Võitjet TD. Meie üleeilses seitsmeteistkümnenda septembri saates jõudsid Eesti laskurkorpuse võitlejad üle Emajõe. See lahing oli otsekui ukse avamine pikki aastaid ära olnud meeste kodudesse ja nüüd võiks neid kõiki juba meesteks nimetada. Kuigi kodunt lahkudes ei teadnud veel paljudki neist, mida tähendab habemenuga või mis on üksainuski päev ilma ema hooleta. Nad said täiskasvanute eks rindeteedel. Seda päeva, mil saab üle koduläve astuda, oli oodatud kaua. Väga kaua. Kuid mis kõik ei või sind oodata nii pika aja möödudes selle ukse taga. Võib juhtuda, et tormad kui meeletu läbi tühjade tubade vined esikus rippumas võõrast mantlit. Või tõstad esmakordselt kätele oma poja, kes on saanud sinu äraolekul juba kolme aastaseks. Ja kõike seda juhtus. Iga uus päev sai jälle kellelegi kodu leidmise päevaks. Rõõm, mure, valu, pettumus, lein kui lähestikude tookord küll seisite. Nii olime me igaüks eraldi võetuna. Kuid kõik koos moodustasime jõu võitlusüksuse, kelle pühaks kohuseks oli vabastada sünnima vaenlastest. Ja see ülesanne kohustas isikliku kõrvale suruma. Täna ongi aeg anda juba veidi täpsem ülevaade sellest, milliseks oli kujunenud olukord rindel, mis suunas liikusid meie väed mööda kodust pinda. On õiget kõrgemalt näed paremini. Seepärast palusingi meie stuudiosse diviisi komandöri erupolkovnik August Feldmann polgukomandöri erupolkovnik Nikolai trankmani ja ruudukomandöri vanemleitnant Martin Aabeli. Olen kõiki neid mehi näinud lahinguolukorras 25 aastat tagasi 25 aastat noorematena. Kui ammu see siiski oli? Ja ma tean, et kauget minevikku meenutades pruugib neil vaid hetkeks sulgedes silmad kui nad näevad jälle operatiivkaarte kõigis nende peensustes näevad polkude ja roodude paigutust. Nende liikumissuundi näevad vaenlase asetust. Neis ärkab väejuht sõjakunstnik. Kui nii võiks öelda. Püüan mitte segada nende mõttekäiku. Palun vaid kuulata tähelepanelikult ja teile avaneb kuuldud sõnades kõige lihtsamal kombel inimese hing, kelle kätesse on usaldatud tuhanded inimsaatused. Sõjas alustab polgukomandör Nikolai trankmann. Peale vaenlase kaitse läbimurdmist Emajõel Eesti korpuse kõige suuremad lahingud olid Avinurmes. Porkuni all eesti korpuse hoogne pealetung Emajõelt põhja suunas. Ähvardas ära lõigata vastase Narva grupeeringu väeosad. Et ette jõuda ja võtta kaitse sisse kusagil Tallinna suunas. Et takistada Eesti korpuse edasi Tallinna peale. Sel momendil kindral Pärn tegi seitsme diviisi komandör kindral Allikule korraldus organiseerida eelsalk, mis tuleb saata läbi rinde ja vallutada Avinurme teede sõlm, edasinikkuselt Tudulinna kellesse eelsalk koosnes üldiselt või seal oli selle eelsalka sai määratud 27. polgu teine pataljon. Teine pataljon sai valitud just selleks, et see oli rünnak, pattern talle eraldi ettevalmistus saarlaste operatsioonideks. Pataljon komandör major Andrejev, kogenud sõjamees, niisama pataljon koosseis oli ka, võiks öelda isegi välja valitud mehed, seal nooremad mehed, kõik suurem osa üle 80 protsendi pataljoni parteilasi komsomolis. Ja nad olid oma ütelda väljaõppe poolest laim, mis on huvitav see, et polgus mai, see 41. aastal hävituspataljoni seal Narva töölispolgu ja polgus oli ka teisi mehiniski näitama Andrewi pataljonikomissar, Nikolai Vanaselja ja ka palju teisigi Levits pataljonis või ma ei teagi, meil ei arved õiendamata Narva jõel sakslasega omal ajal. Ja nüüd, kui me saime siiski ülesanne palju rumeenlanna ja sealt sama Narva jõe pealt, kus me 40 aastal pidasime kuued lahinguid sakslastega et sealt liiguvad, nüüd siis tekkis niisugune arvamine, et nüüd on vist kättumaks tund. Polnud. Ja huvitav, et just need mehed, kes olid hävituspataljonis nüüd liikudes tuleb minu juurde ja ütlevad, et miks saat etuvalt see üksus, et meil on õigus ees minna, sest meie olime 41. aastal hävituspataljonis ja nendega teel sama nord väeosadega muidugi, võib-olla teised, äkki seesama nimetus oli Narva pump ja nii edasi ja kõike sedasama põhja põhjaarmee grupist. Ja kui me jõudsime siis nii kaugele, et algas lahing vastusega siis mehed pidasid ennast ütleme väga mehiselt üles ja ikke edasi rühki esis paistsid silma, kui me võtame komandöridest leitnandiks, nutting, Komorov, Puurov, siis kulmida roodu komandör, Gerassimovi miinimum veelifoli, luurajad, suure töö tegid ära luurenis Merila Eensalu. Sääse skeptšov, selle pataljoni anti juure. Tankid 45. tankipolgust ja isesõitvad suurtükid 905. polgust. Ja millal see läbimurre? Toius keelsalk hakkas liikuma. Õhta pool 19 välja. Pille Torma ja läbistas kontrollpunkti Muttika kell üheksa teisterda. Liikumine ise ei olnud küllalt kiire, see ei rahuldanud meid ega nähtavasti ka ülemusi, kes välja saatis, kuid teed olid sillad, lõhutud, kolmed olid mineeritud, kõik. Ja liikumine ei olnud küllalt kiire. Kuid siiski. Jõudmisel, kui me eelsak jõudis teeristile, õigemini seepeale kõveriku külamis, mis tee tuleb. Avinurmest läheb Rakvere peale, seal tuli meile vastu umbes üks rood, vanus, rood neljal masinal. Nad ei oota meid. Tuledega sõitsid oli juba pime sel ajal ja sattusid otse meie ees liikuvate kahe tanki ja eessõitja suurtükitule all. Need avasid tule, tuli niivõrd tabav läheda maa pealt, et see kestis vaid kolm-neli minutit, mitte rohkem. Siis masinad põlesid ja asi oligi läbi. Meil ei olnud aega seal palju peatada. Tankid lükkasid need masinad kõigepealt kõrvale ja sõit läks edasi. Kui me jõudsime Avinurme kitsarööpmelise jaama kohta umbes juba lõuna poolt jaama siis luureüksust, mis meil ette saetud, major Andrei Wolt, see tuli, teatas, et. Kuulen liikumist. Major Andrejev, paiskad kõvemad mehed, lahing korda vajaliku ja algas pealetungi. Pimedasse oli ööse kellu vahevõit. Kiilus ennast vastase eelosa vahele, selle jalgas pimedas on isegi lahinglaskmist. Automaadivalanguid ei olnud kuulda mitte ainult eest tagant paremalt ja vasakult, igalt poolt. Terve tund aega. Ei, see on mingisugust andmeid vaatamata. Maastik, mul oli tuntud vanast ajast juba hästi tuntud. Kui udu ja pime oli väga raske renteerivad kui Andrejev meeste kellegi tõhusa töö ära ja liikus edasi, kuid teine patrull ei saanud kiriku vallutatud käigu pealt, seal kiviaed oli ja seal kive aia taga on, täpselt ei saanud, kuni ta välja lüüa. Osto hakkasid ründama. Pimedas avasid miinipilduja tule, kuid tänu sellele, et oli udu ja pime tabanud miinid lendasid kõrvale, kõik Soho teise rünnaku tegid. Siis hakkas ja natuke juba valgenema ummiku. Ja see tuli meil ka esimesed kauplused. Roodu komandör, leitnant Kallaste sai haavata. Partorg Karel sai surma ja teisi haavatuid oli juba kuid ka teise rünnaku, mis oli kõik, see ägedam, ei pea mehed vastu. Meie kasuks oli see ka? Sel Avinurmes kujunes välja just midagi kohtamislahingu taolist. Nemad liikusid ühelt poolt meilikus, siit peab neile vastu ja kohtumislahingus on ju tähtis see, kes enne saab lahing korda ja alustab selle käes on initsiatiiv ja seal on niimoodi, et abi eest lõuna poole on väga kitsas maa-ala, kus võib üldse tegutseda. Need, meie patune ja meie tankide jooksule seal ruumi küll. Aga ega nende lõike nelja polgu jaoks seal on üldse olnud ega pea peale meest ei pane, need nende ülekaal ei lugenud siin mitte midagi ootama, meil ei olnud mõtet jääda, mis me ootame, järgmise rünnaku. Hakkasime lubist peale tungima, nähtavasti neil ka nende kahe rünnaku, kui oli ka kõva läbi see asi. Ja läksid koos ka kõige enne läks roosa komandör leitnant nuttingi oma meestega lõuna pool kirikut, vana kruusakarjäär. Sügavuse ja ründas vasakult poolt ja just otseteed nende 20 võlgu positlendile. Ühtlasi nendega ründasid tankid ja Andrei meestega ja oli Avinurme. Kuid see ei olnud muidugi tain läbi, see oli ainult kolmanda esimese kaitserügemendi purustame peaaegu edasi, liikudes Tudulinna poole, sattusime kuuenda rügemendi peale piirikaitse rügemendi peale. Seal sai veel kõva lahing maa tehtud. Ja hiljem tuli ka, jõudis kohale esimene ja kolmas pataljon 20 seitsmepolgust saab elamufondi juhtimisel ja aitasid selle lahingu lõpetada. Kujutage ette Avinurme kirikus, kui liikuda Tudulinna poole, ütleme kaks kolm kilomeetrit, CD oli kõik täisveokeid, masinaid, lahingutehnikat, suurt tükkisi üksi 67, mitte igasugust oli suuteline. Miinipildujaid 73 raskelt kuulil, 45 kerget kuulipildujaid vintpüssilaskemoonatoidul üle 300 hobuse. Palju neid veel seal maas oli, kaitses tankid, sõitsid neilt otse üle ja hävitasid neid roomikud ja tulega kes alla ennast ei andnud. No peale selle edasi liigutab pudeli linna, Tudulinnas vastupanu batooriumalt ei osutunud, laskmine oli, aga see oli kauge, oli näha, et nii paanilise põgenemise pealt ainult mõned väiksed kata ükselt, kes ka ei pidanud vastu meie ilmumisel kohe maas, laseksid ja pagesid ära ja sellega oli siis ülesanne ehteid. Vanemleitnant Martin Aabel. No minu osavõtt lahingust just Avinurme all algas natukene hiljem, kuna liikusin teist teed pidi, tulime polgu teiste üksustega meda üle Mustvee Avinurme peale ja meie sattusime nii-öelda selle lahingu käiku siis, kui see kulminatsioonipunkt oli hakanud juba osaliselt langema. Ülesandeks sain polkovnik Rankmanilt jõuda välja Tudulinna, luua seal side Leningradi rinde teiste väeosadega, nimelt kaheksanda armee osadega, kes tulid Narva rindelt Narva poolt ja selle ülesande täitmise juures just alguses oli huvitav jälgida, kui me seda lahinguteed pidi käisime, kust tulid üle sõitnud tankid siis teede ääred olid täis purustatud tehnikat. Isegi huvitav oli vaadata, kus supikatlast oli jäänud lihtsalt miniatuurne kujukene ainult tee peale, sest sellest olid tank üle sõitnud ja supp oli veel seal sees, aga katlast oli jah, et see maa peal miski väike, jälginud, et see oli kunagi olnud katel. No teel tuli tegemist teha laiali paisatud vaenlase sõduritega, need olid grupiviisi, küll oli ka üksikuid, keda meie tankid ja meie esimesed üksused esimese löögiga olid laiali löönud, neid püüda ja neid seal korjata läks meil tükk aega ja õhtu eel siis jõudsime Tudulinna ja Tudulinna all on just meeles üks moment, kus mehed olid just välja jõudnud, metsaserva eemalt paistis Tudulinna kirik, küngas oli ees meie ja kiriku vahel ja hakkasime sele künkale lähenema, kui nägime teisel poolt, tekib samuti ahelik. Kuna maa-ala oli kaunis kauge, siis esialgu ei olnud võimalik kindlaks teha, kes sealt tuleb. Arvasime, et tegemist on veel mingisuguse rügemendiga, kuna neid rügement jooksis sinna Avinurme kokku väga palju. Ja seadsime ennast ka lahingukorda. Lahing aga jäi seekord siiski olemata, sest nägime sõitis künka otseseks üksik ratsanik. Selle järgi saatsime meie oma mehega välja ja selgus, et oligi tegemist kaheksanda armee väeosadega, kes tulid Narva alt ja kellega siis meie tähendab mina oma automaatorite ruuduüksustega juure antud osadega. Kohtusime Tudulinnas teel oli üks juhtum. Peatusime ühes talus, see oli ka õhtu eel parajasti perenaine. Ta oli just teinud leiba, parajasti hakkas leiba ahju panema ja pime tuba videviku poole. Videvikus olid eriti mind näha ei olnud, istusin üksinda toanurgas, palusin endale juua tuua, käskjalg jäi mul välja. Sel ajal siis saabus sinna üks noormees. Tal oli saksa sõjaväe vorm seljas. Me veel pärisime perenaise käest, kas peremeest majas ei olegi? Tema siis rääkis ja teie pere boikonnaga perepoeg oleks Rakveresse hommik pagan tagasi tulemata, nüüd jäi sõjakeerisesse. Tegelikult aga see noormees, ta poeg oli, teenis Saksa armees, siis tuli koju, seljakott oli seljas, täkk oli veel seljakoti all. Püssi enam ei olnud, püssi oli metsa viska. Ja huvitav oli see kohtumine just sellest, tema ei näinud, et ma seal toas olin, tuli siis uksest sisse ja hakkas rääkima, nii lahtiselt, kohe ilma mingisuguse kartuseta. Oma teekäigust muidugi ema ja õde tal, kes seal olid, need sattusid nagu vähe paanikasse, mul tuli kah käskjalgruumi, tegime siis mehele selgeks, et mine nüüd pärast ilusti räägi kõik ära, kus olid, anna ennast üles, meil sind vaja ei ole, relva sul praegu ei ole meil suga aega maid jagada ei ole siin, et ja, ja huvitav on just see, et paar aastat pärast lahinguid, kui ma teenisin veel sõjaväes, käisime Leningradis laskevõistlustel tagasiteel peatusime sealkandis ja sattusime samasse peresse ja see noormees töötab praegugi seal veel. Jaa. Ühesõnaga läks kõik tal väga ilusasti õigel ajal oskas nii-öelda püssi ära visata. Temaga seekord hiljem nüüd tõenäoliselt enam ei olnud. No jutuajamist nii palju oli, mis ta noore koolipoisina oli mobiliseeritud ja ta ei olnudki rohkem issand kui poolteist kuud oli saanud olla nii et sel ajal, kui lahingut valmistusime Emajõel nüüd selle aja, siis nad olid mobiliseeritud talle eriti nisukest, suurt hoogu selle sõjaväes teenimiseks ei olnud mobilisatsiooni alla ta kuulus. Ja muidugi noormehe jutt oli, ta igatpidi kahetses, aga fakt on see, et ta midagi kurja teinud ei olnud ja karistust mingisugust ta ei kandnud. Sellest. No ja need olid lennuväe abiteenistusse võetav kutsealused mobiliseerusid neid lennuväele töötada igasugust tööd ja noh, ega selle Avinurme lahingu lõppemisega polnud veel tee Tallinna. Ja sellega ja muidugi seal abi normaalsäike, purustatud ja laialipaistev mets. Neli polku ja üksultige. Minu meelest oli veel 21. diviisi jäänused, tulid sinna kokku, neid oli seal siis umbes 1508. Ja Avinurmest lahingut üldse vastu võtnud Tudulinnast läks kõrvalteede mööda, lipsas minema meie käest teinegi piirile, kaitsepolk, vot see tuli. Tei uurisin tervelt Porkuni alla. Diviisi komandör August Feldmann. Olukord on niisugune seitsme diviisi vasakult tiivalt ületas Emajõe 249. laskurdiviis. Tema ülesandeks oli rünnata soogalduse selguse ja väljaotsa suunas. Siin tuleb seda mainida, et kaks hästi kooskõlastatud lööki üks Narva alt ja teine Emajõelt panid vaenlase juba liikuma. 21. septembril vallutati Rakverevastane hakkas juba taganema loodia Tallinna suunas. Ja korpusülesanne oli seal neil päevil jälitada vastast Väikse Maarja Tamsalu suunas hõivata Asso malla ja Tamsalu. Seda ülesannet täitis ka 249. diviis. Vahepeal olid kah lahingud. Üheksa 21. polk lõi üsna suure tähtsusega lahingukäpa jõel. Vastane seal asunud üsna kõvasti kaitsele. Polgule tuli peaaegu päev läbi lüüa lahingut, et vastel sealt jooksma panna ja edasi liikuda. Siis oli Torma lahing, tolmas oli jällegi vastuhakk sakslastel. Niimoodi lahingutega liikusime edasi ja 21. septembril 925. laskurpolk polgukomandör oli virid läbinud Loksa külaoksad, vedas välja tulles. Polgu. Eelsalk sattus vaenlase tule alla, mina jõudsin just selleks momendiks polgukomandör vaatluspunkti Guysi lahing algas. Sain teada, milles asi oli luurekomandör sooleitnant. Soo oli juba teada saanud, et liigub Porkuni mõisa tagant suur väeosa, umbes 1000 5800 meest, suured poorid, suurtükivägi miinipildujad kaasas, hobuseid umbes 300 tükki liigub lääne poole Tamsalu suunas saades sellest teada, andsid polgukomandör käsu kätte, et polk Harglis kohe keeraks oma rinde paremale poole. Ernesaks juba hakkas pataljoni komandör saksa hakkas juba oma rinnet sättima, nii et saaks tulistada ja lahingut pidada põhja poole metsa suunas metsa suunas ja siis argnes teine pataljon, see oli Erghili pataljon. Sellel anti siis ülesanne puhastada mets kuni Porkuni järveni. Ja kolmas pataljon sai siis ülesandeks Porkuni järvest liikuda lääne poole ja puhastada Maandi hõivata Maandi. Sel ajal ei olnud veel selget pilti, palju vastast seal oli, kuid tuli jälle uus ettekanne, luure komanduseks, vahva kange luurekomandöri. Petersoo tuli jälle ettekanne temalt ratsahobusega tõi ettekande ära vaenlase tuli all, tema on selgeks teinud, et liigub suur kolonn vastast umbes kahe kilomeetri pikkune kallal, noh siis võis juba arvata, meil juba sõjalastel tead, et kui kaks kilomeetrit pikal on see võib-olla siis polgu suurunikolon ja ta võib-olla kõvendatud veel teiste väeliikidega siis ei jäänud muud üle, kui Antsis eluge korraldased hõivata vastast vasakult ja paremalt. Ja esimene pataljon olla kaitsel mitte taganeda, ühtegi sammu. Samal ajal liikus vasakult poolt 921. polk polkovnik mullase juhtimisel. Sõitsin künka tagant, kus kohal oli seal see vaatluspunkt, autoga panin ruttu minema, sain mullase tee pealt kätte. Andsin mullasel korralduses hargneda Tamsalu suunas ja hõivata see mets, kus olid sakslased sees, see oli seal Uudeküla ja mõõdetakse teine kohtelisel. Ja mullas ka. Väga kiirelt pani polgu lahing korda, nemad hakkasid peale tungima vasaktiivaga tammsalu poole ja parema tiivaga metsa suunas. Samal ajal oli ka seitsmeteistsugust polk just käe all. Tema hakkas liikuma Porkuni järve tagant ka meie üldsuunas. Sellele saime kah korralduse kätte, tema hõivab siis vastast paremalt poolt, et vastase grupp kõik sisse piirata, et Vitali landa taganemise teed läände. Nuia viisi lahing käis umbes siis õhtupimeduse, nii kella kuue seitsme vahepeal oli siis niisugune lugu, et me saime teada, kuulsin, et väga palju eestlasi seal metsas need olid mobiliseeritud Narva alla ka olid mobiliseeritud seenelised, taganesid sakslastega Asutsina metsa. Siis me võtsime vastu niisuguse otsused, tuleb mehed metsast välja kutsuda. Nad panid relvad maha, tuleks metsast välja, seal oli polgu agitaator, vaktsiin magusselts vallas ka oli seal olnud nemad siis nende Rupolitega ja oma lihtsalt loomuliku häälega karjusid metsad, poisid, tulge välja. Siin palun, eestlased, tulge välja ja siis esimene grupp, Ma ise vaatasin ka seda, esimene grupp tuli välja umbes 20 25 meest, valged nartsud, kepi otsa pandud, tuled välja ja said üks 100 meetrit metsast ära. Neil avati, tuli metsast, saksa fašistid panid, tuli eestlastel peale, seal osa langes ja osa panid metsa tagasi. Siis läks mõni aeg mööda, meie mehed võtsid ühe vangi Saksa armees teeniva Eesti ohvitseri, ma ei mäleta, kas oli leitnant või mis ta oli. Temal pandi südamele. Me lasime tagasi metsa ja sa teed selle töö ära, mehed metsast välja kutsuda ja mees läks tagasi metsa ja. Ta oli nii palju teinud, et hakkasid vähemalt grupid tulema ja ma kuulsin seda pilud, nad olid pärast sakslasel kahjusegi lõpupeol teid ja ja siis hakkasid mehed vähemalt tulevad metsast välja ja õhtuks oli sisse juba kella 10-ks oli, oli juba nii kaugele, et mets oli sakslastest tühi, 1110 meest oli vangi võetud ja siis olid seal väga suured voorid üle 300. Hobuserelv oli palju, neid ma praegu ei hakka nimetama. Ja 400 laipolid ümbrusesse metsades oli maha lastud sakslasi, lahingukorras, siis need vangid kõik. Me talutasid ära Loksa külasse Loksa külas, kõik kuurid, kõik sarad kõikult vange täis. Ja õhta jõudis sinna meie Eestimaa kommunistliku bolševike partei sekretär Sis Karotam pärm tuli, Casillas, vaatasin, Käsmid, kuulid kõik läbi. Eestlastega, ajasime juttu, ajasime sakslaste juttu. Eestlaste mõned poisid olid vihastad, andke relvad kätte. Me hakkame tampima sakslasi. No muidugi, seda me teha ei saanud. Vangid saadeti kõik pärast ära. Nüüd ma tahaks rääkida, sellest leiti nad soost. See oli julge mees. Tal oli seal rühmas üks, 15 20 meest, oli, ta käis Colas kõik metsad läbi, polk oli veel üks, kaks kilomeetrit järgi, tema otsis ikka kohti, kus leiab sakslase ülesse, kus neid maha tampida. Ja nõmmküla seal juba seal Po Tammsalu nõmmkülas ta saigi kokku ühe grupiga umbes 150 meest sakslastele ka muidugi nad on ka juba paanikas, taganesid ja ta avas tulenedes sakslaste, tõi sealt üle 100 mehe vangi, see oli lokse lai. Mis tähtsus Loksa lahingul oli siis trump, ma rääkisin juba siin, et abiellume, lahing oli tähtis sellest, et see avas juba tee Tallinna peale. Ja Loksa lahing veel süvendas seda korpuse ülesannet. Terje Loksa lahingud sakslaste aktiivse tegevust ei olnud, mis oli enne, nad olid kõik laiali paisatud metsadesse, üksikutes gruppides tegutses metsas isegi juhus, diviisi staabiga me liikusime, ma ei mäleta kohta, just metsast tuled sakslast välja, automaadid käes, nägid meid, viskasid automaadid maha, tõstavad käed üles ja sellega me avasime juba tee Tallinna peal. Ja siis, kui meie korpuse eelsalk oli täitsa valmis formeeritud juba siis võrk meie diviisi rindejoonelt läks läbi masuga võrgul Kätlin, soovisin talle edu ja siis oli väike tule. Madin oli veel kuulda, aga see annab, ei avaldanud mingit mõju võrgutegevuse põrklaks. Käigud läks läbi ilusti läbi rindejoone ja asus teele Tallinna. Võitjeedee.