Ei, mitte alla. See on küsimus. Kas oleks ausameelsem kannatada Kaiskeidyennooli valjult saatuselt või Fervitestes? Sips sealgi. Sest missugune, et meil võivad tulla selles surmaunes kui vabanes surelikkuse mälust sõnnik seisatama. See on põhjus, mis viletsusele annab pika ja kes kannaks Elupilkamisse hoope. Rõhujaiicet kõrgi meelses sõitlus, põletud armupiinad, kohtu aeglus ja ülbus, põtkeid, mida teine, mis kannatlik sapp kõldmatuid. Kui see tar rahupõlve luua endale võiks paljannaskiga kes kannaks koormaid jazziigistaks ning haigaks elu vaevus. Kartus mingi ees veel pärast surma. Selle uurimatul Maal kust rändurid ei tule tagasi ei segaks tahtmist ja pahesid, mis olemas ei sunniks meid enne kandma, kui, et ootele. Mis meile tundmatut metataksime. See teadlikkus teeb, tehku väiks meid kõiki. Ja nõnda siidikusel loom, hobune, Mess tõmbub ülem mõtte, kahva käega ning südamikud, võimsad üritused. Kas andest üksi on piisanud suureks näitlejaks saamisel? Kui ka töö on töö, nagu öeldakse, mis, mida muu murda tuleb siis võtan minul väga kaua aega ja mina ei ole niisugune meelsed kohe järgmisel proovinud või nädala jooksul, et see osa võtab kuju juba nii, nagu ta peab. Mina otsin, mõtlen, ja koduga. Ma võin istuda, kui ma lähen, vabad, mul proovi ole istunud kuus-seitse tundi osa raamatuga, see tähendab ninapidi kogu aeg seal raamatus sees olen. Aga ma mõtlen, käin, vaatan jälle, käin vaat minu tühiseni ja peamine ongi töö. Meie elukutses töö on see, mis on kõige alus. See ongi see äng oodata ennast organiseerida, ennast tööd tegema. Minul oli kalluvus millegipärast alumine lõug, et ajada. Ja üks näitleja mullas ütles mulle, et, et vot seal on niisugune viga küljes, et kui hakkad rääkima, et alumise lõua eteni ja mina hakkasin selles peale valvama ennast. Ja isal oli renditud Paljassaarel seal üks maatükk ja sel suvel elasid meie nagu soojaks läks kohalikud seal ja ja ida korkumina linnas sinna. Kui ma läksin teatrisse, läksinike näitlejaks, vokat Zoega, näitleja Avatkuma, sõjaväest tagasi tulin komöödiat angemaid pärast siis ma korra veel üks eelmine inspitsient ja mina rääkisin, kuuled, kuidas on, et kas ma saaksin olla sinu poole? See oli kena mees, kajevitasid ja küsis mu käest, et kas sa partituuri oskad lugeda, muidugi partituuris padjal, mitte midagi nooti tundsid seda koolis õppinud tormi patrull, siig, aga muud ma ei teadnud. Taiks kuulmise järel hakkad tegema ja ma võtsin selle asja nii-öelda käsil ja läksin uuesti tagasi, direktorile rääkisin, vot niisugune asi on, et üks ooperi opereti inspitsient. Minul on lihtsalt tahtmine, et mismoodi või kuidas või kellena teadis, aga teatri ma pean saama ja see niisugune kohusetunne tüür vastu seda on õpetanud mulle. Antslatel. Kohutab distsipliin, mis oli kohutav. Ükskord olime üleval, mäleta sinises saalis või kus me istusime, kõik mehed olivad seal draama meespeaaegu. Jaa, Lauter istus ka selle ütlesi ja kord on majas, aga sõpru mul enam ei ole. Minule küll silma ei torganud, säilitanud sõpru, kord oli tõesti tore, see on mingisugune sõjaväe kord. Aga algul oli muidugi nii, nii nagu sõjaväe kordakas. Aga mina ei tea ka, missugune see port üldse teatris on, vat sealt ma õppisin tundma kõiki. Ja nüüd veel üks katkend lavastusest Hamlet issand juhtudena. Hamlet, sa oled solvanud oma isa. Sa vastad üle annetuma, keelel rakkisid ülekäte läinud, mis tähendab see Hamlet. Mis siis veel, kas oled unustanud, kes ma olen? Ei. Jumal hoidku, oled kuninganna jaama abikaasa vennanaine ning poleks nii see. Oled minu ema. Sest saadan ka neile toitu liigub paigast, mis on sul meeles? Ja sama halb mu ema, kuid tappa kuningas Jan näituda tabennoga. Kuid tappa kuningas ja kõrge proua, nii ma aitasin, mis olen teinud, et julget kärkida ning jõhkralt minuga selliseid mis pühib viisakuse, armsa puna, tippsilmad, teenriks, voorused, vibroosi, hirm sõitu armuotsaesiselt ja Ailsel asendab, mis kehtida pandi Teppetisteks mängijate kanded. Näed seda pilti siin ja seda seal ikka vennaku jäljendeid. Kas näed, KUS õisisus asuks sellel kulmul? Juus Jupiteri aks silm nagu Marsil ähvardab ja käskiv ning asend nagu herr Mercury, kes laskunud taevast suudlevale mäele. See oli sinu mees, vaatab siia. See on sinu mehis, kuid tungal pea, mis hali tund venna tervisele konsul silma ei, seda armastuseks seda püüda, sest sinu eas on perre kihutav on alandlik ja ootab. Haamrit kaheks kärisid must süda siis seda halvem pool puhtalt teise poolega. Nii tee kui Usandjala heida. Ta teeskleb voorust, karskeks taga jää. Kui ihaldad sa ise õnnistust, siis palun seda sinult. Vait ja keeled on tema ainiti Akelma lobasuu. Lähme siis. Teen lõpul sinuga. Kuningannat Hamleti ema mängis vabariigi teeneline kunstnik meta luts siinkohal tema meenutusi Kaarel karmist, mis on helilindistatud 1956. aastal. Kraavi käega ja südamevaluni ehk lahtimõtestatult 1925.-st aastast 1956. aastani. Tõepoolest 30 aastat. Kui nüüd tagasi mõtlen sellele pikale aastate reale sisse heidutabki vähi Neile 30-le aastale pole küll kunagi nagu aega mõeldagi olnud. Ja tõesti, nagu jääks arusaamatuks, kuhu need aastad kadusid ja millal nagu möödunud nädalal alles on meeles sügiseni vihmane päev aastal 1925 mil meid 10 ümber Nende 10 seas Kaarel Karm, Ants Eskola ja mina Estonia teatri draamarühma vastu võeti. Mäletan hästi, kui meie Estonia väikeses jalutusruumis ennem katseid omakorda ootasime ja siis läbi kitsa pimeda ja keerdtreppi ükshaaval lavale astusime, salm ütlema. Need olid meie esimesed sammud laval ja siis pisiosad kas lebad põrandal ja mängib kitarri ehk toot kandikul krahvidele süüa, juua, teatad, et madaam see ja see saabus kuni jällegi ühel päeval ajavahemiku järel, et tuleb su juurde range ja tõsine näitejuht, kritiseerib ja manitseb sind tükk aega, räägib su halvasti mängitud osadest ja ennustab sulle suurt tulevikku, sunnib sind hirmsasti tööd tegema ja annab sulle lõpuks väikese osa, kinnitades, et see on tükkis kõige tähtsam ja väga vastutusrikas osa vastu võttes kaob hetkeks sul süda seest ning kogu maailma mure ja raskus nagu taeva kaotuse jäär lasuks õlgadele. Ja siis see algab päeva järeleproov ja proov, esietendus ja uus näidend jälle proov aasta taga aina lendavad. Kui paljud meie teatrikülastajatest mäletavad veel karmi esimest sangarit Imatit julget ning uljast kraavikaevajad? Milliseid kingitusena kroonisid küll lillekimbud, küll piparkoogisüdamed, kuid ega tal polnudki palju aega mõelda lillegimpudele. Uued ülesannet vaheldusid järgmistega keerukamate ja vastutus rikkamatega. Kuni ühel päeval seisis ta publiku ees juba Hamletina hotellona. Arbeenina Antoniusena. Jah, see suur hulk karmi poolt loodud kangelasi. On nad siis mundrimehed või muidu mõõgakandjad, kui neid kõiki saaks seada juubilari ette ritta. Tõsisemaid töid ja raskemaid töid minule. See mitu korda lükkus edasi, selleks ajaks, kui mina Hamletiga juba hakkasin proove tegema, oli minul Hamlet peas lautoliitilisel proovil, et ei ole mõtet nii muti teha, karmiljon osa valmis. Ta tuleb koju, Lasson lihtsalt paariks nädalaks. Las ta puhkab lihtsalt mõteteeriste roosa üle. Aga meie peame proovi tegema. Ei saa talle järele niimoodi, no ja nii lasti mind, nemad tegid omavahel siis. See oli üks osa, mille üle mul tuli pead murda. Aga Hamletit eelnes ju veel üks seik spiri dramaturgiasteks kuju Tõrksa taltsutuses. Petrovitš ja see oli 40. aastal. See oli üks. No mitte päris esimene minu mulle enne seda oli ka juba mittu šektile mängitud, aga see oli üks niisugune juba omamoodi, nii juba Läänemaa meistrimehe. Ma muidugi veel siis ei olnud päris küps omas töös, aga see oli võrdlemisi toredat tohutut temperamendiga mängisin ja sellest on nii palju kirjutatud ja ja sealt algas peale minu nii öelda teatrimehe päris ka hilisemad osad Nõukogude korra taaskehtestamisel Eestis algas minu teatrimehe töö. Jakobsoni ma olen võrdlemisi palju mänginud, kaks leeri elult sitta tellis ja siis šaakalid Oconnellid mängisin. Ma ei mäletagi, missuguseid võrdlemisi paljude asju mänginud. Ja viiekümnendatel aastatel siis niisugused etapi rollid. Viiekümnendatel aastatel arbiininud. Tagatuli nagu öeldakse, ässi välja, siis mängisin Bildema kaduma. Ja nüüd on sõna Kaarin Kasel. Palume tal heita pilk Kaarel karmi senisele loomingulisele teele. Ja kokkuvõte ehk mõningaid Kaarel karmile näitlejale tse loomulikke jooni. Kaarel karman näitleja, kes esineb ainult ainsuses. Hinnang on olnud meediaatilis üks Altermann üks pinna, üks Lauter, üks Bauman, üks Kaljula mõned teisedki veel. Kui aga öeldakse karmi moodi, siis hakkame kõigepealt kuulma karmi häält, milles on nii ime, rohkesti värve ja rütme vaiksest Veeveedvendusest hingema Rudeni välja. Ainult silmadega on lugu teistsugune. Lavale läheb karm, alati uute silmadega selle või teise rolli omadega. Need aga sünnivad juba proovisaalis. Näitleja keha peab olema hästi hooldatud instrument. Sellest Stanislavski nõudest on karm aastakümnete kestel suutnud hästi kinni pidada. Karmi kunstnikutee viib läbi Shakespeare rollide Tammsaareni kaunisti oliiviasse ja muusikasse armunud hertsogkond siino, mida soovite lavastuses 1935. aastal pukki võlujõul, tundes heitlik dimeetrius Suveunenäos leebelt poolsijad kosil fassaanio, Veneetsia kaupmehes Katariina tõksust, torminna vallutavad Pitruczio Tõrksa taltsutuses ja siit edasi suured tragöödia rollid. Inimliku aususe ning õigluse eest võitleb Hamlet suure meelde ning kirglik hotello lillas armastaja Antonius. Nii võib loetleda. Sekspedi rollide tõlgendamise ees on kaadelt karmil olnud vaid üks konkurent. Ants Lauter, emotsionaalne pingestatus. Tunde, partituurid, kirkus, hääle, värvide intensiivsus. See on saanud hea treeningu. Shakest pidi mängimistest. Karmid tunnetti, ehtsus pole kunagi olnud tunnete lihtsus, tema mäng on aga alati teatrimäng. Ta ei liigu olustiku mööda, vaid inimtunnete tippe ja sügavikke pidi. Romantiline kangelane on kõige sagedamini Kaarel karmi loomingus kaasas käinud Kaarel Karm kuulub sellesse põlvkonda kelle teadsi tegudest kassas Eesti Nõukogude teater. Kõrvuti pettutšuga mängis Kaarel Karm esimesel Nõukogude teatrihooajal korki emaspaalit. Tema kapten Safoonoviga vene inimestes astus esmakordselt Eesti lavale suure isamaasõja võitleja. Üheaegselt Hamletiga mängis ta Eesti talupoega Vaida Antsu Kitzbergi enne kukke ja koitu lavastuses Rooma väejuhi Antoniuse kõrval aga Eesti Talurahvaliikumise tegelast Ants Tertsust. Mahtra sõjalavastuses. Romantilised jooned pärsivad neidki karmi mängitud tolle mis liiguvad hoopis maalähedasemalt elust läbi täie promantlikuks. Nii tundub ka Kustas Loki igapäevaasjaajamistes ja karmi mängitud malt tuisu traagika on pettekujutlustes elanud inimese kurbmäng. Romantikud omamoodi Con vastu, ajaloolise tõe elu reegleid purjetajad Kihnu jäin ja ellu lõpupäevadel maa selle oma halvasti koheldud armastatu pärast südant valutab pea Rugi inimese ja inimese lavastuses on lavalt kolm põlvkonda vargamäel asi ja kolm põlvkonda näitlejaid. Krutskid mõttesse haagid. Kõnes võitleb karmi Pearu sema paremaid elu päil maa ümber tiiva tipsu löönud mees selle eest, et kanget verd orule saada. Silmade ja häälega voolib karm välja Pearu hinge salasoppidesse toimuva. Kasutatakse ütlemist, et raskem on Eestiks jääda. Kui selleks saada. Karmi isiklikuks krütskiks, on seda ümber lükata ja jätta neile küsimus. Kas asi pole viimati siiski vastupidist? Sest neistina on kaadelt kadunud, jäänud nooruslikult intensiivseks ning põnevaks. Ta mängib ausat nik ehtsat mängu. Ühtaegu teadsid ühtaegu tõbi inimeses ja Tõdi inimestest. Järgmisena kuuleme üheksandat pilti lavastusest maskeraad Niina osas vabariigi rahvakunstnik Ellen liiger Arbenini osas NSV Liidu rahvakunstnik Kaarel Karm. Ma olen haige, vist. Käsiluba kas tunned, kuidas hõõgub pea sonisti jäätisest ei olnud hea mul peol nii palju süüa, seda, eks ole. Jäätis ja. Tükk aega juba olete muutunud. Supilcon küll, su hääl anud kar sind, mingi võõras jõud on puutunud endist õrnust nema pärast maskiballi. Need peod, kuidas neid ei salli? Ma vannun, enam iial seal ei käi ju sul ju vaja, meid ei lähe kui Alt, kui kordki teed, mis tuleb pähe või kord kõik algas, sealt tarkus hiljaks jäi. Miks varem? Pilk ei olnud nõnda kaine. Kui varem oleksin ma tutvunud sinuga? Ma vist ei oleks nüüd su naine sind piinata, jäisi piinelda. Tõesti meeldiv jutuainet. Mu armas väärid seisis armastuse nimel. Mis elu on see? Ilm näib rõõm, jääb pidurving, kõik kired, Rõugevad, aeg astub oma sammu. Jäine hämaranmanni hing. Mis on elu? Laste mäng, ristsõnamõistatus, mis lahendatud ammu. Kus esimene tundmatu on sind ja teine piin, kus paneb pääsu loota. Ja kolmas surm kõik kokku pettus, Rintultes möödub pea ootaja, kuula mind. Ja elust rõõmu saad, kui ta on elus veel kauaks südamele. Rõõmu teeb. Joobunud ja kõikun rõõmusele saidega koju ehteis, päästad end ja oled väsinud ja kõik on ununenud. Noores eas, mil kallis usu on palju kergem elust lahkuda. Kui hinge jõuduta kuda ja mälestuste koorem, telli rusu siis võitlus surmaga teil kergon. Kuid osaks õigi neis. Hammas surra Velida, ma tahan elada üks, mis been, ma olen haige. Paljudel on paha veel piinavamad, kui praegu sinul siin sakut, sarsk. Overvi igavene surm, Väike-tüdi lõppematu skeimani, nii inimene, ma tahan elada. Õndsas issand, märtrit ootab. Ma palun sind, arst Rotten kutsusi ei mõtlegi soovi täide viia. Nalja teed, kuid naerdasini maksa, masson võin minda rohtu Hi. Mis siis kas surra arstita ei jaksa? On ju koorist. Miks? Räägi, kuni ma olen noomiti, naine. Nad on rinnas tulegi mul üle ihu valgub palav lainet. Ma suren. Kas juba? Pool tundi veel. Mis on naise pisarad rohkem veest? Mina nutsin, püha piina ja häbi tundes, kartes sinu eest. Paul lovi arvurika palega. Mindi kuule sina näed ja tead. Mind mõistat. Eks pais Kõrbak. Kahe päeva eest sa tuled valega? Ma tahan ikka ei pöördu Taebla poole tõtt kõneleda, troonis oma oma hinge, annan tema hoolde. Sinu kohtunik on minu. Ükski surelik ei sääsus surmasaladusest teada. Ja jumal on ainus kohtunik. PS. Suh kahe Suhran nõnda. Surukuhja. Rinda ja dises mürk oli sees. Heius aimata. Sa ainult nalja heidad. Supolekuletis on süda sees. Kas sul sa sõbrad karmi koori varju peidad? Ei, sa ei hakka mind mu elu hommikul. Miks ära pööradit? Uuer, tee nii. Peen mind, geeni vaata. Sured üksinda ja ma siin. Ja kuni vahul kord surmaunne. Ma olen ikka üksinda, miski, miski. Kuid sina ei sa hirmu ära tunne. Kaunis avab end ja inglid vastu võtavad sind taevas. Sind armasta. Ununenud piir kättemaksul on, mis seni rinda vaevas. Siin on see piir. Küllap mees. Mõrtsukas nutab. Anname nüüd sõna vabariigi teenilisele kunstnikule Alfred meeringule teie teatavast Kaarel karmist kui inimesest rohkem kui keegi teine, teatris jagati ju temaga ühte garderoobi. Köigepealt karman, sõbralik garderoobikaaslane. Temaga on hea olla. Kaarel karmil on kõrge kutse-eetika. Ta on igasuguste väljendusvormide vastu kus naeruvääristatakse teatriinimesi ning seega teatrid. Ta põlgab haltuurat jai vahetanud mingil tingimusel peenrahaks. Karmon õilsalt uhkaga, mitte upsakas. Näitlejate puhkeruumis vestleb sellega, kes just ette juhtub. Pugemist ei salli. Pugejale, pöörab selja ja väga kirev sellile, astub saba peale. Intriigi ideega tõite keeli. Ta mõtleb rohkem kui räägib. Ta ei sea end kunagi kellelegi üle kohtumõistmiseks. Kui karmi kannatus katkeb. Siis ütleb kätt ning tegutseb otsustavalt. Karmi hindab kõrgelt avara silmaringiga inimesi. Garderoobis Me vestleme põllumajandusest, aiandusest, suvila remondist, korstna pühkimisest, päevauudistest ja ja nõnda edasi. Istusime kohvilaua taga ja sirvisime fotoalbumeid. Ja Kaarel Karm jõudis ka oma huvialadest rääkida. Noores põlves, enne kui ma teatri läksin, olin ma kange spordimees. Maa tegin palju, aladusid, kõrvus hüppasin, kuuli tõukasin, aga kõige rohkem, mulle meeldid oda. Ja ole äikega, mul juhtus ka üks kole õnnetus. Abaluude alt mingisugused lihased räbenesid ja sealikuma needki kivi, viskan. Riisvõimleja võrdlemisi hea oma vanus surres ja kõva korvpallimängija võrkpallimängija koli meeskonnas mängisin mõlemis meeskonnas. Ja hiljem siis, kui ma juba natukene vanem Palin. Ehitama oma kätega kõik tegema seal suur rõõm, kui sa oma kätega midagi valmis oled teinud ja vaatad seda, siis terve maja on tehtud. Oma kätega valmis sisemist hektarit. Kabeli vooderdasin, kao paljatega. Seal on üle 100 isiku, mis ma olen pannud puid ja ja kõike, mis sinna pandud. Väga palju on tehtud siia, see pakub mulle suurt rõõmu Magoi jälgi, nüüd kui nad kasvama hakkad, kuidas saad, hakkavad ja kõik see on niisugune, et seda ei saa praegu mõne sõnaga rääkida, seda peab nägema ise ja kõik. Ja vot see aed on ka jälle omasugune seen, maja Sukul täieskonnilda ürgse, ürgse metsa sees, nagu öeldakse. Teised majad on minust mitte väga kaugele ligi paarsada meetrit või 300 meetrit neto müüksid kohe peaaegu metsa sees, meri on kaugem Merjam, kuusk, kilomeeter, valjube. Vaat sellepärast see aed on ka nii. Mõni on sobitatud antitäiest siledaks kohe kõik ilus ja pane seemnetes kujukesed või midagi. Nii võiti, aga, ja ma olen näinud. Aga ma olen või aeglasi, aga ma olen. Hakkasin mõtlema, et ümberringi on niisugune metsik loodus, et see ei sobi, kui see nii on. Oled visatud lüps, jõudis kive üles, kuukivi kukub, sinna panen. Ja aed on ka, mul oli see muidugi tehtud, mina tegime puitlattidest aia illemmeetri, võib-olla koli kõrge saed ja esimese esimese satsi nii-öelda, kui istutasid neid puid ja põõsaid. Põdrad käsivad sel talvel, siis tekivad mul seal niisukese pahandused, midagi hullu. Mina mõtlesin siis, et mis ma teen, läksin sinna Vihula metsamajandusse ja. Kolm tihu, mis Modenn laite kuuselatte ja lõin selle põikaia külge kolme ja poole, kuni neljameetrised latid. Eelmine suvi nägin, kui üks põder tuli, tuleb, tuleb ma toa aknast vaatasin, tuled, tuleb, tuleb, tuleb ka lähedal, vaatab. Ja ma vaatasin, see on kõrge vist, et sa vaatasid, keeras ilusti rahulikult ja läks metsa taga. Saate lõpuminutitel kuuleme veel ühte katkendit klassikast. See on šveik spiri Antonius ja Kleopatra. Kaarel Karm Antoniuse osas. Kõikide kõvad käed ei võidelnud mitte nii, kui teeniksid nad mingit võrrast asja vaid oma. Olite kõik hektarit. Räiks kaela emba. Täis muss südamele läbi soomusprii jõgi, kuhu võidurõõmsalt ema põkseid Ülim vaata. Maailma hiigellingust pääset, naer. Peksime nad voodi kui hiiu halliks. Meie nooruse pruun juus. Velika toidab aju lihaseid, jätroopabile noori. Aleksandrias läbi meid rõõmus rännak viigu. Kandke neid mõlkis kilpe, millele uhked, kui need pallis, mahuks kogu vägi. Seal võtaksime õhtusööki koos, jooksime kõik tervist homse peale, kus ootab püstlik kapp, Vass küürinat, trompetit, paiglake nüüd linna kõrvu. Las põrisevad sekka uriinid. Maa ja taeva esid lööksid kakku mäeilmumisel avaldades kiitus.