Tere õhtust, sõbrake. Täna ma räägin sulle ühe luu ja muinasjuttu tuuleemast. Kord läksid kolm tütarlast metsa maasikaid korjama. Kaks neist olid peretütred. Kolmassaga isata ja emata vaeslaps. Orjatüdruk maasikaid korjates ei märganud ükski neist, et olid sügavasse metsa jõudnud. Korraga nägid tüdrukud endi ees räbalas riides poolalasti Heedekest päikesepaistel magamas. Peretütred naersid ja irvitasid. Ei tööle. Vaeslaps aga ütles. Ärge naerge teda, ta on võib-olla kaugelt tulnud ja väsinud. Vaeslaps võttis oma põlle eest ja laotas selle heidik selle peale et ta paljast ihu ja närvuseid riideid peretütre taga läksid, naerdes edasi. Põlle lahutamisest ärkas, ei teki üles ja tänas tütarlast, öeldes. Armas laps. Tänan sind sõbralikkuse eest. Ma olin raskest tööst väsinud ja uinusin magama. Olen kolme tuuleema, kui sa kuuled tuult, metsa, Latvus kuhisemas sihti ja et mina see olen. Tuulega teen ma inimestele mitmeti head, kuigi vahest ka tormidega nuhtlen. Sinu heategu ei ole mul võimalik raha ega varandusega tasuda, aga kui sul töö raskeks läheb ja kui seal taga väsinud oled, siis hüüa mind tuulema tuulema. Tule appi. Ma püüan siis su vaeva kergendada. Neid sõnu öeldes kadus tulema. Korjani jooksis teiste juurde ja nad hakkasid koos koju minema. Heinaaeg tuli kätte. Peremees saatis orjatüdruku koplisse heina niitma. Tüdruk niitis nii, et higi tilkus ja jõud kippus lõppema. Aga ikka ei saanud temale määratud tööd lõpetada. Viimases hädas tulid vaeslapse meelde tuuleema sõnad ja ta hüüdis tuulema tuulema. Tule appi, mul on väga raske. Silmapilk oligi tuuleema sead ja ütles. Heida nüüd puhkama külmanida. Tüdruk jäigi väsimusest kohe magama. Kui tuuleemade viimaks üles äratas, oli koplis kõik hein niidetud. Tuuleema ei lubanud aga kellelegi ütelda, kes aitaja oli. Tüdruk läks koju ja teatas peremehele, et hein on niidetud. Peremees ei tahtnud sugugi uskuda, sest nii ruttu oli ühel inimesel võimatu seda heina maha niita, mis tegelikult viie või kuue inimese töö oli. Peremees läks vaatama, sest oma silm on kuningas. Ja tõepoolest Eino oligi kõik niidetud. Niiviisi läks veel üks aastasele peremehe juures teenides mööda. Kui tüdruk tundis, et töö üle jõu käis, hüüdis ta tuuleema appi ja see tuli ja aitas kohe. Vaeslaps oligi ümberkaudse rahva hulgas kuulsaks saanud töökus ja hea südame poolest. Üks noor perepoeg tuli tale, kosja kosjad võeti rõõmuga vastu, sest see oli orjaneiule suur õnn. Mees oli ka töökas ja hea ja nad elasid õnnelikult. Koli nüüd lõikusaeg või mõni muu raskem töö käsil oli tuulema noorele naisele abiks. Perekonna jõukus kasvas iga päevaga. Lapsi oli neil kaks prisket poega ja üks tütar. Naabrid vaatasid aga tusega nende õnne ja jõukuse peale sest noor naine tegi üks Juhkem tööd ära, kui nemad terve perega külas räägiti. Dieet. Naine on vist kurjade vaimudega ühenduses. Mees hakkas külarahva pealekäimisel naise käest pärima, kes teda aitab. Küll ta palus. Ja küll, palun viska naine seda ei nõuaks, sest ta ei tohtinud ju ütelda. Aga mees ei jätnud järele. Ja viimaks naine ütles, et tuuleema aitab. Sellest ajast peale oli aga tulema abi kadunud. Küll kutsus ja palus naine teda veel, aga asjata. Nüüd hakkasid mees ja naine elama nagu teisedki ja nägid tööga niisama palju vaeva. Küll kahetses mees oma tegu, kuid polnud parata. Tuulema ei ilmunud enam, kuna ja nüüd lugu metsa vanadest metsa ääres kalu peres Käis reinuvader tihti kanu näppamas. Ei aidanud midagi. Pereisa võttis püssi jõule õla ja läks kahju tegijat otsima. Varsti märkaski mees rebase jälgi, hakkas jälgi mööda minema. Jõudis rebaseuru juurde. Reinuvader oli küll kava, tahtis oma hulka tagavarakäigust välja lipsata, aga peremehe kuul tegi ta elule lõpumees, võttis rebase jalgupidi selga ja hakkas kodu poole sammuma. Korraga näeb ta tedreparve lendamas, tõstab juba püssi valgesse ja tahab lasta. Aga mõtleb siis. No mis ma neist lasin? Tedrepojad alles, noored, las kasvavad. Ja kütleks edasi. Maas, metsist kiib vigane, ega sa lendu tõusta. Mees on valmis linnu kinni võtma, jahisaagiks koju viima. Aga tal hakkab siiski kahju, mõtleb endamisi mees, maa seest ühe tiivaga linnu, stiico püüjoon. Las parem paraneb. Küte astub jälle edasi. Aga tee on imeliselt võõras ja mets muutub ikka tihedamaks ja tihedamaks. Ta ronib pika kuuse otsa, vahest kodu kuskilt poolt paistab, aga mitte tee midagi, ikka mets ja mets igal pool ümberringi. Viimaks jõuab pimedus kätte ja murelikult istub mees kännu otsa korraga silmata, nagu vilguks tuluke puude vahelt. Lootusrikkalt ruttab ta tule poole. Jõuabki viimaks vana majakese juurde, mille seinad ja katus on üheni sammaldunud. Uks läheb lahti ja astub taas kõrge kase tohust kübar peas ja valge puu samblaga läbi kasvanud abi, siis ära karda, pojake, lausub habemik lahkesti. Tule aga sisse, ma tean, sa oled eksinud. Võid täna ööseks meile öömajale jääda. Veidi hirmunult astus mees imelikku majja. Koldis nägidava näite ketramas eitket dras. Aga Koonlas ei olnud tal linad. Aid kasetohutakud. Telgedel oli kangas, see polnud aga riidest, vaid õhukesest Kased ohust. Mees vaatas ringi ja tundis imestust kõigi nende imetaoliste asjade üle. Istun nüüd pingile ja puhka jalga, soovitas sõbralik taat oletana küllalt rännanud. Sa andsid mu tedrepoegadele ja vigasele metsisele armu. Oled selle eest lahkust ära teeninud. Reinuvaderi eluküünla sa küll kustutasid, aga sellest ei ole palju viga. Reinuvader on alati linnupoegade vaenlane olnud ja sellepärast kulust alles palk päriselt ära. Vahepeal kati seik laual ja mees kutsuti kehakinnitust võtma. Laual olid toiduks õunad, mustikad ja maasikad, vaarikad, murakad ja nende kõrval veel suurkase tohust. Kaljakapp. See söö sundisid. Meie elame nii kaugel metsas, et sööme seda, mida metsast saame. Nonii sakoski õunu ja marju maitsma. Kalja kapast rüüpas jooki. Aga see polnud ka hall, vaid kasemahl. Kui nälja janu olid kustutatud, heitis ta magama sängi, mis oli valmistatud kase tohust. Pehme, nagu sulgedest. Hommikul ütles, taat on vist kindlam, kui ma sind saatma tulen, muidu eksid veel uuesti ära. Vanamees pani siis kase tohust kübara pähe. Tohust viisud jalga ja puu takusi kuue selga. Daat nägi välja nii, et eemalt võistleda inimene küll puuks, kui inimeseks pidada. Jumalaga jättis, andis eit öömaja, oli selle perenaise jaoks kase tohust karbikese koju kaasa. Ja siis hakkasid nad minema. Küll vanamehest palju noorem ei suutnud temaga pooljoostes kah sammu pidada. Vanataat märkas, et kaaslane on peaaegu hingetu kiirest käigust ja sõnas naerdes. Aga see pole veel midagi, kui maale saata, kan kiiresti käima. Kui mehed metsa äärde jõudsid, ütles ta, et nüüd mine üksi edasi. Ega sa enam ei eksi? Mina kaugemale tulla ei saa. Ma olen metsavana ja minu teede raja on siin. Ja metsavana oligi kadunud. Mees ei saanud teda lahkuse eest isegi tänad. Pereisa jõudis koju ja andis kase tohust karbikese perenaisele. Aga perenaine ei arvanud karbist midagi, viskas selle aknast välja. Akna alla, kuu karbike kukkus, kasvasid kolm õunapuud. Nad kasvasid nii jõudsasti, et juba teisel aastal olid magusad õunad otsas. See oli metsa vanade kingitus. Headunud.