Kapridža on Richard Straussi viimane O super, mis valmis tal 1941. aastal, kui helilooja oli juba 78 aastane. Just selles eas kirjutas Verdi oma viimase ooperi falstoff. Esiettekandele tuli ka bridži järgmisel, 1942. aastal Münchenis Clemens Krauss-i taktikepi all. Clemens Krauss tuntus Straussi dirigent ei olnud sedapuhku ainult interpreet. Koos helilooja endaga oli temaga libreto autoriks. Muide helilooja soovil Kabritsa ooperinimetust ei kandnudki. Tiitellehele oli märgitud Clemens Krause, Richard Straussi muusikaline konversatsioonipala ühes vaatuses Richard Straussi muusika Opus 85. Miks konversatsioonipala, mida mõtles Strauss, kui enne kapritsioloomis ta kirjutas sellest peab kujunema sketš nende kunstiküsimuste üle, mis mind teoreetiliselt huvitavad. Kas siis tõesti helilooja kavatses luua lavalist traktaati ooperiesteetika küsimustes tulebki vastata jaatavalt. Nii see oli. Ja selle traktaadi põhiteeks pidi kujunema sõna- ja heli igavest vastuolu, igakülgne valgustamine, just valgustamine, Nende lahendamine. Sellele äratundmisele oli Strauss oma elu lõpuaastail päris kindlasti jõudnud. Eelpool tsiteeritud kirja jätkas ta selliselt lõpus ei mingid häpiendi, vaid kõik jääb õhkuri, Puma, ka paaride omavahelised suhted. Lühidalt suur küsimärk. Sõna- ja Helgi vastuolud avalduvad õige mitmes suhtes. Võime küsimusega selliselt asetada. Kas on alati laulja diktsioon süüdi, kuid tekst kuulajani ei jõua? Vanade ooperite aariates ja muudes numbrites ei olnud teksti üksikasjalik mõistmine alati hädavajalik. Aaria esimene nii-öelda võtmeline fraas avas juba antud numbri emotsionaalse sisu täiesti ja edasi võis kuulaja rahumeeli laulja Belkantot nautida. Mussowski ja vaagneri kassiivse. Verdi juures hakkas retsitatiivsus järiootsus juba tugevasti ühte sulama. Sündis muusikaline reklamatsioon otsekohe teravnes ka nii-öelda võitlus heli ja sõna vahel. Helilooja pidid tõsiselt mõtlema hakkama sellele, et orkester lauljate ikat Richard Strauss on andnud sellise auto Karekteristika. Minu laulustiil on retsitatiivselt raamat tempo. See satub õige tihti konfliktiolukorda orkestraalse figuratsiooni opolifooniaga. Ainult väljapaistva dirigendid, kellel endal laulmisest ka taipu on suudavad luua näitleja taktikepi vahel dünaamiliste motoorilist tasakaalu. Võitlus sõna ja heli vahel on juba algusest peale minu elu probleemiks. Ja veel üks päris kena ülestunnistus Rihastrausilt kõikidest kinnitustest on mulle suurimat meelehead valmistanud see, kui mulle mu enese ooperi elektrodirigendile langes osaks selline tunnustus ühelt kuulajalt. Täna õhtul sain ma igast sõnast aru. Heliloojal sündiski mõte personifitseerida Heliias sõna konkreetseteks Priit tegelasteks. Dirigent Clemens Krauss, keda tal õnnestus veenda libreto kaasautoriks hakata leidis inimtüübid ja konkretiseeris tegevusaja. Viimaseks sai umbkaudu aasta 1775. See on aeg, kui alustas oma ooperireformi. Tegevus kohtunud Pariisi lähikonnas ühes krahvi lossis. Glück Orfiose jauri. Tor on kapridža suhtes lausa kaitsepatroon. Et tema vaim vabalt hõljuda saaks, on kõik uksed ja aknad valla jäetud. Helikangas on kohati Klucky lähedasi viisi käike sisse tikitud. Vajaduse korral pääseb kõlama ka mõnigaraktiivne tsitaat. Stiililiselt on ooperimuusikal lähedust ka vana itaalia puhva kunstiga. On tugevasti tunda klassikalisele perioodile omast antiigivaimustust. Mis aga ühte sulab Richard Straussi-le omase hilisromantismiiga. Tõepoolest, kui hakata vaatlema ainult ooperimuusikat eraldi, söandaksin isegi ütelda, et 40.-te aastate alguse jaoks on selline kirjutamismaneer nagu mõnevõrra nakronistlik. Hilisromantism sellisel kujul oli ju iseloomulik ikkagi sajandi vahetusele, õigemini 19. sajandi lõpuaastatele. Niisugune kirjutusmaneer meenutab aega, kui Richard Strauss ise veel päris noor oli ja oma esimesi sümfoonilisi poeeme. Kuidas aga, ja siin on oma, aga ooper on kõigepealt sünteetiline kunst. Kui palju ühe sõna ja heli omavahel ka ei võitleks? Ooperis on nad ikkagi lahutamatud. Ja mis puuduka bridžeost sõnalisesse ossa, siis ei ole see ainult oma ajastu kõrgusel vaid tükk maad sellest ka eespool. Möödunud sajandil näiteks vaadati ooperi libreto oli ikkagi kui omamoodi tarbekunstile, kui mingile hädavajalikule toestikule muusika jaoks alles meie ajal võiks öelda teisele maailmasõjale järgnenud aastakümnetel toimus muusikateatris põhimõtteline murrang mille tulemusena sõna tähtsust tohutult tõusis. Sõna moodustas heliga uut tüüpi sünteesi, mis põhines täielikult võrdõiguslikkuse tänapäeva helilooja. Kui ta ka ei ole võimeline looma Verdid Ruba tuurile võrdväärset muusikat ometigi trubaduuriks laadsele libreto muusikat looma ei hakkakski. Või siis ainult paroodia mõttes. Veel paar aastakümmet tagasi ei oleks ka Valter Ojakääru pähe tulnud komponeerida ooperit Tammsaare filosoofilist satiirilise komöödia kuningal on külm ainestikule. Võrdlusena võiks mainida, et operetilaval on toimunud tõeline murrang. Wana operett oma kirjanduslikult Mannetutes salongi libreto tega on juhtpositsioonid loovutanud muusikalile. See aga kasutab psühhieesid maailmakirjanduse vara salvedest. Niisiis sünteetilise kunstiteosena Kabrits läbinisti kaasaegne. Tuleb välja, et sõna ja heli ei olegi alati vaenujalal. Vähemalt antud juhul on sõna helile õige tõhusa teene osutanud. Richard Straussi võinuksid õige paljud heliloojad kadestada tema hea kirjandusliku maitse pärast ja ka oskuse pärast leida omale kaasautoreid väljapaistvate sulemeistrite hulgast. Kaua aega töötas ta koos Hugo von Hoffmann Stahli ka ja peale viimase surma leidis ta kontaktist Stefan slaidiga. Viimase koostöö tulemusena tuli 1935. aastal lavale ooper vaikiv naine ent natsismi võimuletulekut tagajärjel muutus edasine koostöö võimatuks Austrias elavas vaid lubas heliloojale otsida sobivaid Zjušeesid ja anda need teiste libretistil käsutusse. Peatselt mainis kitse vaid, et ta sattus peale ühele Jubassallieri poolt kasutatud libreto, priimula muusika EPoi Leparule. Kõigepealt muusika ja siis sõnad, mille autoriks oli apt. Kasti Straussile meeldis idee ja nii ta pöörduski omas sõbrahv Müncheni riigiooperidirigendi Klemets Kraussi poole. Et libreto kahasse kirjutada. Peale intermetsa nimelise ja nüüd kaka bridža on kõikides Straussi ooperite pealkirjades ka naispeategelase nimi. Ent kapritšos on sellegipoolest esimesel sopradilt ka sisuliselt väga tähtis osa. Noor leskkrahvinna Marleen ongi helilooja flama. Ja luuletaja oli see ühine armastus, subjekt. Nii muusik kui ka poeet loodavad kogu ooperijooksul, et nende muusa, selle kunsti hindava aadlidaami suust langeb otsus, kas siis heli või sõna kasuks. See tähendaks, et emb-kumb, nendest on osutunud valituks. Ooperi avamängu asemel kõlab keelbilisekstet seda nagu harjutaksid muusikud, kes peavad selle peagi Madleenis sünnipäeval pidulikult ette mängima. Süžee kohaselt on selle muidugi komponeerinud flamand, kes nüüd koosnevad leni ja oma rivaali Oliviaga. Seda kuulab. Laval on ka teatri direktor Laross, kes aga ei kuula, ta magab tugitoolis. Helilooja flamaandon, vaimustunud Marleenist kinnisilmi, kuulab ta haaratult. Poeet oliivi ei saa torkamata jätta magavale Laroshile osutades. Kas, kas see sexteti lõppedes teatri direktor ärkab? Maheda muusika saatel tuleb uni kõige paremini, leiab ta. Just see on mees, kes hoiab heliloojate saatust oma käes kaklucky saada. Jutust kui tuleb juttu Klukist, keda nii flamaal kui oli viie südamest austavad võib orkestris kuulda viisi käikide Luki oma mängust ooperil hügieeni aulises. Larossaga leiab, et Lucy muusikast ei jää ükski viis õieti meelde. Orkestri lärmi tõttu ei saa ka ühestki sõnast aru. Kõrge seltskond istuvad loosides haigutavad lobisevad. Nad märkavad ainult toredat lavakujundust ja ootavad lemmik tenori kõrgeid noote. Clamani oli viiekriitiline häälistatus ei muuda Laroshi seisukohta, et midagi ei ületa itaalia ooperit. Helilooja pidžiini, kellest kujunes tol ajal ooperi reformeeria Klucky ideeline vastane. Pidila Rossi sõnade järgi oma kunsti hästi tundma. Särava lavakujunduse kõrval pidi Laroshi arvates olema ooperilaval tähtis koht ka kenadel naistel. Sellistel nagu näiteks näitleja Darcleron, kes muide on ainuke tegelikult eksisteerinud isiksus. Ooperite keelaskonna hulgas. Selgub, et ka oli eel olid temaga õrnemad suhted, kuid nüüdse kuuluri minevikku parajasti Ankleroni austeks krahh ise mad leenivend. Peagi pidavat cleroonise kohale jõudma, et koos krahviga veidi koduteatrit teha. Tuleb krahvinna Marleen oma vennaga. Krahh tunnistab, et viiulite mäng vaid meeldivalt kõditab ta kõrvavaimu, aga jätab küll. Krahv kahtlustab, et sellisel puhul on ka helide looja mängus Madli nõiavõlgu. Kuna krahh võib omale luksust lubada esineda koduteatris koos lavakuulsuse cleroniga, siis grafinad vihjabki, et mis ta vennal, kui lavapark näril puudu jääb, seda asendab ta, kui krahv kuhjaga. Krahh kiirustab juttu jällegi mad liinile viima. Olen uudishimulikke tassina, eelistad mad liin vastab, küllap ei kumbagi. Siinkohal valida, tähendaks kaotada. Lõpuks kätkevad vend ja õde oma elutarkused sellistesse aforismidesse krahh kergesti kaotatud, kergesti võidetud elu iluks on tõeline võit. Krahvinna muretsedes võita, lembelt hoida. Elutõde on kauneimaks võiduks. Krahh muretult otsustada, valutult omada hetke õnneson elutarkus, krahvinna rõõmsalt omaks võtta. Ta ja südames hoida õndsuse hetkes on elu n. Teatri direktor Lars kuulutab pidulikult, et kõik ettevalmistused Madeleine'i sünnipäeva pidustusteks on tehtud. Ettekandele tulev Klavani sümfooniakrahh kiirustab täiendavaid sellele järgneb luuletaja oli viiedraama, milles tema mängib esimest armastajat. Edasi tõotab Lars oma lavastatud silmipimestavat vaatemängu flamont ja oli v, kes Larossi maitset ei jaga. Ta heidab see halba eelaimdust tega. Kõikide meeleheaks saabub kohale Celeron. Cleveron võetakse vastu komplimentidega, ta tunneb huvi, kas oli viie oma draama käsikirja lõpetanud. Luuletaja on seda täiendanud Sonnetiga järgnecleronia krahvi deklamatsiooniline dialoog stseen loterkissonietiga, mille tegelikuks autoriks olnud Pier Ron saar. Vabas tõlkes kõlab see sonett, mida ooperis korduvalt loetakse ja lauldakse selliselt et keegi teine löömus südant selliselt lõkkele, kui sina, mu kaunitar, ei keegi, kogu maa peal, ei keegi teine, ärata minus sellist igatsust, kui sina tulgu kasvõi veenus ise. Sinus silm tõotab mulle taevalikult mahedatu valu ja kui ka pilk sellest pikendaks, mu piilu ta ikkagi mul õndsust ja rõõmu tooks. Kaks pilku oleks juba elu või surm. Võiksin ma ka 500000 aastat elada, ei keegi teine saa minu üles sellist võimust. Cleroonile meeldib nii tekst kui ka krahvi ettekanne ja ta palub Laroshi lavastama tulla. Kui esinejad on läinud, pöördu Boliivia krahvinna poole. Krahvi ettekanne oli improvisatsioon valel aadressil ja ta loeb soneti omakorda ette ja seda otseselt krahvinnale. Heli Raplamaalt, kes juba lugemise ajal klavessiini juures improviseerima. Kas saab luuletaja meelehärmiks lehesonetiga oma käte ja kiirustab seda komponeerima? Ei, Olivia ei ole sugugi vaimustatud, et flamaan temast soneti viisistama hakkas. Minu ilus luuletus nüüd helidesse uputatud. Ja nagu karta tõsised flamani muusika võtab ülekaalu temast sõnade suhtes kiirustab ta grafinnale armastust avaldama. Krahvinna vastab. Kui teil veidike kannatust oleks, tervitasin ma seda südamest. Olivia ohkab alati. Kannatust. Ei kunagi täideminekut. Krahvinna lootus on magus täideminek, mööduv Olivier tohib, Malu ei tarvitse karta. Krahvinna iga tuld peab lõkkel hoidma nii ka armastust, lootuse, vaid kartuseta. Kustub ta elu. Oli viie, tunnistab, et ta kardab helide poolelt võistlejat. Krahvinna luuletaja sõnu hindan ma kõrgelt, ent kõiki, mis sügaval peidus, nad ei ava. Kuigi kogu see stseen toimub pianosse, pianist küsimus oli ikkagi korraks pahvatab Depaikate minust kõrvale, tunnistage ausalt nõtke figuur, sile nägu, 1000 miili ja saavutavad eelise intellekti ja vaimutugevuse üle. Krahvinna, milline kaine tarkus, teie unustate, et antud juhul mehelik ilu ühineb andega oli viie, halastage ometi Krahvinna kas mõlemale korraga oli viie siis kroonide võitjat, lamaan tormab sisse, noodipaber käes seen, ta on. Flamaan laulab ette oma äsja viisistatud sonetisellest, kasvab välja tärdset. Krahvinna mõtiskleb, kas sisaldab kõne endas laulu või elustub heli alles kantuna sõnast. Üks elab teises ja vastastikku otsivad nad teineteist. Muusika äratab tundeid, mis igatsevad sõnade järele. Sõnades elab igatsus, kõla ja helijärele. Olivia on pahane. Kadunud on minus värsi ilus tasakaal. Kes panebki nüüd tähele luuletuse, mõtted Triufeerivad kõrvu paitavad helid, õnneseen minu sõnad on talle vaid trepiastmetega, mida mööda ta tõuseb, kelle võidule vastu. Flamaan aga kordab oma äsja valminud laulu. Krahvinna küsib Olivia arvamust, laulu kohta oli viie. Ma enam ei tea, kas nüüd kuulub nüüd mulle või temale krahvinnat, kui te lubate, siis kuulub see nüüd mull. Tamatult olete mõlemad ühendatud, minus on netis ikka veel tõrksalt häälestatud. Olivier tuleb järgil arus. On vaja autori nõusolekut lühenduse tegemiseks raamas. Vaid üks geniaalne tõmme minu sulega ja sinu lugu avaldab rabavat muljet. Olivia muutub murelikuks. Larovskirurgina asi läheb ohtlikuks. Flama grafinnaga üksi nüüd on tema kord armastust avaldada. Ta tunnistab, et armus grafinnasse, nähes teda raamatukogus lugemas. Lahti jäänud raamatust leidis ta. Sellised read armastades on parem vaikida, kuid kõnelda kavaikimisel on oma jutt, mis võib väljenduda rohkem kui sõnad. Krahvinna lisab sellele armastuseõnnel, mida ei söandata sõnades tunnistada onukaid ent kama kuulsust. Aga flamaan ei ole suuteline eeldustatud Busta võtma. Krahvinna lubab talle järgmisel päeval kell 11 raamatukogus vastust anda. Vaimustatult teatab krahmadleenile etcleroonunud, teda tema mänguist kiitnud. Marleen vastab kaldudes neid armastama, kes meid imetlevad. Metisti usume, et armastame neid, keda meie imetleme. Siis aga tunnistab Marleen ise, et nii oli v quica flaman ründavat temast südant. Mis siis sellest sahad küsib krahh. Võib olla seegi kooper, vastab Marleen. Proov on lõppenud, ainus viperus, etteütleja oli magama jäänud. Narrus, viska põliviele paha enne sinu draama jaoks tuli viie vastu, sinu Suhvlör magab, alati. Serveeritakse šokolaadi. Laruši demonstreerib enda avastatud baleriini, kelle ta mingi aadliku tagant sõna tõsises mõttes ära varastas oma balletikooli tõi. Baleriin esitab kõigepealt Baspjee ja siis isegi visiidi ajal vestlevad Olivier Kleer on see, mis nende vahel on olnud, on nüüd minevik. Aga väga ilus minevik. Lisa Polifjee Karus taipab, millest näitlejatar ja luuletaja vestlesid. Ta ütleb Oliviale. Maius, kuuled sa tema memuaarides eriti märkimisväärset osa etendama, hakkad. Peale kolmandat tantsu. Kavoti ütleb krahh. Kallis sõber flama, teil tuleb tunnistada, et teie kunst ei ole valitseja vaid ainult ütleme väga tore lisand. Milline võluv eksitus, vastav flama. Ilma muusikata ei tuleks kellelgi pähe jalgagi tõsta. Siit kasvab välja fuga vormis diskussioon teemal sõna või heli. Huuga teema kasvab välja oli viies sõnadest tants ja muusika on rütmi võlu kütkes või õigemini nende sõnade rütmist tantsud, mu siig Šteenim, pandes rütmus. Kohe järgneb flamaani repliik. Sinu värsimõõdud on hoopis kõvemad. Olivier. Vabalt mängib luuletaja mõtte nendega, kes saaks tõmmata piirjoont vormi ja sisu vahel. Clama. Muusik aga tõuseb sfääridesse, kuhu mõtte järele ei jõua. Olivier mana kohandan oma mõtteid selges keeles. Seda muusika ei suuda. Lama, minu mõte on meloodia. See kuulutab sügavamad sõnul-väljendamata. Laros asjatu vaev, vaielda teie kunstid on minu teatrilavateenistuses. Oli viie luule, on kõikide kunstide ema. Sama. Muusika on kõige juur, loodushelid laulavad kätki laulu kõikidele kunstidele. Oliivitragöödiast sügavused on kättesaadavad vaid luulekunstile. Krahvinna. Seda ütlete, kui Klucky geenius õpetab meid, et on olemas muusikaline tragöödia, krahh. Ooper on absurd, käske antakse lauldes, toitides arutatakse, poliitikad tantsitakse ümber haua, isegi bussilöögid, meloodiseeritud cleron ooperis, värsid alati halvemat muusikast krahvinna Klucky juures, teisiti Olivier. Ka tema juures on sõna taktikepi võõras lapseks krahh, kui ainult poleks retsitatiivi flama Club kirjutasitatiividel tiikse monoloogi jõud, orkestri rikkus teeb neist tragöödia haripunkti. Cleroon, kas siis aaria kaob Larus, kuhu jääb laul, see jumalate kingitus inimhäälse ürginstrument on orja teenistuseni viidud. Läinud on itaalia laulutraditsioon Welcanton surivoodil. Ja et näidata, kui kaunis Ombelt kantu kutsub Laross välja oma Itaalia duetti soprani ja tenori. Küllap itaallased on Riharstrausile mingil viisil liiga teinud, ega ta muidu nende kulul nii õelat nalja ei viskaks. Kõigepealt ettekantavad õieti teks võimatultu. Hüvasti mu elu. Hüvasti, ära kurvasta, musa saatuse pärast oled truu, ma seda tean. Kui ma ei peaks su kõrval surema, mu südamel jumalus, siis sinu kalli armsa nimega huulil ma suren. Hüvasti, mu elu silmade valgusvahepeal tulevad kuulajatelt mõned repliigid, siis aga itaallased jätkavad just samas vaimus. Edasi näeb autorite remark ette, et itaallasi tutvustatakse mad leenile, kes neid palub seltskonda jääda. Nad pannakse väikese lauakese äärde istuma, Jakostitatakse suur tort leiab soprani poolt kõige soojemat puhuri. Hoidu. Cleronia krahv lepivad kokku, et viimane tuleb näitlejatari Pariisi saatma. Siis aga koguneb seltskond Laroshi ümber ja hakkab talle peale käima, et ta avaldaks oma mad liini sünnipäevaks ette nähtud grandioosse programmi saladuse. Direktor ei saa vastu seista. Ees olevat suur vaatemäng kahes jaos. Esimeses osas on suursugune allegooria Pallas Ateenas sünd, kes pidavat sündivat Zeusi peast. Kuidas toimub, küsib krahv Larost, selgitab. Legendi järgi olnud seos metisega lapse sigitanud ja pärast seda tulevase ema alla neelanud. Oli viie, nendib, niiet neelab oma õrnalt armastatu alla nagu havipuraka. Ka cleron küsib, kas see toimus armastuse pärast. Ehk oli tal kõht tühi, arvab krahh. Flamaan mõtleb, et ehk hirmu pärast oma jumalikku abikaasa joulu ees Schweider vahendama kõrvalhüpete varjamiseks lisab cleron. Ja kui asja tõsiselt võtta. Flarus püüab selgitada ballazateeri, kuid Zeusi vaimule. Ps astub täies sõjarüüs Zeusi peast välja ja teda tervitavad koorid. Timpanid ning taldrikud annavad edasi universumi pustust. Siis algab suur naeruansambel Octit. Eriti lõbutsevad šamaani oli viie, aga eks igaüks aitab jõudumööda kaasa. La Rolfi naeruks tegemisele. Õnnetu direktor poriseb pealiskaudsed snoobid, nad irvitavad mütoloogia üle. Tänapäeva noortel pole mingit Augar, sest midagi ei ole neile püha. Kurvale tulevikule lähevad nad vastu. Ansamblisse lülituvad ka itaallaste hääled. Tenor muretseb, nad naeravad välja, ta tuju läheb halvaks ja ma kardan, et me oma Vanssidena kätte ei saa. Sopran arvad? Ma ju ütlesin sulle juba hommikul, et sa küsiksid seda enne siiasõitu. Tort on suurepärane, see lausa sulab keelel, võta ometi kaetaano. Tenor ta sööb ja joob. Ta joob ja sööb ära juuni palju hispaania veini. Okteti viimase osa lõppedes Marleen püüab asja veidigi leevendada. Koosolijad ei olevat professionaalid. Ehkla Rush räägivad teisest osast. Jaan Ross jätkabki, see on hierarhiline ja dramaatiline. Taago langemine, masinate ja masside liikumine, linn, tule meres, tõrvikud minu poolt konstrueeritud kiikuv kalleer, välgud ja paugud otse laval. Purjed, mis tuld võtavad. Tõusulaine ujutab sadama üle. Palee variseb kokku. Oliivieluga ja lõpuks suur ballett varemete otsas. Okteti teine pool on vaidlusansambel lamaani Olivier muutuvad lausa Kressiivseteks. Etendus, kus peaosadeklaratsioonidel möödunud sajandi vaimude välja kutsumine lilleks orkester, müristamise masin on etem. Graafiki lõbutseb Larosson puhtalt vahel. Tema ei sajus sõnagi suust, kuhu jääd tema löögivalmidus. Itaallaste mure kaduda ähvardava vansi pärast aina süveneb. Juba laulavad nad oma endist duetti muudetud sõnadega hinge, Vaako armsama asemel jäetakse hüvasti avansiga. Cleroon lohutab tüli pärast muretsevad Marleeini meeste tülides alati keegi võidab. Laroshi vastupanujõudu pole kerge murda. Ja tõepoolest, ansambli lõpetab Laroshi suurejooneline monoloog, milles ta hiilgavalt ühendab nii kaitsja kui ka prokuröri omadused. Oliviale viskab ta au silu värssidele siis, kui cleroon neid esitab. Sinu draamade lahjad tegevusega nõuab minu lavalist abis ja flamondile sinu graatsiline. Kammermuusika jäi leegilised, romansid Uivad salongis veedelda aga kirgede muusika, mida nõuab lava. See pole sul senini veel välja kunud. Mina teenin teatri igavesi, seadusi pieteeditundega kaitsema vana lootusrikkalt ootan uut, kus on tööd, mis kõnelevad rahva südamele. Tema hinge peegeldavad ainult kaamedesteedi näod vahivad mulle otsa, Pilavad vana, aga uut luua ei suuda. Loogia mulle inimlikke teoseid ja mad taganud neile uhke edu. Mis oleks teater minu taolisteta. Kord loete minu hauakirja siin puhkab Laros unustamatu ja surevad teatri direktor rõõmsate muusades, sõber, tõsise kunsti patroon, lava, isa, kunstiinimeste kaitseingel. Jumalad on teda armastanud inimesed imetlenud. Aamen. Klerrooni varia imetlast. Larus, sa oled suur narrus, sa oled monumentaalne itaalia sopran, aga ei suuda oma emotsioone enam vaos hoida ja hakkab valjusti nuuksuma. Marleen pöördub Olivia flamandi poole. Võtke taroshi sõnad südamesse, andke talle ülesanne, mida ta nõuab. Et tema kunst saaks teie kunsti teenida. Loogia ühine teos meie pidustuste jaoks. Graf aimab halba. Deeglib tao Peri. Cleroon võtab teatraalsetooni jumalanna harmoonia on meie juurde laskunud. Ühinege kunstid, tema vääriliseks Vastuvõtt. Äsjased vaidlejad võtavad selle tooni meelsasti üle ja deklareerivad kolmekesi. Unustagem lahkhelid, alustagem leplikult meilt oodatavat tööd graphanedas, vältimatu jõuab kohale. Ooper on mulle kaela vajumas, krahvinna selgitab cleroonile. Minu vend ei ole eriti musikaalne, ta eelistab kuulata triumfimarss ja näeb ooperi komponistist. Sõna mõrvarit. Vaimustunud Laroshi jagab juba nõuandeid aariale, tema õigused tähelepanu lauljaile, orkestri ei tohi liiga vali olla helilooja mürgelda. Kui end välja balletistseenides libreto autor, aga ärgu toogu primadonnad kohe tüki alguses, siis värsid olgu arusaadavad ja neid korrata tihti, siis on lootust, et neist ka aru saadakse. Ooperis süsi kaaluvad flamaania Olivia Ariadne ja tahvleid teemasid kusjuures orkestrist kõlavat viisikäigud Richard Straussi samanimeliste päritest. Laross ei jäta uuesti torkamata. Jälle nümfidia, karjused, jumalad ja kreeklased ise do äsja astusite mütoloogia vastu välja. Mina tean, ühte haaravat teemat, hüüab järsku kõikide üllatuseks krahh. Kirjeldage neid konflikte, mis meid haaravad. Kirjeldage endise tänase päeva sündmused, nii nagu menaadi üle elasime, muutkegi ooperiks. Mis roll kellelegi osaks langeb? Lars näeb ennast muidugi koomilise passina, kuid kardab, et kogu lugu ei muutu järsku ebadiskreetseks. Cleron teab ütelda, et ainult ebadiskreetse del teatritükkidel ongi edu. Rahunenult hakatakse laiali minema. Itaallastele lubablaross kohe homme avanssi. Krahv sõidab cleroni saata, tema oli viie, sosistab omaette priimale paroole kõigepealt sõnad. Flamaan samuti omaette. Priivala muusika. Kaheksa teenrid tulevad salongi korda seadma, arutades oma vaatevinklist äsjaseid sündmusi, nad leiavad. Maailm on narriks läinud, kõik mängivad diaatrit, meid nad ei peta, meie näeme kulisside taha, sealt paistavad kõik asjad teisiti. Krahh otsib kalanced seiklust, krahvinna on armunud, aga ise ei tea, kellesse. Orkestrist käivad läbi paljud varem kõlanud teemad. Teenrid on lahkunud ülemteenri ehmatuseks, ilmub kuskilt väike mehike, õige suure raamatuga kaenla all. Orgee Muge, lohutab ta hämmastunud ülemteenrit, kust peaksite teie mind tundma. Maapinnal liigume harva, elan nägematuna maa all. Mina näen teid aga hästi, vastab ülemteener. Salapärane tegelane, jätkab, olen ühe maagilise maailmanägematu valitseja, jahin aga magama ja nad unustasid musin. Selgub, et see on etteütleja, mis toob alles siis, kui ma kastis istunud, hakkab suurtiaatri ratas keerlema. Kui ma aga omaenese sosinal suikuma jään, siis muutun maas sündmuseks, näitlejad jäävad vakka ja publik ärkab. Ainult minu uni päästab mind unustuse hõlma vajumisest. Seekord aga mind unustati ja sellega tehti mulle liiga. Ülemteener lohutab seal kõikide valitsejate ühine saatus. Ja ta pakub, mis yotoopile kehakinnitus ning lubab teda tõllaga Pariisi saata. Niisiis, mis tuleb kõigepealt, kas helisõnateatri la või hoopiski etteütlemine? Lava on tükk aega tühi. Salongis on kuupaiste madleent, tuleb sisse. Järgmisel hommikul peab tulema, oli viie, et kuulda, kuidas lõpetada ooperit. Krahvinna võtab soneti käsikirja, laulab seda omaette harfiza. Siis pöördub ta oma peegelpildi poole, mida su süda ütleb, Marleen, ootan suvastust, miks teda ei tule? Kassai aitaks mulle leida ooperile lõppu. Ooperi lõpp, see ju tähendaks kas heli või sõna kas lamaani või Oliviee eelistamist. Ülemteener teatab, et õhtusöök on valmis. Madli naeratab oma peegelpildile. Lõppu ei ole. Ei saa anda eelistust ei sõnale ega helile. Ta teeb peegli reveransi ja lahkub. Mahedas test uuris, kõlab metsasarves signaal. Sellega lõppevad kapridža ja koguri Harztrausi ooperi loomit. Kui KrMS Kraustagi hiljem Richard Straussi ettepaneku kirjutada veel üks ooper, vastas viimane. Kas te tõesti usute, et kapridžile võiks veel midagi paremat järgneda? Kas pole? Seedes tuur minu teatrialase elutöö parimaks lõpuks? Testamenti saab teha ju ainult üks kord elus.