Ülikool. Kas Tõele see kujutelm, et hiinlane on väike, aga tubli tragi ja töökas, job, ravimteesid, ärkab, vara, läheb hilja, voodi omab sellist 1000 aastast hingelist tarkust. Kas selline eurooplase nägemus hiinlasest on adekvaatne? Vastab ja ei vasta, on adekvaatne ja ei ole adekvaatne, et see on selline stereotüüp. Et ehk seal on igasuguseid inimesi, mõned on väga pikad, MBA korvpallimängur on ikka üle kahe meetri pikk trangi traagid, Nat, et jällegi suhtes kellega ja millega, et võib-olla küll tragid, aga noh, jällegi kui me hakkame mõtlema, et need Meidin, Chainase, Hiina toodang jälle on tehtud nii, et ta kohe ei kannata mingisugust kriitikat, siis, siis noh, alati saab öelda, et on ja ei ole. Koole. Tere, mina olen Katja Koort Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi hiina keele ja kultuuri lektor. Tänase jutu teema on minu jaoks nagu hiina keel. See on minu jaoks hiina keel. Seletan natukene seda teemat, et see teema ise, see pealkiri on minu jaoks ka nagu hiina keel. Seda võib-olla peaks seletama veidi. Pikemalt, ja eks ma alustan natuke kaugemalt ja püüan eelkõige rääkida sellest, mis asi on üldse, mis asi see on, mida me keeleks nimetame ja mis nähtus see selline on? Keel on võib-olla palju keerulisem organism, kui meie seda mõtleme ja endale ette kujutame. See on natuke rohkem kui võib-olla see, et me iga päev vahetame mingeid lauseid ja paneme sõnu nagu lausetesse ja vahetame neid omavahel. Siis see on paradoksaalne, aga hiina keel on kõige suurema kõnelejate arvuga keel maailmas. Samas Euroopas seda võõrkeelena oskavad väga vähesed. Ja see ütlus ongi levinud, et, et see on minu jaoks nagu hiina keel. Näiteks ma võin öelda. Ma ei saa millestki aru saanud türgi keeles, siis see tähendab seda, et, et ma lihtsalt ei oska türgi keelt. Et ma ei ole seda õppinud ja sellepärast ma ei oska ja ei saa aru, mida mulle türgi keeles öeldakse. Aga kui ma näiteks ütlen. Ma ei saa aru, see on minu jaoks nagu hiina keel siis asi ei ole ainult keeles või ainult võib-olla verbaalsed tasandiga ei ole tegemist, vaid tegemist on millegagi, mis on täiesti arusaamatu, keeruline ja minule võõras. Kui üldse Hiina keeltest rääkida, siis loomulikult see keel või hiina keele toimivad hoopis teiste reeglite järgi. Seal on teistsugune kiri, teistsugune grammatiline loogika. Ja kui sellest kirjast nüüd rääkida, siis peamine erinevus euroopa keeltega on on ükskõik kas Ida-Euroopa või siis soome-ugri keeltega. On see, et Euroopa keeled kasutavad foneetilist kirja ehk siis abstraktsete tähemärkidega, me kirjutame üles selle keele kõla. Ja selles protsessis on oluline roll keelekandjal ehk inimesel. Hiina keel kasutab ideograafilist kirja. Iga hiina märk tähistab üht silpi. Mõnikord ekslikult nimetatakse Hiina märkis hieroglüüfid, eks see ei ole päris õige, sest hieroglüüf on ikkagi pilt ja Hiina ideogrammid ja piktogrammid on sellised stiliseeritud pildid, mis vaevu meenutavad seda, mida nad presenteerivad neid objekte, mida nad presenteerivad. Aga hiina märgid muidugi loodi piltkirja alusel. Ja piktogrammid ja ideogrammid on, nad koosnevad teatud arv joontest, mida siis kirjutatakse teatud järjekorras ülevalt alla, vasakult paremale, suvalises järjekorras need kirjutada ei saa, sest siis märgi väljanägemine muutub ja siis ta on, seda ei saa ära tunda siis. Ja siis tehakse vahet veel piktogrammide ja ideogrammide vahel. Piktogrammid on siis need märgid, mis tähistavad objekte ja nähtusi, näiteks vihm, vesi, silm, päike, puuinimene, loomad, tööriistad ja nii edasi ja ideogrammid on siis need abstraktsed mõisted mis on vana Hiina keele puhul võib-olla sellised lihtsamat nagu üleval all keskel ja erinevad numbrid. Iga hiina märk koosneb ühest või enamast piktogrammist ja neid kokku on kuskil 200 300 vahel ja aktiivselt kasutatakse neist sadat. Et need on need komponendid, millest üks märk koosneb. Ja nüüd kombineeritakse omavahel neid natuke üle 200 on sõnaraamatutes neid tavaliselt näiteks haa, mis on hiina keeles tähendab head koosneb kahest elemendist, üks neist on naine ja teine on laps. Et kunagi pidi see tähendama head. Hea on üldiselt selline abstraktne mõiste ja seda antakse edasi siis kahe täiesti konkreetsem objektiga või, või nähtusega või et naine ja laps järelikult on hea või siis selline kirja Mägnagud ja mis tähendab kodu, siin on ka kaks elementi, üks nendest on katus ja katuse alla, siis on siga, katuse all on siga, tähendab kodu noh, siin tekib kohe kindlasti küsimus, et miks mitte inimene seal katuse all ei ole, aga see on väga loogiline, sest inimene võib ka muu katuse all olla ka ainult oma kodukatuse all, näiteks templis võib-olla ka inimene ka katus ja see on juba hoopis teine ehitis. Ja sellele on teine funktsioon. Aga kui katuse all on siga, siis see viitab üldiselt sellele, et seal on selline koduloomakasvatus ja, ja see saab olla ei saa olla muus kohas kui koduski, kus inimesed elavad. Ja siis näiteks selline märk nagu miin mis tähendab säravad. Siis seal on koos kaks elementi, päike ja kuu eksis, vanal ajal, kui muud vahendid ei olnud võib-olla, et valgust saada, kui ainult päike ja kuu, et ulatub tõesti väga-väga ürgsesse aega. Nagu peamised allikad, kust valgust saadi, olid päike ja kuu. Ja suurem osa hiina märke on nii-öelda pikto fonogrammid, ehk siis üks komponent nendest, millest nad koosnevad, on võti, ta siis kannab tähendust ja teine või teised annavad edasi märki, hääldust. Et siia tuleb sisse foneetiline tasand ka. Näiteks selline tüüpiline näide, mida on kõikides õpikutes ka laialt. Ma, mis tähendab ema, mis koosneb kahest elemendist, üks on naine, mis ongi nagu selle märgi semantiline tasand, et ema saab olla ainult naissoost ja teine on hobune, see hobune ei anna sinna mingit semantilist. Ta ei osuta sellele semantikal üldse semantiliselt tasandile, vaid see on ainult foneetiline. Et see on see, see hääldus. Tänapäeval muidu uusi kirjamärke nii naljalt enam ei looda, kuigi kuskil ei ole öeldud, et, et see on võimatu. Aga neid uusi märke muidugi enam nii naljalt ei tule hiina keelde. Aga uusi mõisteid antakse edasi küll, sest uusi mõisteid tekib ju kogu aeg. Ja neid püütakse anda siis olemasolevate märkidega, kombineerides neid omavahel. No näiteks selline mõiste üsna uus mõiste nagu arvutikõla piina käes nagu Dienna. Ja seal on kaks märki koos elekter ja aju elektriaju aegs nagu arvuti. Ja ka üsna uus mõiste. Kus on koos tulija, vanker või sõiduriist, tulevanker või jalgratas, püsinud sa ise sõitma ja vanker, isesõitev vanker. Et sedasi hiina märkide arv ei ole täpselt fikseeritud? Neid on kindlasti üle, ütleme 50000 keskmised sõnaraamatut sisaldavad umbes need 50000 kirjamärke. Aga see ei tähenda, et neid kõiki peab püks inimene tundma. See ongi võib-olla võimatu ja 50000 kirjamärke meelde jätta ja osatuna ka kirjutada. Seda tegelikult keegi ei oskagi, aga haritud inimesel piisab tegelikult. Kuuest seitsmest 1000-st kirja märkis selleks, et kirjutada ja lugeda keerulisemaid tekste. Igapäevaeluks läheb veelgi vähem, tavaliseks toimetamiseks piisab kolmest neljast 1000-st märgist, nende tundmisest. Veel hiina keele struktuurist nii palju, et kuna silbivariantide arv on hiina keeles umbes kuus-seitse korda väiksem kui Euroopa keeltes, siis see põhjustab oma fooniat või siis hiina keeles on palju sama või sarnase kõlaga silpe ja sõnu. Ja selleks, et neid kõnes eristada saaks, on kõik hiina keeletonaalsed ehk siis erinevaid silpe hääldatakse siis erineval kõrgusel meloodiliselt. Ehk siis kui kujutada meie hääleregistrit sellise vertikaalse joonena, siis seal saab võib-olla neid toone piltlikult ette kujutada. Mandariini, hiina keeles on siis neli tooni ja viies on neutraalne toon. Esimene toon on siis kõrge ja pidev, teine tõusev, kolmas langev tõuseb ja neljas langev toon, ehk siis nad kõik kõlavad erinevalt ja sama silp hääldatuna Sis erinevate toonidega osutab siis erinevatele märkidele mõistetele neutraalne toon. See on kõige lühem ja Ta kõlab nii lühikesel, et ükski toon võib-olla sinna jõuagi välja kujuneda. Et näiteks no võta sellesamuse maa silbi siis esimese tooniga hääldatuna oleks ta ma pidev ja kõrge teise tooniga maa kolmanda tooniga maa neljandaga maa ja neutraalne, siis oleks lihtsalt Ma ta praktiliselt ei kuulegi mingit mingit meloodiat ega midagi ja noh, tegelikult saab ka ühe sama tooniga olla palju erinevaid mõisteid ka, nii et, et alati on tähtis ikkagi näha seda märki. Ja kui näiteks kõnes keegi ei saa oma vestluspartnerist aru, siis hiinlastele meeldib ka neid märke õhku, näpuga joonistada, ehk siis on siis on aru saada Kuidas on Slangiga lood? Hiina keeles lihtsalt olemasolevatest märkidest moodustatakse mingeid mõisteid, samamoodi on laensõnadega, et mingid laensõnad, mis tulevad võõrkeeltest põhiliselt inglise keelest hiina keelde et üritatakse foneetiliselt anda edasi selle inglise keelse kõla ja samas, et see oleks ka semantiliselt, et see oleks sama tähendus. Ja na kohanimedega on näiteks selline lugu, et üritatakse nii seda foneetilist kõla algupärast foneetilist kõla edasi anda. Ja siis, et semantiline tähendus oleks ka sarnane sellega, mida see tähendab. No näiteks meie pealinna Tallinna hiina keelne nimi on taliin mis eraldi märgid tähendavad siis tornid ja mets, tornimets, eks näha kui sõna-sõnalt tõlkida. Nii et ta on nii foneetiliselt sarnane kõlaga, nagu see kõlab meie eesti keeles, Tallinn ja samuti ta on siis ka osutab sellele võib-olla silluetile linna kile, mis meil on, et palju need kirikutorne näha koos. Kuidas sina muidu selle hiina keele juurde sattusid? Kas sinu jaoks oli ka alguses, see on minu jaoks nagu hiina keel ikka. See oligi see, mis sind nagu tõmbas selle poole. Võib ka nii öelda, et hiina keele juurde mind tõi, võib-olla selline teatud nälg. Igaühel vist on mõnikord tunne, et et see on selge, et keel seab mingid piiranguid, et me ei saa kõike väljendada nii, nagu me tahame. Jaa jaa, paljud selle tõttu tahavad õppida neid võõrkeeli ja üritavad leida sealt võib-olla paremaid võimalusi selleks, et väljendada oma mõtteid ja tundeid. Eks minu tee algaski niimoodi, et minu emakeel vene keel, siis ma õppisin siis hoopis teise keelegruppi keelt, eesti keelt, mis on soome-ugri keel mis oli ka juba piisavalt teistsugune ja siis jõudsin hiina keele juurde, mis ei ole ei indoeuroopa ega soome-ugri keel, on hiina-tiibeti keelerühma kuuluv keel kus on need väljendusvõimalused hoopis teistsugused. Ja noh, praegu ma olen sellega väga rahul, sest hiina keel lubabki kuidagi juurdepääsu hoopis võib-olla teisele tasandile, mida Euroopa keeles võib-olla on natuke raskem sellele tasandile läheneda. See on selline tasand, kus vähemalt näiliselt või vähemalt tekib tunne, et sa ei ole niivõrd kinni, et see keel ei ole niivõrd kitsas nagu võib-olla euroopa keel, tundub et hiina keel lubab võib-olla rohkem sellist vabadust eneseväljendamisel. Sellega kaasnevad muidugi omaette raskused. Kui nüüd Hiina märgist jällegi Hiina kirjamärgist jälle rääkida, siis Hiina kirja märk? Re presenteerib objekte sõltumata foneetilises süsteemist ja selle tõttu erinevad keeled võivad kasutada sama kirjasüsteemi. No näiteks erinevad hiina keel, et ka Hiina rahvavabariigis kasutavat ühte ja sama kirja. Kuigi külaliselt ei ole, et omavahel nii sarnased, et üksteisest võiks aru saada, aga nad võivad näiteks märke kirjutada. Ja kaks erineva keele kandjad saavad üksteisest aru kirjutades, mitte kõnes. Jaapanlased kasutavad osaliselt ka hiina märke, kandsin, nii et selle puhul see keelekandja rolli ei ole nii oluline, ta ei ole nii suur, et põhiline on ikkagi see märk ise. Sümbol ise. Ja kirjamärk hiina kirjamärk osutab objektile enesele. Võib piltlikult öelda, et asjad väljendavad ennast ise. Sest Hiina kirja märk sisaldab samaaegselt tähistatava erinevaid aspekte nii hiina keeles kirjutades osutama asjale nii, nagu ta on. Ja võib-olla siit on ka pärit ka hiinlaste umbusk sõnade suhtes või siis nimede suhtes, nii nagu nemad seda nimetavad. Sest keel soovib maailma kirjeldada. Aga ta kunagi ei jõua tegelikult maailmale järele. Kui nüüd mõelda selle peale, et peamised hiina kirjamärgid loodi umbes ligi 3500 aastat tagasi ja paljusid neist kasutatakse ka siiamaani siis võib ainult oletada, kui palju need tähendused on tegelikult muutunud. Võib ainult oletada, kui mitu korda suuremaks on siis paisunud tähenduste kogum, mida üks või teine märk endas sisaldab. Ja see mitmetähenduslikkus on hiina keelele väga iseloomulik. Mitmetähenduslikkus, õhk, polüseemia see muidugi ei ole võõras nähtus ka läänekeeltes. Ka eesti keeles on selliseid sõnu, mis tähendavad korraga mitut asja ja ükskõik millises Euroopa keeles aga alati keeled erinevate polüseemia määra poolest ja hiina keel. Eriti kui me räägime klassikalisest hiina keelest kuulub just väga kõrge polüseemia tasemega keelte hulka. Ja pealegi see mitmetähenduslikkus seid tule üksnes sellest, et see märki ise tähistab hästi paljusid asju ja võib-olla ka osutada ka erinevatele sõnaliikidele näiteks võib-olla korraga nimisõna- ja verb ja omadussõna. Aga see mitmetähenduslikkus on ka tihti tahtlikult tekitatud. Samal ajal, kui näiteks Lääne inimene üritab põhjalikult oma väiteid konstrueerida ja sellega siis ületada üksiksõnade mitmetähenduslikkust siis hiinlane eriti, mis puutub siis vanadesse tekstidesse sisse. Paigutades sõnu sellistesse konteksti, mis ei ava täielikult nende sisu, siis üritab soodustada tähendusvõimaluste paljusust. Et hiinlastele meeldib, kui asjad tähendavad korraga mitut asja. Neile meeldib, kui Nad saavad asju väljendada või öelda mitte otseselt, vaid kaudselt ja seda tehakse teadlikult, et võib öelda, et eriti vanahiina autorid püüdsid teadlikult hoiduda asju täpselt ja ühemõtteliselt. Formuleerivate väidet tegemisest. Õpetatud meeste seas oli ja mingil määral on ka praegu kõrgelt hinnatud oskus end kirjas kaudselt väljendada, sellele on isegi eraldi termin võien ehk siis ähmane keel ähmane või kaudne. Ja loomulikult see ei ole ka üksnes Hiina õpetlaste prioriteet. Aga hiina keele puhul see tendents paistab kuidagi eriti silma. Et võib öelda, et see maailmapilt klassikalistest tekstidest on teadlikult viidud fookusest välja, tekitatakse sellist verbaalselt udu, nad ei paku võib-olla ühtegi konkreetset vormi lahendust või siis pakuvad need korraga nii palju, et, et sa ei tea, kumba neist eelistada. Aga see on kuidagi palju efektiivsem. Minul selline talupojamõistus ei saa sellest aru, et kuidas saab olla paljutähenduslikkus efektiivsem mida see annab? Kui me midagi ütleme välja, siis ilmselt igaüks on puutunud kokku sellega ja on tundnud nii, et sõnadest alati piisa või sõnade java täielikult seda mingite asjade sisu. Eriti siis, kui me üritame midagi väga täpselt määratleda, kuidagi jäigastub ja ei liigu paigast, samal ajal kui see asi või see nähtus, millest me räägime, on juba palju muutunud. Ja hiina keel, mis ei ürita seda nii väga täpselt või vähemalt kui ei üritata täpselt midagi määratleda, siis ta ei ole ka jäik, sest täpse määratluse puhul igasugune väide kipub kuhugi poole kalduma ja muutub seetõttu täielikult sõltuvaks kontekstist. See tähendab, et ta muutub väga tundlikuks seda konteksti puudutavate muutuste suhtes. Ja kaudse keele puhul jääb väide avatuks. Lõpututele lahendustele. Võib öelda, et ta muutub muutuste suhtes immuunseks ja hiina õpetlaste puhul võib öelda, et nad mitte ei ütle meile, kuidas me peaks mõtlema vaid nad aktiveerivad oma ideed meie enda mõttemaailmas. Nii et lõppkokkuvõttes me ise tegelikult jõuame sinna, kuhu nad tahavad, et me jõuaks. Et nad mõjuvad seestpoolt just nimelt kaudselt oma väiteid formuleeridest. Ja selle selle poolest võib-olla lõppkokkuvõttes on ta efektiivsem kui siis otse välja öeldud väited või püüd midagi väga täpselt määratleda. No näiteks eesti keeles on ka selline sõna nagu taevas maa, kusjuures täpselt samasugune sõna on olemas ka hiina keeles kliendi, mis tähendabki taevas, maa, taevas, maa, need on tegelikult vastandid, mõistame neid kui vastandid. Ja taevas, maa tähendab ju tegelikult tervet maailma. Et kaks ekstreemsust ja koos nad annavad edasi kõike seda, mis nende kahe vahele mahub. Et see on väga, väga ilus ja väga samas väga efektiivne. Tänapäeva hiina keeles ka kasutatakse sellist võtet, kus vastandeid kasutatakse koos. Eriti mis puutub küsimuste moodustamist, näiteks kui tahetakse küsida, kas miski on hea siis hiina keeles kõlab puha hea, mitte hea. Ja see, kelle käest küsitakse, siis kohe mõtleb, et kuidas see temale on, kui hea see talle on, sest näiteks küsime, kas see tass on hea, siis me juba nagu rõhuks sellele positiivsele vastusele positiivsele lahendusele, aga noh, see hea või halb, see võib olla väga suhteline. Ja see Hiina küsimus annab seda paremini edasi või arvestab selle suhtelisusega paremini rohkem. Või siis küsimus, kas miskit on või ei ole, hiina keeles kõlab ja oma hea on, ei ole. Nii et selline võte, see vastandite koos kasutamine kuidagi loob sellist vahepealset ruumi, ehk siis kahe ekstreemsuse vahepealset ruumi, kuhu mahuvad igasugused variandid, igasugused vastused, et selles mõttes on vabadust palju rohkem ja vastuolusid tekib vähem. Aga loomulikult, kui selliseid võtteid kasutatakse, siis probleem tekib siis, kui keegi üritab kaudses keeles kirjutatud või öeldut midagi tõlgendada või tõlkida. Et siis me puutume kokku päris tõsiste raskustega, sest kaudset keelt otsesesse keelde panna ei ole sugugi lihtne. Igaüks, kes mingit hiina teksti klassikalist hiina teksti esiteks üritab dešifreerida siis seda tehakse aati vastavalt oma tõekspidamistele ja tihtilugu ka olenevalt ühiskonnas valitsevast situatsioonist. Selleks et mingit näiteid tuua, siis ma võib-olla loeks. Taotlen singi esimese peatüki hiina keeles ette ja siis loeks kaks Tõlge varianti, mis on üksis Linnart Mälli tõlge ja teine on Jaan Kaplinski tõlge ja ma loen seda nii, nagu ta tänapäeva hiina keeles kõlab. Sest noh, need märgid on samad, aga kõla muutunud. Linnart Mälli tõlge, kulgetav kulg. On püsitu, kulg, nimetatav nimi on püsitu, nimi. Nimetu on taevas, ma algus. Nimetatu on must tuhandete ema sest kui ei ihka püsivust, tema saladusi, näed, ihkad aga püsivad teda piiratuna, näed, nemad ilmuvad ühe ja samana, ometi lahknevad nimetamisel ühe ja samana öeldud ürgsena ürgsest VEEL ürgsem, kõigi saladuste värav. Ja nüüd siis Jaan Kaplinski tõlge. Sõnades öeldud, tao ei ole igavene, ta nimetatud nimi ei ole igavene nimi. Nimeta ilma maa algus nimega tuhandete ema. Ikka tahtmata näed tema imet ikka tahtes näed tema sügavust, need mõlemad koos tulnud ilmale, aga eri nimedega koos on saladus, saladuste saladus, kõige imevärav. Milles need kaks tõlget siis erinevad mõisted A on siis Linnart männil tõlgitud kuluks ja Jaan Kaplinski helistas siis jäta seda tõlkimata ja kasutab seda suure tähega, kirjutades seda suure tähega, et siin võib-olla ilmneb tõesti väga suur erinevus, kuidas üks autoritest viitab sellele, et, et see tekst võis olla religioosne tekst ja räägib teatud müstilisest absoluudist, et sesse suure tähega tour. Ja teine tõlkija pigem räägib sellest, kuidas keel ei ole võimeline seda tegelikkust adekvaatselt kirjeldada, sest meie taju talgi on juba piirid. Ja et siin võib-olla ei paista kuskilt välja, et räägitakse mingist müstilisest kogemusest või mingist jumalikust aspektist. Nii et selles mõttes on nad väga erinevad. Ja kui nüüd hakata rääkima, kumb neist on õigem tõlgendus, siis sellest tekstist endast seda välja ei loe. See tekst ise küll ei, ei ütle, et üks tõlge on või üks tõlgendus sobib siia paremini kui teine sest tema on kirjutatud tõesti väga kaudses keeles. Ja sellest tekstist võib leida nii poolt kui vastu argumente nii ühe kui teise tõlke puhul. Ja see ongi see, mis mind hiina keele puhul lummab. Et see keel ongi ta lubabki, rohkem sellist vabadust mõelda, sinna sisse, mõelda sinna juurde, mida sa ise tahad. Et kui keeles hiina keeles eelistatakse kaudsed pigem kui otsast, siis seesama tendents on märgatav ka teiste kultuurivaldkondade puhul. Ehk siis on märgata soovi kujutada pigem vahepealsed kui pakkuda teatud äratuntavaid kujundeid. Seda võib jälgida nii maalikunsti puhul kui ka luules ja muusikas. Ja hiina kultuuri puhul on oluline üks esteetiline kategooria, mis võib-olla Euroopa inimestele üldse lääne inimestele tunduks esialgu võõras. See on then ehk mage. Kusjuures mõiste ise on selline paindlik, seda tõlgitakse magedaks. Kui tegemist on mingi maitse kategooriaga ja võib tõlkida kui kahvatu, kui me räägime värvidest, nii et seesama mõiste seesama kirjamärk annab siis edasi nii magedad kui kahvatud. Ja see ei ole üksnes esteetiline kategooria, vaid võib-olla ka inimese hoiak ehk selle looja hoiak. Kui Euroopa inimesele öelda, et miskid on mage, siis te kohe tekitab sellist negatiivset reaktsiooni, et noh, kui me ütlema, et ah, see raamat on mage tähendab, et ei ole mõtet seda lugeda, seal ei ole mitte midagi huvitavat. See tee on mage. Sellel ei ole mingit maitset. Aga hiinas ta ei ole mitte maitse või värvi puudumine iseenesest vaid pigem kõikvõimalike värvilahenduste ja maitsete kohalolek korraga. Selles mõttes ei ole mage või kahvatu, siina kultuuri puhul välistav vaid pigem kõike sisaldav. Ja just kõige sisaldavuse puhul ongi väga raske eristus teha kas ta on punane või mustvalge, kas ta on soolane, magus või hapu kas ta on hea või halb. Et üritades ennast magedalt väljendada, siis me saame vältida sellist neid piiravaid vormi, lahendusi ja hiina kultuuri just iseloomustabki, just selline vahepealsuse eelistamine. Eks sellise keskmise vahepealse välja kujunemata kaudse kahvatu eelistamine väljakujunenud sirge ereda konkreetse ees. Võib-olla see tuleb veendumusest, et kusagil sõnade ja kujundite taga eksisteerib üks puhas sisu, mis on ajatu. Võib-olla see tuleb veendumusest, et et keel ja kultuur, mis sellel keelel põhineb, ei ole lihtsalt võimeline edasi anda, kogu aeg muutuvad maailma. Aga igal juhul. Hiina kunstnik, olgu ta siis maalikunstnik, sõnakunstnik üritab koorida lahti koorida see sisu lahti sõnadest ja kujunditest. Kui vaadata näiteks Hiina maastikumaale maastikumaal ongi Hiina maalikunsti peamine žanr siis esimesed märksõnad on lakooniline, monocroomne ehk siis ei, praktiliselt ei kasutata erinevaid värve, seal ka väga palju tühja ruumi. Ja kui vaadata erinevate kunstnike töid läbi aegade siis tundub, et nad kõik maalivad ühte ja sama maastikku. Et kindlasti kujutatakse mägesid. Kindlasti on seal olemas vesi ja kindlasti on olemas puu. Need vormid võivad varieeruda, et see mägi võib olla suur või väike, kõrge või lame. Vesi võib olla kas udu uduna või siis Kosena puu võib olla kas bambusesalu või siis mäng. Aga üldiselt need kolm elementi kindlasti peavad seal olema, sest need ei ole mitte reaalsed objektid, vaid sümbolid. Et Hiina maalikunstnikud ei, ei maalinud neid maastikke natuurast. Ja see sarnasusi ei pidanud olema. Selline Nad ei pidanud realistlikult kujutama seda. See on pigem nagu hiina kirjakeel. Et need kohustuslikud elemendid, mägipuu ja vesi on nagu needsamad kirjamärgi komponendid, millest ma enne rääkisin. Ja nad viitavad millelegi laiemale tähtsamale olulisemale, kui lihtsalt üks mängib. Või parem on öelda vist, et et see mägi ei ole üksnes mägi vait. Ta võib tähendada ka näiteks tugevat riiki. Või siis nõrka riiki, kui seda kujutatakse väiksema ja lamedana. Ja samuti puu, mis võib tähendada siis elulisust võib-olla jõuline noor puu, võib-olla ka kuivanud känd. Et see tähendab ka nagu osutab millelegi ka tühi ruum, mida on hiina maali puhul väga palju, on sümbol paljude kunstnike puhul, see on just see metafüüsiline tühjus. Siis on nii taoismis kui budismis või pigem budismis on oluline mõiste. Selline hämar ja udune maastik vaevu nähtav, vaevu eristatav mägede siluett. Sisaldab võib-olla kõikvõimalikke maastikke korraga. Et neil on siis nagu selline magedus ja tühjus on positiivne selles mõttes, et sinna võib midagi koguneda, mitte negatiivne, tühi. Ta ongi seal kõik olemas juba et põhiline, et mitte ennast sellest eristada ja osata seda ära tunda. Näiteks maastikumaalide vaatamine oli Hiinas traditsiooniliselt väga selline õilis tegevus. Et seltskonnad said kokku ja vaatasid ühte maali jõid magedad, teed sinna juurde ja vaatasid tühja udust maastiku. Ja see võis kesta tunde ja seda pärast arutati ka. Võib-olla see ongi üks keeletasand, mis ei ole verbaalne vaid lubab kogeda midagi otse, ilma keele vahenduseta ja õpetatud mõtlema, et ega meie ei ole sellest. Kooslusest kuidagi eraldi kuigi meile meeldib või Me oleme harjunud mõtlema ennast sellest lahti. Just see ebamäärase tühja ja mageda eelistamine ongi see, mis võib-olla Euroopa inimesele tundub väga võõras. Et mis seal ikka eelistada, kui seal ei ole mitte midagi, aga põhiline ongi see, et seal, kus tundub, et midagi ei ole, siis võib leida kõike. Et ta on justkui väga küllane oma tühjuses otsetee kaudu, meil ei ole võib-olla võimalust mingit muud võimalust, et me lihtsalt meile antakse juba ette midagi aga kaudselt või ringiga minnes. Võib-olla jõuame sinna ja meil on mitu võimalust ja me saame ise valida seda õiged või mitte õiged, aga igal juhul meil on vabadussõda ära proovida. Ega see kaudne tee ei ole nii konkreetne, ei vii võib-olla sinna nagu see otsetee. Aga selle kaudse pikema tee kaudu on meil jah, võib-olla rohkem võimalusi mõelda selle peale, mis me teeme ja ise otsustada. Ja see äratundmine võib-olla on intuitiivne, mitte loogiline. Ma sugugi ei tahtnud öelda, et, et see kaudne keel oleks justkui hiina keele prioriteet või igas keeles on seda mingil määral, aga hiina keel hiina kultuur kuidagi teadlikult püüaks sinnapoole või et see on eelistatud teadlikult eelistatud vorm. Kuidas seletada seda eurooplase ihalust selle idamaise vastu? Meil on see kaasajal ka väga levinud. No see on võib-olla tõesti, pigem kaldub sinna eksootika valdkonda või? Hiina kultuur arenes sõltumata Euroopa kultuurist, see on üks võib-olla ainuke selline vana kultuur, vana tsivilisatsioon, millel ei olnud kokkupuuted üsna pikka aega Euroopa kultuuriga. Esimesed kokkupuuted võib-olla allit siiditee kaudu, mis oli siis selline kaubatee Kaug-Ida ja Euroopa vahel siis läbi Lähis-Ida. Ja kusagil võib-olla Kuueteistkümnenda sajandi paiku olid siis esimesed võib-olla selline tugevam või püsivam kontakte Euroopaga. Hiinal tekkis peale siis Marco Polo reise ja siis Veneetsia kaupmees Marco Polo. Tei. Palju informatsiooni Hiina kohta Euroopasse üldiselt selle kohta naljatatakse, et sealt Hiinast on pärit ka Itaalia tuntud pastat risotot. Marko Poolas neid seal ei olnud. Siis teine, selline hiina kultuurilaine Euroopas pass käis võib-olla 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Umbes siis hakkas ka selline tõsisem Hiina uurimine akadeemiliselt tasandil. Ja samas see teine teine laine ei olnud võib-olla kõige sümpaatsem see huvi võib olla Hiina vastu, ei olnud kõige omakasupüüdmatu. Ja siis võib-olla kolmas suurem laine Euroopas siis hiina kultuurilaine oli seotud siis hipiliikumisega seitsmekümnendatel aastatel, siis oli üldse selline Aasia huvi väga suur ja siis India ja Hiina olid sellised peamised ideaalid, kuhu sisse hipid, Türgisid. Et selline vabadus ja loomulikkus ja jazz sealtkaudu võib-olla tulid Euroopa kultuuri. Noh, need need mõisted, millega puutume praegu võib-olla palju kokku ja mida võib-olla igaüks eriti hästi ei tunne ja mis tunduvad sellised eksootilised nagu feng shui näiteks või siis budismi põhitõed, Tadić vaen või sellised, et lääne inimestele meeldib nende asjadega tegeleda, aga tihtilugu see allikas, kus ta informatsioon tuleb, ei ole väga usaldusväärne, ehk põhiliselt loetakse inglise keelest näiteks tõlgitud raamatuid noh, kasvõi sellesamuse feng shui kohta ja, ja siis üritatakse oma paneelmaja korterit kuidagi selle järgi muuta selliseks elamiskõlbliku maksaga. See iga kord ei tööta, et see on niisugune ilus fassaad, mis võib-olla jääb Hiinastage fassaadist edasi ei saa. Kui ainult vaadata ja siis need neid esoteerikaks nimetatavaid raamatuid. Et kui võrrelda hiina ja euroopa kultuuri, siis Euroopas eelistatakse progressi rohkem. See on selline positiivne nähtus, kui miski areneb, et areng on lineaarne. Tõusev joon kui seda graafiliselt kirjutada või, või joonistada välja. Hiina puhul see progressi ei ole oluline, seda võib-olla isegi ei peeta eriti heaks, sest usutakse, et igasugune areng, jõudes sinna ekstreemsuseni oma tippusis, pöörab tagasi ja jõuab jälle lättesse sinna kus on alustatud, nii et nad ei usu progressi kui sellisesse traditsiooniliselt vähemalt ei olnud seda, nii et nad on teadlikult, et ei kesta kogu aeg, et mingil hetkel see joon, mis läheb alt ülesse, sirge joon pöörab jälle tagasi. Et me võiks rohkem aru saada sellest kaudse kahvatu ja keskmise ja mageda väärtusest. Tundub, et soome-ugri keeled võib-olla on rohkem seotud või on rohkem sarnased hiina keelega kui indoeuroopa keeled ja just just nimelt selle kaudse eelistamise puhul. See tuleb eelkõige rahva suulisest loomingust, et selliseid sarnaseid vorme ja paradokse võib-olla vanasõnade puhul või, või kõne käändude puhul, need on tihtilugu väga sarnased. No kasvõi laada taotleid singi, mõnede ütlustega. Et kui tahetakse anda mingit õpetust või kirjeldada mingit reaalsust siis seda ei tehta otse vaid seda teed nagu näidatakse, pigem käeviipega, mitte ei kirjelda seda marsruuti topograafilise täpsusega, et kuidas tuleb minna ja kuidas mida teha, vaid öeldakse stiilis mine sinna, ei tea kuhu ja too seda ei tea mida, et küll sa ise seal tee peal aru saad. Ö-ülikooli külaline oli hiina keele ja kultuuri õppejõud Katja Koort. Saate panid kokku Külli tüli ja Andri Luup. Raadioteater 2007.