Tere täna on meie see tulla raadiosse rääkima, vastu võtnud, ligi 75 aastat Ameerika Ühendriikides elanud aga oma ilu siiski Eestile pühendunud mees, tere tulemast saatesse, Heino Ainso. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Heino Ainso, te olite seitsmeaastane poiss, kui teie vanemad koos teiega 1944. aastal sõja eest läände põgenesid, olin, mida te sellest mäletate? Ja noh, ma mäletan seda reisirongiga läbi Riia, Varssavi kuni Saksamaale, lihtsalt seda rongisõitu, aga mitte midagi nagu täpsemalt. Kas te mäletate, kuhu te jõudsite, kas te mäletate inimeste meeleolusid? No seal oli vaikne võrreldes sellega, et front oli juba peaaegu Eesti üle Eesti piiri. Nii et seal oli selles suhtes vaiksem. Ja see linn, kuhu me jõudsime, selle nimi oli prässuaua. Mis nüüd on Poolale antud, see osa Saksamaast loovutati Poolale peale teist maailmasõda. Kas te mäletate oma vanemate meeleolu, kas need olid väga murelikud? No ma olin ainult oma emaga, sest mu isa viidi Värskast ära Venemaale ja sakste ajal ta leidis selle protokolli Petseri vanglas, kuhu ta osa ohvitseri viidi ja tal võeti ära kõik see prillid ja kõik nööbid lõigati nendelt kuuelt ära ja püksirihmad ja nii et see protokoll seda protokolli mu ema nägi seal sakste ajal. Kuidas Saksamaalt teie käekäik edasi läks? No sealt mekkolisime pidevas lääne, kui see Vene rinne lähemale jõudis ja lõpuks jõudsime ühte Lääne-Saksa linna, selle nimi oli Geforn. Et siis jäime sinna peatuma, siis mingi tuttav oli võib-olla ees, keda ema tundis, ja siis. Ja siis noh, sõda lõppes peatselt peale, sõda. Te ei jõudnud, Eestis veel kooli minna ei jõudnud. Kas te läksite Saksamaal kooli, ma algasin, olin võib-olla üks kuu aega saksa koolis, aga siis peale sõja lõppu olime tükk aega, enne kui me leidsime, nagu neid pagulaslaagreid. Ja siis pagulaslaagrites muidugi peaaegu igas pagulaslaagris oli eesti kool. Nii et ma hakkasin sisuliselt või noh, enne seda ema õpetas mind eesti lehtedest lugema kodus lihtsalt, kuni ma siis kooli sattusin. Kas Ameerika ühendriigid oli teie ema ja tema sõpruskonna vaba valik või, või oli see sundkäik? Ei, see oli vaba valik või? Ema oli üks tuttav rootsis ja kes kutsus teda sinna, aga ema oli nii traumatiseeritud mõisa äraviimisest. Ta kartis, et see on liiga lähedale venelastele, kuna ta oli kah kuulnud seda Rootsi andis Eesti sõdurit ja Läti sõdurit välja venelastel peale sõja lõppu, niiet disnii lähedal Venemaale olla. Ja Ameerika ei avanud oma uksed enne kuni 1950.-te aastate paiku, kui võeti vastu see display, Stoshens põgenetu seadus, mis võimaldas balt lastel ja põgenikel tulla Ameerikasse. Kas te mäletate laevareisi üle ookeani ja mäletan küll, ei, see oli tore väitsolini, see oli enne sõdurite kohaletoomise laev. Nii et see oli niisugune üks suur meeletu kajut kus olid nii kahe või kolmekordsed voodid, kus siis igaüks rippus seal niisukese kiiktooli sees või voodis, mis oli nagu kahe posti otsas, nii et selles suhtes nagu omapärane, omapärane seiklus. Kuidas teie elu edasi läks, kui te olite Ühendriikides kõik kontrollid läbinud ja ja võis alustada oma tavalist tsiviileluga? No seal me sattusime kohe New Yorki, kuna meil oli üks tuttav, kes läks ennem ei sai Ameerikasse ja et Ameerikas saad Ruby keegi sponsor olema, kes garanteeris õlal pidamise. Ja kuna tema oli seda teinud, siis selles suhtes saime normaalselt, rentisime väikse ühetoalise pugeja rikku New Yorgi 34. tänaval, mis imelikul kombel asus New Yorgi Eesti majast võib-olla üks, 100 sammu eemal. Aga seal olid palju väikseid maju ja palju eestlasi kogunes selle Eesti maja ümber, kuna seal olid niisugused piraat, kutsusid niisugused ühe toa korterit, kus me saime, mida siis kohaselt suutsime tasuda ja kuskuss suutsin elada. Te läksite koolis ja ma läksin keskkooli juba siis tuli aasta 1951. See oli teie jaoks põnev, oli, noh, Ameerika mitte nii palju, aga see laagrielu, kus Eesti koolid vaid Eesti sõbrad, kus kõik keerles nagu nihukeses, raske kirjeldada, aga no noortel on alati midagi tegevust välja pääl oma, et eks ole Koerusest kuni tõsiste asjadeni. Nii et kui kaardimängija nii pritsimänguni, nii et neid asju juhtus seal ütlane, eredad mälestused on siis Eesti koolist Saksamaa laagrites ja muidugi neid laagreid, kogu aeg organiseeriti ümber, niiet lõpuks sa elasid paar kuud ühes, siis viidi teise kohta, koondati jälle jälle, pidid kolima, neid võib olla kuues laagris käisime läbi ja isegi ükskord sattusin ühte laagrisse, kus oli 2000 lätlast ja ainult kuus eesti perekonda. Nii et siis paar kuud pidin käima Lätiga, siis vahet ma mõhkugi aru saan. Nüüd tagantjärgi kahetsen, et ma ei võtnud vaevaks siis rohkem nagu läti keelde süveneda. Õppisi võib ainult mõned nii koerussõnad lady poiste käest väljal mängides. Aga kohanemine inglisekeelse keskkooliga ja uute sõpradega ja uue ümbrusega selleks teil kergesti. See oli väga lihtne, kuna nagu ma ütlesin, ma elasin Eesti New Yorgi Eesti majale niivõrd lähedal ja siis seal kohe läksin eesti skautide skaut leibkond Vikingis. Eks ole, nii et see keeles siis torde tegevus oli, nagu kord nädalas oli vähemalt koondused. Ja kui vanemaks sain, siis oli rahvatantsurühm ja niimoodi Eesti elu käis kogu aeg edasi. Millal teie ema ja kaaslased hakkasid aru saama, et lääneriigid jätavadki Baltimaad Vene mõjusfääri ja et ei pruugi olla võimalik Eestisse ja Lätti leid? Tagasi kolida? No ma ei oska ema eest rääkida ja ma ei oska ka teiste eest rääkida, et kõik võtsid seda kui paratamatust sest keegi ei julgenud tagasi tulla, igaüks kartis Eestisse tagasitulekut, sest need jutud, mis me kuulsime, et need, kes siis Saksamaalt tihti laagrites läksid, eks ole, nad kah võib olla. Lubati Eestisse tulla, aga Sist veeti Siberisse. Nii et see ei olnud reaalne, et sa pidid, sa lihtsalt pidid olukorraga leppima. Ma mõtlen küll seda pettumust, et Eestis ei taastatud demokraatlikku korda parlamentaarse korraga riiki, et et see jäetigi okupeerituks, see pidi olema suur. No kindlasti oli see, aga no kuuele 10-le 15 aastasele see, see ei tähendanud elam, sest minu elu oli nüüd hoopis nagu teisel rajal. Ja mul ei olnud midagi, mida ma kaotasin, eks ole, vanemad jätsid kõik maha, läksid väikse kohvriga parandused, majad kõik jäi mul noortel seda koormat ei olnud, sest ei olnud midagi nagu tagasi. Ta. Kuidas mõjus teile ja teie kaaslastele teade Ungari revolutsioonist 1956. aastal me panime palju lootusi sellele, aga need purunesid kiiresti, kui saime aru, et Ameerika ja lääneriigid ei võta midagi. Et Ungarit toetada. Ja siis algas teie ühine tegevus koos Läti ja Leedu. Noortega, et, et ja see oli umbes 10 aastat hiljem, sest Ungari oli midagi 58 56 56, kaheksa, nii et Ungari oli tunduvalt varem. Aga see tegevus nagu Eesti heaks ja siis selle balti apelli rooga. Sellega ma liitusin, kuuega, oli asutajaliige 67. aastal. Ja selle vahepealsed 10 aastat siis valisite endale elukutse karjääri. Läksite õppima mehaanikateaduse ideaali. Inseneri Jamali Alglõbedasid mehaanikateaduses Estoctureerisin rakendusmehaanikas kõikol kooli olid New Yorgis, New Yorgi linnas, nii et tegin selle faasi selle faasi läbi seal New Yorgis. Kuidas te valisite selle suunama elus? Tagasi mõtlema ei ole nagu sellele suunda, aga see tuli nagu paratamatult. Sest ma peale ülikooli aulas ma nagu jäin tegevusse Eesti üliõpilaskonna ka USA-s, siis Eesti üliõpilaskonna listlas kogu. Ja pääle Ungari 59. sattusin niisukesse Käre meelsemate eestlaste punti, kes andsid välja ajakirja Rootsis vaba Eesti. Eks ole, ja see nagu mõjutas mind nagu edaspidigi, sest seal olid naguniisugused esikut nagu Hellar krabi, Rein Taagepera, Ilmarmik Kiiver, Mardi Valgemäe, Heino Susi, eks ole, et see, see algas, nagu sealt seal ma olin selle vaba Eesti ameerika toimkonna toimetuskolleegiumi liige. Kui te rääkisite Rootsi eestlaste ajalehest Vaba Eesti, siis mulle tuli meelde, et Eestis on nüüd avaldatud kunagise ajakirjaniku Voldemar Kuresmälestusteraamatu ja kus ta kirjeldab muuhulgas ka Rootsi põgenenud eestlaste omavahelistest nääklemistest, et eestlased jagunesid seal nõndanimetatud Tõnissoni meesteks ja pätsimeesteks ja siis oli niisugust näklemist ja omavahelist riidu üsna palju. Kas ameerika islaskonnad olid leplikumad ja leebemad selles mõttes, et omavahelised naginad Ta ei olnud Me olime järgmine generatsioon, meie vahel seda ei olnud. Ta teatud mõttes kandus üle Ameerikasse, sest kui rei lõi oma Oslo valitsuse Oslos August Rei august välja endine riigikogu liige ja suursaadik Moskvas siis võib-olla aasta hiljem või nii, loodi depoldis detmulli valitsus Holdergi eestvedamisel, kes oli ka ja siis oli nagu põhimõtteline vastu sai see, et mis alusel niisukese põhiseaduse paragrahv seal üks või teine tegutses. Ja see ameerika ka nagu vanem juhtkond armastas, vaid pooldas seda Depmoldi valitsust kui vastandina, kuna rei kui endine sots seda nägu, seda pandi talle pahaks. Ja selle tõttu siis kaugenes Ameerika Esklannaniskuse vanem põlvkond, kes sellega tegeles, aga muidugi see pealekasvav generatsioon, kes nüüd põhi, oma põhikoolituse said kõik välismaalt see nagu sellest üldse osa ei võtnud, et me naersin nagu mõlemad üle. Noorus. See eesõigus kes olid teie eeskujud või kelle käest käisite nõu küsimas, ehk kui teil oli mõni niisugune küsimus, mis võis langeda, kas nii? Või naa. Kuule, ma ei mäleta ühtegi niisugust olulist küsimust, et ma arvan, see põhiline suhtumine, mis tuli nüüd sellest läänelikus kasvatusest ja siis koos sõprusringkond, kes koondus siis vaba Eesti ümber. Et seal ei olnud meil oluliselt kunagi nisukesi põhimõttelisi taplusi või erimeelsusi, et me ei saanud koos midagi toimetada või teha nii, et see jäi sellest välja. Aga räägime nüüd palun sellest Balti võitlus organisatsioonist USA-s pat un mille presidendiks te olete neljal korral valitud. No see sai alguse sellest, et 65. aastal leedulased võtsid ette korraldada ühe mass miitingu New Yorgi suurimas Mitingute jäähokiareenil, kus oli kohal umbes 15000 baltlaste ja nende sõpru. Ja nad võtsid siis vastu kah küllaltki ameeriklasi. Kaks olulist ameeriklast pidasid seal ettekande ja küllaltki oli kah nagu baltlaste ameeriklastest sõpru. Ja siis seal võeti vastus, vastus resolutsioon, eks ole. Et balti apelli ÜRO-le nimega ja siis otsustati, et kui see reaktsioon on vastu võetud, siis me moodustame kolme liiklemise delegaadid, kes viiksid siis need ÜRO liikmesriikide delegatsioonidele kätte ja nüüd mis oli juhtunud ja mis, mis Leedu lastele selle idee andis, oli, et 1960. aastal ÜRO võttis vastu see, et maailm tuleb Tegoloniseerida ja meile tundus Essadiost musternäide, kus tead seda peale algama. Aga muidugi, kui hüverloodi oli ÜRO-l 51 liiget, selle aja peale, kui see Masmiiding aset leidis, oli juba 100, üle 120. Ja kui me siis hakkasime ringi, käime neid apell laiali viima ja need memorandumid, mis seal vastu võeti, siis selgus, et kõik need uued riigid kes olid need ümmarguse, vastad nendel polnd aimugi, et niisugused riigid on eksisteerinud ning tuli harima hakata. No ja siis oligi see, et siis läks meelda lamp põlema, et nüüd peame hakkama tavalooma pidev organisatsiooni ja iga aasta seda tegema, ühekordne jutuajamine ei aita. Ja nii saimegi sellega hakkama lõive selle organisatsiooni batoon, eks ole, Baltica piirdule mainid Nations inglisekeelne nimi ja siis hakkasid pidevalt no randumeid esitama alisem iga aasta mõne teema, mis oli kuum teema ÜRO-s päevakorras. Ja üritasime siis läksin siis sellega nende delegaatidele, viisime need New Yorgis kohale. Nii et see oli see, mis selle asja nagu käima lükkas ja ainukene võib olla huvitav, noh, seid selles suhtes oli, et kõik need vanem generatsioon nagu naeris välja mis poisikest ettevõtte ja et siit eesti majatas lääne ÜRO, aga sellel pole mingit mõtet teha ja keegi nagu ei ei viitsinudki sellega tegeleda. See jäeti nagu teie pärusmaaks. Ja te tegelesite sellega kuni 1991. aasta, mis sealt ja selle aktsiooni või see tegevuse käigus te käisite ka ÜRO inimõiguste komisjonis Genfis? Ja no meil väga kiiresti sai meile selgeks, et see ÜRO dekoloniseerimise komitee oli väga vasakpoolne ja vene mõju all. Et sealt me läbi ei läbi, ei murra samuti ka kuuekümnendat 70 algul. Nii ameerika austraalia astusid isegi selles komisjonist välja ainult rootsi ja paar Skandinaavia riiki jäid edasi, nii et seal ei olnud selleks erilisi väljavaipa. Pluss. Kui me vaatame Euroopa kaarte, siis kõik reisid olid nõus loovutama üle meremaa koloonia. Aga Briti polnud nõus loovutama Šotimaad, prantslased, britanniat, Sispaallased, Katalooniat, vōi palske. Vaat see. Ja kuna see plastiku voli nagu selle vene-le antud peale teist maailmasõda seal Roosevelti, Jalta kokkuleppega, siis isegi need lääneriigid ei tahtnud seda üles tõsta, sest kartsid, et neile sõidetakse sisse nende provintside pärast, kes tahavad iseseisvust. Ja siis aga mitmed siiski nendest andsid nõuet, võtke natukese teised toonid ja viige see hoopis inimõiguste tasemele. Ja just juhuse tõttu sattuski, nii et 91. 71. aastal vabandust viis rahvusvahelist juhust, kus viis leedulast hüüdsid maalt välja pääseda. Üks oli Siimasko Dirka, kes hüppas Vene kalalaevalt Ameerika laevale, kui need kaks laeva olid koos ja ameeriklased lassid venelaste laevale tulla. Jaanisid lassid Dirka kinni võtta, viidi Vene laevale tagasi. Teiseks oli üks abielupaar, kes kaaperdasid. Üritasid kaaperdada, leedus lennuki ja jäid vahele. Mees mõisteti surma, naine sai vist kolm aastat sunnitööd, siis teine paar leedulasi, kes kaaperdasid, lendasid tur, ehkki. Ja siis Leedu ühiskond organiseeris neile kaitse- ja türklased panid mad vangi. Ma ei mäleta, mitmeks aastaks, aga lassid nad paari aasta pärast lahti ja nad said tulla Ameerikasse. Ja see neljas mees oli üks leedu professor Vilniuse Ülikoolis, keda kutsuti kuskil Ameerikasse loengut pidama ka Moskvas Moskvas öeldi, et ta ei saa ja ei öeldudki talle, et teda kutsuti vietnami keelati ära ja kuna ta oli partei liige ja küllaltki kõrge tegelane protesteeris, aga ta leiti surnuna jõest ja nii, et et keegi ei tea, miks ta just kadus seal, kuna ta oli hea ujuja, siis kahtlustati, et see lihtsalt viidi läbi, et teda vaigistada. Ja siis selle nelja juhusega läksime siis inimõiguste komisjoni, kuna inimõiguste deklaratsioonis on kirjas, et igal inimesel on õigusmaalt lahkuda male tarastada. Ära lihtne. Ja muidugi siis, et meil, aga nüüd omal nii palju ressurssi olnud, siis palkasime, otsisime Euroopast, neid saime õnneks Andres tungi Rootsist, kes olid nõus minema oma kulul ja ma ei mäleta üks Leedu ajakirjanik ponnist, kes läks, siis ma ei mäleta ta nime, kes läksid, jättis, tegutsesid ja esitasid neid neid operatsioone siis inimõiguste komisjonis. Milliseid tulemusega need apellatsioonid esitamiseni olid? No väga raske on nüüd õe saab, aga neid võeti esiteks Genfis oli see eelis, et kuna mina olin, sain eesti väliseesti lehest reporteri kaardi, abikaasa sai selle fotograafikaardi, siis meil oli ligipääs mitte ainult delegaatide kohvikusse, vaid kah delegaatide koosolekusaali. Nii et seal oli väga kerge minna koosega saalide. Kuulge härrad Hollande tega tahaksin teha natuke juttu ajada ühest asjast, et kasvõi sahtlisse pärast kohvikus kokku. Ja see oli kohe kõrval, nii et see selles suhtes oli selle lähed ajas diplomaatidele ja nädal aega, mis me suutsime seal meeskonna seal hoida. Sellega saime juba 20 30 inimest läbi käia ja kammida ja neile need faktid esitada. Te tegite sisuliselt diplomaadid, diplomaaditööd lõbusalt. Kuigi Dahli, selle reporterikate. See andis selle käigu ja siis kord, kui me nägime, kuivõrd palju lihtsam seal on seda teha, sest New Yorgist pidime helistama ja saama kokkuleppe ja kohale minema ja inimesed Ta vaid tööajalt võtta aega ja tead, see oli palju raske, nii et see see jäigi siis me nagu pärusmaaks ka iga pääle 70 kuuendat aastat, kui ma enam kui ma ei eksi. See on nii kummaline, missuguseid keerdkäike teeb ajalugu riikide ja inimestega, et kui ma mõtlen teie vastuse peale siis ei, Šotimaa ei britanniaga Kataloonia olles saanud iseseisvaks erinevalt Eestist, Lätist, Leedust, lapsalt ja kes teab, kas teist oleks saanud sisuliselt diplomaat, kui te oleksite üles kasvanud rahuaegses Eestis. Olete mõelnud, mis elukutsed oleksite võinud valida? Ma ei oska arvata kindlasti mitteinseneriks rest kuigi võib-olla ma peaksin seletama, et sellel põgenemislainel, mis siit läks siis kõik nägid, insenerid, arstid ja teatud põhilised elukutsed said igal pool läbi lüüa ilma vaeva. Ta ja advokaadid hakkasid kojameestena peale tööd. Eks ole, sest noh, rooma õiguse inglise õigus, need ei sobinud kokku. Nii et see psühhoos kestis esimesed võib-olla viis, kaheksa aastat paguluses. Et elamus poisse läksid inseneriks ja tütarlapsed kaskeemiad või mingit elukutset otsima mittenud humanitaaraladel. Ja võttis võibolla 10 12 aastat, kui see tormaliseerus. Kirjanik Enn Nõu on samamoodi rääkinud, et põgenikelaeval Eestist Rootsi rootslased otsisid seal põgenikelaagrites insenere ja arste, oli tema vastus küsimusele, et miks ta ometi kopsuarstiks õppis. No näed ja, ja see oli see psühhoos just see, et saad igal pool läbi, ükskõik mis ja see oli ka minule. Kuna mulle hakkas asi meeldima, siis eks ole, ma, ma ei usu, et ma oleks, seda, ma alles võtad psühholoogis või kes teab milleks õppinud siin aga. Aga see tuli nagu sellest olukorrast mitte pealesunnitud taga soli vabal valikul muidugi, mis hakkas järjest rohkem meeldima, mida ma rohkem selle kohta. Kes kas te olite õppejõud ülikoolis, kas te olite teadlane? Ja olin, olin küll maad 75. aastal. Läksin ülikooli õpetama, see oli Clarksoni Ülikool põhja New Yorgi osariigis, Kanada piiri ääres. Ma töötasin seal kuus aastat. Kaja loodimisel on täna diplomeeritud insener, mehaanikateaduste doktor, aga samal ajal ka terve oma elu Eesti vabadusele pühendanud Heino Heinsoo. Räägime sellest, kuidas teid valiti Eesti Kongressi Telegaadiks. Need valimised olid 24. veebruaril 1990. aastal siin Eestis. Õigusjärgsed kodanikud said valida. Aga Teie panite oma kandidatuuri Ameerika Ühendriikides. No kuna ma elasin seal, siis oli loomulik seal panna ja mind nii et selles suhtes kuna noh, selle aja pääle kõik tundsid mind batuuni tegevuse kaudu, et ma olin pidevalt kirjutan batuunis abikaasa oli kirjutanud batuuni tegevusest ja eriti need viimased aastad batuuni tegevusest, kui siin hakkas see asi käärima ja kui need nii rahvarinde kui ka Eesti iseseisvuspartei inimesed nii Eestis, Lätis või Leedus tulid sinna smega, üritasin neile luua kontakte ja viia neid ÜRO diplomaatidega kohtuma. D vist ei pääsenud Eesti kongressi ei esimesele ega teisele istungjärgule, et NSV Liit ei andnud teile sisse sõidetud. Jah, ma tulin, Meile lubati anda viisa veel Stockholmis kinnitati seda, et minge Helsingis Helsingi saatega, siis Helsingis Nad otsustasid ümber. Ja nimegi jäime, nii. Mina piss Taagepera, siis Estam ja talve. Ja siis kolmekesi üürisime seal Slovskurki hotellis toa ja vaatasime siis seda kongressi käiku pealt ja siis hääletasid faksi teel, kui oli vaja hääletada. Ja see oli siis märtsist 1990 Jakate pääsesite kolmandale istungjärgule, mis oli umbes seitse kuud hiljem ehk oktoobris 1990 ja nii palju olid olud siis seitsmes. Lähen jah, lahedamaks Laidoner siin pole, aga siiski ka. Kui ma tulin, siis olin sama laeva pääl Georg Otsa tald Helsingist tulles. Gunnar meie Rovitšiga, kes oli endise Läti ministri poeg iseseisvusaegse Läti poega, kes oli ka väga aktiivne Läti ühiskonnas tegeles ja siis kõik said laevalt maha ja meid hoidi kaks tundi kinni siin Tallinna sadam sadamas, enne kui siis öeldi, jah, võite minna. Et adis pidid, siis kontrollis siiski Moskvaga, et kas vastu või mitte. Elin toona kirjanikke, kes samuti koos ema ja vanaemaga kõigepealt lapsena oli Saksamaal põgenikelaagris, sealt liikus edasi Suurbritanniasse. Ta kirjeldab seal oma raamatus pagulusse, mis ilmus mõni aasta tagasi seda, kuidas temaga võeti takti NSV Liidu suursaatkonnast pakkumisega, et ta saab olla kirjavahetuses oma Eestisse jäänud isaga. Aga kui see kirjavahetus algas, siis ta sai aru, et tema kirjad ei jõudnud mitte kunagi isani. Ja need kirjad, mida ta justkui isa käest vastu sai, ei olnud tema isa kirjutas. Kui te olite nii aktiivne balti liikumise tegelane Ühendriikides, kas te kunagi tajusid, et kas teiega püütakse NSV Liidu poolt kontakti võtta või? Mul tuli üks kiri oma sugulastelt Eestist Eestist ja just siis, kui ma lõpetasin, sain oma doktorikraadi 69. või 70. aastal kes oli küll ka Siberis käinud talivõrust kinni, dutse Võru koolinoorte reit, keda siis Eesti Noorte Malev, Eesti Noorte Malev ja istus oma aja ära. Aga sealt tuli siis niisugune kiri ja mul on kuskil veel seal alles võib-olla riivis, eks ole, kuidas ta kiitis, kui hea on nüüd ja kui tore on kõik siin ja kuivõrd vaba ja kuiver, et hea arstiabi ja kõik seda, et et see, see oli võib-olla ainukene, mida ma nagu teadlikult tean, et see ei olnud tema kirjutada ja kui ma siin teda nüüd pärast taasiseseisvumiskohtusin küsisin, siis ta ainult naeratas hääl, aga sa ei vastanud mulle. Mis selle taga oli. Nonii see kolmas istungjärk oktoobris 1990, see oli väga dramaatiline. Eesti kongress oleks peaaegu lõhki läinud selle järgi, et kuidas siis Eesti riiklik iseseisvus taastada. Kas see dramaatika jõudis iga kongressile? Aga kindlasti jõudis ja ma läksin suure kergendusega ära, kui ma nägin, et Marju Lauristin ja Velliste suutsid selle lõhe kinni ületada ja mul oli sellest eriti hea meel. Nemad tegelesid sellega väga aktiivselt ja aga pisarate ääre peal, kui see oleks lõhki läinud ja me ei tea, kuidas siis need arengut oleksid edasi liikunud. Iseseisvuse poole. Ma mäletan seda, kuidas Marju Lauristin Estonia kontserdisaali fuajees püüdis neid noori poisse, kes ise olid tol ajal, ma ei tea, Kaido Kama, Indrek Kannik. Lauri vaht, tere, Mart Laar püüdis nagu lepitada või tõi esile selle ühisosa, mis kahe valitseva tiiva vahel oli ja püüdis pidevalt meelde tuletada, mis on eesmärk. Miks me siin kõik koos oleme. Ja ma olin selle tunnistaja ja see oli. Järgmistel istungjärkudel saite ka käia. Ei, ma elan, ma olin nagu teiste kinni ja mul ei olnud enam võimalust, nagu seda tehasest sepatuuni tõuajast ikka edasi tegemist ka isegi siis veel. Ja siis läks tihedamaks töö palju suuremaks koormavamaks, sest saime kokku enne seda. Nii meri ka Läti välisministri Jurkansiga, leedualisin sarnasega ja meil on kokku lepitud, et me vahendame kõik, mis siit tuleb, eks ole, kas ERSP või rahvarindedokumendid ja me saadame edasi ja kui väga kriitilised ajad olid nagu pääle seda jaanuari tapatöö Riias ja Vilniuses või siis pääle kahekümnaudi potsi, siis faksisine kõikidel sama päev nagu büroo töötas ringselt. Sest ajavahemiku tõttu jah, tulid need sisse. Me pidime võtma välja ja siis edasi paksema, puhastame ära ja Elacifaxima, nii et need niisugused pingelised ajad. Aga ta oli juba nagu üheksa 10.-te keskel, need välisesindused ÜRO hakkasid meile helistavad, mis lahti on? Nad said aru, kus on allikas? Nojah, sealt saab kõige kiiremini, kõige otsesemalt ei pea ootama, kuni see kuskil välisajakirjandusse jõuab ja siis nende eri ja nende välisministeeriumisse. Et sealt said seda kiire, nii et see, see oli niisugune huvitav või kui need positiivne tunne andis meile seda julgust, eks ole. Ja lasime nagu endale õlale patsutada, et jah, et vahene jahutud ja suutnud midagi ära teha. Kuidas te praegust Eesti elu vaatate? Mis teile teeb rõõmu ja mis ei ole nii väga rõõmustavat? Rõõmu teeb see, kuidas ühiskond on arenenud ja kui vabaks ta on saanud. Muret teeb mul kaks asja. Üks on see me iibe küsimus millele on paljut ja Taagepera vist paar aastat tagasi viitas sellele, eks ole, et meil ainult see nipp. Plaat 500 beebit aastas ja 20 aasta pärast on ainult 7500 sünnitajad järglane kahekümnaasi 3500, et kui see ei parane, siis kah. Eks ole, Me oleme hääbumise ääre pääle liikumas ja teine põhiline ja sisuline mure mul on see et siin on nüüd väga tõhusalt toimivad kaks aparaat ühiskonda, mis üldse teineteisega ei suhtleja, läbi ei käi. Ja me ei ole suutnud luua nisukest ühistunnet. Mõlemas mõlemas ühiskonnas räägite eesti ja venekeelsest, täpsemalt ühiskonnast, jah. Kaczerini arenevat ühiskonda, mis on väga kaugel teisest ja need. Ma just sattusin siin talus leidma Tomuski raamat, eks ole, eesti keeleküsimusest ja lugesin seda suure huviga. Ja pisar tuli silma, kui nägin, kuidas seda keeleseadust on järjest järele antud ja seda täiesti poliitikute poolt maha vaikitud üldsegi osatud aru saada, kuivõrd oluline on seda muuta. Seda praegust olukorda. Kuidas peaks muutma, et ühisosa oleks suurem. Mis algab keeleõppest sest see on see ainuke asi, mis meil veel järgi on. Rahvaarvu enam ei ole ja keegi enam ei räägi eesti keelt. Siis oleme kadunud, nii et kuskil kuskil kuskil teame selle keelebarjääri murdma või vastuseisusele eesti keelele, Purdma ja loomaga nende venekeelse erakondade niisugune turvatunde, et nad leiavad, et tõesti siin on kindlasti tükk maad parem elada kui praegust Putini Venemaale. Jah, aga eks Euroopa liidus mujal maades on veel parem elada kui Eestis majandusele. Selles mõttes ma arvan, no kindlasti on, aga need on nagu relatiivsed väärtus, et jah, sa saad neli korda rohkem palka ka, aga kõik asjad maksavad neli korda rohkem. Et see ei ole nii üheselt võetav. Jah, sa võid säästa ja väga kokkuhoidlikult elada, aga need kulud on ka mitmekordselt rohkem. Jah, et et siin on siiski palju teisi asju, mis võib-olla seda karvavat, näiteks puhtam loodus ja puhtamat, parem söök, ütleme vähem. Neid lisaaineid. Nii et siin on asju, mis võib olla tervisele paremini mõjuvad kui mujal. Nii et neid asju tuleb kah vaadata nagu väga laia silmaringi. Toomas Hendrik Ilves on öelnud nüüd pärast seda, kui ta enam president ei ole. Et kui igapäevaselt vabadust ei märka, siis või vabadusekaotus olla ühe põlvkonna kaugusel. Kas te jagate seda arvamust? Ja no ma ei ole nagu selle peale mõelnud, mõeldud, sest ma olen kogu aeg harjunud vabadusega, ilma et ma iga päev selle pääle Kus tema tuleb ja mida tema on kuulnud ja praegust üleeilsest Euroopa Parlamendi otsusest, eks ole, Ugerlegoti teha, eksole on võib-olla üks väljendus sellest, aga samas ma näen kah seda, et Ungari püüab kaitsta oma rahvast ja see nagu valimatu segamine kultuuride segamine on ka ohtlik rahvale ja isegi niisukeses heaoluriigis nagu Rootsis kus on need pidevad autopõletamised ja see, et see kah ei taga seda. Ja see ei kandu üle, kui teised ei ole nõus jagama neid väärtusi selles riigis, kuhu nad tulevad. Ja tahavad oma šaria seadusi seal maksma panna. Püha jumal, millest me räägime, eks ole, et kui ei ole tahet saada sellest ühiosast osa mis seal maal valitsejat, siis see tekitab probleeme ja Rootsi on nagu elav näide sellest. Nii et ma näen kah seda Ungari seisukohta. Et kas see rasside segamine on just see tee, mis meid edasi viib ja ma ei ole selles 100 protsenti kindel. Me ei tea, kuhu see meid viib. Kas te olete mõnikord mõelnud, missugune näeb välja Euroopa 50 aasta pärast? Ei, ma ei ole. Kuidas näeb välja Berliin, Pariis? No ma käisin Berliinis vist kaks aastat tagasi, ei ole nii Londonisse mitu korda käinud ja Pariisis samuti. Ja nad on erinevad ja nad on erinevad küllaltki, aga nad ei ole ka nii palju erinevad sellest, mida Ameerika on. York. Ma jään, kus ma praegu elan, on ka eri ühiskonnad eri väärtuste eri tõekspidamistega. Ja eks seal see pinn tekitab vaht, teatuid pingeid. Ja eks sellele ei ole ka Ameerika veel ühtset lahendust leidnud. Vaatamata kõigile nendele vabadustele, nii seal on. Tõde on väga raske leida, sest need vabadused kah lubavat kõike tolereerida, kõike kannatada, kõike teha. Ja ma ei, ei leia, et kõiki asju lubab ühiskond on see kõige õigem kus need üldpõhimõtted, mis ütlen, on 10. käsus kirjas näiteks ristiusu põhitõed, kui neid ei austada, eks ole, ära valeta, ära varasta, austa isa ema riiki, seda kui neid, kui nendest mööda minnakse siis kõik see muu on koormaks nendele, kes neid põhimõtteid austama. Üks küsimus praegusaegsest maailmast veel, et siin mõni nädal tagasi Postimehe laupäevane aktuaalne kultuur lisa sisaldas niisuguse artikli, mille pealkiri oli, et Kund siis oleks Eesti riigile kasulikum või, või toetavam Ameerika Ühendriikide president, kas praegune president Donald Trump või oleks olnud Eestile parem variant? President Hillary Clinton? Kas teil on selles küsimuses oma seisukoht? Artikkel nagu väga täpset vastust ei andnudki kaalus ühte varianti aspekte, argumente, teist varianti. Aga lõppotsuse jättis lugeja teha. See ei ole nii selgelt määratletav. Ma kaldun arvama trumbi kasuks mis mind tema juures aga sega, panda, Sautsumised ja need, kus ta nagu nendele tegudele, mida ta läbi viinud, vastu rääkis. Ja see ajab kõik inimesed, kaasa arvatud minu varru, samuti paljud toetajad marru ja selles suhtes. On teatud ebaselgus tema tegevuses Clintoni suhtes, aga ma näen, et see korruptsioon ja need summad, mis ta on saanud nagu abikaasa käis Moskvas, sai pool miljonit dollarit tunnise kõne eest. Ja et Ameerika selle tuumarelvade sõja uraani müümine Vene kontsernile, eks ole, et need, mille peal ta jah, jälle teenis suuri summasid. Et see kah ei räägi mingisugusest nihukesest sihikindlast või heast poliitikat meie suhtes, sest siin on jällegi see tendents vaadata üle nende Euroopa väikeriikide ja teha mingi sobivuse Venemaaga. Trump, nagu teatud mõttes vihjab sellele. Aga siiski ta teod ei ole ja ta ütleme, vene spioonide väljasaatmine maalt näitab siiski vastupidist, kuigi võib-olla ta ka ise lootis, et ta saab mingisuguse parema kauba Putiniga isiklikult rääkides, aga keegi veel ei tea, mis selle rääkimise tulemus on. Nii et Trumpi suhtes on ka veel palju küsimärke ja lihtsat vastust. Kui sa ei tea, siis lihtsalt vastust anda on väga raske. Kas pole hämmastav, kuidas Venemaa oma raha ja küberoskustega inimestega mõjutab nii paljude riikide sisepoliitikat? See on hirmutav, Te, olete kunagi täpselt ei tea, et kas tulemused, mida me siin valimistel saame kas need on tõesed või need on mõjutatud. Miski pole enam päris see, mis ta on, millena teda esitletakse. Kas lisab kuidagi ebakindlust selle maailma suhtes? Aga loomulikult? Ja ma ei tea, selle, selle vastu pole veel rohtu leitud. Milles te tuge leiate, kui kui tundub, et maailm ümberringi on, on ebakindel. Ei, ma ei, ma ei tunne, et mu jalgealune kõigub. Ma ütleksin niimoodi ja ma siiski olen südamest optimist. Ja kui te vaatate mu tegevust kah batuuni vaatamata, et 25 aastat ei olnud tulemusi, aga ma ikka lootsin ja tegutsesid selle nimel, et saavutada. Nii, et ma arvan, et loodan, et sellel leitakse Lohtu rohtu, aga ma ei tea, millal, Raamat, mida teie abikaasa Sirje Okas Ainsalu esitles septembrikuu keskel siin Tallinnas ja mis on siis pühendatud sellele balti vabadusvõitlusorganisatsiooni tegevusele Ameerika Ühendriikides. Seal on nii palju olulist informatsiooni, kuidas seda on võimalik jagada praeguse Läti ja Leedu ühiskonnaga siin. Meie oma kõrval, no ma, me otsime kontakte, kes seda teeksid, ja noh, meil on, olid juba tunnis nii Läti kui Leedu kaastöölised. Ja me üritame seda teha nagu nende kaudu veel kontakte leida, kuigi see 25 aastat, kus me enam ei ole oluliselt tegutsenud, eks ole, see, need meeskonnad on üle maailma laiali, ütleme paljud, kes olid batuunis, aktivistid võeti kohe välisteenistusse nii Eestis, Lätis kui Leedus. Paljud on suured suursaadikut üle maailma, nii et see ring, kes nüüd tegutses ja kes saaks seda kõige paremini teha, on nüüd üle maailma laiali teatud mõttes. Kuid mulle nimetati seal tal esituste, et see balti assamblee võib-olla võiks selle taha mingil moel astuda ja seda infot levitada ja seda võiks ka, ütleme, meie oma välisministeerium levitada, ütleme nendele sõbralikudele riikidele Skandinaavia riikidele ja teistele, kes eriti aktiivselt viimasel paaril aastal siis toetasid kõik kõike, mis Eesti ettevõtet ütles ja püüdsid siis sellest nagu formaalses barjäärist läbi murda ja teha, teha ja toetada neid ettevõtmisi. Kas te kirjutate mälestusi, sina, Insa? Ei, mina ei kirjutanud, miks? Ta ma ei tea, see oluline on ära öeldud, ma olen loenguid pidanud batuuni tegevusest. Sošation, sure, prantslanna, poolsik stardis konverentsidel ja ma ei tea, et Ma ei ole nagu mõelnud, et mul midagi erilist oleks öelda. Nii et ma arvan, et piirdun sellega, et abikaasa pani need olulised faktid batooni kohta paberile. Ja ma arvan. Ma jään sellega, sest küllaltki on juba ilmunud teoseid paljudel teistel autoritel, kes, kes on oma nagu elamusi kirjeldanud ja praegust korjatakse, otsitakse neid, nii et ma arvan, on küllalt neid, kes seda teevad tagasi oleks jälle nagu vana asja paika paremini, aga see ei vii edasi, et ma pigem nagu mõtleksin nende probleemidele, millest me rääkisime. Et võib-olla nende kallal pusin edasi. Eks ole, iibe korve, ühiskonna arengute probleem, et need oleksid probleemid, mida mina näen, mis vajaksid lahendust. Nüüd te sõidate peatselt jälle koju tagasi teisipäeval ja tuleval suvel, kui see on niisama kaunis kui tänavune, siis te leiate jälle killast linlastele tagasi võib-olla isegi varem. Rõõmori teiega kohtuda, heina Inso, palju tänu teile selle vestluse eest ja Tal on täitsa huvi eest. Soovin, et teie sulg oleks alati värske, aitäh. See oli tänane kajalood. Järgmine saatekülaline on meil eetris tuleval laupäeval, niiet kuulmiseni.