Tere täna 100 aastat tagasi, 23. detsembril 1918. aastal sündis rahvateadlane Ants Viires ilma kelleta on eesti etnoloogia teadust raske ette kujutada. Täna tähistame keelesaates tema sajandat sünniaastapäeva ja saates saab arhiivilindilt sõnaga Ants Viires ise sest eesti keel oli Ants Viires jaoks väga oluline ja seetõttu on keelesaates temast rääkida põhjust kuhjaga. Miks täpselt, see selgub, üsna peab. Saates on Eesti keele instituudi vanemleksikograaf Jüri Viikberg. Tere päevast. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Ants Viires oli ilmselt mitme põlve etnoloogide vaimne liider. Jah, sest kui me mõtleme tagasi etnograafia või etnoloogia ajaloole Eestis, siis see ei ole ju väga vana teadus üldse. Selle alguses oli soomlane Ilmari Manninen, kes selle tartus välja arendas. Ja sealt hakkasid tulema juba ka meie enda esindajad eeskätt Ferdinand linnus ja Gustav ränk esimene etnograafiaprofessor Tartu Ülikoolis. Ning nende õpilased olid ühtlasi nüüd järgmine sugupõlv, kes rahvateadust Eestis edendasid ning Ants viires on olnud kindlasti üks kõige märkimisväärsemaid esindajaid. Juba seetõttu, kui me vaatame, mida tema elu sisaldab ja see on sedavõrd rikas, et meie saates me võime siin puudutada üht või teist külge, aga päris ammendada me seda kindlasti ei suuda. Missugused on tema kõige olulisemad teosed etnoloogia alal, enne kui me siis keeleasjade juurde läheme? Kui alustada tema isiklikest suurtest uurimustest, siis tingimata tuleks esile tõsta tema väitekirju. 1955. aastal sai ta ajalookandidaadiks ja tema väitekiri oli rahvapärane puutööndus. See ilmus viis aastat hiljem ka juba raamatuna. Ja see on olnud üks Ants Viires ja visiitkaart. Nii et kui sellele järgnes 1978. aastal juba ajaloo doktoriväitekiri ja see oli talurahva veovahendid siis sellega oli läbi uuritud juba kaks väga olulist valdkonda rahva teadvuses. Ning sellega on Ants Viires juba puhtuurijana kindlustanud oma koha meie teadusajaloos. Aga Ants Viires oli ühtlasi ka selliste ühisettevõtete initsiaator ning tänu temale on hilisematel aegadel koos kolleegidega on ta välja andnud ka koguteose Eesti rahvakultuur. Ja see on juba tõeline entsüklopeediline käsiraamat. Et sealt võib vaadata nii igasuguseid valdkondi, mida see Eesti rahvakultuur endas sisaldab ja mida sealt kõike leida võib. Ning hiljem on ilmunud ka näiteks Eesti rahvakultuuri leksikon jällegi kollektiivne töö. Ja peale selle on ta olnud ka väga muhe oma eriala tutvustaja. Nii et kui me mõtleme selliste raamatute peale nagu puud ja inimesed 1975 juba, kus tunnipuudest ja mis nendest kõike teha annab. Ja siis hakkasid tulema vana eesti rahva elu väga tore ülevaade just nimelt lugemiseks, mitte niivõrd õppimiseks ja uurimiseks. Ja siis tulime jõulude lugu. Ja enamasti on nendest ilmunud ka kordustrükke, nii et see tähendab, et inimestele on need raamatud korda läinud. Aga kui need alguse juurde tagasi tulla, siis või alguse juurde tulla, siis tegelikult tants viires ülikooli läks õppima filoloogiat. Jah, nii see oli. Võimalik, et siin oli oma osa juba perekonnal koduses õhkkonnas, igal juhul ta ise on meenutanud, kuidas Ta suutis oma emale selgeks teha, et tal on tingimata vaja tellida ajakirja Eesti kirjandus. Siis ta oli alles gümnaasiumiõpilane. Ja ema tellis selle, nii et Ants viires hakkas juba gümnasisti põlve suurima tolleaegseid, et humanitaarväljaandeid. Ja loomulikult oma suur osa oli siin Treffneri gümnaasiumile. Johannes Silvet, Richard Kleis, Arnold Kask. Nii mitmedki neist olid hiljem juba ülikooli õppejõud ja nende osa tollaste gümnasistide arengus oli oli kindlasti väga suur. Sealt tulid ka juba ladina keel ja saksa keel ja inglise keel. Nii et see oli väga hea kool. Nii et mingis mõttes see eesti filoloogia valik ei olnud väga juhuslik. Ja tõepoolest need asjad, Ants Viires juba tollal huvitasid. Ning siis ta läkski 37. aastal Tartu ülikooli. Tuli keeleliselt andekas, oskas palju erinevaid keeli ja kirjutas ise luuletusi ja, ja lastejutte. Andekas oli ta päris kindlasti, aga see andekusele on vaja anda ka head haridust ja et sellega käib kaasas ka sihikindlus oma huvide ja eesmärkide saavutamisel, siis see kuulub ka kindlasti Ants Viires juurde. Aga ülikoolis tal selles mõttes oli, oli kuidagi loomulik. Ta valis oma erialadeks eesti keel ülemastmes kirjandus, keskastmes, rahvaluule alamastmes, aga siis oli veel inglise keel, filoloogia ülemastmes. Et see, mis teda ka väga paelus, oli just nimelt inglise filoloogia ja tollases ülikoolis normaalselt edeneda, siis kõigepealt tuli sooritada ladina keele eksam ja üks võõrkeele eksam. Ning see oli selline justkui künnis. Ja alles seejärel võisid sa hakata valima juba teisi loenguid ja eksameid, aga see oli see elementaarne algus, mis tuli teha ja tänu sellele, et gümnaasiumis oli ta õppinud nii ladina keelt ja saksa keelt ta juba valdas ka siis nende nende asjadega ta ei pidanud väga palju aega viitma. Ja siis oli tal võimalik juba süveneda filoloogilistest testrit liinidesse, ta hakkas juba siis eksameid sooritama. Ja Ta oli siis ka nii enesekindel, et kui ta 38. aastal juba oli esimese õppeaasta läbi teinud, siis ta mõtles, et nüüd on õige aeg käia sõjaväes ja siis ta läks kaitseväkke. Kaasluuletuse kirjutas ta siis noorest põlvest alates ja kuni elu lõpuni tasapisi. Nii palju, kui mina olen tema memuaare lugenud ja asjaga kursis olen, siis see aasta oli 1941, kui ta avastas endas luulesoone ja kui, kui ta siis luuletuste kirjutamisel enam tõesti vastu panna ei suutnud, aga siis olin, siis olid mängus juba sellised. Siis ta oli juba kavaleri osas. Aga siis ta oli ikkagi veel loomulikult üliõpilane ja kaitseväeteenistus ei läinud tal nüüd paraku tavalist rada, sest kui tal aasta läbi sai, siis 39. aasta suvesündmused olid sedavõrd ärevad, et tema kaitseväeteenistus pikendati veel poole aasta võrra. Nende 39. aasta augusti ja septembri sündmuste aegu oli tema Eesti kaitseväes ja, ja alles esimeseks jaanuariks 1940 sai ta Petserist koju. Ta teenis Kuperjanovi pataljonis algul tart, kus hiljem oli see viidud ka Betsyerisse. Nii et tal neid sõjaväe memo haare jäi kindlasti paljud asjad rääkimata. Aga neid oli tal päris huvitavaid üks tema tolleaegseid sõjaväelisi ülemaid oli muide Peeter Lindsaar, hilisem Austraalias elanud eestlane, keda me nimetame väliseesti kirjanikuks mitmete huvitavate teoste autor. Ja kui Ants Viires sõjaväes mingeid raamatuid luges, siis siis lint saarele, sellised asjad jäid alati silma. Aga nüüd me ikka oleme veel keeleteemadest natukene kaugel, aga siiski ma tahaksin küsida selle kohta, et rohkem kui see Eesti kaitseväes teenimine ja selle ajapikendus mõjutas ilmselt tema hilisemat elu. See, et ta pidi saksa okupatsioonivägedes teenima. No kõigepealt tema elu ikkagi mõjutas see, et ta oli sõjaväes ja tal poolteist aastat oli ta stuudiumist eemal. Ja see tähendas seda, et kui tuli 1940. aasta suvi ja need punased sündmused, mis kaasa tulid siis 40. aasta sügisel oli Tartu ülikool juba muutuste lävel, sest et siis hakati seda reorganiseerima Nõukogude ülikooliks, nagu see nõukogude liidus mujal oli. Ja siis selgus, et et need, kes olid oma eksamitega juba piisavalt edenenud, need võisid lõpetada vana süsteemi järgi ja need, kellel eksameid oli tehtud vähe siis nemad pidid lülituma just nimelt sellesse Nõukogude süsteemi. Ants Viires käis dekaani Andrus Saareste jutul ja küsis, mida teha. Tema tahaks jätkata senist süsteemi ja siis saarestel ei olnud talle muud nõuet, nüüd tee nii palju eksameid, kui sa vähegi suudad. Just nimelt selle talvise sessiooni ajal, et see võib otsustada siis seda Ants viires tegigi. Siis ta tegi eksameid August Annistile ja Aristele ja saarestele ja ja sai oma sellise nii-öelda keskastmeeksamid tehtud. Ei olnud hoo ega hoobi vahet just, aga siis selgus, et kuna inglise filoloogia-s on nii palju eksameid ja tal ei olnud mitte ühtegi neist veel tehtud praktilisi töid, oli seal ja igasuguseid muid ülesandeid muidugi ka kirjalikke töid. Ja see nõukogude korra tulek tähendas nüüd seda, et et siis ta vahetas kiiresti inglise filoloogia etnograafia vastu, sest et seal oli eksameid vähe ja seal olid tal juba mõningad asjad juba kuulatud, sest tolleaegse eesti filoloogia stuudiumi juurde kuulusid ka etnograafilised reaaliad ja, ja neid pidas Gustav ränk. Ja kuna need olid niivõrd paeluvad ja huvi pakuvad, siis see etnograafiavalik oli tema meelest ka juba väga meelepärane. Ja selleks, et ülikooli kiiremini lõpetada ja et pääseda sellest nii-öelda reorganiseerimisest, siis sai eesti filoloog-ist sai etnograaf. Nii, aga et mis edasi tuli siis esialgu veel selliseid väga drastilisi muutusi ei toimunud, tema nii-öelda erialasel teel. Pingeline ja väga hull olukord oli muidugi juba seetõttu, et ju sõda käis. Kuna oli sõjaaeg ja selline päris tavaline või igapäevane stuudium oli ikkagi ju häiritud. Siis 42. aasta algul oma õpingute kõrval õnnestus Ants Viiresel saada juba ajutine töökoht Raadil, Eesti Rahva Muuseumis. Ja 43. aastal sai ta ühtlasi ülikoolilt kätte juba ka tunnistuse lõputunnistuse oma keskastme õppekursuse lõpetamise kohta. Nii et see tähendas juba teatud kvalifikatsiooni. Ja loomulikult tahtis edasi õppida ja need kavatal muidugi olid. Ja see, mis nüüd edaspidiseks asju määras. Ja juba tollal ka, et 44. aasta veebruaris toimus üldmobilisatsioon ja see puudutas ka kahte venda Kalle ja Ants Viires. Nii et nemad läksid Saksa politsei pioneeripataljoni, mis tegeles kaitseehitiste rajamisega ja sellist kaevikute kaevamisega. Aga Ants Viiresel õnnestus saada staabis kirjutaja koht, esialgu kui nad olid Tartu lähistel, aga kui neid viidi edasi juba Värska kanti, siis seal oli ta tavaline soldat. See kestis küll lühikest aega veebruarist kuni juulini. Siis ta juba pidas targemaks sealt salamahti kaduda ja levitas kuuldusi, et ta läheb kohe-kohe Soome ja teda enam siinmail kauaks ei ole. Nii et see oli nüüd siis moodus, kuidas ja Saksa sõjaväest pääses. Aga sellest pidi ta hiljem juba korduvalt ka aru andma ja ja see Talle edaspidi ikkagi teid ei sidunud. Tulnud see tähendab ka seda, et teda näiteks ei valitud ametipostidel, et lihtsalt töötas vaikselt ja rahulikult, nokitses teadlasena. No esialgu see oli võimalik, sest 46.-st aastast sai temast Tartu ülikooli aspirant. Tema juhendaja oli Harri Moora ja Harri Moora, oli ka see inimene, kes teda tõepoolest väga juhendas, kes temast hoolis ja ühtlasi suunas ka loenguid pidama. Nii et Ants viires on küll etnograafina suhteliselt või üsna vähe loenguid pidanud oma teadlasetee jooksul, aga et teda rakendati juba aspirandina siis see tähendas ka seda, et tema nii-öelda kõneoskused ja kirjutamise oskused ja, ja kõiki neid saida harjutada juba nii-öelda väljakujunemise ajal. Ja tema teemaks oli siis loomulikult Eesti rahvapärane puutööndus, millega ta tegelema, kas ja see tähendas loomulikult ekspeditsioone, see tähendas mööda külasid käimist, inimestega rääkimist ja ja nende käest info küsimist ja pildistamist ja kõike seda. Ja 50.-ks aastaks oli tal enam-vähem see väitekiri juba valmis. Ainult et 49. aasta suvel ta kaotas koha ülikoolis, siis hakkasid need minevikku aastad juba endast märku andma. Ja kui ta üritas leida mingeid muid rakendusi endale just eriala mõttes või, või siis ka humanitaaria mõttes, siis seda võimalust ta ei leidnud. Ja 49. aasta suvest kuni 51. aasta alguseni oli ta sisuliselt ripakile. Ja siis leidis ta sellise töökoha nagu Elva tööstuskombinaat kuhu ta sai tööle arveametnikuna. Nii palju tal oli tervet mõistust ja ja sellesse ametisse suutis ta ennast sisse elada. Ja kui aasta oli seal vastu peetud, siis 52. aastal kolis perekond Tallinnasse ja siis tal õnnestus saada saku tehnikumis eesti keel, saksa keel, inglise keele õpetaja ametikoht, kus ta töötas 56. aastani. Nii et 49.-st aastast kuni 56. aastani oli tal selline ekslemist periood ja sellised sundkäigud kuidas ennast ja oma peret elatada ja samas siis jääda ka ikkagi oma eriala juurde. Õnneks vahepeal oli nii palju asjad muutunud, et 55. aastal õnnestus tal väitekiri tartus kaitsta. Nii et 56.-st aastast alates sai ta siis ametisse juba Tallinnas ajaloo instituuti ja sinna jäi ta 40-ks aastaks. Nii ja nüüd, et keeleteemade juurde Ants Viirese ja ja keele juurde tagasi tulla, kuulame vahepeal ühte Ants viires luuletust. Männimetsa all polnud, lõpp on selle luuletuse pealkiri ja selle on lugenud Eesti raadios Andres Ots. Männimetsseal polnud lõppu. Päevast päeva rändasime helepruunide, lillakashallide kahvaturohelise samblaga tikitud tüvede salapärata sammastikus mis kandis rohetavate okste hõredat katust liival ja paluka vartel ja kannarbikul ja kõigil helendavaid tüvedel. Meie ümber mängis laiguti päike. Hommikut päike, keskpäeva päike, õhtupäike, hommikupäike. Mets oli ühtlaselt hele ja avar, laineina tõusvale langeval maal vahel väikesed avandikud. Kõik see tuttav armetust tuttav oleks tahtnud näha mõnd sünget mustavat rägastikku või rabasood vaevakaskede, kidurate, kääbusmändide ja salalike laugastega. Või vähemalt üht ähvardavat kest pimenevat metsa, hirmul, ootele tardunud puid. Kuid ei, päikel haigutas metsaalust ja kõik oli ühtlaselt rõõmus ja nukker ja hele. Siis tulid ka karud. Iga murdunud tüve ümber mängis kolm kohmakad karvanassi, kolm mõmmi söövad väikest jõmmi. See oli Ants Viires luuletus männimetsa all polnud lõpp. Oh meil oli juttu, et Ants Viirese luulesooned läksid lahti juba umbes 1941 sellises noores eas õitsva seas ja kindlasti oli tegemist tunde luuletustega. Aga kui me nüüd oleme puudutanud ka neid saatuslike aastaid, mis tulid juba selle nõukogude okupatsiooni tingimustes kui Ants Viires oli kaotanud oma tööd ja tegemised, siis see oli tõesti juba kord, kui ta kahetses, et ta 44. aastal siit ära ei läinud. Aga kuna tal oli pere, kuna tal oli igasugused muud asjad ümberringi, siis ta sai hakkama nende kõhkluste ja asjadega, aga see, mis teda kindlasti toetas, oli selline vaimne tegevus. Ja me vist ei suuda kujutada, kui vaene ja armetu see 50.-te aastate algus oli. Aga vähemalt Ants Viires leidis ühe väljapääsu selles, et ta hakkas koostama oma tarbeks antoloogiat Eesti senisest kõige paremast luulest kuhu ta valis siis meie tippluuletajate teoseid lihtsalt, et see oleks tal käes, et see oleks tal olemas. Sest et nende tolleaegsete Ralf parvede ja Feliks Kotode ja Minni nurmede ja nende loomingut Ta lihtsalt ei ei, ei armastanud nii väga kui meie tõeliselt häid luuletajaid. Ja kindlasti oli juba see aeg, kus ta ise ka sugestiivse tuulet kirjutas aga tal oli sedavõrd head närvi, et ta kirjutas. Aga ta maldas oma kirjatöid lastaga sahtlis laagerduda. Nii et ta ei andnud neid oma tollasesse ühiskonda sobimatuid mõtteid mitte tsensoritele haugutada ega solgutada ja ta elas nende aja lihtsalt üle, et nende luuletuste aeg tuli hiljem, et kaheksakümnendatel juba näiteks ilmusid näit, et need tema luuletusi loomingus ja 91. aastal ilmus ka poeem juba trükis seitsme maa ja seitsme mere taha. Aga kui palju ta siis keelealaseid kirjatöid avaldas või kirjutas? Ants Viires võib ikkagi loomulikult eeskätt nimetada väga suureks rahvateadlaseks, aga kui me hakkame nüüd vaatama seda, mida ta on kirjutanud keele kohta või keelest või keeleasjadest siis on seda üllatavalt palju. Ja kui me tutvume tema elulooraamat tuga läbi heitlike aegade Messi ilmus alles 2011 siis minu jaoks oli väga üllatav see, et oma keelekirjutisi Ta ei maini seal üldse. Aga kui ma tegin temaga intervjuu keelde kirjandusse, kui ta sai 90, siis sellesse intervjuusse on ta ise andnud väga häid andmeid. Ta ütleb seal, et 50 aasta jooksul on ta Keeles ja Kirjanduses avaldanud 55 kirjutist, seega 1,1 artiklit aastas. Ja minu meelest niisugune tulemus teeb au isegi noh, elukutselistele keeleteadlasele, et lisada tuleks siia vähemalt kümmekond asja, on tal ilmunud veel emakeele seltsi aastaraamatus või kuskil mujal, et igal juhul juba selle kirjutiste hulgaga, seda võib nimetada päris heaks tulemuseks. Aga neid keelekirjutisi on tal loomulikult mitmest valdkonnast. Ja nende keeleasjade puhul tahaksin ma rõhutada näiteks aastat 1958. Ja siis Ants viires on juba ajaloo kandidaat, ta töötab ajaloo instituudis, ta on naha ja karvadega etnograaf. Ja 58. aastal ootab ta kärsitult, et hakkaks ilmuma ajakiri, keel ja kirjandus, mis tol aastal ilmuma hakkas. Ja selles esimeses aasta käigus ilmub Ants Viires artikkel hädas suure ja väikese algustähega. Et see näitab, et ta oli väga tähelepanelik ka tollase keele elu suhtes ja kui võimalik, lõi kaasa. Et igal juhul selle keelekorralduse alale ta kindlasti ei, ei tükkinud. Aga vähemalt, mis puudutas tema eriala siis need, tema keelekirjutised on väga huvitavad kombinatsioonid nii oma mingitest rahvakultuurinähtustest, aga ühtlasi antakse sellele kogu keeleline taust ja kirjeldatakse kogu seda keelelist külge. Ants viires on nüüd olnud selline suurepärane juhtum, kus rahvateadust on ta pidanud silmas kõige laiemas mõttes. Ja ta ei ole ranget vahet teinud ei etnograafia all folkloristika ajalool. Ja kui ta näiteks 58. aasta augustis käis Pihkva oblastis uurimismatkal ja seal ta uuris nii elamuid kui ka kõiki neid talupojatöid, siis 59. aastal ilmus tal Keeles ja Kirjanduses artikkel sõnavaralisi paralleele Peipsitagustes vene murrakutes ja eesti keeles. Nii et oma sellise kogumistööga ja ainelise kult tuuri-ga seoses leidis ta just nimelt selliseid leksikaalseid seoseid. Et vene keeles oli selliseid sõnu päris palju, mis olid väga sarnased eesti sõnadega näiteks vene viiska ehk meie viljaviskamise kühvel või siis redeli, vankri redel või Camor, puust haamer, vene Rungi vankri lõugud ja see on just nimelt sama, mis võru Rungi. Et viire seal oli kõrva selliste keeleliste nähtuste jaoks ja need osutasid siis nii omaaegsele eesti asustusele sealkandis kui ka sellele, et tegemist oli eesti keele otsume otse mõjudega vene murrakutest. Ja see, kus tema selline akadeemiline stuudium jälle kasuks tuli, oli näiteks tema 59. aasta artikkel eesti vanemleksikograafia etnograafialisandeid Eesti rahvariiete ajaloole. Ja see oli nüüd juhtum, kus ta kasutas ainult vanu leksikoni Airi Stahlist kuni Wiedemanni nii välja ja nende keeleandmete põhjal kirjeldas ta siis tolleaegsete naisterahvariideid eeskätt seelikuid. Sest et Nende vanade sõnaraamatute abil oli võimalik näidata nende esinemisaega aga ka nende levikut, et mis maa-aladel ja kus kandis neid kasutati. Nii et ta alguse paigutas siis villase vaipseeliku aegadesse, mis põhja eestlastel kandis nimetust ümbrik, aga lõunaeestlastel oli see kõik mulkidel ja pärnakatele. Ja siis edasi juba linane tööseelik, kui oli lõuna-ja Ida-Eestis palla pool või vallapoolik aga avaram ja volditud seelik ilmus 18. sajandil ja selle nimi oli, et Lõuna-Eestis ja triibuline seelik Põhja-Eestis ja undruk oliisaksikumate linna, naiste riietusese. Ja loomulikult autor lõpetab tõdemusega, et vanad leksikonid sõna- sõelumisi tuleks jätkata. Et need vanad leksikonid sisaldavad väga palju. Aga samas avastab ta, et et 1781. aastal on juba ilmunud eesti keeles Kaisa vari kokaraamat köögi ja kokaraamat, mis rootsi keelest eestimaa keele üles pandud on. Seda oli 717 lehekülge ja ligi tuhatkond. Retsepti ja viires kirjeldab neid toidutegemisi ja seda, kuidas hiljemalt tolle teose kaudu on eesti keelde jõudnud juba puljong ja pasteet Ra kuu pott ja puding. Murre taigen ja pubert. Et eesti keelde jõudsid need sõnad juba 18. sajandil. Aga see tähendas ikkagi ainult sakste ninaesist ja eestlaste keelele jõudsid need hoopis hiljem. Millal ja kuidas seda teeb autor juttu juba nende hilisemate kokaraamatutega seoses. Et väga orgaaniliselt on ühendanud viires oma kirjutistes just nimelt selle oma rahvateadusliku teema ja keeleteema. Kas Ants Viires ka, kas ta tegeles ainult vanade sõnadega ja vanade nähtustega või ta mõtles ka mõned uued sõnad ise välja, päris? Alati ei ole küsimus selles, et sõnu oleks puudu vaid tihtipeale tuleb leida selliseid sõnu, mida kõik ei, ei tea, mis see tähendab ja siis on väga hea võimalus neid seletada. Et niisuguseid näiteid on tal ka, tal on väga huvitav artikkel, kuidas ahvist sai inimene 1969 ja siin see on selline keeleajalooline tüütav võtab kaks sõnamäärkass ja marakratt, mis on natukene vanamoeliselt sõnad aga eesti keeles kaua elanud. Ja teda huvitab, kust need on tulnud, sest et ei olnud õigeid seletusi veel tol ajal alamsaksa märkad ja Saksa katse tähendavad ahvi ja tegemist on laensõnaga eesti keelde ja need eesti keeles tähendavad kasimatut last või kriimsilma. Ja siis hakkab ta nüüd üritama seletada, et kust, miks on nüüd selline kriimsin laps järsku saanud oma nimetuse ahvi järgi. Aga et ta leiab, et tegemist on rahva ütlemioloogiaga sest see väike loomakene meenutab pigem kassi ja ta toodi Euroopasse üle mere Aafrikast, nii et eesti keeles peaks ahvi nimetus olema meri, kas mitte määrkass, aga see määr, kas on juba nii vanasõna esineb huupeli sõnaraamatus 1780. Nii et tegemist on ülekandega nii, et eesti sõna määrima ja on viinud mõtteid selles suunas, et et on kasutusele tulnud sõnamäär, kas ja mitte meri, kas Ants Viires seal oli selline ka hea oskus leida huvitavaid sõnu, millel on natukene hämar tagapõhi, kust nad on tulnud ja miks nad just niimoodi on oma selle sõna koju saanud. Ja ta on seletanud ka näiteks tengelpunga ja hundilaut leivapätsi ja päts ahju. Et näiteks tengelpung on selline omapärane kontaminatsioone, see tengelpung, mis peaks tähendama nüüd rahakoti, eks ole. Et selle esimene osa oleks just nagu saanud mõjutusi vene keelest, tingi ja pung on jälle alamsaksa laen, mis on seostatav ka rahakotiga. Aga kui nüüd saksa sõnadenkel Puhhi mõtelda, siis tegemist on lihtsalt sellise taevaraamatu või märkmiku ka. Nii et ühest küljest oleks nagu saksa laen, aga nende teiste keelte mõjul on eesti keeles see tähendus nihkunud ja sõna on hakatud kasutama teises tähenduses, nii et see meie tengelpung sinna me ei pane mitte oma mõtteid kirja, vaid seal on ikkagi natukene seda Sest kui on Sirvisin enne saadet ka Eesti rahvakultuuri leksikoni ja näiteks leidsin siit väga huvitava sõna tarutuur. 21. sajandi inimene ilmselt mõtleb, et see on mesilased tuuritavad ümbert aru ringi, aga tegelikult On nõgusa teraga ja putkesse käiva pika varrega tuurataoline riist millega õõnestati tee taru puid ja pakt harusid, kuid ka ummikuid. See leksikon ilmselt on oluline kõikide etnoloogide etnograafide töös tänapäeval. Päris kindlasti, sest kogu oma uurimist jooksul nende aastakümnete jooksul jääb mulje, et Ants Viires kogu aeg just nagu valmistas end taoliste kokkuvõtlikke käsiraamatut jaoks ja, ja tema selline pädevus ja teadmised järjest andsid talle paremad võimalused. Et see Ansireze koostatud ja nelja kolleegiga kirjutatud rahvakultuuri leksikon sellest on ilmunud juba. Et see ongi omamoodi kokkuvõte senisest uurimistööst. Ja samas on ta just nimelt selline oskussõnavara või terminoloogia käsiraamat mille poolest on ta väga hea. Seda teavad kõik, kõik need, kes on seda juba kasutanud. Aga et siin on esindatud kõik need Eesti rahvakultuuri kesksed valdkonnad nagu eessõnas on seal mainitud, milles avalduvad omaaegse maarahvamaast ja mullast välja kasvanud iseärasused. Ja keeleinimeste jaoks on see ka väga rõõmustav väljaanne, sest et esemete ja nähtuste levikut, et on siin iseloomustatud ka murdealal, Aluti, et siin on ka murdealadele iseloomulikku sõnavara lisatud. Nii et näiteks kui märksõna on Hauskar, siis on siia juurde, selle kõrvale on pandud ka saarte ja läänemurdele omane kapell. Ja siis on loo, mis esineb idamurdes ja lõunaeestlaste pilk. Ja kui on märksõna kodukäija, siis sealt kõrvalt me leiame ka külmkinga ja hiidlaste noogu või Lääne-eestlaste kääpa. Ja loomulikult jällegi on siin tähelepanu juhitud ka sõnade päritolule, kas nad on oma sõnad, kas nad on laenatud. Nii et katk ja katsik on Eesti oma sõnad, aga kaste ja katus on juba Läänemerekeeltes laiemalt kõblas ja regi on balti laenud, Koppel ja korv on pärit alamsakslast. Ja asja teeb veel rikkalikumaks see, et siia on lisatud vastajaid saksa ja inglise, soome ja vene keeles. Ja veel väga rõõmustav nähtus on see, et siin on joonistused just et need joonised. Sest et siis on võimalik ühtlasi ka näha, kuidas nad välja näevad. Nii et kui kunagi plaaniti suurt Eesti murrete sõnaraamatut ja unelmates olid ka seal iga artikli juures joonistused ja skeemid, siis kahjuks ja ei saanud teoks, aga vähemalt nüüd miinimumkava ulatuses on selles rahvaleksikonis need esindatud ja vahemärkuse korras. Tuleks öelda, et need illustratsioonid iseloomustavad Ants Viires töid üleüldse. Nii et kui ilmus tema Eesti rahvapärane puutööndus siis sellele reageeris juba oma tänusõnadega Andrus Saareste, kes tollal koostas Rootsis Eesti mõistelist sõnaraamat. Et nende jooniste kaudu ja nende Ants viires seletuste kaudu oli tal, sellest oli tal kasu oma sõnastiku tegemisel. Nii et 60.-te aastate algul Saareste hakkas Anspiresele saatma ka oma sõnastikku vihikuid justkui tänutäheks. Ja vahemärkuse korras nüüd selle leksikoni juurde, et siin mõningate pisiseikade kaudu tuleb välja ka Ants Viires Lõuna-Eesti pärit. Et kui vaadata sellist, siin on märksõna pang. Ja selle kõrval on siis esitatud ämber ja ämber on siis põhjaeestlaste murdesõna. Jüri Viikberg. Me ilusaid tants, Viiresest võiks rääkida veel mitu saadet, ka temast kui keeleinimesest. Et igal juhul, kui nüüd vaadata seda, millise jälje on jätnud tema kõik need uurimused, kõik need tema kapitaalset tööd siis kõik need on väga tähtsad. Aga millegipärast on ikkagi selline kõige silmatorkavam panus näikse olevat ikkagi sellistel asjadel, millel on seos ka tegeliku elu ja praktikaga. Ja seetõttu nüüd Ants Viires puutööraamatud ja puud ja inimesed on see tema looming, mis on tõesti läinud rahva hulka ja mis on ärgitanud ka käsitöömeistreid sealt õppust võtma ja neid järele tegema, seda edasi arendama. Et vähemalt rahvateadlase jaoks võiks olla kõige suurem kiitus. Kui nüüd Rahvas võtab seda kuulda ja hakkab tegema nii, nagu tema on kirjutanud. Aga mis keeleasjadesse puutub, siis Ants Viires jaoks on need keele ja rahvakultuuri asjad olnud, et väga tihedalt seotud ning ta ise oma keeleliste harrastuste ja huvide kohta on öelnud nii. Keeleteaduslik koolitus on oluliselt määranud kogumu uurimuslikku tegevust. Tõsiselt mõjutasid mind professor Saareste filosofeeriv keelekäsitlus professor Mägiste täpne töö, eriti etümoloogiat vallas, aga eelkõige hea sõbra Paul Ariste alatine aktiivsele uurimisele ergutamine. Keel on vaieldamatult üks tähtsamaid kultuurilise olemuse väljendusvorme. Nii ma siis olengi püüdnud oma rahvakultuurialast kirjatööd võimaluse korral siduda keelelise analüüsiga. Ma tahaksin Ants Viires puhul rõhutada veel ühte ja ühte momenti ja see on seos oma põlvkonnaga. Ants viires on meie rahvakultuuri ja rahvateaduse ajaloos just nagu selles mõttes erandlik, et tema kõige lähemad kaaslased Helmut Haagar, Ilmar Talve ja teised läksid ju välismaale, Gustav ränk ja teised. Aga seos oma põlvkonnaga on ikkagi erakordselt tähtis. Et kui me mõtleme nendele inimestele, kes sündisid 1900. aastal või selle ümber. Ja see võimas põlvkond oli näiteks Harri Moora ja August Annist, Oskar Loorits, Julius Mägiste, Elmar muuk. Ja need olid need vaimustunud noored, kes Eesti riigi rajasid. Aga need, kes sündisid vabadussõja aegu 1000 918919. Ants Viires, Ilmar Talve, Aarne Vinkel, Juhan peegel. See oli juba see vabas Eestis sirgunud põlvkond keda iseloomustas pühendumus ja missioonitunne, ehitamaks Eesti kultuuri ja teadust edasi. Ja hädasti kulusid ära need, kes ei lahkunud 44. aastal läände vaid jäid kodumaale, nii nagu Ants Viires. Isegi kui nad seda hiljem võisid kahetseda. Sest eriti hädasti oli neid vaja just okupatsiooni umbsetes tingimustes. Legendaarsest rahvateadlasest Ants Viires Est rääkis Eesti keele Instituudi vanemteaduri Jüri Viikberg. Minu nimi on Piret Kriivan ja Ants kiiresele. Tema 100. sünniaastapäevale pühendatud saate lõpetab Ants Viires ise, kes esines 2007. aastal oma 88. sünnipäeval Eesti loo saates jõulud ja näärid. Tänapäeval pannakse küünlad ka kuuse peale ja tänapäeval süüdatakse küünlad jõululaupäeval ka kalmistutel haudadel lähedaste haudadel. Kui vana see komme all. Kalmistutel süütamise komme see Andres 20. sajandi algul hakanud levima ja Eesti oli üks üle terve Euroopa vistiks varasemaid kohti, kus kalmistul hakati küünlaid põletama. See on just enne esimest maailmasõda olid minu andmetel just Tartus, hakati kõigepealt põletama kalmistul küünlaid 1907 või midagi, umbes nii, kui õnneks üks ema piis kalmistule oma poja hauale küünlajänese, kes hakkas seal edasi arenema, aga laias kombeks ta sai, ütleme Eesti esimese iseseisvuse ajal siis nimetada, sest kaheksakümnendail ja kolmekümnendail aastal eriti ta muutus täiesti üldiseks. Ja siis noh, mina ise mäletan siis, kui tulid need igasugused okupatsioonist meile 1940 ja häda siis oli see komme ikka täiesti üldine juba. Ja see väikest viisi kujunes demonstratsiooniks ka okupantide vastu, siis ütleme Nõukogude okupatsiooni alguses, eriti et siis ikaadi olid küünlad. Jõuluküünlad olid nagu väike meeleavaldus, et need kalmistu põletati. Rääkis rahvateadlane Ants Viires. Viite saatele jõuludest, ionääridest leiate keele saate kodulehelt. Kõike head kuulmiseni.