Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere minu tänane külaline on Rein raud, kes on saates loetud ja kirjutatud varemgi käinud, viimane kord jaapani kirjanduse tõlkijana. Aga täna, Rein, oled sa siin kirjanikuna, sulle on ilmunud uus raamat, romaan, viimane kustutab tule. Nii ta on, jah. Selle raamatu tagakaanel saavad sõna poliitikakommentaator Daniel Vaarik ja õiguskantsler Ülle Madise. Daniel Vaarik ütleb, et viimane kustutab tule, on poliitiline ulmetriller ja ta võrdleb sind lausa Stig Larssoni. Kuidas sulle see võrdlus meeldib? No loomulikult meeldib mulle see võrdlus, sellepärast et Stig Larsson on ju äärmiselt populaarne ja, ja selle žanriga mu meelest vist üldse peaaegu et ainuisikuliselt vedanud seal põhjamaise niisuguse Nordic nouaari rahvusvahelise tähelepanu orbiiti. Aga, ja mis, ma loodan, et mind veidi Stig Larssoni eristab, on see, et kui Larssoni raamatuid lugeda loed seda Lisbeth Salanderi välja ronimist hauast, nii et tal on ajukuule täis lastud, loed tohutu põnevusega, hoiad hinge kinni, raamatu käest ära paned? Noh, sellel ei ole küll tegelikkusega mitte midagi pistmist. Et ma loodaksin, et kui keegi raamatut loeb ja vast ehk ka põnevusega hinge kinni hoiab, et ta siis, kui sa selle käest paneb, ei ütled sellel tegelikkusega siiski midagi pistmist ei ole. Sest ma tahtsin kirjutada nii, et sa ikkagi puudutaks mingeid selliseid probleeme, mis meie ühiskonnas nagu praegu on ja kuidagi läks nii et ilmub praegu just veidi enne valimisi, nii et on ka päris ajakohane. No selle kohta ma tahtsin sealt ka küsida, et tõesti, kas raamatu ilmumine nüüd, mil riigikogu valimiskampaaniat tuure kogub, on meelega ajastatud? No päriselt ei ole, sellepärast et see käsikiri oma esimeses variandis oli mul valmis juba enne, kui ma tegelikult hakkasin kella haamrit niimoodi kokku kirjutama. Ehk siis juba paar aastat tagasi, aga ta oli nii, et ma ei jäänud temaga rahule ja ka mõned lähikondlased, kes teda lugesid, ütlesid, et siin on nagu probleeme või puudusi veel nendega täiesti nõus. Ja jätsin ta nii-öelda jäässe natukeseks ajaks ja siis pärast võtsin ta selle välja ja tegelesin temaga, nii et see tuli poolkogemata, aga ma arvan, et see on õnnelik juhus. Sul on ajakajalist tõesti nii palju, nii et kui vaadata, mida siis teine taha kaanele kirjutanud inimene nimelt õiguskantsler Ülle madise ütleb, siis tema küsib. Aga äkki ongi elu salapärasem, kui arvata oskame ja mulle tundub, et tema isegi näeb sinu raamatus natuke nagu sellist hoiatusromaani. Ja seda võib täitsa niimoodi mõelda selles mõttes, et kui me ei taha midagi sisu kohta väga ette ära öelda, aga nii palju vast ehk võib rääkida, et siin hakkab see peale sellest, et üks uuriv ajakirjanik hakkab umbes aasta pärast peaministri brutaalselt mõrvamist ajama selle sündmuse jälgi ja jõuabki päris huvitava puntra otsa, millesse on segatud väga erinevaid tegijaid, aga tegelikult ka arvan, et suure tõenäosusega on mitmeid selliseid tegijaid Eesti riigis praegu olemas. Siin on tõesti väga palju väga huvitavaid tegelaskujusid ja mõned neist on ju ka täitsa enda nime all. Mõned Eesti poliitikud eksisteerivad siin küll väga episoodiliselt, aga enda nime all ja mõned Eesti erakonnad on siin enda nime all. Mõned teised on jälle sellised üsna äratuntav, tahavad, et sa mängid kogu aeg selle piiri peal, et mis on välja mõeldud ja mis ei ole. Nojah, tegelikult muidugi on vist nii, et selle raamatu pealiinis ei ole mitte kedagi, kes oleks nagu kass elust maha kirjutatud või päris oma nime all siin siis lihtsalt need tegelased on nagu natukene võib-olla selleks, et, et iseloomustada seda üldist atmosfääri ja ja ma loodan, et ma ei ole ka kellelegi neist liiga teinud, sellepärast et midagi hullu keegi neist siin tegelikult ei tee, kulud, asjad sünnivad ikka välja mõeldud inimestega. Ise on, aga nüüd see raamat on tõesti nagu ma just ütlesin, natuke nagu tegelikkusega hästi sarnane ja samal ajal tuleb siin sisse ka selline väga ulmeline komponent, et kumb see raamatus on, kas ta on ulmekas või poliitpõnevik. Ma arvan, et ta on ikkagi esmajoones niisugune poliitiline põnevik, milles on mõningaid ulmelisi elemente, et noh, selles mõttes ma ei taha nüüd ennast ise kuidagi kõrvust kergitada, aga selles mõttes on see võrdlus Larssoni täpne, sest ka Larssoni raamatutes on seesugune ulmeline komponent olemas, kuigi tuleb alles seal hilisemates osades välja. Aga ma ise olen seda linki raamatutest nagu pigem niisuguse spiooni thrilleri või poliitilise põneviku tarbija kui väga suur ulme lugeja, ehkki noh, mul on ka omad lemmikud ulmekirjanduse vallas täitsa olemas. Eks siin on jah, on nagu mõlemat, aga ma ise paigutaks, sest kes on raskuskeskme sinna poliitilise põneviku poole peale. No aga siis ma peangi niimoodi üsna otse küsima, et mis sind siis ajendas kirjutama, et kas seal on kuidagi selline tunne, miskit on nii mäda Eesti riigis, et seda on vaja hakata selliste vahenditega nüüd lahkama või katsutasin fantaseerida, et mis juhtuks, kui teatud arengud jõuaksid oma loogilise lõpu või oma äärmuseni või, või on see ikkagi lihtsalt selline mäng? Siin on tegelikult mitu ajendit, üks on see, et eriti pärast seda, kui ma lõpetasin töö Tallinna ülikooli rektorina, siis väga palju oli selliseid küsimusi, et no kas lähed, need poliitikasse oli ka täitsa kutsumisi, äkki tuled meie parteisse või hoopis meie parteisse ja mul oli kogu aeg endal nagu ma teadsin sisimas, et ma ei kõlba poliitikasse ja ma ei taha seda teha või ei suuda seda teha. Mul puuduvad teatavad isiksuslikud jooned, eriti nimelt see joon. Et kui on vaja valida kahe halva vahel, siis poliitikul tekib kohustus valida, see väiksem, halb, aga väiksem, halb on ikkagi halb ja ta võib põhjustada inimestele kannatusi, tekitada neile valu ja midagi sellist, mis ilma selle otsuseta Ta heaks olemata, et see niisugune noh, nagu inglise keeles öeldakse, kollataraldametš tähendab selline on poliitilises töös praktiliselt vältimatu. Ja mina saaks sellega elada. Ja see on minu jaoks üks selle raamat, on niisugune keskne või põhiline küsimus. Ja on ka mitmed inimesed, kes seda enda jaoks püstitavad ja seda erinevatel viisidel lahendavad. See oli nagu üks niisugune, noh kui mõelda nüüd nihukesest filosoofilisest või, või sellisest sisulisest küljest lähtuv ajend, nii et see on nagu mingis mõttes Pikema mahuline seletus, miks mina ei kõlba poliitikasse, aga ei, sajandeid oli veel, tähendab juba mõnede teiste raamatute kohta paar mu sõpra on öelnud näiteks, et näed, mis seal muidu läheb sul pärast lugu käima küll, aga õudselt pikast võtab aega, et et kas seal ei taha kirjutada, et läheks kohe esimestest lehekülgedest? No proovime. Kui juba on ees, siis tuleb proovida esimestest lehekülgedest, et kohe lahti ja hakkabki lugu peale. Ja teine kriitika, mida ka mitu head tuttavat on mõne mu varasema teksti kohta mulle esitanud, on see, et noh, ma liiga lahkelt lubanud lugejat tegelaste teadvusse vaatama, mis seal toimub ja et nende niisugused motivatsioon, konid ja sellised ajendid teod tulevad kuidagi seestpoolt nagu natukene liiga lihtsalt kätte ja tegin endale, sest niisuguse teise reegli kirjutan ühe loo, nii et toimub igasuguseid asju, aga me saame nagu väga harva, kui üldse nagu teada, mis toimub inimese teadvuses või kes millelegi üle järele mõtleb. Tõsi, peategelane Kairit küll tema sisemonoloogi. Me kuuleme seal aeg-ajalt, aga ka siis, kui on vaja nagu arutleda sündmuste üle, pigem kui ta vaataks iseenesesse ja lihtsalt tahtsin teada, tähendab, mis niisugustes oludes sünnib. Nii et siin on korraga nii niisugune asi, mis mind ennast on vaevanud ja mida ma tahtsin endale selgeks teha, kui ka niisugune lugu või sellised, et selline kommentaar tegelikkuse kohta, mida minu meelest selles vormis on kõige parem esitada. See raamat on tõesti üpris lühike, 190 lehekülge ja peale selle on võrdlemisi palju dialoogi, nii et läheb ruttu ja tõesti nagu sa ütlesid, kõik vallandub kohe esimesest leheküljest alates. Ja Ta on ikka tõesti žanrikirjandus, selles mõttes võrdlus Stig Larssoni ka ei ole üldse vale, et on seal väga täpselt läbikomponeeritud, väga korraliku struktuuriga, kui nii võib öelda, kas sa lugedes siis jälgisid ka, kuidas teised on teinud ja kuidas selliste kindlad žanriraamatut üles ehitada, et ta toimiks, millised peavad olema peatükkide pikkused, nende vahekorrad, millal hüpata ühe tegelase juurest teise juurde ja sellised asjad? Ei, seda ma küll ei teinud, tähendab ma usun, et me kuidagi alateadlikult oleme tõenäoliselt kõik mõjutatud sellest, sest noh, väga suur hulk infot, mis meieni jõuab läbi erinevate meediumid erinevatel viisidel, on professionaalselt komponeeritud selleks, et sellel oleks meile soovitav mõju. Aga mis puutub zhanri kirjandusse, siis ma tegelikult ei teeks niisugust vahet, et on olemas mingisugune žanrikirjandus, mis justkui ei ole see nagu päris õige, vaid et kuskil oleks mingi niisugune puhas ja kõrge kirjandus, ma arvan, et see on sihuke noh, enam-vähem niisugune 1970.-te aastate ettekujutus pärast seda on hakanud žanreid üksteisele lähenema või kirjanduse sugused liigid või kirjutamisviisid üksteisele lähenema, on tekkinud sellist segunemist ja ja see, mis kunagi võis olla niisugune justkui populaarne ja natukene nagu justkui madalam tegelikult ei, ei ole seda üldse, küsimus on ikka puhtalt ainult kirjanduslikus kvaliteedis ja noh, näiteks üks USA filosoofia nüüdiskultuuri üks väga huvitav mõtestaja Steveenshaviro on öelnud, et tänapäeva jaoks ulmekirjandus on see, mis psühholoogiline romaan oli 19. sajandil. Et see on see, millega filosoofia nagu peaks kõige rohkem suhestuma ja mis ütleb meile kõige rohkem inimese kohta meie praeguses tegelikkuses. Ja see, mis 19. sajandi psühholoogiline Plaan oli, noh, selle konventsiooni meil tegelikult järgivad ju naistekad, eks ole, nii et nagu see piir ei ole kuskil mu meelest niisugune selge või täpne, kui me räägime Strugatskite või Asimovi näiteks, eks ole, siis me ka ei mõtle, et tegemist oleks mingisuguste niisuguste kollaste kirjanikel. Ei, muidugi mitte, aga ometi on kirjanikke, kes võib-olla teatud märgi seostamist iseendaga väldivad ja võin ka kohe Eestist tuua näiteks Andrus Kivirähk, kes seal küll saanud eesti ulmekirjanduse auhinna, stalker ei taha ennast nimetada ulmekirjanikuks ja ma arvan, et selle taga on tema hirm, et see kahandaks tema lugejate hulka või tekitaks lugejates valeootusi. No ma näen, et sinul ilmselt selliseid hirme märkida. Ei ole seda hirmu, jah, ma olen seda üldiselt vaadanud, sest noh, USA-s on see ka, eks ole, tähendab või Põhja-Ameerikas. Margaret Atwood oli nagu väga kaua kapis, enne kui ta nõustus, et see händmets teil on ikkagi ulmeromaan kolmakmäkaazi vist paniga natuke pahaks, kui selle tee koht Ta seda öeldi. Aga see maa pole vanadele meestele on ju selgelt siuke action lugu. Ja on ju ka neid, kes on kirjutanud erinevates žanrites, aga millegipärast varjunime all john bänd, kellel on suurepärased kriminullid mu meelest palju paremad kui see, mis ta oma nime all avaldada. Ja neid on veel, et see on jah, see on mingisuguses mõttes võib-olla üldse niisugune natukene raamatukaupmeeste poolt tekitatud vahe ka, et leida, kus lugejagrupp panna, et siis pannakse sind sinna nende nagu kõikvõimalikke kaheksa kõlblike haarmetaja deemon naiste vahele kuskile riiulile, kus käivad ainult suurte ninarõngaste ja neetidega lugejad. Mõni kirjanik võib-olla ei taha seda, aga ma arvan, et me ei tohiks oma lugejat ei alahinnata ega diskrimineerida ja mingis raamatus midagi huvitavat juhtub, ei ole tingimata üldse mingi mingi nõrkuse märk, et jah, on meil kah muidugi kriitikuid, et kui ei ole talumatult igav, et siis järelikult ei ole kirjandus, aga ma arvan, et aeg on sellest üle saada. Ja sinu raamat ei ole kindlasti talumatult igav. Võin öelda, et kui ma ei oleks pidanud vahepeal tööl käima ja vahepeal magama, siis ma oleksin selle raamatu ilma ühegi pausid läbi lugenud, et piisavalt põneval. Aga me oleme nüüd üsna palju rääkinud sissejuhatavat juttu, mõne sõnaga oled rääkinud ka sellest, mis siin raamatus toimub, aga äkki oleks praegu õige hetk, et sa loed ühe katkendi ette ja, ja võib-olla sa ütled ka, mis katkens on ja mis kontekstis asetub? Ma loen siit ühest suhteliselt esimestest peatükkidest, siin jookseb tegelikult nagu kaks liini, üks on sellisel väikesel saarel, kus asub asustatud punkt nimega ärast vere, kuhu kokku kogunenud üks veider seltskond inimesi kellele väidetakse, et nad on seal karistuspoliitilises pilootprojektis. Aga teine liin hakkab tegelikult peale pool aastat varem ja hakkab peale sellest samast uuriva ajakirjaniku katsest välja selgitada, mis siis juhtus peaminister Holger trammiga ja sellest peatükist, kus see uuring käima läheb. Mõned natukene loeksin ka. On sul midagi, muidu paberil ka juba küsis Egon. Natuke siin eessõna, sirgeldasin niisama soojenduseks, no ja uurimisplaan on muidugi tehtud ja siis panin kirja veel mõned nimed, mul oleks vaja, et sa mulle kontaktid leiaksid, muide no problem, pane meili, aga seda eessõna võiksid näidata Kairitegi faili lahti. Juba on aasta möödas Eesti lähiajaloo kõige suuremast vapustusest, aga vastamata küsimusi endiselt rohkem kui selgust. Kas olemegi ka meie saanud endale midagi John F, Kennedy või Ulost palme mõrvaga võrreldavat, mille tagamaad jäävadki saladuseks, pakuvad meile veel aastakümneteks kõneainet. Kõik me mäletame neid kaadreid hästi. Pärnu üleujutuse tõrje tõid oma silmaga üle vaatama tulnud peaminister Holger tramm annab Endla teatri peaukse ees intervjuud kui korraga hüppab rahvahulgast välja keegi. Noormees tabab otse telekaamerate ees turvameest jalahoobiga pähe ning lööb oma hambad toimuvast justkui halvatud peaministrile une tuiksoonde veri pritsib joana. Hullumeelsel väänatakse muidugi kohe käed selja taha, aga ometi ei ole peaministrit enam võimalik päästa. Mõrtsukas karjub veel midagi, millest on raske aru saada, sest tal on suu verd täis. See ei olegi muidu üldse peaministri veri, vaid tema enda oma. Sest nagu hiljem selgub, pisikesel neurokirurgias kasutatavates skalpellid võitlemiseks mõeldud käijaga oma hambad teravaks ihunud ja hammustab nüüd igasugune, aga endale keelde. Aga juba ongi politseiautosse topitud peaministri surnukeha viiakse ära kiirabiga. Turvamehed ajavad rahva hulka laiali. Järgmisel päeval on video sellest sündmusest kogunud Youtube'is kümneid tuhandeid. Ütleme, siin veel paar päeva hiljem ulatub see arv juba miljonini. Eesti on taas maailma ajalehtede esikülgedel, ehkki mitte sellise teemaga, mida me ise tahaksime. Ja natuke rohkem teame nüüd tragöödia põhjustest. Mõrtsukas on osutunud ühe väikese veidra usulise grupi viimsepäeva heeroldite liikmeks. Ta on ilmselgelt psüühilise häirega ja arvab, et tema tegu pidi mingil arusaamatul viisil hoidma ära raske õnnetuse mis muidu oleks Eestit tabanud. Noh, see on nüüd küll tõesti selline katkend, mis ütleb päris palju ära ja, ja ütleb tegelikult ja päris palju küsimusi, mille sa siin õhku viskad ja ja nagu sa enne ütlesid, et sa ei lase väga lugejat oma tegelaste pähe, nii et ega sa ei anna ka kõigile küsimustele üheselt rahuldavaid vastuseid, vähemalt minul jäi lõpus selline tunne. Mulle üldiselt tundub, et raamatu ülesanne võikski olla rohkem küsida kui vastata, et kui kõik on väga selge, et lugeja paneb, nagu pärast kane raamatu kaaned kinni ütlevad. Nonii, nüüd ma tean, mida kirjanik tahtis mulle öelda, sest selle kohta sobib öelda vist Juhan Ulfsaki sõnadega, kes oli ühel lavastuse kohta öelnud, et kui lavastajale mulle midagi öelda, las ta parem saadab mulle SMS-i. Et raamat peaks olema heal juhul just selline pingeväli, kus jäävad mõned asjad õhku. Ja ma olen näiteks teinekord lasknud asju, millega ma ise nõus olen öelda inimesi lastel, kes siin raamatus, keda ma kindlasti ei salliks või kelle maailmavaatega ma olen vähe ühist. Ja mõned teised inimesed, jällegi, kes võib-olla mulle kui tegelased sümpaatsemad on, ütlevad aeg-ajalt midagi, millega ma kindlasti kohe nõus ei ole. Nii et siit raamatust ei ole mõtet otsida nüüd seda ühte tegelaskuju, kes oleks sina või kes räägiks just sinu häälega kindlasti mitte. Ehk siis, et siin on ikka nii nagu Flower ütlased, mad hambova Riisale, mina. Ei, siin ei ole kedagi, kes oleks mina. Või siis teisest küljest on ju kõigil jälle midagi autoriga ühist, eks ole, sest nad kõik on ju minu looming. No sul on siin palju tegelasi ja nad on hästi erinevad, siin on endiseid ja praeguseid ministreid, siin on kaugsõidu autojuht, siin on töötuid alkohoolikuid ja sa oled nad kõik pannud rääkima väga nauditavat kõnekeelt, kõik dialoogid on sellised parasiitsõnu täis. Tõesti selline tunne, nagu sa oleksid linki rääkinud ja siis maha kirjutanud. Jah, aitäh, see on kena kompliment, sellepärast et mõne isegi nagu väga hea kirjaniku, kes mulle väga meeldib puhul, paned just seda tähele, et muidu on kõik väga hästi, aga kõik tegelased räägivad nagu autor seal tõesti nõudmat, palju tööd ja ma pean ütlema, et teinekord noh, lihtsalt juhtub nii, et tahtmatult kuulata Pealt, kuidas inimesed omavahel räägivad. Kui istud näiteks jood üksinda kohvi kuskil kohvikus ja kõrvallauas käib niisugune väga jõuline vestlus, millest on võimatu välja jääda või sõidad pikka maad bussis ja seal selja taga keegi kõva häälega seletab, siis kirjaniku jaoks on ju ka mingisugusel määral välitöö, et need täiesti tundmatud inimesed, kelle elu täiesti juhuslikud hetked lihtsalt satuvad sinu ellu niimoodi, et sa ei ole neid ise kuskilt loata püüdmasega urgitsema käinud, aga nad saabuvad ise, on neid mõistlik ju ära kasutada, kui õppetund. Ja seda sa oled siin tõesti teinud ja ja väga nauditavalt, kuidas seda kirjutada, oli siis neid dialooge, kes hääled kõlasid su kehas? Ja eks ikka tähendab kuskil mingisugusel hetkel sa pead üritama välja selgitada, milline see hääletämber on, näiteks võid ju ette kujutada mõnda tegelast mõne näitlejana, ükskõik, kas on kodumaine või välismaine aga mõningatel puhkudel saab ta oma selle, niisuguse füüsilise hääletämbri lihtsalt sellest välimusest, mis oled talle loonud ja nii edasi. Kõige suurem probleem oli mul ropendamise kestma nagu ise väga hea ropendaja ei ole, sest lapsed ikka ütlen halle lisa sa ikka ei oska üldse ropendada, tähendab, et sa üldse nii see fraas siin ja see seal aga tuleb kuulata, kuidas inimesed ropendavad ja ära õppida. Tegelased oskaksid õigesti ropendada. Muidugi, eriti kõrge pilotaaž on see, kui keegi meelega valesti on pandud ropendama tähendab kas tegelikult nii ropendada, aga see tegelane ropendab valesti, sellepärast et ta ise ka ei teadnud. Kuidas ropendatakse? Aga kuulame vahepeal midagi muud kui ropendamist, kuulame vahepeal muusikat ja sa valisid tänasesse saatesse muusika ja kõigepealtkuulamisest sellist. 1994. aastal portlandis Oregoni osariigis Ameerika Ühendriikides kokku tulnud bändi nagu pink martiini ja nende lugu, bittim popim peti. Miks just selline lugu? See on lõbus, lustakas, tal on oma sõnum ja pink. Martiini juures meeldib üldse see, et nad on mingil väga kaasaegsel viisil mingi niisuguse hästi vana, sellise kergelt, võib-olla 20.-te 30.-te hõnguga vaimi suutnud ümber mõtestada ja mulle meeldib nende muusika väga hästi. Liba libakäärid on meediakanalite vees. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja minu tänane vestluskaaslane on Rein raud kellelt ilmus äsja uus romaan pealkirjaga viimane kustutab tule, kuulasime need vahepeal muusikat, pink martiini, biti Bobby peti oli loo nimi ja enne muusika kuulamist rääkisime tegelastest, nende dialoogidest, sellest, millised need tegelased on, nii et nad on väga erinevad ja sul on siin tõesti tegelasi, kellele sa rohkem fokusseerida mõned tegelased, kes on kuskilt taustal katkendis, mida sa ette lugesid, mainitakse ka raamat võtmestseeni või stseeni, mis selle vallandab nimelt peaminister Holger trammi mõrvamist. Ja tema mõrvar oli ühe kummalise ususekti teema ja mulle tundub, et selline ususektide küsimus vist huvitab sind. See oli oluline, aga sinu 2012. aasta romaanis rekonstruktsioon ja nüüd on siin jälle ususekt, aga samal ajal sa lähened sellele hoopis teistmoodi. See seekord on hoopis teistsugusega tegemist tõesti. Aga see ususektide küsimus mu meelest on meie praeguses ühiskonnas tükk maad teravam, kui me sellest ise aru saama ja ma arvan, et seda sekt Antlast tuleb natukene võib-olla vaadata ka sellises polariseerumise võtmes. Et kui kunagi varasemal ajal on olnud üldiselt nii, et meil on mingi selline avalik ruum, kuhu kõik saavad enam-vähem võrdsel alusel siseneda, saavad seal omavahel asju arutada, võivad seal mitte nõustuda, võivad lõpuks omavahel nõustuda, et hea küll, selles küsimuses me ei nõustu. Aga selles küsimuses ma ikka nõustume, et me tahame omavahel edaspidigi asju arutada, siis praegu kipub see avalik ruum olema nagu väga ära lagunenud. Sellises postmodernses keskkonnas on kogu aeg rohkem sellist koondumist nišidesse. Me teame, et räägitakse sotsiaalsest meediast kui sellisest kajakambreid meisterdavast mehhanismist, et igaühel on seal omad sõbrad, kes siis üksteise postitusi kiidavad ja, ja nii edasi ja siis on mingid leheküljed, kus võib ka näiteks radikaalsuse eest või niukse teravuse eest punkte ehk laike saada. Ja seda on ka muidugi lihtne ära kasutada igasugustel trollidel ja, ja meediamanipulaatoritel selleks, et see avalik ruum ära laguneks ja näen seda niisugust sektantlust kui maailmavaadet sarnase niisuguse kaja kambriliku eraldumisena, kui on tahtmine mingi tõe järele, on nagu väga tugev. Aga selles avalikus ruumis, kus ongi arvamused, kus ongi mittenõustumine, peabki olema võimalik ja sellist ühtset kehtestatud tõde ei ole. Et inimesed tunnevad ennast seal ebamugavalt, seda enam, et väga palju on erinevaid arvamusi, erinevat informatsiooni, vahel vastukäiv sellest kõigest ei saa aru ei oska seda kriitiliselt analüüsida, siis hirmus tahtmine on pugeda mingisse niisugusse väikesesse turvalisse kohta, kus kõik on selge ja kus saab kõigiga nõus olla ja nii edasi ja see on selline tüüpiliselt sektantlikke maailmavaade, et on ka niisugusi, mitte religioosseid Secstante täitsa olemas, aga mis religioosseid gruppe puudutab, siis nende puhul ma lihtsalt puhas intellektuaalne uudishimu, et kuidas on võimalik, et niisuguses järjest tehnoloogilisemas järjest ratsionaalsemas järjest rohkem niisugustele analüütilistele, protseduuridele tugineva maailmas nagu ülemailmselt tegelikult selliste irratsionaalsed gruppide sektide võim, kogu aeg kasvab, see, neid Eestis ei ole õnneks kollektiivseid usulise enesetappe olnud, kuigi rekonstruktsioonis ühte sellist kirjeldasin, aga Neid leidub ju mujal maailmas ja samuti ka nagu kuuleb, teinekord või vaatanud inimesed räägivad või teinekord keegi postitab katkendi mõnest Ameerika telepastori esinemisest. Väga jube. Kohutav, kuidas inimesed võivad naguniisuguse jamaga kaasa minna. Aga need enda uues romaanis ega seal tegelikult väga ei analüüsi seda ususekti ja, ja sa ei ole ei kriitiline ega suhtuge positiivselt mingit erilist grupidünaamika, analüüsise kahjana, natuke kirjeldad neid, aga nad jäävad suuresti üheks üsna müstiliseks jõuks. Jah, siin on nad tegelikult rohkem natukene nagu kujund, et siin sellist analüüsi tõesti nagu näiteks konstruktsioonis oli, nende tegevuse kohta ei ole, pigem on need inimesed, kes näevad enda ülesandena mingisuguste suurte õnnetuste ärahoidmist ja teevad siis ilma väga Ta, mida neile öeldakse ja noh, ma ei hakka ütlema, kas nad selle raamatu raamatu kontekstis teevad pigem head või halba, aga midagi nad igatahes teevad. Mulle tundub, et üks teine kujund, mille sa mängid, võiks isegi öelda, mille üle sa ironiseerid on kogu see jutt mille võib kokku võtta mõiste alla eesti nokia. Natuke küll jah. Et mis siis juhtub, kui Eesti Nokia tegelikult üles leitakse või tegelikult see, mille üle ma siin nagu rohkem võib-olla ironiseerinud. Kuidas poliitikud ise suhtuvad sellesse diskursus, mida nad kasutavad, kui nad räägivad eesti võimalikest eesmärkidest, tulevikust ja nii edasi? Sellepärast et noh, väga sageli me näeme, et loosungid on sellised, et me näeme sellist Eestit tulevikus, me tahame sinna sinna jõuda ja siis hakkad nagu ükshaaval vaatama kõiki otsuseid, mida needsamad inimesed on teinud seda täpselt vastassuunas. Kas siis võib ka nii öelda, et viimane kustutab Tartule on mõeldud sellisele poliitika teadlikule või ka mitte poliitika teadlikule lugejale, kes võiks poliitikast teadlikumale, kes võiks just nende tausta tööle natuke rohkem järele mõelda, nii-öelda hetkeks peatuda ja mõelda, mida siis näiteks arvamuslooga mõeldakse, mida peaminister oma kõnega mõtleb, mida, mida mõni opositsioonipoliitik oma kriitikaga valitsuse aadressil mõttel? Just, ja kas kriitika valitsuse aadressil on tegelikult ikka kriitika valitsuse aadressil või aetakse sellega kellelegi teise asja mingisugust muud asja? Ma mäletan näiteks, kunagi kuulsin olevat olnud niisugune lugu, et üsna vabariigi algaastatel võttis parlament vastu seaduse, millega keelati ära see, et väikeseid lapsi ilma mingite turvaKistmeteta autodes veetakse. Me olime siis just oma väikeste lastega välismaal saabusime ja siis tahtsime võtta rongijaamast taksot ja takso, ütlesin, et ei, ma ei saa kahjuks võtta, sellepärast et noh, kas see seadus kehtima, et lapsel peavad olema turvaistmed ja me ei tohi lapsi praegu autosse? No kuidas niimoodi võib teha, siis pärast selgus, et oli ainult üks firma, mis neid turvaistmeid maale tõi suhteliselt lähedalt seotud inimestega, kes selle seaduse läbiminekut justkui ajasid, ma päris kindel ei või olla, kui õige see on, aga selline oli igatahes kõlakas, mis hakkas väga kiiresti liikuma. Ja kui see on nii, siis võib ju vahest olla ka tõesti, et seadus justkui väga õige, sest tõestasime, hoolitseme oma lasteaiast. Aga samas toob ta kellelegi palju sisse väga konkreetselt ja väga kiiresti. Et kas see motivatsioon selle seaduse kehtestamisel, kumb see siis nüüd õieti oli ja kui see oli see, et kuidas hoolitseda laste tervise eest, et kas siis ei oleks äkki seda seadust võinud kuidagi niisugusel viisil tekitada, et tõesti ka nagu väikse lapsega reisija saab jaamast takso peale istuda? Sellisest ühiskonna läbipõimitud, sest ta on sul siin raamatus palju juttu ja kuigi Eesti ühiskond tõesti on väga läbipõimitud, siis lugedes tuli mulle meelde üks mõiste, millest oli siin hiljuti sisepoliitilistes debattides juttu ja arutati, et kas on olemas või ei ole. See mõiste kannab nime süvariik. Jah, see on tegelikult vist võetud sealt USA debattides tyyp steit, selline vandenõu, teoreetiline mõiste ja, ja see nagu kunagi šveiki sööks, tegelane ütles, et kes viibis hullumajas, arvas, et maakera sees on veel teine maakera, mis on palju suurem ja et see on ka nagu niisugune, et meie riigi sees tegutseb veel teine riik, palju suurem, palju võimsam. Ma arvan, et niisugustel mõistetele on suur kandepind siis kui inimesed ei suuda enam selles poliitilises tegelikkuses hästi orienteeruda. Kui ongi nii, et seadusi võetakse vastu justkui ühel eesmärgil, aga tegelik motivatsioon võib-olla midagi muud, kui toimub mingi niisugune hämamine. Praegugi me näeme seda, Need inimesed, kes tegelikult kõige rohkem vajaksid nagu riigi hoolt ja toetust, on väga tihti sellest ilma jäänud ja hakkavad mõtlema, et võib-olla me kutsutud ja seatud üldse Meie hoolitseme eest vaid täidavad mingisuguste välismaiste peremeeste käskusid, siis eks ole, ja nii edasi. Ja ühtede jaoks on need kujutletavat peremehed ühel pool teiste jaoks, teisel pool, aga alati on seal taga ikka midagi niisugust. No ma arvan, et need vandenõuteooriad hakkavad levima siis, kui ühiskond ise on natukene haige ja natukene haige võib ta olla täitsa seetõttu, et ongi sattunud sinna, kas niisugune noh, nii-ütelda külmetushaigus, eks ole, tähendab, millel on objektiivselt majanduslikud põhjused või siis on sinna sattunud mingi viirus, mida keegi oma huvides üritab levitada. Ja noh, loomulikult selle kergelt külmetanud organismi peale hakkab see viirus ka kõige paremini, nii et mina ei usu seda süvariigi juttu. Aga ma saan aru, miks inimestele see selgitus võib tunduda kuidagiviisi ratsionaalne ja mõistlik. Aga tundub, et kirjaniku jaoks on ju need ajad, mil asi on segane ja mil kõik näib justkui igast õmblusest ragisevad head ajad. No selles mõttes, et pakuvad palju mõtteainet ja tekib ka palju lugusid kusjuures sageli on need lood, mida satud kuulma, inimesed räägivad, sellised mõtled, oh, kui ma selle nüüd kirja paneksin, siis küll keegi tuleks ja ütleks, et päriselus niisugust asja ikka ei ole. Noh, võiks ju olla ka nii, et kirjaniku jaoks on head ajad need, kui kõikidel on head ajad. Sa küll enne natuke rääkisid, et kui sa hakkasid raamatut kirjutama siis alguses jäi see käsikiri niimoodi seisma, et ei olnud nagu päris sees, sa tulid selle juurde tagasi, et kui kaua see siis lõpuks kokku seda viimane kustutab, tule kirjutasid. Ma arvan, et mul esimesed mõtted tulid kuskil 2000, et 15, võib-olla 15 kevadel näiteks. Ma olen endiselt selline komme mul inkubeeritud mõnda aega, et mõtte mingist järgmisest tulevast raamatust on juba olemas, aga neid võib olla mitu tükki korraga, näiteks praegu mul on mingi oma neli-viis raamatut, millest aeg-ajalt tuleb täid või tükke, ma panen need kirja. Ja siis, kui see raamat on lugu, on tükk aega inkupeerunud ja kui ma ka juba enam-vähem tean, mismoodi teda tuleb kirjutada ja satub olema niisugune aeg, et võib lõigata välja muust tegevusest paar-kolm nädalat vähemalt, mis läheb naguniisuguse esimese hoo sissesaamiseks, et siis pärast seda selle aja jooksul ei saa teha eriti midagi. Aga pärast seda võib see selle kuidagiviisi natukene nagu jagada seda raamatu kirjutamist muude tegevustega. Rekonstruktsiooni peale mul läks nagu kuu aega, et see esimene niisugune struktuur luua ja suuremas osas lahti kirjutada ja selle peale läks ka vist üks kuu või isegi natuke nagu millegagi. Aga jah, mingi koha pealt keeras ära, õigemini ma tõin sinna sisse ühe tegelase, kes hiljem osutus nagu ebavajalikuks või konstra produktiivseks. Nii et ma lihtsalt pidin ta sihukeste hambaarstitangidega sealt välja tõmbama. Aga kuidas siis need tundub, kui viimane kustutab tule valmis ja ilmunud on nad, kas needsamad teemad, millest me rääkisime, vandenõuteooriad ja ja kuidas tajutakse ühiskonda ja kui objektiivne või subjektiivne see on, et kas need oled sa nüüd enda jaoks ära kirjutanud ja tegeled edaspidi muude asjadega? No üldiselt mul on see komme, et ma kirjutan iga raamatut ühe korra ja siis liigun teiste teemade juurde, aga noh, nagu sa ise tõid esile, et siin on see ususekti teema, mis on nagu teatud väike kaja nagu varasemast ja tegelikult ka näiteks kellase haamris oli see ajafilosoofia üsna olulisel kohal ja see käib siit ka läbi, tähendab et täitsa võimalik, et need teemad jäävad mind natukene veel saatma. Ja tegelikult ka see poliitiline teema mul isegi tükk aega oli niisugune tunne, et kirjutaks korraga kaks raamatut, mis oleksid nagu sellessamas maailmas, et mul on ühe teise raamatu niisugune lähtepunkt ja mõningad sündmused on välja mõeldud veel. Ma ei tea, kas ma seda üldse kunagi kirjutan, aga põhimõtteliselt on olemas teine raamat ma midagi rohkem ütle tema kohta, et tema minajutustaja on üks selles raamatus esinev tegelane nimega kanarbik. Et need, kes raamatut lugenud on, laevad oskavad teha sellest oma järeldused, aga ma ei tea, kas kanarbikulugu tuleb kunagi või ei tule. Aga, ja see mõte mul on isegi alguses mõtlesin, et päris tore oleks, kui ilmuksid kaks tükki korraga. Et ükskõik kummast alustada, et siis võiks natukene seda teist veidi teises valguses näidata. Aga see, et see võimu ja vastutuse teema ma arvan küll, et ma tahan seda veel nagu sellele läheneda mingist teisest nurgast või läbi teistsuguse fookuse. Aga kuidas täpselt ja, ja millal, seda ma ei oska praegu öelda. Aga see on tore, et sa ise praegu ütlesid, et sa võib-olla tahad selle maailma juurde tagasi pöörduda, sest et minul oli lugedes küll selline tunne, et siin on veel väga palju sellist, millest võiks rääkida, millest vähemalt mina lugejana tahaksin veel teada, nii et mina omalt poolt ainult julgustan sind selles maailmas edasi tegutsema ja, ja nendest inimestest kirjutama. No eks siis tuleb seda proovida kunagi. Nii et ma soovin Rein sulle jõudu siis, kas sellesama viimane kustutab tule maailma või teiste maailmade lahti kirjutamisel ja tänan sind veelkord selle vestluse eest ja nagu kombeks, jääb ka saadet lõpetama, eks, saatekülalise valitud muusikapala. Ja teiseks sa valisid ühe Hollandi lauljanna Caro emeraldi loo black. Rain, äkki oskate selle kohta ka midagi öelda? Kaara Emerald on, ma puutusin temaga kokku esimest korda kuskil üle ookeani sõites, lihtsalt kuulates seal lennukis selliseid dokumentaal muusikasaateid oli tema pikem intervjuu, kus ta rääkis oma elust ja sellest, kuidas ta vanemad, kes on muusikud, teda niisuguses klassikalises muusikamaitses koolitasid ja kuidas ta ka seal džässi erinevate instrumentidega tegelenud ja nii edasi ja mul tekkis lihtsalt huvi pärast otsisin tema muusika üles ja ma pean ütlema, et see võlus mind kohe täitsa niimoodi esimestest lugudest alates. Ma usun, et Karola Emerald kindlasti kunagi need ka James Bondi loo ja selles mõttes sobib väga hästi sellise poliitilise thrilleri juurde, ehkki see konkreetne lugu võib-olla seostub natuke teisiti selle poliitilise temaatikaga, sest siin on küsimus mille lauljanna meile esitab, et kellel on vaja kaptenit, kui laev on oma kursilt lahkunud. Ma tänan veel kord selle jutuajamise eest. Rein raudtee, mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast.