. Minu raamatut, selle eestikeelne tõlge, süüdistus ka kaua, ega see ka seda ka ei tõlgitud, lõpuks minu oma poeg oli kelle tutvuse kaudu tema ütles, et tema sa peaksid midagi tegema, et et see peaks eesti keeles ka olema. Ja siis esimene inimene, kellele Ta andis, ütles jah, hea meelega. Aga, aga vahepeal, kui ta ilmus istus lihtsalt inglise keeles ja ta ta tuli ka, ta kaks, kaks tükki oli ja nii et ja paljud õieti need väliseestlased väga hindavad seda inglisekeelset raamatut sellepärast. Ja see on mul peaaegu, mul on veel mõned koopia Rainanud järel. Aga nad saavad ajalugu, kes on segaabielludes inimesed või lapsed ei räägi eesti keelt ja see on nendele nagu väikene, kergelt loetav ajalugu. Läheb. Mõnel on eesti kirjastajatega ju omad püsivad sidemed. Et teie abikaasa Jaan puhvel on kolm koguteost avaldanud kirjastuses Ilmamaa ja teie valisite Lydia Koidula eluloo raamatut kirjastajaks, Tartu Ülikooli kirjastuse ja missugused kogemused teil on eesti kirjastajatega? No meie oleme rohkem proovinud, Ma ei usu, mina vahepeal ma tõlkisin. Aga see oli väga halb tõlge, mul oli üks Ameerika kirjanik kes mulle üks raamat, mis mulle hirmsasti meeldis ja ma tõlkisin ta eesti keelde, aga ma saan aru, isegi kui ma nüüd seda loen, et see oli väga. Mall Jõgi vist oli see toimetajagi, ta ütles jah, et see on nagu kirjutatakse uuesti, siis. Nii et, aga seda Krista kaer arvas alguses, et jaa, et ta saaks seda kirjastada. See oli varraku kirjastus, varraku kirjelduses oli Stons Fory parras ja see oli, see oli üks vanaproua, kes elas Los Angelesis ja ta kirjutas Mehhiko ühe romaani, sellest, kuidas üks noor abielupaar läheb Mehhikosse elama ja see oli nii elavalt ja nii minu meelest nii haruldaselt kirjutatud, et ma lihtsalt, mulle see nii meeldis, ma leidsin, et kui ma ise käisin Mehhikos pärast seda lugemist. Ma leidsin, et nii palju seal oli mulle tuttav selle raamatu kaudu. Ja siis ma tõlkis enda, aga võib-olla ma seda prooviks, kui ma midagi teeks, prooviks seda parandada? Vaadata, kas keegi on huvitatud, aga see vanaproua on surnud ja tema oli niisugune, kes läks Stanfordi ülikooli pärast, kui ta leseks jäi, kuuekümnendates oli see üle 60. Ja siis anti seal kirjandus lihtsalt kirjatööd, mida, mida õpilased pidid tegema ja ja nii head olid need, et ta panin nad kõik kokku need lood ja sai sellel aastal, kuna need avaldas, saigi selle Bukar Frysi, nii et väga hinnatud raamat oli. Ja. Kõik muutub poliitika, inimesed, ilmastik muutub. Kui Elin toona eelmisel aastal siit lahkus, siis tal oli mure. Kas suured tulekahjud on tema kodu alles ja me teame, et ka Põhja-Californias on olnud eelmise aasta sügisel suured maastiku ja metsatulekahjud ja ka tänavu aasta on sealt tuli lõõmanud. Mis maailmaga juhtub teie hinnangul? Inimeste poliitika, ilmastik? Aga noh, meil on, meil on kriisi, meil on meie riik on väga minu arvates ja minu tutvusringkonnas on ikka. Meie uus president ja tema kaaslased on hävitavad seda, mida eelmisel presidendil katsed saavutada. Eriti just Obama oli minu meelest? Oli ikka, katsus säilitada natukene mõistust. Meie praegune president on lihtsalt alla igasugust arvustust oma moraalist, omal luiskamine, tal luiska, tal luiska, kuidas sa saad midagi saavutada, kui sa tegeled inimesega, kes avalikult täitsa avalikult ja ilma häbenemata kogu aeg luiskaks, saan midagi kohutavat. Nii et meie elame kriisis ja see on meile väga vanainimestena kahju nähe, et et me riik on nii läinud. Ja ma kardan, et sa ei lähe midagi paremaks. Me imestame ise, nii palju inimesi on, kes ei saa aru, kui halb see kõik on. Aga ameeriklased on küllaltki küllaltki piiratud maailmavaatest, nad elavad nagu enamus. Inimesed ei mõtle lihtsalt, nad elavad ja söövad ja ei mõtle tulevikule. Aga see on noh, siin kas või kliima sel suvel ikka oleks kohutav, kus läheks hullemaks ja hullemaks, aga võib-olla ei lähe, võib-olla on ainult perioodiline? Ei tea. Saared kaovad vee alla, Maldiivides jäämäed sulavad? Noh, mina õnneks ei näe seda kõike lõppemas, nii et katsub iga inimene teha oma parima ja olla nii õnnelik ja mõelda, igapäevalehed olen ikka elus veel ja. Ja päike polegi nii hull. Tema elatud elu peale tagasi, siis. Kas on mõni seik teie elus, milleks te ei ole osanud valmistuda, aga ometi, mis teil ette tuli ja kuidas te siis sellest üle sai? Ma pean ütlema, et mul ei ole olnud väga halbu asju juhtunud, mul on vallanud väga õnnestunud elu, ma olen ise väga rahul oma eluga ja me täname, täname lihtsalt loodust ja kõike, et meil on inglise keeles öeldakse, väljendati, et sa said elus head kaardid antud. Ja ma pean ainese kohta ütlema, et seni on see küll nii, meil on. Meil on, oleme õnnelikult elanud, võime väga tänulik, kalal, jama oleme ka. Katsume meeles pidada. See pole kõik enese teha, juhus on nii tähtis elus. Vahel me räägime, kuidas me kohtusime Jaaniga ja see on huvitav seik. Mina olin turist. Me läksime sõbrannaga, ma olin tudeng, arstiteaduse tudeng. Läksime Lääneranniku Eesti päevadel. Ennem olime ühe tema tädi juures Sanhozee linnas. Ja siis viimasel päeval oli seal seal lõpuball ja Jaan oli tulnud sõitnud oma kodus oma vanematekodust Mandrealist Vancouverisse ja seal oli saanud ka mõnda noort edasi viia Los Angelesse ja ta pidi sellele pallil tulema lihtsalt aega veetma. Ta ei ole suur pallidel käia. Päris juhuslikult need pallid olid niisugused, et inimesed olid vanematega ja üksinda aiani ja me rääkisime, et mina ja sõbranna läheme edasi, sõidame Los Angelesi. Ta ütles muuseas, et nojah, kui te tulete, temal ei olnud korterit, sest ta oli just professor poissmees ja oli just vahetanud ainult mitte tühje kortereid suvel vedada. Ja tal ei olnud ta päris korterid ja ütles, et siis helistagu temale sinna klassiliste keelteosakonda. Ja siis nii, kui me sinna saime, siis ühel päeval me helistasime. Me olime seal ainult, pidime olema ainult viis päeva. Aga seal Los Angeleses on nii palju ülikoole ja ma ei teadnud täpselt, missugust oli. Ja ma helistasin, ühte, ei teadnud, kedagi ei teadnud. Ja siis helistasin just siia. Lees on siiani California California ülikool Los Angelesis ja sealne vähemalt teati, et on sarnane. Aga ütle seda kahjuks ei ole täna siin. Ja nii oligi ja siis, aga siis tuleks, aga oodake üks minut, ma kuulen, Vistan piss tuleb just. Ja nii see oligi, tuligi tema ja nii me saime kokku. Ja temal oli ka sõber, nii et olime paar päeva reisisime, viis meid sinna ja tänna ja ja siis saatis kohe oma koju sant pilte, mis ta oli võtnud. No ja siis jõuluks tuli mulle külla, Tal oli siis konverentsid ja, ja kevadel abiellusime, liiga pikk maa, et liiga kaugelt. Puht juhus, eks ole, täielik, mõne mõni mõne minuti vahe ja ja see nii väga õnnelikult oleme olnud. Siremati pohvel ma tänan teid väga huvitava tunni eest ja soovin, et teil jätkuks jõudu ja tahtmist ikka Eestisse tulla. Ja et head kaardid oleksid alati käepärast. Haite aitäh, suur tänu. Täna oli meil külas siis meditsiiniprofessor Madli puhvell Californiast. Saatejuht Kaja Kärner ja uus saatekülaline on meil eetris juba nädala pärast. Kuulmiseni.