Kirjutamata memuaare Vladimir Raudsepp sedapuhku lisame autorina õnnitlused, sest meie esimene teeneline ajakirjanik saab täna 70. Mälestuste jutustamise konna üldse niisugune imelik vastu oksus tekib. Lapsepõlvest, kus muljeid peaks olema õieti tunduvalt vähem kui vanas eas on kõik meeles meeles see, mis värvi koer oli. Mis lilled kasvasid aias, kõik, kõik on meeles üksikasjadeni kui jälle taga saanud juba 70 aastaseks, siis kuigi muljete ja informatsioonitulv on tohutult kasvanud, siis siis see kuidagi noh, võiks ütelda muutuk mälestustes kahvatuks ei tundu olevat midagi nii eredat kui omal ajal. Iga pisiasi tundus olevat. Kuidas minust sai ajakirjanik? Mina, ma pean ütlema. Ma hästi ei usu neid memuaaride kirjutajaid, kes ütlevad, et nad juba varajases lapsepõlves unistasid sellest elukutsest millega nad tulevikus tegelema hakkasid. Võib-olla üksikutel juhtumitel on nii, kuid et minust peaks saama ajakirjanik, seda ma igatahes ei mõtelnud, päriselt veel, isegi ka mitte keskkoolipõlves. Minul tuli selle elukutse juurde asuda lihtsalt selle tõttu, et midagi pidi tegema. Oli nagu nõngavatsus ülikooli astuda. Aga no selleks ei olnud õieti mingisuguseid majanduslikke võimalusi. Ja siis seisingisuse tõsiasi ees, et et hakkasin ajakirjandus, vaadake, lugu oli niiviisi, et elasin Kuretses linnas pisikeses niisuguses kadaka pesakesis Saaremaal. Ja seal oli niisugune imelik vastuoluline sündmused. Üks minu kooliõde oli valitud mai kuningannaks, mäletan, et omal ajal olime kõik, kes koolis olime, ühesuguseid, nii lollid või targad, kui me olime. Ja nüüd üks meisson, järsu kuninganna, et see tundus minuni kuidagiviisi koomiline olevat ja ma kirjutasin sellest Ühe loo kohaliku lehe jaoks. Sealt oli nagu oli arvata, et selle eest makstakse ka ja selle lehe nimel Saaremaa trükiti ära ja siis kuu aja pärast juba olin selle lehe toimetaja. See oli ka nüüd õieti ka kuidagiviisi juhuse tõttu, sest eelmine toimetaja oli üks minu koolivend, kes läks ülikooli, eakas sõitis Tartusse, et seal teatud ettevalmistusi teha ja ja nii, nii ma siis seda lehte toimetama hakkasin toimetama. No see on nüüd niiväga suurustavat öeldud, sellepärast et see toimetaja oli ühtlasi ka ekspediitor, korrektor. Kõik need pisikesed kohustused, mille jaoks praeguse lehe juures isegi rajoonilehe juures on eri inimeste olemas, kõik tuli sellel. Ühel toimetajal ära teha ja veel vastutada ka ta oli ühtlasi siis niinimetatud sitsredaktor, kui lehes midagi säärast oli, mille eest võis vangimajja isegi sattuda siis siis tuli sitsredaktor minnes ikkesse lehele alla, kirjutas vastutava toimetajana esimesest reast viimase realine rooli kaastööliste terve rida nende töid tuli redigeerida, tuli kuidagiviisi kokku maketeerida ja näidata, mis missuguses järjekorras tükid lehte paigutataks. Sel ajal muidugi lehemurdmisel niisugust suurt kirevust ei olnud, nagu praegu harrastatakse, see oli lihtsalt asjad, pandi ritta. Omal ajal oli isegi niiviisi kombeks, et toimetaja kleepis kõik käsikirjad ühte suur pikk jorusse. Noh, võib-olla ma ei tea, kas 10 meetri pikkuses ribasse ja üks ladujalise siis hakkas õhtul laduma neid keeras oma vinklit ja ladus ja hommikuks oli leht valmis ja oli ühtlasi ka kokkumurtud, sest ta pani sinna pealkirjad vahel. Nonii, see seal läks väike linn, väikesed tsensatsioonid, väikesed pahandused, tuli leppida enamasti selle pisikese argieluga, mis seal oli, tuli kirjutada sellest, kui selle maakonna valitsuse esimees oli enda vinti võtnud või või jällegi üks jahtlaev oli Kuressaare sadamas põhja läinud. Näiteks suur sensatsioon oli see, kui toimus 29. aastal Arensburgeses heegelvahe. Seal oli jahtisid kogu balti mere rannikut, oli neid Riiast. Soomest oli Saksamaalt, palgad jahti ja öösel kõik istusid võidurõõmsalt kuursaalis pühitsesid. Selle arrensburges reegel tähendab Kuresele regatti lõppu ja öösel tuli torm ja umbes vist üks, 70 protsenti jahti läksid põhja Roomassaare sadamas, mis ei ole ühegi tuule vastu kaitstud. Mäletan, eriti püsib meeles see, kui mul tuli kokku puutuda tõelise niisuguse maailma sensatsiooni tegelasega. See selleks oli Nõukogude jäälõhkuja kapten Karl Jõgi. Ta võttis osa Nobile itaalia nabavallutaja. Tähendab, kes pürgis põhjanabale pääseda õhulaevaga tiri saabliga. See õhulaev murdus pooleks. Meeskond paisati, mis koosnesid mitme mitme Euroopa maa teadlastest ja meresõitjatest ja nõnda edasi paisati laiali põhjanabapiirkonda ja siis. Terve see oli 1900 26. aasta suvi pist. Terve 1000 926. aasta suve jooksul oli peasensatsiooniks selle ekspeditsiooni päästmine põhjanaba piirkonnast. See sellest võtsid osa ka nõukogude meremehed. Kahe jäälõhkuja Grassiniema löögini Grassini kapten oligi jõgi. Temal õnnestus. See nimi jäi nagu kõlama muidugi oli noorele algajale ajakirjanikule erakordseks sündmuseks, kui seisid järsku silm silmitsi sellesama kapteni õega, kes oli tulnud Saaremaale mõisa külastama isa vaatama, ta saabus minu meelest Londonist kaubalaevanduse konverentsilt, kus ta võttis osa Nõukogude Liidu esindajana ja kasutades seda lühikest vaheaega ta sõitis Tallinnast Aurikuga lennuki ühendust. Muidugi Kuressaarega ei olnud. Aulik Eestimaaga Kuressaarde ja minul minule teatrite laevakontorist, et võta nüüd ruttu jalad selga, sest hotellis on üks, üks niisugune mees, kes igal ajakirjanikul kindlasti on nagu kompekiks kapten Jõgi võõrastemajale kuldoda ja ja sinna ma kohe läksinglisi oli 28. aastal, esimesel aastal, kui ma olin ajakirjanik. Tuleval aastal saab 50 aastat. Ja kohtasin seal ühe päris tavalise erariides mehega Igunutel kapteni mundritega midagi. Võrdlemisi heledate juustega, sõbraliku unisuse käitumismaneeriga peaaegu et vist rääkis Sõrve murrakut ja ja rääkis muidugi, et, et ise tuleb varsti linna ja ja tõepoolest ma nägin, isa, isa tuli. Tal oli suveajast hoolimata, oli sugune lambanahkne läkiläki oli peas, kõrvad lõid vut-vut nii üles-alla kui astus. Aga tema selle jutuajamise juures ei olnud. No kapten Jõgi rääkis päris nii üksikasjaliselt, mida need ekspeditsiooni liikmed seal ütlesid ja kuidas nad tänulikud olid. Ja nii. Ja kui ma selle uudis olin kätte saanud, hakkas peaaegu lõuna lähenema ja Tallinnas lehed tulid juba tänavale, mõned kella ühe ajal, mõned kella kahe-kolme ajal. Nüüd kasutasin küll viimast võimalust, helistasin Tallinna. Andsin selle üle ja, ja mul ei olnud siis enam kiiret, sellepärast et meil oli ainult üks telefoniliin seal sel ajal ja ja teised, nii kaua, kui see liin minu käes oli, rääkida ei saanud, jäigi. Jäigi. Teine võistlev leht jäi Tallinnas ilma sellest uudisest ja. Nii see oli, siis jäi niisugune ajakirjaniku, tolleaegse ajakirjaniku maitse jäi suhu, et see on, peaasi on see satsioon, uudis on selle kiire edasiandmine. Sel ajal oli ju niisugune põhimõtet, et lehes võis viga olla, võis kaks viga olla kolm või ka keegi selle pärast ju sinul midagi teinud, aga kui sul see uudis, mis teises lehes oli, välja jäi ja mis teist lehte ehk lugema pani, siis seda juba keegi toimetele ei Andrest. Lehed võistlesid omavahel ja lugejate pärast. Ja igaüks püüdis leida niisugusi mehi, kes midagi kusagilt välja nuhib, mingi uudis, et et sellega siis vastu huvi äratada. Järgmine peatükk lehe tegija trellide taga. Jah ma olin vil teise provintsilehe juures maakonnalehe juures Haapsalus Lääne elu toimetus, samuti. Ja olin ka sitsredaktor ja tõeliselt selle lehe juures juhtus niisugune asi, et hiljem istusin Tallinna patareis. 20 päeva. Lugu oli päris lihtne, ilmus kohalikus niisuguses poliitilises võitluses. Ilmus üks niisugune följetoni, kus tolleaegset maakonna esimeest kes oli ka seal žüriitükke teinud hästi paista, võrdlemisi ebameeldivas valguses kirjutatud unenäokujul, keegi nägi unes. Ja sellel asjaosalisele endale ei pruukinud muud teha, kui leida kaks tunnistajat, kes võisid tõendada ja kes vandaal kinnitasid, et meie tundsime selles tüübis, keda selles följetoni kujutati kohe ära selle ja selle mehe. Kuna need asjaolud olid kuidagiviisi haavotsis. Kohtule sellest piisas, seal ei olnud enam midagi midagi rääkimis, kuigi see protsess kestis kuni riigikohtuni, aga otsus oli üks ja sama. Ja tuli minna vanglasse ja see oli huvitav. Kamber seali nimetati intelligentide kambriks. Kamber number 24 vist oli mitmesuguseid tegelasi, oli kaks piiritusekuningad ja kaks rahukohtuniku, kes olid kohtule õigusid, raisanud ja paar konstaablit oli, tähendab politseiniku ja tollipanama tegelasi, see oli omal ajal üks niisugune kamp, tolliametnike kasutasid oma oma niisugusi seaduslikke õigusi, võtsid altkäemaksus ja alandasid tolle ebaseaduslikult ja sattusid kohtu alla ja terve seeria nendest hiljem kinni. Huvitavamad kujud olid seal üks piiritusekuningas kes tundus olevat täitsa suverään seal temale. See nagu ei lugenud midagi, ta konstrueeris seal niisugusi aparaati, millega sai toitu soendada ja tugev mees käsutas teisi kahmates. Rahukohtunikud. Üks magas, ühe närid rea otsal teest, teine teisenäridele jäävad, selles öeldi, et esimese jaoskonna rahukohtunik tenor, teise heaks määrav koht. Nojah, aga 20 21 päeva ei ole ju eriti pikka aeg seal, muuseas selles kambris olid ka kolm kommunisti. Keerdo külm ja rätsep. Keerdo koma puutusin hiljem kokku Rahva hääle toimetuses esimeste numbrite tegemisel 40. aasta juunis. Nii et see oli niisugune huvitav huvitav koht ja kuna ma panin neile mõned lehed käima, siis nad olid isegi kuidagi tänulikud selle eest, sest sel ajal ju vanglas oli niisugune asi, et igasugune informatsioon väljastpoolt, see oli, see oli raskesti kättesaadav. Jerzy huvitas Jänkimees Jaan Kägu kori ja teised ametivennad. Palju on kirjutatud sellest, eriti Rudolf Sirge, ta oli ka omal ajal vabamajandusajakirjanik, ta on kirjutanud sellest, kuidas siiski reporter pidi töötama selle ikka nalja kopikate eest pidi nii palju kirjutama, et saapatallad vastu ei pidanud. Öeldakse, et jalad hoida, toitsid ajakirjaniku rohkem kui, kui käe niisugusi. Koloriitsed kujusid oli ka mitmeid, kas või järjest Yoll ja me isegi praegu olema kuulda, et öeldakse ära ja kägu ja ära ja käo ja nii see on veel täpsem. Ennast Jolleri õieti omal ajal tuntud spordimees ta oli. Rahvusmeeskonnas oli korduvalt, oli kesktormaja jalgpallimängijad, hol oli kesktormaja ja tema niisugune elu suurimaks sündmuseks spordimehena oli see, millest ta ka ikka kunagi jutustama jätnud, et mina lõin ameerika värava peale. See oli nimelt Pariisi olümpiamängudel, kus Eesti kohtas Ameerika Ühendriikidega. Ja asi oli selles, et anti 11 meetri karistuslöök ja ennasttüvel bändi seda lööma, aga ta ei saanud seda. Müts väravasse. Eesti langes pärast seda esimest kohtumist juba väljaturniirilt teha. Följetoni. Pseudonüümi all käojaan. Ta oli välja töötanud omamoodi niisuguse, võiks ütelda linnavurle žargooni, ta naeris üht-teist seal ikka päris tugevasti välja. Naeris pea peamiselt välja, no niisuguse elulisi vastavaksusi, mis, mida Tallinn sel ajal pakkus. Ja sai populaarseks sellepärast, et tal oli huumorit, ta suutis inimesi kõik selle oma oma erakordse võrdlemisi täpselt välja töötatud nisuütlemisviisiga, mida hakati tee nimetama käojaaniajamiseks. Kaua aega ta kirjutas käojaani, hiljem ta sellest sellest loovusest igasuguse žanriga võib ajakirjanik ennast lõpuks tühjaks kirjutada. N roll oli, ta oli niisugune boheemlane. Seda juhtus sel ajal ajakirjanike hulgas ka. Näiteks räägitakse niiviisi, et ta omal ajal üüris endale kaunis suure korteri, otsustas nii soliidselt elama hakata, aga siis tal ei olnud küll jõudnud mööblit muretseda, sinna korterisse. Ja üks ühel heal päeval ilmus ajalehes kuulutus, oli vist Päevalehes, et ennast Joll Jolly võlgade katteks müüakse enampakkumisel Insta eksemplari brošüüri email pole kerge kellelegi. Noh, nii. Mis seal teha? Tuli jätta. Aleksander Antson oli sünnilt saarlane, poeet, poeedi hingega. Aus, kuidas seda ütelda, kuni kuni viimase kõõluseni aus kirjutas epigramme Temaipigrammitsaid küllaltki populaarseks, aga ta ei olnud kuigi viljakas, tal ilmus ainult üksikud kogud. Mitu aastat ilmus niisugune eelteade, et Aleksander Antson lõpetab oma romaani kirg, seda me ootasime, võistlus viis aastat, aga lõpuks siiski ilmus. Aga see on ka arusaadav. Antson oli poeet, ta oli spordireporter, tal oli iga päev tuli uudiseid koguda, iga päev tuli kirjutada. Iga päev tuli Soome-Eesti spordiuudiseid edasi anda. Ta rääkis väga kõva häälega selge häälega veiler. Tema lehe väljaandja olevat küsinud üks kord, et miks Hansson telefone ei kasuta. Soome arhitekt rääkis nii kõvast. Ta oli seal juba sel ajal tõesti niisuguse välja kujunenud vasakpoolsete vaadetega. Tekkis palju vaidlusi, millest ta väga tuliselt osa võttis ja oma seisukohti kaitses. Tema oli üks esimesi, kes meie ajakirjanikest Nõukogude liidus käib koos. Rudolf Sirge. Vennad kirjutasid raamatu tänapäeva Venemaa. Ansson võttis sealt osa keskmaajooksjana ja Rudolf Sirge jalgpallimeeskonna varumehena. Ta vist ei mänginud aga kusagil talu 400 meetrit jooksnud. See muidugi see raamat Nõukogude Liidust, see ei võetud kuigi sõbralikult vastu ja teist trükki. Sellest ei ilmunud. Erakordne niisugune jällegi oma täiesti oma näoga. Stein ta oli Rakverest tulnud ja, ja tõepoolest tema Tallinna ilmumine oli ka kuidagi nagu väike, ilmutas sellepärast, et ta tõi nagu teistsuguse kirjutamise laadi. Ta kirjutas oma jänki mehe kirju. Neist paljud ilmusid Tallinna postis ise ta töötas sel ajal uudislehes. Hiljem töötasime ühes üheskoos isegi ühes toas midagi kolm või neli aastat. Ja jänkimees kirjutas sel ajal valmis kaks näidendit sealsamas toimetuse toas laua taga istudes. Toksis nii päris täpselt ütelda ühe näpuga need masinasse toetades rasket pead, vasaku käega. Tal olid, osaliselt oli ta valmis kirjutatult mustalt, osaliselt toksis, koheneb masinasse ja see, need näidendid, esiteks alglagendik hiljem raudne kodu, need läksid ju kohe ka lavale töölisteatris. Hankimas ei olnud niisugune väga püsiva töötegija, aga kui tal seda üks teema hakkas huvitama, siis ta läks sellest põlema. Ta käis kaasas eesti tolleaegse ärimeeste heeringalaevastikuga Islandi vetes, kirjutas sellest pikad niinimetatud heeringakirjad Päevalehes. Tema võttis osa ühest kavatsetud ümber maailmareisist. See oli Ahto Valteri kavatsevad maailmareisist, kus oli Rudolf Sirge ja keegi üks ameeriklane veel. Kes selgus, et ta üldse tegelikult ajakirjanik ei olnud. Tamlane oli õnnetus, ta kukkus Biskaia lahes üle parda öövalves olles tormisel ööl ja kuidagiviisi sõprade poolt päästeti, kuid ta kopsud olid ennem norgandial. Ta haigestus Hispaaniat, läks maale ja sõitis tagasi. Sirge maailma reis lõppes Aafrika rannas, tema tuli ka tagasi, sest osutus, et siiski see peaorganiseerija oli rohkem äri peal väljas, kui, kui nüüd oli huvitatud sellest sõna. Kui seda võiks nii nimetada ekspeditsioon, reisikirjad ilmusid Tamlanel kuni Hispaaniani, siis sirgel kuni Aafrika nikkuste tagasi tuli. Tammlaan. Ta oli kuidagi omalaadne, ta, ta armastas nalja. Armastus, oma följetonide nalja, aga nendel oli kõigil niisugune tera vastal siiski mingisuguse, mingisuguse kodanliku nähtuse vastu. Ja selle tõttu temast sai kõige kergemini nõukogude ajakirjanik. Ta 1940. läks pressiatašee Moskvasse ja ma nägin teda viimati 41. aasta juuli lõpupäevil. Rahva hääl oli sel ajal lõpetanud juba väljaandmise, fašistid lähenesid Tallinnale. Ja mina töötasin kiirabijaamas haavatute evakuaatorina Tallinna keskhaigla juures ja siis ilmus jänkimees sinna kuidagi väga löödult nukralt. Tal poeg oli raske pime soolikapõletikuga haiglas. Ja siis oligi juttu sellest, et peaks evakueeruma, kuidas saada, poiss on niivõrd haiget, sellest ei tulnud midagi välja. Corioli kori olin tõeline kunstnik, teisest küljest jällegi boheemlane, keda veiler oma kontsernis püüdis kõigi vahenditega kinni hoida, sellepärast et koril oleks vannud igas lehe juures igal pool tööd saada. Tema siiski need seeriad peremees ja sulane ja tema karikatuurid äratasid üldiselt tähelepanu. Oli ju palju teisi karitorist, oli Veldremon, oli Walkman, oli Jensen, kuid ükski neist ei suutnud siiski niisugust tähelepanu äratada, kui korisest kori taipas tolleaegse elu ühiskondliku sisu ta oskas, oskas näidata peremehe ja sulase vahekorda selle tõttu kori võiks endal ka muidugi, vaatab seda, et ta päris täpselt tööle ei ilmunud ja ja muidugi kas kõigest maksab rääkida, aga nii oli, neil oli Tõnistomp, oli üks niisugune vasto toimetaja sitsredaktor võrdlemisi kahvatu ajakirjanik, kuid ta oli niisugune veider usaldusmees ja, ja kori oli järjekordselt istunud Estonia valges saalis. Eile saatis Tombi vastava rahasummaga kolinal isegi häbematus olnud helistada, et ma ei saa siit ära tulla, et mul on siin seatud kohustus. Tomp saadeti siis selle rahaga rahaga nüüd seda välja ostma sealt aga siis seal siis kuri on suutnud Tombi laugu pähe rääkida, tiksu ka veidikene. Ja istus ja eks sellele temale ka hakkas istumine meeldima ja nii et veider, pidi veel ühe kolmanda jah, käsilasi saatma sinna, et, et nüüd kori kuidagi tööle tööle meelitada, korje ta hakkaks jälle. Peremees ja sulane oli sel ajal minev seeria. Teeks edasi. Muidugi see ajakirjanduse moraaliga kõrgel tasemel ei seisnud, ma mäletan näiteks niisugune asi oli. Lugu oli Petseris oli üks suur tulekahju. Petseri põles peaaegu täielikult maha. Vaba maa saatis sinna oma reporteri ühe eralennukiga, seda ta reklaamis muidugi leheveergudel. Aga siis ühe teise lehe juurest jällegi. Kas see oli 25 krooni või oli see 10 krooni ja tema tõi selle teise lehe reporteri koha peal oleva reporteri kirjatöö ära, nii et tegelikult oli, oli sellel lehel, kes ebaausal teel selle materjali kätte sai, oli pikem lugu lehes kui oma kirja saatjast vabama. Niisugune. Mul oli see. Kõik võistlesid selle kitsa kitsa lugejaskonna pärast. Ei olnud ju tiraažid, olid väikesed, Päevalehe tiraaž, öeldakse. Kui temal kõrgseisus, kui ta korraldas iludusvõistlusi. Neid iludusi Pariisi esmailudusvõistlustel saatis, öeldakse, tiraaž oli 40000, see on ju praegu rajoonilehe tiraaž. Aeg pöörab teise lehekülje, ilmub Rahva hääl number üks. 21. juuni hommik kul. Meie kodanlikud ajakirjanikud ei teadnud midagi, mis toimumas on. Ja hommikul see oli kaunis varakult juba. Mulle järsku teatati, et Vabaduse platsil nii nimetati praegusel võidu väljakul on midagi lahti, et rahvas koguneb ja üks mees seisab. Autoplatvormil ju peab kõnet. Ma elasin seal lähedal Kaarli puiesteel. Kingapaelad kinni ja kiiresti välja ja poolest oli väljaku. Kui nüüd vaadata selle kunstihoone poole, siis parempoolses servas oli juba juba mitusada. Ei, ma mõtlen, üle 1000 inimese oli koos. Ja kõnet pidas Oskar Pärn. Oli niisugune huvitav pilt oli, et Toompealt nähtavasti mingisugused politseinikud tahtsid tulla sinna väljakule ja tulid kuni trepi ülemise servani. Trepp läheb Toompeale, sealt vasakult poolt platsi äärt vaatasid, vaatasid ja varsti kiirustasid tagasi üles Toompeale. See oli veel nii, ütled sa nagu tantsitud seal nagu kodandusegantsel. Räägitakse, et isegi siseminister Jüri maa olevat sealt trepi pealt vaatamas käinud, et aga üsna lühikeseks ajaks, et mis seal siis seal väljakul õieti toimub. Aga varsti. Ma mäletan seda, et siis sealt mindi rongi käigus Kadriorgu. Kadrioru lossis oli pätsu residents ja seal esitati temale temale nõudmine. Et ta nii et seda võimu töörahvaluule annaks. Täpselt ma selle sisu ei mäleta, kuid siis ilmus Pätsi Laidoneri, ilmusid rõdul kahekesi ja seal võis näha veel Kadriorus üksikuid kodanlikke tegelesin, näiteks ma mäletan, et endine minister, oinas, ta oli tol ajal vist Järvakandi tehaste direktor, kusagilt põõsaste tagant piilus, mis siin sünnib? Seal olid ka, noh, muidugi see kõik ei toimunud nii ladusalt nagu revolutsioon ei toimu ladusalt, seal oli vil üksikute kodanlaste grupid, püüdsid ta mingisugust laulukoori seal organiseerida, aga siis need palja nähtavasti palja pealegi äratama sega, sunniti vaikima. Päts tuli rõdule. Laidoner vaikis, päts üritas kõnet pidama. Nii oma oma tähtsus niisuguses isalikku stiilis, nagu, nagu ta oli harjunud esinema. Kuid temale hüüti vahel, et, et neid ei ole tarvis sind õpetada või midagi taolist meelde. Meie tahame vastust saada, kuidas meie tähendab nõudmistel suhtute ja siis ta püüdis veel rääkida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kuidagi lõi käega ja läks siis tagasi. Mis seal sees toimus, seda ma muidugi ei tea, kuid ma leidsin hiljem ühe foto vanade fotode hulgas, kus mina seisan ka kuskil seal selle, selle rahva nii vasakpoolses servas, kuidagi nii seisan seal. Aga ajakirjanikul oli siin muidugi erakordseks sündmuseks alati seista pöördepunktil, seal on ju see onu mitte ainult huvitav, vaid see, see kuidagi avab ka silmi. Nägemaks Läksin toimetusse, töötasin sel ajal Uusessi toimetus. Siis ma võin päeval teist osakonna juhataja asetäitja. Toimetus oli tyhi, üksikud mehed olid, käisid sisse-välja. Kuidagi nõutult ja Missy kodanlike ajakirjanik testi, kui nõutus haige olla. Ja siis tulid kolm meest. Joosep Saat, hiljuti surnud akadeemik Anatoli Männik, kes sai surma hävituspataljonis ja veelgi kolmas, kus noorem poiss, kes oli roos ja saat, oli niisugune rahulik, nagu ta oli ta, eks nüüd hakkame kaike lehte tegema. Katsuge ikka kaasa aidata ka. Muidugi teeme teistsugust lehte, kui me siiamaani olete teinud, aga et mee jälle ei ole harjunud nii suure trügi vajadus uute formaatide flotatsioonimasinatega, ta oli ju ennem toimetanud ka parandalusid lehti ja neid tehti kusagil väikses keldris. Aga nad kuidagi läksid ära, saad, kutsuti kusagile ära ja ja ei saanud selgeks. No mis siis nüüd edasi õieti ikka siiski saab ja mina läksin kaera koju. Natukese veidi aja pärast, vist poole tunni pärast telefonilt helises rääkis Männik. Anatoli Männik ja küsis, et kas te kardate, ma ütlesin nagu, ma ei tea, mida karta. Mida ma peaksin kartma? Tulge siis tööle. Läksin tööle ja. Asi oli ju selles, et seal oli tarvis inimest, kes seda tehnilist külge juhi palk siiski küllalt suur trükikoda, mina olin, olin selle lehemurdmisega, olin kursis ja ei saa trükikoja tööga ladu, masinat, Te tööga ja nõnda edasi. Ja jäigi siis minu ülesandeks selle lehe kokkupanemine, käsikirjade vormistamine. Ja niiviisi sündmused olid, kõik olid väga huvitavad ja, ja erakordsed ja nõnda edasi, kui nüüd tagantjärele seda lehte vaadata, Sysdanski võrdlemisi huvid. On ametlikud teated ja Juri sündmuste reportaaži kirjutas. Selle kirjutasid kokku õige mitu meest. Ja mina mäletan, et mina pidin teda veel seal redigeerimine saart vaatas veel hiljem läbi, ikkagi tuleks nii poliitiline joonika õigesti tabatud. Sest ei saa siiski kiidelda, et me oleksime kohe kõike seda nii väga täpselt taibanud. Aga muidugi, uus pealkiri, rahva hääl, ma arvan, et saat ütles selle, seal oli hiljem niiviisi saatoli meil lühikest aega pärast seda oli toimetaja veel. Aga ta läks minema, siis tuli Arnold Veimer. Arnold Weimari oli ka väga lühikest aega ja järgmiseks toimetajaks oli Ottender. Weimari juba tegi selge vahe, seal tähendab kuidagi sellekteeristada toimetuste endisest toimetust jäi terve rida inimesi tööle Rahva hääle toimetusse. Neid tuli ka teisi teiste lehtede juurest, näiteks valter sein tuli uudislehest ja mina jäingi tehniliseks toimetajaks seal, sest mul oli trükikoja juba ennem, kui sul on väga hea kontakt ja tundsin kõiki Finesse kõiki kõike, mis seal teha või ise mida teha sai. Ei olnud suutilinemistega midagi. Ainult üks asi jäi kuidagi kahe silma vahele vana suus, Eestis ilmus üks niisugune seeria pildiseeria koomik, seeria fantoom. Ja keegi ei märganud sedasi, läks ikka nagu automaatselt edasi kulutas küljel allserval niikaua kui Ottender päeval küsisid, aga kes selle eest vastutab. Ma siis ütlesin, et küllap on vastutav toimetaja, vastutab, tema ise, elas. Seda üleüldse enam kordagi lehte. Selle jätame nüüd välja. Mehed, kes tulid, suhtusid vanadusajakirjanikest küllalt inimlikult. Nad said aru, et, et meie ju marksismi ei tunne ja me ei suuda. Meil oli võib-olla ajakirjanduslik kogemus, oli kogemusi, kuidas kirjutada teadvat, mida valgustada. Kuid kas meie taipasime sel ajal ka kõik, mis siis on sel ajal kõige tähtsam? See sellest jäi kõvasti puudu. Vahepeal olin sõjamees. Ajakirjandusega sel ajal ei tegutsenud. Aga 44. aasta aprillis tuli järsku ootamatu kutse. Leningradi ajaleht Rahva hääl oli üle toodud Moskvast. Koondama sisendis ajakirjanikke, kes kes tööd seal tegid? Muidugi, esialgu oli rahvast vähe, kuid ta tuli järjest juurde, tööstus läks käima ja Rahva hääle lugejad olid muidugi tagalas elavad eestlased, need oli Jegorjevskis, need oli korpuse üksustes. Ja teine osa, kui palju nad lugesid, seda ma ei tea, teine osa oli Eestis see järjekindlalt, kõik numbrid toodi lennukiga ja kusagil Enn punktis visati alla pakkidena ja küllap neid ikka loeti ka siin, aga kui palju seda ei tea? No meil oli ikka Eestist, oli ka informatsiooni sel ajal juba, sest siin oli partisane. Kes partisanikeskusse, see oli tega Bristide tänaval. Andsid edasi uudiseid, toimus, mis hitlerlased tegid, missugused nende uued repressioonid olid nõnda edasi, nii et üht-teist ikkagi saime seal valgustada, sünnivad, olid suured päevane, kui Narva vabastati, siis vabastati võru ja see oli nagu signaaliks meie Nõukogude Eesti rong hakkas liikuma Leningradis, selles rongis oli siis kogu vabariik, kes oli suve läbi elanud oktoobri võõrastemajas niinimetatud operatiivgrupid kõigilt erialadelt sealhulgas ka siis ajaleht Rahva hääl. Kes kõigepealt, see oli vist esimesel septembril, kui hakkas ilmuma Võrus. Võrust oli sõda üle käinud, Võrus ei olnud elektrit. Lehte tuli trükkida, kiirpressi tuli ringi äärde käsitsi. Selleks tuli seda kelku või kus vussi trüki Vorman. Seal tuli käsitsi lükata. Ja ma mäletan, sel ajal oli pressisektori juhataja, oli August Alle, kes komitees ta ilmus neljal päeval trükiga, aga ta ütles, et noh tühiasi. Vihkas pintsaku seljast ja lükkas, lükkas, lükkas 10 lehte 12 lehte 15 lehte. Aga siis hakkas nii-ütelda, hakkas vastu. Masin on masin ja inimene on inimene. Ja siis ei jäänud muud üle. Siin peab midagi muuta. Ei saa, teie toimetus ei jaksa seda läbi trükkida. Tiraaži olnud eriti suur muidugi, sest ta oli ainult Lõuna-Eesti, kuni Emajõeni oli vabastatud ja aga siiski tuli ikka mõned tuhanded tuli trükkida kiirpressil seda teed teha nii kondiauruga see käis toimetusele üle jõu. Sõjakomissariaati kogunesid need noored mehed, kes olid metsas ennast varjanud saksa mobilisatsiooni eest. Muidugi oli neid ka, kes olid leegianist ära jooksnud ja siis käsutad, siis need noored mehed meie lehte trükkima tulid, laulsid mingit. Põhja valget nähist tulid marssides toimetuse ette ja päris sõbralikult trükised meie lehekese ära. See oli ka muidugi huvitav, 20 siis läks ju septembri lõpul seal 20 esimesi, kui Tallinn vabastati, läks kõik väga kiiresti. Meie asusime kohe veoautole, sõitsime. Sõitsime Tallinna. Me istusime Jaan Kärner suure veoauto koorma otsas, kus olid ajalehe arhiivi kassid ja ka raadiomaterjalid, mingisugused. Seal oli pilt, tuiman. Raadioajakirjanik Jaan Kärner ja mina kolmekesi istusime seal ja vetisime kuni Tartuni sest 100. vahetpidamata. Tartus oli juba leht käima pandud, seal oli Elmar must müts, oli siis komissar minu hilisem toimetaja kodumaas ja öösel magasime toimetus, hommikul jätkasime reisi Tallinna, jõudsime Tallinna esimesel oktoobril 44. See oli õieti ühest küljest suur rõõm tulla tagasi oma kodulinna, aga teisest küljest oli see väga masendav. Sest linn oli tõepoolest tuhk, varemed, müürid tühjad, aknaavad. Sõitsime sisse Tartu maanteelt ja sees. Mäletan, siis oli meil esialgu oli toimetajaks Anton Vaarandi ja tema tegi minule ülesandeks UT kirjutada üks juhtkiri. Et just sel teemal, et tallinlased ise oma kodulinna taastama. Ja see oli niisuguseks esimeseks suuremaks poliitiliseks kirjatükiks, mis ma siis kirjutasin muidugi Leningradis üht-teist kirjutatud, aga ma ütlen, et juhtkiri oli esimene ja see oli ka nagu, nagu mingisugune niisugune suur pöördeline sündmus siiski, kui kui kutsud kogu Tallinnat ja kogu Eestimaa oma pealinna üles ehitama.