Aga ma olen vestelnud sellel teemal ka Eesti raadiotoimetaja Mari Tarandiga, see nimi ütleb teile. Ja et temaga saaks nagu kokkuleppele, et võib-olla keele kõrva pakkuda, seda ma tean alati inimestega pikema intervjuu, aga mõte on välja selle küsimuse fiktsiooni kohta. Nii, nii Margus Saare temist Irel intervjuus, kui nende kohalike inimestega. Nii, äkki on midagi arusaamatut, siis küsige, ma olen natuke närvis. Ei ole vist põhjust, jah, ma saan aru, nii, ma küsin kohe helitehniku käest, et ma ütlen teile kohe, et minul ei ole kunagi küsimusi paberist. Tänase päeva käisin ma kõika käsikäes Eesti naise selle eelmise jaanuarikuu numbriga. Tahtsin veel niipalju ütelda, et ta rohkem ikkagi. Noh nii ei ole ju põhjust küll, ei ole, jah. Nii, Madison valmis. Tere õhtust, Eesti Draamateatri näitleja Ita Ever. Erinevatest. No siin Võrus on praegu küll karge talveilma, kuidas on mustamäel? Nii nii, me alustame siis oma intervjuud. Ita Ever, Öelge, palun. Mida teie jaoks tähendab sõna diktor? See on nii keeruline küsimusega. Diktor tähendab minu jaoks ennekõike seda et ma kuulan või vaatan inimest, kes on võimeline rääkima korrektset eesti keelt korraliku hääldusega kes on võimeline hääldama võõrsõnu korrektselt sest minu teada on diktoritel olemas ka vastavat sõnaraamatut, kust on. Näiteks meie mängime Draamateatris ühte Eduard hoolbi tüki, mille nimi on kolm pikka naist ja ma kuulsin oma hämmelduseks televisiooni ürit ütlemas, et täna õhtul Eesti Draamateatris mängitakse Edward Albe kolme pikka naist. Kirjanduse suurnimedega ma mõtlen sealjuures ka muidu keedor toolbit. No vot, nii et, et see on niisugune asi, mis sageli riivab kõrva. Et, et eesti keelt enam ju eriti korrektselt ei räägita, äkki vaadake, kui te liigute ühiskondlikus transpordis või või kuulate inimeste vestlusi, ütleme kusagil turul või või niisukeses ühiskondlikus kaubandusvõrgus, siis. See ju kipub nii hirmsasti domineerima, aga ma olen alati mõelnud seda, et võib-olla ma olen juba liiga vana. Ja, ja lihtsalt mul on, nõuan liiga palju, sest pole tõesti praegune aeg on selles mõttes natukene noh, niisugune lõdvem ja ja lubab enamat. Nii et vaat niisugune oleks vast minu niisugune vastus. Ma ei usu, et vana, aga asi on lihtsalt selles, et keerd väänatakse liik liiga palju, see on minu isiklik arvamus. Ja mul on väga kahju, et ilus eesti keel hakkab kaduma, teate, kui ma, mul ei ole autot ja ma sõidan ühiskondlikus transpordis ja kui ma kuulen nende selja taga istumas noori vaatan, nad on niisugused keskkooli õpilased, kas viimases viimases klassis ja niisugust lohakad inetut eesti keelt räägitakse, siis minu kõrvas riivab ja mul on kuidagi väga sügavalt kahju. Nii lähme edasi, SÕNA diktsioon, öelge, kui tähtis on, ütleme, tulevat tulevastel tööotsijatel, see, ma ei mõtle neid inimesi, kes lähevad tulevikus õppima näitlejaks. Ma ei mõtle neid inimesi, kes lähevad tööle televisiooni, raadiosse, see on ju loomulik, et nad peavad oskama perfektselt eesti keelt. Aga mõtlen neid inimesi, inimesi, kes lähevad näiteks pangad, Helleriks või müüakse õppima. Ilmselt on ka neil see väga oluline. Kui mitte tänasel päeval, siis kindlasti tulevikus. Kahtlemata ma ei ole selle kontingendiga üldse kompetentne ainult niipalju kui mu lihtsalt niisugused asjaajamised seda nõuavad. Aga no ma kujutan ette, et teenindussfääris peaks olema perfektne eesti keel, loomulikult. Aga kui te lähete näiteks Mustamäemarketisse, tähendab sellesse kauplusesse, ostate kilo vorsti. Nii kui näiteks, kuidas ma nüüd ütlen? Te, teete seda nagu Ita Ever? Ei tee nagu harilik inimene, te mõned müüjad ütlevad, issand jumal, Ita Ever ostis minu käest vorsti. Ta ütles seda nagu polkovniku lesk, aga teed? Üks minu endine kolleeg on väitnud, et diktsiooniga sünnitakse siia ilma ja diktsiooniga lahkutakse silmast. Kas te olete päri minuga? Ma ei saa sellest küsimusest, palju sellest eru tähendab modifikatsiooniga ilmutakse ja minna. Tähendab tullakse tähendab nagu emapiimaga, et me ei ole süüdi, et selline hääl on selles mõttes. Ei, no ega häält ei saa teha Källikenega CD puutute, diktsiooni ja hääle on inimesel kõik kõrge või madal või keskmine register, see ju ei määra midagi. Ma mõtlen siin hääletämbrid, õigemini sinna ei ole midagi. Igalühel on erinev hääl, et ta ütles, et fitsioonivaitsema natuke möödu, vabanda, ei ole midagi. Aga, aga. Tsoonist me ju nagu rääkisime need hääletämbri suhtes, mul on päris ükskõik, kas keegi räägib madalalt või kõrgelt või. Aga ütleme, raadios uudiseid kuulates, ega seda alti küll ei taha, sealt vist vä? Vaadake, mina olen üldse aldis madalatele häältele. Natukene kipun minema niisuguseks närviliseks, kui väga kõrgetes toonides räägitakse, nii et mul on väga sümpaatne, kui madala häälega räägitakse. Bariton meeldib teile ja nagu hea meel. Selleks lähme edasi, kaunis eesti keel on veel palju või ei ole palju? Paiule. Ma ei saanud aru, ma teen veel palju küsimusi. Ole tahan ütelda veel, et kauni eesti keele kohta üks küsimus ja siis läheme kolme kalmistuklubi peale üle. Nii kaunis eesti keel just tänasel päeval kultuuriministeerium teatas, et kutsub kokku sellise suure konverentsi, kus siis arutatakse seda Eesti televisiooni, Eesti Raadio saatust, noh, suured ärihaid tahavad erastada, aga mulle tundub, et ma ei kujuta ette näiteks kumu keeran õhtul kell üheksa lahti Eesti televisiooni kanali ja ma ei näe seal Marite kallas mad Urmas Liivi, Margus Saart. Seal hakkab diskor uudiseid lugemas, oli kohutav. No minu meelest lubamatu lausa ei ole, kohutas lubamatu. Minu meelest küll see on minu arvamine. Ja nii vahetame teemat. Täna olen mina Võrus, teie olete Tallinnas, aga ka pühapäeval olete teie Võrus ja kultuurimajas Kannel. Kalmistu klubiga, millest tükk räägib? On kolm naist, kes on niisugune keskmine üle selle generatsiooni naised, kes on kaotanud oma mehed. No ja otsustavad siis nüüd ühel pöördelisele momendil elus nagu edasi minna ja leida endale nagu. Natukene võib-olla niisugune kohati natuke sentimentaalne, kohati natukene humoorikas niisugune järelemõtlemist pakkuv lugu, igatahes, kui me oleme sõitnud temaga niimoodi väljaspool Tallinna linna siis niisugused järelkajad või keegi, kes on tulnud lava taha rääkima ütlevad, et oh nii kena, nii kaunis, nii-nii hea tükk selles mõttes, et noh, teema või probleem on niisugune, mis, mis on sobilik mumeelest. Peaaegu, et igale generatsioonile, noh, mitte päris lastele, aga, aga kusagilt niimoodi ütleme 25.-st eluaastast võib-olla küll. Nii suur aitäh selle intervjuu eest ja pühapäevaks ja järgnevaks järgnevateks etendusteks okas kurku teile. Jaa, aga pidage pöialt, ütleme pärale jõuame, see on õudne sõit. Me sõidame neli tundi. Siis tuleme bussist paistetavate jalgadega maha ja hakkame mängima kolm tundi ja siis sõidame neli tundi tagasi. Selge aitäh teile. Ma võtan teie nõudmised arvesse ja kuna ma olen kultuurimajas Kannel, teeme seda lindistusi, siis oma päev räägin sellest kultuurimaja direktori Heiki Keldiga. Aitäh veel kord ja ilusat õhtut sinna mustamäele.