Mis pealkirja te paneksite oma? Paaridele ja kas teate, et raske on öelda? Ma ei ole, sõdab hell saanud mõelda ja ma ei saaks täna, kas seda veel öelda, ma arvan, et mul tuleb veel elada. Arnold Matteus sündinud 13. detsembril 1897 oli 1926 kuni 35 ja 40 kuni 41, Tartu linnaarhitekt 1944 kuni 56, sealsamas peaarhitekt. Ja õieti esimesed mälestused hakkasid pääle veel viienda aasta revolutsiooni nendelt päevilt. Sügis 1905. Ma olin siis kaheksa-aastane ja mäletan siis üks elamus oli see talve Lulija olime väiksed maas koolimajas, klassitoas, magasime ööd vennaga ja ärkasime üles. Keegi ütleb, et koolimaja on ümber piiratud. Ja kuuvalge oli vilksatasid püssi, täägi ja sõdurit. Ühte kooli õpetajat otsiti nool, koliõpetaja, kes, kes ma mäletan, ta käis Tartus ja siis tal oli punane kallasid. Revolvrit olid siin manseti, nööbik jäi meele ja me olime kõik kukkunud, ei julgenud midagi ja siis oli karjumine ja laskmine ja. Ja siis oli vaikus, sõdurid läksid ära, aga tuli välja, et see kooliõpetaja mets oli koolimaja pea külje all ja sokkide väel tema sai põgenema, see noor õpetaja ta mõne aasta pärast vist ilmus välja, oli kuus, siis temal midagi vist ei olnud erilist, siis oli mul isa, oli vallavanem ja siis ühel päev, kus vallas see oli, sõrmult allus õigus Sõmerpalus Võrumaal. Lisa tulid urjäädnik järgi, päeva ajal õhtul isa koju ei tulnud. Järgmine päev käitun. Ema läks siis kuulama, siis oli isa, oli mõisa keldris kinni mille pärast? Seal oli siis jälle kedagi kinni võetud, mehi? Mitu tükki, aga üks tahtis sinna külla minna ja oli vallavanema vastutusel siis lasknud, et talveriideid võtma. Too pani plehku ja siis võeti selle asemel vallavanem, pisteti kinni. Nonii. Kas aga siis oli ju kaunis rahulik aeg, siis tuligi vallaku veel kihelkonna kolmal nii palju kooli läbi teinud, sest et isal ei olnud jõudu hobusetalu väikene noh. Ja siis kihelkonna kool läbi linnakool. Nii-öelda vene keeles muidugi linnak oli see õpetus ja aga tooli siiski ma pean ütlema mälestusi, kooliajast on väga, häid ei olnudki õieti meil klassijuhataja sarnast ei tuntudki. Aga iga õpetaja oli väikselt. Sul see õpetaja ja koolmeister, no näiteks sarnane asi linna kooliinspektori üks ukrainlane, väikemees. Ja ma olin hirmus väikse kasvuga koolis pea kõige väiksem. Ja siis, kui ta rääkis sarnast pedagoogilist juttu, et vaadake, poisid ärgi enne kahte 10. aastat hakake suitsetama ega napsu võtma siis näitas, tema oli väikse kasvuga, näitas tema enda peale, et vaadake, ma hakkasin suitsetama 14 aastaselt ja napsu võtma. Ma 16. Ma olen nii väikseks jäänud, kas teie tahate keegi nii väikseks jääda? Mullu läks päris südamesse ja ei hakanud ka selle võtma. Sarnased võtted olid ja omalaadne, kui nüüd võrrelda, siis ei saa muidugi võrrelda, mis õppevahendid said meil koolides olla. Külakoolis. Ei olnud isegi uksi, lumi tuiskas uksest sisse. Toit, mis kaasas oli kihelkonnakoolis, oli 14 kilomeetrit eemal, leib külmas, kõik ära ja nüüd me vaatame, kuidas siis nüüd, kui ühiselamus midagi halvasti olnud, kuidas siis nüüd, kui palju kis haavand sellest. Ja too aeg oli muidugi, aga ta oli siiski huvitav aeg, sest tema kasvatas iseseisvust inimestes ja sul ei olnud neid abistajaid ja aitajaid ja tuli väga palju raskusi läbi elada. Ja siis tulin ma linna kooli, lõpetasin sun vanas linna kolinud, nii umbes nagu praegune kaheksa klassi. Keskkoolist oleks siis tulnud veel kolm kuni neli aastat õppida. Tahtsin edasi õppida, isa ütles põhjakenega mul pääle kooliraha ja korteriraha anda ei ole. Põrus muidugi keskkooli olnud, tulin Tartu. Ja siis tuli see neli 14. aasta sõja esimene maailmasõda. Just neljateistkümneil tulin Tartusse. Ega siis liikunud ju bussid Võrumaale sõita, tuli sõnal pallusse sõita siit Valka Valgast siis ümber istutada mingi klassis, sinna Pihkva rongi peale, seal sain siis seal. Ja aastas kaks korda sain kodus bussis ei käinute, ikka hobustega ei jõutud. Kas 70 kilomeetrit Tartusse mäel tallu ja nii palju sai siis kodus süüa, aga lehekülg oli korteri rahamaksik oli, oli ka kallis tol ajal. Aga taskuraha oli ka tarvis, teatrist kinost tahtsid ka käia. Ja siis vaatasin, et mis seal siis on, panin ka kuulutuse lehte, Postimees annan järeleaitamise tunde. Ja ise koolipoiss Velise koolipoiss. Keskkoolis ma olin siis reaalkooli seitsmeklassiline, ma olin viiendas klassis. Ja nüüd mul oli õpilasi iga päev kolm-neli tundi, siis te võite ette kujutada, kui sa tuled neli-viis tundi, viis tundi oli iga taimekaitsetöö, nii oli just hommikupoolne kool, omad tuli, siis tulid mul õpilased. Siis mis üle jäi, siis see jäi ettevalmistus. Ega see kerge leib ei olnud aga laik tehtud ja millised olid, olid õpilasi, häid, oli halbu, aga mul tuli anda ise eestlane, kui hästi halvasti see vene keel mul läks. Isegi venelastel näiteks mul üks. Neli keskkooli neli. Klassi pidi olema, siis sai ohvitserikooli. Mina olin siis seal 16-ni meie peal, kooli juures olid, toimusid need riigieksamid selle nelja klassi järele. Tema tahab ohvitseriks saada, katali ohvitserist muidu ei saanud, pidi olema vähemalt neli klassi. Ma olin ise ka põnev, minu õpetajad olid ju eksamineerija alt, ma teadsin nende nõrku külgi. See oli üks. Ja siis ma talle andsin kõikides ainetes on ise ka. Premier, mis sealt välja tuleb. Kevadised eksamid, kõik läksid ikka nii kolme, nelja. Viimane ykse ma ei mäleta, see oli meil looduslugu, vist oli väga raske. Epetaja ootasid, kui ta siis tuleb viimasest eksamist, siis ma ütlen, ilus, ma ei ole õnnelikumat inimest näinud, kui tooli hüppas kaela, nuttis ja, ja naerab, et sina tegid minust ohvitseri. Mõtlesin, no mis siis mina tegi seal? Ma olen ju mitu korda katsetanud, eksamitel ikka läbi kunud, läbi kukkunud ja ja näited, see oli taldis, ütles 405. kord ja nüüd mõne kuu pärast, ma olen ohvitser ja see oli tema eluunistus. Nüüd kui inimene vanaks muutusi ta muutub, araks hakka, kuid on huumor on, siis tal on julgust tohutu palju. Kui ma nüüd tagantjärele üksikud seigad, kust ma võtsin selle julguse, esiteks see juba surusin läbi isale, et mina sain kooli tulla, isa tahtis, mine ametnikuks, teenise reaalkooli sain ülikooli minek, ega see ka ei olnud nii kerge, siis tuli ju. 18 aasta kevadel tulid sakslased marssisid sisse, et ülikooli pääseda, siis nõuti selle usalt lõbused tunnistus. D. Riias ja Tartus ka. Aga et seda saada, siis oli, olid niisunud Orts vorste järv ja siis oli Betsyrx Forste eadusse oli umbes nii nagu üks kohapealne ja siis oli veel kreisi. Siis ma ju 18 aastane, 19-st poiss Läänsama padruni, ega mina teda ei tundnud, ei olnud näinud, mis oli. Ütlesin, et vot ma tahaksin ja kes ma olen, ma ütlesin, minu nimi on see ja Leisi August O augus, minu tunne peab minu isa tulnud. Nii, mis oli, ma tahaks minna ülikooli, aga selleks on vaja selle, selle Betsyrx vorste jääri treeninud. Ja, aga see muidu ei anna, et kui, kui teie annate enne esimese kirja. Augusti poeg tema hobusega saadab poja ülikooli, minul muis käis aga minul kaks poega, Minoi, jõutud oma Boy küülikud isata. Martidega mina nii kuidagi peab ju gümnaasia olema, siis. Ma lõpetasin pealkuli kusse August ühe hobusega, tema jõudis gümnaasi poja saata. Mubadab esimene siis meie vallas esimene üliõpilane silmale meie vallast, teiste esimene üliõpilane, küll Riias polütehnikum ka pidime, ikka tahtsin arhitektid polütehnikumi minna. Arhitektuuri poole kiskus teil juba keskkooliajast. Ja siis soni, joonistusõpetaja pani viimseni selle ikka mul oli siis üks vähe tulijat arstiks. Aga mis siis arstiteaduse ülekaalus? Õieti üks meie joonistusõpetaja teha kolis, hakkas rääkima, tikaalid siis minna. Ja noh, need tegime seal võistlustöid väikseke sarnaselt kavandeid ja siis tema ikka ja see oli mul ikka põhiline, sest lapsest saadik mina mäletan seda, et Urvaste kirik oli see, mis minust arhitektid tegi. Sest ma olin siis, kui esimene kord kirikusse läksid, mis ma siis olin viieaastane või. Ja siis oli, see oli niisugune elamus. Niisugune võimas. Ja mina seda jutlusega midagi, kui ma koju tulin, küsiti, mis sa nägid, mis sa kuulsid, mis pastor rääkis, seda minul ei olnud midagi meeles. Aga selle, selle võimas torn seal näeb välja need värvilised aknad ja see oli niisugune elamus ja siis ma tulin koju ja hakkasin kohe savist ehitamaga ja porist. Ja savi ei olnud käepärast, oli pori, tegin kurist ja mina teen polist, kuivavad ära, läksid kõiku, kui aga nii huvitav, kui siis on. Et esimese õppetunni ehitusele raudbetoonist sain ma pääsukestelt. Mina vaatan üks pääsukese pesa maha kukkunud kaporiste, nemad tegid nende pesa. Kõva, minu oma laguneb ära. Mis mina, kirikud tegid, kuivasid, hakkasin vaatama, et nendel olid heinad sisse punutud. Mina hakkasin siis kah armeerima, Bilbastega ja Heindeegaaessis seisid minu omad ka püsti. Nii ja hiljem tuli välja see, et raudbetooni leiutaja, prantslane Monie et see tunnistab. Aastad 1000 920921. Lühike lehemehe põli. No, mis siis edasi saab, isa oli mul kodus haige. Seal ei olnud palju midagi loota. Mõtlesin, et ma õigel ikka Tallinna, et maalin Tallinna teataja, leia ajalehtedel kirja saatja ei, seal oli ma kõige rohkem kirjutanud ja kirjutasin sinna. Et kas selle kohta ei olnud, see oli kevadel, maikuus, Postimehele ka kirjutasin SIIN Postimees, vana Jürgenstein, siin oli üks, üks tuttav, kes mul tuli rääkinud motika Tallinna. Tulgu siia, mina läksin, Jürgiste, nii kindlasti on, räägib mulle, et pärnus vanad karu ja tema. Et ta ei ole puhkliselt mitu aastat, mine suveks sinna ja sügisel kasvule, et meile või lähevad Tallinna. Et see on siis ükskõik. Ei, no see oli ka üks, üks omaette suur julgus jälle, mina sõidan siis Pärnu logistasid selle üks pärsid kitsarööpmelise läbi Läti Valga ja siis sinna Pärnus ma ei olnud üldse käinud, esimene kord sõidan pärnu. Ma käisin seal häda, lähenesin karu, otsin tema üles. Noh, vana väikemees, nagu karu nägi välja. Aga milles see siis tähendab, nimetati postini saba. Tartus Postimees saadeti Postimees liigud, nelja leheküljeline ja viimane lehekülg oli kuulutused Tartu Postimees saadeti ilma kuulutuste viimane lehekülg puhas ja saadeti Pärnusse ja üks lehekülg tuli siis pärnu sõnumeid täis panna. Nuti paist ette kujutate, üks lehekülg ikkagi täis panna, see nii väga kerge ei ole, pealegi suvisel ajal nuhk jäime, toimetuses töötab, nutsin uniks. Kas siia tulevad need kirjad ja siin võtate siit siit ja siis ette, kirjutad igatpidi väikse nii-öelda juhtkirja kirjutav, kuigi tuli võib-olla viis 60 rida sulle ka midagi kohta. Nojah, jah, mis seal siis on ja ma arvasin, et karu jääb nüüd ikka tükiks ajaks sinna. Pühapäevane päev oli see siis leht ilmus iga päev leht siis oli ära. Ja läksime siis, tema teadis, saime siis oli kaks saksatandrit, sain sinna siis korteri ja pansioni ja esmaspäeval kakaru, seal jälle toimetasime lehe ära ja esmaspäeva õhtuti maasuid harravdandulasse. Teisipäeval tulen sinna, vaatan kasti, kas siis pole midagi olla, seletas küll, et vot siis helistad esmaspäeva hommikul helistad sinna politseisse ja küsid, kas on kuritegusid midagi ju linnastunud löönud midagi või? Nüüd ja kirjuta, no mis sa kirjutad ja see oli siis küll Teisipäev. See võis küll kabuhirmu tekitada seoluga. No vot, see oli siis lugu nii, et sind hüppab, visatakse vett, õpi ujuma. Ja kus ma seal ma ütlen, ma tahaksin ise seda aastakäiku, mis seal oli näha, milles minu poisikene küll kokku kirjutasin ja nii kukkuma midagi kraapisin, aga teistest lehtedest oli jube, sealsamas Postimehes oli Pärnu asjadest ka juba sees. Ega ma neid enam korrata ei saanud. Aga siis õhtul sööme õhtust ja vaat kus õnn tuleb abiks ja pelinane, tutvustab Vares, Barbarus, doktor Vares, Barbarus. Minu korterinaaber, tema siis ka naist ei olnud seal temaliga pansionist. Räägime temaga ja tema oli väga tore mees ja käisime õhtul rannas, kaebasin temale sõdalast. Tema hea, aga see karuhull ei maksa tema kellelgil kaastöölise mingi tasu ei maksa. Ja nutimaa siis, mis ta küll mina ütlesin, mina maksan, igal juhul tasuga, saab või ei saa, tasu peab saama ja aga tema nii palju ei kirjutanud. Ise, aga tema tundis Pärnut, tema ütleb mulle leidvat, kirjutas Ellist. Seal on see, kirjuta selles rannas, seal korralagedust, kirjuta sellest nii tellittoni laadiliselt, no ma siis kirjutasin, tema andis mulle ideid, see aitas palju ja siis ütles ka, kellega midagi teha, tema andis mulle rohkem õpetust kui see vana käru ja mitte ainult ühel õhtul, vaid edasi, me käisime iga päev temaga kord päevas ujumas. Ja tema peab ütlema isegi oli mul väiksed ilu, pääsime, pidin ära uppuma tormiga lainetes ja siis oli rannas, kui tema mul vett nalja peksis. Ja hingamistegi ja. Nüüd oli väga tore suvid, elasin sügiseni seal ilusasti ära oktoobrikuuni. Siis tuli Tartusse, raha ei ole, ma küsiksin veel, ega Vares Barbarus kaastööd ei teinud, teile siis tema mõnel luuletuse avaldasin ja igast tema otseselt ei teinud. Ei ole meeles, kaluuletasimaaraldasin küll, aga tema andis mulle ideed kirjutamiseks. Aastad 1921 kuni 1925. Õpingute aeg välismaal. Aga millega sõita, tegin pangast laenu, kõik sõbrad naersid. Siis on mul kapojakene, kompetas voodist üles kapi juurde ja andis siis tulid siis tohutuid Margat 25000 markama. Pangas tegid niisama palju laenu. Tuli kuu elamiseks Saksamaal ja sõitsin. Aga millega siis elada? Ja Vabamaale Päevalehele ka, aga igale ühele pidid ju ei tohtinud ju, ega nad ei sallinud, et et mitmele mehelik hiljuti varjunimede all. Ühel päeval ja kirjutasin nii kasvatusteaduslike ja, ja neid artikleid Vabamaale välispoliitilised. Eks ma lugesin siis neid lehti ja midagi kokku tarvis teenida, oli Postimehele kirjutasin kunsti ja ehitusalalisi asju. Ja nii ma elasin selle üks aasta, puhtal küll sellega stipima isanud tooli kohutavalt raske ja teisel aastal ma mõtlesin murega, et kuidas edasi elada, eksamid, meil ju esimese lasteaia seal Saksamaal on nii ülikoolis kahe neljase meistri algevastalis eksamit, Tarvustati, tehnikaülikool, Tallinna tehnikaülikool, aga seal oli meid, me olime ainult ühes messi Me vahetasime ülikooli, sest et seal oli väga halb, meid võeti vastu kui saksa vaenulikke välismaalasi Tarmsastatis ja siis asusite. Siis läksime. Hesseni pealinn, missugune oli 20.-te aastate elu Saksamaal, hoia see elu, oli need inimesed, olid, peab ütlema, sellel rahval oli pöörane kannatus, nad olid nii vaeseks tehtud ja ja siis algas hirmus inflatsioon, isegi ülikooli professorid, vaata et kuidas nemad siia said. Sõda lõppes 18 läksin 20, sügisel siis leib suhu. Tšekkide peal vaid Margit piima anti ainult lastele imikutele. Üksvahe võeti meil selle aasta jooksul 21. võeti meil suhkru ja leiva matkid kaera siis, kui see suur inflatsioon algas. Meil palju seda nimetatud, aga trammipilet maksis, siis vähemalt miljonid avast ei maksnud, aga üks 100000 marka küll. Me vahetasime meid, oli seal siis neli eestlast. Meie vahetasime ühe dollari nelja mehe peale, ühtegi kippus ikka ühe päeva peale kulutama, teisel päeval oli juba, oli langenud nii palju tolle saksa laest ei midagi saanud. Nii et see oli omapärane elu, nii et seal maksti palkad, palkasid töölistele juba maksti, maksti IGA PÄEV palka ka lähemalt, kuidas muutus nii kiiresti, siis tehti nalja, need rahvalt olid igal linnal rahad, raudteel olid oma paljudel tööstuse löömad rahad, raha trükiti ühe poole pääle, üks pool, teine pool puhas kelnerit, kirjutasid arveid juba nende rahade peale, mis oli nii-öelda väärtusetuks muutunud ja ja siis tudengid Läti, siis tuli eestlasi palju õppima, 21. aastal, aga 1922 esimesel novembril raha kurss, järsku keegi ei uskunud. Stabiliseeriti. Ja esimene, kui stabiliseediti raha dollari baasil esimene saksa raha oli, maksis neli marka 20 penni, tuli üks dollar. Ja me saime siis tähendab nii palju stippi dollarites, no me saime kolm dollarit neli ja, ja vot siis oli kõks õppemaksud jõudnud maksta. Perenaine kannatas sedagi, väike stippi ei saanud ka kätte, see oli novembrikuus uskumata, aga, aga ma imestan praegu kah, kus usaldus tuli. Sööklas, kus me söömas käisime. Novembris algas november, detsember jaanuar lotokova seilata. Kojusõiduks raha ka ei ole, aga siis jäi tahtnud pooleli ka esimesed, juba kaks aastat oli möödaeksamid tehtud ja läksin siis ülikoolis ka õppemaksu maksmata me ei jõudnud, see oli niivõrd suur. Olge hääd, anti pikendust seal. Elus on loomulik, on olnud pettumusi, aga siiski ilusaid päevi on niivõrd palju, siis hakkas läbi lööma juba funktsionalism nii-ütelda, sekkorbišee tegi siis esimesi. Nii tuli juba, sain tuttavaks korpishee oma ehitistega ja, ja aga professorite seas seda vanad professorid, ega need võtsid kaunis umbusklikult selle vastu. Mõni vaatas nii nii ära, et huvitav katsetada, tuleppede eksperimenteerida, tuulepia, no las seda teevad. Ja seal olid ülikoolis meil ise vastuolud, oli üks professori puht klassikamees, kes oli selle juugendi ajal, oli väga kuulus ja palju võistluse osavõtu taga oli sellest pettunud, ma käisin isegi külas, näitas oma villat, tal oli väga uhke villa ja ütles, et häbi olles sellest, et see stiil on rännanud siia juurde. Aga siis oli ta klassikamees ja teine oli aga tooli juba võttis omaks ehitis, et olema siiski funktsionalistlik kõigepealt lähtuma sisust. Et vorm peab alluma sisule ja ei tule vägistada, et vot see juugelt oli, vägistas materjalis, et et vorm peab vastama konstruktsioonile, materjalile ja sisule. Aga mitte mitte niiviisi. Et tehakse enne fassaad valmis ja siis pahanna pannakse sinna sisu sisse ja Tseelse pseudoklassitsism, kui siin ongi õieti, mis meilgi, sai see vaikselt saatuslikuks noaga kõik oli kobamine, otsimine ja lõpetasin ülikooli, aga siis oli muidugi stipp kadus kohe ära. Ja elada, aga riided olid katki, seal riided ei jõudnud osta isegi sõiduraha ei olnud. Aga mul oli siis õnn, et ma tegin üks kursusetöö tuli üks arhitektuuriline mälestusmärk küljes mõõta. Ja ma tegin selle küll, võtsin ühe väga suure tähtsa objekti, tegin ilusasti valmis, professori assistent tegi seda, ütles, et oi, et see nii ilusasti tehtud, see müügimuuseumile ära müüsin, tolle. Too oli väga viisakas direktor käia ja ütles too, ütles muuseumi direktor, riigi patendi riigimuuseum. Ütles, et ei taha veel meile miljon paadini, lossid, võite mõelda, alles mõtlesin, et hakkan neid mõõtma siis, kui lõpetasid. No sain üks nädal, kaks veetlev türklane oli tudeng, võtsin tolle abiks. Mõõtsime kohvikusse, otsisime Bennisi kokku, et kust seda raha saada ja omaseks, professor tuli mulle vastu, tänaval küsib, et ära sõitnud kihutasin ei ole. Katsun sinna, mis te teete? Muuseumil ei sallinud muuseumisi asitegi. Muuseum tahtis tulla noorimaks assistendi. Nii et ma ei saanud kahte nädalatki õieti olla ilma töötama. Tegelikult see oli selleaegse Saksamaal vestika vedamine. Vedas, mu tööpuudus oli juba tööpuudus, oli tudengid, kõik teised, sakslased, aga välismaalane, võta nüüd assistendiks, kus tööpuudus on. No siis ma pidasin vastu, aga ma pidin ju niisama, oli korraldus meie haridusministeeriumi nii kaua aega, kui oli stipi saanud, niisama palju aega tuleb töötada Eestis töötada, tasa teha. Aga siis oli ju ka veel sarnane lugu, et lõpetamisel meil pidi diplomitöö eest maksma 150 riigimarka ja riigieksamite ees ka 100 300 riigimarka, seda raha mul ka ei olnud, siis veel kui seda enne lõpetamist pidid ise maksma enne diplomitöö tegemist. Aga peab ütlema seesama professor, kelle juures ametis olin. Too mind toetas ja mulle heale pikendadis lasti mind diplom teha ära ja ainult diplomi hääldud kätte. Võit anti ära. Ma lootsin, et millal saaks vabaks, mul oli vanema assistendi koht, sügiseks juba professori pol reserveeritud. Sõidan tagasi, et ega Eestis neid kohti ei olnud ja ei olnud ka arhitektide kohti, vaba arhitekt, siis ei saa noori ata ikka pääle. Ministeeriumisse nimetab. Ja seal oli ikka mõned vanemad tegelased, mina ei tea, mul oli kõik Tartu nii võõras kui võõras. Ja ootasin hotellis iga päev seda linnavalitsuse otsus tuli siis siis alles 19-l Mainz. Soovin õnne, olete valitud homme hommikul kell seitse sõidate Ulilasse, linn oli omandanud selle elektrijaama ja turbaraba ja seda sa ei tea, missugune oli 26. aasta tartu? Ta oli selline, ma ütlen, et all olitud, tal oli oma nägu ja omad lõhnad. Võru tänav ja kaubahoov, see lõhnas tükati ja siis heeringajuht naha järgi. Aga südalinn, kui tulid siia Barclay platsi, jõudsid siin lõhnas lillede ja kohvi järele ja turgusid oli puudurg seal, kus turuhoone eest oli, siis oli lihaturg söögiturg, see oli siin, kus praegu miilitsa ees pangamaja ees, siis oli heinaturg üle jõe. Siis oli täiturg, oli siis vanakraami, säält oli seal veel edasi ja kalaturg oli seal täie kalaturg oli õieti koos siis tookord Emajõe kaldad olid räpased, väga räpased, romantiliselt need pajud tulevad sinna vette ja ja porised need tugimüüri ei olnud. Jõe kallad olidki korrastamata Tähtvere alusel või muldkeha tehti needeedi, justkui ma tulin 25 kevadel ja need jätkati 26, seitse, kaheksa kogu aeg, kuni 34.-st iga talvel tehti nii hädaabitööd, kus töötajad, töölisi rakendati, tööle anti tööd. Jäigeldat olid väga räpased, linnas, kus esimene mulje oli niisugune romantiline, päris huvitav tudengit ja kõikese noorus ikka kevadeni ka ja oma läheb veel ei ole, aga iga nädal, kuid ma, mida ma rohkem linnas ringi räsinud, seda küll on siin palju teha. Need üldjuhul, et korterit ja see oli üks niisugune. Pane ja me olime nii maha jäänud, ma olin juba ühte ja teist mujal näinud ja võtsin oma ülesandes doosides korterite olude parandamine, vaat siis oli jälle. Visati sind nüüd vett? Ei, ma ei tundnud ju Tartus, ma ei teadnud, ehitus ehitushindadest, ma ei teadnud sellest õieti. Mis linnaarhitekti töös joonmeedia. Aastad 1926 kuni 1940 arhitekt matuseprojektid neil aastail Tartu ujula, Tähtvere linnaosa planeerimine, Tamme staadion, pangamaja, Vanemuise juurdeehitus, Salme tänava koolihoone elamud Riia tänaval, hotell Park. Jah, see oli jälle, Ma ütlen mõnevõrra, et mul on tulnud ikka teha rohkem. Kõigepealt koristusest tootlikud, katsime, kuus tuli, see oli ju midagi linnas tehtud, Tallinn oli siis ka lagunenud ja 44 tulis samuti siis algas kohe peale nede rusud ja varemed ja nende mahavõtmine, puhastamine oli ju õudne töö ja kõik need haljas alatsiooni ajutised, ilma silmaprojektita, tihti ju kõik. Võtamise. No kes see tegi projekti paberi pääle kergelt ja ja läks kätte ja tehti kõik osakonna, siis kõik need varemed, mul oli väga hea, minu asetäitja insener, õldema on selle seppa dotsent praegu. Tema oli niivõrd kohusetruu abiline, nad käisid kõik vanemet läbi isegi 41. aasta mürsu kohal märkis üles kõik, mis ehitused pihta said, kõik olid üles märgitud, registreeritud need purustused, kitsaid mahud välja arvestatud ja sõjakahjud tulika, meid, mis ehitusosas tehtud, kuidas, kuidas tartlased taastamisest osavõtt. Ja see on, see on nii, ei olnud vist küll ühtegi linna Eestis vähemalt, kus oleks nii osavõtt. Tartlased olid, võib ütelda, noh, 100 protsenti ei saa ütelda, ma ütlen, et 90 protsenti kõikidest, kes vähegi labidad tõstsid, võtsid sellest osa ja võeti nurisemata osa. Ja see raskusse tuli ju kõik käsitsi mehhanismi ei olnud, see tuligi käsitsi pesta kõik ja, ja ümber teiste kui palju mulda, labida ja kanderaami ja kangide viimseni. Nüüd ei kujuta ettegi, kuidas see töö kahju teha. Kui mul on need vanad padel, kui ma võtan mahtusid ja need, mis siis, mis, mis siis nüüd siledaks tehti, siis on asi niik, kõik nagu korras, aga siin oli ikka suur linn pääl.