Kirjutamata memuaare Eesti NSV rahvakunstnik Alfred Rebane. Kuna kalenderteatmiku näitavad sünnikohana Suure-Jaani Reana üheksas juuli 1902 kõneleb tänases saates 75 aastane näitleja lahtisi lehti kirjutamata mälestuste raamatust. Esimene teatrielamus. Esimene teatrielamus raske meelde tuletada, kuid ma arvan, et see oli vist Viljandis, kui ma nägin Särevi lavastatud Schilleri röövlid. Särev on minuga ja aasta mees ja kuna tema oli koolitöö kõrval ja siis ta oli juba kirjutaja kohtus tegi näitekunsti antagi suuri, lavastasin tolle aja mõttes Tauri Schilleri röövlid, need on masslavastus ja vot seal ta kutsus mind sinna ja see oli nagu esimene niisugune suurim elamus, aga noh pärast hiljem muidugi on palju olnud, sest Viljandis oli kaks niisugust näitetrupp, üks oli Koidu seltsis, praegune Ugala ja teine oli käsitööliste seltsis. Käsitööliste seltsis mängiti opereti aga Ugalas või Koidu seltsis. Mängiti rohkem nisust, tõsisemaid asju juba nagu. Autodi takt ise hakkas tegema neid, ega tal mingisugust ettevalmistust selleks ei olnud, et lavastada. Ta on teada ka, mis tase võis olla. Muidugi seda, mida ta oskas, mida ta tunnetas, seda ta tegi võrdlemisi siiski need lavastused, mis ta tegi, olid päris nii. Päris kobedad, nii nagu öeldakse. Aga tänapäeva mõttes muidugi nad on kaugel sellest, mis teater on. Nii et jah, säält sain manni esimese tõuk. Aga no isema alustasin nii, ütleme esimene laval olemine või seda ei saa öelda, et näitemängu tegemine oli Sürgaveres, see on minu alaline koht, oli isal töökoht, Sürgavere oli mõist tol korral ja pärast revolutsioon ja muidugi siis tehti ka näitemängu, mängisime mõisa küün, siis nali tehtud laava ja mõisatöötajatele. See oli päevade revolutsiooni otsekohe. Sinna tuli üks endine Viljandi näitleja Andres Tuck. Ka niisugune, juba kõva-kõva näiti juht, lavastas pira Peetri tõstamendi, see oli mu esimene osa. Aga ma tean seda, et, et ega see Põgus tagasivaade teatriteele. Lavategevuse algus. Aastal 1922 Valga sädemest. Valga teatrielu oli tugev, sest näitejuht oli tugev. Karl Raimund. Tema teda peeti omal ajal ja peetakse nüüd ka teatriajaloolaste poolt kõige paremaks Mogri märgiks üldse Eestis Taali Vanemuise näitama ja aga siis sealt Säde selts kutsus oma trupi juureda näitejuhiks ja siis see tase oli päris kõrge, päris kõrge oli. Seal oli juba kunstnikud, olid, kes tegid lavakujundust. Ja teater oli jah, säde oli, nii et rahvas külastas teda väga ja laupäev üks pühapäev-kaks nädalas ka, kus kolm neljadest oli nädalas. Ja näitlejad said punktitasu osa näitlejaid oli palgalisedki, paar juhtivad näitlejad nii-ütelda. Aga mina, kui seal nii poolkutseliselt teatrisse läksin, siis sain punktitasu. Mina mängisin Jaan Kärneri ainus idealistist. Aga osa ma ei mäleta. Siis ma mängisin parvepoistes Kasurid, Huatarid ja loll Gustat parvepoistes ja siis oli veel üks pulmapäev, Maud tori toimetas oliks saks saadik sinnalt kaua aegamööda, üle 50 aasta, nii nagu kusagilt leiduks veel, mul ei ole oma andmeid ka sellest ajast, sest mul oli väga suur kogu neid arvustusi ja lehtedest väljalõikeid ja aga minu korter sai pihta okupatsiooni aegsingut, Saksa okupatsioon oli pomm, plahvatas ja üks tuba täiesti purustatud, lendasid kõik laiali välja maailma peal, nii et mul ei jäänud midagi neid, mis mälu toob tagasi mulle. Seda ma mäletan. Rakvere aeg 1927 kuni 1934. Niimoodi jah, no ja siis läksin Rakveresse, olin seal õpetaja keskkoolides. Ja muidugi ratturi näiteringi juba teadis, et ma olin nii tegelenud sellega ja mind kutsuti sinna näitejuhiks pärast olin ringi esimees isegi. Ja katvari näitering oli päris heal tasemel, sellepärast et seal käisid lavastama sans Lauter. Tüür, tarmu ehk Klein, tol ajal Eino vaks bet, tai kõik paremad lavastajad teatritest ja seal oli, sai kontakte palju teatritegelastega ja vot säält ma siis sattusingi kut sellesse teatrisse. Tartu Vanemuise lavale. Siis tegi mulle ettepaneku Rudolf Ratassepp Valdeku rattasse paisa, see oli tol korral ka näitejuht Vanemuises. Et tulgu ma Vanemuise. Ma annan sulle kohe Osama, küsin, missugune osa nõmmekingseppadest ja osa Esko Sillai mõõga natuke jalada esialgu ära andis, mulle siis ülesande valmistada ette üks stseen ja tulla eksamile katsetele vanemasse vanemusi. Juhatuse esimees oli tol ajal ka kuulus näitleja Vanemuise Ants Simm kes tegid katse seal. Nõmmekingsepad ees on Eskoliks purjus seen. Kaunis pikk on, ma mängisin selle ette ja said hinde väga hea ja olingi teatrisse vastu võetud, nii kutselist teatrisse. Tiitus oli tol ajal Postimehe juures. Ta paigutas ühe karikatuuri Postimehe veergudele alla, ta oli kirjutanud uus nägu, Vanemuise sõnamite vana tegu. Hooaeg 1935 36 draamastuudio teatris. Siis kutsus mind Kalmet jälle omad ja nägin seal ja kutsus mind ja ainutalvit. Koos tulime Vanemuises, draamastuudio teater oli siis mitte draamateater. Draamateatris läks ka mul korralikult, võib ütelda, täiesti korralikud noor näitleja kohta korralikult ilusti etendusest arvustus. Head. Ja seal ma sain siis ka Särevi omale näitejuhiks, nimelt. Draamastuudio teater lavastas Gailiti Nipernaadi. Ja Särev andis mulle Nipernaadit, palju osalisi on dramatiseerinud, seal on kohutav arv osalisi ja ma mängisin seal kolm osa. Teriikiste küla peremees, seal üks Sikaks pool totakad, poiss, vennad seal. Ja paljudes teistes tükkides. Ma ise küll kartsin väga, sest see oli üks staaride diaator seal olnud kiks un Tüür, Tarmo Leina Reiman. No kuulsuste ees. Need panevad värisema ja tolle aja kohta noort meest, kes kellel ei ole veel mingit õiget kindlat jalgealust. Kutse töölisteatrisse. Mina läksin ruttu siis ka selle kutse Bel Põldrose juur sendis pool ametlikus kohas paras juttu, aga kas sa oled nõus tulema? Mõtlesin, olen ka teater, mulle meeldib, et olen nõus tulema, noor diaanter, noored näitlejad. Ma olen siis ka niivõrd võimeline teistega. Mõtlesin, kutseb vastu. Kodanlikul ajal olid ju need jüripäeva näitlejate jüripäevad, iga aasta uuendati lepinguid. Ja eks siis sain sõimata kalmeti käest, et miks sa läksid ilma meieta teadmata teisi teatrisse sai nii kõvas peapesu ei olnud midagi teha, mul oli leping alla kirjutatud ja nii läksin töölisteatris. Ja ma ei kahetse. See on mulle, on üks armsamaid diaatrid ja vist üldse oli tol ajal ka teatripublikule üks armsamaid teatreid. Stalini omatmoodi, novaatorliku teatrilavastused olid suunatud teravuse käikani kodanluse vastu. Isegi lavastuse puhul baltisakslased, kohalikud sakslased tõstsid kisa. Neil olid ju kõik lavastused olid suunitlusega ja näiteks meie mängisime ainuke teatreesiks mängis Nõukogude titt. Kaks-kolm tükki aastas. Töiselt repertuaari siis oli, meil nõukogude saatkonnaga, oli suhted mingisugust ei olnud, aga selle kaudu saime materjali. Ja me avastasime palju näiteks Platon GreenShift, et siis palju täis ebalavastusi oli, iga aasta oli ja peaasjalikult Neid lavastas põldroos. Kuna Särev lavastus rohkem niisuguseid oma dramatiseeringus ja meie eesti autoreid Jah, nii. Nii et ma seal siis töötasin 36.-st aastast senikaua kui mobilisatsiooni Teater ratastel. Teatril oma statsionaari olnd. Ta mängis Saksa teatris, aga saksa teater tegutses ka, nad ise mängisid kogu aeg ja siis esietendused linnas muidugi olid seal mõnede etendust. Aga suurem osa etendusi oli see ringreisidel antimaal. Nii et tühkid valmistati ette ja ring reedele 30-ks päevaks, 40-ks päevaks ja vagunites elasin vagunisaatja mures, sest piimanäitlejatele. Nii et jäigas jaamassis tõmmati Aality maha. Meie vagun, näitlejate vagun ja dekoratsioonide vagun kõrvalteele ja siis me. Aga ega me siis ei saanud kaugemale sõita, raudtee. Näiteks tapal mängisime siis Amblase, saime sõita 12 kilomeetrit, aga no kui oli rohkem juba siis. Palts kohtades on ju. Raudtee juures olid asulad ja seal olid rahvamajad, nii et seal sai mängitud. No on ka jõusid, et näiteks mängisime Sondaaži rahva nii vilets, et siis rahvana ta oli sigala. Aias panime riides. Kusagil mujal panna näikene putkad, Sonda rahvamaja oli tolla. Ega need olud ei olnud siis niisugused, nagu neid on, kus on kõik köetud ja ette valmistatud ja lavakorras ja valgustuskorras kõik tuli ise muretseda, ise hankida. Meil oli ringreisil, läksime kahetükiga mees merelt ja kummitused, Ibseni kummitused. Liina Reiman mängis seal peaosa Tarmo Jäni Mari Möldre ja, ja meie, Olev Eskolaga mängisin mees merelt jälle. Ja meil oli siis nii tehtud kokkuhoiu mõttes üks kui ühe lavatööline ja näitejuhi abi. Ja teine oli teisi. Olev Eskola ajas nii muhedat juttu ja teemegi selt mööbli ärad lavale. Ilusa punase mööbli, nii et oh, ringreis oli palju niisugust juhtumit ja siis samas edendus oli niisugune juhtum. Tavaliselt seal on tulekahju, selles Ibseni kummitustesse on tulekahju ja seda selleks, et tulekahju teha, oli meil reostaat ja reostati peal oli siis Punane 1000 500 vatine lamp ja siis andsid järjest juuri, laenetasid seda tulekahju, eks ole, neid järsku elekter kadunud tükk tulekahju peab tulema, eks meie lollide. Kadunud ruut, armu see ei ole mitte halvasti, temast tuli lava lava taha ja pani murd plärts plärts vastu vaatlemist. Pärast nutsime kahekesi, leppisime ära, ostis asunikko. Leppisime ära, aga noh, see on niuke häbematus ka. Toitsid ideaali naiseks. Ma mäletan, et Tamsalus oli uus rahvamaja aga oli gaasivalgustus. Nii et palju neist olukordi oli, kus tuli igasuguses olukorras mängida näitlejatel. Ja väga raske oli sellepärast et sa pidid orienteeruma kiiresti. Edenduse. No üldiselt oli ikka nii. Draamateatris tuli olla ratastel, ratastel ratastel. Tavastajatest ja lavastuse sünnist. Antakse näitlejatele rohkem võimalusi enese avaldamiseks, siis oli kõik ette kirjutatud. Käigud jo kõiguvad, sinna, lähed sinna, istud ja ja kõik oli sisse joonistatud raamatus raamatus käigud sees igasugused siksakkide oma märgid, Särevilja Tarmo kehvas vaba juhtimise stiili harrastas oli Kalmet, see oli tema oli niisugune, rohkem võrdne sarnane Priit Põldroosiga, tähendab, Priit Põldroos ei olnud käsiraamatut. Tema ütles, et resi pea peas olema. Sa pead teadma, kui tuled, tuled teatrisse. Mis sa tahad teha ja saamatut saavutada, tahad? Muidugi seal? Kõik Põldruse juures õppis ka palju tema andis näitlejatele Ülesandeid. Iga proovi lõpus andis näitleja. Homseks tood mulle stseenilahendusi ja nii pidin tooma. Kui palju aega jäi ühe lavastuse ettevalmistamiseks ja palju lavastusi on hooaja jooksul tuli välja? Lavastuse hooaja jooksul tuli välja üheksa, 10 palju palju ja ja lavastuse. Ettevalmistus tähendab palju, üle kuu ei kestnud kuu Kuu, eks nädal, mõni suurem poolteist nädalat. Nii Ma ei tea, kuidas nüüd tehtud, siis ma olen ka kaua teatrist ära juba 71.-st aastast, aga ma olen kuulnud, et tehakse ikka hästi, palju aega valmistatakse ette, aga muidugi diaksandeksigi õige. No meil seda lavatagust tööd ei olnud enam siin Eesti. Teatrites peale sõda ja oli nii palju kat tehti katsuti kindlaks teha. Suhted tegelaste vahel ja näitejuht andis oma kontseptsiooni, mis ta näeb ja mitte kõike, ka jaman oma kaarde korraga, vaid andistad, nii. Skeemaatilise pidid ise ka midagi mõtlema, tegelasel endal ka lahendamist ja praegust on ikka see nii. Nii käib ja sel ajal oli range range kordia. Üldse osa õppimine, osa kujunemine on kuidagi kõrvalseisja jaoks natuke salapärane protsess ja kuidas see toimub? Toimub isemoodi, aga teil minul, mina hakkan nägema varakult osa, kui ma loen läbi, siis ma hakkan nägema midagi juba või noh, nägemus tekib vindini öeldakse vene keeles. Nägemus, et hakkan seda kuju nägema, silmade kerkib koju, vot nii suunda on niisugune, peaks olema käitumine ja kõik. Aga hiljem muidugi see proovide käigus palju muud. Läti juht natuke keerab siiapoole ja sinnapoole. Jah, aga minul ja ei olnud erilisi raskus nii nagu ei ole olnud. Ma ei tea, missuguse osa mul kõige kõige raskem olla, liigorpolutšovida. See oli mul ka üks paremaid osi üldse. Ja ma pean ütlema, et mina mängisin nõukogude ajal pära sõda ja enne sõda väga palju. Nõukogude autorite peaosi näiteks lagreenjovi murrangus, mängisin kodunny Kremli kellades rebakovi. Nad istusid mulle kuidagi. Mul oli üks, üks lavastus, joon oli omal ka, see oli Aleksander krooni sügav uurimine, seal ma mängisin, majorovid ise lavastasin. Autor käis vaatamas. Lasime päriski. Mina tavaliselt oma oaasi nii väga tuupinud, major Tupja, võtan kätte lause, laudad tuubi, nunnu näitlejadki, stuubivad osa pähe. Mina omad, töötasin oma osade kallal, nii, mina tulin õhtul etenduselt koju kell 11 kohe magama. Ei mingit mingit ülevalolekut enam ei söönud. Hommiku kell viis-kuus üles. Ja vaat siis kuuest eksani, kolm tundi või neli tundi, siis ma töötasin Osadal hommikul selge peaga ja siis läksin proovile. Aga paljud näitlejad teevad niimoodi, õpivad õhtu öösi kolmeni-neljani ja siis hommikul õigel ajal proovilegi. Mina ei saa. Nii kui kell viis Sappol kuus tõusen üles ja terve oma elu on nii olnud, kõik mu ametid on niisugused tunded, ma olen pidanud varakult õhus ja osad läbi töötanud, sündis mul hommikuti rao vaikne ja siis ma mõtlesin. Sain süveneda oma osas. Ja õhtu muidugi, kus sa väsinud oled, sellepärast tehendus nõuab ise teatud jõudu. Edenduse eel sa ei tohi kaks tundi süüa, siis sa oled laisk ja uimane. Magaja lehest siis ma niimoodi ja mul on nii, oli harjumuseks saanud ja nii ma töötasin kokku teatris oleku aja ikka hommikuti ja teistmoodi ei oska töötada. Paljud muidugi ütles lollused, peab mehi või peab magama, ütlesin te loete kella kolmeni leidvate magama ja kell 10 ei saa üleski. Nii kuidas kellelegi lon. Seal, kus oli vanasti töölisteatriga tee, mäletad seda ma ei mäleta, teemialeta Maakri tänaval, seal oli juudi kirik, oli ühel pool ja teisel pool oli siis teelistiaatria. Pinna tegi seal selles endises töölisteatris, vana Estonia nimetati lavel. Tegid lavastuse nädalaga valmis, aga mis võib nädalaga valmis teha midagi või? Ja siis elasid etteütleja peal. Siis vahest juhtus niimoodi, räägivad nii tegelased, sel ajal mõlemad pinna läks ja põrutas lava taha. Et Mike, sain pinna, oli ise ei ole suur improvisaator, suur improvisaator. Nii et tema mõist tema päästis välja, aga mõni päästa välja ennast. Ka minul on tekkinud nii mudu tekstis. Paus paus. Ei oska, tuleb meelde. Ja siis, kui lavalt ära tulin, siis küsin, kui pikk paus oli? Oh, see oli nii väike. Mulle tundus ta nii, et see oli kohutav paus, kus me ei saanud teist lauset meelde tuletada. Praegust, see teistmoodi noored mehed diaatris need nende head pead, need õpivad kiiresti, ka vanad mehed näevad vaeva. Sõttaminek tuli niin, tuli käsk. Maalin esinemas kindlustustöödel mõigu mõisa juures. Nendele traavi kaevatele, töölisteatribrigaadiga. Läksime kolmekesi kolm, kolm näitlejad, nina, Lauter, Pinna, aga teisi oli ka veel Artur tykki. Artur tykki oli veel poos ja keda ma mäletan seal? No igatahes väga palju oli neid. Aga jõudsime Sverlovskisse, assoo, kui me sõitsime, Me seisime reidil üks, kaks päev. Kaheksandal võeti meid vastu ja üheksandal viidi meid Estoniasse. Magasime öö siis laeva ja 13. sõitsime augustil alles välja Tallinnast. Noh, ja see oli suur karavan oli Tõnuga sõitsime. Aga õnneks tulid mind järsk udu, ei tea, kuidas tekkis meid ära, sõitis, siin naiskapten, laas oli üks haavatute laevaga. Meie oli mees, meil on kõige esimene laev, lipule tulid udu. Nii et. Meie ei saanud muidu sõita laevad, kui andsid kellad kellade järgi hääle järgi ei näinud, kuhu sõita. Jõudsime õnnelikult Leningradi. Seal pandi ronge, viidi kaugele-kaugele Sverlovskisse, seal seisime ja ootasime, ei tea, mis teha. Siis viidi meid. Järsku pandi rong ja viidi meid kaugele. Süljes Siberi mäeaheliku mööda põhja öödelli väike linn, mis hakkasin seal tööli igal pool, kes kusagil, kes kusagil, mina olin kullakaevanduse abimajandis, olin lihtne tööline, Lauter ka, tykki ka. Noh, me elasime siis, tööd sai tehtud ja pärast olin sepp ka veel ja kui isa oli Sürgavere mõisas, siis poiss pidi suvel kooliraha teenimiseks kasse Bigoyas tööl olema või sepa juures või mingi Lokomotivi peal. No igatahes tundsin nii, olin näinud vähemalt sepikoda Jane haamreid lõõtsa ja kõiki neid asju. Lauter soovitas mulle, et kuule, sa oled tugev poiss, Sul mul nägemine all, mina ei saa minna, mina olen sepale sõrme peal, et mina ei saa. Mine sina ja mina jäingi sepaks ja see ameti pandud siis ega sinna tööraamatusse mul alles veel tööraamat. Kraavi kaevatud ja ja siis kullakaevurite saju viidud toitu. See oli üks raske raske reis seal, mägine maa, mäed kui kõigide kõrged, aga oli 1001 niisugune tõus, mis oli 400 meetrit ja tuli nii min üks, kaks hobust oli, üks oli taga. Ja teine oli ees, siis tuli niimoodi minna. Ajasid hobust, läksid natuke maad, hobune rebis, rebis, panid kivida vankri, äratada ta tagasi-le muidugi nii tagasi. Nii et seda nelja 100 meetrit. Me läksime, mina ei tea, kas oli tund aega kus seal jõudelismine, suured koormad peal, suht kur. Vorstid igasugus nel viidi kõige paremad toiduained sinna. Ja siis saime sinna, siis anti meile ja siis võeti see saateheli, loeti läbi ja löödi kaks kätt kokku. Kõik on alles Terl siia toodud. Et see direktor selles sööklas kaalu järgi sai täpselt kätte. Siis tõi meile det suures ele täiedad. Mahorka pake andis meile mahorka pat, mahorka pakid, no ju see oli midagi toredat. Me suitsetasime seda kapsatolmu, tegime sigarette, sellest kapsatolmust, keerasin paberit, aga nüüd olime MB Lauteri World pisarad silmist küll tale olidki seal. Lauter oli tore mees, üldse väga haruldane, inimimestan teda maha. Tahtejõudu seeneis valitsemist poistel hakkaski, kõik tulid kerge varustusega, need suveriided augustis. Aga talv tuli seal tuld, talv järsk, viiendal oktoobril tuli lumi maha, jäi läinudki ära. Ja kohe talv. Aga mis sa jalga paned? Siis lautoritegi, kõigil pastlad. Pastaldega oli Soemm kui lubjapildiga, sellepärast et lubjavilt kange ja nii edasi, aga pastaldesse sai panna. Ükskord rätti teinekord paberid, üks kord räti ja nii on niisugust jalad olid, põlesid kohe sees, nii soe oli meel, tegime tööd nagu. Leiba saime täis, need me, ega meie elasime seal päris hästi, augustis läksime ja siis elamist tulin. Tulin, mis detsembri lõpupoole koguti meid igalt poolt kokku Krasnoralskisse. Säält sõitsime siis korpuses esimese diviisi asukoht, seal oli tagavarapolk tagavarapolku. Mina olin seal siis roodukomandörid isegi. Ja siis arstid tuli korraldus ansamblites. No ja siis sõitsin ansamblites, valmistasime ette, tähendab, ja etendusi ja nendega käisin Velikije Luki all ja Narva all ja Võrus tagasitulekule, andsime etendusi ja kõik ei tule korraga meelde ka, mida rääki teest. Tagala nädala elu oli huvitav igatemoodi. Ja muidugi, ma pean ütlema, et see on õige, et ma valisin selle elukutse. Sest praegu draamateatrist ära tulekut Aingu maastad haige. Nii haige teatri järele, nii haiget. Ma ei tea, ma isand raugusel et see on vist igal teatri inimesel. Nii piinassi, niimodi hakkasin teatriarmastaja, ta sai mulle niivõrd omaseks, et ma ei, ma ei tea, mul oli väga raske. Kolm aastat ma piinlesin, olin vaid. Ei taha praegust, täiesti teatris. Tuleb pisar silma, kui ma lähen sinna. Miks ma ei saa olla. Nüüd on siin natuke juba, võtad mõistusega teemal. See on kõige hullem, et sa oled jutt kollektiivis, oled kasvanud kollektiiviga, oled harjunud. Järsku oled seltsinud.