Väikeses seltskonnas et nagu lõpetada omamoodi Meie esimesel korral korrusel oleval olev Adamson, Eriku tarbekunsti näitus teatavasti on, oli see pühendatud meie suure kunstniku 80.-le juubelile. Ta võttis osa ühe, võttis kokku ühe osa tema tema loomingust. Ja praegu selle pooleteise kuu jooksul, mis näitus on avatud, on ta leidnud elavat vastukaja. Külastajaid on siin olnud üle 5000, mida me, ja kui me arvestame seda siia muuseumisse tuleb praegu nii-öelda spetsiaalne külastaja, mitte niisugune suur turistide hulk, siis ma peaksin seda praegu siiski väga niisuguseks suureks ja ja elavaks huviks. Müts, mida Adamson-Eric on meile Ladamserveeriku looming, on meie vaatajaskonnast nagu nagu äratanud, kuid me teame ka seda muidugi, et ühelt poolt asjad kõnelevad ise enda eest eksponaadid, kõle kõnelevad ise enda eest. Kuid Adamson Eriku lahkumisest meie seast ei ole ju mitte nii palju aega, et me oleksime tema. Et oleks meil muutunud nii jäädavalt legendiks ja võib-olla on ka tõesti praegu viimane aeg seda legendi Meil meist säilunud mälestuste ja mis säilunud meenutustega temast kui inimesest, temast kui kunstiorganisaatoriks, temast kui kunstnikust, kui üldse väga laialdaste huvidega inimesest neid veelkordselt meenutada. Ja nagu me siin näeme ka lindile jäädvustada niisuguse dokumendina, teiselt poolt ma tahaksin aga öelda seda, et tänane pärastlõuna peaks olema ka niisugune emotsionaalne panus sellele näitusele, nendele kaunitele eksponaatide Lanismesin näitusele ekspositsioonis on välja pandud. Sellega ma oma väga lühikese sissejuhatuse, mitte midagi kokkuvõtva sissejuhatuse, nagu tahaksin lõpetada. Ja kuna siin on palju inimesi juba nõusoleku andnud Adamson Eerikust kõnelda, siis ma annaksin kohe sõna hulga huvitavatele inimestele, kelle sõnavõtt kahtlemata on hulga meeldivam kuulata kui minu oma. Ma ei ole praegu järjekorda teinud, kuid ma hakkan kohe siit otsast peale, sest siis Jaan Kross, kui ma tohiksin, ma jaa. Kõige pikem, võib-olla mees, suur ka, nii et. Paluksin teid siia. Võtta võib, võib, tähendab ega meie praegune vestlus ei olegi mõeldud nii sõnavõtja, sellised ta on ikkagi vestlasena mõeldud, nii et kui tekib vahepeal tahtmine vahel ütelda, siis kõike võid teha. Palun. Ja ma tahaks seda luba paluda jah, kuidagi. See oleks üks võimalus minu krampi natuke leevendada. Tähendab, trump on mul tingitud osalt ka sellest, et et ma olen viimastel aastatel Adamson-Ericu puhul. Korduvalt juba suud pruukinud ja, ja ma kardan, et ma olen need kõige nii minu meelest kõige olulisemad, kõige korrekteersemalt muljed, mis mul temast on ära öelnud. Ja et ma mõnda asja pean siinkohal lihtsalt, vähemalt enese jaoks kordama, selles lootuses, et iga kirja kribulat ei ole kõik lugupeetud kuulajad lugenud. Adamson-Ericut väga põgusalt ja, ja nii-öelda väliselt üksnes, mis oli meie märgatava vanusevahe puhul loomulik juba enne sõda. Aga. Lähemalt tutvus sõlmus pärast sõda. Mäletan juhuslikku niisugust sõika, et minu meelest oli see mõni päev pärast Tallinna vabastamist 1944. aastal. Kui. Seal kuskil teadvuse Lektooriumi kohal peatus Harju tänavuseks villis. Ja sealt astusid välja mõned mõned mehed ja nende seas oli Adamson, Erik. Nii palju meil siis ikka tuttavad olime, me astusime kontakti kohe ja mulle paistab, et et Adamson Eriku üks üks esimesi Seal korteris, kus mina tol korral asusin Kohvijoad olid tal kaasas. Aga kohver ei olnud enam nii elegantne nagu need, millega ta tõenäoliselt vanasti maailma kunstikeskuste vahet tiirles. Aga aga, aga lähemaks tutvuseks kujunes, kujunes meie kohtumiste seeria lohusalus. Mitu-mitu aastat hiljem ja viimasel sosinal Adamson Eriku eluaastal. Olime meie siis. Mina tema laepealne, et mitte öelda tema minu põrandal. Ja, ja siis oli meil maailma asjust Iga päevhaaval lohusalumetsa all või kohvitassi juures juttu ja siis siis setis minu teadvuses see, see, ütleme esmamulje, mitte kunstnikust, see on omaette probleem, jäägu jäägu spetsialistide käsitleda. Ma olen oma isiklikke muljeid sellestki asjast riskinud väljendada, aga kui isikust ja mulje oli see. Ja ma tahaksin küsida, kas, kas tema sõbrad ja lähedased tuttavad Xin täna kord, kas nad jagavad minu muljet? Kas nad on kunagi kuulnud seda, et Adamson-Eric oli mõne talle räägitud jutuga niisuguse ettepaneku lise jutuga õhinal silmapilk päri? Mina ei kujutle. Kuigi ma ei esindanud tema ees mingit nisust opositsiooni, vaid tundsin ennast nii palju noorema mehena väga paljus põhilises temaga solidaarne olevat. Aga temal oli kummaline komme ära kuulata. Ja sugugi mitte kohe soli tariseeruda. Ma kujutan ette, et juhtudel, kus vastaskõnelejaks ei olnud mitte peaaegu kahe aasta 10 võrra noorem virune algaja, vaid hirmus soliidne, hirmus tähtis vestluspartner pidi see suhe kujunema umbes samaks. Adamson-Eric kuulas ära ja hakkas silmapilk modelleerima mingisugust isiklikku seisukohta. Ja harilikult oli selleks ülemineku vormeliks pärast ärakuulamist. Ja aga mina arvan, et kolm punkti ja siis hakkas tulema see väga subjektiivne väga motiveeritud, toredasti sõnastatud, mitte vastuargument, vaid tema asja nägemuse isiklik vormel. Sõltumatu isiksuse hõng oli sel mehel. Lambike panite minul nüüd siin esimeseks rääkima ja, ja humoristliku element, harilikult. Näituse lõpetamine 80. juubel ja niisugune. Humoorikas lähenemine kuuluks nagu kuskile teise või kolmandasse peatükki. Ma ei tea, kust algab folkloor Adamson Eriku ümber. Aga on mõningaid minu arvates ilusaid lugusid. Võib-olla ma olen midagi juurde formuleerinud, võib-olla ei ole see kõik päris nii. Ütles nii, et et vaadake, meie oleme Eestis ju nii palju propageerinud teie suurt kodaid. Ja meil oleks nii armas, kui teie nüüd Ungaris. Propageeriks pisut ka meili väikest Mart Saar. Ja selle peale tuli mulle meelde see, see võib olla folklaristlik lugu Adamson Erikust. Mari pärast korrigeerib. Juba kohe-kohe nimelt olevat nagu räägitakse, mõned vaimustusega, nagu mina, mõned tänapäeval võib-olla nördimusega. Ühel ühel ühel ühe Pariisi kunstikaupluse aknal Seisnud kunagi, kui Adamson-Eric kah selles linnas oli? No ütleme nii, üks pilt, autor, auriimatis, hind 30000 franki. Võib-olla kunstikaupmees oli Adamson Eriku tuttav, ju tal neid seal juba oli, igatahes oli mõne aja pärast sellesama pildi kõrvale. Adamson-Eric hind 40000 franki. Ja mulle tundub, et et. Suverään ei esinenud. Ja mulle tundub, et, et suveräänne isiksus mis Adamsoni muidugi palju sügavamates tahkudes oli vaieldamatu, avaldub ka ka selles anekdootides loos. Ja ma näeksin väga meeleldi, et, et meie kunsti ja kultuuri tegelaskonnast leiduks neid matis ja teiste kõrvale astuda söandavaid teatud eneseirooniast üle astuvaide, sellega tegutsevaid mehi, kes hindavad ennast 40000 Frandi peale tükk. Aga eks ole, ega käsitle minu praegust juttu juhtumil, vestlus tõepoolest kujuneb nüüd päris lõpetatuks, võib-olla ma lisaksin siia, kui torkaksin teiste vahele midagi veel aitäh. Meie vestlusring on alustatud ja ma pakuksin lihtsalt kes saagid. Tahtsin siin küll, et et kunstnikud sõna võtavad algus. Aga siis mina olen karm. Mina nägin esimest korda Adamsoni Corso kohvikus ja mulle öeldis. Seal Latorison istub Pariisist tulnud kunstnik väga huvitav ja väga energiline ja nii edasi. Ja see oli esimene, nii ütleme kaugelt vaatamine. Ja hiljem vist Paul Luhtini kaudu. Olime kusagil Paul luhteni juures, selle 30.-te aastate algul külas, seal ka Adamson, nüüd siis ma mäletan, et ta pani meid sidus meil silmad kinni, andis pliiatsi kätte ja ütles, et joonistage nüüd inimest või siga või mõnda looma. Ja siis need joonistused tulid siis pea, kael oli siin ja käsi oli seal, üks jalg oli all, teist ei olnudki kusagil mujal. See kuidagi tuletab mulle meelde ühte hilisemat tema ütelus. Ta ütlused puudusest või oma veast tuleb teha voorus. Ja mulle tundub, et mõned väiksed taldriku ääre või taldrikutele taldriku äärele. Väiksed joonised on väga sedamoodi. Nii et need, need primitiivsed joonistused uues teda kunstiks muutunud. Järgmine kokkusaamine oli Jaroslavlis. Sellest võib-olla siis Evald Okas juba jutustab rohkem, see oli huvitav, seal sai mitme kunstiala inimesed kokku ja see oli niisugune tore perekond. Ja mina külastasin sagedasti kunstnike ateljeed sellises ühes äris. Flet suur pikk lett oli isegi öeldi, et seal mõned mehed magavad öösel seal peal, seal töötati kõvasti. Muidugi siis oli seal. Ega kusagil kohtamine ilma kohvita ei olnud, selleks võeti pudel ja kohvijoad peeneks. Siis oma nali muidugi juur, kuna koos olid Evald Okas, Jaan Jensen siis oli teravmeelsust ja nalja rohkesti. Ja tore oli kunstnike tööd lähemalt vaadata. Huvitav oli see, et kui ma vahest küsisin mõne töökohta tema arvamist, siis ta seletas pikalt ja laialt, väga pikalt. Aga ei ütelda lõpuks siiski, mis tema arvas. Aga sa pidid lõpuks siiski ise selle järeldusele tulema. Nii kavalasti juhtis seda teed, et, et sa pidid ise oma arvamuse leidma. Lõpuks. See oli väga mõjuv, kui Jüriöö mälestusnäitus korraldati Moskvas ja kui need eeltööd olid väga-väga energilised, väga palju tehti tööd. Hans Kruus oli seal nõuandjaks. Hiljem ei ole need tööd üksikult niisugust mõju avaldanud, aga see esimene näitus minusugusele kunstivõhikule oli väga mõjuv. Kõik võtsid sellest osa ja see tervikuna tervikuna on ta jäänud jäänud senini väga sügavasti meelde. Pärastsõjaaegsed kokkusaamised on olnud pidevad. Alati, kui sai külastada, kui sai külastatud Adamson, siis. Olid nad mõlemad töölaua tagant ilmaski ei leidnud neid kuidagi ilma ilma tööta. Ja minule tundus, et Adamson oli üks ühtseks laiskade hirm. Ja ega mari parem olla. Edasi ta oli väga energiline ja kõigi raskuste raskused kõigist kõikides raskus sai ta üle. Isegi kommunarysolidaa sur, ratsionali seeria ja ja, ja kui lõpuks haigust talle liiga tegi Viisakas vasaku käega, nii et üks väga-väga visa, väga visa ja väga tööka töökana, on ta mulle alati meelde jäänud. Ja alal olen olnud ka alaliselt selles koosseisus mis on kogunud iga aasta 18. augustil lohusalusse ja seal sella sellesse kamandusse kuulus nii nii maalijaid, heliloojat. Eller, oli sellel alumehelisel keemikuid ja arste ja, ja see oli üks tore koosseis, paljud paljusid neid enam ei ole. Aga see oli, see oli jälle, jätkus niisugune tore sõbralik olek. Nüüd selle näituse lisapalana ma võin veel näidata juurde, näidata veel, mida siin näitusel ei ole. Mõnel temaks noodikavand. Ei lähe raadiosse. Muuseas, Jaroslavli ansamblis oli ta Digiga. Kostüümikavandeid oli seal väga energiliseks energiliseks isiku isiksuseks ja ja juhtijaks. Esimeseks viiuliks. Kunstnikepere. Okas räägib 34.-st aastast tunnen mina, Adamson-Ericut, pisukene lugu, olijat. August Jansen ütles, May siis sel ajal veel riigi kunsttööstuskooli õpilane ütles, et vaata, et tuleb, tuleb minna nüüd Adamsoni juurde ja tal on raamilt tarvis värvida. Nimelt ta oli Kreekasse parajasti tagasi tulnud ja otsustas endal teha näituse ateljees. Ja siis noh, Janseni Adamson said väga hästi läbi ja siis otsustati, et noh, et mina, mina oskan ka päris hästi värvida, siis lähen värvin Adamsoni raamid, aga see oli kani esimene lähem tutvus, olgugi et ma ei hakka teda nagu eemalt kaugelt olin varem läinud ja ja tema töid tundsin eriti Rataskaevu näituse kaudu, kus olid terve rida töid, mis alati olid nii väga huvitavad ja, ja omamoodi revideerida. Ja siis ma tutvusin lähemalt nende töödega ja Adamson võttis oma ateljees kunstihoones vastu. Noh, esialgu oli nagu väikselt kõhe ka, et kuidas need raamid nüüd ikka värvid on, praamid olid valmis ja tuli üle kullata selleks et neid kullatud ta muidugi oma ateljees ei lasknud kullata, ütles, et minge sinna üles pööningule ja siis lahkusime trahvist treeningule, siis ma hakkasin värvima, aga muidugi mind huvitas ka seda, kuidas need pildid ise välja näevad ja siis pärast sai muidugi väga põhjalikult ja uuritud neid, kuidas missuguse krundiga tehtud, missuguses tehnikas kuidasmoodi teda maalib ja nii edasi ja nii edasi jääb, tundus nii, et Adamson oli väga selles suhtes sõbralik ja lahke, rääkis kõik oma nõksud ära. Ja just see oligi, et ta oli väga põhjalik, tema väga isekrunti sisemis tema juures, väga huvitav oli veel see, et noh, ei olnud lihtsalt balleti peale pandud tuubist värvid, vaid need värvid olid juba valmis segatud ja niisama olise kreekatöödel, kui te lähemalt vaatate, siis need olid kanditseebeesikas hallika tooniga krunt tehtud juba ennem, nii et see nagu oli, osalt maalis seda kohe edasi mitte otse tuubist värvi, vaid jänesega seal teatud toonid valmis ja nendega siis oli maalitud. Nii et see oli omamoodi niisugune, noh, nagu uudis meile ja mina pärast siis rääkisin kaid, muidugi andsin oma teadmisi edasi. Mida muidugi see oli siis niisugune esimene põgus tutvus ja, ja pärast olime me juba päris kaunis head tuttavad. Nii et isegi kui ma näitusel esinesin, siis ta ikka nii nagu arutas ka minu töö juures nii, aga ma ütlen nii nagu nagu enne saakski, ütles, et ega ta ikka lõpulikult seda, seda, seda hinnangut ei öelnud töökohta. Aga huvitav oli tal v, mis ta tal oli, tal oli Amandus Adamsoni palet. Seda ta hoidis endale. Tähendab, et kui Rearreteeti oli niisugune palett, oli jääs ja, ja rahvaääresilmus tema kohta rahva lehtiga sel ajal rahva ehk ilmus tema kohta üks niisugune artikkel, kus ta siis rääkis ta tarbekunsti kohta ja seal oli öeldud, et, Tavaliselt on harilikult eestlased kasutavad ikka pruuni tooni ja kõik mööbel on väga igav ja ja ruumi sisustus on aga et vaat, kuidas Adamson teeb, tema teeb ikka ja Adams seisus, et mina võtan vana mööbli, maalib ümber, võttis vana kirstu, tegi, maalis, siis on tal laud, oli seal koos taldrekutega maalitud ja nii edasi, nii edasi rääkis, et me peaksime siiski seal tarbekunsti niimoodi tegema, koos kogu komplekti niimoodi maalima. Nii et selles mõttes oli see nagu esimene niisugune artikkel, kus oli ka tarbekunstini põhjalikult analüüsitud ja, ja oma vaateid. Ja foto on juures, tal on punane türgi müts peas, suur pikk tutt ripub siit ülevalt alla, sedasi mitte, on muidugi see see pilt, mis on seal all siinsele silmusega ja kõrvarõngaga, see on varem tehtud, see, see oli eidenda kandist müstika, punast mütsi kodus ja oli Peepika tutiga. Nii et Pariisis, nagu ta oli 24. aastal ja ja seal oli ta peamiselt hajevi juures, oli. Noh, nagu te ise seal ütleb, ka, hindad suhherit võib-olla kõige rohkem ja seda oli ka märgata tema töödesse laest öeldes need eriti natüürmorti, nõndanimetatud prügikasti motiivides kus ta väga huvitavalt ja, ja niukse, noh väheste toonidega andis väga hea materiaalse materiaalse edasi ja värvitoonis ja kõik nii edasi seda materjali, mis meie, Eesti, kus siis tol ajal veel ei esinenud. Nii et sellest ajast võib-olla kõige tüüpilisemad ka hilisemast oled nii 29.-st aastast nagu autoportree, siis võtame veel, need on ka nagu selles vaimus vestja, viiul, kasukas ja leib, need on just niisugused väga asjalikud ja huvitavad tööd, mis olid sel ajal toimusid Rataskaevu tänaval, toimusid kunsti, näitasid tööd, olid seal väljas, need on mul sellest meelde jäänud. Muidugi, ta külastas ju ka muid, nagu ta rääkis, sisem Hispaanias käis, aga sel ajal rohkem, see oli tal nagu tervise paranduseks, ses mõttes sõitis seal pingepeaaegu 4000 kilomeetrit ringi, kuid sellest ajast töid nagu ei ole mitte midagi peale selle, et olnud akvarell olevat ainult teinud jah, nii et see paistab niimoodi, et et Kreeka teed siis koolitööd. Nii huvitavad ja vahepeal ta muidugi reisis seal Nõukogude liidus 29. aastal ja siis 34. aastal. No ja need kohtumised läksid siis veel enne seda ikka vahetevahel sem kokku, tema käis mõningal mõnikord ka minu isa juures, sellepärast et minu isa oli raamimeister, tegi raame, seal käis siis teinekord lasi oma, võtab maadis plaatidele tihtipeale mitte ainult lõuendile, vaid niisugused noh, sellel aegsel oli ka plaadid plaadi peale, siis käis isa juures, lasin formaati parajaks lõigata ja mina olin siis ka juures, uurisin seda asja, kuidas see siis käib. Nii et Jannsen siis Green Park ja, ja isegi Sanna mees käis oma Sanna mäe maalis ka ükskord pildiraami tellimas, nii et see oli nagu need lihtsalt niisugune ja tutvus. No ja 41. aastal oli muidugi ta võib-olla isegi omamoodi huvitav töö oli, tal oli esimene Eesti kunstnik, kes maalis näituse Stalini portree. Meie olime harjunud harilikult Aleksander Gerassimovi Vassiljevi joonistustega insti temalegi Stalini portree, mis oli hoopis teises laadis ja ja peale selle oli, kui ma ei mäleta, oli seal ümber raamiale veel mingisugune loosung või midagi kirjutatud, nii et maalitud raam ära. Nii et see tekkis nagu väiksest elevust ja niisugust noh, et niimoodi, kas siis ikka nii riigijuhti võib niimoodi teha ja kuidas see on, ja nüüd sellest Siis tuli muidugi seda ja ja mind mobiliseeriti sõjaväkke ja Adamson Eurofeerus koos, kes keeras tagalasse ja nii et. Ja mul on sellest ajast mõned märkused siin, ma vaatan nende pealt, siis näeb kohe sõja ajal ma leian endale mitte alati joonistanud mõningaid kähku üleskirjutusi. Adamson ta ja siis anname, olid su asja ANSV-s ja Sagris oli kasahhi NSVs. Nii et nad sattusid õige kaugele. No sealt tuli mitmesugust tööd teha või ma ei tea, kus kolhoosis tööd ja mujalt, nii et see oli tavaline töö. Kuite valitsuse otsusega moodustati 1000 942. aastal. Tähendab orgbüroo, et asutada Kunstnike liit ja Orpoli liikmeteks olid siis, tähendab Adamson, Erik, Bahia, Sagrits. Ja sellise otsustatigi koondada kunstnikud ka Jaroslavlis noh, 42. aastal siis ütleme, maikuus hakkasid esimesed kunstnikud ilmuma juba Jaroslavi ja Adamson, neil on muidugi seal väga suured teened, ta teadis seltsi, nimetas kunstnik ja minul oli ka, see on et mind hakati siis taga otsima ja lõpuks leiti mind Toropetsi lähedalt, kuskilt parajasti enne enne Veliki Luki alla minekut lahingut saadi mind kätte koos arroga helilooja arvuga, me sõitsime siis Moskvasse. Ja et ma saabusin Moskvas Jaroslavi 23. novembril 42. aastal. No sinna olid juba muidugi terve rida juba tulnud inimesi ja kokku ja Adamson oli esimene, kellega maga ekskohtadeks kohtusin, nende välimus olid muide natuke teistmoodi, kui siis harjunud Tallinnas nägema. Adamson Soome müts, Vatjovka selja Sis khati, khati kuum ja vildid jalas, minu arvates olidel ja teised teised kunstnikud olid veel aledamas olu. Keerulisemad, mõni oli muidugi sineerisi, mina olin sinelis ja sõjaväe, sest mina olen selles mõttes viisakas. Aga Jensen, see tuli hiljem oli päris kaunis ära katkenud ja põlenud, niimoodi need, see oli võrdlemisi närune. No siis hakkas muidugi Adamson Erik meelega korraldama nii, et mõnedes riided selga ja lasi last isegi ansambli kaudu palitud teha, mis olid sinisest Kalevist olid kuni maani, mõnel mehel kanti sõnadega ja kõik need spati valitud. Mina pääsesin sellest mul jamal sinel olemas. Aga seal oli näiteks Sagritseri temale lühikest kasvu mees, tema oli ja siis Einmann sai ka niukse kvaliteedist nad koos käisid siis see oli ikka päris tore pilt. Niisugune olukord oli siis muidugi sel ajal olivad kõike väga noored mehed, minu arvates ei ole muidugi eales Adamson ikka vanavanamees Jānis vana, mina olin, mina olin alles siis 26 seitsme aastane Adamson oli siis noh, 40 aasta ja see on ikka peaaegu noor kunstnik. Aga ta oli siiski noh, kogemuse kõige vanem oli sarnane, siis anname siis 48 aastat ära või midagi. Roos oli 35 ja luhtunud 34 nest paras seltskond. Semper isegi oli 51 aastat vana, näiteks demonis. Aga muidugi Adamson ei olnudki otsekohe meie kunstiga väga seotud, peamiselt hoida seal ansambli juures ja tema oli peakunstnik. Ta tegi dekoratsioonikavandid. Peale selle ta veel tegi kostüümikavandeid ja Benita Põldros, tähendab. Korralduse asja olid siis tegi kostüüme, aga tuli teha rahva Reivad Ernesaksale tehti mulgi kuub ja, ja seal oli siis veel nendel laulukooris tehti seal naistele ka kõik Eesti rahvarõivad Adamson, neid ei olnud vist pojad kaasa. Postkaardid olid, nad oligi siis muidugi nii nagu Adamson teeb avalt natukene, aga olid Eesti rahvarõivad. Aga millest siis teha, need sihukest peent Kalevit ja villast riiet ei olnud siis võeti. Võeti tähendab igasugust sitsiriided ja lipuriided ja kõik ribad ja nööbid pandi seal külge ja köitis kirju, nii et esimene moment oli, kui, siis tikandis gigant oli seal vist kus esinesid laulu, tõusevad seal laval sedasi korraga üles ja siis oligi saalis käiks. Vot ei olnud just näinud, et niisugune tore kirju värk ja ja siis seda rõõmu väljenduseks hakati siis viiekopikalist tege kopikalistega loopima. Nii et lauljad ütles, et vaskveri, noh, et viskad silma peast välja. No aga pärast harjus sellega muidugi ära ja ma tean, isegi torumütsid olid seal ja tehtud, millest nad olid tehtud, kaabud oli löödud niimoodi natuke rohkem välja. Nii et andis ikka niisuguse meie üldiselt meie lõbusam seal eesti rahvarõiva. Aga muidu taevas on, tegi seal terve rea läidenditele tegijaid dekoratsioonikavandid ja, aga no nagu sõjaaeg on, eks need klapitika kokku siit ja sealt, nii et ega ta niimoodi väga ei maalitud neid. Meie kollektiivis oli sel ajal bossiga, kollektiivis, oli Adamsoni kamandas metsal oli 18 tegelikult. Ja siis oli kolme, tähendab neljandal jaanuaril 43 otsustati siis asutada nüüd Kunstnike liit ja selleks oli siis soojustada oli 18 liiget, aga 14 liiget olid asutajaliikmed. Need olid siis need asutajaliikmed, kes olid esinenud juba näitustel, mitmel pool, olid tähendab, võtnud osa seal Tretjakovi salongis näituseni, siis Jaroslavlis näitasid ja need leitsis nimetati siis nii-öelda asutajateks liikmeks ja neid oli 14. Aga praegu elab muidugi neist 14-st ainult kuus inimestel. Adamsoni ülesanne oli muidugi nagu organiseerida ka Jüriöö ülestõusu 600 aastane näitus Moskvas, mis pidi tulema võimas ja, ja hästi korraldatud, siis see tähendas meile ka väga palju sellest olenesid meie stipendiumid ja meie meie mitmesugused kas neid üldse tarvis ongi neid kunstnikke? Ja selles suhtes peab ütlema, et Adamson oli väga hea organisaator. Kõigepealt organiseeriti riided, kuidas saaks siis need, et korralik, näitas, aga see peab olema korralikud raamid. Selleks mindi siis Adamson, Sagris läksid siis sinna Moskvasse, Eesti esindusse võtsid kõik kuldraamid, mis seal olid seinte peal, vanad pildid juba vanast ajast olid seal vanasti oli kodarsaaja esindusse tähendab saatkond, et mõõdeti ära täpselt ja siis jagati meil vahel siis pillid elavad, et sina teed selle pildi, saadad selle Adamsoni saris, võtsid ise kõige suurema pildisel, eks teevad siselt lossi piiramise kahekesi hakkasid siis koos seda tegema. No see oli muidugi omamoodi nali selles mõttes, et Semper käis neid noomimas, sealikked sagris pidi tegema figuurid, nii nagu tema ise on, et ei ole. Tehku ikka rohkem Adamsoni moodi. Aga siis Sagris maalis suure laia pintsliga Adamson sipsis ülejäänud, nii et nad seda tegid seal ateljees, muidu Adamson üldiselt ta maalis ikka rohkem oma toast niukseid, väiksemaid asju see oli, tähendab. Tähendab, seal hotellitoas ja. Ja nii, et, No sellel suured pidid need jüriöö pidi peaaegu. Me maalisime just selles samas ruumis, kus, mis siin enne saaks, ütlesin poeruum oli, see poeruum oli üks kus pool seda ruumi kivipõrandaga kiviparkettpõrandad, riiulid olid sees ja letid olid, lett oli ka, aga need riiulis oli väga vähe järgi jäänud, sellepärast et meil ei olnud kütet lihtsalt. Aga siis ja osalt oli kapiuksed pidiketi jätma nende riiulitele seepärast, et külm oli, siis mõned mehed magasid seal kapis ja tõmbad kapiukse kinni, on palju soojem. Nii et. Ja keskel oli niisugune plekkahi, mis, kus siis sai köetud kogu aeg, ööd ja päevad, see oli natukene soojem, nii et sai, aga üldiselt oli see niivõrd suured aknad ja väga otse tänavale, uks nii väga külm oli. Ja no selle maalimisega tuli võrdlemisi kiire niisu, nii kiirelt vist pole ühtegi näitust valmis tehtud, sellepärast et see oli juba tähendab, mõned puud tuleb ettevalmistust ja noh, võib sind lugeda veel, ma vaatan siin mõned annid oi, näiteks Zagressi Adamson Sis rüütlimõisa vallutamist, see oli siis suur pilt, see oli peaaegu näituse kõige suurem pilt seal oli. Piirasid siis linnust mõned sõjamehed seal ja nii, noh, see on vist muuseumis olemas, kui ma ei eksi. Aavik oli üles tõusete kogemuene. Siis. Seal tegid siis graafikerid, tegid jälle mapisi, Lukasz, Vitsur, Kollom, luht, luht panin nad kõik tööle, sellepärast et Lucats ja need olid võrdlemisi laisad, ei viitsinud nagu teha, Kollom oli ka nii testihuvidega ja, aga lugemine oli niisugune mees, kes lauas istus, sundis neid ka tööl ja teenivad valmis konsulteerima, käis meid. Professor Ants Kruus ja noh, seal siis käisid teised kunstlikud meil küll poseerinud. Ja teised tegelased, ütleme seal enne saksad, niisugused tegelased ja Irdid ja ja, ja lautherid ja pinnad ja kõik kasutasime ära, kas siis mõne mõne tüübi jaoks autor poseeris minule näiteks seal rüütlinägu ja Paul Pinna tegi mõned massi seal ja nii, et Aino, Bachi jälle Aino Bach poseeris. Marie tähendab Adamsonile vihast naist, see tähendab selle. Seal oli Jüriöö naist vihast naist selle peal, noh. Nii et niimoodi me vastastikku tegime seal ja siis oli. Eesti naised, Jüriöö ülestõusus, suurem maa, mis raam saate. Aga muidugi, ega sellega ei piirdunud need jüriöötöödega, seal said vahepeal tehtud, muidugi oli tehtud näiteks Adamson maalisel konstnikuksi portree seal Leningradi kunstnik siis Arnold Mere portree oli tal parem maalitud. Need kõik, kes kõik said näituse pandud, siis oli siin on kataloogis, oli talvele tüdruku portree ja tegelikult oli see brigaadi oli sel ajal ja siis on, oli vist, oli seal kaugel tagalas, aga selle nimi oli siis selle selle akna peal, kus on leivaleib, on akna peal jäädisca vaade Jaroslavi turu poole kanti oli raisakullid, linna kohal oli selle pildi nimi, tähendab see õige nimi, aga siin ta siis muidugi, et kaugel tagalas. Aga ja niimoodi oli ja mina pidin siiski poseerima Adamsonile seal Bristolis elasime hostelis ühte pilti, mis oli vabastatud, vabastatud Tallinnas on olemas üks Talon olemas kasukaga üks noormess, ilus noormees. Ja kõrval on üks naine naisnaine, selle kasukas kasukaga olen mina. Aga kasu. Kasu teda muidugi ei huvitanud minule, kui vaid teda huvitas rohkem see kasukas, sellepärast mina poseerisin kasukad ja ja selle kasuka lugu oli ka niimoodi, et see käis ka juba käes, see oli, tähendab tegelikult see kasukesel ühe naisseltsimehe kasukesseli bilari naine, seda hiljem selle selle kasukas Aavik, Priit, Priidu Aavik ostis selle kasuka ära. Aga kuna Priidu Aavikul oli, oli väga palju, noh, tema oli suure söömaga ja vastas, mitu puhankad korraga ära süüa. Ja siis ta müssele minule edasi. Vena ostsin tema käest ära ja mina kandsin ta siis nii kaua, kuni kuni siia Tallinna olin ikka minut, see oli minu, mina paarisin, baseerisid Sis Adamson-Ericule, et Adamson, Erik maalis kasuka taga kasukas muidugi parem oleks olnud, kui mina mitte seal sees võttis küllalt kaua aega ja ma pidin iga kord väga täpselt seisma ees, nii et Adamson, Erik, õõnes sealjuures ja tema on väga hea jutumees, rääkis mulle siis jutt oli huvitav, aga aga seismine oli väga igav. Mina. Nii et selles mõttes oli see niisugune. Aga muidu oli väga õpetlik igatahes. Ja niimoodi me panime kõik tööle, iga, kes juhtusin ateljeesse, pandi kohede. No siis oli veel Koidula maalimine, Koidula. 1000 944. aastal olin mina käisin, leiti koidulaud üles Leningradis, seal käisid Paul Rummo ja mäletatakse, kes vaatanud, mina olin ka kaasas, pärast hiljem käisime Koidula, vaata ja siis. Koidula kooli. Adamson hakkas siis Koidula maalima, 43. aastal oli temale Koidula portree pidi tegema ja see on temperamaali muuseas. Nii et see temperamaal on selles mõttes huvitav, et seda tehnikat nagu varem nagu ei kasutanud me. Aga seda sai õpitud paa lehis. Ja. 46. aastal ma käisin veel Koidula järgi, Me tõime Koidula põrmu ära, no see on pikk teeni jutt, ei ole see puuduni Dadasemade ega Koidulast, ma räägiks niipalju, et Koidula sai samuti maalitud tema, kui seal täpsemalt vaadata, isegi Adamsi oma silmad on seal sellepärast, et ta vaatas B, kes aga käed, käed ei ole just väga naiselikult, ma ei mäleta, kes poseeris neid käsi, üks nendest Meist seal peegli poseeris pikemad sõrmed, aga seal see on põhimõtteliselt. Nii et seal on niimoodi ka, et ikka kasutati seda ära, aga ma seda ta maalis meid just seal ateljees meie seas, nii et see on väga huvitav oli jälgida, kuidas seal tempera, kuidas ta tegi legi nii rahulikult ja, ja artistlikult toredasti maalis seda. Ja sellest nemad, tema sai selle, ütleme tõuke nii-öelda. Sest nad klassid, Adamson, Erik Vaino luht seen, Sagrits läksid palehhi õppima lakmaal. Ja siis oli lakmaalis, oli muidugi niisugune lugu, et väga osav oli mainu, kes maalis lakmaalina tehnikat, nende lõpes seal terve rida neid meistrid õpetasid neid mõtteid ja kõik, nad olid seal hulk aega ja aga Adamsoni maalib ikka omamoodi, tema ei saa niimoodi teha nagu teised, aga nüüd oli, tegi Kalevipoega, kalevipojal ei saa silmad ja siis Vaino pani talle silma paika, sinna aga ja, aga no luhtel oli luhteni juba ei hakanud panema, paneme siis temal on oma käekiri, ta kulla kullaga tegi ainult jännis. See muidugi oli, alguses võttis see nii suurt hoogu, et isegi mina hakkasin proovima pärast siis nende õpetuse järgi seda lakkmaalitehnikat tegema, nii et tuli välja. Ja me käisime ka korra seal, nagu seal paa lehis. Ega ma kaua ei räägi, järsku ma. Nojah ja siis oli väga-väga huvitav, oli see meie, läksime siis talveajal sinna Paalehede ja noh, see on omamoodi tööstus ikka, see on väga huvitav, oli seal ja nemad Adamson, Erik ja siis Agritseb Vaino ja nemad elasid seal ikka tükk aega ma ja õige õige mitmeid nädalaid. Kui seal nüüd kaua ajendab vist väga põhjalikult selle asja ära. Ja mina proovisin ka teha mõnule muidugi see palju ei istunud, aga, aga Adamson tegi terve rea tehnika taga siiski temal ei tulnud mitte sellised väljavati, tulid ikka Adamson neid välja ja nii edasi. Nii et maaelu ja need maalisid muidugi niimoodi natuke paalehelt juba nii, aga, aga seal on ikka niivõrd suur isiksus, tal tulid oma muidu huvitavat. No need on kindlasti säilinud ka, see kahjuks pole näiteks näituselool on, ma ei tea. No ja sellesse sõpruse mainuga ainult ma ei tea, paljud ei tea, Eugen maine, tema tegi vähe linoollõikeid ja nii egas, aga ta elas. Tähendab, Volga, teine pool Volgad, aga kevade seal Volgal oli juba jää peal ja maine oli hakanud üle minema ja kukkus sisse. Ja siis sa Adamson ütleski selle peale, et mis rumal, mis otse lähistel käinud ümber Volga. Ja, ja ta vaene mees võid alati epist püksitaimi, viletsad, katkised ja, ja vaenugi. Adamson kinkis oma vanad püksid veel Vainule, nii et ta oli selles mõttes ta oli nii, sai korda selle asja. Ma veel me nimetasime nii, kes meiega hästi kontaktis olid nagu Fel, Paul Pinna, Ernesaks, ird, järve tsenter Põldroos, Priit Põldroos muidugi, Georg Otsa poisikene hakkas, algas, hakkas laulma alle Bruno lukk, Anna Klas, Viktor Gurjev, Alumäe need olid kõik meie nii-öelda modellid ja meie meie kritiseerijad siis muidugi Adamsonile oli hea kontaktvööndis valitsustegelastega nats, Johan Vares, Johannes Vares, tähendab Veimer, Lauristin, Semper, Sepre, Andresen, Allikvat Andresen oli just hoolitses meie kunstnike eest väga palju ja tema kujunes välja, kutsuti väeosades, kes siis oli Andresel oli see mees, kes meie asju ajas. Tema tänu temale, me saime siis nii-öelda koonduda sinna. Konsulteerimas käisid meil ju Ants Kruus käis mitu korda konsulteerima siia, nii et selles mõttes on oli väga tihe kontakt. No Adamsoni joosta liivase pääseda oli meil veel küllalt head kontaktid, eriti pärast seda, kui ta oli instituudi rektor. Me olime ka kompositsiooni kateedris koos Friedrich Carlowitz lehega ajal ja siis olime ühiselt, see oli kompositsiooniga teedel ja me siis käisime nii tarbekunsti kui ka kujutavat kunsti kontrollimas ja, ja nii edasi. Olime kogu aeg SKT-s, töötasime ja Vääna-Jõesuus olime suvebaasid, siis 46. ja kaheksandal aastal maalisime koos kõrvuti merd mis mul muidugi midagi välja ei tulnud, aga tema tegi siiski päris kenad pildid, need on praegu veel mõnedki vist muuseumis. Ja oleme siis teinud koberääni kaevandeid. Jaa jaa. Kallelt koos teinud, ühiselt sai Ukrainale kingitud ja seentarsija suud lahti nahja Intarsi, aga seda siin kahjuks irootselist fotodaat sellest olemas. Ja siis on veel üks asi, on maalitud suur keraamiline ahi, mida kuskil ei ole avaldatud seal minu kodus tema tegi kavandi ja mina siis koos keraamik Palmiga, siis maalisime seda nii-öelda valmis sinises toonis ja, ja päris ilus. Niisugune. Nüüd on edasi, nagu ennessaski ütles, väga ilusad kohtumised olid meil Laulasmaal ja need olid väga-väga südamlikud ja nendest on säilinud toredad fotod ja filmikaadrid ainult säilinud nendes, nii et ja alati oli niisugune noh, huvitav ja kohati Adamson õige, temaga kunagi igav ei olnud ja ja, ja tavast põrutas mulle ka seal peale Jaroslav riski, et ma olin tihtipeale pigi mõne pildi ümber ja ja domeeni aasisime natuke vastastikku, nii et minu arvates on väga huvitav temaga olnud. Me võime jätkata oma õhtut ja Mis tema kolleegidest Ella külma umbes? Või näed, palun, ja võib-olla ka juba, kui nii kaua koos töötanud ja. Muidugi, kui nimetada kolleegid, eks siis see hõlma paljult ühte viimast perioodi. Et keda ma nagu käsin kodanlik kodanlikust ajast tema maalide järgi ja tema tarbekunsti järgi tema nahkehistööd, need olid hoopis erinevad. Kui tolleaegne riigi kunsttööstuskool andis kooli ja oli umbes niisuguse suunitlusega, et tundus, et vaat niimoodi ikka teha ei tohiks, vähemalt riigi kunsttööstuskoolis unistus oli, tookord oli niisugune. Mis ei anna teda näinudki? Millegipärast ma arvasin, et ta on väga ekstravagantne ja väga edev mees kuna üks maal temast, kus ta oli ühe kõrvarõngaga Minu mälestustes on näkku üks uhke Sharent aastal. Ja ja temaga kohtusime aa kordselt 45. aastal, kes oli pärast sõda kui sõjakahjude hindamiskomisjon esid oli kogunud kokku kõik aktid vastava fotomaterjali. Ja see oli suur riiklik tellimus, mis läks teostamisele. Adamson-Ericu kavandi diis järgi Rift oli Jaan Jensen-ilt ja seda teostati väga lühikese aja jooksul vist kolme nädala jooksul. Tööpäev oli väga pikk, mina kuulusin kollektiivi, kes, kes me seal tegime. Jenna hommikul kella kaheksast kuni õhtul kella 11-ni töötasime. Adamson-Eric tõi meile aeg-ajalt kohvi, käis meiega juttu puhumas ja seal sai muidugi igasugustel teemadel räägitud TEMA kavadi kavadit üüre, seal naerdud tema ornamendi motiivide ülel ristitud üksikuid motiive, üheteistsuguse nimegapäraste võttis need omaks ja siis saigi nii, kuidas. Kuidagi meil väga selgeks see ühine keel, aga see muidugi ei olnud ja nüüd töö teemadel ei rääkinud, vaid väga paljudel üldistel teemadel. Ta rääkis sõja snäkkis Jaroslavi Jaroslavlis kunsti tegemist, nagu seltsimees okas ka eelnevalt rääkis rääkis üldises kunsti probleemidest siis Ta armastas kontsertitel käia. Ja ja, ja seejuures meid oli kaks saart seal kollektiivis, kes me teostajate hulka siis tol ajal kulusime. Ja tema temast, nii et ma olin täiesti hämmastunud, kui ma teda nägin, ta ei olnud üldse seiskunud inimene nagu mina teda, kujutasin ette, et hali väga tõsine, asjalik, kuid väga hea huumorimeelega ning oskas inimestele lähedale tulla ja seejuures kuidagi noori noortes midagi sütitada, midagi äratada, ilma et otseselt oleks öelnud, mida te peate tegema. Ja pärast seda, kui see töö valmis sai, ega ta käis pidevalt ikka seal ateljees veel seal. Ma töötasin õieti kuni instituudi lõpetamise poole kohaga, 48. aastani 44. aasta sügisel ma läksin instituuti õppima. Ja siis tekkisid meil jälle uued vahekorrad. Mina olin üliõpilane, tema oli rektor. Aga nii imelik kui see ka ei ole, mingisugust Siskust krampliku niisugust eraldatuse niisuguse tunnet ei tekkinud, Adamson-Ericuga vaid tekkis nagu mingisugune niisugune vaimne, niisugune mingisugune eriline niisugune kontakt, mitte alati see, et tema, kas siis kohe kõike jagada, aga tema midagi äratas ja pani pani näkku sisemiselt, pani põlema ja pani nagu ennast mõtlema väga paljude probleemide üle ja, ja otsima tähendab ise endale teed, millist teed mööda edasi minna, sellepärast tema midagi dikteerinud ette ja nii nagu. See seltsimees Kross märkis, et tema päris lõpuni oma arvamust ka ei avaldanud kuigi ta kunstinõukogude osas ma mäletan, et kui see nõukogudeliikmena Talle meeldis vahest teisi inimesi hämmastada. Kui kõik olid öelnud oma arvamuse, mõne töökohta, kas see töö oli siis hea või halb, siis Adamson-Eric tihti tuli hoopis vastupidise seisukohaga välja. Ja kui kõik olid öelnud, et see töö on hea, siis tema selgitas teinekord välja, et see töö ei ole siiski nii hea ja vaesmine halva tööd tõi ta väga hästi esile. Noh, on siis 1945.-st aastast jah, niikaua kui tainas kuidagi nii tööalaselt me me teed ristusid. Ja ja kui ta oli määratud minu juhendajaks, diplom, töö juhendajaks, seda ta sai küll teha, siis mina tegin, diplomitöö tegi poole aastaga seda diplomi töötma, sai teha küll. Tema juhendamise all see pool aastat pidi kevadel tulevad kaitsmine, kaitsmine lükkus pärast, kõigil lükkus sügiseks. Siis tuli see need rasked ajad, kus Adamson, Erik. Sattus ka niisugused teatava põlu alla ja mina kui tema diplomant siis minu töö suhtes ka, kui nakkuse viimane otsustav komisjon oli, siis öeldi, et see töö ei kõlba mitte kuhugi. Ja, ja siis ainult vist nii mind vist püüdes leevendada, öeldi, et et noh, et ega selles ei ole süüdi dipla maanteed, siin peab mõtlema juhendajale. Pärast seda Adamson-Eric oli Tallinnast oli ära ja naasis lõpuosa diplomitöö valmis, nii et. Megatron kateedri juhataja Adeele Reinsorfi hoole all ma siis oli ja pluss Adeele lendav aga ühtlasi nagu juba oli kadunud usaldus see, et kas ikka keegi ka võibki nii üksinda juhendada, siis ma mäletan, kui, kui tohutult käis neid komisjone, kogu selle kursuse diplomitööde kaitsmine langes sügise peale. Ja neid komisjone käis, paljakomisjoni liikmetel oli igalühel, oli oma arvamus muidugi. Jaa. Ja ma siiski kavatsesin ka, eks ma tahtsin lõpetada diplomi saada ja siis ma panin selle töö peale kõik, mis minule siis nõu anti. Ikka lisasin juurde, ikka lisasin juurde ja sisse tuli nii suure formaatiline see asi, et see Vist keegi Teide ei ole nii suurt asja teinud, aga selle asja siiski hiljem oli edu, nii et ta sai kunstiakadeemia jõle liitusse kunstide akadeemia poolt sai üleliidulisel üleliidulisel konkursil sai ka, ka sai preemia. Need see diplomitöö tegemine oli üldiselt üks väga raske aeg, sellepärast et keegi ei olnud enne nagu temaatilist kompositsiooni teinud ja see oli nagu niisugune esimene katsetus muidugi selle töö juures. Vabandus satanism hakkasid äkki ma diplomitööst. Pärast Meie tööd töö. Jällegi. Töö alal kohtusime seal kombinaadis. Kui su totrate kombinaadi keisrite ateljees Harzis tema 49. aastani oli instituudi direktor, siis ta oli vahepeal oli vabakutseline ja siis ta kavandas seal. Mõningate ja seda siiski kaunist lühikest aega. Nii et tema all tema töötööd nagu ei hinnatud ja ega lubatud isegi nende järgi. Siis ta töötas kommunaris, aga siiski tema niisugune otsiv vaim leidis seal ka rakendust Stahlil seal Komonaris seal, just nahavärvide osas, seal ta proovis ka siis mitmesuguseid naha värve seal uusi nagu sisse tuua prooviseid, kate, värve, kuidasmoodi, neid saaks kasutada ka võib-olla nahkis sees. Ja siis kutsus mind ükskord kutsus ka sinna ma ühe terve päeva veetsin seal kommunari nahavabrikus seal seal tema juures, tehes ka neid proove ja kirjutades üles igasuguseid tehnoloogilisi neid retsepte. Ja ma, ma imestan siiski siiski tema head tervist, et ta suutis seal seal töötada, sellepärast selle ühe päevaga ma sain niisuguse peavalu, mis kestis nädal aega. Muidugi neid kogemusi, mis ta sealt pärast 1953.-st aastast tuli, tuli instituuti tööle. Ja noh siis maalima kõikko kolleegid aadil Reinsav Adamson-Eric, mina teile, Reinsalu oli kateedri juhataja Valttedesse ja. Eks igaüks seal andis siis oma osa, andis, andis, andis sellesse töösse. Ja 1961. aastal. Lahkus sellest sääst saadik olid mina kateedri juhataja. Ja nagu uus kollektiiv tuli sinna tuli Aino Lehis tuli sinna tööle. Hiljem veel elas summat alet. Ja vanadest meistritest küll, kes seal olid, alguses oli Voldemar Roopalu helda Reimo. Muidugi, seal kerkis üles niisuguseid eriarvamusi, kerkis nii ühel kui, kui teisel ja me tegime nii nagu ühiseid niisuguseid arutelusid me tegime neid üliõpilaste juuresolekul juuresolekul, kus igaüks teinekord avaldas hoopis hoopis täielikult nagu eriarvamuse ja nii nakkunedel kunstinõukogu, seal ma märkisin, et tema teinekord tuli eriarvamusega välja, Adamson-Eric, seal ka püüdis siis vahetu läbi hoopis ja tuligi välja seal oma eriarvamusega. Aga seal võib olla teinekord isegi kasulik, sellepärast et et üliõpilane selle kaudu õpib. Kindlasti kujuneb välja mitmest arvamisest, peab ju temal enda arvamus välja kujumine kujundama. Sellepärast segajuhendamine ei ole ette dikteerimine, vaid see on tema mõtlema mõtlema panemine. Ja Adamson-Eric, mul oli just selles osas väga niisugune hea talita, pani inimese mõtlema. Ja sealjuures oli ta alati noorte suhtes siiski ka rahulolematu. Tema meelest keegi ei tee noh, nii palju tööd, kui ikka oleks pidanud veel tegema. Nii et tema ei öelnud mitte kunagi, ärge tehke nii palju tööd, et mõtelge oma tervise peale, ei, ta leidis ikka tuleb. Ott liiga vähe on tehtud, kui ammu aega ta hakkas minule juba rääkima, et te peate personaalnäitusele, mõtleb. Minu meelest oli see nii kohutavalt raske asi, et ma ei osanud mõeldagi. Niisuguse asjaga võiks üldse niipea hakkama saada. Nii et ma usun, et meie, nii kui ta meie Nii nagu see seltsimees okas rääkis, tähendab tema panusest tähendab organisatsioonilisest tööst nii kunsti ja tarbekunsti edasiarendamisel siis tema kui pedagoog, ta andis kindlasti igale noorele, keda tema juhendas erineva panuse ja ja, ja mille eest veel nii nagu kõige suurem tänu ka väga suure loomingulise pärandi mille suhtes ei saa kahelda. See kuulub siiski meie siiski kunstiklassikasse ja isegi kui, kus on praegu palju, väga palju aastaid möödas, kus tema enam ei tegutse ja isegi varasemate aastate aastate tööd sealt me võime ikka mingis kus sädet leida, mis nii ühele kui teisele võib inspiratsiooni anda. Ka siin oleme näinud tema kolleegide ja ma tahtsi tema õpilaste juurde, siis võib-olla Heinz Valk praegu koolipõlves. Leenu koolipõlves oli mul Adamson-Ericuga väga vähe kokkupuuteid, kuna tema oli teise kateedri mees. Kui te niisugune lähedasem ja küllaltki mälestusväärne kontakt Adamson-Ericuga toimus kuuendate aastate algul siis oli meil kuku, klubis oli üks nurgalaud, oli tavaliselt lõunasöögi ajal noorte meeste päralt. Ja täitsa meile kõigile üllatusena ja ootamatult ühines meiega Adamson-Eric. Kuigi seal kõrval laudas istus igasuguseid iidseid tiitlitega ja kõlavate nimedega mehi, tema millegipärast eelistas noori. Miks see nii juhtus, ma ei oska öelda. Me teame, et sel ajal oli Adamson Erikul väga intensiivne tööperiood. Tema. Mis kestis kuni tema elu lõpuni? Ta töötas vabakutselise kunstnikuna, võib-olla oli tal ateljees töötamise järel väike vajadus lõõgastuda. Või oli siin mingeid muid põhjused, sest näiteks ma mäletan, et kadunud Edgar kuusika eelistas Kuku klubis noorte meeste seltsi, tema ütles kohe nii ägedalt välja. Vanameestega ei taha üldse millestki rääkida. Mis need ei paku talle huvi. Ja tuli tuli oma käredat opositsiooniliste etteastetega, alati noorte meeste lauda. Adamson-Eric muidugi ei ole niisugune käremeelne mees vaid vastupidi. Kui me teame, et sel ajal oli, oli eesti kunstis niisugune kõva kõva lahmimine ka see ei oleks niisugune väga õrn ajastu. Ja öeldi küllaltki tigedalt üksteise aadressil üht kui teist. Ja muidugi noored mehed olid selles mõttes võib-olla veel ehk vast kõige kõige ägedamad ja nägid seda asja väga mustvalgetes kontrastides. Ja muidugi tahes-tahtmatult lõunalauas läheb jutt ju kõikidele asjadele, mis parajasti südames on. Adamson-Eric kuulas meie ägedaid ütlemisi temaealiste meeste aadressil ja, ja naeris südamest nende üle. Kuid sellele järgnenud omapoolses nagu väikses kommenteerimises nagu veidi pehmendas, seda mitte ma ei ütle, et ta nüüd oleks, oleks nüüd neid kaitsma asunud või midagi selletaolist, vaid vaid ta nagu lihtsalt oma suures elutarkuses oma suures kunstitundmises nägi asju õiglasemalt, kui meie kes Me nägime, nägime ainult nii, nagu see laud minu ees praegu on, siin mustasin valgel. Ja sellist suurt. Ja võiks öelda isegi nihukest õilsat inimeste ja kunstimõistmine siis Adamson Eriku suust kuulsimegi. Et meie lõunased kokkusaamised kujunesid lausa igapäevaseks meeldivaks kombe talituseks. Ja meil oli kõigil kahju, kui me vahest ei saanud lõunasöögile tulla Adamson-Ericuga ühel ajal. Ja niimoodi need kestsid pikki aastaid. Seal võeti läbi aegade jooksul kõik, mida, mida vähegi meie teadmised võimaldasid haarata. Adamson-Eric oli väga Tähelepanelik kuulaja, kuid samas ka väga kenasti. Püüdis nendele asjadele nagu omapoolset kui just mitte hinnangut, siis vähemalt midagi omalt poolt ütelda. Ja niimoodi kujuneski meil meil see omamoodi nagu nihukeseks koolitunniks see lõunasöök Adamson-Ericuga ja kõik see, mida ta meile meile pikkade aastate jooksul seal rääkis, sest need lõunatunnid kestsid vahest ikka mitme tunnini, seal ei piirdutud ainult ühe konkreetse konkreetse tunniga. Kõigest sellest, ma usun, oli meile meile. Rohkem kasu, kui me sel hetkel aimata oskasimegi, sellepärast et tema esindas minu arvates seda head. Euroopa humanismi, mida on sageli meil siin halvaks peetud ja ega temast praegugi väga suure vaimustusega ei räägita. Ja seetõttu oli, olid need Adamson-Ericuga, jah, need koolitunnid õpetasid meile nägema inimesi ja maailma ja kunsti palju nüansirikkamalt ja ja palju mõistvamal tasandil, kui meie olime sellega varem harjunud. Tema suhtumine kunsti oli üldse üldse selline vähemalt minu minu muljete järgi, nagu, nagu ta ei pidanud kunsti mingiks eriliseks inimese missiooniks siin maailmas, mis on nüüd ja millel on mingit mingit tohutut kõrgediaatelised ülesandeid vaid tema oma nagu ütelus järgi oli ka kunst oli mingil määral nagu nagu üks niisugune tore täiskasvanud inimeste mäng, kõne veetke, õilis mäng, mida tuleb muidugi ühest küljest respekteerida nagu igasugust inimese meeldivat tegevust siin maa peal kuid millele ei maksa jah, osutada mingeid üleloomulikke võimeid. Ja tema heatahtlikkus ja niisugune mõista püüdmine oli, oli niivõrd suur, et ma mäletan kui meie oma nooruslikkuse ägeduses Tuletasime meelde kasvõi neid perioode, mil Adamson-Ericut siin Eestimaal Löödi ja tema tema loomingut siis ka nende lööjate suhtes Stahli häälestatud küllaltki küllaltki leebelt ja naeratas selle peale ja, ja, ja püüdis-püüdis nagu. No ma ei ütleks, et, et neid nüüd õigustada, kuid kuid ta ei andnud enam sellele mingisugust niisugust ülemäära traagilist tooni vaid ilmselt ta sai aru nende kui inimeste käitumisest puht niukestest, inimlikest motiividest, mis niisugustel puhkudel toimivad. Ja nagu, nagu omas sisemuses mulle tundus, et oli, oli nendele andestanud. Kõik selle, mis, mis neljakümnete viiekümnete aastate vahetusel juhtunud Teisest küljest, Adamson-Eric oli nagu ikkagi Euroopa kunstikoolitusega mees väga salliv mitmesuguste kunstinähtuste ilmingute vastu ja ta püüdis igasugustest erinevatest nähtus midagi ikka positiivsete head leida, ta ei kippunud kedagi niimoodi täitsa maha tegema, vaid vaid juhtisime tähelepanu sellele, et nad siiski jah, see mees kuigi ja niimoodi, aga vaadake siiski näiteks tal on tal on selliseid voorusi ja selliseid voorusi. Ja, ja samuti ka. Mäletan, et sel ajal läks nagu kergelt kergelt moodi meil Eestimaal nagu tarbekunsti hakata pidama mingisuguseks teisejärguliseks kunstiks mitte kõikide inimeste poolt, vaid osa osa kujutavate kunstnike poolt ja muidugi see lainetus käib veel siiamaani, on selliseid, kujutavad kunstnikest praegu ikka ikka tarbekunsti peale, vaatavad nagu mingisugusele lihtsalt väiksele näppudele. Adamson Eriku silmis olid, olid kõik kunstid võrdse väärtusega ja ise ta nagu ma mäletan ennast nagu nimetakski tarbekunstnikuks, kui, kui tema poole vahest pöördud, et noh, teie kui kui niimoodi maalija ja nii edasi ja nii edasi, et mis te nüüd arvate sellest teisest asjast või maalist või siis teate, et mina siiski oleneb tarbekunstnik eeskätt ja aga kuna maga, maalin, et ma siis võin nüüd ka nüüd oma kogemuste põhjal üht kui teist. Muidugi muidugi siin oli väikene, niisugune edev moment ka juures, nagu siin küll Ella Külv ka mainis, et, et ta Adamson, Erik võis olla natuke ele mees muidugi kõik mehed on edelad, ma ütlen seda nii. Aga, aga siis. Muidugi jah, see Adamson, Eriku rõhutamine, võru vastamine, et tema on nagu tarbekunstnik kõigepealt, see oli muidugi niisugune ilus pisike žest, mida kõik mõistsid. Kui te omamoodi see, et ta jah, andis, andis eluõiguse kõikidele kunstidele siin päikese all, see oli muidugi niivõrd enesestmõistetav ja temaga temaga tema vaimsusega seostu, et et see teisiti ei saanudki nagu olla. Ja nagu ma võtsin, sel ajal oli Adamson-Ericule äärmiselt intensiivne loomeperiood. Taju maalis ja maalis arvutuid, met lahkplaate. Ta kutsus meid tihti oma ateljeesse kruvi vestluse järel näitama, mis tali uut teinud tundis, oli silmanähtavalt, tundis rõõmu sellest, et ta on suuteline kõigi haiguste ja, ja kõigi nende olude kiuste jälle nii nii intensiivselt töötama, seda oli tema tema kõikidest olekust ja kõigest oma häälest ja kõigest oli oli tunda, et ta tõesti elas üle ühte ühte õnnelikku perioodi jälle oma elus. Ja, ja meie niisugune. Nagu soosiv suhtumine temasse, kuna, kuna ma mäletan, me olime suures vaimustuses tema nendest ühte nendest Metlas plaatidest, mida te ise ka väga kõrgelt hindas. See, see oli, oli talle talle nagu jah, võib-olla isegi ehk mingil määral natuke stimuleeriv. Sellepärast et et vaevalt, et ta nüüd sinna sinna meie lauda tuli, sellepärast, et need meilt meilt tunnustust saada. Absoluutselt. See on niisugune mõte, on, on vale, kuid, kuid noorema põlvkonna poolt tunnustuse saamine on küllapist igale vanemale meistrile südantsoojendav asi. Ja. Temale temale mõjus minu arvates igatahes ja küllaltki soodsalt sellepärast et kogu kogu tema elu lõpuperiood minu arvates nii palju, kui mina teda nägin ja, ja temaga sai suhelda, oli, oligi peamiselt ainult looming. Ja ta nagu kas ta, kas ta aimas ise, et see on nüüd oma elu viimane viimane niisugune balang mida ta Selle sel perioodil teostab ta oli ta oli isegi mõnel määral nagu, nagu mulle tundus, veidi hoolimatu, isegi oma vastu, tähendab, ta töötas niivõrd palju niivõrd intensiivselt nagu nagunii raske haiguse üle elanud mees ei tohiks teha. Lisaks sellele ta ise ma mäletan, rääkis, et ta ei tohi kohvi juua, kuid meie klubi vestluse ajal ta jõi üsna mitu tassi musta kohvi, kuigi sel ajal nagu klubi kohv oli muidugi niisugune mitte just inimest tappev, aga aga, aga ikkagi kohv on kohvi ja ja, ja vot selline selline omamoodi uhke jaa jaa. Kangelaslik kõlakule puhast eesti keeles ma ei taha seda seda sõna väljendada seda sõna kasutada, kuid, kuid noh tema, tema, see oli midagi niisugust. Ühest küljest jah, nihukest kõike trotsivat ja teisest küljest nagu nagu. Kuidas seda nüüd täpselt täpselt sõnastada? Igatahes need viimased oma elu, elu viimased aastad oli, oli jah, üks niisugune. Viimane täielik jäägitu andmine ennast kunstile ja selle tõttu selle, selle asja nagu kõrvalt vaatamine oli omamoodi selliseks ülendavaks jaa jaa. Ja noh, nihukese, ainult ainult tugeva ja suure isiksusega Seostuvaks kontaktiks, mis jääb küllap meie selle laua selles vestlusringis olnud olnud dollastele noortele meestele elu lõpuni meelde kui üheks niukseks kauniks, kauniks inimlikuks eneseväljenduseks ühe looja poolt. Kuulsin olevat olnud kannus. Mina võiksin otseselt jätkata seda juttu, mida nüüd Heinz Valk lõpetas, et meil, kes me töötasime tol ajal Harzis, mina ajutiselt luule Kormašova seal nagu töölisena keraamikas saime ka näha, kuidas töötas Adamson, Erik ja sellest on meil väga hea meel. Et meil õnnestus näha õppimise ajal. Kuigi ta oli juba instituudis ega väga palju temaga kokku ei puutunud, ta käis meil küll sageli kontsulteerimisega, otseselt meid ei juhendanud. Aga siis insi selles Arsis, no siis ta oli kunstitoodete kombinaat, ta tuli tegema keraamikat ja meil oli see suur üllatus, me teadsime, et ta oli teinud portselani enne ja aga ega me üldiselt õpilased tema töid nii väga näinud ei olnud, sellepärast et tööd olid ju kõik muuseumis ja mingit näitust nagu tema kohta, et nendel aastatel ei olnud, see oli just lõppesse tema alb aeg ja ta alustas uuesti töö tegemist, siis tuli see haigusperiood vahele. Nii et me õieti mina nägin teda siis nagu töötamas, kui Ta oli uuesti toibunud oma haigusest ja hakkas siis seda sama näitust ette valmistama, millest nüüd väga palju eksponaate on siin praegu väljas. Ja eriti huvitav oli just vaadata isegi omavahel rääkisime, et huvitav, mis ta keraamikast teeb ka, et noh, et ta nagu keraamikat ei olnud teinud, aga ta tulikombinaati ja töötas nii, nagu ta oleks selle asjaga igavesest ajast igavesti kursis olnud. Kavandikesed olid tal pisikesed, niisugused märkmiku tehtud ja ta täpselt teadis, kus selle kannul see tila peab tulema. Ja ausalt öeldes, kui meie olime saanud instituudis niisuguse küllaltki range õpetuse tol ajal, et ornament tohtis ainult olla väga paralleelne ja, ja, ja seal peegelpildis ja kõiksugused, reeglid ja ühesõnaga Instituudis põhiliselt õppisime seda, mida kõiki kunstis teha ei tohi. Põhiliselt neid reegleid, mis piirasid just kunsti tegemist, siis me vaatasime, et mis tema nüüd teeb, tema järsku tegi mingisuguse niisuguseid sarvilise sitikaid ja niuksed hoopis meile võõrast ornament, mida me ei osanudki nagu ornamendiga seostuda ja siis kuna ma seal reisimine olin väga pärast instituuti kohe väga algaja, ei saanud oma tööga hakkama, siis ma tegin õhtul ületunde ja tema tegi seal töödes istusime niimoodi vastastikku teineteist pool laua ääres ja tema tegi oma Netsiitikakesi koobardiga ja mina, Treicine, siis ajasime juttu. Ja siis ka ikkagi rääkisime niisuguseid kunsti probleeme ja mina kippusin siis ikka hädaldama. Ma ikka ei oska ja ei saa ja ei leia see niisugust oma joont ja ei tea, mida teha ja ta ütles, et ärge üldse hädaldage, tehke ainult tööd, hirmsasti tööd tuleb palju teha. Et kergesti saab noh, otsa peale, et näiteks siis hakkas just hakati seda Opaarti tegema, nagu see vaas siin ilusti igasuguseid geomeetrilisi kujundeid kasutama, kuna sellest rahvusornamendi Stoldi juba siis väga tüditud, et noh, et võib võtta mingisuguse niisuguse võtte, millega väga kiiresti saab otsa peale, aga et ega see ei ole tähtis. Tähtis on, et sul on ikka midagi oma öelda, ta ütles veel niisuguse huvitav lauset, kunstnik on siis õigel teel, kui keegi ei taha teda jäljendada. Ja nüüd, kui tema töid siin niimoodi vaadelda, siis tõesti võib öelda, jätkata paralleele tõmbama meie teiste kõigi kunstnikega, siis ega ei tea küll ühtegi näide tuua, et keegi oleks püüdnud teda järele teha. Tarbekunstis, ma mõtlen, ma ei räägi kujutavas kunstist, see, tema ornament on niivõrd emalik ja niivõrd ja ma isegi nüüd, kui ma siia tulin, hakkasin mõtlema, et mis selle lause taga võis peituda. Kuna me siis olime ju ikkagi väga võhikud ja ei olnud nii palju materjali kätte saanud kunstist, kui me nüüd oleme saanud lugeda ja millega tutvunud ja mida näinud siis tõesti, see tema ornamendikäik on niivõrd erinev ja, ja isemoodi, et seda oleks isegi huvitav mõnel kunstiteadlasel uurida, kuna. Ma arvan, et see on isegi terves maailmas niisugune ainulaadne nähtus, sest tõesti temal ei oska mingit paralleeli tõmmates, on tõesti ainult Adamson, Erik ja kui ühel inimesel on ikka antud nii palju geniaalsust, et tal on selline täiesti oma, võiks nimetada juba stiil, mida, seda, seda ei saagi keegi matkida, kuna Ta on niivõrd temalik, kui tõesti jah, kasutada niisugust üldkasutatavaid elemente, motiive, siis saab seda tõesti omal moel ümber töödelda, aga tema oma nagu tõesti võimalik kasutada ei ole. Vot niisugused väiksed mälestused, nagu temaga vesteldes jäid sellest töötegemisest meelde. Ma ei oska praegu isegi pakkuda kellegile nimeliselt, võib-olla on neid kes soovivad ise rääkida. Palume. Villem raam siin Teised soovivad Viljasoo Rusoon seotud nende kaheksa aastaga, mis mind lohusalusse elus Adamson-Ericuga Munuse mäe kühm meelestama maja juures. Seal käivad Adamson, Eriku peod edasi olid ka tänavu sügisel, tema sünnipäeval. Selle maa juuresoleval kühmus, mänd ja selle männi otsas ripub üks rannavete poi. Ja see ilmus sinna täiesti ootamatult kui Adamson Eriku olemuse. Kuid tema kui kunstniku ja tema kunstisümbolina ripub seal praegu ja ma mõtlen, selle kõrvale võiks panna mälestuskivi. See ei ole, ei peaks olema suur, see peaks olema edev ega karju, vaid täiesti tagasihoidlik, mis sobiks selle lohusalu halli samblalise künka maastikuga. Miks tuleb see poi meelde? Vōi tuleb meelde? Võib-olla ka sellepärast. Adamson-Ericu loomingus on minu arust seda ehtsat kunsti olemust mis on seostatav mänguga suure rõõmuga, teha kunsti ja küsimata alati mikspärast ma seda teen. Kas ei ole imelik, kui hakata otsima Adamson-Ericu kunstis mingit programmi, siis oleks imelik, tal ei olegi programmid, on Adamson-Ericu programm, tema ise on seal sees tema enda mäng, see on tema maalis ja seon tema tarbekunstis. Kusjuures huvitav on minu arust see, et selle mängu juures sellel mängul annab oma võlu ühelt poolt tugev intellektuaalsus sõintellektuaalsus, mis viis teda kunstiorganisaatorina muide silmapaistvale kohale vitant meie kunstnike liidu rajajana vaid üldise kunstipoliitikas osta seda suurepärast, orienteeruda täna tänu oma intellektuaalsele kallakule ja teine poolt. Kui vaadata tema impressionistliku kallakuga maale, on paratamatult peab tunnistama temale omast rõõmu loodusest emotsionaalsest tunnete mängust, emotsionaalsest värvimängust. Ja nüüd maal võtabki selle emotsionaalse poole endale ja tarbekunsti läheb minu arust see rohkem intellektuaalne mängulust, mis nagu selle tehnoloogilise keerukuse muuga paremini seostub. Tema puhul. On ju huvitavaid mängumehi tähele panna üks tema suuri eelkäijaid mitme Blances mängus oli kahtlemata Picasso. Ja tema suurt mängu on mitmet pidi jätkanud Evald Okas tehes küll keraamikat tehes maaliproovides kõiki kunstiliike, tundes sellest rõõmu, sest nad kõik mingil määral väljendasid ju teda ennast, tema suhtumist. Omapoolse karakteristik lõpetatakse veel kord üleskutsega et Kunstnike liit mõtleks ühele tagasihoidlikule kivile sinna Haldi sambla keskele. Lohusalu on muutunud omamoodi meie vita ainult kujutava kunsti, vaid ka muusika suviseks keskuseks. Las ta siis saab selle välise tunnusmärgi kah omale. Meie vestlus võib jätkuda, jaa, palun. On sõnasoovijaid lisada midagi. No näiteks kui ta õppejõud oli, siis ta võttis küllalti programmi siia kõiki tunnist tunnustas, aga ma mäletan teda varem, kui ta veel õppejõud ei oldud ja olid noh, nüüd kuldmaskiballid ja nii edasi ja siis ma tean, siis ta lasi lisaks loosungi seal lendu, et et varju pettusia stiil nivelleerib nagu viil. Jah, vot niisugused asjad, aga pärast, aga kui ta tegelikult seal töö juures seal oma töö juures tal oli hoopis teistsugune suhtumine, nii et ta oli niisugune vastuoluline jaa, jaa. Mitmekülgne, nii et äärmine korrektsus, ärminemis, distsiplineeritud töökus, sealjuures niisuguse Väikse boheemlaslik olemisega ja siis nii autoriteetide tunnistamisel või ka õpilaste avastamised teda millegipärast huvitasid need keda, keda rohkem kritiseeriti ja, ja keda veel küllalt ei tunnustatud tema, teda huvitas just nendes leida nisukesi külgi, mis noh, see oli tal nagu põnevam ja ta muidugi väga palju üürist üliõpilaste poolt. Ta leidis poolehoidu just sellepärast, et ega tema nii ei juhendad, tehke nüüd nii või naa või katsuge sedasi või niite vahel. Ma teadomaani vaikides ja nii, aga oma olemuselt olemisega ta mõjub, mõjutas nii, et inimesed hakkas tööle ja nii loominguliselt suhtuma ja, ja midagi nii omapärast, nii et ta niisuguseid traditsioone ja seda ta ei tunnista. No näiteks üks niisugune ta ei öelnud välja kunagi, ükskord oli üks noh, mingisuguste väike näitus või mis oli või tööde ülevaatus ja seal oli üks minu tehtud töö oli noh, niuke katse mingisugune ja valmis ja ta küsis, et et kelle, kes selle tegi. Ma ütlesin, et, et noh, et seal minu tehtud käänas ringi ja ja ei lausunud mitte üks naene mina ja mul on tänapäevani ja et kas see teda üllatused, mina niukse asja võisin teha või vaat niisugused momendid olid kõrvas. Aga mina teda austan kui suurt töömeest ja kui tugevat isiksust, keda noh, ei saanud, ei olnud võimalik maha murda. Kuigi olid niuksed perioodid, kus tõesti nii teine inimene oleks murdunud. Niiet. Mina mul suuri lilli ei ole, aga ühe õie ma panen selle hulka ka aitäh. Suur tänu. Jaan Krossist oli käsi tihti, mulle tundub Kivi. Aga sedasama seal. On nii palju, kui ma mäletan, pehmelt tähendab ühest ühest poisist prügist ja kuskil prügimäel tehtud mootorrattapimedaid kuurist. Ja omapärase. Lisamonumendi. Autor on 15 aastat. Viia teda nii kombinatsiooni, et ta võiks seal 105 mänd. Need räägiti liiga palju sellest kalast, see on nii suur. Nimelt te teete uudishimu, ei keegi hakata huvi tundma selle vastu nüüd ei no just, ta ripub männi otsast nii ilusti. Nüüd küll on nii, et kui need kultuurnikud käivad seal pidega mööda nad seal seal puhkekodudes, siis nemad näitavad, vot see on see kala, nad näitavad ja siis tulevad ikka, kui keegi mööda läheb, vaatavad aga nüüd teedeetelliga Nummert sellest. Vaat seda ma kardan, et äkki keegi hakkab huvi tundma selle vastu liiga. Aga muidu faktilist. Mõni tahab, et ta väga kõneleb. Nii, palun. Minul on väga raske rääkida, sest mina kuulun sellesse imelikku põlvkonda, kes tuli reppide instituudist Leningradis. Ja ma mäletan väga hästi ühte teistsugust momenti, kus tema istus koos Leo Soontaga, kes olid väga hea sõber Adamson tiga, kuna need on need kaks, mõlemad pisut iroonilist ja niisugused inimesed armastasid visata sõnakesed üksteisele vastu. Need pulata kuidagi kahekesi omavahel viskasid selle väga huvitav niuksed Adolf Eerikule vaks otseselt juba viiekümnendat laseb kõik asjad korras, juba rasked ajad möödas, lugenud, kas ma olen kunstnik või ei ole. Ja peatada päevade meelde, saad aru? Minule ääretult solvav. Aga igatahes niisugused asjad olid. Ja mina, Adamson, tahaks vältida mõningaid asjaolud, mis meil tegelikult oleks vaja rääkida, vot siis on eeskujuga Majakovski isiksus. Ta oli väga tugev, jõuline isiksus, väga terav, kes oskas oma vaenlasi tuua ka päris palju. Ja hiljem, kui tema oli surnud endised vaenlased, räpimehed hakkasid teda tähendab Majakovskit, eraldab oma tõelise sõpradelt ja hakkasid mängima tema sõbrad. Ma olen lugenud raamatuid, kus endiselt tema mõnitajad hiljem muutusid korraga suurteks sõpradeks, päästsid teda, viisid teda realismi leeri ja vabastasid teda sotsialistide ringis, kelle sees tema oli üles kasvad, olevat teda ära rikud ja kuna mina usun sellesse samasse räpi seltskonda natukene avala, siis mina tahaks märkida. Disasjad oleks juures olnud ühed väga traagilised momendil Adamson-Ericu edus, kus ta ennast ei olnud nimelt Kadrioru lossi ette pant. Üks pikk laud selleni, et niuksed puid raiutakse pukkide otsa pikk laud, seda pantid laoti väljad, pilt, mis oleks vaja hävitada, kunstimuuseumis, koledad, risustavad kunstimuuseumi kogusid. Selle komisjoni eesotsas küsis Karlovy Leht, endine. Portree sellest ajast tematvetermordide maastikud, täiesti neetud asjad veel komisjoni arvates, aga siis leht tegi ühe väga toreda žesti, mis väga meeldis puskaaennišetav Lõsart paka, lasteaeda ikka veel praegu alla need asjad niimoodi pääses kogu see Adamson-Ericu loomingut väga raskes niisugusest katsumusest. Jah. Ma vaatan, et tõesti siit Valgast ja rääkis, et tema viimane loominguperiood oli mingisugune niisugune helge ja väga tore inimene on kõik juba omad kired olid välja mänginud siis. Muuseumis Adamson-Eric ei puudunud üheltki näitu saada. See kuulus lihtsalt tema kui niisuguse kodanikku tema kui kunstniku kohustuste juurde ja ma mäletan ikka, kui ma vaatasin enne näituse avamist oma aknast välja, läbi pargi, tuli Adamson natukene oma haiget käte-jalgadega järel pidades tulid oma varakult muuseumisse pidali leidis tema aja astuda minu juurest läbi ja ma arvan, et mitte lugupidamisest minu vastu, vaid temal oli tõesti niisugust, mida Heinz Valk ütles tõesti, niisugust nooruslikkust, kogu see loominguline baland, tema otsimised, pidevad ja siin ta oli, ta oli meeldivat uudishimulik ja, ja siin ka midagi tee, et kuidas on, no kuidas skulptuur, kapslid elavad, suurepärane kultuur, majanduslik üteldi otse mulle ta ütles küll teiste kohta, ma saan aru, et see on ka minule minu kohta väga hästi käiagi valmis minu poolt ei saanud. Niiviisi, ja nii me võisime siis ühtteist lobiseda ta parajasti niisuguse toreda sarkasmiga ja sellised Ta rääkis mulle siis. Nii muuseas ka paar sellist sarkastilised, anekdoodid kas ma ainult lühidalt tavaliselt vist aga, aga ütleksin, et niiviisi, et üks oli sellest, kuidas tema oli Saksamaa, kuidas Saksamaal revolutsioon oli kahekümnendatel aastatel tehtud, et läksid sakslased vallutama, jaamahoonete ostsid ennem perrooni piletist. Ja teine teine, mis ta mulle rääkis, oli see Ka kuidagi sakslased revolutsiooni, siis kõik revolutsionäärid jooksid, aga ükski astub muru peale. Need kaks niisugused lugu oli tal, aga kui ta oli näituse tegemise juures, ma ütleksin ka teiselt poolt tõesti see, mida ütles Adeele Reindor, ülim distsiplineeritud täpsus, teadmine, mida ma tahan, mida on vaja ja ma meil on praegu muuseumis, ta tegi meie muuseumi külalisraamatu ja ma nagu muuseas ütlesin talle, et ma tahaksin seda teha või meil oleks seda vaja teha ja ta ilma, et meil oleks nagu konkreetset aega, Tolid kiiret, sellega on minu juures kavandiga, ta lõi kiirelt, oli see teostatud nii et temaga koos töötada, ma ütleksin nii vähe, kui ma seda oli võimalik, oli suurepärane, sest see oli tõesti niisuguse täpsuse tähelepanu ja, ja täie teadmisega tehtud asi, nii et nii on tõesti suurepärane. Nii kaalu, palun. Muidugi ei kavatsenud üldse sõna võtta, sest minu kokkupuuted Adamson-Ericuga olid siiski üsna põgusad ja ja, ja võib-olla mitte nii südamlikud ja lähedased, kui siin enamus kõneletud saab rääkida, aga mõningad siiski ehk päris huvitavad seigad olid ka minul. Kõigepealt ma mäletan teda esmakordselt sellest ajast, kui ma ise kunstiinstituuti astusin, see oli siis 1948 sügisel. Siis oli üks mandaatkomisjon, tema oli seal esimees ja ja mina kartsin, et ma ei saa sisse ja siis. Panin sinna teise eriala veel, et kui nahka ei saa, et siis võib-olla klaasi pääseb sisse, see tookord ei olnud klaas kuigi populaarne. Tema kohe lohutas, et oh, kindlasti saate ja osutus, et tema sõna oligi õigus. Ja saingi. Ja just väga kuidagi lahkelt ma olin ka nagu ju polnud veel üliõpilane, tema oli ikkagi direktor, aga, aga kuidagi väga nii soosivalt ja hästi suhtus. Siis võib-olla hiljem oli muidugi Instituudi ajal temaga vähem kokkupuuteid, sest ta otse mind ei juhendanud. Võib-olla jääb meelde see, kui mul diplomitööde kaitsmine ja siis võib-olla tõesti siin nagu öeldi, et teda huvitasid ka need üliõpilased, kes võib-olla kõige paremas kirjas ei olnudki. Meie selle lennu diplomitöödes oli teisi, mida, nagu rohkem hinnati, esile tõsteti, kuid siis tema tõusis ülesse nii ootamatult, meil ei olnud nagu mingeid erilisi kokkupuuteid varemat, ta ei olnud ka minu juhendaja. Ja siis ta nagu tajus, et ma olin nagu natuke tahaplaanile surutud, siis ta oma sõnavõtus tõstis need väikesed voorused esile, mis minu töös oli ja mulle jäi see kuidagi nii meeldivalt südamesse. Siiski. Lihtsalt leidis ka sellest, nii nagu muidu tahaplaanile jäänud töös hindamisväärilist. Siis hiljem hakkasin ma teda väga tülitama, muidugi Mari Adamsoni, sest ma hakkasin teaduslikku tööd kunagi tegema ja seal oli ju kõik määratu hulk mind huvitavat materjali. Selles majas ja ka igasugused mälestused ja mida ma tahtsin kirja panna, neid ongi mul õnneks õige. Mitu perfokaarti on huvitav lugeda, mis seal kõik kirjas on. Ja siis siis meil oli tõesti vestlusi ja ka huvitavaid vestlusi, aga enamasti need, need iseloomujooned, mis seal silma paista, on siin ka teiste poolt juba nii nagu mainitud, aga üks seik mul jääb meelde. Kuidagi kunagi tuli ka nagu ikka juttu millestki muust. Tuli juttu, sellest ilmub viimasel ajal väga palju reisikirju. Ja siis tema ütles ka, et jah, et mina olin ka kaks aastat Hispaanias. Aga ma olin seal ikkagi nii lühikest aega, et ma ei saa reisikirju sellest kirjutada. Siis ma tahtsin rääkida võib-olla veel ühest asjast nimelt kunstiajaloolane peab olema kangesti tüütu ja pealetükkiv, et kõik allikad läbi uurida ja Tartus kirjandusmuuseumis oli mul võimalik tema kirjavahetust lugeda. Aga ma muidugi räägi siit midagi muud, ainult ühte väikest seika. Ma tahaksin mainida nimelt mind huvitas tookord kõige enam tema töönahk eesti alal ja ma mäletan ühes kirjas või postkaardis muu jutu vahel oli, äkki öeldi, et see, ta oli see siis Tallinnast ära ja saatis selle kirja kuskilt mujalt ja mainis, nii et vot see pruun taskuraamat, mida seal praegu tehakse, et sinna joone sisse peaks panema kollast värvi, kõige muu seid, tähendab tal pea kogu aeg töötas, ta kartis äkki, et panevad sinna vale värvi ja kõige selle muu jutu vahele, pani kiiresti selle kirja ja mulle jättis ka niisuguse mulje, et vot niisugune mees, kes kõik asjad silmas peab ja, ja tõesti midagi ei taha lasta kaduma minna. Nii et selles mõttes üks väga-väga suur suur isiksus. Nii on teil praegu sõnavõtjaid? Siis mani, palun, seal oli midagi öelda, ma kuulsin. Kõiges on siis küsimus, kas Mahtra oli väga kindel päeva programm? Maestro oli väga kindel päeva programm. Iga kui mina kaks, kellele ma võin kaks nädalat meie lastele on igavesti, vot seda ma kardangi. Aga, ja seda ma olen valmis võib-olla tegema kunagi, mitte kaks nädalat muidugi. Aga nüüd ma mõtlesin tilise, mõned momendid, mis siin kõneldi, võib olla kas mingi ümber lükata või näiteks kohe ja nakas Jaan Krossi. Väga imelikult õlivärviga koos ja kõik nii jää olingi nimed, kui 37. aastal käisime Pariisis Itaalias koos ja siis tal oli, ma ei tea, kohver ja muidugi suur maalimise kast, kas ta maalis, aga ta kandis seda alati kaasa ja mina nimetasin seda leierkastist lihtsalt sellepärast, et see oli nii suur ja tülikas. Ega ta vajagi ei olnud alati, aga, aga see pidi olema kaasas ja kohvrid olid väga kulunud ja hullud, nii et ei olnud elegantne. Vot seda ma tahtsin öelda. Ja siis Jaroslavli. Vaat mis siin märkisin, aga nüüd unustasin, Okase kõneles midagi, ma tahtsin seal kaparaatata, aga tema elas hotellis ja vahepeal ta elas. Kolm kuud, ma tean Ants Lauteriga ühes toas. Ja vot seda ma mõtlesin, et ma kohe ütlen siin kaera. Ta ütles ükskord mulle, kes teab ühtegi nii, nii viisakad inimesed ja nii arvestavad teisega. Mina põle teist näinud, kui Ants Lauter oli. Nad olid ühes toas, elasid kolm kuud ja kuidas tema alati arvestasid külma olin vahel hädas, selles mõttes ütles Eerik, et et noh, et, et mina kuidagimoodi teeks malev lina, et et see oleks ikkagi nii tasemel, nagu temal katsub seda teha. Ta oli nii tähelepanelik ja viisakas. Vaat see on autori kohta nii palju, Erku ütlemine seal toas. Aga neid on veel muidugi. Siis siin palju külas seda, et et tema jutt oli nii nagu Nagu ei olnud lõpuni kõneldud igasugustest probleemidest, siis kui ta pidi vastama millegi peale või nii. Ühesõnaga, pani mõtlema või midagi nii. No teate, seda tundsin mina vist kõige rohkem veel. Ei tea. Tõesti, teie kunstikutena saate aru sellest, kui ma ju ka töötasin kogu aja kodus ikka instituudist vabal ajal leni. Ja vahel hea meelega tahtsin, oli ju kõrval, kui ta tuli koju kunstnik, kes võiks ütelda midagi, ta ei ütelnud ju mulle midagi ütlema. Ei hakka seda siin midagi. Ei, ta oli rahul, minu supigarasasid midagi. Aga see muidu huvi tundis väga kodus tavaliselt tegi neid monotüüpijat või nii suure laua taga seal ateljees ei mahtunud mõlemad. Ja siis ta esimene asi. Suurem osa ei võtnud maanteelt ära ja kohe tuli sinna tuppa, mis sa tegid täna? Muidugi, ega ma iga päev ei töötamise pärast. Instituudis mul polnudki nii palju aega. Laupäev pühapäev olid meie tööpäevad ikka ja siis mõni päevakava, nii et ta huvi tundis küll aga lõpuni ta ei ütelnud oma seisundit ka minule kunagi, nii et lasi, mõtle nüüd ise võitiemis vahelda viis mu isegi segadusse, selles mõttes seepärast, et ma nii kaudselt mõtlesin, et mis ta arvas nii, ja hakkasin midagi ümber pusima, mis ei olnud keemist õige, nii et. Ma saan sellest väga hästi aru sellest, mis siin kõlab, nii see, see, see on kohe tugevalt tema aju. See türgi müts, mis ütles, see okas see ei ole türkis, on baski vormimütsi, baskid kandsid selle tutiga Niukest musta äärega punas. See müts siis. Kreeka on märgitud, aga miks avad Kreeka kohta nii palju, et. Okas vist ütles, et tal on valmissegatud värv, jah. Ma ei tea, kuidas ma ei näinud seda kreeka perioodi maalimist, me abiellusime, üks aasta hiljem ma seda näitust olen küll näinud. Aga seal tundis eriti seda võib-olla seda värvisegamist või nii ma tean, et üks inimene, kes põhjalikult Kreekat tundis ja kui see, kes tema näituses ta kirjutas sinna, seal on niisugune väikene leht, kuhu kirutest arvamisi kirjutas, et tema ei ole läinud nii hästi seda kreeka atmosfääri noh, edasiandmist kui siin, et vot seal on alati nagu suure päikese käes veidi inski udukas või niisugune meeleolu. Ma ei tea, mis Impic tempera, no need olid need munatempera oli see see, mis seal tegid ja. Filmid lähevad kõrvarõngasteks ka mul on hingedel seal. Kuulge, see kõrvarõngas on, see maal on praegu siin väljas Sinaalsusliku täna. Ja seal on näha kõrvarõngas, seal on üks väike väike ainult noh, üks. Mitte munakene, ma ei teagi, mis ta oli, üks üks nagu briljandi moodi või mis ta on sihuke läikiv. Niisugune kunagi ei ole kunagi Talvad niisugusi rõngaid, aga aga kogu seda kõik kujutavad ette, räägivad. Ribal oli niuksed, nagu mustlased kannavad teate, neljandas, kes? Ei, seda tal ei olnud, see on eksitus. Kuigi ega tema ei oleks. No ta oleks võinud ka niukesed panna, aga faktiliselt see ei ole olnud kunagi. Teate, ma ei hakka kõik vist teljega teie jutte on vaja kuulata teie jutte, ma arvan, tee võib-olla teda organisaatorid veidi hindasitega üle arvestades võib-olla minagi siin istun või ma ei, ma ei tea kuidagi, aga küll minu jutt võix tulla kunagi teinekord. Ka praegu veel sõnavõtjad, siis me oleme praegu olnud siin juba kaks tundi. Niiviisi, täpselt kui on midagi veelgi. Ma olen juba öelnud, ma ütlen ainult nii palju pakun praegu külalistele sõnad. Võib-olla on, aga võib-olla jätma veel järgmiseks korraks, sest teatavasti praegu on ju noh, nii väga akuutses vormis Adamson-Ericu majamuuseum ja. Aasta pärast ma arvan, et me võime olla juba kõik Adamson-Ericu muuseumi külalist ja seal juba siis kõike põhjalikumat süvendada ja, ja veelgi edasi edasi töötada. Aga kui on praegu sõnavõtjad, siis ma palun, Tiiulsalee Faima rääkis ära, noh, siis on. Samas lubas panna kala sinna üles, tal jääb see raadiost ja no no hästi maid palun siis. Selge selge ja. Kuidas? Osa. Külakesest tasemes Professionaalse kunsti tasemeni on erakordselt suur. Aga kuidas? Selle üks väike võti võib-olla on, on ka, ma võin välja öelda, sellepärast tegelikult minule minu jaoks. Kasutada et peale seda Ja valuta kutsuda, osa võtma teie. Rabada. Las ma siis kõnelen pakki ära. Asjata teed nüüd seda meenutest lakka, olgu et nimelt mina olin Ra küün. Seal rakenduskunstiühing rakk küll nagu teate oli omal ajal olid selle juhatuses ja vanasti olid kunstnikud väga tagasihoidlikud, mitte nagu nüüd, et toovad igaüks oma tööd kohe näitusel näete sinu ilusat tööd, aga meil juhatuse liikmetel viis meid oli, tuli käia alati igaühe käest küsimas, et kuulge, kas te ei oleks nii kena. Tooge midagi näitusel, seepärast terad küüdegi, iga aastanäituse, iga aasta ja meie olime suures vaevas, et saada tööd kokku. Just, et leida need inimested, kunstnikud, kes tooks, mitte keegi ei tahtnud tuua või, või olid tagasihoidlikud või ma ei tea, miks ei toodud. Ja vot kunagi pärast seda, kui Eerik tuli just Kreekas, 34 ta tuli, see oli vist 35, umbes, oli näituse korraldamine ja ta sattus mul kunstihoones või klubis või ma ei tea, kus seal vastu. Me abiellusime 36, nii et see oli kolm, kurat, ma ütlen viis või nii. Ja mina küsindatud. Kuulge. Kas teil ei ole midagi? Meil tuleb näitus mõne nädala pärast, et välja panna midagi. No umbes nii, et nii mõttes natuke. Näiteks minu õde Todi nõelub nii hästi et teater tol ajal nõeluti sokke, muuseas, nüüd seda ei tehta. Ja see tudi tõesti nõelus hästi. Aga kujutage ette minu olukorda, kus ma vihastasin selle peale, et tähendab, et mina võiksin rakke näitusele välja panna, jah. Miks ma meenutan sellepärast et tegelikult, ega tõenäoliselt kahekümnendatel 30. aasta algul me see tarbekunst siis olukord on ikkagi võrdlemisi niisugune kehvakene ja, ja ikkagi niisugusel võrdlemisi käsi töölikul tasemel, mitte professionaalse kunstiga kunstitasemel ja tegelikult sellise noh, isiksuse juuresolek kunstipildis ka see, kes teeb, teeb ise tarbekunsti ja täiesti noh, niisugused Euroopa professionaalse tarbekunsti või professionaalse kunstitasemel sellise inimese juuresolek kindlasti mobiliseerib ja kasvatab palju rohkem kui ja noh, nagu üldse oskame eeldada ja miks ma seda just hämmarilt palusin seda rääkida, sellepärast et et see suhtudema omapoolne suhtumine meie kunstiolukorra, tolleaegses see et kindla peale vihastas, aga, aga ka mobiliseerib, eks ole. Aga teiseks, teisest küljest kui vaadata tema nüüd neid töid, mis siin all on. Neid on väga tihedalt muidugi, ja tõenäoliselt tema noh, ma või selles muuseumis tuleb ka asju väga tihedalt välja panna. Minu arvates see tihedus väga kõlbab Adamsoni tööde juurde, sellepärast et üks töö on teisele täienduseks ja üks töö räägib sellest, mis, mida teine ei on jätnud nagu pooleli ütlemise ja alles siis, kui nad on täiesti noh Hulka neid koos siis me saame nagu suurema pildi Adamsoni mõttelaadist või üldse sellest, mis ta on meile tahtnud ütelda, näiteks kui me vaatame seda neid keraamilise vorm, mis seal all on suure niisuguse ketta peal, seal on väga huvitavalt minu arvates niisugune Just jällegi selline kasvatav irooniline suhtumine tegelikult seal on kolm tähenab näiteks kahest vormist koosnev niisugune keraamiline vaas. Ja peab ütlema, et see keraamiline vaas on väga niisugune rafineeritud vormitunnetusega tehtud, see on täiesti rafineeritud. See on väga raske sellist vormi üldse kokku luua teha, aga teisest küljest sinna äkki on pandud juurde üks jurakas käepide. See käepide ühendab neid kahte vormi ja sellise tunnetusega inimene ei saa sellist sellist kannu käepidet sinna vist on tõesti raske vormitu jurakas pida. Sellise vormitunnetusega inimene ei, lihtsalt ei saa sinna juurde panna muidu kui ant irooniaks. Või et kas kas irooniaks võtta, see oli, see oli temapoolne, me meile mingisugust, minu mina näen selles, näen sellest mingit ühteteist võtit jällegi jällegi kujutage ette sellist vormi teha või võtame needsamad vaasid, mis on treitud, seal jäetud täiesti needsamad märjad näpujäljed on sinna peale jäetud, sellepärast et et tema ei olnud rahul selle meie olemasoleva keraamikavormidega tol ajal, kui seda need keraamilised vormi sai tehtud, siis jälgite ääretult täpselt seda, need vormid olid võrdlemisi igavad, võivad võrdleksite untsakad, aga ilmtingimata pidid need olema käsi täielikult siledad ja hästi tehtud. Aga tema võttis kätte, jättis sinna peale kõik sellesama, mis sealsamas selle treimise juures treimise juures tekivad sõrmejäljed, pikk nimi täiesti ülevalt alla, kohe niiviisi täitis need kõik sinnapaika ja ütles, et, et niimoodi võib ka teha. Et tähtis ei ole, mina loen sealt vähemalt välja niipalju, et tema jaoks oli tähtis ja see kuidas käsi töölikult seda kõige paremini teha, vaid kuidas võiks veel teistmoodi teha ja kuidas võiks professionaalselt ikkagi teha ja aga kuidas iseennast väljendada seal, kuidas, kuidas seda, seda kunstnikupoolset, niisugust mõtet kõige rohkem meile Maatoni tuua, no vot, see on minu arvates kõige minule kõige sellisem huvitavam tema kunsti juures ja ja kõige õpetlikum, see näitus alla minu jaoks kohe kohani. Ma, ma arvan, me kõigi jaoks on see ilmselt väga õpetlik, sellepärast et et ega siis need asjad, mis seal kui kõiki eraldi hakata vaatama, siis väga paljud asjad on. Esiteks, koalitsioon ilusad aga tarbekunsti juures tõenäoliselt on ilu üks, üks üks vajalike maid asju, ainult, et kuna Harroleerit ei olnud tarbekunstnik, vaid oli eeskätt kunstnik, mis, millest tema siis kas ta lõuendil kujutas või tegi seda keraamika metallis siis tema asjad ei pea olema ilusad. Ja tõepoolest, ega, ega kui me vaatame metalltaldrikud, mõned asjad lihtsalt noh, on täiesti mitte midagi, ütlevad, aga selles kontekstis, mis teades, mis, millised saali teed, ekstra suurepäraseid asju on selle asja taga, selles teevad minu arvates selle asja meie jaoks ka selle sellise asja täiesti väärtuslikuks, sa avavad selle inimeseni. Me oleme tõesti praegu varsti kaks ja pool tundi vestelnud. Nii sest võib-olla siis jätaksime järgmiseks korraks ja ma tahan praegu Suur tänu teile, kohtumiseni Adamson-Ericu muuseumis tuleval aastal. Tegeleda.