Mu ees on romaani käsikiri Pealkiri naiste maailm valmimisaastaks märgitud 1968 kuni 1974. Võtkem ühe peatüki algus ja lugem. Meie unistused, meie ideaalid on komplitseeritumaid, kui ise usume või annad lihtsalt märksa ähmasemat. Tarvitseb neil kuidagi realiseeruda konkreetset kujundit, et kui me peaaegu keeldume neid ära tundmast. Ainult kaks sammu lahutas mind mehest, keda olin hetk tagasi löönud. Ta vaikis, see sisendas uut viha, aga kabuhirmu. Olin nagu segu ema tiigrist ja hallist jänese valaskist kuid siis hakkas ootamatu vihasööst jalgadesse vajuma ja ajus küpsesid juba tuul jahedas, et olen vist üldse tujukas. Teadsin mõndagi mängureeglitest pidin teadma ja imekombel töötas aju välja esimese ebateadusliku üldistuse meessoo kohta. Nimelt et neid rünnakuga võtta polegi kuigi raske. Kuid ma pole mingi ründaja, jäi taluga muistset sõja terminoloogiat, eriti kui see kantakse üle inimsuhete pinnale. Mäng aga nõudis uut käiku. Nüüd pidi see eelmise agressiivsust leevendama. Mehe sümbunud ilme nõudis, et naerataksin. See oli vajalik, et oma esimest muljet kontrollida, pidin ta naeratama panema. Ma võisin eksida, minu eelhäälestus oli kõike muud kui erapooletu. Vaatasin mehele otsa ta kollaka sallidesse koreda teraga silmadesse. Nägin neid vilksamisi, kuid altkulmu minu poole püüdles pidanuks natuke naeru päris hästi sobima. Romaani käsikiri, naiste maailm, see on siis Henn-Kaarel Hellat, teie kõige värskem töö, mis on lõpule saanud. No enda jaoks ta on nüüd jah, lõpule saanud küll, aga kirjastus võib-olla sedasi ei arva. Ehk tuleb veel midagi teha temaga. Mõne sõnaga võib-olla selle romani ilmest ja tema Kreekast. Ilme kohta ulmeromaan järjekordselt tegevus toimub tükk aega meie ajast hiljem, teisel planeedil planeedil, kus on palju asju, nii nagu meil ja mõni asi natuke teisiti ka, mis kreedosse puutub, teatavasti ulme tükeldab teatuse võimalikustega, probleem on ehk geneetika teatavates perspektiivides hoiatuses. Asi on selles, et tõenäoliselt geneetika jõuab lähemal ajal. Kui ta juba jõudnud ei ole. Sugude juhtimisel tähendab, võib tekkida olukord, kus suvaliselt sünnib kastutavad lapsi või poisslapsi. See on reguleeritav. Planeet otsustab ennast reguleerida selles suunas, et naiste ja meeste vahekord korraldatakse naiste kasuks. Iga 500 naise kohta jääb järele üks mees umbes ja siis teisipidi püütakse sellesse olukorda kriitiliselt suhtunud näidata, et sellised regulatsioonid on ohtlikud. Ja tagasi regulatsioon on sel juhul vajalik. Võib-olla rohkem nagu ei tahakski seda asja kohta öelda. Et kui palju peab ulmekirjanik süüvima ja kui palju ta jõuab süveneda teaduse saavutustest, sõjaprobleemidesse. Ulmet on mitme laatiatest ja võib-olla see süüvimist aasta sõltub sellest, mis laadi ulmet teha. Ma pean end ulmet sotsiaalseks. Ja tõenäoliselt on siis siiski jah, selline ühiskondlik filosoofiline taust asja juures väga ja väga oluline. Aga jah, soovitav ikka on nii palju tänapäeva teaduse arengut jälgida kui see iganes võimalik on võimalik ta üldiselt. Mis teid isiklikult kaasajateaduses nagu kõige rohkem erutab huvi? Käpp praegu kahtlemata geneetika probleemid kõige olulisemat arvatest geneetika revolutsioon on tõenäoliselt toodangut või vähemalt algamas ja mida see inimkonnale toob, seda ma ei oska tõesti hakata. Asendame kohuvitu kõige värskemast viimasest tööst, püüame siis tagasi minna selle aja juurde kus algasid Henn-Kaarel Hellati kirjanduslikud harrastused. Passiivsed hakkasid väga varakult, aktiivselt natukene hiljem. Ma lugesin Eno Raua vastust keelses kirjanduses. Ja mul tekkis selliseid sugulusmomente, kuna mina käisin ka karjas ja minu esimene luuletus oli pühendatud ühele oma lemmikvasikale. Mida sa laulda viisil siidilipp ja punapurjed vajuda sealt kusagilt ikka hakkas surema ikka mitu korda sai juba lapsepõlves alustatud midagi kirja panema ka esimesest leheküljest kaugemale jõudnud. Aga esimene avaldatud? 57 noorte hääles praeguse kultuuri ja elutoimeta Isaku väga sümpaatse kaastöö viljana. Luuletuserkene lüüriline, sellist, mida pole hiljem teinud kunagi. Oleksin veel sasipõimpoisipõnn ja sina pikki patse kandev plika. Siis meelgaksin su akna all, kui marusõnn või helistaksin kõlavalt ja pikalt. Ei aitaks Suhakka aknasse, siis heidaks siinmaa pihutäie peeniku tuusa, kive või sirelite põõsasse. Peidaksin ja hüüaksin sealt valjusti sunnime. Sa tuleksid siis jooksujalul õuele? Läheksime üles mäele kaema, kuis punetavas õhtutaevasse jõuavad. Nii värvikat ja veidrat pilve laevat. Seal seisakesime kahekesi käsikäes ja napp mul tikuks tingimata sugu. Me vanemat meed otsiksid küll kõigest väest, sest lapsed kodundmatunud point peab kokku. Põlvpükse. Ja oli veel rohkem ei tule kirjutatud sai sellest ajast peale küll üsna pidevalt midagi. Põhiliselt jah, luuletusi, aga, aga avaldamisjonist kuigi palju jõudnud. Sellesse perioodi kuulub pisitillukene retsensioon Hemingway vanamehe ja mereilmumisele noort teha, kas samuti? Mis oli minu arvates tagantjärgi mõeldes erakordne julgustükk, aga ma ei tea, mispärast ära heiduvusele sellest siiani aru ei saa. Spontaanne ilma tellimisete tee. Täiesti ja lugesin, meeldis, mõtlesin, kirjutasin, saatsin ära jälbusse. Praegu tunneme Henn-Kaarel Hellat kit huvitava ja produktiivse kirjanduse arvustajana Arvisiig endelt Ennov Enn Vetemaa, Teet Kallas, Heljo Mänd, Väino Ilus, Arvo Walton, Rudolf Rimmel, Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Mats traat. Siin ei ole üles loetud veel sugugi kõik luuletajad ja protestid, kelle tööd on Henn-Kaarel Hellat poolt käsitlemist leidnud. Algus oli Tartus Ülikooli ajalehel, oli kena traditsioon korraldada retsensiooni võistlusi, teatredsatsioonide võistlusi millest siis ka osa võtsin ja teatavat innustust nagu sain, kuna tartus natuke sai üliõpilasteatriprobleemidega tegeldud natukene, ise ka näidatud ja kuidagi olid südamelähedased istuli pikem paus. Edasi oli juba Tallinnas Hando Runneli juurde astusin Loomingu toimetusse sisse pakkuma õhtul retsensiooni mille ta ka vastu võttis. Aga sealt läks juba kuidagi ahelreaktsioonid, noh, nähtavasti täitsensentide põud on meil väga suur. Ütleme, kui teie enda teos ilmub, te ootate ka selle kohta arvamust, pretensiooni, kuivõrd on see loojale vajalik ja oodatud, et keegi teine tema töö kohta sõnastaks? Kahtlemata on vajalik ja kahtlemata on oodatud, kuigi meie praegustes kirjastamistingimustes teos autori jaoks jääb retsensioon nii lootusetult hiljaks, ta kirjutas teose ütleme paremal juhul kaks-kolm aastat tagasi ja ta on sellest täiesti välja kasvanud, ise ta on võimeline seda enda selleaegset vigu väga põhjalikult analüüsima juba ja siiski autori enda jaoks, see on siiski väga selline tunnustav fakt. Tsenseeritakse väga huvitav on jälgida, kesta, tsenseerib kuidas etenseerib, millised tagamaid otsib ja leiab. Ma väga vajalik tema konkreetses töös. Siis on minu arvates autod endale joon. Aga kui teie kirjutate kirjanduse arvustust, kas te peate siis eeskätt silmas teisi lugejaid, et nagu aidata neil teost paremini lahti mõtestada ja selle kõiki tahke näha või kirjanduslikke ringkondi, samasuguseid teiegi professionaale, kumbagi. Minu arvates on sellel asjal kaks aspekti, üks on muidugi kirjelduse populariseerimine mida unustada ei saa. Siiski Luke ei ole mingisugune selline kvalifitseeritud kontseptsioon, on ta tõenäoliselt. Ta on vaja, teine kutselisi. Toetuspunkte. Teine aspekt on tegelikult sendi enda jaoks. Kas see on siiski üks eneseavaldamise vorme ja väga huvitav, väga komplitseeritud sealt esitab küllalt kõrgeid nõudmisi retsenseerinud isikule, ta peab ennast pidevalt kursis asjadega hoidma, mitte teostega, mida toretsenseerib kogu kirjandusliku kliimaga kirjandusel. Retsensioon on teatud määral ka kirjanduspoliitiline akt, ta peab püüdma seal normaalse õhkkonna loomise säilitamise poole ilmtingimata väga tugevad. Eetilised ja esteetilised tagamaad on retsensiooni, nii et selle tõttu on väga-väga huvitav tegeleda ratsenseerimisega. Kas on võimalik meenutada mõnda niisugust retsensiooni kirjutamist, kus see oleks olnud, no lausa selge nauding seetõttu et teos on olnud nii huvipakkuv enirikas. Kui teos on huvipakkuv ja rikas, siis on retsensiooni kirjutamine minu arvates raskele. Tuleb teha meeletult-meeletult kõrval asja juures, et mitte oma vaimustust lasta liiga vohama minna. Retsensioon ega kriitika ei tohi olla kiidulaul, minu arvates kriitika peab olema kriitika seal, kus liiga kiitma retsensent hakkab, seal on midagi halvasti. Väga huvitav, Nalatele senseerita üdini näiteks Runnel ütletsenseeriks meelsasti, kui ilmuks jälle midagi temalt. Ära põlanud ei ole te ka koostööd ajakirjaga piker. Tähendab hindate nalja ka? Küllalt vajalikuks? Jah, see hakkab isegi mul teatud selliseks uurimisväljaks kujunema. Tot Rudolf Rimmel kunagi aastapäevad tagasi vist ajendas, selle idee tuli mulle vastu, ütles, et kuule, sa peaks meie naljameestest ikka kirjutama midagi. Umbes samal ajal sai noorte hääletu Hochile hakatud natukene haaval midagi tegema ja siis jõudsime otsaga Pikrissegaa välja, kuna seal tuli selline ilus paroodiate Käkker. Loodi, mida ma sügavalt austan, hindale. Ja talle pikka iga soovin ja tegelikult tõesti nalja. Meie naljateooria on asi, millega tuleks väga põhjalikult tegelda ja võib-olla isegi kirjanike kongressil oleks väga soovitav, kui mõni asjatundlik ettekanne oleks sel teemal, sest seda tehakse täiesti kenal tasemel juba küllalt palju. Küllalt suur ühiskondlik resonants on asjal ja miks temast siis mitte rääkida tellisekirjanduse valise nähtusena teda käsitada kogu aeg. Ja siis proosaraamat Foogad paradoksi tele Henn-Kaarel Hellat romaan ja jutud saavad alguse küsimusest, mis oleks, kui nii kirjutab Pärt liias Hellati debüüdi raamatu kohta. Raamatuhuvipakkuvam osa on romaan harduse tagamaad, mille mõte Teet Kallas nõnda kokku võtab. Näen teose ainutellijana konformismi hukkamõistu, selle ülistamise läbi. Kuidagi väga, äkki tuli see idee peale ja sisuliselt see asi sai üsna kiiresti üsna valutult kirja pandud. Väga mitmes, kus ta lugejate arvamusi need on olnud erakordselt erinevat, on olnud absoluutselt arusaamatust. Teose suhtes on olnud väga soosivaid arvamusi. Ja eks nüüd natukene paneb ikka mõtlema ka, mis ta traditsioonidesse puutub. Tsoonid on olnud kuidagi minu enda hingeeluga kooskõlas ka sealjuures, eks seal taga on ikka kogu see sotsiaalne kogemus, mis inimestel on mitte ainult võib-olla kriminaal- ja ulmekirjanduse lugemise kogemus, aga samahästi, eks. Ülikooliringkondade kirjeldamine, mis ei ole sugugi prototüüp, ei maksaks võibolla otsida raamatust, aga ise olen ma siiski juurat. Ta õppinud. Mingisugune kokkupuude. Teet Kallas rõhutab, et Henn-Kaarel Hellat dile kuuluvad paar novaatorliku sammu meie viimase aastakümne kirjanduses. Nimelt oli ta esimesi, kes naeris välja valehäbi niinimetatud ajaviitekirjanduse asjus, kriminaalromaan, kes neljast oli esimene puhtalt detektiiv žanris väljapeetud teos Nõukogude Eestis. Teiseks kasulikuks algatuseks tuleb lugeda kohmaka ja enamasti vale tähenduslikku termini teaduslik fantastika asendamist hea kõlalise laiahaardelisem ja vabameelsema tähisega ulmekirjandusulm. Ulmeromaani kriminaalromaani kohta olete te oma sõna öelnud ka mitmes teoreetilises arutluses sirbis ja vasaras pealkirja all ilukirjanduse põnevad provintsid ning Eesti raadiosaates. Aga teie arvamus? Iseendast vääriks põhjalikumat teoreetilist läbitöötamist ja propageerimist, millegipärast me abiellume kangesti teha. Head kerget kirjandust. Halba muidugi tasuks teha päris nii massiromaane ja pornot ja seda kõike tarvis ei ole meie ühiskonnas aga selline väga kergesti loetav kirjandus, kusjuures küllaltki suurtele probleemidele võib anda selliseid üldistusi heita pilku mitmesugustesse, maailmadesse, kuhu ta muidu ei ulatu, see väga-väga vajalik. Ja sellist kirjandust peaks lakkamatult ilmuma. Ega see üleliiduline ulmebuum, mis praegu kestab ja mis meil on kuidagi lahendatud, õigustab ennast ikka täiesti aru. Tänapäeva ühiskonnas on paratamatult need prognoosimise meeleolud ja iga inimene, mida rohkem ta suudab haarata, mida laiemalt on tema silma ning mida kaugemale tulevikku ta tahab näha ja mida suurem on ta oma vastutustunne seda parem ikka maailm, tõenäoliselt on. Arvatavasti ulme ja ka kriminaalromaan aitab selleks kaasa. See seostuva moodi ka populariseerimisega vajadusega kõige laiematele hulkadele anda üha uusi teadmisi ja arusaamasid küll teadusest, küll kunstidest ja ka nende asjadega olete kokku puutunud? Ja populariseerimine on olnud minu leivad pikemat aega, see tähendab nii hästi populaarpi seerivat artiklite toimetamine kui ka aeg-ajalt ise millegi sellelaadilise kirjutamine või kombinatsioonide koostamine. Küsimuste-vastuste toimetuses. Mäletatavasti olete siin mõned head aastad tagasi koostanud ka näiteks suurmeeste elu tutvustavaid saateid noortele mis meie raadio kaudu eetrisse läksid. Seda küll omas kohast küllalt huvitav töö populariseerimine sellest ajast, kui ma selle kohta on, sõnavõtud on meie populariseerimise tase märgatavalt paranenud. Kirjastus valgus teeb väga ilusat tööd nii hästi horisondis kui ka eesti lootuses suhteliselt arvestatavat popularisaator tekkinud. Aga siiski jah, natukene, võib-olla. Meie teadurite pere mõtleb populariseerimise küsimustele ja üldse keele ja eneseväljendamise küsimustele ikkagi veel liiga vähe. Ja minu arvates oleks väga oluline selle koha pealt veel väga palju sõna võtta. Ta väga palju selle üle vaielda, aga palju asju selgeks rääkida ja kindlasti peaks olema väga tugev oma populariseerijate, kaotad, loodab. Hoidke kokku sõnu te saate rikkaks ja võite aeg-ajalt mõtteid kinkida. Nende ridadega lõpeb Henn-Kaarel Hellati luulekogu vanad fookused. Ta viib ühte süsteemi alguse, roostetamise, lagunemise ja mõtlemise. Ta selgitab selgitustööd ja näeb elu kaunidus selles, kui mees sureb enne, kui ta leebe naer. Ta otsib kausaalset seost kahuri ja marjule minema tütarlapse vahel. Ta sõnastab konnakoomika kure kurb mängudena. Kausalne seos selleski. Ta maandab Tuhkatriinu unelmate õhulassist. Kuldkingi pole ilmson, kalossid. Õnnepileti kuulutab ta sõidukõlbmatuks. Tema naer võivad sündida valust ja vihast. Nõnda kirjutab arustuses Mart Mäger. Jätkab. Kogu on huvitav. Ühe parima luulekriitiku võimisi on lisanud endagi oskus arvestataval alal arvestatavat korda saata. Henn-Kaarel Hellat aga lisab seni viljeldud sajandeid ja nimekirja veel auto retsensiooni, milles muu hulgas kirjutab. See raamatuke on kogu minu kirjandusele lähenemise lugu või siis üpriski pikaleveninud luulestuudiumi lühikonspekt. Luus on olnud tegelikult võib-olla minu jaoks analüüsida tallermaa, keele võimaluste ja Tunde võimaluste fikseerimise selline kool iseendast tõenäoliselt ma olen jah väga mõistuslikult luuletanud väga püüdnud igat vormi igas suunas endale kättesaadavaks teha ja võib-olla selles on minu suur vigasest luulas nähtavasti löök läbi selline kindla ühe programm ühe suunaga mees kes ainult sellele mõtlebki, kuidas siis te arvate nii-öelda maailma luule kaudu väljendada ilmselt nii suurt keskendumisvõimet luulas, minul ei ole olnud teosaldatud tunda, mul nähtavasti ka ikka ja ikka rohkem kõrvale jäänud ja tõenäoliselt diategi päris kõrvale edaspidi. Väga vähe, olen kahjuks tegelenud õige õige natukene, tegelikult peaks sellega tegelema, see on sellist kooli sa üldse kusagilt nagu luule tõlkimisest, see on nii, absoluutselt tüüdžib tööd tõest ja sunnib, sunnib kõige põhilisemad kirjanduse kvaliteete tega tegelema. Aga jah, väga vähe tegelenud. Tõlkinud ma olen. Võib-olla see ei ole päris proosa suurelt hulgalt raamatutena ilmunud pantale hoone maffiatõlge ja üks kriminalistikaalane raamat ja natuke Nathaniel taanilit Loomingu raamatukogus mõned kriminaalromaanid, ulmeromaanide tõlked joone all ja rohkem kisub siiski nii ise tegema kui teisi ümbrikule. Nii, ja mis siis praegusel hetkel kõige rohkem kisub? Ikka nähtavasti proosa suuremat ja kõige suuremad vormid. Pooleli on mõned jutut pool ulmelised veel ja tõenäoliselt vist panen vähemalt ühe päris realistliku romaani lähemal ajal nii hakkama katsun, mis välja tuleb. Teetähised on nagu maha pandud, aga selle ainevald Tõenäoliselt on mingil määral kontakt isikliku elulooga põlvkonna probleemidega, võib-olla lapsed, sõjas, lapsed, emad, võib-olla sõjajärgne periood hakkab tulema kuidagi võib-olla mitte praeguse traditsiooni raamides panis natukene ehkamat teisiti seda asja vaadata. Kas oleks võimalik öelda mõned kirjanduse või siis ka mõningate eluperioodide õpingute õpetajate, sõprade eeskujude mõjud, mis oleks nagu teid toetanud või tõuganud, juhtinud? No muidugi kõige toetavam ja innustavam ja võib-olla isegi maailmavaadet kujundada oli see väga tore tartlaste sõprusring kus oli koos nooremaid ja vanemaid luuletajaid ja peaaegu iga tartlane, luuletas minu arvates seda aega, kui peaaegu sellist ei olnudki, kes sellega ei tegelenud. Ja kus siis olid figureerisid Sass Suumanni halli Saari Paul-Eerik Rummo ja Andres Ehin ja ja mitmed praegu veel tundmatut, aga võib-olla saavad veel tuttavaks, see ajajärk oli muidugi eri selline intensiivne noaga põhinele selline innustus, ma olen ikka raamatutes tuhnima inimene, põhiline on ikka võib-olla tulnud nendest. Ma pean olema väga traditsiooniline, ütlema siiski Tuglas Tammsaare täiesti minu jaoks lapsepõlvest peavad olemas olnud, kodus oli olemas tarve Nobeli laureaatide sari otsast lõpuni, mida ma ka varasest lapsepõlvest noorpõlves läbi lugesin, mitu korda tõenäoliselt. Millegipärast väga suure mulje jättis seda kohesinkjevitš. Berliinis piir väga-väga mõjuvad raamatut Californlased Octer, eriti. Originaalis ma nii väga ikka ei loe, küll, põhiliselt on vene keel mulle vaheldunud väga palju kirjandust. Meeldis luuletajaid meilt ja mujalt. Edasine läbi nagu vist kõik eestlased tänased läbi ta kooreharrastuse. Ise püüdsin teda natuke teha, Lorca võib-olla üldse hispaanlased? Prantslase juurt tahaks ka, sealhulgas tahaks tõesti prantsuskeele vahendusel jõulda. Kuigi meil on Eluaar olemas, ta on natukene vähe, inglased, meeldivat Need on midagi sellist omapärast põhjamaist karget minu arvates pärast romantikut muidugi mitteromantikut aegne mart õrnovit näiteks ma hindaksin väga kõrgelt praegu Ahmatuva muidugi Lugaskoi võib öelda, teatud osa, mitte kogu luule. On muidugi luuletajaid, keda ma ei tunne, aga tahaksin tulla Nõukogude tuultes vanas vene luules, sest et kui ma plokiga tegelesin, siis tekkis Tarlase omaaegne sümbolistide seltskond silmapiirile, sest et see on jälle üks selline pind, kust luule edasi arenenud ja mingisugune võimaluste kontsert. Ja sellega tegeleks väga meelsasti. Mitmekülgset tegevust harrastades kirjanduse maadel on ilmselt vaja kuidagi väga selgeks endale teha, mis on enda jaoks peamine. Tõesti keskenduda ühele ja põhilisele ja, ja kõige südamelähedasem on tõenäoliselt ja pull ikka arvatavasti samune proosa ja põhialaks. Millest siis mitte väga palju kõrvale enam põigata ei tahaks. Kahtlemata, seda käsib alati rohkem teha, kui teie. Lõpetagem visanud Kirjanike Liidu vast vastu võetud liikmest Henn-Kaarel Hellatist ridadega arvustuses tema esimese proosaraamatu kohta. Pärt liias. Hellati romaan või jutustus on praegu otsekui keerukas maleetüüd. Kuidas autor edaspidigi kavatseb lugema, sugereerida, see on ikkagi küsimus, mis jääb ta enda otsustada. Hüpoteeside tabav Parieerimine on aga juba esikkogus. Huvitav. Ja lisage veel paadi laulu lõpuread. Minu jaoks jätkub meremöllu ja laeva hukke on siiraid, sihte on tarmukad, tahet tahan aina su lainetel loksuda, elurõõmus elu, meri nimme su tujukust trotsida. Saamatuvõitu saatus.