Nii sees istume suu suud vastu kumbki oma kännule ja räägime sellest, kes meie õnnetuses süüdi. Sa näed ju minu suhu vaadates sõnu, mida sa küll kuulda ei või ja näen imelik, et sa neid aga kuuled, mis arvad küll, see võiks naljakas olla, mõnikord mõni sõna kuulda. Kas sa võiksid mind selle juures aidata? Ei, seda ei võida, üleüldse mitte. Kui ollakse nägijad, kahetsetakse meid pimedaid, aga ma arvan, nad on meie kohta pimedamat kui meie ise. Ja ometi meie ei kahetse neid. Kas sa ei arva, et see näha nendele mõnikord ainult viletsus, eks ole? Ei, seda ei arva mitte kuulda ja ma arvan ühtelugu midagi kuulda ja kuulda. See ei meeldiks mulle üleüldse väga. Ja kord seda tundmatut kuulda nii selgemaks arusaamiseks proovida seda naljakat asja, mida sa hääleks nimetad ja mis igal pool pidavat olema igal pool sind taga ajama kordne näha. See veel vähekese läheks, aga alati. Ei. Ma hakkan natuke aru saama. Nii, analoogiliselt eel otsustades aprioorne, nagu öeldakse ütleme, hääl ja Sa tahad teda näha. Ja mina, ma tahaks kuulda seda tüütavat valgust ainult korraks, kuigi, sest see hulk värve varjusid, virvendus ja muid on mind tõesti ära hirmutanud. Ma ei võiks kaua kuulda seda sinu näha. Saan aru, kuhu su jutt viib, ka mina ei võiks kaua näha seda sinu kuulda. Sa arvad, et see näha on minu kuulda ka ühtemoodi nii minu suust võtsid sõna, sa otsustasid A priori. Ma panen ette nüüd katset teha tee jälile, jõuda a posteriori, pluss sellega ei saa meie kunagi toime. Miks meie räägime kumbki ise keelt. Ja selle seiga vanimegi lähtekohaks. Katsume üksteisele ära seletada üksikute sõnade tähendust. Ütleme, roheline. Saad sa sellest aru? Tead, mis on roheline? Ei seleta, mis seal rohi, puulehed. Ehk vaat mis. Siin on kaks klaasitükki, üks valge, teine roheline. Tunned vahet nende vahel? Hiina on, nüüd saan aru, tahad minule lihtsalt naerda? Need kaks klaasitükki on täitsa ühesugused ühteviisi siledad, ühteviisi külmad, ühteviisi maitseta, ühteviisi lõhnata ja helisevad ka ühtemoodi. Helisevad seon, hääl, hääl ei või olla, vaata uuesti, kuulen ju, ega ma kurt pole, midagi sai, näe, oled tõesti päris pine, nad ei või täitsa ühtemoodi olla. Siis ei ole meil siiski kokkupuutepunkte, kui neil ühtemoodi hääl on. On ja tead mis? Ma sain hiljuti valeraha, mis täitsa õige, sarnane ja ainult teisest kõlisemise läbi võib ära tunda. Ma annan sulle kaks raha. Ühe õige teise vale saab näha, kas tunned ära, kumb valeraha Eheim, oarmas saarlased, ristet masent petsin ja tahtsid vorst vorsti vastu tasuda. Need rahad lähevad täitsa ühte ühesuurused ühepaksused ühe kirjaga. Ühesugused kõvad üks värv, ühesõnaga üks miss üks, aga kõlin doosi ja kuulad, kas kuulsid, mis asja? Praad viskasid kännu peal, no ja siis. Ja seal ongi nad praegu, aga viskamise juures mitte midagi iseäralikku. No siis ei jõua meie mingile ühisel otsusel, miks on asju, milles mina vahet oskan teha, aga sina mitte. Ja ümberpöördult meie isa vahel üksteisest lihtsalt aru nagu Paabeli torni tegijad, aga otsustada, võime sellegipärast, mis asja? Et minul midagi puudub, mis sinul aitab nende kahe raha vahel vahet teha ja sinul see puudub, millega mina ära tunnen, et kahest ühesugusest klaasitükist üks on roheline, teine valge. Sa otsustad, nii et ma peaaegu arvama pean, et saab. Kuule, Sul võib tõsi olla. Ma kuulen seda, mis sa siis kuuled, kui seal midagi ei kuule. See on vaikus. Nõnda siis. Esimene ühine kokkupuutepunkt on leitud. Ka mina kuulen vaikust ja mulle meeldib vaikus, kust kuulata? See on midagi salapärast. On nagu viibiks kusagil suures suures templis ja kui ma siis silmad üles tõstan, näib mulle, nagu võiksin ma peaaegu näha seda suurt ja igavest. Sa tuletad meeldetunnet, mis mind valdab, kui silmad kinni pigistan ja ainult pimedust vaatan kamina, võin pimedust näha, see oleks teine ühine kokkupuutepunkt. Aga olgu, ma jätkan. Minagi tunnen enesetemplis olevat ja arvan ka peaaegu kuulvat. Kui vaikne tuul kõrvadesse puhub kuulvat inglitiivale Vidult nende laulu igavese trooni ees. Aga ka see võib ainult illusioon olla. Ja muidugi, sest sa oled ju sündinud kurt, see pole miski tõendus. Kui me aga usuksime, jah, kui me usuksime. Aga kas need õnnelikud, kes korraga näha ja kuulda võivad, siis kõik nii kangesti usuvad Sanaid nende peale kade olevat? Ei, mitte sugugi. Alati näha ja näha, mis biilse võiks olla või alati kuulda. Luba mul ses asjas ise arvamisel olla hea meelega sest ma leian enese selles asjas sinust häädüki edenenuma olevat. Eks ole kuulnud nägijaid, ütlevad ma ei või ma ei taha seda näha ja olen näinud neidsamu kuulajaid ütlevat ega sellest midagi kuulnud. Seal on sul õigus, olen isegi kade olnud sinu pääle, kui sind liis läheduses sõimati ja sa kõikumata rahuga seisid, sest et sa seda kuulda ei võinud nagu mina sinu pääle, kui sinu ees kõiksugu näomoonutusi ja vigurid tehti ja sina rahulikuks jäid, sest sa ei võinud ju seda näha. Aga tundud olema seda siiski kaminaga, mina ja naersid ja naersin, naersin selle üle, et nad mind vaest armetud santi kartsid ja mulle näo, et ei julgenud tulla ka mina naersin, aga mu süda nuttis sees, asjatamaksid sedaviisi alatute toorust enda kätte. Ja mu süda lutis nende pärast. Minule see ju midagi teha ei võinud. Ma ei näinud ju nende arvates ja kes teise puudust oma kasuks tarvitab, on siiski nõrgem. Põhimõtteliselt nõrgem. Aga olgu, meie leidsime äsja kaks kokkupuutepunkti, sinu poolt pimedus, minu poolt vaikus. Huvitav oleks teada, kas nende punktide vahel, kui nad mitte ühte ei lange, neil ka ühtlasi jooni pole? Ei, ma arvan nii. Pimeduse ja vaikusejooned lõikavad üksteisest risti läbi. Mina lugesin kokkupuutepunkti pimeduse joone pääl olevaks, sina jälle võikuse joone peal, aga ometi on see üks ja seesama punkt, mis oma nime sellest saab, missugusel joonel meie teda otsime, saad aru, mis ma ütelda tahan? Aiman pisut. Muidugi, see pole ikkagi see, aga ma arvan, seda ei ütle need kuuljad, nägijad oma teravate keeltega ka välja. Hagomite liigigi. No ja mis ma pidin ütlema? Ma ei saa aru, mis meil õieti veel puudub. Mis on see meie arvatav õnnetus, et mina ei näe, kui hästi see mulle ka ei näita ja sina ei kuule, kui palju ma sulle ka ei kuuluta, meie ei saa üksteisele seda selgesti avaldada, mis meist kumbki ise tunneb, saavad seda siis need, kes nii rikkad nii pillavalt toredus taga ajavad, et korraga näevad ja kuulevad, saavad siis nemad seda ei tea. Ei, mul kuuldub sinu toonist, paistab sinu sõnadest, et sina nendeta, häälekaadee võid olla vaevalt. Niisugust arusaamist nagu meil üksteisest ja ka nendest on, ei leita nende juures ilmaski. See on tõsine sõna. Aga ma kuulsin klõbinat, see on roheline sisalik. Ma püüdsin ta kinni. Ja ma näen, ütlen meelega, näen. Tead mis? Mul näib nagu võiksin ma sinu silmadega näha ja mina sinu kõrvadega kuulda, aga ometi ei ole see mitte see. Ei, see ta küll ei ole. Meil on kahe peale vest ja kahe peale vest, kui üks ajab selgelt, teine on ilma ja Tennaanilma. Ah, kui ma omad kõrvad sulle võiksin anda ja mina sulle silmad seda ei teeks, nemad mitte ei, seda nad ei teeks küll. Kui nemad minule pimedad oleksid, pakuksid sinuga silmi vahetada, või kui kurdid minuna sinuga kõrvu ja siis jätaks mina sinus siia maa Emminasinu. Et tead, mis, jah, tean, mida siis, et sa juba oma mulle pakutud kõrvu kahetsed, lõbusa omi silmi, sest siis oleksime nemad just nemad ja teeksime, kui nemad ja teeksime, kui nemad, mina ei kuuleks enam su hädakisa ja mina ei näeks su viletsust nähes ei näeks, kuuldes ei kuuleks, ei näeks ega kuuleks. Ja kui me üksteisele saaksime anda valgust või kuulmist ei teeks meie seda siiski veel. Seda meie küll ei teeks. Teadsa. Maa pole kade nende pääle, nad vaesekesed arvavad, et nad kuulevad, aga oi, kuule siiski arvavad nägevat. Aga ei näe, Essiski, kuuled krõbinat ja ma näen rohelist sisalikku. Tema kuuleb ja näeb, aga ei kuule ja ei näe. See on surma ja surmamadu, võttis ta kinni ja neelas ta alla. Nii vanemad inimesed, nad kuulevad ja näevad kõike. Aga ei kuule ja ei näe ühte sansourma. Sisalik napsas kärbsemadu, napsas sisaliku siil, sööb, maorebane, sööb siili. Tapab rebase ja kord tuleb järka kütile ja kütt langeb ja kõik langeb. Ja maa tardub ja päik hangub. Et kuuleks kurt, kui hüütakse nime, et näeks armsaid selgest.