Nagu igal noorel, nii oli minul ka neid unistusi õige mitu. Umbes viie-kuueaastaselt unistasin ma küll võib tore olla vedurijuhina töötada. Ma käisin peaaegu iga päev maantädi kasvatas mind ja, ja peaaegu iga päev ma jooksin Keava raudteejaama seal umbes viis ja pool kilomeetrit minu elukohaselt. Selleks, et näha vedurid, näha vedurit, kuidas ta tuleb, suurepahino kajab auru välja, kuidas vedurijuht pistab oma pea aknast välja, vaatab, enne kui jaama sisse sõidab, annab vilet. See oli kõik minu arvates niisugune suurepärane ja niisugune suur elamust valmistav töö. Kui läksin vanemaks, hakkas ikka arusaamad erinema tööst ja hetkevõtmisest. Järgmine aste oli praegu võib-olla piinlik sellest isegi rääkida. Ma kujutasin ette, et ma sobin ja tahaksin saada pastoriks seista kantslis, rääkida oma kogudusele, piitsutada seda, mis on pahe, mis on halb. Mis ruineerib ühiskonda, mis valmistab inimestele vaeva ja raskusi tuua seda kõike esile. Kuid nagu öeldakse, mida vanemaks lähed, seda suuremaks muutub ka arukus. Eks hakkasin nägema, et nende heade sõnade taga tegelikude pastorite juures ei olnudki seda headust ega seda, seda ühiskonna parandamise tõsist soovi vaid nad elasid oma elu ja see oma elu oli sageli isegi hullem kui tavaliste inimestena. Järgmine aste oli abistada ühiskonda õppida arstiks, saada tohtriks. Minu arvates see oli kõikidest elukutsetest kõige õilsam kõige toredam. Mis võib olla veel veel kaunimad, kui see, sa lähened haigele inimesele, kes kannatab palju, sa leevenda tema kannatusi, sa võtad temalt valud, sa istutad temasse usku elusse, ta paraneb, saab terveks. Jadas tuleb täisväärtuslik ühiskonna liige. Ja mis siis kujunes tegelikkuses välja? Kodanlike valitsuse päevil töötasin pikki aastaid finantsalal pangas Eesti maapangas kaugelt üle 10 aasta. See oli kutsetöö, see oli töö äraelamiseks, et hankida elatist. Tegelikult minu elu ja maailm aga kulges suviti selle ühekuulise puhkus aja sees, mis, mida nad pangas sainemis pangast anti. Olgu nimetatud muide, et kodanliku valitsuse päevil Panga ametkond moodustas omaette niukses seisus ja need ei olnud, need, nad olid õieti kõrgemal harilikust inimesest siisid mõningal määral peenutsema, kuna nad olid haritud ja nii edasi. Ja nende suvepuhkus möödus tavaliselt ikka kuurortides, kas siis Narva-Jõesuus rannal võib Pärnus või kusagil mujal. Minu hobi oli aga niisugune, kui siis jõudis pikki oodatud puhkajaid käte, haarasin selga seljakoti vaeska kepi kätte ja siirdusin maale korjamismatkale. See tähendab rahvatantsude rahvamuusika üleskirjutamisele. Esimesed aastad tuli käia, seda teha jalgsi. Järgmistel aastatel oli juba liiklusvahendiks jalgratas ja viimastel aastatel koguni mootorratas. Üksinda õieli tilkaaslasi. Enamikud Est-aastatest üksinda, vahest oli ka kaaslasi? Üks suvi on eredalt meelde jäänud, siis tuli kaaslaseks Tartu rahvaluule arhiivist õpetatud kirjandusteadlane, rahvaluuleteadlane folkloristide Rudolf Põldmäe. Temaga tegime mootorrattal matka Lääne-Eestisse ja saartele. Läheme nüüd tagasi noorusmaile, missugused olid teel lapsepõlveajad, tantsud? Küllap teil oli silma nende nägemiseks märkamiseks. Tähele panemiseks. Minu lapsepõlv möödus maal külas ning kasvatas õieti tädi seda tema mudi. Kuna mul ema suri noorelt, siis võttis tädinitenda kasulapseks ja hoolitses minu eest. Ma käisin isegi vallakoolis kaks aastat ja seega nagu elasin valla miljonile sisse. Peab ütlema, et võrreldes näiteks tänadava külaeluga oli tookord minu arusaamise järgi külaelu nagu intensiivsem. Laupäeva õhtu lähenedes, eriti suvekuudel hakkas küla ühest otsast peale. Niukene pikk rongkäiku kogunesid sinna pillimehed, see tähendab Härmooniku mängijad kogunesid sinna noored ja see rongkäik tuli piki külapillide öögades ja, ja kogunes siis kuhugi tallu järjekorras vahetati neid talusid, seal tehti siis terve laupäeva õhtu jooksul, tantsiti, tehti nõndanimetatud klinker maha. Mida tantsiti, mitte eesti rahvatantsu? Ei, eesti rahva tantsime, nende hulgas ei näinud ma kõigepealt valts polka siis pades pann, Krakov, jakk, Wen kerkad, tantsiti. Ja vist peaaegu liigiga kõik. Muide õhtu jooksul näiteks ei mängitud valtsi mitte üks ega kaks korda, vaid võib-olla isegi 10 korda. Vahepeal anti mõni muu tants pandjal uuesti Valts hakkama, Jäneda nendes punkrites ei võtnud osa mitte ainult üksi noored, vaid seal olid ka keskealised ja isegi vanad mehed. Kogunemine toimus sinna tallu, kus teati olevat õlut, sellepärast ka vanad inimesed, vanad mehed kaasa tulid nemad kestast siis omaetteringis seal õllega käis ringi ja veetsid selliselt õhtu. Noored kogunesid Härmoonikute mängijate ümber ja, ja tegid seal oma tantse. Muide esimesena meid tantsule tantsude kohta sain mina oma tädidelt. Ma võisin olla siis umbes viis või kuus aastat vana, ühe tädi nimi oli kai, kai oli oma noorpõlves, see tähendab möödunud sajandi keskpaigast peale teeninud mõisas saksu olnud toatüdrukuks, hiljem ka köögitüdrukuks. Ja kui ta juba nii vanaks ehitana teenida ei suutnud, siis andis mõisnik temale. See oli Kehtna mõisnik, ta teenis Kehtna mõisas, andis temale ühe tüki saue aukudega maad Niukest, kus savi oli välja võetud auklist maad. See maatükk asub praeguse Kehtna rahvamaja vastas üle tee, joon lepavõsa täis kasvanud, sinna ehitas siis tädi omale väikese sauna koos venna abiga ja seal ta kasvatas mind ja elas koos oma teise õega. Vanad inimesed ega nende elu kerge ei olnud oma igapäevast elatist tuli teenida näputööga, nad kudusid, suke sokke, aga nad olid rõõmsad, kuigi nad usklikud ka olid. Ja nemad rääkisidki pikalt ja laialt, kuidas möödunud sajandil toimus nimelt et üleminek vanalt tantsud, see tähendab vanalt eesti rahvatantsu üleminek tookordsetele, nõndanimetatud seltskonna või uutele tantsudele nendeks uuteks tantsudega oli nende jutu järgi Kehtnas siis valts ja polka. Mõlemad tantsud võeti rahva poolt kohe õhinal vastu võeti vastu seepärast, et vanad rahvatantsud olid täpselt rühmatantsud saba, tantsud, grupi tantsud, kus tantsija, vastastantsija või paariline oli nagu ette määratud. Uued paaristantsud aga andsid selle koha pealt vabad käed, savisid ise omale valida, paarilise ei võta seda, kes sulle meeldib. No uued tantsud olid niivõrd elavaloomulised, isegi kiiren tempolised, et need tingisid ka uusi pille. Ja kui vanade rahvatantsude saateks oli näiteks möödunud sajandi esimesel poolel Kehtnas torupill siis sajandi keskelt peale juba nende uuemate tantsude saateks oli hakanud levima viiul ja kannel kannel mitte, nii selline, nagu me nüüd tänapäeval tunneme sel nelja-viie oktaavilise ulatusega vaid nii kahe, kahe ja poole oktaavi ulatusega teatooniline kannel. Sajandivahetusel tungis aga sisse uus muusikariist, see oli härm hunnik nimetati seda ka viineriks. Piinlik seepärast, et esimesi Ärmoonikuid, Neid viinerid olevat valmistatud Austria pealinnas Viinis, mida siis selle linna nime järgi nimetati viinerit teks. See riist oli meeldinud külaelanikel juba väga. Oli ju, Härmoonigib oma orkester. Kuigi liist ise oli niukene primitiivne, üherealine, väikse ulatusega teatoonilise häälestusega kolme passiga ainult võimaldas ta lihtsaid lugusid mängida juba juba nii orkestrisaatega seda passide saatega. Ja sealtpeale hakkaski siis levima omaaegne seltskonnatants. Selle levikutee ei ole meile ka just päris niukene, selge, aga me, meie näeme niiskus sidet näiteks mõisa ja küla vahel. Et uusi tantse esitas päämiselt Mõisaaadel, nemad oma koosviibimisel tantsisid neid, kes seal siis muidugi neid nägid, nägid kõigepealt mõisa teeniaskond ja mõisa teeniaskond omakorda vahendas neitsi selle külale küllata, töötas neid seal ringi või tegi neid lihtsamaks primitiivsemaks, kui need liiga keerulised olid. Ja, ja arvatavasti sealt kanduski suurem osa dance meie külla tookordsetes seltskonnatantsudest. Missuguseid eesti rahvatantse teate siis, kui teist rahvatantsija sai missuguseid tantsisite ja kus tantsisid? Ja sellele ei olegi nii lihtne vastata, ma tooksin ühe niisuguse Dumi oma elust. 1000 925. aastal tuli Tallinnasse, sõitis Tallinnasse, tuli külla Rootsi rahvatantsurühm, rootslased esinesid siis oma rühmaga oma rahvatantsurühmaga, Harjumäe kõlakojas, esinesid Kadriorus akvaariumi aias, see oli tsaariaegne mereväe ohvitseride kasiino, praegune ülemnõukogu presiidium aed ja, ja siis meil oli see selles mõttes imelik. Neil on rahvatants, agamiin neljunud rahvatantse tookord, nii imelik kui see ka praegu ei tundu olevat, ei tuntud eesti rahvatantsu, teati ainult ühte, see oli, see oli kaerajaan, mis rohkem oli küll seltskonnatants kui, kui, kui rahvatants. Kui siis see Rootsi rahvatantsurühm siit ära läks hakati selle õhutusel organiseerima siin Tallinnas või Eestis üldse esimest rahvatantsurühma. Sellel andis muide tõukega veel see, et 25. aasta sügisel saabus Rootsist kutse. Saatke meile vastukülaskäigule eesti rahvatantsurühm. Rihma suutsime organiseerida, panime tööle ka, aga kust võtta repertuaari, kus saad eesti rahvatantse ja kuna ühtegi rahvatantsu teada ei olnud, siis keegi arukam pea leidis, et ah, mis asja, teeme ise ühe tantsu. Kuna neid neid seemneid niukse loomingulise komisjoni moodustasid viis poissi, seal viis noort meest. Siis astusid nemad kokku ja võtsid siis tookordsed seltskonnatantsudest, siit mõni takt liikumissealt neli või kaheksa takti ja kolmandast ja neljandast ja nii edasi ja panid meelevaldselt kokku leiti ka mingisugune muusika. Kui see kompositsioon oli koos, siis tekki suusada nimelt kuidas seda kompositsiooni nimetada? Viimaks jällegi keegi arukas tuli välja oma oma sahvatusega, sa oled, et teeme tantsu nime, meie esinimede esitähtedest paneme kokku ja nii siis liideti viie, viie noore mehe esinimede tähed ja saadi nimi Ell kamm. Seega siis Eesti rahvatants pelgama. Kui tagasi tuldi, siis asuti otsinguil süstemaatiliselt treeninguks, et hakata otsima, kas siis tõesti ei leidu meil rahvatants ja sellega oli üks aasta möödunud ja järgmisel aastal ilmus Tallinnas akendele raamatukaupluste akendele raamat Eesti rahvatantsud Anna Raudkats. Kuni tema raamatu ilmumiseni meil ei olnudki ettekujutust, selline inimene on olemas või et on olemas eesti rahvatants, 26. aastal, kui see raamat ilmus akendele siis nagu meil juba juttu oli, oli see suureks stiimuliks. See andis tõuke Eesti rahvatantsu viljelemisele. Kes oleks olnud veel loomulikum tantsuõpetaja kui raamatu autor, kes neid koostanud on. Niisiis otsiti üles Anna Raudkats toodida avalikkuse ette ja temal tuli järjekorras õige mitu mitu seminari kursus maha pidada, et õpetada oma raamatus olevaid tantsi. Olgu nimetatud mitte kõik. Anto Raukas raamatus olevat tantsud ei olnud korrapealt populaarsed. Näiteks seal on terve rida tantse milledel allun, märkus, soveldanud arv, see tähendab tantsu seadnud Anna Raudkats. Tookordse mentaliteedi juures aga peeti tuks nimelt tantsuseadmist või tantsu teisendamist. Arvati, et nimelt rahvapärimuslikke vanavara on, on kuld, seda ringi töötada, seda ringi teisendada ei ole mitte ilusega ja ja seetõttu siis esmajoones tantsiti neid tantse, millede kohta oldi kindlal arvamusel, et need on rahva hulgas sellel küljes kirju tatud ja need olid, need olid siis seal düska, polka jama, labajalg viruvalts ja, ja terve rida pildiisi. Missugune naine oli Anna Raudkats? Inimesena? Minul oli temaga palju kokkupuuteid, me töötasime isegi koos ühistel kursustel siis juhatasime ühiseid rahvatantsumassesinemisi ja nii edasi. Seetõttu oli mul võimalus seda inimest läbi ja lõhki tundma õppida. Anna Raudkats oli meie esimesi kõrgema haridusega võimlemisõpetajaid, rahvatantsukirjutajaid, rahvatantsukogujaid. Ta töötas pikki aastaid Tallinna Õpetajate seminaris. Siis tütarlaste kommertskoolis oli ta õpetajaks ja igal pool, kus tema töötas õpetajana oskas tema oma võimlemise tundides toredad sisse tuua rahvatantsu ja õpetada seda oma õpilastesse, nende hinge muuta neile harjumuseks. Nendest tulid tema õpilastest tulid toredad rahvatantsujuhid. Hiljem. Anna Raudkats oli meil õnn näha ka veel sõjajärgsetel tantsupidudel aukülalisena. Kas te oleksite nõus pisut meelde tuletama ka neid kaugemaid aegu? Neid aegu, millal esimene Eesti rahvatants kirja sai pandud oja. Ma olin üliõpilane Helsingi kehalise kasvatuse instituudis ja meil oli väga tugev rahvatantsuõpetaja soome rahvatantsuema Annika Laan, kes oli kogunud väga palju soome tantse ja neid välja andnud. Nii et ma sain hea kooli ja tõuseb, tõusis üles ka küsimused. See on ainuke eestlane, õpilane seal, et kas pelgavad rahvatantse ja kas te võiksite meil ka mõni õpetada ja siis ma olin nii-öelda vastu seina surutud. Ma ei tahtnud öelda, et meil tantsud olid ju olemas, nad polnud mitte üles kirjutatud nendest märgitud. Mul on läbi töötatud, ma ei tahtnud seda mitte tunnistada, kohe ütlesin nuiadega järgmine tund, näe küll, ma katsun midagi neile õpetada ja siis mulle miinus kaerajaan, see oli mu lapsepõlves kuskil kuulide viisi suuri näinud ja siis reageerisin teda ja täiendasinge. Harjutasin klaveril käteviisi ja järgmine tund olin mina seal õpetajaks ja minu kaasõpilased distants ära ei käinud sellega väga rahul, et teil on toredam, elav ja lõbus. Ma usun, et, et kaerajaanist oskab igaüks, kes praegu sellel suurel ring strateegiliste, see ongi see üks, mis kindel. Aga soomlastel oli see uudised, tõhutas sigimaseid, vaata nii sees täiesti asi või edasi kesta, et meil on rahvatantsu dialige viisaka neid koguma. Neil oli juttu, et 26. aastal algas süstemaatiline töö esimese rahvatantsurühmaga, 27. aastal tuli aga üks niisugune omamoodi murrang sisse sel teel. Et minu juurde ilmus tookordne muuseumi tegelane August Pulst, elab meriväljal värske mäluga külalislahke, nii et alati võid temaga sisse astuda ja toreda jutuga mõnus mees, kes suudab meenutada oma oma noorpõlve ja selleaegseid kultuurilisi niukseid üritusi tuli minu juurde ja küsis. Mees, kas sa ei tahaks tulla vabaõhumuuseumi ringreisile kaasa ja saata seal rahvatantsurühma. Olgu nimetatud, et nendel aastatel mina tantsinud mitte rühmas 25. 26. aastal, vaid ma olin rühma pillimeheks tookordse kombe järgi saatis rahvatantsurühmade esinemist üks viiul või kaks viiulit, kes mängisid siis unis sona ühel häälel. Muidugi oli see ettepanek teretulnud, moodustasin sellesamast ühendrühmast esimese vabaõhumuuseumi koosseisulise niukse rühma ja läksime sellega esimesena ringreisi lee. Nimelt tookordne vabaõhumuuseum oli eraettevõte ja nagu paljud eraettevõtlikud asjad ei olnud, ei kopikad raha ei kassas ega ei olnud ka tegevuskapitali, kust seda raha saada. Ja August põlst oli siis nii geniaalse mõtlemisvõimega leidis, et oo Medone, kokku vanad rahvalaulikud pillimehed, paneme rattatantsijate hulka, läheme teeme ringreisi ja küllap meil seal õnnestub siis ka kapitali koguda. Nabraha saada, millega alustada? Vabaõhumuuseumi tegevust. Nii see toimuski. Esimene ringreis oli laiarööpmelist raudteed mööda põhja Eestis, ulatas kuni Vaivara nii välja. Sellelt esimeselt ringreisilt meie kogesime, meil olid kaasas kaks Pärnu rahvapillimeest Adamson, Torupilli, Adam Berg viiuliga. Ja need mehed näitasid meile esimese seni mitte tuntud tantsu, Vändra polka muusika üks mees mängis seda viiulil ja teine näitas siis tantsu. Muidugi märkisime tantsu kohe ja muusika kohe ülesse ja lülitasime omale kasele kamba. Sama aasta, see tähendab siis 27. aasta sügisel toimus teine ringreis ja teisel ringreisil see haaras juba Kesk-Eestit ja Lõuna-Eestit kohati. Sellelt teiselt ringreisilt tuli juba väljajooksupolka, mida saime kätte Suure-Jaanist. Kuidas. Ja selle saamise viis oli veidi erilaadne, mäletan, toimus järjekordne kontsert või esinemine Suure-Jaani rahvamajas. Õieti tuletõrjemajas, kui laval esinesid pillimehed, esines Peeter Kuldkepp oli tookord sikusarvemängijaks. Kui tema esines laval oma Sikusarvega siis selle loo Peeter Kuldkepiloo lõppedes kostis äkki saalist vastu teine sikusarvelugu. Mida mängis me tookord ei teadnud, seda veel mängis Peter Parbu. Selgus nimelt, et Suure-Jaanis elas tookord veel üks väga populaarne rahvapillimees Peeter Parbu, kes oli kontserdile tulnud ja võtnud kaasa oma mänguriista. Ja kui tema kuulised Peeter Kuldkepp esines Sikusarvega, siis vastas ta sellele oma Sikusarvega ja tai mänginud mitte halvasti. Petrumpasin isegi üle kuld, Keppa. Kui järjekorras tulid tantsud ettekandele, siis muide, me tantsisime tantse, mis olid õpitud Anna Raudkats raamatus sõltus KaPolkad ja ja tursapolka ei tea, mis need, mis meil seal olid. Kui tantsime düsgapolkad, siis äkki kostis rahva hulgast üks tüsene, häälseled, mäss, korrabitaaška, polka, see ju meie vana eesti jooksupolka. Hüüje oli üllatus, see viie häiris meid, otsisime eeskava lõppedes Ühidia ülesse, selgus, et see oli see samma Parbu Peeter Barbo, teie pill põues ja kellel oli sikusarv põues Tõime ta tegelast tuppa, seal ta oli koos oma naisega tulnud ja küsisime, mis tema siis sellist jooksu polkast ja kõigepealt mängis Peeter Barbo meile oma sikusarvel selle loo maha, märkisime selle, kui kirjutasime selle kohe üles ja siis näitas ta meile jooksu palkad mis oli tunduvalt niukene, originaalsem, rahvapärasem, eestipärasem võrreldes düsgapolkaga. Teatavasti süstes ka polka on rootsipärane nimetus, mida ta, mis tähendab tõlkes saksa polka. Nüüd aga peab ütlema seda, need kaks niisugust juhtumit talt. Esimene tants, mida meie siis saime omale täienduseks. Meie rahvatantsurepertuaari oli Vändra polka, järgmine oli jooksupolka. Need aga tõstsid niisuguse veendi üles. Et meie rahva hulgas liigub rahvatantse, kui me hakkame neid põhjalikult otsima ja et kõik ei ole veel kadunud, et kõik ei ole veel kadunud. Ja siis alusta Digis sellise tööga. See jutt oli meil teisest Leningradis, teine ringreis toimus sügisel. Talve tulekuga avaldas siis tookordne keskjuhatus avalikkuses, see tähendab ajakirjanduses, ajakirjades korduvalt kuulutusi. Palun teatage meile vanade rahvalaulikute, rahvapillilugude oskajate ja rahvatantsuteadjate aadressi. Talve jooksul kogunes neid, no kuidas üks või teine talv oli, vahest tuli neid alla 10, vahest tuli ka mitukümmend aadressi kokku ja järgmine kevadel tarvitses ainult süstematiseerida aadressid ja haarata kott jälle selga minna neid kaema jahvatada. Ja nii need tantsud tulid. Ja nii kogunes tantsi, mida meie tänapäeval, mis on aluseks olnud tänapäeva tantsulise levikule. Nüüd võiks vist juttu teha piiblikirjutamisest on üks selline raamat, mida rahvatantsijad kutsuvad toomi piibliks. Kas sealt saigi alguse selle suurteose kirjutamise mõte? Minul isiklikult. On võimalus on olnud elada kaasa, kui seda nii võib nimetada ühe kultuuri sündi. Kui me rahvatantsu ja rahvatantsu harrastust võime nimetada kultuuri nähteks, siis minul on olnud võimalus seda oma silmadega elada algusest peale kuni tänapäevani välja. Seda sel teel, et, et õnnestus toetada seda liikumist nimelt korjanduste kaudu. Ma käisin 10 suved samal ajal. Meil oli juba juttu sellest, samal ajal kui teised kaasametnikud panid omal valged püksid jalga ja, ja, ja, ja väga peenelt ennast riidesse läksid siis suvitama Kurotitesse või rannaranda kuhugi Arcinna seljakoti ja läksin rahva hulka. Selle 10 aasta jooksul kogunes mulle materjali juba ikka võrdlemisi arvukalt. Ja kui algas sõda, siis ma tundsin tõsist muret, et see materjal, ma tunnetasin, et see materjal on siiski väärtuslik, väärtuslik selles mõttes, et kuigi siin paljud võib-olla ei ole algupärased, ei ole eesti rahvatantsud. Aga me teame seda. Tantsulinnavara on ikka liikuvunud ühe rahva juurest teise juurde, seejuures iga rahvas on võtnud või pannud sinna juurde seda, mis on temale omane, vorminud oma maitse kohaseks seda asja. Ja, ja me võime öelda, et rahva hulgas kirjutatud tants, kuigi siin on tegu laenuga, on kannad ikka selle rahva pitserit, kelle juures ta ülesse kirjutati. Tundsin muret, et see materjal võib minna sõja tõttu kas või pommitamiste tõttu hävineda. Ja nii hakkasin ma seda süstematiseerime, kokku haarasin siis ka kõik need tantsud, mida ma teadsin olevat, näiteks mis oli Anna Raudkats poolt varem avaldatud, mis oli avaldatud varem 37. aastal, näiteks ilmus Tartus üks raamat Eesti rahvatantsud põlgneda pri. Muide, seal olin ma ise kolmandaks, mind määrati sinna kolmandaks toimetuse liikmeks. Aga kuna täämine tegelik toimetuse töö kogunes Tartusse, siis jäin ma sellist nagu kõrvale. Need tantsud, kas sealt milledel olid Brati minu silmis praktilist väärtust, süstematiseerisin need ja nüüd ma ei mäletagi täpsedast GAZ 53 või millal mul õnnestus seda panna, siis tulidki. 46. aastal sügisel toimus. Ma ei mäleta enam, kus, kas see oli keskkomitees laiendatud mitte väga suur, aga, aga niukene ikka väljapoolt kutsutud inimestega koosolek, nõupidamine kus taheti selgusele jõuda, kas on mingisuguseid mooduseid, vorme, kuidas ergutada noorte isetegevust. Kuna sõjaaeg oli mõjunud rusuvalt hävitavalt kõigile, siis taheti kiiremalt nendest tagajärgedest vabaneda ja selleks oli tarvis ka kultuurhariduslik töö organiseerida, nii otstarbekalt, et see oleks tõhus. Seal siis tõstsime esmakordselt niukseid mõtevilesset, et järgmine aasta võiks korraldada laulupeoga koos laulupeoga, aga võiks võtta kasutamisel uue vormi, see on nimelt rahvakunstiõhtu, mida meil mida meil nõukogude korra ajal ei olnud veel tehtud, sellest mõttest haarati kinni ja see oli vist novembrikuu kui, kui avaldati määrus korraldada järgmise aasta suvel järjekordne laulupidu ja esimene rahvakunstiõhtu. See aeg oli küllaltki lühikene, ainult mõningad kuud olid seal vahepeal pääle seda sõda oli väga ruineeriv valt mõjunud, muide seal organiseerima töö võttis enda peale pandi rahva kunstilise isetegevuse keskmaja. Mina töötasin seal. Rahvakunstiosakonna juhataja Ta ei anna. Ja asusime sellele tõsiselt kallale. Meid üllatas nimelt see, et eelregistreerimisele reageeris üle 3000 noore kest, soovisid tulla rahvatantsijatega Tallinna esinema esimesel rahvakunsti ja kes olid tantsijad ja kes olid tantsijad ja kui head või halvad, seda ei suutnud kontrollida, kanna vähemalt niisuguseid sobivalt, see tuli. Kuna esinemise kohaks oli ainukene väljak, mis oli selleks kõlbulik, see oli, see oli praegune dünamo staadion Kadriorus siis arvestati selle väljaku mõõtmetega, me saime vastu võtta või paigutada sinna kõige rohkem 1000 segapaari. Niisiis valiti nende 3000 hulgast. Muide ettevalmistus, töö instrueeritud töö oli mõnevõrra erinev tänapäeva moodusest. Tookord käisid Tallinnast välja saadetud instruktorid iga rühma juures koha peal, et vaadata, kuidas ta töötab, missugused võimalused on, kas temal rahvariiet on, missugune see rahvariie on ja nii edasi. Kõige suuremaks raskuseks ei usu mitte tantsuline repertuaar, tantsud, oskus, vaid rahvariie. Ja pooled poisid me tõimegi välja ilma rahvariietega. Ta, kus olid mustad pikad püksid, olid topitud valgete sukkade sisse. Neid valgeid sukki me siiski saime. Kes kudumise teadsin, Tallinnas neid tegi. Ja see oli siis, moodustas rahvariidetüdrukutega oli asi natuke parem osa rühmi, aga me saime kohe riietuda korralikult korralikult. Selles mõttes. Et valitsus andis meile 400 kilo ketramiseks villa ja sellest villast, siis sai valmistatud rahvariiet, rahvariideseelikut, Iiet ja muid esemeid, mis on tarvis, olid aga sõjajärgsed aastad ei olnud mitte tekkergit organiseerida niiskustööd. Meenub veel üks juhtum sellest 400-st kilost villast või oli see terve 400 kilo, saime Tallinnast plaani komisjonist kätte ja mina isiklikult toppisin selle ühe ühe maamehe vankri peale, läksin sellega Keilasse, kuna Keilas oli villavabriku ketrus selle klaasis Ketlasele lõngaks ja siis saime anda selle välja. See toimus hobusega Keilasse minek ei olnud tookord autod, võttega ei saanud rongidele ka minna, sellega hommikul hakkasin sõitma, alles õhtuks jõudsin Keilasse. Kurat, kuidas päev seal pikale venis, ei mäleta, aga hobune oli vilets ja vahepeal tuli teda sööta ja ise olin magama jäänud ja nii edasi. Üldiselt aga vaadates neid tookordseid fotosid, Me näeme, et ega pilti olnud kaugeltki ühtlane, aga seda korvas kõike tantsulust, seda korvas kõike. Menukas esinemine. Ma nimetaksin veel ühte erilaadset asjaolu, esimene rahvakunstiõhtu, see oli siis 47. aasta rahvakunstiõhtu oli selle poolest erilaadne, et ta oli ainukene. Ja tõenäoliselt jääbki vist ainukeseks, kus meil kavas olid ainult rahvapärimusliku tantsud, ei ühtegi stiliseeritud, ei ühtegi seatud tantse, ühtegi teiste rahvaste tantse. See oli tingitud sellest, et meil puudus repertuaar. Meie ei tundnud ega ei teadnud teiste rahvaste tantse. Tookord ei olnud mitte tantsukirjeldused nii levinenud, nagu nad seda praegu on. Kui vara tulid rahvatantsijad Tallinna palju neil Groovideks aega. Ja 47. aastal olid rahvakunstiõhtu, ühel päeval hommikul toimus peaproov ja peale lõunat oli kontsert. Tegelaskond tuli üks päev enne kontserti Tallinnasse. Selle ühe päevaga pidime tegema tantsutehnilised proovid, pidime tegema lavastuslikult proovid, no ikka mingi midagi meil seal ju oli, me ei pannud neid hunnikusse kokku, kuidagi püüdsime grupeerida, püüdsime sissetulekuid teha ja nii edasi. Aga see üks päev oli nii imenatukene, pääle selle tegelaskond jõudis hommiku Tallinnasse, kohe algasid proovid ja need kestsid hilja õhtuni. Sealjuures tuli arvestada, et tegelaskujud on väsinud ja tülpinud. Esimese rahvakunstiõhtu lavastaja oli Eino huuli. Teda võtsime sellel kaalutlustel, et meil ei olnud kedagi teist ja, ja kartsin, et kas kuna meil ei olnud niux suuri kogemusi olnud massi käsitamisel, et kas nei muuteid, liit monotoonseks, peab ette ütlema, et ega uulisel palju midagi teha ei saanud ka, kuidas seal püüdis mõnda kujundit võinuks sisse tuua, siis oli see risti vastu meie tantsulise liikumisega ja meil tuli paratamatult see kõrvale jätta. Aga ta oli arusaaja mees, Tani leplik mees ja neil ei tekkinud üldse küsimusi. Temaga juhtus veel niisugune viperus. Nagu meil jutt oli, toimus siis see esinemine Kadriorus praegusel dünamo staadionil. Rahvast oli murdu, müüdud pääsmete järgi oli osa võtma jäid pealtvaatajaid 20000 tegelaskondoli 1000 inimest 1000 tantsijat. Väljak oli väga tugevalt ümbritsetud korrapidajatest. Muidugi oli Eino uuli kodus kiirustanud jäikesele kiirustamisega jätnud oma pääsme kutse koju. Kui ta siis jõudis sinna staadioni värava taha, ei lasta teda ilma pääsmetas sisse. Kuidas ta ka ei püüdnud seletada, et ma olen lavastaja, ma olen selle seotud, ei aidanud see midagi ja vaesekesel tuli aia tagant jälgida, siis seda rahvakunstiõhtut. Ma tahaksin teilt väga küsida, mida teie olete saanud rahva tantsult. Aga ma kardan, et see küsimus mõjub lapsikuna ja sellepärast ma küsiksin ehk üldisemalt, mida annab rahvatants eluks kaasa. Ja on üks vana kõnekäänd, mis ütleb nii. Laul teeb rinna rõõmsaks. Oma kogemuste põhjal. Me julgeksime kinnitada. Tants hoiab inimesel liikuma. Kui me teeksime niisuguse katse, võtame kaks hobuse varsa ühe, laseme koplis vabalt ringi, jooksta, teise panime aga talli seisma, mõlemaid toidame võrdselt hästi. Siis mõne aja möödudes meie näeme, kuidas see vars, see noor noor hobune, kes sai vabalt ringi joosta, kes sai arendada oma lihaseid, kuidas see on muutunud elujõuliseks, kuidas on, omab kaunid proportsioonid, kuidas on elu tugev see aga, kes peab istuma kinnises latris, kes ei saa hoolitseda oma lihaskoe kasvamise eest see jääb kängu. Täpselt nii on ka inimlapsega need, kes on olnud rahvatantsijad, räägime rahvatantsijatest, pragmite teistest, need on kaugelt üle kesk ja liikuvamad inimesed, kui need, kes ei ole tegelenud rahvatantsuga. Nad on liikumad, Nad on tervemad, nad on elujõulisemad kui need, kes ei ole harrastanud liikumist. Seega siis rahvatants hoiab meie keha liikuva, hoiab meie lihased pikka koelisena, annab meile elujõudu, värskust ja mis kõigepealt. Ma ei ole näinud ühtegi rahvatantsijad, kes oled sa iseloomult morn või nukker või kuidagi teisiti. Ei, need on eri sorti inimesi, nad on elurõõmsat elujaatavat inimesed ja kõige selle juures välja paistnud töölise lööd, töölised, plaanitäitjad ja, ja jaatrimised. Mitte üksi mehega, ikka töönaised.