Mind pole vaja veenda selles, et minu idee on raskesti teostatav. Ma tean seda isegi. Teiste usaldamatus mind ei peata. Isegi Christoph Kolumbus pidi taluma Salamanca tarkade pilkeid kuid Ameerika avastas ikkagi tema. Salamanca targad ei avastanud midagi. Minu idee on lihtne ja tuleneb banaalsest, kuid nagu igasugune banaalsus õiges tähelepanekust. Maailm muutub kiiresti ja elab praegu üle murrangulist moment ja kui meie kõik koos ei ilmuta vajalikku valvsust siis kaob täielikult meie mälust kõik see, mida me oleme saavutanud. See tähendab tsivilisatsioon. Lühidalt ma pean silmas tervet seeriat kirjeldusi meie järeltulijate tarvis, mille kirjeldusi. Vaat selles ongi kogu asja iva. Kirjeldada tuleb kõike, sest kõik muutub või kaob kunagi öeldes kõik pean ma loomulikult silmas nii seda, mida on loonud loodus kui ka inimkäed, ühesõnaga objektiivne-materiaalne maailm kogu oma täiuses. Toon näite. Võtame näiteks inimese poolt tehtud auto. Minu meelest on selge jutt käib vananenud liiklusvahendist, mis on kaunis kiiresti kadumisele määratud mitte niivõrd kütusekriisi pärast, kuivõrd just sellele asjale omase moraalse vananemise tõttu. Siiamaani konstrueeritakse autosid veel Leonardo da Vinci kangi ja ülekandesüsteemi füüsikalise seaduse alusel aga see kulutab liiga palju energiat. Aitab, kui märkida, et reaktiivmootor koosneb umbes 100-st põhidetailist aga sisepõlemismootor vähemalt 1000-st. Kui autod kaovad ja inimesed aja jooksul unustavad, mis asi täpselt vastassõnale, auto on neil raske mõista igasuguseid tekste, millest see sõna pidevalt kordub ja paljud raamatud meie aja kultuuri saavutused kaotavad oma mõtte. Heitke korraks tagasipilk lähiminevikku. Meie lapsed näiteks ei tea, mis asi on Lokomotiv. Lokku motiive peaaegu pole enam olemas ja mõne niisuguse masina säilitamine muuseumis ei anna midagi. Aja jooksul. Loomulikult pean ma silmas kaugemat aega, kaob isegi kõige võimsam Lokko motiiv nagu mullike õhus. Aga vaata, kirjeldus jääb püsima aastatuhandeteks. Sest sõna on vastupidavam kui asjad. Toon teile teise näite. Me kasutame siiamaani oma kõnes igal juhul oleme keele säilitanud niisuguseid väljendeid, mis õige pea kaotavad igasuguse seose reaalse tegelikkusega. Üks niisugune hobust vankri ette rakendama. Mis mõte on niisugusel fraasil tulevikku lugeja jaoks, kui ta pole kunagi näinud ei hobust ega vankrit? Vaat siin kulubki minu poolt pakutav hobuse vankri kirjeldus marjaks ära. Teadus on tõestanud, et paljud loomaliigid on juba maa pealt kadunud aga paljud surevad pikkamööda välja. On vaja kiirustada nende loomade kirjeldamisega. Muidu me ei või õigemini meie järeltulijad ei saagi teada, mis asi on hunt. Täpselt nagu meie ei oma täpset ettekujutust, mida kujutas endast dinosaurus. Ma saan suurepäraselt aru, et teaduse seisukohalt on niisugune kirjeldamine küllaltki keeruline asi, aga just sellepärast tuleb mobiliseerida spetsiaalne teadlaste, aga ennekõike kirjanike grupp, kes pühendaks täielikult oma elu niisuguste kirjelduste koostamisele. See tähendab loobuksid kirjaniku rollist. Et võtta enda peale küll tagasihoidlikum, kuid kasulikum kirjeldaja roll. Seejuures me isegi võidame, kuna väheneb igal aastal ilmuvate romaanide hull. Kusjuures meil on õigus lubada plageerimist. Mõnedel juhtudel pole mõtet uue kirjelduse kallal vaeva näha, kui võib täielikult või osaliselt kasutada olemasolevat. Eelkõige tuleb hoolt kanda resultaadi eest, see tähendab kirjeldus peab olema funktsionaalne ja täpne. Töö, mille ma panin ette teostada peab loomulikult nii organisatsiooniliselt kui ka finantsilises plaanis tuginema suurte kultuurikeskuste toetusele, eelkõige ülikoolide omale. Aga kogutud materjal tuleks ühendada üldisesse kirjelduste entsüklopeedias, tõlkida kõikidesse keeltesse ja varustada sellega kõik maailma raamatukogud. Mitte midagi ei tohi kahe silma vahele jätta, sest meie järglaste hüvanguks minu poolt pakutava suure töö lõppeesmärgiks on kogu maailma kirjeldamine. Ma saan suurepäraselt aru, et küsimuse selline püstitatud võib tunduda utoopiline, kui utoopia jäävad vaid seniks utoopiat, eks kuni neid pole realiseeritud. Ütlen veelgi enam. Lõpetanud materiaalse maailma asjade kirjeldamise tuleb asuda asjade vahelise tühja ruumi kirjeldamise juurde. See tähendab, tuleb luua omamoodi asjade negatiivid. Kuid selle võib edasi lükata hilisemale ajale siis, kui me asume teise täiendava paralleelse entsüklopeedia kallale. Iseenesestmõistetav. Et vältida viltulaskmisi ja kordamisib, peab niisugust tööd koordineerima ühtne operatiivne keskus. Või ma ei tea, kas sel otstarbel on kohane kasutada kompuutrid, sest need langevad veel küllaltki tihti rivist välja ja tekitavad segadust. Eriti peaks tähelepanu pöörama esitatava lihtsusele ja selgusele. See oleks kirjeldus ja pikaajalisuse tingimus. Ei mingeid kirjanduslikke leide ja loomulikult nii vähe kui võimalik epiteete nagu katku, tuleks vältida neid kirjanikke, kes armastavad rafineeritud epiteete või liiga pikki ja keerulisi lauseid. Illustratsioonide valikul tuleks lähtuda samadest kriteeriumidest, mis tekstigi puhul mina lihtsalt niisama teha. Esimene samm. Täitsin ühe paksu kaustiku mõnede kirjeldustega ja loodan leida kirjastajat, kes on nõus selle avaldama. Minu raamatust. Ma panin talle pealkirjaks, kirjeldused peab saama eelseisva töö. Spessimin. Alguses tegin tikku kirjeldamisega. Tundub, et tühine asi. Aga ainuüksi töö selle peatüki kallal nõudis mult mitu kuud. Seda tulin korda 10 ümber kirjutada, enne kui saavutasin rahuldava tulemuse. Te ainult mõelge, kui palju erinevaid tikke meil käibel on. Ja te mõistate, kui keeruline asi oli. Minu ettevõtmine on tavalisi väävliga tikke aga on ka fosfordike, on karpidesse, pakituid, lahtisi, aga ka niisuguseid, mida tuleb pakendist rebida ja kõiki, neid erinevusi tuleb kirjeldada väga täpselt sest Meile annab ainuüksi nimetus asjast ettekujutuse. Kuid tuleviku inimese jaoks on need vaid katteta sõnad. Ma tõin teile näiteks tikkude pealik kuid mul on juba visandeid ja terve rida teisi alajaotusi. Erinevate asjade põhjal võib taastada kogu tsivilisatsiooni loo. Mõned mitte millegi poolest silmapaistvad asjad võivad saada võtmeks paljude teiste asjade mõistmisel. Loomulikult pole vaja minevikku ära põlata. Ajalooline mälu ja säilinud dokumendid võivad meile veel kasuks tulla. Kuid tihtipeale selgub, et me oleme juba hiljaks jäänud. Me ei pea silmas väga vana aega, vaid üleeilset päeva. Selguse mõttes toon teile veel ühe näite. Võtame sõna sulgsulg, millega kirjutatakse. Kas on veel kedagi, kes mäletab, et kunagi kirjutasid inimesed tõepoolest hanesulega. Tänapäeval ei leia inimest, kes võiks jutustada, kuidas seda sulge kirjutamiseks ette valmistati. Sulenoaga, kas sule otsas oli lõhik nagu kullast või rauas sulgedel või mitte? Missuguseid sulgi just täpselt kasutati, kas tiiva või sabasulgi? Kas ainult hanesulgi või ka kana omi. Vaat kui palju küsimusi, millele me pole enam suutelised vastama, sest omal ajal ei suvatsenud keegi hanesulge kirjeldada. Ühesõnaga ei tohi kaotada toda aega. Sellest asjast tuleb huvituma panna nii kultuuriinstituute kui ka kirjastajaid, las hakkavad otsima sobivaid autoreid. Mina, nagu juba eelpool öeldud, alustasin tööd kuid praegu murran pead küsimuse kallal, mis on pannud mind väga keerulisse olukorda. Ma sooviksin asuda väga vastutusrikka peatüki kallale. Kohe ütlen, missugused jutt on peatükist inimene. Kerkib küsimus. Kellele see peatükk on määratud tuleviku inimese tarvis. Kui tulevikus on inimesed samasugused nagu täna siis on minu töö tühi ajaraiskamine. Kui aga inimesed aja jooksul kaovad nagu kõik ülejäänud asjad pole ju minu kirjeldust mitte kellelegi vaja. Senjoora rahvusvahelisest metsloomade kaitseorganisatsioonist. Peaaegu iga päev tegin talle ettepaneku koos minuga põgeneda ja asuda elama kusagile Aafrika džunglisse. Ma teadsin, ta on aktiivne loodussõber ja isegi vist rahvusvahelise metsloomade kaitseorganisatsioonis ametis. Igal juhul armastab loomi isegi madusid ja krokodille. Nõustamisega ta ei kiirustanud, kuid minu ettepanek imponeerist alla ja selles suhtes polnud mingit kahtlust. Mulle meeldivad džunglit, kus kasvavad ainult kastanid. Rääkisin ma mitte ainult sellepärast, et nad on ilusad, vaid ka puhtpraktilistel kaalutlustel. Kastanid on nii praetud kui ka keedetud kujul väga toitvad. Aga kastanijahust, koogid ja veel seedri pähklitega on minu nõrkus. Kamylu ütles senjoora ämbkaa ost. Kastani saludes rääkisime, kasvavad seened, puravikud, põhiseened. Neid on väga hõlbus sütel valmistada lisades vaid õige pisut soola. Seente mainimisel. Tema pilk elavnes ja ehkki ta mu ideed edasi arendanud, oli selge, et seente vastu pole mu vestluskaaslane ükskõikne. Egas asjata räägita. Temperamentsed, naised armastavad hästi jah. Kuid Aafrikas rist Poladžungleid arvas, tema tuleb välja selgitada. Mind rahuldaksid ka džunglit, kus kasvavad banaanid ja kookospalmid, ütlesin mina. Sinuga olen ma valmis põgenamist lahest džunglisse. Armastan sind nii väga. Kuid kookospähklit talle ei meeldinud ja paanika mitte. Ja siis ma ütlesin. Aga kust me võtsime Aafrikas, pole restorane. Kindlasti leidub seal džunglit, kus lähima restorani on kiviga visata. Nii et kui meil kõht tühjaks läheb, võime tellida kõike, mida soovime. Minu meelest suurepärane idee, söönud kõhu täis, muutume jälle metslasteks. Sina ja mina, vaid meie kahekesi kukerpallitamine ihualasti okstest ja lehtedest pesas nagu ahvid. Ja keegi ei keela meil teki kaasa võtta. Ta esse lehtedele laotada ja hambaharju jalutame päevad läbi džunglis alasti ringi, Aafrikas on palav. Tuleb ainult vältida madusid ja erilisi aplaid, sipelgaid, kes jahivad inimliha ja võivad su silmapilkselt luudeni paljaks süüa. Ei maksa unustada ka teisi metsloomi. Ütlesin mina, niisugused nagu lõvid, tiigrid, jaaguari, leopardid ja habeme, noana teravate küüntega metsikud ahvid. Lühidalt tegin talle ettepaneku põgeneda koos minuga unglisse. Ehkki mul polnud vähimatki tahtmist, et sipelgad mu nahka pistaksid või jaaguari tükkideks rebisid. Kaminulmite ütles tema ka, minul mitte. Aga kui ma hakkasin talle kirjeldama troopilisi haigusi, mille kohta olin teadmisi ammutanud ühest meditsiiniajakirjast olin seda väga põhjalikult uurinud, katkestas ta mind ja ütles, et keegi ei sunni meid põgenema just aafrika, kas, kus meie tervist varitseb nii palju ohte ja on ju ka mujal suurepäraseid metsi nagu näiteks Austrias või Schwartz vald, Saksamaal. Austrias ja Saksamaal on külm, seal me ei saa alasti kõndida, nagu tahtsin, ütlesin mina. Üldiselt heitsime Austria ja Saksamaa kõrvale ja leidsime, et meile sobiks mõni itaaliamets. Kasvõi näiteks. Ghana see on isegi mugavam. Läbi metsa võib autoga sõita, seal on suurepärane asfaltteed. Aga kui peatuda, võib näha puude vahel jooksvaid metskitsi ja oksalt oksale lendavaid või põõsastest sagivaid, lindude müriaade. Kahjuks paistab teeääri kahe meetri kõrgune traatvõrgust tara, et keegi metsa ei läheks. Teie ise seal Äremmgaa oos sunnita niisuguseid Tarasid ehitama, ütlesin mina. Teil on muidugi õigus, loodust tuleb kaitsta, kuid see on ebaõiglane Angla kogu metsloomadele ja mitte lubada sinna inimest, kes nagu öeldakse, on looduse kroon. Tema naeris. Aga mina ütlesin, et ei näe siin midagi naljakat, sest kindlasti leidub ka teisi inimsoo esindajaid, kes nagu meiegi tahaksid elada metslastena. Aga eks sa katsu niisuguste tarade puhul. Tead, mis ma sulle ütlen, sõnast senjoora. Tead, mis ma sulle ütlen, ma tean ühte vapustavat iidsete tammede salu Mandrianas Pratciano järve ääres, umbes 30 kilomeetrit Roomast. Vargad on kaugel, mitte vähem kui 600 700 kilomeetrit ja praeguste bensiinihindade ja kõigi nende jubedust juures maanteel sinna eriti ei kipu. Aga masinasse võib jõuda poole tunniga. Sealse vanade tammede salu ongi ja kui palju on seal igasuguseid linde oksalt oksale hüppavad oravaid, jäneseid, siile, koopaoravaid ja soomusloomi. Loomulikult on sealgi sipelgaid, skorpioni rästikud ja teisigi usse, ütlesin mina, peab ainult ettevaatlik olema, et mõni neist elukest sind ei hammusta ja kes keelab meil saapad jalga panna. Ma olen siiani seal palju teeradu ja külavahe teid, rääkisime oma sõbratarile, kus saab ka autoga sõita. Ta teadis, sest seal tehakse filme, mille tegevus toimub metsas. Aga kuidas ma sellisel juhul saame alasti kõndida, küsisin mina filmimeeste ees, ma häbenen, sul on õigus, ütles tema. Pole välistatud, et me kohtame seal ka tuttavaid, näiteks kedagi mu mehe sõpradest, kes on sinna perega piknikule sõitnud. Laupäeval ja pühapäeval on mets täis turiste, kes tahavad värsket õhku hingata ja lilli noppida. Mis muide on keelatud, sest seal kasvavad väga haruldased taimed ja kui neid noppida, siis seemned ei kuku mulda. Järgmisel aastal ei kasva enam midagi. Aga need nurjatud, kes jätavad maha plastikpakendeid, klaaspurke ja pudeleid, mis ei mädane ega lagune, kuid paljudel inimestel puudub vähegi arusaam ökoloogiast. Aga mina ütlesin, et enne metsa sisenemist tuleb sundida turiste lahti riietuma, sest paljas inimene vähemalt laguneb. Kui ma tahaksin, võiksin olla veel puhta kujulisem loodussõber, kui need teie omad, sealt ära MK hoost jumalaga, metslase elu, ütlesin mina ja tundub, et meil tuleb loobuda mõttest elada ihualasti looduse keskel džunglis. Ausalt öeldes see minu ettepanek hakata metslasteks jalutada alasti mööda metsi, olgu pealegi titt itaalia omi, oli puhtal kujul lõivu maksmine romandikale ja vahend, kuidas vallutada Magnussen, Joorat, looduse ja loomade armastajad. Tegelikult ei taluma isegi sääski, aga skorpioni nähes hakkavad mul põlved värisema. Mul hakkab lihtsalt halb loomulikult polema kõige õigem inimene elama džunglis, kus sind varitsevad tuhanded ohud kuid naise ees ei paljastama iialgi oma nõrkusi ja mitte kunagi ei tunnistama seda, et kui mind ükskord nõelas herilane, langesin tusse. Lõpuks otsustasime minna jalutama villaporgeseparki. Mis mõte on kusagile kaugele ronida, mõtlesin ma, kui see oma nina all on niisugune taevalik nurganike. Villa Burgese pargis kasvavad iidsed puud, rooma piiniad, kivi, tammed, paplid, Plataanid ja hiid magnooliate. Seal on ka kaks kuldkala kestega järve ja lööb lõputu hulk okste vahel sinistavaid linde. Õnneks pole pargis hirmsaid madusid jaagu aare, krokodill, seal pole isegi habeme noana teravate küüntega metsikuid ahve. Muidugi vaha murule heita tuleb ettevaatlikult, mis tõsi, see tõsi, sest rohus võib alati olla mõni rästik, sipelgas, Nendest ja teistest ohtlikest putukatest rääkimata. Aga need pole ju ometi niisugused nagu Aafrikas. Pistsin taskusse polüstüreenist vihmakeebi, niisuguse, mis tillukeseks pakiks kokku käib. Ja kui me leidsime üksiku koha koeraniidu taga, ütlesin ma vaat kui hästi juhuslikult on mul taskus vihmakeep selle Me võime murule laotada. Hiljem peitsime end senjoor aga suure, õitsva ja lõhnava jasmiinipõõsa taha isegi liiga lõhnama, sest ma olen allergiline ja avastasin paar korda. Aga kuna ma olen ettevaatlik inimene, siis oli mul kevadel alati kaasas mingisugune antihistamiin preparaat kõrvaldanud sel kombel selle väikese ebameeldivuse, hakkasin vallatlema andades väikestele armu rõõmudele. Vaata kui imeilusat loodust rääkisin, mina tunned, missugust aroomi levitavad need puud. Kui palju erinevaid rohelisi varjundeid on neil lehtedel, kui hea seal metsas eemale autodest, tsivilisatsioonist. Aga mu käsi eksles samal ajal mööda tagakeha. Ta ohkas raugelt ja nägi väga õnnelik välja. Kamina oleks õnnelik olnud, kui poleks kogu aeg kartnud. Et sel ajal, kui meie siin külg külje kõrval lamame tuleb mõni hull koer ja kastab meie põõsa märjaks. Täiesti tõepärane lugu. Häbi, mis saab üldsusele teatavaks, on eriti piinama. Hiljem te mõistate isegi, kui täpselt ma seda tunnet olen määratlenud. Kui see kõik juhtub väikeses linnas minu loo tegevus toimub parmas kvartal, siis mis saab alguse solferino puiesteesse tähendab ülemises linna aristokraatlikus osas peategelastele panema nimeks Mardla ja Randjero. Minu lool on üks Regiuugas sees kuid ma kardan, et sellest saavad aru vaid asjasse pühendatud isikud. Marta mees on kuulus kirurg, kes töötab linnas peahaiglas. Väga mugav elukutset ruudused, tule naisele. Marta helistanud haiglasse ja saanud teada, et mehel just algas operatsioon. Võib kindel olla, et enne kahte tundi ta ei vabane. Ta õppis isegi määratlema erinevate operatsioonide kestvuse tund, kaks, mõnikord isegi neli. Ranzero on abielus liberaalsete vaadetega advokaadi tütrega ja tal on villa mõnekümne kilomeetri kaugusel linnas, kus ta aial on suured maavaldused. Peaaegu iga päev täita linnas rändžeron, spetsialist kaubandusõiguse alal ja tal on linnas komp. Kuid klientidega tööalaste kokkusaamiste asemel korraldab ta Zolterino puiesteele viiva põiktänavaäärse maja mansardkorrusel kohtumisi. Marta Aga tol päeval oli Marta sõbrannaga lobisema jäänud ja ilmus kohtumisele hiljem kui tavaliselt. Kell on juba kolmveerand 10, ütles raniseeru pahameelega. Marda vaatas kella. Ei vasta, suhe ei, praegu on kell ainult üheksa ja 45 minutit. Realiseeru ei teadnud, kas pöörata asi naljaks, võtada sõnu kui järjekordset väikest kavalust, mis ta iga kord endast välja viib. Kuid ta ei tahtnud õhtut rikkuda ja otsustas naeratada ja hilinemise andestada. Siis pani ranžero mängima Louis Armstrongiplaadi haigelt tekkiva kurva lauluga, olles sani Sailuva Street. Ta teadis, et naistele meeldib, kui neile tähelepanu osutatakse. Olgu see pealegi vaid heliplaat, nagu see kõik oleks neile esmakordselt hakkas lund sadama ja voodis lamades nägid nad, kuidas madalate akende klaaside taga langevad tänavalaternate valguses valged lumehelbed. P Marta koerake korraldas nagu alati armukadedusstseeni tarvitses perenaisel Vaidrantšeeroga voodisse heita. Kui topi hakkas toaski ujudes edasi-tagasi kihutama. Aga kui Marta ise hiljemgi ujuma hakkas, klammerdub stopi hammastega gaasiahju kummist vooliku külge ja rappis seda metsikult, nii kaua, kuni see metallotsiku küljest lahti tuli. Lõtvunud ja rahuldatud ranžeuro pistis käe teki alt välja, küünitas sigarettide ning tikkude järele. Ta püüdis kõik ühe käega teha, kui tahes-tahtmata tuli vabastada teine käsi, millel puhkas Marta pea alles nüüd sõidad tikku tõmmata. Korraga nägid Zolt Riinu puiesteel kõndijad, kuidas kusagil üleval lahvatas tas roheline leek, siis kostis plahvatus ja kõikidesse suundadesse lendasid laiali telliskivide palkide katusekivide tükid ja tapeediräbalad. Väikese villa katus lendas õhku nagu pudelikorki langes tükkide Rahena Plataanidele ja asfaldile katuseta jäänud villast hakkasid inimesed kisaga välja jooksma. Seal on pomm, ei, aurukatel lekkiv, gaas, lühiühendus. Naabrid kutsusid tuletõrje. Politsei tänaval peatusid autod ja jalgrattad kogunes Väike-ilmum. Lõpuks jõudsid sireenide huilates kohale tuletõrje politseiautod. Ranžeeruja Marta kanti kanderaamidel välja, nende kehi katsid esimese ja teise astme põletushaavad. Mõlemad olid mustad nagu kaks tõrva sisse kastetud tibupoega. Ei möödunud tundigi, kui tuttavad hakkasid üksteisele helistama. Linnas levisid kuulujutud, kõik tahtsid teada, mida kirjutab sellest loost ja kas üldse kirjutab homme katseta. Järgmistel päevadel selgus, et temakese mees, tuntud kirurg ja tema naine, rikk, advokaadi tütar nõudsid lahutust. Veel tuli hüvitada tekitatud kahju panna villa uus katus ja tapetseerida seinad. Õnneks ei saanud ükski mööduja tükkide rajal vigastada. Kahju kahjuks, aga kuidagi tuleb see häbi üle elada. Terve linn ju naerab. Et sellel lool pole absoluutselt mingit analoogi reaalses elus ega selle kangelastel prototüüpe parmas. Kogu selle loo ja selle loo kangelased mõtlesin välja mina, see on minu fantaasia vili. Loomulikult leidub linnas palju Marta nimelisi noori naisi ja pole välistatud üks neist isegi kirurgiga abielus, kinnitan teile, see on puhas kokkusattumus. Garantii on väga laialt levinud nimi ja kui juhuslikult leidub Cyraniseeru, kes on advokaadi tütrega abielus, siis vaevalt et kõik ülejäänu kokku langeb. See tähendab, et ka tema käis ühel talveõhtul solferiino rajooni mansardkorrusel ja selle katus gaasiplahvatuse tagajärjel õhku lendas. Kõik võib ju olla, aga ka kokkulangevusi on oma piir. Kas see koerake on minu fantaasia vili ja kuigi topi on vaid taksikoeraga, kes on tema olemasolu süžee arenguks vajalik, mis sellest minu välja mõeldud tegelasest sai, pole teada. Mind huvid tõsta vaid niipalju, kui oli selle loo kirjutamiseks vajalik. Ja kui keegi kahtlustab, et niisugune lugu ikkagi linnas aset leidis ja kutsus esile keelepeksu siis võib ta läbi lapata kõik seda numbrid ja eriti hoolikalt lugeda seltskondliku kroonika lehekülgi. Ma ei eita, et sealt võib leida minu poolt kirjeldatu sarnaseid fakte kuid on ju teada, et kroonikas pidevalt midagi kordub. Rumalus oleks nõuda inimeselt, kes on jutustuse välja mõelnud, et ta kontrolliks, kas midagi taolist pole tõepoolest aset leidnud. Niisiis ma kinnitan teile, et loom mansardkorrusega mõtlesin naise välja, lihtsalt oli tahtmine keelt peksta. Mitte keegi ei sunni mind eneseõigustuseks jutustust kirjutama ega kirjeldama neid tundeid, mis sundisid mind sulge haarama või see oleks kohatu.