Tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Nii kõlab meie uue saatesarja avasignaal. Nende helidega alustame nüüd alata, eriti kui räägime sündmustest, mis toimusid 25 aastat tagasi Narva jõest kuni Kuurama soodeni. Kui räägime lahingutest, mille käigus vabastati meie sünnimaa. Sest nii nagu kõikjal, kus iial on sõditud. Nii ka meil on palju haudu, kus puhkavad sõdurid, kes langesid nende jaoks tundmatu küla juures või kes teab mis nime kandval mäel. Nagu ütleb laulusalm, tuletagu see alati meelde. Neid Ehal meist paarikümnes. Lahingut, mille käigus vabastati Nõukogude Eesti ei otsustanud loomulikult suure isamaasõja saatust. Kuid ka siin oli ägedaid taplusi, oli ohvreid, oli verd. Ilma võitluseta ei lohutanud vaenlane jalatäitki maad ja võidu eest siin pidid maksma kallist hinda ka Eestimaa enda pojad, meie tänaste noorte isad. Sellepärast ongi mälestused nendest päevadest meile eriti kallid. Kuidas see siis kõik oli? Pärast Leningradi blokaadi läbimurdmist jõudsid Leningradi rinde väed marssal Kovorovi juhtimisel 1944. aasta veebruaris Narva jõe äärde. Vana ajalooline Narva linn, kindlus, mis sajandite vältel korduvalt on seisnud veriste heitluste keerises oli taas varemetes. Kuid nii nagu said siin purustava löögi itta tungiva Karl 12. väed nii nagu löödi siin tagasi Petrogradi poole tormanud Saksa imperialistide sõjasulased 1918. aasta 23. veebruaril. Nii ootasid siin nüüd oma järjekorda fašistide armeegrupi nord 54. armeekorpus, Bush ja kolmas tankikorpus. Hitlerlike vägede juhataja Baltikumis, kindral Lindemann hooplasema ohvitseride ees. Et Narva on nüüd Ida-Preisimaa põhjal ära Narva jõge pidi kulgeb Saksamaapiir. Kuid kindral Lindemann eksis. See polnud mitte Saksamaa, vaid Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigipiir. Ja sellele piirile olid juba saabunud ka Eesti korpuse suurtükiväepolgud, mis kuulusid teise löögiarmee koosseisu. Märtsist 1944 tegigi teine löögiarmee kindral sõitjuuninski juhtimisel kaks katset hõivata Narva löökidega põhjast ja kirdest 11. märtsil labastatigi hiljem Bachi mõisa. Kuid vastaste sillapea jaanilinna rajoonis jäi seekord veel püsima Hitler, kes kartis kaotada Baltimaade majanduslikke ressursse mille hulgas ei olnud sugugi viimasel kohal Eestimaa põlevkivi. Pekk või munad andis oma väejuhatusele käsu anda vastulöök ja purustada meie väed lõuna pool Narvat. 19.-ks aprilliks koondatigi Auvere platsdarmi vastu 54. armeekorpuse ja kolmanda SS-tankikorpuse peajõud. Nende tuumik grupeeriti Vanamõisa Sirgalajoonele. Rünnakud algasid varahommikul, meie sõjameestel tuli tagasi lüüa 17 rünnakulainet. Ja kuigi selle operatsiooniplaani olla välja töötanud Hitler ise, et oma sünnipäeval 20. aprillil kuulda suurest võidust Narva all nurjus nende pealetung täielikult. Siis tuli kevad, Alutaguse sood muutusid põhjatuteks, muudame hülgasteks. Sõdivate poolte punkrites diakaevikutest said laukaid meenutavad augud. Teede asemele tekkisid poriojad, kuid vaatamata sellele ei vaibunud lahingutegevuspäeval ega öösel Eesti korpuse suurtükiväe polkudele, kes olid talvelahingutes tekitanud vaenlasele tõsiseid kaotusi. Anti nüüd pisut aega hinge tõmmata ja valmistuda suviseks pealetungiks. Ja siis saabuski juuli ning lõpliku löögi andmine Narvas kindlustanud vaenlasele. Pealöök kanti linnast põhja pool. Kuid praegu on meie stuudios kolm meest, kolm suurtükiväelast Narva vabastajat Kindralmajor Karl Aru, alampolkovnik Eduard lemming ning vanemseersant Guido taht. Ja usun, et osavõtjate muljed on kindlasti eredamad, kui mina seda jutustada saan. Annamegi siis sõna endisele Eesti laskurkorpuse suurtükiväe ülemale Kindralmajor Karl arune. Mehele, kelle käsklusega eile 25 aastat tagasi algas ajalooline silmapilk eestimaa vabastamisel. No ma pean ütlema, et juba saabudes Narva alla meie kõikide suurtükiväelaste tuju oli väga ülev. Meil oli hea meel, et meie esimestena astusime Eesti pinnale. Ja esimestena saame väravate avajateks Eestimaale. Sellepärast tuju oli meil kõikidel väga hea. Ja iseäranis põnev oli muidugi see viimane öö 25. hommikul juba ma pidin juba käsklusi andma tule avamiseks ja kuidas see käsklus siis käis? Käsklus käis nii, et meie komandopunkt oli metsas vaatlustuli toimetada ainult puu otsas ja seega minu vaatluspunkt oli suure kuuse otsas. Ja sinna ma siis 10 minutit enne tule avamist ronisin parajasti vaatluspunkti, saabus Eesti kommunistliku partei sekretär Nikolai Karotamm kindral Lembit Pärna saatel telefonile, käes telefonitoru, andsin käskluse laadide valmisolekud käte kanda. Ja täpselt määratud kellaajal andsin käskluse tuld. Ja mitu toru siis tuld sülitama hakkas. Minule allusid veel armee miinipildujate mahasurumise grupp. Need hakkasid haukuma umbes 1000 kahurid. Mis see oli siis 23. 85. 779. jaga joon? Antud kahurvägi kõik see hommikul muidugi mälestusväärne. Kõige tähtsam ma loen seda. Et inimesed püüdsid anda oma kõige parema ees oli ju kodumaa sünnimaa, mida oli vaja vabastada ja selleks kõik võitlejad tegid kõik, mis võimalik, tuleb sellega arvestada, et need polnud enam need mehed, kes võitis Luki all, kes võitlesid kollikal, kes võitlesid neljal, need on juba poliitiliselt teadlikud mehed haigutas karastatud mehed. Suurte kogemustega oma relvameistrid ja igaüks tahtis hävitata vaenlast. Et vähemalt ohvritega meie alaväge võiks vallutata vastase positsioonid ja tungida vastase kaitsesügavusse. Ja vot tänu sellele suurtükituli, mis möllas 105 minutit täitis oma otstarbe. Ja palju selle 105 minuti jooksul mürske välja lasti? No ma praegu arvestus ei ole pidanud kohale toodilist 60 laguneda. Kinnidest positsioonid lasksime välja 50000 ja peale 120000 otse seitsmesse kahur. Mismoodi siis väljanägija, kas seda kanonaad on võimalik võrrelda millegiga, mis juba varem oli nähtud teisendamist kartulite luure? Jah, minu muljed on niisuguse mehe muljet, kes oli võib-olla kõige rohkem sunnitud oma töökoha tõttu olema nina vastu lina, nagu öeldakse ja meile koli nii Jubaneeveli kui Novosokolnikaalnega Narva all kõige üle omaks hetkeks just see suurtüki tule ettevalmistus, mille me, millest me oma jõudu mööda aitasime ka kaasa ette valmistada, see vastase rindejoon tuletab meelde. Kuumal tulel podisevat pudrupada, kus lõhkemised järgnevad üksteisele ja On nii kõrvuti, et kahe lõhkemise vahel vahet ei teegi, selle tekitati tule 1000 toru, eks ole, ja selle tekitaski need, need vagunitäied, mürske ja need 1000 toru. Ja, ja siis sel momendil, kui see suurtüki tule ettevalmistus algab siis luuraja, kes enne ennast peidab, siis ta tõuseb täies pikkuses kaevik vaatluspunkti äärele ülesse isegi katusele, sest siis enam karta pole midagi, vastase vastupanu on selleks ajaks halvatud. Kus te olite siis selle lahingu ajal, mina olin Narva jõe kaldal, kaldaveere sees oli meie vaatluspunkt, kus me kärbikesel madudega istusime aga siis me juba ennast enam ei varjanud, nii et algas siis suure müraga see asi peale, aga võib-olla räägime nüüd ka natuke sellest, teatavasti oli enne 25. juuli rünnakut 20 päevane ettevalmistusperiood, kus te õppisite tundma vastase kaitseliini, kuidas siis see ettevalmistustöö käis ja mismoodi tema vastaste jõudu tundma õppisite? Peab ütlema tõesti, et väga filigraanne töö oli tehtud staapide poolt, esiteks iga komandöri ja staabi ülesanne seisab selles, et välja uurida vaenlase tule süsteem, tema kaitsesüsteem ja sellepärast tuleb organiseerida luured. Nii et mitte üks maa lapikene, mitte üks põõsaalune ja metsaserv ei jääks vahele, kus tavaliselt peituvad vaenlase tulepesad automaatorid ja igasugused punkrid manna korpuses. Polkovnik Paulman, kes tol ajal oli korpuse, suurtüki ja staabiülemaks väga suurepäraselt, tuli toime oma abilistega major Georgi niiniga, Vladimir Jakovlevi ka. Ja teistega nad väga täpselt väga nõudlikult suhtusid selle küsimusse. Ja luure oli meil väga hästi korraldatud. Ja muidugi ma veel kord tahaks alla kriipsutada seda üht raskemad tööd, mis langes luurajatele nad ööd kui päevad, aga mata isegi söömata, piilusid jõe ääres liiva sees, põõsaste all mändade kuuskede otsas kiikusid. Olukord oli äärmiselt raske, töötada tuli ainult öösiti, sellepärast et kõik meiepoolne kallas oli vaenlase tule all mitte ainult sellepärast. Meie seal oleks keegi healt pihta saanud või nõnda edasi. Aga me pidime varjama kõike, seda tööd, vaenlane ei avastaks, et siit just tuleb pealöök ja nõnda edasi ja sellepärast kõik tihti varjatult, öösiti tassiti oma selgas puid kaugelt kusagil isegi olles põlvini vee ja sopa sees ja nii see töö käis. Nojah, ega see olukord positsioonidele panna ju öösel näiteks otse sihtimissuurtükid, kuidas vineeri? Kus oli eraldi positsiooni taha tehtud niukene nõndanimetatud taskud, kuhu nad ennast varjasid siis teataval ajal veeredes sealt välja, siis hakkasid põrutama nii et seal tegelikult tuli kaks positsiooni iga kahuril ette valmistada ja peale selle veel inimeste jaoks. Nii et muldaja kevad oli väga palju meestel välja visata. Ma tean, et kord läks ettevalmistusperiood ka teile isiklikult üsnagi ohtlikuks, vist neljanda juuli paiku tõrvala külast ida pool. Teie komandopunkt oli vist seal? Seal juhtus jah, et komandopunkt ei olnud veel täielikult ettevalmistatud. Olin seal ühe telgi ääres, kui sattusime vaenlase tule alla. Mõned kaotused olid seal isegi kadunud. Polkovnik mäe tütar sai seal killuga jalga haavata ja mõned põrutas ka teistele noaga võrdlemisi õnnelikult. Läkse. No ilmselt nad ei teadnud, keda nad tulistavad. Muuseas, meie meeleolu aitasid tublisti tõsta lahingueelsetel päevadel Jaroslavi ansambli külaskäik. Vaid mõned päevad enne rünnaku algust olid selles samas Narva jõe kaldal olevas metsas, mis meid hästi varjas vaenlase eest. Jaroslavi ansambli etendused meie suurtükiväelastele ja ka ansambli mehed tahtsid oma osa anda. Lahingutes ma mäletan, osa neist nõudis tingimata eneseviimist eesliini kaevikutes, et nad ka saaksid püssist mõne kuuli sakslaste pihta põrutada. Ilmar Tammur muidugi, Ilmar Tammur palus rind isiklik rekord ja läksime ja lasi ta need lasud ära ka. Ei tea, kuidas selle sihtimisega nüüd oli, kas päris pihta läks, aga sinnapoole sümboolset sai ikka tehtud, üle jõe. Läks. Raudtee oli seal. Siis kadunud pinna Arder lund. Tulistamas käis ainult Tammur ja, ja seal oli niisugune huvitav episood. Et noh, nagu ikka etendusele õhtul. Ja kuna see oli rindelähedane tsoon, siis seal kehtisid paroolid õhtuti. Ja siis pinna ja Lauter jäid õhtuks hilja tulema, eksisid seal metsa sees ära. Äkki hüütakse neile seis, kes tuleb. Siis oli parooliks pinna Lauridele puista kask. Ei söögi. Ja Nil koosta mis hinge. Iga plika nii mäng, mis kuulaja ELVL eest onu võitlus, rändving rändab, käib adme keeva kodumaa velg. Ja sõjamehele on väga tähtis, kui meeleolu on hea. Ja hea, see meie meestel ka tõepoolest oli, sest seisti ju koduväravas. Aga see koduvärav oli veel kindlalt lukus. Teda varjas tugev hitlerlaste kaitsesüsteem kõlava nimega panud. Mida see endast kujutas? Kuid teine on juba aegsasti kaitsel ette valmistanud, pidigi jääma võib-olla halvemal juhtimisel Saksamaa piirist, nagu nad seda kõigile levitas väravasse ja arusaadav, võtame isal Rootsi kindlus, kõrgem kallas. Nüüd muidugi väga raske oli, meil väga hästi oli kindlustatud ja peale selle maa-ala piiratusele ühel pool meri siis Narva kindlus, natuke maad lõunapoolel, Peipsi järv nii manöövri puudus ja seal võisuv väikeste relvade hulgaga olud moodustavad väga tugeva kaitse. Siin peab ütlema, et sakslaste poolt antud selle killustatud joone nimetus juba panter räägib juba iseendast. Et nad olid täiesti kindlad, et see on too vall noh, nagu siin veel lemming juba rääkis, jõgi iseendast oli juba suureks takistuseks siis alates veeservast kuni esimesi kaevikuni, seal olid miinid, seal traattõkked ees, kaevikud olid varustatud igasuguste punkritega ja tulepesadega ja neid oli mitu joonud üksteise järel, esimene positsioon siis kilomeeter maad, teine positsioon, kolmas positsioon, neid tuli kõik maha suruda nende positiivne taga miinipildujaid ja suurtükipatareid siis igasugused Flankeeriva, tule positsioonidel servade peal noaga. Nüüd kui sügavamale minna, siis oli juba teine joon nõndanimetatud Tannenbergi joon. No ma olen sellest rääkinud omal ajal sellest Tannenbergi, see oli veel esimese maailmasõja ajal taktika õpetaja mul sõjaväekoolis rääkis aga nüüd nähtavasti Hitleri juhita ehitis ergutada selle nimetusega enda mehi, midagi võrreldaga Tannenbergi ajast nendele nimi, nii et pähkel oli väga tugev ja muidugi võrrelda ütleme, Veliki Luki omadega siis muidugi seal oli teistmoodi kaitse, seal olid ümber piiratud karni soon tähendab aga siin vot see jõekallas ja ka juba kaua ette valmistatud muidugi tegi väga raskeks selle meie töö. Sest meie kasutasime seal isegi sai 52 niinimetatud suurtüki, et purustas vastase kaitseehitus ja see räägib enda aiast. Vaat süütepaneva, kui tugev oli kaitse heitud, et oli vaja 150 millimeetrist suurtükid purustada vastase kaitseta. Mismoodi siis lahing edasi käis, kui suurtükivägi oma avalöögi oli teinud? Tule ettevalmistamise ajal on ta, temal on ka sees oma kavalused. Oli aeg, kus meie lõpetasime, tule ettevalmistuse, Nende katjušade kogupauguga, aga sakslane harjus nendega juba ära ja ta teadis juba, et kui Katjušat panevad kogupaugu, et nüüd siis nõukogude armee tuleb rünnakule. Aga et seda mitte ei juhtuks, siis me hakkasime neid petma ja andsime Katjuša kogupaugud kusagil vahepeal ennem. Aga nüüd sakslane, siis puges sealt välja, et nüüd tulevad rünnakule, aga me andsime jälle pihta, Narva all oli Narva all oli ka nii. Pärast siis 20 minutit enne lõppu alustasid Me vaprad jalaväelased nende esemetega, mis nende käe all oli, mis oli ette valmistatud kest täis topitud mantliga kes puujupiga, kes paadiga jõe forsseerimisest. Ja juba 10 minuti pärast oli meie käes esimene kaevik ja järgmise 10 päeva pärast oli juba järgmistes kaevikutes. Aga vaenlane tulistasid vastu. Ka ikka peab ütlema, et väga vähe ja vee peal olid võrdlemisi väga väiksed kaotused. Tänu meie suurtükiväele muidugi. Ei, ma seda ei taha alla kriipsutada, seda räägivad teised. Aga ma pean ütlema, et meie poisid siis hiljem rääkisid, et kui nad hüppasid kaevikutesse sisse, siis ei saanud aru, kas need on inimesed või on need üldiselt manikeenid. Nad seisid küll selle kaevikuseina najal püstoli tal peos, aga ta ei liigutada ennast, ei ei rääkida midagi, aga ehkki ta oli elus. Ja siis ainult, kui ta toibus, siis ütles, et niisugust materjali, sest me pole kunagi veel saanud. Ja üks heli oli veel, mis lahinguhelidest vist võib-olla isegi üle käis, nagu mõned mehed räägivad, see oli hümni helid. Jah, see oli ka siis meie kaldale olid viidud valjuhääldi ja veel ennem seda meie eesti keeles saksa keeles. Andsime sinna edasi, et põhjuseta on verd valada, võib-olla saame nii läbi, aga tagajärgi muidu sellest oli vähe. Ja pärast siis juba meie hümni saatel tuli ikka minna rünnakule. Et täita oma ülesannet ja vabastada meie Eestimaa. Jah, aga milline väeosa jõudis kõigepealt Narva? Narva läksivad vene diviisid 130, esimene ja 191 ja siis oli ka üks, vot ma enam ei mäleta ka üks eesti korpuse poolt loodud rünnak roodurühm oli enam-vähem tähtsale koosseisult. Kes seal olid, aga need üksi? ETV aasta oli ka meie korpuses loodud ja seega ründataks, esimees on üle. Aga muidugi meie luurajad suurtele luural läksid koos esimeste meestega esimese paatidega Est üle raadioaparaat seljas. Ja ta, sest ta pidi kogu aeg elavega kood liikuma. Tuli uus märk, jalawegi nõudis toetust, tähendab, raadio anti, edasime patarei peale, hakkas tulistama. Nii kestis lahing kuni hommikuni. Kui suitsu minest kerkis. Uus päev nägi tõusev päike punast vabadus lippu tõusmas Narva kohale. Oli 26. juuli hommik 1944. Esimese Nõukogude Eesti linna vabastamise unustamatu hommik. Meie järgmine põlvkond, kes pole sõjas olnud ega ühtegi linna vabastanud võime ainult arvata, mida tundsid või millest mõtlesid mehed kes kolme aasta järel olid taas kodulävel. Alampolkovnik lemmingul on seest nende päevade muljed veel väga hästi meeles. Kõige rohkem pika oli südamelähedane, et saaks kiiremini Narva sisse. Sünnilinn teises esimene Nõukogude Eesti linn, mida me tahtsime vabastatavatsiooni kõige südamelähedane ja siiski väga palju oli inimesi, kes on Narvast pärit, tahtsid nüüd näha, mida kujutate oma endine kodu ja mis on saanud tema perekonnast, sest juba teel Narva kõike risti ja teised külad seal olid, siiski, kuulsid, mis me sealt saime, olid vägad väga kurvates enamustes, küladest olid inimeste ära küüditatud. No ja igaüks tahtsin näha, kuidas siis tema perekonnaga noor lahti. Kas teie perekond oli ka Narvas? Minu olin, ema elas ka Narvas ja nagu öeldakse Narvast ära. Ema, ma sain kätte hiljem Haapsalust. Sest mina olen lõpetanud Narva kommertsgümnaasiumi ja minu isal maetud Narva surnuaiale. Ja just seda lõiku tulidki mul tulistata, kuhu isa oli mõeldud, ei saali maetud seal kaks kaske kast, ütles need suurtükid, lasid minu need Gazett puruks seal või, või keegi teine, aga purustad, hoid astud vot siis veel, mis mulle eriti meelde jäi, oli see veel need lisaselle peale ei pahandanud? Ma arvan küll ma siis juba teisel päeval, 26. septembril, kuuenda hommiku oli punane pudest pandud Narva linna siis juba nii võimaluse korral juba üksikud meie väeosad suurtükiväelased ka vaatama, mis Narvas järgi muidugi pilt oli masendav. Mõnestki mööda ei saanud magada järgmine päev. Ja need, kes olid eestist kaugemat, elasid, ütleme sealt Tallinnas või, või Haapsalus või Pärnus, nii et Bender kerkis ka neid üles. Küsimus, aga kuidas siis meie linn keskelt välja näeb, kui sinna jõuame? Vot see oli see kõige niukene tähtsam küsimus, mis tol korral kõikidel huulte peal oli püütit vastust saada muinasSootas vastutavana. Pärast ajalugu näitas ise, kuidas tegelikult olukord oli. Võitjad TD. Minu käest tihti küsitakse mikspärast ja mis põhjusel ja meie Eesti korpuse suurtükivägi ütleme, giiditi nende väeosade poolt, keda me toetasime ja nõnda edasi, et meie suurtükivägi paistis silma eriti koondja massilise tule suhtes. Ma pean ütlema just sellele, Mei sai alati rõhku panna õppuste ajal, meie suurtükiväelastel oleks tihe sidejalaväeüksuste komandöride ka. Et nad alati oleks nendel nii-öelda käe all ja õigeaegselt neid toetaks. Meil oli niisugune reegel, et tähendab, meie eelvaatlejad on jalaväeahelikus siis roodukomandöriga meie patarei komandör, pataljoni komandöri kond, meie division komandör ja polgukomandör polgukomandör ja sellega meie kunagi hilinenud nende nõudmiste täitmisega. Nii kui avastati uus märk, kas seda avastas siis roodu komandör kutsus välja patarei, komandör, tule, kui seda pataljoni komandör siis divisjoni komandöri nõnda edasi, niisugune kord meloni. Ja meie staabid olid ettevalmistunud igal momendil koondada tuli, kas divisjoni tuli tähendab kõik kolm patareid kokku ühte punkti ühe tulepesa peale või tähendab polgu ulatuses kõik divisjoni kokku või ka grupi suhteliselt mittu polku. See oli meil väga hästi ära töötatud ja sellepärast meie ütleme toetuse alused. Kunagi meid ei laitnud, aga vastupidi, kiitsid. Ja võit Narva all oli kõigepealt sõjajumala suurtükiväevõit ja 284 Nõukogude liidu ordenit ja medalit millega narval eriti silma paistnud Eesti korpuse suurtükiväe sõdureid ja ohvitsere autasustati ehivad tublide meeste Linda. Täna on paljud neist tulnud taas nendesse paikadesse Narva lähistel, kus 25 aastat tagasi suur lahing maha peeti. Ja meie saate lõpetuseks ongi kindralmajor arul oma endistele lahingukaaslastele midagi öelda. Kuulake suurtükiväelased. Ma kasutan minu ees olevat mikrofoni. Et täna kõigest südamest tervitada endise Eesti korpuse juhatuse ja enda poolt kõiki sõjaveterani. Soovin teile, kallid relvavennad, kõige kõvemad tervist. Õnne isiklikus elus. Olge alati ja kõikjal nagu sõjatandril. Tõelised kaardiväelased. Tervitan ka kõiki Narva elanikke, kes panid esimese kivi meie Narva alusmüürile ja neid, kes tänapäeval jätkuvalt tööd. Et linn oleks veelgi ilusam ja elu oleks veelgi parem. Võitjad TD.