Laulmine ei ole minu jaoks mitte ajaviide või meelelahutus vaid minu püha ülesanne elus. Tema hääles peitus tema kuulsus ja ka tema traagika. Ühelt poolt miljonite vaimustus ahvatlevad pakkumised teiselt poolt igatses oma sünnimaa järele. Ja üks ei asenda teist. Oma elu. Viimased 16 aastat saatis Soodolfeli appin mööda võõrsilt. Kuid oma hingelt oma südamed ukselt jäida oma kodumaa külge. Tema Prantsusmaal. Välja antud passis Saliaapini elas Pariisis seisis kodakondsuse järel venelane, mitte immigrant. See oli ainulaadne erand välismaalase suhtes. Fjodor Soljaapin oli nii elus kui ka laval uhke oma rahvusele. Ma olen käinud peaministril Oli salongis ja orkestri liikmete korterites olen joonud vahuveini saatkondades ja porterit koos teatripuuseppadega. Uskuge, ma ei räägi seda mitte selleks, et imetleda Fjodor Shaljaapinit, kes Kaasani kingsepatöökojast sattus aristokraatlik kesse salongides? Uskuge, asja tuum ei ole mitte selles. Asja tuum on selles, et ma olen selle maa poeg, mida on rõhutud ja piinatud, kuid mis vaatamata oma raskele saatusele on loonud ülla kunsti, mis on vajalik kogu maailmale, mida mõistavad kõik inimesed maa peal. Tere, paneel ja maakleri Menetleda aga. Aga? A. A. A. A A. A. O. Võrra. A ja. O. Mis siis tegi Shaljaapinist Shaljateni? Sellisel natuuri juures ei saa sellele paari lausega vastata. Kahtlemata oli loodus Omalt poolt talle palju kaasa andnud, nii muusikaalses mõttes kui ka isikulises mõttes. Laulian sageli toonitanud, et kui paljud andekad inimesed on hukkunud ja hukkuvad kuna neil ei jätku jõudu võitlusvaimu vahel ka ülbust eluraskuste nürimeelsuse ületamiseks. Ise toonitas ta alati, vabandage, lütseumis, ma ei ole õppinud. Kuvernant pole mul olnud. Olen emotsionaalne inimene. Ta kannatas kunsti pärast. Ta tahtis tulemust, ei tahtnud, et kunsti võetakse, tehtaks ametlikult. Need mälestuste killud pärinevad Theodor soli hapni tütrelt esimesest abielust Irina Fjodor Annalt. Üldse sündis kahest abielust üheks last. Neist tuntumad on esimesest abielust veel Lydia kui New Yorgi konservatooriumi professor ja Boriss. Kui kunstnik Irina Fjodorovna sündis 1900. aastal oli draamanäitleja praegune nimi Shaljaapina paksejeva elab Moskvas. Pin töötas omamoodi. Sellise ei olnud süstemaatilisus. Ta ammutas väga palju ümbritsevast elust, kokkupuudetest, inimestega. Tal oli kunstnikukätt oma Krimmittegi teise kuid väga palju aitas selleks kaasa läbikäimine kunstnikega. Kõik kohtumised rikastasid teda. Vaatamata nooruse kergemeelsusele, vaatamata lõbujanule ja laisale mõnutundele pärast sõpradega veedetud muretut piduõhtut, kus oli voolanud ohtrasti viina ja vahuveini. Vaatamata sellele kõigele täitis mu hinge aus rahutus. Kui asi puutus töösse ja mandusin jäägitult tööle osa kallal. Otsustavalt ja rangelt, olin ma oma töötamismeetodist välja lülitanud vene inimesel laustava lootuse ehk õnnestub peale. Ma lootsin ainult teadlikule loomingulisele tööle. Ma ei usu üldse, et anne üksi ilma visa tööta suudaksime teha. Ilma tööta hääbub ka kõige suurem talent nagu kaob kõrbes allikas, suutmata rajada teed läbi liiva. Järgides häid eeskujusid, jätkasin ma pärast elu, millest ka kõige kindlam noor inimene võis peapöörituse saada töötamist ja õppisin kellelt iganes sai. Ilm on. Ta ütles, hääl pole ooperilauljale veel kaugeltki kõik võib omada head häält, aga mitte olla hea näitleja. Alati ärritab seal Jaapanit, kui rõhutati, et tal on hääl, mis paneb aknad värisema. Ma ei ole mingi Jeeriko pasun. Ma tahan, et inimeste südamed väriseksid, kui nad kuulevad minu laulu. Publik saalis ja temast lavale hoovav kaasaelamine lihvib kuju alatasa ja väsimatult. Näitleja tunneb end laval hästi ja vabana ainult siis, kui ta teab, et vaataja elab temaga kaasa. Selleks, et vaataja näitlejaga kaasa läheks, ei piisa ainult andest. Selleks on vajab praktikat ja kogemusi, mida võib saavutada ainult pikki aastaid kestnud tööga. Ükskord jõuab kätte hetk, kui tunned, et kuju on valmis. Sellist näitlejat võrdleksin malaskuriga tiirul, kes tabas nii hästi. Märked kelluke võpatas ja hakkas helisema. Kui tabamus oleks ühe millimeetri võrra vähem oleks tulemus ikkagi hea. Kuid kelluke poleks helisenud. Nii on iga osaga ei ole kerge saavutada, et kelluke hakkaks helisema. Tihti õige tihti eksled üsna eesmärgi lähedal. Ainult üks millimeeter jääb puudu. Kuid ikkagi jääb puudu. Kummaline. Ühel hetkel tunnen, et kelluke heliseb. Aga 100-l hetkel ma teda ei kuule. Kuid mitte see helin ei ole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on võime kuulda, kas kelluke heliseb või mitte. See on täpselt sama, kui mu kuulajal jooksevad sipelgad üle selja, nagu mulle mõnikord on öeldud. Uskuge, ma tunnen neid sipelgaid tema seljal. Ma tean, et tal sipelgad üle selja jooksevad. Kuidas ma seda tean, seda ma seletada ei oska. See on teisel pool piiri. Kaarega. Ma. A'la. Kooreavad. A. No ega. Saljapine võimete tipp langes aega, mil heliplaat tegi alles oma esimesi samme läbi kahina ja kuidagi kokkusurutuna jõuab laulja hääl aastakümnete tagant meieni. Aga kuidas oli Saliaati ehedalt? Ei nooli, on üks neid õnnelikke, kellel on õnnestunud salli hapninud kuulata, näha kõigepealt kontserdil Berliinis. 1000 937. aasta aprillis Berliinis ma lõin hommikul lee lahti ja lähen tagaküljel kurdused Laaping, kontsert mahi saalis, ruttu riidesse ja otsemat teed. Piletisappa Ma ilmatu hulk rahvast sinna kokku, hääled olid 25, riigimarka maksis pileti küllaltki kallis, tol ajal. Aga muidugi kaitse ainult kord elus, ekraan mitmendas reas teistest kontserdi kolmteistkümnendas reas. Üsna hea oli näha teda. Ta tuli natukene vanameelik rünnakuga, natukene kühmus, selg oli ka kuskil siiski. Aga hääl oli tal võrdlemisi raske veel. Imestamisväärt, isegi. Mis programmis oli peamiselt vene rahvalaulud ja palju Rahmaninovi, muuseas, kid targaskit, ühesõnaga kõik see tema paremikust vistega plaadis, sul on nii palju, kui mina tean, lugenud olen, tema ooperirepertuaar näiteks on väga väikene, 13. osa, ainult muidugi kapitaalosad ta seal laulis episoodi tosina kutsu, nii ka seal ja niuksed, väiksed osakesi, tema hääl, bassihääl jooni olemas olnud. Ja isegi ma ütleksin, kadunud Benno Hanseni tämber oli mujal mahlakam, kui see läheb minema kõige rohkem tundus olevat talle sobiva muna just vene rahvalaul, aga mõned on väga tuntud numbrid, nagu Schumanni kaskadööri. Siis muuseas, kirbulaul, millega ta alustas kontserdi. Siis tean, kas see on rahvalaul, topeedyerskoi. Konverentsi ei olnud, oli põram. Kui ta midagi muutis, lasi klaverisaatja, oli tal kaasas panustada, üles tõusta, ütelda, et ta muudab kava ise ei teadnud, mida sa ei rääkinud, kordas ta laule. Vähe. Aga siiski mõned ja kui kordan, kordan ainult Anis lisapalu vene rahvalauludest. No ju See. No mu. Tulla sööma. Lauldezda nagu joonistas kuju välja. Sõnadele ja fraasidele omistas ta suure tähtsuse. Tema kreedo oli sõna sõna ei tohi unustada. See oli Pariisis grandobraas. 1908. aastal vene ooperitrupp valmistus Boriss kodunoovi etenduseks. Peaproovil oli palju kuulajaid. Kui too häda mingitel asjaoludel ei saadud mõningaid dekoratsioone üles panna, puudus osa kostüüme. Ma vihastasin ja ütlesin. Kui teil pole valmis dekoratsioonid ja kostüümid, siis pole ka mina valmis. May, pane krimmi peale, ei pane kostüümi selga ja tulen proovile. Pintsakus. Ma poleks märganudki, kuivõrd loomulik oli mu kõnelus lastega ja mu monoloog. Kui mitte hetkel, millal tõusin toolilt ja ainiti nurka vahtides, ütlesin, mis on seal nurgas. Pulviirestub Poleks saalist kostnud hirmsat müra, mis mind hämmastas. Piilusin silmanurgast saali poole, et teada saada, mis seal sünnib ja mis ma nägin. Vaatajad olid tõusnud püsti, mõni oli isegi toolile roninud, kõik vahtisid nurka, et näha, mida ma olin seal näinud. Neile jäi mulje, et ma seal tõepoolest midagi näen. Ma laulsin vene keeles, keelt nad ei mõistnud, aga minu pilgus tundsid nad, et miski mind väga kohutas. Ei Nuuli jätkab oma mälestusi Boris kodunovi etendust Shaljaapaniga peaosas, nägida Prahas. Et kui ma läksin hotellist omale võtma, siis uksehoidja sõitsin, siis oli tol ajal vist läänes kombeks niimoodi, et mida te surute, kas sobite piletid jalgpallurist, selle mänginud Barcelona Español ja meie Sparta solite Saläpini etendusele mitteärilistel ehtsas, nii mitmel krundil? Ma ütlesin, andke mõlemad mulle, ma olen jalgpallimatši vaatama jäänud õhtude hoopis seda, kui meie oleme harjunud. Varysgonoomis Pariisis nägema rohkem tsaari siis selle äpi juures tulles, seega isa joon ka tugevasti väljapeetud ja lõpus ta laulis selle surmaagoonia nii välja, kui see üldse nii-ütelda võiks. Jäin võib-olla niisugune mulje, et see mees kohe, kui ta praegu sulle siis järgmine sekundis on surnud ja oligi nii. Sellepärast jäigi mulje, nii suur see viimane fraas jääd särvessiook, ta tõusis püsti troonilt rebis siis oma särgi kaelust lõhti hinge puuseld avades tooni ülemise noodi kuni valge noodini ja siis langes täies pikkuses maha. Isegi Salisi jättiski köhi läbikest ta ära ei löönud. Mulje oli vapustav. Armastas, kuid ei hellitanud, liialt puudust ei tundnud, kuid ei mäleta ka arutut raiskamist. Ta ütles, et raha on vaja teenida. Te peate teadma, mis on. Töötööd tuleb austada. Kodus lauldi tihti, sageli kõlasid vene rahvalaulud. Külalistest meie majas puudust ei tuntud. Parimaks puhkuseks oli talle kalapüük. Kas vene hapukapsasuppi hea ribitükiga armastas pelmeene? Enne etendusse ei, kodus vähe. Pärast etendust läks aega koos sõpradega restorani. Tooni värvingute suur meisterlikkus, Temai broneerinud oma vokaalid kiriku seisusega, endises kontserdil, ega siis ka mitte Prahas nähtud, Boris knowledge, seal. Ka üks eriline nüanss olemas, mida ma vähe kuulnud olen. Ehk kui tehakse, tehakse väga halvasti Saliaapilaski kõverak. Kuidas teil keetilisele kõne häälik? Nii ütleme kolme sõna siilidest, sõnas ta, keskmisel silbil laskus korraga üks paar tooni allapoole ja enam ei pidanud seal Rootsi välja, vaid tuli kõne, häälik. Ja siis järgneval silgeldumise uuesti ülesse, et seesamamoodi jätkata. See mõjus eriti vägal traagilistel üsna võrdne Pisaldada katseks temal laudadel kaldu ja tuli sihukene Tšeljabinski kloaak. Omal ajal vaieldi, kas tema on deklameerib laulja või laulja deklaator. Vot mina ütleks nende mullide kohta puhtal kujul vokalist. Šadiaapin unistusel ei olnud antud täide minna. Ta soovis rajada oma vene teatrit, kus võiks oma kogemusi edasi anda. Ta soovis ehitada mingi kunstitempli Musta mere äärde Puškini kaljule. Puškin oli ta jumalus. Saljabiline oli isegi plaan Puškini laval mängida. Valmis uue proloogi libreto PRIA-le kojaks, kus isoleeco kuju kaudu oleks välja toodud Puškini iseloomujooni. Kuid kõik need kavatsused jäid realiseerimata. Kui välismaal tehti seal Jaapanile ettepanek oma teatri rajamiseks vastas ta veidi nukrasümboolikaga. Aga kust võtta selleks Puškini kaljut? Juured olid ja jäid kodumulda. Ning Soodor seal Jaapani, seda 12. aprillil 1938. aastal Pariisis viimased uksed tegi, sosistasid ta huuled. Kus ma olen? Kas Vene teatris? Niikuinii. Pean ütlema, mu elu on olnud raske. Aga ilus. Ma olen tundnud suurt õnne tänu kunstile, mida ma palavalt armastan. Armastus on alati õnn, mida me ka ei armastaks. Kuid armastus kunsti vastu on suurim õnn meie elus. Saliaapin seal midagi suurt vaimustavat ja vene pärast. Temas on ühinenud kõik hea ja andekas. Mis on vene rahvas? Maksim Gorki?