Eelmisest kohtumisest ene tipa telgiga on möödunud peaaegu kuu. Nagu tookord lubatud, sai meie uus kohtumine temaga jälle teoks. Enne aga, kui täna vestluseks läheb, ehk väike meenutus ühe muusikapala näol pisut kaugemast minevikust. See oli pala, kui ma ei eksi, siis teie esimesest filmimuusikast. Täpselt õige ja kui ma ei eksi, isegi seda mängi Saabid, seeder ja isegi siinsamas selles majas, kus me praegu teiega vestleme, see oli tookordses raadioteatris, aga, ja ühtlasi mulle meenuvad veel mõningat huvitavad momendid. See oli nimelt muusika filmile vallatud kurvid. Kusjuures sellest pärast sai esimene panoraamfilm, mis kandis juba pealkirja ohtlikud kurvid. Ja eks see filmimuusika kirjutamine üldse lindistamine oligi teatud määral ohtlik. Sest nagu teada, Me koondasime kahte orkestrit, ühte, nimelt Estonia teatri orkestri, Eesti raadio, sümfooniaorkestri, keelpilli mängijaid, ühesõnaga kõik keelpilli mängijaid, mis meil üldse Tallinna linnas olid. Me lindistasime tookordsel Toompeal kirikus, kuna seal akustika oli selline, et stereovõtete jaoks sobis kõige paremini ja maise juhatasin seda orkestrit, nii et mul oli päris põnev vaadata siis ülevalt allapoole senat istuvate mängijate poole. Aga kui palju neid võis kokku olla? Kui sellele veel juurde lisada Emil Laansoo rütmimängijad vibrofoni ja siis leste arhia kaunistavad pildid, mis annavad ilusaid orkestri värve, siis oligi see nii-öelda päris suur koosseis. On need ja need juba noh, sellest on oma ligi 20 aastat on juba möödunud. See oli mul esimeseks proovikiviks filmimuusika näol, pärast sellele lisandusid väiksemaga Pariidiga filmid nagu näitleja Joller, kus peaosas oli Voldemar Panso ja mõningad väiksed filmid, aga no alguses oli tehtud. Kas teil täna on meie kuule pakkuda ka midagi oma kõige värskemast loomingust selles valdkonnas? Filmimuusika valdkonnas ma hea meelega pakuksin kuulajatele äsja televisioonis linastunud kinofilmid, mul on levi. Nagu on teada, see film esietendus Eesti televisioonis hiljuti ja ma usun, et sisu pole vahelist ümber jutustada. Võib arvata, et nii mõnigi inimene on seda näinud. Aga muusika puhul olgu öeldud, et tuli peaaegu aasta aega kõvasti tööd teha kuna, nagu on teada, meie peaosaline ei olnud mitte tavaline näitleja, vaid oli lõvi. Ja mul tuli isegi selle lõviga tutvust teha. Nimelt siirdusin filmiplatsile ja filmivõtted toimusid tol korral Krimmis Sudaki linnas, seal, kus veel sellised niisugused huvitavat arhitektuuriliselt mälestusväärtused ja ja kogu see tegevus algaski põhiliselt KrMS need ainult paviljoni võteteni, mõningat, mis olid seotud tsirkuseplatsiga. Need olid siis teostatud linnas, aga põhiliselt kogu aeg looduses. Üks filmi peategelastest on ju lõvi ja võib arvata, et mitte otse loodusest ekraanile sattunud. Täiesti õige, see lõvi on muidu verberovi perekonna poolt võetud väiksena Loomaaiast, ta oli väga haiglane ja berberov ravis ta terveks, nii ta jäigi koduseks olnud päris nagu koduloom praegu. Kui me meenutame nüüd seda episoodi, kui ma esmakordselt tulin sinna hoovi hoov oli siis nende moodi organiseeritud, kus lõvi päästnud välja. Ja siis, kui ma sinna sisenesin, siis oli küll niisugune tunne, et dealike hirm tuli peale sest suur loom. Ja teiseks ma pidin siiski kuidagi päris ametlikult temaga tutvuma, tähendab kätt suruma jutumärkides, aga ma siis puudutasin teda saba otsast kinni ja see oligi kõikjal läbi. Vaatas siis niisuguse toreda näoga, nüüd võikski öelda näoga sest silmad näitasid ühesõnaga seda, et tal on kõva kuumus ja tõepoolest oli kraadiklaas ligi 40, nii et selles palavuses level oli tõepoolest vist kõige vähem tegemist minuga. Ja ta oli üsna rahulik ja sõbralik ja aga siiski mul jäi selline mulje, et noh, natuke lüürikat ka sees, vaatamata sellele kurvale näoilmele, missid levile oli siiski ma leidsin temas ka niisuguseid noodigisse, mis mul oli vaja selleks, et meenutada pärast tema välimust. Ja sellest teha ka muusikat. No ma hea meelega tahaksin näidata seda nii-öelda muusikat, mis võib-olla ongi peamotiiviks filmis. See on üks Palamis, kannab niisugust, noh, ütleme alapealkirja akvarellid kus on iseloomustatud lõvi esmakordne. Metsa, kuna on teada, lõige on kasvanud korteris ja ta ei ole kunagi tõelist metsa näinud ja pole looduses üldse käinud kunagi. Mida ta nägi selles metsas, pakkus talle, mis puudutavad nii-öelda üllatust ja ta vaatas korra küll hirve pooled kortavatestiks, mis öökull seal üleval istus ja ja kõik olid niivõrd põnevil sõnaga, seda tegevust tuli kuidagi muusikas nagu näidata ja tuli temaga kaasa elada. Teataval määral ma pidin siis ise klaverit seal kaasa mängima ja ja ma pidin siis nii-öelda vastavalt sellele, kuidas Filmulimalt monteeritud, kuna režissöör täpset pikkust ei teadnud, siis ta jättis mulle vabad käed ja ma pidin siis pildi järgi juba selle kadentsi klaveril niimoodi siis minema, et sellega printsiga, et ta jõuaks selle helistiku välja. Kus ma teadsin täpselt, sellel sellel sekundil lisandub sellele muusikale juba jällegi orkester, tähendab partituur, mis oli juba välja kirjutatud pillidele. Kas nende sekunditega oli seal ka väga palju ristimist? Ja ristimist ja sekelduste oleks palju kuna, nagu on teada filmimaterjal tavaliselt filmimise ajal tehakse nõndaviisi, et tehakse mitu tublit igast asjast pärast, režissöör valib parimaid, õnnestunud, tublid ja lõppude lõpuks monteerimise ajal nii mõnigi metraaž, mis on antud juba aegsasti, millel on juba muusika loodud, see muutub tavaliselt ja näiteks pikkusest, võib-olla, mis kestab võib-olla muusika näolnud minut poolteist minutit, jääb järgi äkki 25 27 sekundit. No katsu sa siis välja lõigata nii-öelda kääridega, pärast on juba hilja lõigata kui muusika üles kirjutatud orkestriga ka seda juhtub, aga partituuri ringi tegemine ikka nõuab väga palju aega ja nii mõnigi kord tuleb tõesti loobuda nendest mõtetest, mis on nii armastusega kirja pandud. Et kas selles filmis noh ja sai ju väga palju muusikat loodud võib-olla te kogupikkust ka ehk teate päris nii minutites või? Jah, selles filmis võis olla, ütleme muusikat kokku ligi tund, nii et aga kahe Sirje peale kokku isegi võib-olla isegi üle tunni, kuigi seal teises seerias mõningad momendid kordusid. Aga üldiselt ma pean ütlema, et see muusika andis mulle teatud määral ka väga palju kogemusi juurde, sellepärast et, et see on niisugune žanr, kus nii seiklus kui ka ütleme teatud määral niisugune lüüriline, jaga teataval määral ka raadilik kohati. Nii et siin oli võrdlemisi mitmekesine muusika ja omakorda njorkestratsioonis kui ka üldse nende erinevate rütmide faktuuride kasutamisel. See andis mulle kui heliloojale võrdlemisi palju juurde. No näiteks me võiksime siin praegu üksteise järgi pakkuda mitmed fragmendid filmist, näiteks esimeseks fragmentiks võtame avamängust, mis ühesõnaga iseloomustab seda masinasõitu pimedal ööl Krimmi rannikul, kus on teada, teed on võrdlemisi ohtlikud ja väga palju kurve on seal ja ja vot ongi see niisugune moment, mis näitab seda pinget ja niisugust närvilist miljööd. Järgnevaks kindlasti kontrastne meloodia, mis iseloomustab vaikselt niisugust ilusat mere rannikut ja hommikud mere rannikul. Selle filmi tegevustikuga olid lapsed seoses kas lapsed peaosades olid otsitud spetsiaalselt või olid nemad ka kuidagi perekondlikult seotud? Lapsed olid just enda lapsed ja peaosaline nii-öelda oli iseennast mängis ja samuti lapsed mängisid ka iseennast seekord silmis ja mõlemad olid väga toredad artistid. Ja mulle väga meeldis nende kohanemine üldse, selle olukorraga ma tahaksingi praegu pakub tõesti momendi situatsioonist, kus lapsed põgenevad lõviga koobastesse. See on nagu niisugune võrdlemisi dramaatiline pinget tekitav moment. Järgnevad tütarlaps laulab laulu näiduslikus saarest. Kes filmi nägid, mäletavad, et seal olid niisugused situatsioonid, kus nad juba sõidavad lõviga koos mööda krimiteed. Filmis on võib-olla üks tähtsamatest episoodidest, kus ronka kukub vette ja lõvi siis seal on ka tema järgi hüppab merre selleks et teda päästa, olidki tehtud veealused, võtted, akvalangistid ega, ja see on väga traagiline moment ja kas sellele vastav muusika siin. Kõlab ronka unenägu, nisugune, fantastiline, teataval määral muusika, kus on ka värvides tema nii-öelda neid kujundit kõikunud, nii püütud edasi anda. No selle lauluga tüdruk püüab siis autojuhile, kes neid peale võttis, head tuju luua ja siis ta palus ketta, laulaks talle midagi põnevat. Kas filmi peateema jäiga finaalmuusikasse sisse või mitte? Jah, signaali muusikaks ongi see viidud nii-öelda kulminatsioonini välja ja kuna kõik lõpeb õnnelikult, siis ka vastavalt sellele, eks lõppakord mosooris. Oli sellele filmile muusika kirjutamine üks teie viimastest töödest või on veel midagi taolist otse teoksil või on juba tehtud? Läinud aastal kulus mul samuti suurema töö teostamiseks, nimelt Mosfilmi filmistuudio hakkas oma esimest koostööfilmi teostama koos filmistuudio defaga. Ja nimelt oli mõeldud veel kord elustada liininoorsoofestivali temaatikat ja parim oligi nii tehtud, et et see tegevus tegelikult baseerub põhiliselt sellel festivalil. Film pakkus nii mõndagi huvitavat minule kui heliloojale. Kes teile otsese ettepaneku tegi sellele filmile muusika loomiseks? Tavaliselt Mosfilmis on loodud selline komisjon, kes ühesõnaga valib pidevalt heliloojad vastavalt režissööri maitsetele. Kuna seal oli esmakordne koostöö Mosfilmistuudio filmi vahel, siis sakslased kuulasid, et minu endise filmi muusikalised näited ja nende põhjal siis ühesõnaga tutvusid minuga siis, kui heli loega leidsid, et ma olin nendele vastuvõetav. Millist orkestri koosseisu esin, kasutasite? Ma kasutasin jällegi selle filmi juures sedasamast koosseisu, millest me juba mees nii-öelda jutuajamise alguses rääkisime. Minu esimese filmi puhul oli see 48, keeldil. Aga sellele veel lisaks. Ja see lisaks Felme kasutasime fonogrammide mängimiseks tähendab rütmi mängimiseks saksa demokraatliku vabariigi tuntud komponisti, uusi korra rütmi, ansambli koos sünteetilise sai seriga selle uue pilliga. Võiks öelda, see on sihuke jutustav, illustreeriv film, kus räägitakse, ikkagi olete omavahelisest suhtlemisest ja jaga niiskusest väiksest intriigist võib-olla, millest kõik alguses aru ei saanud. Tegelikult kaks noormeest armuvad ühte samasse tüdrukusse, aga tegelikult nad arvavad, et see on üks seesama, aga tegelikult need olid kaks niivõrd sarnased, et nad ei osanud. Jah, ja vot kuuldes nüüd seda tantsumuusikat praegu, mis teiegi kuulsite, mulle meenub just see filmiplats, kus ma täitsa üllatuseks märkasin kahte kodulinlaste, nimelt siin platsil olid Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep tuli välja, et neid oli kutsutud samuti sinna filmimisele ja nad kehastasid siis kohta Soome noormees. Ma arvan, et ta peaks ekraanidele jõudnud kuskil kas kevadel või siis nii suve poole, sest et venekeelne variant on juba ammu valmis ja nüüd siis tehakse film juba nii-öelda saksakeelne variant. Nii et loodame, et ta jõuab varsti ekraanidele. Kes oli filmi peategelane, tähendab, ma mõtlen naispeategelane ja kas täise täitis ka muusikalised numbrid? No tavaliselt filmis on nii, et näitleja on võib-olla valitud, aga ta ei oma lauluhäält, siis laulad keegi teine, aga seekord filmis juhtus niimoodi, et see neiu sellega masu, meie siis peakangelane Toomas ka teataval määral musikaalsed kaldusi ja siis režissöör isegi oli sellega nõus, et ta ise laulab ja tõsised ja väga tahtis. Noh, ta ei ole küll professionaalne laulja, kuis ütleme siiski teatud määral musikaalne, aga kuidas see välja tulite, kohe kuulete. Te lõpetasite Tallinna konservatooriumi pianistina ja töötasite hulk aastaid Karepediitorina peamiselt koos Georg Otsaga. Kuid võib-olla ei tea paljud meie noorest kuulajast konnast, et olite vokaalansambli Laine looja ja selle kunstiline juht samuti pikki aastaid. Mis on teil sellest ajast meenutada? Meeldiv, et mida see teile andis? Ma võin öelda, et see andis väga palju selles mõttes, mul oli nagu teatav laboratoorium käepärast, kus ma sain nii üht kui teist seadet proovida ja samuti ma tegin peaaegu kõik seadit, ma tegin ise ansamblile. Ja tol ajal me laulsime mitte ainult kolme ja kahehäälselt lauses miski nelja-viie-kuue, isegi seitsmehäälselt vahest. Ja siis meil oli võrdlemisi palju Polifooniaga seal tegemist, nii et mõnikord Me võisime isegi päris koorilaulu maha laulda, mõnikord ma seadsin mõningaid rahvaviise ümber. Ja näiteks. Ma arvan, et võib-olla kõige toredamaks mälestuseks mul jäi tollest ajast niisugune Palamis kannab huvitavat pealkirja torupill. Esel te olite vist ise koguni kaastegev Emitte pianistina, vaid trummil. Millena seal trummi ei olegi kuulda, tegelikult ma tegin käega selliseid liigutusi, et kuna rütm oli seal võrdlemisegi komplitseeritud, siis ühesõnaga teatud niisugune numbreek, nõndanimetatud oli nagu vähemalt käe liigutustest ikkagi lauljad, said aru, mis tuleb laulda. Kas te praegu ka pianistina tegutsete kui suurel määral ja millised on üldse teie lähemad ja kaugemad tulevikuplaanid? No kui arvesse võtta, et ma mängisin klaveripartiid nii selles kui eelmises filmis, et eelmises filmisele klaverit kadentsi siis ma võin öelda, et ma nii mõnigi kord mänginud pianistina aga põhiliselt saatjana ma viimasel ajal ei tegutseb. No aga mis puutub, kui plaanidesse, siis praegu on väga raske midagi, mis konkreetsemalt öeldes sellepärast kõik oleneb jällegi nii nagu teatrilavastaja võib öelda, oleneb sellest, millised stsenaariumid pakutakse, millist, millist materjali siis leidub. Mõeldes filmimuusikale või või ka midagi muud? Oli juttu ka sellest, et taheti paluda mind ühte operetti, nüüd kirjutada Moskva operetti teatrile, aga vaat just küsimus seisnebki just sellele nii-öelda libreto taga. Nagu meie tänasest vestlusest võib järeldada, on teile filmimuusika kirjutamine vist nagu viimasel ajal kõige lähedasemaks ja produktiivsemaks tegevuseks olnud. Ja ma arvan, et lõpetuseks võikski kõlada veel läbilõige tee kahest viimasest filmist. Kumba te eelistaksite? Noh, vast võtaksime esimeses filmis, mul on levi. Tänan teid veel kord ja arvan, et minu kõige paremate soovidega teie kavatsuste täideviimiseks ühinevad ka kõik meie muusikasõbrad. Sudu.