Ööülikool. Tere õhtust public siin stuudios ja publik raadiote ääres, mina olen Tõnis kahu ja juttu tuleb täna psühhedeelia Ast. Räägin narkootikumide tarvitusest, kuid räägin sellest, kui kultuurinähtusest selle kultuurilistest avaldumisvormidest. Peaasjalikult nii, nagu ta ilmutas ennast kuuekümnendatel aastatel õige pisut ka sellest, kuidas ta andis siirdeid sealt edasi ja nii-öelda Tsementeerivaks alateemaks on. Raadio ööülikool. Aga me lähme tagasi võrdlemisi kaugele rokkmuusikast läheme ühe raamatu juurde, mille kirjutas 54. aastal prantsuse usu filosoof Jacques Ell. Raamatu nimi oli tehnoloogiline ühiskond. Ja lühidalt kokkuvõtvalt rääkis teos sellest, kuidas tehnoloogia ennast tänasele lääne inimesele peale surub. Kuidas ta ründab kõiki inimtegevuse sfäär ja neid moonutab. L läks isegi kaugemale ja väitis seda, et tehnikal tehnoloogial on oma elu. Et süsteem on tegelikult jõudnud kontrolli alt välja. Süsteem on muutunud järjest tõhusamaks, järjest jõulisemaks ja imeb ühes sellega jõu välja kultuuridest, inimlikus tähenduses, loomulikust ja vaimsest maailmast. L oli otseselt vastu sellele tehnoloogia käsitlusele, mida esindasid näiteks kommunistid kes ütlesid, et masinad ja üldse tehnika on lihtsalt vahend inimlike eesmärkide saavutamiseks. Ta siis rõhutan veel, väitis, et masinatel on oma eesmärgid. Lüli väited langesid paljuski kokku näiteks tolleaegse teaduse katsetustega, mis päris otseselt tegelesid sellega, et uurida, kas masinal on mõistus, kas masinad on intellekt või mitte. Kõik kokkuvõtvalt kõige lüli ideed on loomulikult keerulisem, kui ma nüüd siin siin rääkida. Kõik kokkuvõtvalt mängis väga suurt rolli sõjajärgsete põlvkondade teadvuses. Eriti noore põlvkonna teadvuses. Sest seda eile oli kirjeldatud süsteemi ahistust või selle masinavärgi survet tundsid väga paljudel eriti just noored, tundsid seda. Tuleb meenutada seda, et sõjajärgne põlvkond oli nii-öelda demograafilise plahvatuse põlvkond. Uus põlvkond näiteks Ameerika Ühendriikides, oli just see, kes pidi täide viima selle nii-öelda Ameerika unelma, sest Ameerika ei olnud mitte vähemal määral eksperimentaalühiskond kui NSV Liit, näiteks. See põlvkond oli erilise hoole all eriliselt väärtustatud, eriliselt kontrollitud põlvkond on teada näiteks selliseid fakte, et hirmust selle põlvkonna nii-öelda tööjõuturule tulemise ees pikendati nende haridussüsteem kunstlikult, et neid hoida võimalikult kaua koolides. Kõik see osutab selle süsteemipoolsele kontrollile noore põlvkonna ülem. Ja mis sellest välja tulime, üldjoontes teada. Välja tuli see, mida nimetatakse kontrakultuuriks, mis avaldas ennast kuuekümnendatel aastatel jõuliselt. See on siis teatud põlvkonna vastuhakkseisusele reglementeerivale survele süsteemi kootav. Ja oli väga palju erinevaid meetodeid, kuidas selle süsteemi vastu siis nii-öelda mässata olid olemas marksistlikud ideaalid loomulikult neist me täna ei räägi. Aga oli olemas ka kaks sellist põhisuunda veel. Nimetage neid siis ühte neist müstiliseks ja teist Kedahistlikuks mõiste aparaadiks. Sellest Eda mõistlikkust paari sõnaga kõigepealt kunagi sajandi algul. Ameerika kirjanik ja ajaloolane Henry Adams tegi sellise huvitava vastanduse, mis peaks olema meile tänase vaikse loengu juures kasulik. See oli neitsi ja dünamo vastandus Henry Adams siis ühelt poolt tõi esile Neitsi Maarja pühadusesümboli, aga ka maailmast kaduva naiselikult püha täiuse sümboli. Ja teiselt poolt siis dünamo elektrimootorteadvuse pealetung siis see, kuidas inimene on võtnud endale õiguse valitseda loodus, jõuda jumalana. Neid loodusjõude vallutada, kontrollida ja nõuda maapealset paradiisi. Adams mõnevõrra sarnaselt hiljem kõneleb siis sellest, kuidas tehnoloogiline maailm hävitab pühad tunded pühadusemaadelt. Kui rokkmuusika tuli tema algsel kujul siis loomulikult oli ta süsteemi vastu selle selle tähenduses. Aga ta viis selle läbi selle rünnaku süsteemi suunas viis ta läbi pühaduste kukutamise kaudu. Rokkmuusika on vähemal määral mäss. Isa diktaadi vastu küllaga mäss ema printsiibi vastu, pehmuse FL inimsuse vastu. Rokkmuusika oli kahtlemata modernistlik kunstivool kahtlemata selle dünamo kunst, kui nüüd Adamsi mõistid jätkata. Süsteemist pidi jagu saada oma jõu ja energia abil. Kõige tüüpilisem rokkmuusika avaldus. Selles mõttes on see, mida nimetatakse kolmetähelise sõnaga mood, subkultuur just nimelt sõnast modern moodide subkultuur, mille tuntumateks esindajateks peaks olema näiteks ansambel HU. Subkultuur oli kogud tööstusliku kapitalismi, selline pingete konsultatsioon. Tolleaegse kapitalismi loogika tähendab umbes seda võib-olla praegu ka ühelt poolt töörutiin, mis on täiesti totaalne, mis kestab kellast kellani ja milles ei saa nii-öelda vigu sisse tulla. Ja teiselt poolt vaba aja veetmine, mis oli täpselt sama totaalne, täpselt sama põhjalik, mis kestis nädalavahetusel ja milles noh, samamoodi piire ei tuntud. See oli väga mobiilne, väga liikuv kultuur, sest see oli noor kultuur, rokkmuusika oli otsustavat noorte muusika, noortel jätkus võimalust sel viisil vaba aega veeta ja selles mõttes rokkmuusikat välja kanda. Ja kui nüüd narkootikumide juurde minna, kuhu ma tahangi nüüd jõuda, siis sellel kultuuril oli kaua narkootikum. Amfetamiin Speed üldiselt levinud nimega teataval määral konformistlik droog, et sellise elustiiliga toime tulla. Ta aitas kohaneda sellise käitumisloogikaga, nagu ette oli nähtud. Aga kuigi tegemist oli narkootilise kultuuriga, siis ei saa me kuidagi öelda, et tegemist oleks olnud psühhedeeliline kultuuriga. Psühhedeelia midagi muud. Neile tõlkes peaks tähendama hinge nähtavaks tegemist. Ja psühhedeelia oli just seesugusele rokkmuusikale, nagu ma kirjeldasin, alternatiiviks. Psühhedeelia tõi nii-öelda oma võitlusvahenditena välja oma ideaalina välja revolutsiooni meie peades pole mõtet tänaval raisata aega barrikaadidel, kui inimene jääb põhiolemuselt samaks, jagame endale varanduse. Me toome võimule uued juhid, aga inimese põhiloomus on täpselt sama, ütleme siis kasvõi kiskja. Kui ta on kapitalismi poolt aktsepteeritud, on juba niigi olemas. Järelikult tuli läbi viia siis revolutsioon meie peades ja sel viisil päästa inimene ühest süsteemist sellest nii-öelda siis kas lüli kirjeldatud süsteemist teise paremasse, mis siis, et kasvõi isegi illusoorses süsteem müstilise baasiga, vastuhaku vorm. Ja tema eesmärk oli taastada siis see vaimsus, isegi teatud määral pühadus inimteadvuses, tema võime vastu võtta ülemaid asju kui maised. Kui otsida rokkmuusika seest ühte sellist pöördepunkti, kus nii-öelda päris rokkmuusika liitne muusika ühelegi suunda muuta, siis ma ei leidnud paremat näidet kui biitlite klassikaline lugu. Ma arvan, nõus, kus pildid on esindanud kõiksuguseid, rokkmuusika faasega, selliseid mood subkultuurile sarnanevaid faase, ütlen, ma olen väga nõus, on üks paremaid vara psühhedeelia näiteid. Seal on ka sellised värsiread sellel nagu tähendusest küll hiljem räägime nagu töönoffermaindri läks natuke tausta, võin et lülita ennast välja. Lõdvestu ja triivi allavoolu. Niisiis rokkmuusikas edasi tungiv ja kirglik aspekt taandati ja ta muusika muutus teistsuguseks. Muidugi ei ole biitlid seal põhjustajad, nädal on üks sümptomeid, kuuleme seda nõudeid. Rääkides nüüd psühhedeelia listest narkootikumidest, siis kahtlemata on teada Marihuaana, kui selline looduslik on, ka ei ole, ei ole juhus, et psühhedeelia iliste droogide päritolu oli looduslik. Aga võib-olla psühhedeeliline kultuuri jaoks veel olulisem oli LSD. Plasseerisi käisid dieedülamid lühendatult ja tuleb teha vahet psühhedeelne viste droogide ja siis nende teiste eufoorilistes timuleerivate droogide vahel, millest tuntumad on siis morfiin, heroiin, kokaiin ja amfetamiiniga. Vahe nende vahel on siis see eufoorilistaja psühhodelliste droogide vahel peaks olema see väidetavalt psühhedeelsed ei tekita sõltuvust iseenesest ja ei sisalda ka suurtes kogustes kahjulikke keemilisi ühendeid. Sünteesiti 43. aastal Šveitsis. Ja mees, kelle võiks lauomistada, kannab nime Albert Hoffman. Esialgu tegelikult Ellest teiega kahel suhteliselt avalikkuse eest varjatud tasandil. Kõigepealt, et tolleaegne psühholoogiline võiks isegi öelda psühhiaatriline liit. Ja teiseks selliste leiutiste puhul nagu psühhotroopseid aineid üldse loomulikult sõjandusmilitaarsete struktuuride kellest looduslikust eelkäijast meskaliin oli proovitud teha näiteks CIA-is teha ülekuulamist, abivahendit, see tähendab esialgu kujutate nüüd ette, kui teatavat siis sellist noh, tõedroogi. Et kui sa annad ta üle kuulatavale sisse, siis ta ei suuda kontrollida seda, mida ta räägib, järelikult on ta ülekuulamisteks kasulik. Nagu te ise võite arvata, see vihjad, eriti viljakate tagajärgedeni. Tulemused osutasid pehmelt öeldes nagu kaootilise mitte usaldusväärseteks. Aga hiljem küll CIA seisukoht sellest teeme mõnevõrra muutus. Teine aspekt, nagu ütlesin, oli sisse psühhiaatrin aspekt, nimelt LSD oli tulnud väga suurel määral esile kui ravim. Võimalus vaimuhaiguste raviks. Ma olen ise oma silmadega lugenud küll tagantjärele muidugi natuke selle teemaga tegeledes kirjutist ajalehest Edasi vist tõlgituna mingisugusest vene teadusajakirjast, Snanjazzila või kuskilt mujalt oli, räägib sellisest huvitavast uuest ravimist nagu LSD ja tuntud ka huvi, milleni see viib ja, ja kui põnev see kõik on. 50.-te aastate algusest, kuni siis LSD ametliku ära keelamiseni. Senati otsusega 66. aasta oktoobris oli minu andmetel toimunut umbes 50000 raviseanssi, kellest teiega sellest katsetati, nende jaoks on 4300 patsiendi ja 200 vabatahtliku peal. See kõik ei ole muidugi roosiline, sest ei olnud mingil juhul meistri meistriravivahend temas kaheldi algusest peale. Põhilised argumendid olid hirm selles, et ta muudab kuidagi inimese kromosoomi struktuuri. Uuriti ka seda, kas mitte LSD kasutada. Tamine sellises rollis Psähhiaatrilises rollis ei vii. Patsient eile enesetapu teenindas. Seni tuletage meelde oli neuroos psühhoos ravitud nii et ei ravitud nii-öelda mittekeha ja aju ära võeti vaimu. Siin on oluline vahe, psühhoanalüüs on klassikaline viis, kuidas vaimuga tegeleda, mitte kehaga. Ja väga paljud, noh näiteks kas või Carl Jung isiklikult hoiatas ka juba päris ammu, 54. aastal kõikvõimalikke, nagu ta ise nimetas jumala kingituste eest mida On oht kasutada psühhiaatrias ja tundmata päriselt nende tagajärgi. Aga hilisem ärakeelamine, mida ma juba mainisin, siis millest siis oktoobris me eelmisel aastal näiteks 35 aastat? See oli pigem siiski poliitilise tagapõhjaga akt. See oli siis nii-öelda valitsuse poolne Ameerika Ühendriikide valitsuse poolne rünnak sellele poliitilisele vastasrinnale kes oli koondunud Vietnami sõja vastu ja siis kella siis relvastusse sõjavastase võitluse relvastusse kuulusid seisulised droogid, muidugi ka tohutu meri on selles, et seesama põlvkond, kellest see oli niivõrd palju investeeritud igas mõttes. Demograafilise plahvatuse põlvkond oli lihtsalt väljendades pidevalt tõupis. Teda ei saanud mitte millekski kasutada ülesandest, mida neil oli ette nähtud. Niisiis tekkis selline huvitav tav konflikt LSD ümber. Ühelt poolt oli ta veel Psähhiaatrilises ravi tarbes. Aga tal oli ka oma iseseisev elud. LSD abil taheti uurida inimteadvust üldisemalt ja see viis ta juba arstiteaduse meditsiini vallas täiesti välja. Sealtkaudu sai ta just nimelt osaks kultuurist ja, ja ajaviitest popkultuurist. Ja astus siis nii-öelda võõrale territooriumile ja kuni siis kõige võõram territoorium, kuhu taastusele loomulikult poliitikute mängumaa, sinna teda loomulikult ei lubatud, mis siis viiskasele selle allasurumisele, aga kõik see, mis toimus, oli loomulikult selle psühhedeeliline protesti olemas just nimelt eesmärk oligi tungida lihtsalt meditsiiniliste eksperimentide vallast kaugemale. Üks mees, kes ühendas neid samu kahte poolust ja kelle nime tasuks mainida, seda enam, et üks tema nii-öelda ilukirjanduslik teos on seitsmekümnendatel minu mäletamist mööda Paul-Eerik Rummo poolt tõlgitud on Ronald levid läing, Ameerika anti psühhiaater. Anti psühhiaatriliste nimetati, sest psühhiaatrist väga teistsugused arusaamad. 67. aastal tema poolt ilmunud raamat kogemuse poliitika on selles vallas juhtivaid teoseid. Ja see oli päris šokeeriv teos selles mõttes, et lengi põhiväide oli see, et skisofreenia, millega ta nii-öelda psühhiaatrina oleks pidanud tegelema polnud tema enda väitel või siis üldse mitte haigus. Skisofreenia oli lengi jaoks pigem teatama ühiskonnas kehtima hakanud võõrandumise ületamise vorm. Ta läks isegi nii kaugele, et ütles, et psühhiaatria hoopis on see, mis kehtestab normaalsuse sildi all ühiskonnas teatavaid reegleid, mille põhitoime on inimesele rusuv ahistav ja kahjulik. Ta andis sellele isegi nime pseudonormaalsele saniti. Väline reeglipära kehtestatud võõrastestruktuuride reeglipära domineerib inimese sisemise loogika üle ja keelab inimesele tõelist kogemust, mille ta on inimesena ära teeninud. Leing väidab, et ühiskond õpetab inimest ennast kaotavamad tegeliku mina kaotama. Ta ütleb, et me oleme unustanud värvid oma lapsepõlvest ja olemas alandama. Unistused. Ja meie kehatunnetus on ainult kogume elementaarseid liigutusi. Mida Lenk soovitab, on see, et inimene peaks hakkama uuesti õppima algusest peale. Et olla tõeliselt inimene, mitte see ühiskondlik loom, milleks ta süsteemi surve all muutunud. Loomulikult Leing soovitab selleks otstarbeks, miks mitte ka neljas teed inimese vabastamine, nii nagu Leinksiste mõistis, tähendaks siis just sedasama revolutsioonini peades uuesti mõtlema hakkamist nullist alustamist. Ja selles mõttes oligi skisofreenia nii oluline oluline argument. Skisofreeniline kogemus ei olnud lengi käsitluses midagi patoloogilist. See oli väga sarnane sellega, mida kogetakse narkoseansi ajal. Ja ta ei olnud ainus, kes selle paralleeli muidugi lagedale tõi. Ka inglise kirjanik Aldous, Huxley, kes on võib-olla nii-öelda avaliku elu tegelastest tuntuim, kes avalikult narkootikumi propageeris. Tema kirjelda sellest doosi mõju, kui hullumeelse simulatsiooni oma raamatus ta juuksed millest muide sai nimitoos. Aga kui nüüd tulla psühhedeeliline muusika juurde, kus me ühe näite varal kõigepealt käisime siis tahaks selle hüppe teha ja uurida, millised olid siis muusikas levinud strateegiat selleks et viia ellu neid kasvõi siis sedasama lengi poolt pakutud ideid nii-öelda inimese uuesti alustamiseks, inimese peas toimuvaks revolutsiooniks. Ütleme seda, et psühhedeelia on olnud niisiis maisest ahistusest kuhugi kõrgemale pääsemise muusika. Ja üks tema tunge, mis muusikas ka väga selgelt ilmnes, oli tõug kõrgemale selles mõttes kosmosesse, see oli teemana rokkmuusikas väga oluline kujundikeeles ja nii edasi, see oli ka selles loos, mida me piirlitelt kuulasime. Kosmoses oli võimalik mingi kõrgem ülim intiimsus kõiksusega. Ja juba Leing oli osutanud ka selle, et, et on üks süsteem, mis on inimesele kõige tähtsam vangistajad, kõige rängem, vangis ta ja see on inimese keha, siis võib öelda nii, et see tung kosmosesse kuskile siis nii-öelda kõrguste poole tähendas inimese vabastamist tema kehalisest piiridest. Oli vaja püüelda kaaluta olekut, kaaluta seisundit. Ja häirida sel moel mis tahes siis võimalikku normaalseks peetavat detailse diktaat inimese üle. Ma valisin ühe muusika näite kosmilisest impulsis rahulk sees. Seda lugu, mitte teadvus, on siniHendrik, see lugu. Son. Kosmiline impulss, sellel on, on variatsioone ka, et tähtis on see kõiksust haarav sisemine tunne, mitte tingimata see, et ümber oleksid tähed ja kuu. Et üks alternatiiv näiteks on võib-olla vähem tuntud, on nii-öelda. Allapoole ookeanivee sügavusse täpselt samasugune kaaluta oleku tunne mida muusika proovis teha, proovis esile kutsuda, et samast baasist on lähtunud ka võib-olla teile mõned, võib-olla natuke tuttavamatki, kuivõrd kaasaegsemad muusikanäited printsi peab. Rein on kahtlemata üks üks v kui kaalutluse kujundikandja ja samamoodi mõni koktoot vintsi lugu briti indie rock, kus lugu ikkagi nea otseselt sellise vaiksoo geni rahuliku voolava ja noh, tõepoolest siukse tasase ja, ja paigalseis on meeleolukandja. Aga on võib-olla üks, üks niuke kelmika näide sellest vallast, kuidas psühhedeeliline rokkmuusik otsi sõjalast paradiisid, on jälle biitlite lõbuseni jälle Sammeril. Küllaga tahaks jälle son marini tuua näiteks veel ühe nurga alt ja nimelt see on siis rokkmuusika teine oluline idee sellise kosmilise kõiksuse kõrval, mida ma tahaks välja tuua, see on püüd ulatuda tagasi lapsepõlve täiskasvanute maailmast. Püüd ulatuda tagasi lapsepõlve, see tähendab sisuliselt sedasama vabanemist maistest ahistustest, mis meid ümbritsevad. Seal on täpselt samamoodi keha salgamine sellisest täiskasvanulikkust vulgaarse, seksuaalses tähenduses. Selles mõttes rõhutatakse selles püüdluses samamoodi puhtust. Haavatavust küll, aga, aga veel siiski mitte haavatust. Nüüd lapsepõlve ilusti täpselt samamoodi seda lengi ideed uuesti alustamisest kõige otsast peale alustamisest ja õppimisest kõige olulise õppimisest. Üks huvitav mõiste rokkmuusikakultuuris on raamitud rahuldus aga mitte vähem oluline sõna ei ole kogemuse mõiste. Just nimelt psühhedeeliline skulptuuris kogemus muutus täiesti kardinaalselt. Psühhedeeliline kultuur, kui ta rääkis kogemusest, ei pidanud silmas mitte seda kogemust, mida inimesed kehaliste objektidena läbi elavad. Seemned, maise elukogemus, kogemus oli see vaimne kirgastus, mida sa näiteks narka seal seal läbi elada. Selles maises tähenduses püüd lapsepõlve trotsis kogemust, aga sellest teises tähenduses oli ta võimalik. Psühhedeeliline muusika see aspekt tõi noh, nagu ta ilmselt isegi võib-olla teate esile tohutul hulgal lastekirjandusest ka laste folkloorist, laenatudkujundeid, Louis käreli, Alice Imedemaal ja selle valgejänese siis nii-öelda sattumine Jefferson Airpleni loosse, vaid Räbit on kahtlemata kõigest krestomaatilised, näid aga briti psühhedeeliline muusika kahtlemata võib-olla kõige tuntum ansambel pink Floyd varal ehk koosseis, nende esimene plaate Baibarate Gates of toon on tegelikult, eks ole, ühe peatüki nimi sellest, et lasteraamatus, tuul pajuokstes. Me kuulemegi pink Floydi ka kohe ühte ühte näidet. Ma soovitan teil kuulata seda, kuidas siparaat laulab. Ja kui selline lapsemeelne on kogu see laulukene kestab paar minutit ainult muidugi nüüd seda näiteks tol ajal juba ennast kehtestanud sellise rütmibluus baasil toore animaalse vulgaarse oma keha jaatava laululaadiga paksneks Mick Jagger. Ja kuulake siis seda, mida teeb siparat siiani play on sellel. Ja kolmas võimalik psühhedeeliline rocki strateegia ma ei ütle, et neid ainult kolm, need on kindlasti veel. Lihtsalt kolm põhilist tahtsime välja tuua. Kolmas oleks pastoraalsus, anti urbanism linnastumis, vastasus, püüd maa lähedusse, aga seda mitte sellise toore autentsuse poole, vaid läbi fantaasiat. Siin on Ameerika psühhedeelia olla. Et kogu aeg natuke teistsuguses seisus kui Suurbritannia oma Suurbritannias oli see urbanistliku rokkmuusika vahefaase oleks tõhus Hugynx ja kõik need seetõttu, minnes tagasi otsima sellist psühhedeelilist puhtust, lapsemeelsust ja Pastraalsuste kõike seda leidis briti rokkmuusika siis enda jaoks pigem sellise fiktiivse, muinasjutulise, väljamõeldud maailma. Nüüd Ameerika hipikultuuri puhul oli asi natuke teistsugune, nimelt sealne psühhedeelia ehitaski ennast üles folkmuusikale folkmuusikale sellises omaaegse poliitilise liikumise ja poliitilise eneseväljenduse mõttes folk lauljate tehtud muusikabaasile. Ja ta on ka vastupidine tendents. Kui teile meenuvad sellised ansamblid nagu Crosbystiline Shanud Jiang, siis need olid kõik kunagised hipid, kelle siis nii-öelda pohmelli, narkootikumide järgne pohmell avas ennast dist taas sellises pehmes kantri ja folk baasil muusikas. Hipiliikumine ja siis Ameerika psühhedeelia kandis sellist üldisemalt muret selle pärast, mida tsivilisatsioon Ameerikaga teeb. Ja sellega tegelenud rohkemgi Ameerika muusikat, mitte ainult hipi muusika, mitte ainult psühhedeeliline muusika. Ameerika popkultuuris on kogu aeg olnud olemas selline teatav süütundega segatud hirm et selle väga kiiresti areneva tsivilisatsiooni väga kiiresti areneva tehnoloogiliste protsesside eest tuleb millegagi maksta, tuleb maksta oma vabaduse ja oma inimliku sellise inimlike vabadustega. Jah, ütleme nii. No näiteks Ameerika jaoks väga oluline aktsioon oli 19. sajandi lõpus raudteede rajamine, mis kaardistas, need lõputud tühermaad, mis on suurel määral küll siiani alles, aga väga palju neist koloniseeriti nii-öelda ja siiamaale võtke kasvõi põgus pringstini muusika või mõned kantrilood. Siiamaani on nendes lauludes selline sentimentaalsus ega segatud valu, sellepärast et ruumi jääb vähemaks nagu priospekstini üks laul räägib, et tänu Plays lehte, vaid kõik on koloniseeritud, kõik on juba nii-öelda kõigil on märk külge pandud, kõik seal omanikud, lõppude lõpuks ka rubla islastu haip. Ja nüüd kannan sellesama vaimusfääri üle, et psühhedeelne lisa Ameerika prohvetit nagu Timleri ja teised tegelased täpselt selle sama asjaga. Et ideoloogia, mis ühiskonnas levis kõik see koloniseeris meie mõistuse. Et päris mina otsingul pidin otsima midagi uut ja narkootikumid, sellest ei aitasid neil seda teha. Selleks näiteks ma leian ka ühe näite selle kohta, kuidas nii-öelda folkrokki folkmuusikabaasile loodi Ameerikast ühe teenilist muusikat. Kindlasti olete kuulnud, ansamblist, pöördus, kes on võib-olla läbi aegade üks tuntumaid Dylani lugude interpreteerid olnud. Ja siin on vast nende kõige eksperimentaalse lugu, pealkiri gmail ei vaja kommentaare. Siin kuulete kindlasti selles muusikas ära just nimelt sellist klassikalist folkrokki vundament, mida võib leida minu meelest kas hiiglasi või selliste sele tõbi bändide juures. Aga see pealisehitus on selgelt psühhedeeliline, kuulame siis seda. Rääkisin siin kolmest näiteks tuues kolme strateegiat, psühhedeeliline muusika rakendas neid kõiki võiks rünnata ja on rünnatud ühe nurga alt. Nimelt võib alati küsida sellistel puhkudel, kas tegemist on tõepoolest kultuuriga meile teada-tuntud tähenduseks kultuuriga, kas ta vastab meie päritolu ja meie tuleviku küsimustele või ja see on psühhodeerilise kultuuri jaoks väga keskne küsimus. Või on tegemist ainult teadvuse muundustega läbi tehniliste vahendite. See on psühhodellise kultuurikeskne paradoks, millest tuleneb see, et see kultuur on külgetõmbav ja ka see, et ta on hirmutav ja häiriv. Niisiis, asi oli ju selles, et revolutsiooni tekitamiseks kasutame seda väljendit veel revolutsiooni tekitamiseks. Meie peades kasutati just nimelt selgelt tehnoloogilisi vahendeid sest LSD on kahtlemata tehnoloogiline vahend. Ja paradoks seisneb siis selles, et Need efektid on, eks ole küll vabastatud loogikast, kausaalsetest, põhjuslikes seostest, kõike seda, mida ratsionalism tavaliselt ette näeb, hindab aga selle kõige esilekutsumine on väga mehhaaniline protsess. Ja muusikas, nagu te mõne näite varal juba olete juba kuulnud, olid olemas täpselt samasugused teated tehniliste võtete arsenal. Esiteks muusika noh, ütleme siis tsüklilisus voolavus laulud võisid olla kordustele rajatud näiteks Hendrik, see lugu oli seda päris kindlasti biitlitel kuulide kahtlemata. Ja ei pidanud sõltuma tavalisest sellisest salm, refrään, ülesehitusest. Ei ole juhus, et psühhedeelia samaaegselt arenes peaasjalikult just Ameerikas välja see muusikastiil, mida me tänapäeval tunneme minimalismi nime all, mille põhiline struktuurielement on kord. Teiseks muusika ruumilisus jälle ei ole juhus, et koos psühhedeelialaga arenes kultuurinõnda oluliseks institutsiooniks välja selline nähtus, millega me oleme tänapäeval harjunud nagu stereo stereoefektide peale rajatud. Praktiliselt kõik lootsid, mis me täna oleme, kuulevad, rock, muutus järjest stuudiokesksemaks tema nii-öelda see live-esituse eheduses rämedus andis sellisele väljendusviisile, nagu me kuulasime. Ja kolmandaks uute kõlavärvide tulek, mida seni rokkmuusikal ei oldud kasutatud. Üldse muusikaline mõtlemine hakkas rõhutama närvilisust värvi kujundit. Aja muide veel öeldes selle nende kahe eelneva argumendi kohta tegelikult selle argumendi katta ka kunagi ütlesin, et Arvo Pärdi muusikas on selgeid psühhotehnilisi päritolule viitavaid Detaile inimesi võis ehmatada, miks mitte, aga kui ma nüüd natuke mõtleme rahulikult, siis Arvo Pärdiga on väga mitu elementi siit olemas kõigepealt kordadele rajatud loogika kahtlemata täna just nimelt kas või siis selles sõprade minimalismi kahtlemata, eks ole. Teiseks muusika ruumilisus, plaadifirma ECM, mis teda välja annab, tegeleb täpselt samamoodi psühhedeelia eeliste otsingutega ise eesmärk on kaotada džässimprovisatsiooni põhiliselt džässifirma. See kehaline aspekt, mida väga paljud, kas muusikud on sinna sisse pannud mitu sellist aspekti, nii et psühhedeeliline seos Pärdiga on täiesti ilmne. Uute kõlavärvide juurde veel veel seda, et värvilisuse aktsenti oli loomulikult bändide lavašõudes. Pink Floyd oli selle poolest eriti tuntud. Aga üldisemalt ka selles mõttes, et kõlavärvide mõttes, et enam ei, ei pidanud kõlavärvid teenima muusika, temaatilist, arenguloogikat võiksid elada iseseisvat elu üks muusikastiil või terve mentaliteet, ütleme nii, mis psühhedeelia välja kasvas, on kahtlemata Ta ambient muusika, eks ole, ämbelt muusika on näide sellest, kuidas kõlavärvid elavad juba täiesti iseseisvat elu, neil ei ole kohustust mingisugust temaatilist loogikat kanda. Ja andendi juurest saab sellega veel üks aspekt, loomulikult muusika muutus järjest elektrooniliseks, eks ole, süütisaatoritele muusikasse ja koos sellega ka noh, juba Stocauseni Edgar vareesi poolt sisse toodud, teatab kaos element muusikas. Muusikali järjest vähem korra ja süsteemi kehastajale pole Bachi aegadel, eks ole, muusikatesti selgelt matemaatilise korrastatuse jumaliku struktuurikandja. Nüüd kandis muusika kaost isiklikult kirjeldatud võtteid, mida muusika, muusika kasutasin, mida ma üles lugesin ja mida te võisite kuulda kasvõi selles nendes näidetes siin võisid täiesti vabalt asuda ühes reas näiteks sellest teiega, need olid teatud selged tehnilised võtted, kuidas kutsuda seda kosmilisust või lapsepõlveihalust või mida tahad, esineb meil seal, Jade on nimetanud neid ekstaasitehnikat, eks kõiki neid erinevaid viise, kuidas siis kõrgemale tõustavamaisest, ahistusest ja siia ei kuulu mitte ainult LSD, siia kuulub jooga kahtlemata ekstaasi tehnika, siia kuulub kama suutramult muu taoline ja juba me jõuame veidi piirimaile, mis on ka oma ühe tõelise vaimsuse edasikandja. Ei maksa unustada. Ja seesama sõjajärgne demograafilise plahvatuse põlvkond oli tegelikult, eks ole juba tehnikaajastu põlvkond. Nad olid õppinud maailma tundma läbi televisiooni ja raadiot ja kõige muu taolise. Ja nad olid näinud ja kogenud ja uskusid, et, et need vahendid on ka teatavate vaimse transformatsiooni vahendama, mitte lihtsalt ei olnud teenistuses nagu laudki tool, vaid nad viisid meid vaimselt kuskile mujale. Niisiis, need olid Vaimse muundamise tehnoloogiad, sellesse usku, sõjajärgne põlvkond päris kindlasti. Ja LSD oli kahtlemata sisuliselt uus, aga mitte midagi põhimõttelist uut, sest ta väljendas sedasama kultuurist loogikat, mida oli õppinud juba mõistma ja kasutama kogu infoühiskond. See tähendab, et tehnilised lahendused ei mõjusta mitte ainult meie mõtlemisprotsess, vaid ka meie kujutlusvõimet. Niisiis väga oluline on pidada silmas seda, et tellijat võiksime mõista kui meediat kui teatavat kommunikatsiooniaparatuuri oma selles raamatus, mis ilmus 54 taju uksed kirjutas, hääldus Haksli. Et mõistus toimib kui teatav filter, mis välistab siis, tajudes kaose ja välistab alateadvus, eks ole. Ja hallutsinogeenseid näiteks sellest tee võtavad selle filtri eest. Mis juhtub, juhtubki see, mis teeb elastiini seansi väga sarnaseks, hullumeelsus ka eks ole. Juhtub informatsiooni üleküllus. Ja juhtub see, et meie aju proovib selles korda luua ja ei suuda seda. Timleri, keda ma mainisin, kui psühhedeelia ajast ühte prohvetit temalt tsitaadi kirjeldas seanssi järgmiselt. Kõik hüüdis, vaata mind, ma olen siin, avaneb mulle, mul on sulle sõnum, informatsiooni üleküllus, väga paljudest kohtadest, räägite temaga väga paljud esemed kõik meie ümber, proovis temaga rääkida. Ja kuidas ühe teile rääkiski kõrgemast vaimsest üritusest unelmate ja nii edasi. Siis on märgatud joon osutatud sellele, et kõik see, mida ta tegelikult propageeris, ei olnud midagi muud, kui lihtsalt teatab tehniline sisse lülitas akt. Et nii nagu te lülitate selle loengu lõpus sisse mobiiltelefonide lööte, sinna sisse selle koodi ja te saate olla lülitatud, siis nii-öelda informatsioon, kõik susse, eks ole. Kui te olete kuulnud sellist Ell iiri poolt välja öeldut psühholoogilise hoiaku koondavat loosungit džuninud kappaut siis just need kaks esimest häälestamine ja sisselülitamine on ilmselgelt meediale viitavad metafoorid, eks ole. Niisiis, selle nurga alt vaadates oleks ühe neljad pidada sisuliselt meenutada, millest lähtusime luuli hirmudest tehnoloogiatuleku ees. Aga me võime teda ikkagi nimetada üleskutset kiiretele tehnoloogilistele lahendustele meie elus. See valgustuse ilmutus, mida psühhedeelia siis justkui propageeris oli, oli määratud sündima ühe hetkega ja tegelikult lüli õuduseks ilmselt pigem kinnitas tehnoloogia mõjud meie elus, mitte ei kukutavad seda. Sellistele kogu inimkonna unistustele psühhedeelia, seda kahtlemata on aastad väga kauged paralleele. Seda on ka paljud autorid, näiteks Ameerika energia eelis teinud. Tema osutab varakristlikele gnostikutele ketseritele siis tegelikult kes olid veendunud, et mitte jumalaga tema maised vahel, see tähendab disortodoksne kirik ei otsusta religioosse kogemuse üle. Pigem võib inimene ületada oma kehalisuse oma lihaliku nõtrust, mille eest kirik meid kogu aeg hoiatab. Ja teatava nagu teenistada nimetab hinge alkeemia abil muutuda millekski jumala sarnaseks. See üritus on täpselt samamoodi, seal geeneni võiks olla põhiolemuselt tehnoloogiline protsess, jällegi tehnoloogia on ju see, kuidas inimene ennast oma maiste piiride kiuste siis sirutab utoopilised välja kaugemale, üritab saavutada midagi rohkemat, kui talle looduse poolest ette antud. Kui inimene ei saa suurt masinat liikuma, siis ta kasutab ratast, eks ole, kas või põhjatakse peal. Ja nüüd, kus religioossus meie elus on taandumas, on järjest enam Meie pühadusetaotlused seotud just nimelt tehniliste tehnoloogiliste vahenditega. Ja see paradiis, mida siis psühhedeelia meile rääkis, jutlustas kas või nende muusikanäidete kaudu, see on sisuliselt tehnoparadiisist tehnoloogiaga on seotud väga palju õudusi meie elus, Tšernobõlist ja veel ma ei tea milleni, aga midagi paremat nagu ka võtta ei ole. Niisiis, siin on alust teatavaks pessimismiks selliseid helist mõtteliisinguid käsitleda teatava põlvkonna pragmaatilist kiiresti õndsaks saamise projekti. Sa lihtsalt teed teatud asju ja siis, kui teatud asjad juhtuvad midagi kausaalsematel, raske välja mõelda, tegelikult kui narkootikumide tarvitamine. Ja tegelikult selle edukuse põhjuseks võib pidada kas või seda, et seal lääne inimesel olnud tõeliselt suureks kergenduseks ju. Läänemaailma. Mul on ateistlik religioon. Religioosne mõtlemine on alati rõhutanud seda, millist kaalu omab usuline veendumus, millist kaalu omab sinu õndsaks saamise, on see, kuidas sa usud. Ja ka siin eriliste näidete varal ei pea seltsi uskuma. Sa võid osta teatud poest teatud vahendeid, sa võid võtta teatud drooge. Ja sul on võimalik oma oma seisundis inimesena mitte mingisugust tähendust otsidagi. Sa võid nende kaudu õndsaks püüelda. Muidugi mingisugused ja ka seesama Albert Hoffman, kes nüüd sellest, et nende puhul on, on asi, nii et nad loomulikult ei tahtnud, et see asi läheks kuskil linna lähedal maal kommuunides elavate noorte kalkaritega, selge, nende jaoks oli see liiga tähtis asi. Nende eeskujud olid šamaanide juures, mida nad tulid näiteks lõuna Kesk-Ameerikast neid kogemusi saanud nemad nägid ikkagi ette seda tulevikku kuidagi niimoodi, et inimene läheb näiteks arsti juurde. Võib-olla haigekassa maksab, ma ei tea, et ta läheb nagu arsti juurde, siis võtaksin teda valge kitliga, seal vastas on mingisugune muidugi kõrgem tase juba. Ta juhatatakse ruumi, tegeletakse tema teadvuse uurimisega, räägitakse, temaga, teeb oma seansil sinna, lisatakse muusikat, sinna lisatakse selliseid asju, mis lihtsalt sellepärast, et muusika on nagu lahe või kultuuriliselt kuidagi kõnekad, vaid seepärast, et see on osa sellest kompleksist. Kakli ta täpselt ei jaksa, puhul oli tervelt terved üritused, mida ta kavandas. Oli nimekiri brite intellektuaalidest, kes pidid selle kõik läbi tegema ja nii edasi oli. Nagu teadlaste huvi oli selline tõsine, põhjalikke kontsentreeritud ja nad ei tahtnud, et tõesti ütles, et leviks kuskile kop kultuurilise lavastas selle küsimuse nende jaoks ära küsimusele liiga oluline inimesel on õigus oma teadvuse sügavamates soppides käia, see oli nende arvates põhiline inimõigus. Ja vastavalt pilliinimesel see võimalus olema. Aga kuskil muutuki mudas andke andeks, seda ei näinud, eks ole, see ei olnud see, mida nad soovisid. Ja nad soovisid siis nii-öelda nagu veel kord revolutsiooni meie peades aga toimuma noh, kusagil politseisireenide saatel tõesti kuskil tänaval. Nii et noh, siin on nagu põhimõtteliselt vahet. Aga ütleme, psühhedeelsed kultuurist rääkides on ikka põhjust ja noh, seda muidugi muusikast on põhjust rääkida sellest, kuidas asi nii-öelda käest läks. Et arstid pidid, jahmatas Hoffmani kujutluses täitnud šamaanitralli, et on olemas inimesed, kes oleks haritud, kes viivad su kohale, toovad tagasi, satuvad pärast uksest välja, saavad siis sellest arv, see on nagu teine teema. Aga no see pidi olema sel viisil tsiviliseeritud Ja mida aeg edasi, seda rohkem on just seda aspekti rõhutatud. Koguks ühe tellise kultuuri puhul meil juba kaheksakümnete üheksakümnendatel et koos rehvidega koos siis nii-öelda sellise tänase tehnokultuuriga. On hakatud märkama, et võib-olla ei olegi üldse kultuursele rina meile tuttavas tähenduses, sest ta ei vasta meie päritolu ja meie tuleviku küsimustele mingisugusel relevantsed, viis selle asemel on ta pigem. Nad on öeldud aklimatiseerumis virtuaalse reaalsuse tarbeks. See on närvisüsteemi kohandamine, millekski närmisestele kohandamine masinalikuks, tulla Dainimisele meid ümbritsema informatsiooni keskkonnaga, eks ole. Nüüd küsimus, millega ma tahaksin lõpetada, loeng on, on kõige selle kõige selle baasil, mida te seni teadsite pühe, teisest kultuurist nii-ütelda, võib-olla täna teada saite, mida te sellest muusikast kuulasite mõelgegi korra selle muusika peale. Ja vastake endas sellele. Kas see siiski oli mingisugune kurioosnegi katse mõtestada oma kohta siin maailmas kuulub see osasemisest rokkmuusikakultuurist, rääkinud pigem samasuguse, sellise tehnoloogilise, pelgalt tehnoloogilise kompromissi valda nagu ma siin lõpupoole, mille arvelt? See on minu arvates põhiküsimus, kas ta on reaalne inimesel teadvuse edendus, toyota, tehnoloogiline täiendus sellesse teadvuse, sellesse ajutegevus. Et mõelge sellele minu poolt, aitäh kõigile. Raadio ööülikoolil oli külas muusikakriitik Tõnis kahu. Deemoni eelne kultuursaated on eetris laupäeva õhtuti pärast kellakümneseid, uudiseid vikerraadios ja pühapäeva õhtuti kell pool 11. Klassikaraadio ööülikooli kordussaade on laupäeva hommikul kell 11 klatsid. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadio Thatcher 2002.