Tere, Mare, käsi kare, päike paistab läbi, tare, tares voodi voodis, padi põranda all on pudi-padi. Tere veelkord, minu nimi on Piret Kriivan luuletus. Tere, Mare on Hando Runneli kogust mere ääres metsa taga. Täna Me Runneldame läbi kogu saate. Järgmine pooltund on niisiis üks suur Runneldus. Me loeme ja kuulame Hando Runneli luulet. Ehita kem kõlakojad, pangem laulma eesti pojad, aktivistid, anarhistid, aferist, Tiid, reformistid, Jaanisti, Panslamistid, kommunistid, konformeestid, ateistid, patsifist, its sotsialistid, utopistid, fatalistid, futuristlik, moraal, listid, janu, distit, okult, testid ja budistid, panteistid ja baptisti luterlastel, leiboristid, igat liiki spetsialistid, kõikjal rinnas, kuulsus, risti, kõikjal võrgus omad listid. Alustagem ühispõimu. Usaldage. Värsked rasked kirsimarjad, Ruskel rasked piimakarjad, koduküla koduma. Ümber põllu, kepistlikud, herneaia, kepistlikud, koduküla, kodumaa, koduma kortsil, lumi, kordsin, porib, vaikne tarkus, lööbiv lori koduküla koduma. Rõuged, juuksed pehmes tuules, pehmed silmad, pehmed huuled, kodu ja kodumaa kodugi. Kuule, kohisevad kaerad, keegi nutab, keegi naerab koduküla kodumaa, katsuge laskuv linde, künnivakku putukaid, Proeta, seinaprakku koduküla, kodumaa kaalud ja tolma ongi jäänud. On, kes läinud? Mitmed siit on läbi käinud koduküla kodumaakoduküla kodundma. On maantee ja maanteel käänak. See ongi minu kodutäht ta kohal ülal. See ongi minu kodu, Edume metsseal, taamal. See ongi minu kodu. Muid märke Joskama on. Muid märke ei olegi, temal. Siin on mu saatus ja suguaja ja elu lugu. Üks naine lehmaga läks üle. Üks naine lehmaga, läks üle mäe. Siis laante tagant kostis rongi kuigk. Siis üle kõrge taeva lendas valge luik. Siis lehm laisalt raskelt järel käis, et süda pilgeni sai nukrust täis. Ja laante tagant. Läks ülem. Süda paisub, suurest pingest, tahaks laulda täiest hingest, tahaks laulda täiest hingest, et saaks lahti liigsest pingest. Tahaks laulda täiest hingest, ei saa lahti liigsest pingest, ei saa lahti liigsest pingest, ei saa laulda täiest hingest. Kui saaks lahti liigsest pingest siis saaks laulda täiest hingest. Kui saaks laulda täiest hingest Siis saaks lahti kasest pingest. Suitses lõõts ja kärgi võiti. Vuras vur Janistet võeti sulamit ja värsket vahaaidas anumat nüüd täis. Juba tuul käib kurjast kaarest. Sammub sügis põhjakaarest. Päikeseni paisub pilv, tume pilv täis, külma sadu. Poetab õied, kanarbik. Tuleb vaikus. Valge vaikus. Taru nurka tardab, pere. Lakkab lend ja sumbub sumin. Jääb üks vaevukuuldav kumin. Ootus näha päikest. Talvel sõitsin suuskadega. Talvel sõitsin suuskadega, suusad libisesid. Suvel sõitsin suuskadega, suusad krigisesid. Ei ole õigust, maa peal. Ei ole õigust maa peal. Talvel sõidad, libisevad, suvel sõidad, krigisevad sellesama maa peal. Sink sank pada tahtis jalutada hall ja metsa alllinna ligidal. Sink, sank, pada kuulis kahtlast vada hallija metsa alllinna ligidal. Tulid mööda rada vibublis Yakada, hall ja metsa alllinna ligidal. Sink, sank pada tahtis jalutada hall ja metsa all linna ligidal vibubis jagada teda tulistada hall ja metsa alllinna ligidal. Nutikas lutikas laenas suusad rajale, läks, kus liuglesime, tuusad. Nutikas lutikas laenas määret pindega mässis mõlemad sääred. Nutikas lutikas laenas dokid, laenas jalga villased sokid, laenas mütsi ja tõmbas pähe. Siis alles ütles. Ah ei lähe. Kõik pere on õhtul kodus. Ja isa on kodus, ka on väikesed lapsed kodus. Ja kodus on koerad ka. Ja vanad kassid on kodus. Ja kodus on hiired ka. Kõik pere on õhtul kodus. Kõik heidavad magama. Ainult noored hiired ei maga läbi, närivad mis asjana? Krõbistasid lapsed hommikul pärivad. Tuli sula, tulid, tuuled lõhki, läksid laste huuled, käed kärna, põsed kesta. Paha oli õhtul pesta. Kahed kaenlas tulid, koolist. Vaevalt võeti söögipoolist. Vaevalt puudutati putru jälle välja, joosti ruttu. Õues oli õudne, sulalumi liikus, vesi vulas. Tuul tõi kõrvu metsade müha. Oli pidu, oli püha. Tõbine, kes tõsine tervenees, kes tihti naerab. Naera, naera siis, mu naisuke. Tark asi on oma tervist hoida. Pruutis, rahvas naerab niikuinii. Meie lood hullul kombel on just teisiti. Pole meile endist elevust, enam ei ähmiga, ärevust ja tõsised, oleme teinekord terved nädalad. Ei. Ja see tervise jutt on ikka täitsa tõsine. Peame võtma oma elu rohkem tõsiselt ja naerma hakkama, päris tõsiselt, iga päev oma nõutava normi. Ei ole ma Hollandis olnud, ei Pariisis ega-Prantsusmaal, pannkoogikollaseid põlde olen näinud vaid Põltsamaal. Kunstväetisest Sinavad väljad nii ääreta, suured ja hääd. Kui kollaselt kiirgasin nemad, kui looma hakkasid päed. Seal pääde sees aimdus nisu. Ning kollase lõhnane sai. Mul tõusis suur söögiisu. Ja nii minust eestlane sai. Vanad väsinud mehed, sõjad selja taga istuvad ahjuvalul akna laugudel lumi, meelekohtades mure. Eks mõju sõdisin hästi. Eks ma ju teinud, mis tarvis, karvapealt täitsin käsku. Vanad väsinud mehed, pojad veel väsinumad. Lume lageda taga. Õhtune päike punab. Me liigume lohkelkes loojangu poole. Me mõõdame päevaga Me liigume Lockeldes loojangu poole. Süda on rahul. Meid rõõmustab see, et loojangu kannul käid noorendav hommik. Et hommikust algab uus päevatee. Et hommikust uus algab päevatee. Et Koit tuleb taevasse loojangu kannul veel enne, kuid kustuda jõuabki see. Tahaksingi küsida tema käest miks luulekogu pealkiri oli punaste õhtute purpur. Ja see on kahel minutil vastuse. Et niisugusele küsimusele vastata peaks. Eelnevalt rääkima tund või kaks erinevatest asjadest, mis moodustavad tausta. Üks taust on puhtkunstiline. See on kuidas valguse. On seotud ühe või teise kunstiga teatud valguse režiimid, valguse allika iseloom, valguse suund mõjutavad inimese elu, hingeelu, tema mõte laadi ja mõtlemist. Ja aegade jooksul on leitud, et on, on mingisugused nagu eksistentsiaalsed momendid või valguseolekud, mis vapustavad või avavad inimesele tema olemise mingisuguseid taustu, mida ta tavaliselt Ta ei pane tähele noh, näiteks märtsikuu lumevalguse heledus, seda on tähele pannud Paul-Eerik Rummo ja siis pani pealkirjaks lumevalgus lumepimedus. Et see on nii see mingi kalgi tapva ja ohtliku valguse reziim. Me teame, Marie Heiber kirjutas, käisin üksi tähte valgel, kuid sellel lausega viib sinna olekusse. Siis me teame, tuleb eluloost kohutavalt palju momente meelde, kus me oleme olnud tähtede all kui alandlikud. Ja, ja samal ajal kui lootvad me oleme siis pimeduses ja mingis väga väikeses valgusest ja Euroopa kultuuris on usu inimesed fikseerinud leidnud ühe niisuguse kellaaja, kus Öeldakse võib-olla Angelus toimikus päev murdub õhtuks. Ja see ei ole enam päev ja see ei ole veel õhtujaan, katkemise koht, kus kogu olemine natuke katkeb ja siis tuleb uue lootuse aeg, see on see, kui päike on madalal ja õhtu on punane. Ja kui te olete vee ääres mere ääres ja vaatate loode suunas või lähed sinna mõne suure järve äärde ja taga v taga on, on punane taevas, punane, laskuv päike ja siis te tunnete hoopis midagi muud ja sellele lisandub veel varjund. Mis on poliitiline, siis me jõuame veel Eesti poliitikasse. Ja mõnigi kavalpea on küsinud, et me saame aru, punaste õhtute purpur ka oli seotud punaste purpurtigude tulek, et see on ju vene okupatsiooni algus aga ene ohtu idast, miks? Miks on siis pandud tekst, et loodest tuleb punaste õhtute ajal purpurtigude paar ja siis võib humoristlikud tõsiselt vastata. Nii et esimesed baasid ehitati mere äärde loodesse ja mandri poolt vaatasid, sest näed okupatsiooni, baasid tehti kõik sinna loojuva päikeseet ja see pulk, Burne punetus ei ole mitte ainult lootuslik õhturahu ja õhtuvalgus ja elutarkuse kokkuvõte, vaid on ka kohutavalt ehmatav, sest ma ei tea, mis tuleb poliitilist allegooriat vaadata, aga teine. Kõige lihtsam on, et see looduse piltsi, allegooria on inimelu ja kokkuvõte. Me kõik jõuame ükskord sellesse punase õhtu valgusesse ja siis on hea olla, aga me ei teagi, et aeg on lõppemas. Ma tean, et ma tulen kord jälle ja hakkan sind nõudma taga ja otsima igat su jälge, kus kunagi kohtus märada. Mu tulekuna aimates tunda siis kuuldavaid öölinnu karjet on hämarad ööd, minu tundlad. Neis Piret saan leida ning varjet kõik muistse, mis vajunud liiva. Mu tulek taasäratab üles, ehk küll teda kurjalt kiivalt aeg unustus peab oma süles siis nõu andma, Tarasinud jälle me päevi neid väheseid liiaks. Ning tundi ma kardan, kus jälle Mobivust kõik pudeneb. Liivaks. Laupäeva õhtu ja palgapäeva puhul mehed istuvad ivake koos, praasid ise määrdunud, ise mustad, räägivad autodest, jäikadest, proolit, brigadiri, kuradi mees küll talle näidatakse. Laupäeva õhtu pest unna lõhnavad kodud soojas ahjus on jahtuvad söögid pehmetes sussides maani mantlis kõike andestama veel valmis ootavat naised. Vaiksed kui vaimud. Mehed jõuavad siis, kui süda käsikaudu, koikusse kobivat sõnatult söömata, lehkavad õlist ja piinast. Ülekohus. Küla koerad igavusest hauguvad, Dariukset tihedusest pauguvad nõristavat noored neitsid silmavett justkui asitõendit andes, et südameid nii õnnetu ja õrn naaberkülas kiiksub, käeksub kiik üle mäe ja metsa. Kõik on kuulda siit. Aga siin polmetsa külas. Küll on vanemat õhtust Kiigelt käimist patuks panevat. Sestap noored metsikud, siin ristavad silmavett. Sestap näitsikute lõhkevadki, et kui oleks aastaid rohkem juba enam küsima, ei läheks papa-mamma luba. Seni aga las need koerad hauguvad. Seni, aga las need uksed pauguvad. Alanes kahekõne. See jäle raamistab sedasama juttu. Seal on kaks tegelast, ego ja alter ego alter ego tähendab eesti keeles minu, teine mina, et üks mina teenimina üks mina luuletamine kaebleb, teine lohutab. Esimene on siis ego, kes värsse loeb, see väärib tasu, kes värsse lood siis ees kasu, nii nagu see, kes võõraid veerib. Sest aeg su töö kõiku Suurpeerib. Alter ego, tee tööd küll tuleb tasu, kord tuleb kättemaks, kõik au ja häbi võlatavad kinni plaks ja plaks. Muidugi luuletajal võib olla mitmeid arvamusi, kuidas. Aga on juba kord selline komme, et et on kuulajaid kestnud, soovivad, et luuletusi valjusti ette loetakse ja on lugejaid, kes kes tahavad neid valjusti ette lugeda. Ja siin ei ole kirjanikul suurt midagi tähenda oma loomingu andnud nende kätte, kes taga kas vaikselt või valjuhäälselt käivad ümber nii nagu heaks arvavad. Muidugi luule ei ole argijutu jätk, nii nagu, või pikendus, nii nagu revolver ei ole käejätk või pikendus, ükskõik kui, kui loomulik ta professionaalil endale tundeks. Ta on ikkagi midagi, midagi teistsugust, noh, ei ole nii päris loomulik. Ja ja selle tõttu on ka võimalik lugeda, aga erinevalt autoril jääb alati see võimalus, et mitte kuulata. Ja teiseks teadmine, et see ei kao kuskile seemneks mustvalgel on ja mida ikka ja jälle või vaikselt nii tema ise kui kui teised kodus lugeda, aga tihti on, sellisel avalikul lugemisel on kätejuhatav funktsioon ta juhatabki uuesti vaikselt lugema. Üks pisike paat oli mere pääl. Ei tea mida, on ta siis seal? Kaks hingelist olid seal paadi sees. Nad lõbusõitjad ei olnud küll kalurikuube neil polnud, neil polnud ka põgenikud, paar neile olemas oli nende oma saar. Üks mureneid ajaski ilma pääl. Inimene on keeruline kopsu, maksa, Neeruline ei või salata ka seda, et tal rinna sees on süda, usk ja usutunnistus. Veresoonte ummistus. Täna ma luuletan läbi öö. See on lihtne. Heine töö. Harras tõsine. Sina magad ja mul on. Väsiks maailm vaid vihkamast. Hando Runneli sünnipäeva puhul kuulasime täna Hando Runneli luuletusi Eesti raadiovaramust ja Eesti esimese luulepeo salvestusest ja luulest ja luuletamisest rääkisid Hando Runnel ja Mikk Mikiver. Küsimuse esitas Sven Guntu. Luuletusi esitasid Hando Runnel, Jaanus Rooma, Andres Ots, Mikk Mikiver, Silvia Laidla, Juhan Viiding, Urmas Alender ja Ruja Anu lamp, Peeter Tooma, Härmo Saarm, Heino mandri, Indrek Sammul ja Piret Kriivan. Muusika on saatesse valitud varamu saadetest ja Hando Runneli tekstidele loodud lauludest tänama. Luuletan läbi öö igal vennal vaate viis. Kaua sa kannatad? Maa tuleb täita, lastega ei saa me läbi, Lätita siinkohal soovitangi taas kätte võtta. Ta mõni Hando Runneli kogu riiulist või raamatukogust leiate kindlasti mitu mitu luuletust, mis on lauluks tehtud, mida ei mäletagi, et seegi on ikka ja jälle just Hando Runneli tekst. Valiku Hando Runneli luuletustes tegi saate toimetaja Piret Kriivan. Soovin head Runneldamist.