Melanie rauk. Isegi kui te ei ole elus kohanud seda naist, olete ehk lugenud tema nime õige laialt levinud inglise keele õpikukaanelt. Vilde mäeküla piimamehe tõlkijana rändab nüüdse nimega mööda maailmamaid ringi. Kuidagi astute üle koduläve, olles enne maast võtnud alla visatud välisukse võtme. Tunnete esimesest sõnast ära saarlase. Ikka nii kui ma suu lahti teen, nii igaüks ütleb, et te olete saarlane, aga tegelikult ma olen ainult oma esimesed viis aastat olen Saaremaal elanud. Aga see lapsepõlv möödus mul Kanadas printsuppeti linnas, seal ümbritses meid kah teatud teatud hulk eestlasi, kes olid saarlased. Nii et kuni umbes 20. eluaasta ema ei olnud muud eesti keelt kuulnud, kui saare murrakat. Ja isa oli kunagi omal ajal olid kõigil parem. Kõige noorem vallakirjutaja terves Saaremaal, ta sai vallakirjutajaks tuli, kui ta oli 18 või 19 aastat vana. Esiteks oli ta abivallakirjutaja ja siis seal viie-kuue aasta jooksul ta oli, oli kogulas, oli Leisis ja pärsamas ja pärsse mastoolis 1905. aastal, kui revolutsiooniline liikumine oli kõige kõrgemal tipul. Ta oli aktiivne osavõtt ja kirjutas programatsioone. Ja 1906. aasta jaanuaris arreteeriti. Ma olin kuue kuule, kui isa vangi viidi ja olin aastane, kui isa vangist välja tuli, aga siis maksate 200 rubla makseti, maksate käsiraha sisse ja sellega laste nad sealt lahti. Kuna tegelikult kohus tuli alles kahe ja poole aasta pärast, nii et menetlema seltsimeestest näiteks vana Juhan Hammer, kes oli muu vallakirjutaja, ootas ära ja selle ja siis sai veel karistuseks, sai veel kaks ja pool aastat sai vanglas istuda. Aga tema siis sellest kohtu eest, siis sai põgeneda. Nii et kohtumõistmist tema tema suhtes otsekohe ei olnud, kuna ta sai enne seda ära põgeneda. 1906. aasta suvel või sügise poole isa sõitis Kanadasse üksi, aga ta sõitis passiga, mis oli kuskilt põranda alt ostetud, nii et ta läks kui poliitimmigrant. Ja siis neli aastat töötas seal üksi, niikaua kuni väikse kodukoha juba. Kas ja siis läksime meie emaga temale järele. Siinkohal oleks ehk huvitav lisada, et sellest mehest on kirjutanud Aadu Hint. Kõneleja isa Juhan rauk on vallakirjutaja Anton saare prototüüp tuulises rannas. Nüüd segas vallasekretär saar, kes koosolekut juhatas, ennast ise vahele. Ta oli pikk, kuivetanud heledate peadledi juuste ning terava kullininaga noormees kes vallasekretäritöö kõrval kuuldi ennast riigieksami vastuvalmistavat, et siis tudeerima minna advokaadiks hakata. Bambona koolmeistri vana Andrus Saare pojana oli tal nagunii rahva usaldus kuid hea palvekirjade kirjutajana oli ta seda veelgi suurendanud. Nagu päris peremees Jakob talder ja võib-olla ka mitmed teised mõtlevad, ütles saare püsti tõustes. Hirmutamine sellega, et me nii suure kui väikese rahakotiga meest peakoosolekul ühesugust häält lubame teha jõukamad inimesed oma laevaseltsist eemale. Jah, aga veelgi halvem oleks, kui me kehvema rahva töökäed enesest eemale hirmutame. Nii nagu Tallinnas suures kurikuulsas Linda laevaseltsis koordiva sündis, kus direktorid jämeda otsa varsti tervenisti oma käte kiskusid, kehvema rahva varaga hoolimatult ringi käisid ja seltsi pankrotti viisid. Seejuures ei taha me kellelegi üle õla vaadata, vaid maksame puhaskasumist igaühele selle järgi protsenti, kui palju ta kasvama raha või töövaeva laeva sisse on pannud. Siis ma pidin vist olema kahe või kolmeaastane, siis ma mäletan, kui tahtsid, alus olime kaunis suur peretuba ja isa isa, vana Peeter rauk võttis mind oma põlve peale ja andis oma supikausist, andis kõik porganditükid mulle, see on mul esimene mälestus. Ja teiseks on veel siis elasime juba ema venna juures. Pajusadul elasime pärsama külas, seal ma mäletan, kui me hakkasime laadale sõitma. Ma pidin vist siis olema nelja aastane või neli ja poole aastane ja et ja õde tahtis niidisokke jalga panna ja väga nuttis sellepärast, aga mul olid ükskõik, mul olid villased sukad jalas, mul oli lihtsalt huvitav, et ma saan laadale sõita, ükskõik kas niidisukad või villased sukad jalas olid. Ja siis mälestus on mul veel kaunis kaunis hästi meeles, selles, kuidas me valmistusime Kanadasse sõitmiseks ja, ja teereis ka iseenesest on mitmeski kohas, on, on päris selgesti selgesti meeles. Me sõitsime välja veebruarikuus ja nähtavasti ka talvel, võib-olla kuu või kaks olid need ettevalmistused, kuidas meile, meile, vatimantlit tehti selga ja ja siis emale tehti suur reisis kast, teiseks oli siis suur reisi värv. Ja neid ma mäletan ja siis, kui me teele asusime, siis olime kahe ree peal. Isa isa Oliveri peal suure kastiga ja teise tee peal oli, siis oli siis ema vend ja siis preisi Korbija meie sisse. Reisijad, ise olime ka seal seal ja tulime niimoodi Haapsalusse üle Suure ja Väikse väina hobustega. Haapsalus olime ühe öösalt, tulime rongiga Tallinna, Tallinnas olime, olime mõni päev, ma seda ei mäleta, kui mitu päeva see oli. Aga peatusime ühes niisuguses võõrastemajas, mis tol ajal kandis nime kolme korstna võõrastemaja ja see olevat saarlaste niisugune Nov lemmikkoht olnud ja sinna tulidki kokku siis 17 saarlast, kes pidid meiega üheskoos sõitma. Enamasti need olid noormehed, kes sõjaväeteenistusest eemale hoidsid, tahtsid ära minna? Paar-kolm olid ka keskealist meest, kes siis kelle üle teised naersid, elada Ameerikasse kulda kaevama. Et rikkaks saada. Muidugi üks ükski nendest rikkaks ei saanud, üks tuli tagasi ja niisama asus jälle oma naist ei saanud järele kutsuda, mõned kutsusid pärast naised järele, nii et me sõitsime suure niisuguse reisi grupiga, kokku oli meid 17 inimest ja siit saime välispassi, mäletan jube, Toompeal käisime, pidime arstikomisjoni läbi tegema, aga see ei olnud komisjon praeguse arusaamise järgi, see oli lihtsalt üks arst. Ja ema väga kartis, et kuna õde oli niisugune kahvatu ja haiglane, et võib-olla äkki õde oli minust kaks aastat vanem, et teda võib-olla ei lasta. Aga ainuke vaatamine, mis see arstis toimetas, see oli vaates, kas meil marjad silmas ei ole ja, aga kuna seda ei olnud, siis saime kõik, lihtsalt saime selle passi peale pandi tempel, et, et võib sõita Tallinnasse. Istusime rongi peale ja sõitsime, sõitsime Leningradi tol ajal muidugi Peterburg ja Peterburis, siis olime ka kaks-kolm päeva ja sealt jälle rongiga Soomemaale Hanko linna ja seal oli siis see pilet, mis isa oli meil meile saatma, mis meil oli siis algusest lõpuni kuni Vancouveri linna. Mäletan, kui me üle Inglismaa sõitsime, see laev, mis Hankust viis meid viis meid hallinna, kulli, linna ja siis üle Inglismaa, sõitsime väikse rongiga ja siis kuni Glasgow linna Klaskust saime siis seal uuesti uuesti laeva peale ja üles. Keelemehed seal kaasas olid, siis kohapeal tuli ju igal pool asju ajada ja õiendada ja toimetada. Ainuke keelemees oli üks nendest vanematest eestlasest, kes kuidagi valdas saksa keelt, aga inglise keele valdajad mitte keegi ei olnud selles selles suhtes mitte ükski inimene, nii et aga, aga kuna reisijad olid tol ajal Euroopast Ameerikasse vist ikka sajad ja tuhanded siis olid need laeva ja niisugused kompaniid, neil olid agendid igas linnas, kes võtsid vastu nüüd emigrantide grupid ja, ja viisid nad siis öömajale, viisid nad jälle sealt, viisid nad jälle järgmise järgmise laeva peale, nii et keelest puudu ei tulnud. Või otsekui niisugust häda ei olnud sellest, et ühtki keele oskajat meil kaasas ei olnud. Plaskas olime viis päeva, sellest on ka mõnigi asi meelde jäänud. Mäletan, kuidas tänaval ema imestas, missugused suured hobused olid. Muidugi Saaremaa hobused nende kõrval olid, olid väiksed ponid aga seal olid suured hobused, suured suured karvased jalad ja vedasid kahe rattaga suuri vankrit kaarikut ja, ja nad olid kõik sütt täis, kivisütt ja kivisüsi pudenes tagant maha ja siis vaesed lapsed jooksid nende nende kaarikute järel ja noppisid need söetükid ära, panid koti, viisid koju. Ja siis mäletan veel tänavatel käisime nii et viis päeva olime, olime Klasku linnas ja siis agent, kes meie, meie gruppi hooldas, Sevis mehed sellest grupist viis kõik mingisuguse, no kolmanda või neljanda järgu võõrastemajas. Aga meid viisise oma juurde koju nahti osta sellega natuke seal teenes, võib-olla vahepealt. Ja me köögis magasime. Nii et sellega nähtavasti ta tegi siis omale natuke natuke taskuraha, tegi, tegi juurde, kuna keegi midagi küsida ega kaevata ei oska, nii et ta võis teha midagi lisada, paremaks arvas. Ja sealt siis läksime, läksime laeva peal ja üks, viis kilomeetrit maad läksime kõik jalgsi ja igaüks kandes oma oma oma neid korvi ja kasti ja nii edasi, sellepärast kuna jälle inimest ei oska midagi nõuda, siis ta lihtsalt viis meid kõik läbi linna. Ja siis need noormehed, kes seal grupis olid, ma olin viie aasta meie suur paks mantel seljas, ma ei suutnud käia. Ja siis need kordamööda siis viisid, kord olin ühel ühel õla peal, kord teisel õla peal ja niiviisi siis läksime läbi Glasgow linna ja siis laeva peale. Laev oli ka mingisugune niisugune mitte suur laev, muidugi olime 10 päeva teel. Pärast, kui tagasi tulime, 24. aastal, siis oli neli ja pool vaevalt viis. Päev oli seesama reis tehtud üle üle Atlandi, ookean. Ja siis Vancouveri linnas ei olnud ka isa vastusega ise ka üks teine eesti perekond, kes juhtus olema Vancouveris. Need siis võtsid meid seal vastu ja siis nendega koos sõitsime siis printsuketi linna, mis oli Vancouveri linnast umbes 700 kilomeetrit põhja pool ja seal oli siis ei saa meil sadamas vastu. Noh, see hetk peaks teil nüüd küll silma ees olema, kui te nägite oma isa tegelikult teie nagu nägite esimest korda. Esimest korda võib-olla küll, aga vot seda ma ei mäleta, mäletan, et ta tõstis mind vankri peale, panime risu kasti peale istuma, hakkasime siis kuju poole sõitma ja niipalju mäletan, et kui me siis sellest võiksime aia saime, kahetoaline väike väike maja oli lampkatusega, mis ta oli jõudnud ehitada. Siis siis ta ütles kõigepealt emale, et vaata, et, et lehm on seal nurgas, ema siis vaatas suure imega, et kus see lehm siis on, aga seal oli lihtsalt kasti täis konservpiima. Ja ja siis ütles, et nüüd keerasid piimasuppi lastele siiski ema keetis riisisupp beebipiimaga ja arvas, et me siis väga hea meelega seda sööme, kuna olime nädalate viisi on teel ja, ja siis olime enam-vähem kuiva toidu peal olnud. Aga seda suppi ei võtnud suu sissegi. Konservi piima maitsnud. Algul, kui isa sinna läks, sistama pahile küla naabrimehed, kus ta oli kunagi elanud. Kased kaks, kolm vend oli neid seal, need olid talle tee raha saada ja siis esimesed kuus kuud, need olid farmerid Alberta osariigis Calgary linna juures. Ja ta oli nagu ta pärast ise ütles, et oli, oli kuus kuud oli nende juures sulaseks, et sama tee raha tasa teenida. Ja siis läks juba prediscalambia provintsi. Ja seal oli, oli ta vist mingisuguste õunakasvatajate juures, oli tööl ja siis juba natuke hiljem siis oli ta põhja pool ehitate uut magistraalraudteed, mille läänepoolne ots oli sisse printsuketi linn ette nähtud ja määratud. Ja hakkas raudtee tööle ja raudtee tööl, ta oli siis kaks aastat ja selle raudteetööga tema siis lõpuks jõudis siis selle prints õppeti linnani välja, kuhu ta siis ehitas omale väiksema ära ja kuhu siis tema juurde läksime, 1915. aastal. See määras siis tema elukoha See raudtee ehitus ja veel üks niisugune väga huvitav sündmus oli tema elus, et temaga koos töötas üks Aleksander Aleksander Kärner, Aleksander Kärner oli ka üks Saaremaa valla kirjutajatest, kes olid ühel samal ajal siis kinni ja ja siis said seal, said seal Kanadas uuesti kokku. Aleksander Karl oli väga suur õnnetus, jäi, jäi puu alla ja jalg murdus. Ülebul põlve. Suur luumurre oli, kuna seal mingisugust arstiabi ei olnud, vot kaks-kolm päeva võttis, enne kui, kui ta viidi, paadiga viidi printsiip eriti linna ja seal oli väike nihuke ajutine, ajutine haigla oli sisse seatud. Ja siis tema jalg tuli amputeerida, kuna oli juba mitu päeva vana. Ja, ja siis, kui ta juba tervemaks sai, siis kuna seal mingisugust ametiühingud ei olnud sisse valitsuse asutus andis Kärnerile niisuguse kirja, et temal on õigus minna ühest laagrist teise seal raudtee-ehituse ehitise tee ääres ja ühesõnaga jälle abi küsida oma kaastööliste ja teiste tööliste käest. Ja siis väga, ta oli ühe jalaga ja puumingisugune puujalg tal oli ja ta ei saanud sellega metsas käia ja siis nii, et terveks kaks-kolm kuud, siis minu isa osalt kandestada seljas osa, siis paadiga läks jõge mööda ja käisid kõik need tööliste laagrid läbi ja nii korjas umbes 2000 dollarit selle eest sai omale tellida kurgist jala, mis siis lõppude lõpuks jäi talle siis nii nii-öelda millega oli siis palju mugavam ja parem käia. Ja sellepärast, et ta ta siis selles linnas siis seda oma sõpra ja seltsimees Kärnerit, noh siis aitas ja siis sellepärast võib-olla jäigi sisse printsuketi lendamale siis selleks peatumise kohaks. Nii et kui esimese maailmasõja ajal saevabrikus ta töötas seal suppeti linnas, kui see kinni pandi, siis ta läks kalavabrikusse tööle, kutsuti kalavabrik, tegelikult see oli kala külmetamise ja kalapakkimise labrit printsiipide linnud kalasadam. Ja seal peamiselt püütakse aasta ringi peaaegu püütakse seda, mis meil nüüd kutsutakse sind taltusse, kala, see on suur merilest, mõned on nii suured, et inimesest on pikemad kuni kuni 300 kilo või 300 naela kaaluvad. Siis seal kalavabrikus oli nii umbes 80 töölist alati kes kohapeal töötasid ja nende nende juures siis juba 1915. aastal tema alustas ametiühingu organiseerimisega ja kõik need aastad üheksa aastat, mis ta seal töötas, siis oli ta ametiühingusekretäriks. Ja kolm korda ma tean, et, et organiseeriti streik, streigid ükskord oli nii, et üheksa tunni tööpäev siis nad said siis streigi abil, said siis kaheksatunniseks. Ja teinekord ma mäletan, oli palgajuure juurde küsimine küsimus, muidugi hommiku isa läks väga vara ära. Me tõusime hiljem nii et hommikul ei näinud. Isa sõi lõunat, sõi seal vabrikus, mis ta kaasa võttis, pudeli kohvi või pudeliteed võttis kaasa midagi tema panin talle siis võileivad juurde. Nii et lõunata sai seal ja ma tean, et lõunaaeg tund aega, mis nad lõunat said, see oli temal seal kõige suurem just agitatsiooni aeg ja nii osutus, nii et tema oli ikkagi kõige niisugune noh, kuidagi öelda ja nii kirjaoskaja kui, kui arenenud teiste seas, aga rahvusi oli seal vabrikus. Ta luges muidugi kõik pisikesed ja suured rahvused kõik kokku oli kuni 22 rahvust oli esitatud nende kaheksakümnetöölist töölise hulgas. Ja seal oli siis soomlasi ja rootslasi ja prantslasi ja, ja nii edasi, nii edasi. Ja kodust rääkis ka meile kõik need, mis need mehed rääkisid, nii et niisuguste interratsionaalse kasvatuse me saime. Me saime kodus kohe just nende õhtusöögijuttude juttude ajal ja siis rääkis ta kargem Karl marksist ja endalt Sist rääkis ja ta vabalt luges vene keelt ja tal oli olid sidemed mitmesuguste niisuguste progressiivsete asutustega New Yorgis, uus ilm käis meil alati Taise, tegi kaastööd kaua uue ilmale. Ja siis lehti ma ei mäleta, tsikassid käisega raamatuid, ta sai küll siit väga palju. Nii et meie toas just meie elutoas oli, oli üks suur kapitäis eestikeelseid raamatuid ja see oli seal eesti Eesti seltskonna jaoks oli seal niisugune raamatukogu, seal oli kuni kuni üks 200 raamatut olid. Ja nii tõlkekirjandust, kui, kui Vilded oli seal, ma tean ja siis isegi isa õhtuti veel talveõhtuti, ma mäletan, luges ette meile sellest emal ei olnud kunagi aega lugeda, oli neli last, tuli oli, oli toimetada ja, ja majapidamine nii, et siis ema tegi mingisugust majapidamise töid ja isa luges ette. Ja seda ma mäletan, et kui et kui joon riidi raamat 10 päeva, mis vapustasid maailma, kui see ilmus siis oli, kas kas oli 21. või 22. aasta või 20 või 21. aasta uuel aastal, siis ta kutsus kõiki eesti selts seltsi kokku meie poole ja kuna enamik siis juba tol ajal juba ikkagi valdasid inglise keelt, siis ta oli ära märkinud leheküljed selles raamatus Jon veidi raamatus. Ja siis ma olin siis aastateks 15 vana ja ta laskis mind siis inglise keeles selle ette lugeda need, need lehed, mis olid just otse revolutsiooni läbiviimise kirjeldus, Jon riidi sõnadega. Ö. Juba saabunud ja jäätunud lumel peegeldusid kuu ja tähtede kahvatud helgeid. Kaldapealsele oli täies rännaku varustuses rivistunud Pavlovski palak. Tema orkester mängis marseljeesi. Soldatite vallide tervitushüüete saatel rivistasid talupojad kolonni ja rullisid lahti ülevenemaalise talupoegade saadikute nõukogude täitevkomitee suure punase lipu millele oli äsja kullaga tikitud. Elagu revolutsiooniliste töörahvahulkade liit. Siis järgnesid teised lipud, rajooninõukogudelipud putilovi tehase lipul oli kirjutatud. Me kummardame selle lipu ees, et luua kõigi rahvaste vendlus. Kuskilt ilmusid tõrvikud, mis tumepunase helgiga valgustasid ööd. Tuhandekordselt jääpinnal peegeldudes suitsesid nad rahvahulga kohal, kes lauldes edasi liikus piki fantanka kaldapealset arvukate ja vaikivat hämmeldunud pealtvaatajate pilkude all. Elagu revolutsiooniline armee. Elagu punakaart. Elagu talurahvas. Nii sammusse tohutu rongkäik läbi kogu linna. Sellega ühineti lakkamatult. Selle kohal lõid lehvima üha uued punased kuldkirjalised lipud. Kaks tööst kühmu jäänud vana talupoega kõndisid käsikäes ja nende näol säras lapselik rõõm. Noh, ütles üks neist. Nüüd vaatame, kuidas meil Veelmaa käest ära võetakse. Kas seal siis oli ka kusagilt lugeda, mis toimus sel ajal Nõukogude Venemaal 20.-te aastate algul isa oli nende sündmustega kursis. Ja siis oli nii, et kõigepealt uus ilmunud New Yorgist teates siis oli kursis nende sündmustega ja pealegi oli New Yorgis veel teisi lehti venekeelsed. Üks ühe nimi oli. Ma mäletan, lapsed kutsusime hobust koos, sellepärast Venegileda Te ei tulnud ja siis ütlesime eesti keeles. Ei, sa oled täna täna jälle tuli sulle Lehthobus loobunud, naeris sõdades, niiviisi ei ole mitte, peab luues lugu olema. Et see oli siis igatpidi, oli, oli sündmustega igatpidi kursis. Ja siis ma mäletan, kui Lenin suri 24. aasta jaanuarikuus, siis kohe päev või paar päeva hiljem tuli juba leht ja siis terve leht tuli täis Lenini elulugu. Ja siis ma mäletan selgesti, et isa ütles, et nähtavasti siis ütleme, noh, nad teadsid, et haige oli. Et see materjali kõik enne juba neil valmised, muidu nad ei oleks jõudnud nii ruttu ära trükkida. Ja siis mäletan veel, et 24. aasta suvel oli see film võetud Moskvas Lenini matmise päev ja, ja siis sellest filmist on nüüd praegu ka veel mõned lõigud näidatud see film näidata meie printsi Schuberti kino kinosaalis ja see oli vist ainuke kord, kui kõiki nendes aastates, mis ema kinos käis nii et me üheskoos terve perekond käisime kinos vaatamas seda Lenini surmapäeva filmi. Kuidas need tagasisõidumõtted hakkasid idanema? Juba kodusõja ajal ja kodusõda sõja järel siis Ameerikas Ameerikas tekkisid niisugused organisatsioonid abinõukogude Venemaale. Siis üks oli niisugune tehniline abinõukogude Venemaale ja need organisatsioonid tekkisid tegelikult Lenini üleskutse peale välismaatöölistele tulge tööliste kodumaad üles ehitama. Tegelik töö oligi selles, et nad et organiseeriti kammuuni ja vist üks kaks tükki 50 neid organiseerib tee Ameerikas ja kaks nendest olid eestlastega muunid. Ja muidugi kommuunide ideesse tuli vist kõigepealt tuliuue ilma kaudu, nii ütleme, levis üle terve üle terve Ameerika ja Kanada ja kes olid huvitatud need siis kirjutasid New Yorki, seal oli organiseerimise büroo. Ja siis nad määrata, kui palju sisseastumise raha pidi olema, missugune maks pidi olema nii, et üks kamoon, millega meie ühinesime, see oli siis kalameeste kommuun, kes pidi kuskile mereääre oma asukoha leidma, et kalastamine oleks siis sissetulek olnud ja töö teine oli põllumeeste kommuun, see põllumeeste kommuun praegu veel eksisteerib mingisugusel kujul Rostovi lähedal see koiduga moon, mis on ühe suure sovhoosi üks osakond täna tänapäeval niiviisi ta eksisteerib ja kaks kolm eestlast on ka seal veel. Teie isa valis Kalameeste kommuuni. Ta ei olnud kunagi põllumajandusest ja põllupidamisest kunagi väga palju huvitatud ja kuna ta oli juba üheksa aastat kalavabrikus külmetamise ja suunamise ja niisuguse töö juures olude arvas, et see oleks temale temale kontimööda, kui ta läheks kallamistega muuni ja nii siis astus sinna liikmeks, seal oli 300 dollarit, oli, oli sisseastumise maksega koiduga muunis põllumeestega, muul seal oli 500 dollarit sissemaks liikmemaks sisseastumiseks. Näiteks meie olime seal Vaikse ookeani kaldal, teised olid seal farmidel olitses, emal siis olid, oli neid Ühendriikides, olid siin ja seal, nii et, et need inimesed üks üht-teist ei tundnud, ainult, ainult et kõik olid siis noh, seotud selle organiseerimise komisjoniga, mis oli New Yorgi linnas. Maksud olid makstud, siis tuli hakata kohalikku elamist likvideerima nagu. Ja too isa vist kõiki korraga ei maksnud, maksis vist üks, 100 või 200 dollarit, mis maksis, maksis algul ärasusest raha lihtsalt ei olnud nii palju. Aga siis, kui ta sai maja ära müüa maja ja maja maja, selle krundi või platsi sai ära müüa selle eest sai siis 1500 dollarit. Ja sellega me asusime teele ja kui me New Yorki jõudsime, siis seal ta maksis viimase viimase 100 ära, nii et siis said piletid ostetud. Ja kui me kohale jõudsime, siis oli neli rubla vil taskus. Nii et kuna teated pärast kodusõda siin Venemaal ei olnud üldse mingisugust ei masinaid ega muud riistu siis koiduga muuni näiteks osteti viis traktorit. Viljapeksumasin ja palju, palju teisi, teisi igasuguseid. Nonii, käsitööriistu, nii et need rahad peaaegu niiviisi niiviisi siis kulutati ära kalameestega muune seal New Yorgi mehed, kes ostsid, need ostsid, ostsid asjad kõik, nii. Teadmatuses muidugi ostsid, niisugused asjad, mis kohapeal üldse kasutada ei saanud, näiteks kalavõrgud olid, olid niisugused umbes, ma ei tea vihukeseks kahe kolme millimeetri jämedatest nööridest tehtud, mida muidugi, mille juures oleks pidanud olema ka mootor, mis nad veest välja tõmbab. Aga seal, kui kohapeal hakkasid kala püüdmas, siis venelased läksid, kaks meest läksid oma võrguga sisse ja tõmbasid, tõmbasid suure hulga kala välja, aga meie mehed olid seitse-kaheksa ja isal kaala võrku veest välja tõmmata. Nii et see oli oskamatus niisugune, selle juures oleks võinud mootorpaat olema tulekut. Ja see tulek on muidugi mul kohe päev päeva kõrval peaaegu peaaegu meeles, nii et seda ma tean väga hästi, olime kuus nädalat, olime kõik kogu aeg olime teel ja, ja esimesed, kes tulid New Yorgis, need võtsid inventari kaasa ja need tõid inventari kohale, nii et meie juures ei olnud mingisugust inventari. Me tulime lihtsalt ise oma oma jälle koduse kraamiga riietega ja ja oligi niisugune käsket igalühel pidi vähemalt kolme aasta riidevarustus, jalanõude varustus pidi olema kaasas. Ja huvitav on veel see Seitsmenda oktoobrirevolutsiooni aastapäeva hommikul, me tulime üle, jõudsime üle üle Läti piiri jälle nõukogude liidumaale vees, see päev on meeles, kui rong veel seisis ühes jaamas hakkas parajasti valge valgeks minema. See oli, see oli siis seitsmes november 1924 ja, ja kui juba nii palju läks, valge tsekk läbi, nägime, mis jaamas oli, siis olid seal sõdurid. Nende pikkade torumütsidega ja otsa ees oli, oli viisnurk, nii et siis me teadsime, nüüd on nõukogude punaarmeelased siin juba ja kaheksanda hommikul olime Moskvas. Moskvas olime ka üks, viis või kuus päeva ja sealt rongiga sõitsime, siis sõitsime siis Rostumist läbi Rostovi läbi sõitsime Krasnodari Krasnodarist jälle laevaga, kuni tembrükki linnade trükilinnas olid siis kammuuni mehed juba ameerika vankriga kahe hobusega oli meil vastus. Ameerika vanker on suur-suur, kast. Tali muuseas oli punaseks värvitud ja rattad olid kollased. Nii et ta teiste, nende nende päris kohalikute pankritest paistis väga-väga nii heledalt paistis, paistis välja. Ja siis nii et see kutsuti seal ikkagi tervislik siga, muunia kommuuni asukoht, siis kohalikud kohalikud elanikud kutsusid Ameerikaks kuusele ameerika vankriga. See koht, kuhu me elama asusime. See olevat enne revolutsiooni olnud ühe Rostovi, Rostovi, kaupmehe ja niisugune suvila ja aed, seal oli üks 800 igasugust õuna ja marjapuud oli. Ja, ja siis tal oli, oli kaks maja, üks oli ja siis need savist tehtud, nii nagu kõik kohalikud majad. Nii et elamise tingimused olid võrdlemisi kehvad ja nii palju, et me teie perekond sai siis ühe toa emale ja veel ühe väikese toa, siis kus jälle vennad magasid kahekesi sees ja ja siis teises toas oli neli meest ühes toas jälle ja, ja siis üks vene perekond elas seal ka ühe ühe, ühe, üks tuba oli nende jaoks, see oli aednik, ta oli kõik need aastad, kui, kui seal kedagi ei olnud, ta oli, oli rajooni valitsuse poolt pandud sinna hooldajaks ja aiakorraldajaks jahiks Maltside nimeline nimeline mees oli, see oli oma naise ja ja kahe kahe lapsega elasid jälle ühes toas, nii et elamise tingimused olid väga-väga viletsate, aga et nad oleks mõne kuuga jõudnud seal midagi ehitada, seda muidugi oleks, oli, ei saanud üteldagi, kuidas selle kommuuni nimi oli siis sellega muuni nimi oli ribak. Mis rahvuste esindajad sellesse kuulusid. Sealt see kõik olid eestlased, peale selle ühe ühe vene vene perekonna, kes oli see, kes oli aednik, manitseb teised, olid kõik eestlased. Eestlased siis Kanadast oli meie perekond, siis oli veel üks, üks kalamees oli pressuppeti, linnast oli ka ja siis oli üks üks mees oli oma pojaga, oli San Francisco linnast ja ülejäänud, kui ma mäletan, need olid vist neli-viis üksikut meest, need olid New Yorgist. Ja siis, kui tööjõupuudus tuli, siis pandi Leningradi ajalehte, pandi kuulutus, et kes tahaks tulla kommuuni liikmeks ja siis tuli veel juurde Krimmist tuli üks perekond ja siis veel paar-kolm üksikut meest, tulid siis Leningradi oblastis, nii et kokku oli, siis oli vist midagi üle 20 inimese, 22 inimest oli nii, et see oli võrdlemisi väike ja kõik, kõik see ettevõte oli väga väike. Ja siis, kui kui juba oli näha, et Camulori pakk läheb likvideerimisele siis me sõitsime teise kammuuni ja seal võeti vastu ilma liikme rahata võeti vastu, kuna neil ei olnud kantseleitöölist, kes oleks raamatupidamise ja selle korda seadnud, aga isal oli, see asi oli väga nii-öelda sülge, temal selge ja ta vana valla vana vallakirjutaja, jah, ja nii, et siis nad väga hea meelega võtsite vastu, kuna ja kõik venekeelne kirjavahetus jäi siis tema tema hooleks. Ja, ja nii, et siis 20. kuuenda aasta suvel sõitsime terve perega, sõitsime üle siis ühest kommuunist, teisega muune ja asusime sinna elama. Töine kommuun oli siis kommuun, Koit, muul Koit, nii et teine koiduga muul asus 80 kilomeetrit vastumist lõuna pool üks jaam nimega, kus Joffka seal oli, tol ajal 26. aastal oli üle 100 liikme 100 inimese kõik lastega kokku lugeda. Ja see oli endise mõisniku maa, aga mõisamajad olid kodusõja ajal kõik kõik laiali tassitud, kuni viimase kivini. Ja ainult oli saun ja veel üks üks väike maja, nii et mis, mis seal ehitustest olid, need olid kõik juba oma kätega üles ehitatud, kus seal oli uusasula. No need esimesed esimesed inimest, kes algul sinna läksid, nendest on praegu siin Tallinnas praegu ei ole, aga Moskva lähedal elab, elab üks perekond nendest inimestest edelanud algul tõlkides, enne kui nad majad üles ehitasid. Ja nii, et nad kõik korraga ei läinud, esimeseks läks siuksesse inimest kaks 30, siis jälle tuli üks väikepüks perekond juurde ja veel, nii et 23. aasta jooksul tuli siis koiduga muuni kõik Ameerika perekonnad ära, kes Ameerikast ja Kanadast sinna läksid. Ja neelu inventar ikkagi, kõik oli väga-väga mõistlikult ostetud ja said kõik kasutada. Traktorid ja viis traktorid, viljapeksumasinad ja muu tööriistad ja tol ajal oli vist umbes 40 lehma seal ja ka vist paarkümmend hobust. Nii kaunis ikka juba heal järjel oli tervise kamoon mis keelisel kuulis. Algul, kui 26. aastal seda läksime, siis noored meie omavahel ikka rääkisime inglise keelt, vanad rääkisid eesti keelt, kuna tol ajal vist ei olnud üldse venelasi, mõned venelased ühinesid pärast hiljem juba. Aga kõik koosolekute keel ja töö ajal ja tööinstruktsioonid ja need olid kõik ikka kõik olid eesti keeles. Kuidas see töö korraldada tuli? Tasu kaks neist mingisugust ei olnud. Nii et suur maja, mis algul oli ehitatud, see oli alumine korrus, oli söökla söögituba, köök ja siis veel neli tuba, mis osata, oli vist kantselei ja üleval oli siis vist kümmekond, oli, oli tuba siis perekondade jaoks kas üks või kaks tuba oli iga perekonna jaoks, sõltuvalt sellest, kui palju siis peres lapsi oli, ja siis juba järgmisel aastal hakati uut maja ehitama, nii et siis olid need olid, mõlemad olid kaks kaunis suurt kahekorruselist maja. Tööjaotus oli siis niiviisi, oli üks üks püsiv brigaad, oli, oli lüpsja naised neli või viis naist, olid lüpsijad, Need ei vahetanud, need olid alati ühed, need samad inimesed siis teised olid siis põllubrigaad ja siis oli oma oma rühm noormehi, kes traktorite juhid olid põllubrigaadi naised siis olid viiekaupa rühmas ja need olid siis iga nädal nädal olid, olid kordamööda, olid köögis kokale abiks, üks mees oli üks uus valu oli, oli kokaks. Ja siis iga nädal oli siis tal erinevad viis naist olid tal tal köögis abiks järgmine nädal siis need viis läksid jälle põllutööle tagasi ja tuli teine brigaad viiest naisest, kes olid jälle köögis abis. Hommikul kell kuus läksime kokku ja tulime õue siis sördi jaotate töö ära, noh, töö oli peaaegu alati teada, millal põllule, millal siis aiamaale. Aga enamasti vanad naised, kes kodus olid, need tegid peenralt tööd ära kartulite ja siis peetide ja niisuguste, mis, mis maja ümber kasvatati. Muuseas oli oli kaunis suure õunaaed, nii et õunad olid muidu muidu see on kõik step saalini puid ei olnud, kui ainult siis niisugune aed oli, mis oli mõisnikustena jäänud, kuidas kommuunid juhid, kes eesotsas juhatuse liikmeid viis inimest valiti üheks aastaks ja nende seas oli siis üks, üks oli esimees. Ja siis üks nendest liikmetest oli siis nii põllutööjuhataja, teine oli siis muu majanduse alad oli nende vahel ära jaotatud. Ja tasu ei, mitte mingisugust tol ajal, nii et kuni 28 või 90. aastani ei olnud mingisugust tasu ja isegi isegi riietus, kui tööriietus otsa sai, siis anti avaldus juhatusele, et vaat et mul on vaja seal kas püksid või särk või, ja nii niiviisi või saapad ja nii edasi ja siis juhatus otsustas ja siis tõituudi ühe korraga toodi siis kas üks viis-kuuskümmend meetrit, mingisugust riiet. Või siis nii ja nii palju nimetus paari saapaid ja jagati ära. Aga juba kui kolhoosi põhikirja üle mindi 29. aastal siis juba oli juba hakati tööpäevi rehkendama ja, ja selle järgi siis tasu määrama ja kommuunis süüdi siis ka ühes lauas või kuidas jah, suur söökla oli seal oli neli või viis suht pikka lauda pinkidega ja kui kell lõi, siis kõik asusid oma kohtadele ja toodi söögid lauale kolm korda päevas kolm korda päevas kodus mingit toidutegemist ei olnud, mingisugust toidutegemistega toidutegemise võimalust ei olnud. Muidugi kaugemal põllul töötati, siis toodi isegi vankriga, õhtuoode toodi põllule ja seal seal jagate siis kõik vankri pealt ära, et mitte koju minna, selle selleks ajaks muidugi mingit küll, aga õppis ka ei öelnud, ei mingit müügipunkti raha ka ei olnud inimestel rahaga ei olnud. Raha ei näinudki, ei näinud. Aga ümberringi olid üksiktalunikud, sel ajal ülaoli ülejõega muuni kõrval oli üks oli üks küla, siis kaugemale oli veel külad, nii et kui linna sõitsime kuskile uhkesse, siis teed mööda vähemalt läksime kolmest või neljast suurest külast läksime mööda. Tol ajal veel veel kolhoos ei olnud, ta on 26. seitsmendal, siis ma juba 27. aastal tulin kammunist ära, tulin Leningradi õppima. Siis selle järele, varsti siis 28. üheksandal, siis kui moodustati kolhoosid, siis tuli teinekord sinna.