Tõnis Kask no seal hagi seiniga ja nii edasi, sest et ega, ega see ei ole niisama lihtsalt, et istud kodus ja kirjutad seal omad rahad ja reklaamid ja kõik, nii sellega mina ei pidanudki kokku puutuma. Ja pidid lihtsalt hakkama välja mõtlema seda seltskonda või seda seda niisugust tuumagusse hargnema hakkab. Ja eks siis sai ka alguses ikka arutatud, et millest me teeme ja et peaks olema nagu mingisugune niisugune probleem, mis puudutaks peaaegu iga inimest Eesti vabariigis ja tookord oli see majade tagastamine hästi aktuaalne, nagu ma aru saan, on see aktuaalne ka siiamaani ja aina aktuaalsemaks läheb ja kõik need üürnike parteid, mis on moodustatud ja nõnda ja see saigi siis selleks teljeks tud takkajärgi ma arvan, et see sai vist päris õieti võetud, siis tõesti noh, puudutab see meid, meid kõiki praegugi. Ja siis sai teda otsast tegema hakatud ikka nõnda, et üks üks seeria korraga ja minule tundus et kuidas me küll kevadeni välja jõuame ja kõik nõnda, aga nii tema, nii tema läks ja nüüd paistab, et see asi läheb nagu Nad on teist hooaega lähetanud, kindlalt juba lepinguleping on tehtud, aga, aga ei tulegi veel niisugust tunnet, et tema võiks kunagi ära lõppeda, seepärast et need probleemid ei ole ju sugugi sugugi ära lahendatud. Ei noh, inimesed on pandud elama ja ega neid ei saa, ma ütlen nii inetult, oli ka neid isa surma saatel, et elavad edasi ja ja kui, kui kaua see nende elu jälgida suudad. See on neid oleneb sinu jõust ja sinu kolleegi, režissööri. Jah, ja muidugi oleneb ka Eesti televisioonist ja oleneb sellest, kui kaua vaatajad meid vaadata tahavad ja nii, aga aga, aga muidu jah, meie tähendab, ma räägin meie selles mõttes, et tegelikult töötame ikkagi selle stsenaariumi, kui kohal stsenaariumi kallal kahekesti. Nõnda, et mina kirjutan, tema valmistab n, arutame läbi, siis kirjutan mina valmis, siis annab Tõnis Kask selle mulle tagasi, käsib mõned kolavad ümber teha. Ja siis mina teen ümber, mõnikord teen kolm korda ümber, kuni tulemus meid lõpuks mõlemaid rahuldab. Kuigi jah, see rahulolu on siin ka niisugune pisut kõhe sõna, sest teatud rahul või tulla siis ütleme, kui ma olen täna puuhunniku ära lõhkunud või ütleme, nõud puhtaks pesnud, siis on asi selge. Aga no niisuguse loome loometegevuse puhul see rahulolu, jah, on nii suhteline mõiste, tähendab ema on ise isegi öelnud, et sisuliselt võiks Tõnis Kask tiitrites olla rea võrra kõrgemal. Ütleme kaasautorina, sest et et noh, tõepoolest, see on väga suures osas meie ühine töö. Ja me oleme teda muidugi tahtnud teha just nõnda dokumentaal, näidendina ja mitte läinud seebiooperi peale. Dokumentaalnäidend selles mõttes, et probleemid on ju tegelikust elust mitte ainult see maja tagastumine, vaid noh, kui sa oled näinud, seal on kõiksugused kogu ümbrust kõik, millest nad räägivad, tööta jäämine ja nii edasi. Muidugi mängivad neid asju näitlejad. Aga näiteks see nõuab ju pidevat kursisolekut kõige sellega, mis, mis tähtsamat sõnnikas pead sa selle, kas vaatad sa näiteks ajalehti, ajakirju, selle pilguga, nüüd teise pilguga? Aga loomulikult, seda ma teen nagunii juba kodanlike lugude pärast, et pidevalt nagu poliitikaga ja eluga kursis olema, aga muidugi vaatan ja kuulan ja räägin ka inimestega ja aga jah, tulles veel tagasi selle juurde, et meie ei ole tahtnud seda seebiooperiteed minna ja nüüd hiljaaegu sa võisid ka rahva häälest lugeda, et Õnne 13 osaled ennustusvõistlusele, et rahvas ise hakkab oma seriaale kirjutama. Asi on selles, et see oli niisugune, kuidas öelda trükiviga, mehe mingi ennustusvõistlusel ei osale, tähendab rahva hääl tegi meile küll lahke pakkumise selle kohta, aga me arutasime selle Tõnis Kase läbi ja ei, meie ei võta osa juba sellepärast, et see nagu ei sobi meie seriaali imidžiga. Seletan natuke pikemalt, see oleks siis olnud nii. Inimesed võivad ette panna. Jahtub ütleme, see oleks olnud nõndajat. No ütleme, et 24. septembril on meie hooaja esimese osa esilinastus, need siis 20. neljanda septembri ajalist lehes ilmub nii-öelda võistluse ennustusvõistluse võitnud projekt, seal on oma žürii, kes selle kõik läbi vaatab. Sellest võib võrrelda, kas see ennustamine läheb tegelikkusega kokku, aga ma olen ise just mõelnud, nii et meil ei ole oluline meie loos mitte niivõrd see mis juhtub või pigem kuidas juhtub, sest ütleme, kui eelmist hooaega meenutada salule näiteks niuke probleem, et kas Alma ja Johannes ikka abielluvad või ei, no selleks kulus 15 seeriat, et nad abiellusid. Abielluksid ja no muidugi oleks võinud selle juba kolmandas seerias pulmad ära teha või tegemata jätta, tegemata jätta või nii, aga aga ma just mõtlen, et kõike, kõike seda sündmustikku Haabulat võiks ju näidata nii-öelda kiirendatud tempos. Aga noh, hind on enda ennast asja juures huvitanud ikkagi see psühholoogiline taust, sest et väga kerge on kedagi nii noh, suletõmbega paari panna ja järgmisseerisele ära lahutada ja nii edasi. Aga, aga jah, me oleme valinud natuke teise tee ja minu meelest seda actionit on need teleekraanil on isegi palju. Ja mulle kui vaatajale tundub, et see, mida mina sealt otsin, paniust vaimukas dialoog või see identifitseerimisefekt, et ma tunnen, et oh, just nii tädi pool lõunalauas eile just sellist, just nii rumalalt või nii targalt käsitleti üht või teist asja meie raadiomaja kohvikus minu pärast. Ja isegi no ma olen kuulnud, et mitmel puhul nagu prototüüp ära tuntud ja öeldud, et no vot näiteks et jäätise kristjan elab vaat siin ja siin tegelikkuses muidugi ei ole, vot mina ei ole üldiselt see inimene, kes elus selles mõttes maha kirjutab, et ma võtan seal mingi mingi inimese konkreetse inimese ja siis temast maha kirjutanud, see tuli huvitav senimaani juba isegi olemas ja peale selle seal seal mingi eetiline moment, et noh, et kas tead nii, aga Agaheks detailikene siit teine detailikene sealt ja ikka muidugi niisuguseid Kristjanil on ja ja see on omamoodi, see kirjutamine on ju lõbus tööja. Just mõelnud, et nüüd siin, Eesti vabariigis lõppude lõpuks, et ma olen saanud teha seda asja, mis on minu jaoks parasjagu. Huvitav, sest et ütlen ausalt, kui ma hakkasin seda seriaali tegema. Siis oli põhimotiiv, oli ikkagi raha, tuli, vaheaeg ja teadagi kuidas me kõik elasime ja ja mõtlesin, et kui saaks selle lepingu, aga nüüd ma olen ammu-ammu targaks saanud, et. Tähendab seda võib teha mõnda aega niimoodi ja, ja aga need, see siuksed mõtted ka juba tulevad, et näete, et ega ei ole ta enam kahekümneaastane ja ja et et oleks nagu aeg tõepoolest teha ainult seda, mis parasjagu huvitav on ja kui on ka niisugune võimalus noh, võib ju tuua mingi noh, niisugusi, nalja, naljaka paralleeli või. Kas sa mäletad, eelmisel hooajal oli seal Johannes pidi Ameerikast päranduse saama, mis küll osutus tühiseks summaks suhteliselt seal alla 100000 krooniga. Siis ma korra mõtlesin, et huvitav, et kui ma ise saaks niisuguse päranduse seda enam, et noh, Johannes ja siis Aleksander arutasid ka ju seal seeriasse ikka, mida teha sellega, kui see tuleks. Mõtlesin jah, et kui mina selle päranduse saaks, huvitav, et mis ma siis edasi teeks, ma aiman, mitte seda, et mis Ostanu, see on, selge, et me astume seda teistega. Aga just mõtlesin näiteks kodanikulugude kirjutamist ma küll järgi jätaks ka siis, kui hästi palju raha oleks seda, kui peaks riivalgse teenima. Ja nüüd on mul praegu niisugune arvamine küll, et ega selle seriaali tegemiste järgi jätaks siit, et kui kui sa saad teha just niisugust asja, mis sulle parasjagu meeldib, see on see on kõige õnnelikum seisund inimese elus, mis üldse olla. Ja seda on tore kuulda ja igaveseks. Ei no igaveseks, mitte, aga parasjagu sellega õnnelik Hei, tähendab, tuleb välja, et kulges majandus nüüd Eesti vabariigi ainuke õnnelik kirjanik või muidu ikka kuuled siit ja sealt mingit kurtmist ja kirjandus sureb välja. Ja lühiaga, kui selle juurde minna, siis arvan mina näiteks. Et ütleme nimetatud juba Nikolai batuurin näiteks, kui ta lõpetas oma niikaze või siiski või õnne tunda Mis oli tal seal daatumi romaanivõistlusel väga hea romaan. Ja seda veel lugenud või et kui mats, traat niisuguse vägeva töömehe visadusega paneb kirja Lõuna-Eesti oma kodukandi ajalugu romaanis Nigeerias mägedele. Ma ei suuda uskuda, et saaks seda teha ilma töö rõõmuta või ilma niiskusetundeta. Ei no loomulikult seepärast, et noh, nagu öeldud ega, ega ainult raha pärast ei tule midagi välja, sellega võid mõne väikse nii-öelda haltuura teha, aga jahi. Nii et see asi on siin praegu paranud, no maie ma tean, et me ei tohi hakata siin ennustama ette, rääkima sellest, mida toob uus hooaeg, aga selge on see, et kui sa tunned endas jõudu ja tahet olema nagu just olevat, nagu just praegu rääkisime, siis siis ei ole see ei saa see olla veel midagi nii-öelda välja imetud või lõputud veninud, mis sest, et, et meil on hulka huvitavaid karaktereid seal ees ja tõepoolest huviga ootan mina, kuhu need sündmused viivad ja kuidas need karata olid veel avanevad. Ja sellest ma küll rääkima ei hakka, seda, seda võite. Oi oioi Ma ei loodagi. Aga, aga tähendab mind huvitab üks asi, kas näitlejad, see paljastab nüüd minu rumalust näitekunsti köögi suhtes või, või kinokunsti filmikunsti. Kas näitlejat, kui neil on rollid ja tekstid kätte antud, kas nendel vahel lööb ka mõni improvisatsioonisoon lahti ja c eluline materjal, hakkame nendes endas midagi juurde tekitama? Oi, aga muidugi, sellepärast see asi ongi tore. No ega mina võtteplatsil ei käinud, ma noh, kaks korda vist on käinud, sest et seal tõepoolest ma tunnen ennast umbes nagu mingi mikrofoni juhtmega, mis kogu aeg ette jääb, aga aga asi on selles, et sest ju näen televiisoris, mis, mis jälle tekstist saanud on ja kiisk on väga toredaid asju öelnud ja eriti muidugi Eino Baskin. Ja näitlejatel olema üldse no väga-väga tänulik. Ma ütleks isegi, et äärmiselt naljakas on kuulda, et kui öeldakse, kõik head näitlejad on ametis kuskil mujal sest lõppude lõpuks ega ei saa ikkagi ära unustada, et me kevadisel kevadisel kevadise hooaja lõpul sai Helgi Sallo parima naisosatäitja volli ja Kaljo Kiisk parima meesosatäitja volli ja no ega me ei saa nüüd hakata arutama, kas Baskin on või, või Raivo Tamm on muide halb näitleja või, või sedasi ei tähendab selle seriaaliga seoses üldse kerkivad esile mitmesugused klišeed ja, ja mõnikord ma mõtlen, et niisuguse asjaga tegeledes muutut kas Albi kõrantsuks või muutusse küünikuks. No ma ütleks ise tega, Alpykerantsuxeyst ma veel muutunud ei ole või sest et kui kuulaks ära kõik need nõuanded, mis antakse ja ei tea, mis siis sellest välja välja tulles. Seal neid tihti saad sa näiteks mingeid kirju, telefonikõnesid või tuleb seda lihtsalt nii kõrvalt, et kuule, sa tee nii. Ja tähendab praktiliselt noh, ütleme iga teine inimene, kellega vestled esitab sulle mingeid ettepanekuid, et võiks teha seda teist ja kolmandat ja seal, et see võiks selguda, et see on selle tütarde tollega, võiks juhtuda sedamoodi ja võtta sisse tingimata ufod ja võtta feminist ja võtta nii edasi ja nii edasi ja tähendab teiega ega maad on üht-teist kõrva taha pannud ja ma kuulan alati huviga ära ja ja siis, noh, aga me ei saa ära unustada kriitikat, see kriitika on üldse selle asja juures olnud õige, niisugune Nov võiks öelda kuidagi käetahtlik, sest et kui, kui ei oleks seriaali kriitikat, no kus ma saaks teada, et ma ei oska kirjutada või ma olen liiga vana või niimoodi ikka üht-teist kasulikku kõrva taha panna, aga siis ma olen ikka nii, et midagi sellist on öeldud. Kirjutatud ei tule. Jumal, ma olen ikka mõelnud sedasi, et et Ivan puunin vist ütles, et ega, ega ma ei ole Tšermoonetsed kõikidele meeldida. Ja see on minu meelest väga, väga ilus kujund ja see oleks tegelikult lausa kohutav, kui üks asi meeldiks kõikidele, tähendab ma mõtlen sedasamast noh, kasvõi meie seriaali. Sest meil on küll oma, noh, mis meil on, statistika järgi on umbes 400000 vaatajat Toyotaga. Aga no on ka hulk inimesi, kes meid ei vaata ja ei peagi vaatama, seepärast et üldiselt on ju selge, et iga iga telesaate puhul jäiga raadiosaate puhul oma adressaat, eks ole, ja ja võib-olla tähendab põhja ta vist hakkab sellest, et Eesti Eestis on praegu ainult eks seriaali Õnne tänav ja salmonella see oli siiski see, Ivan Orav oli ka, aga noh, see oli suhteliselt lühike. Ja siis jäigi niiviisi mulje, jättis teedele televisiooni programm koosnebki 200 seriaalist ja siis kahest kodumaisest seriaalist veel metsikust roosist, sest et ma ei tea, kas muudele telesaadetele nagu mingit tähelepanu pühendati või aga aga küll neid tuleb juurde ja siis asi normaliseerub seepärast, et noh, jumal hoidku, aga paks nahk kasvab, seisis enda küll seda seda tehes, sest muidu peaks pooleli jätma. Ja üldiselt jah, oleme ka seda asja nõnda noh, meil kuidagi õnnestunud teha jah, nagu ma ütlesin, Tõnis Kase head koostööd, aga, aga vaat üks viga ikka on asja juures, et vot me ei olegi lühendi skandaali veel jõudnud, tähendab, nende avalike tülisid ei ole meie trupi puhul olnud, aga aga mis veel jah, seriaalidesse puutu pannud läinud lahti nagu mingisugune kampaania, tähendab nüüd ma ei räägi mitte ainult mitte üldse meie meie oma oma tööst mitte õnne tänavast, et umbes et need, kes seriaali vaatajad on nagu mingid alaväärtuslikud inimesed ja siis räägitakse, et kõik mingi massikultuur ja massikultuurist võiks, sina oled aru saanud, mis asi massikultuur. 200-ga kujutis. Ega defineerde küll ei oska, et sa nii intrigeerivalt küsisid, siis üldiselt tuleb öelda, et seal midagi halba. See võiks siis olla nii, et ilmselt mõeldakse neid sõnu suhu võttes et lai ja lamedat, kõigile söödavat või väikese hariduse või halva maitse või midagi niisugust asja küll, aga see on keeruline asi maid või nii plärtsti vastata. Aga tuleb silmas pidada seda ja ma arvan, et kui sul on siin mingi inglise keele, televisiooni teooria raamat lahti, et teatud protsessid maailmas elus ka vaimuelus ja kultuuris on lihtsalt olemas ja neid ei saa ignoreerida ja kui on televisioon leiutatud ja seriaalid leiutatud, siis. Siis need on olemas. Tähendab, kui lendate, kui massikultuuri definitsioon on muidugi noh, no 250 või 2500 aga ma ütleks, et minul endal meenutab see sõna alati midagi niisugust ebamäärast, vot oli kunagi kohupiimamass müügil ja hakklihamass ja ja et see on üldse niisugune hästi ebamäärane sõna, see on nagu mingi tiivuline draakon, millega kõik tahavad võidelda, kusjuures siin on minu meelest on väga oluline moment, kes tõmbab seda piiri. See lähtub natukene, ütleme sellest nõukogude aegsest kuulsast loosungist, et kunst kuulub rahvale ja nii edasi, mis tähendab automaatselt, et kuskil peab olema keegi piiri tõmbaja. Kas näiteks nüüd ütleme meie sinuga siin istume nomina kirja ning sina, raadiotoimetaja, hakkame tõmbama seda kriipsu, et vot meie oleme nüüd see eliit ja seal kuskil on mingid mingid massid. Nii et. Ja mida meie ise naudime, just nagu me ise kunagi ei vaataks midagi niisugust, ütleme kas meelelahutusliku või see on mingisugune lohega lohega võitlemine ja ma ütleks, et see on selles mõttes inimeste mõnitamine, et et igasugune inimene, liigitamine on inimeste mõnitamine, tähendab, need võib liigitada mingis statistikaülevaates noh, ütleme seal, et sissetuleku järgi või, või nõnda, aga, aga muidu hakkab see meenutama juba tõesti mingisugust noh, kastisüsteemi, et vot meie sinuga ei kuulu sinna massi hulka ja noh, ütleme seal mingi Jüria jälle kuulub ja nii edasi, aga see, see ei ole nagu õige asi. Ja see tekitab niisuguse vale. Sööb ja salgab efekti, et umbes nii, et inimesed loevad tegelikult sale, salaja vaatavad seriaale, aga teavad, et tööl peavad keele hammaste taga hoidma, sest äkki muidu hakatakse pahasti vaatama. Või mõni teine näide. Olin maal armsate sugulaste juures ja, ja siis teatud kella lükkasid nad häbelikult, ma olin külaseks, meie vanaemad tahaksid nüid roosat vaadata, et et meil ei ole Soome televisiooni olnud, see on niisugune koht. Aga siin on nüüd, Eestis tuleb kohe ja ilusti eesti keeles räägitakse, neil on silmad halvad, ei saa muidu lugeda neid tekste. No ka pealt just niimoodi, et umbes et ega sa ei pane pahaks, aga nüüd tahaks vaadata roosat, vot mina ei saa sellest aru, minust on nii, et kui kui teed, siis noh, mis asi, sädemed noh, ses mõttes, et mina ütlen ausalt ja avalikult, ma vaatan ka näiteks jalg. Mäletad sa seda aega üks? Ma ei tea, 15 Swis, võib-olla isegi 20 aastat tagasi, kui oli moes arutleda selle üle, et et. Võtan selle teema siiski ära, see on nagu natukene ühendub sellega selle inimeste mõnitamisega, nimelt. Mingi paarkümmend aastat tagasi või sügaval nõukogude ajal oli üksvahe mingi arutelu, mis isegi oli ajalehtede veergudel ja umbes nii, et, et kas raamat tõid osta, on umbes, et inimesed ostavad raamatud, aga näe, ise ei loe, neid ostavad värvi pärast jääd, ilus on ja panevad riiulisse suuruse järjekorras ja nii edasi. Aga siis mäletan, et meie mõtlesime seda umbes nii, et et see on ikkagi väga hea, kui keegi ostab raamatu ja kui ta ise seda ei loe, siis võib-olla tema laps või lapselaps leiab selle sealt kunagi ja loeb seda. Tähendab kulges säbendamine ei ole õieti pärit nõukogude ajast, kus loodi meile mingi niisugune mudel ette, et noh, et inimesed on kõik niisugused ja niisugused, ütleme, et ükski abielu ei lagune ja kõik teevad hommikuvõimlemist ja naudivad ainult kõrget kunst ja ja nii-öelda siis võib-olla see on sealt sisse kasvanud või ma ei tea, kas soomlased rootslased häbenevad, et nad seriaale vaatavad, ei ole sel teemal juttu olnud. Muidugi selge on see, et teatud määral see, mida siin nüüd ärkab minus raadiotoimetaja ta siin esimese programmi toimetaja. Et see, mida meie pakume inimestele on siiski meie vastu tusel. Ja kui minu käsi võtab riiulist selle raamatu ja laseb sealt midagi ette lugeda või loeb ise või kui televisioonikava koostaja määrab sinna teatud filmid, siis loomulikult ta Ta teeb midagi, ta mõjutab inimesi. Ja ta peab ise nagu teadma. Aga põhimõtteliselt meelelahutust on inimestel raskes elus vaja. Ja tähendab, selle vastutusega on ka nõndaviisi, et vot see on nagu nõukogude, kel, kus kõikide eest kõigi mees pidi keegi vastutama ja vaata, ma olen ise ka mõnikord mõelnud, nõukogude ajal oli see noh, nii-öelda tsensuuri vihmavarje, mis kõik need poriojad meist eemal hoidis. Tähendab, no ma mõtlen, kui me läheme raamatupoodi ja mis me seal näeme igasugust, võrdlemisi madala kvaliteediga kollast kollast kirjandust ja kõike selle hoidis nõukogude tsensuur meist eemale. Aga noh, eks nüüd tuleb siis endale sensoriks hakat. Jah, seda küll, muidugi huumoriga võib ka nii olla, et kui ma istun televiisori ees ja sealt hakkab, no näiteks no ma ütlen, midagi, mitte see ei ole tal seal nüüd kujutatav mütsi, tegelik no ütleme, telesaade, kus on noored käreda muusikaga inimesed, mida mina vaadata ei taha ja kui ma siis mühisedes hakkan seda nagu kiruma, siis võib kosta mulle rahulik hääl teisest toanurgast, aga keera ometi kinni, ajakirja akadeemia on seal öökapi peal, mine loe. Aga täpselt, see on ikka nagu laulab vennaskond, et igaühele oma ja lihtsalt see valik on läinud suuremaks ja, ja keerulisemaks ja ja muidugi, no ega raadiol ja televisioonil on, on kahtlemata oma oma roll siiski, et ütleme, et riigitelevisioon või mis ta nüüd oligi, ta oli nüüd avaliku avaliku televisiooni jah, täpselt niiviisi need ütleme, et need kanalid ei, ei laseks seda kõige viimast mudamaadlust, aga no ikka, seda ei ole ju 100-ni olnud ka, eks ole. See on kanalite asi. Nojaa, aga kui ma intrigeerin edasi, siis tähendab noorsooseisukohalt muidugi siin tuleb jälle see, et seal võib olla nõukogulik tahteloori kujundada või kasutada. Aga, aga tähendab kust. Ja tähendab, et ta peab ise õppima valima. Kodus selle immuunsuse kaasa saama, sest et ega, ega see, kus, kus sa näed, praegu võib minna ja laenutada kõiki neid video videokassette ja vaadata satelliidi pealt lisasugu erootikafilme ja asju ja ega seal ei aita enam mingi mingi nikukeeld või käske, noh, televiisori lukulukku panemine, see on lihtsalt ümbritsevat elu ja, ja siin ei aita, siin tuleb lihtsalt kodus kodust kaasa anda mingisugune niisugune. Nojah, ma ei mõtle isegi niivõrd, et halba saaks vähendada, no ütleme seda, mida keegi subjektiivne maitsekohtunik, antud juhul mina näiteks leiab, et teatud meelelahutussaade või nali labane, seda omavahel leian sageli leidmatuses progravletsti ja, aga ma ei tea, kas ma tohin oma kanalisi oma kanalit kritiseerida, kuid ise ei midagi. Ausus ennekõike demokraatia ja vabaduse arvamusi avaldada ja enesemeeldiga, kuid siis peaks olema tee niisugune, et ma ei keela ära seda, sest inimesel on õigus seda saada, kui ta seda tahab. Aga ma rohkendan seda, mida mina arvan, et inimene ka peaks saama või ütleme, et näiteks, et kui jällegi minu arust liialdatakse praegusel ajal mõnevõrra Ebateadlase soolapuhumise ja müstikaga kõikjal, siis ma lihtsalt rohkendaksin huvitavaid ja häid saateid teadusest või nii, aga huvitavaid, ega teadlase saadaibleigavale Peale selle mina jälle ütleks selle koha pealt, et mina niimoodi teadvuse saateid, idee ja teadusartikleid ei kirjuta, mida niisugusel puhul olen püüdnud seda välja naerda ja eelkõige just oma igalaupäevastes kodanikulugudes. Seepärast, et nagu ma ütlesin jah, et neist ei raatsiks tõesti mitte loobuda. Ja siin Eesti vabariigis sünnib ikka niisuguseid asju, et et noh, kohe-kohe pead nagu selle sulepead võtma, õigemini kirjutas kuidas masina taha istuma ja mis puutub veel sellesse, noh nagu sa ütlesid, eba ebateaduse vohamise. No selle üle saab ka seriaalis juba natuke nalja nalja visatud, sest see on tõesti ja läheb aina pentsikumaks. Ja aga nüüd kodanik tuli juba siin suhu korraks. Kodanikulood on ju ka Kindla perioodilisusega, sul on see kohustus, kuidas sa neid mõtteid koondage, kuidas sa on sul mingisugune juba kindel rütm Costa selle kodanikuloo aine selleks või teiseks nädalaks võtad, tuleb see raskelt või on ka vahel, nii et oioi, homme peab ära olema antud, aga ei ole veel valmis, ei ole veel ideed. Vot selle kohta ütleks nõnda, et kui seriaali tegemise koha pealt kirjutamise koha pealt ei tunne ennast sugugi veel mitte kindlalt, siis nagu kodanikuga juba see, see läheb nagu lihtsamalt, no see on lühem ka, see on kaks lehekülge. Uija ideedest ei tule kunagi puudus, jumal hoidku, tarvitseb sisse lülitada mõni valitsuse pressikonverents. See on tõepoolest niisugune asi või siin, noh mitmesuguste prominantide ülesastumised ja mõnikord, kui muud ei ole, siis teeb järsku nalja see, et kuidas kasvõi ütleme, piknikku on hakatud propageerima, et terve Eesti rahvas Euroopa kombel piknikele minema, kuigi meie ilmad on tihti sajused ja rasked ja nii see on niisugune asi tähendab seal omamoodi kena kena võimalus iga iga nädal öelda sõna sekka mõnes küsimuses kodanikulood peaksid nüüd ilmuma vajutud osa neist peaks sügisel ilmuma omaette raamatuna, keegi ütles, keegi hea inimene, sihukese ilusa ideed kodanikust võiks ka teleseriaali teha, ütleme, et kodanik istuks iga nädal korra köögis ja noh, kaamera peal ja nii, aga aga see on muidugi kujuteldamatu, sest ma ütlen, et selle õnne tänava kõrvalt midagi veel niisugust välja mõelda ei öeldakse ju täiesti teistsugust kirjutamise. See naljakas, tema jääbki, kodanik on kodanik ja tema tema on niiviisi ja aja ajakirjanduse jaoks ja, ja tegelikult vot siin on kõike muud, kui ütlesin, et ma olen kirjanik ja puha, tegijana olengi vast rohkem aja ajakirjanik ja mõnikord on olnud siin probleeme. Et kas ma olen nüüd siis Tallinna kirjanik või Tartu, see on jälle mingi ilus ametkondlik jaotus ses mõttes, et noh, et Tartu Kirjanike liidul on oma nagu see organisatsioon ja omad valimised ja nii edasi ja mina olen siis ennast määratlenud Leedu ajakirjanikuna ja. Veel rääkida, äkki on siit-sealt veel midagi näppida ja või kuskile vahele panna või? Tähendab ma tahtsin küsida, et on sul ka mõni? Oi, üks keele kriitikest täna ütles, et inimesed on ära unustanud, küsisõnad on sul selle asemel, et kas sul on ka mõni märkmik kohusa tänaval või trollibussis tekkinud ideid olgu seriaali või kodaniku jaoks kiiresti üles märgid või on kõik su oma nii-öelda arvutise? Mälus eetri ja ütleks selle kohta, et see oli Einstein või kes ütles, et kui geniaalsed ideed tulevad, siis jõuab neid isegi meeles pidada, neid ei ole vaja üles kirjutada. Ei tegelikult minu märkmiku ei ole, ma olen siiamaani oma mälule veel toetun tega viisid jutu arvutile, jah, näete ikkagi hoolimata koostööst Eesti televisioonid ei ole ma jõudnud endale veel arvutit osta, kuigi see oleks muidugi normaalne asjade asjade käik. Aga, aga tähendab jah, et kus see materjal kõik tuleb, no mina ei tea, isegi poes käid või noh, kõige sinna ka palju aega ringiliikumiseks tõesti ei jää need sel suvel me ei pääsenud õieti maalegi korralikult sai paar nädalat seal oldud, esimest korda jäi minul kartulimaa kõik tegemata, nii palju olijaid, niitsin sealt maltsa maha, malts kasvas juba rinnuni, tähendab seal kartulid loomulikult vahel ei olnud kõik muu tegemata. Noh, see tuleb juba niisugune noh, Euroopa moodi, et sa hakkad tegema ikka aina rohkem ja rohkem valikuid, et vaata, seda sa lihtsalt ei jõua ja toda ei jõua ja umbes padrun ma ostan selle kartulipoest ütleme, teeninud selle raha ja nii edasi. Aga noh, ei tähendab, käid ringi ja vaatad seepärast, et igas inimeses on midagi vaadata ja paned kõrva taha ja mõtled ja seepärast, et ega tegelikult kui niimoodi nüüd mõtlema hakata, see on ikka võrdlemisi ohutu, kui sul on, eks ma lugesin üle kevadel seriaali lõpetamise puhul meil oli kaheksateistkümmend tegelast. Tule kas neid tuleb juurde? Neid tuleb osalt juurde küll, sest et me oleme mõelnud sel hooajal keskenduda ka linnaelule. Sest et eelmine hooaeg oli rohkem nagu pereprobleemid ja muidugi seda ühiskondlikku tausta tuli natuke sisse. Aga aga nüüd noh, niipalju võiks just ette ette küll öelda, et noh, et meie sellest väikelinnas leiavad sel sügisel aset valimised ja niimoodi ja ja ja siis sellega sellega seoses muidugi noh, maksad rohkem jaankogud infot ja konsulteerib ja mis veel linna puutub, minu meelest on väga tihti küsitud, et mis linn see see ikkagi on, kus on siis Õnne tänav, aga need, kes on noh, Elva no selles mõttes, et mees ei, oleme seal Peedul pikalt olnud ja mina ütlen ei, see Elva ei ole kohe kindlasti mitte, kuigi seal on oma Järvad järv on väga paljudes Eesti linnades ja see ei olegi ükski konkreetne linn. Seepärast, et juba siis, kui seda asja sai tegema hakatud ja kavandatud, siis sai arutatud ju ka, et, et kuhu see tegevuspaik viia? No maamaaga ei olnud mina selles mõttes nõus, et ega maaelu ikka ei tunne praktiliselt seda külaelu suurlinna ei tahtnud ka, kuid ütleme seda Mustamäe või Lasnamäe tunnetus üksjagu, aga aga väike linn tundus kuidagi huvid. Seal on need inimsuhted pisut teistsugused ja seal käiakse ikaga veel naabritega läbi ja teatakse, mis kuskil toimub. Nugis sind, mustamäel oma naabrit tunneb ja. Ja üks väike mõte, mis minul seriaali vaadates on läbi pea küll vilksatanud, see on olnud, et kui dialoogis inimesed räägivad, et no meie linnas on nii või meie linnas on, niisiis ma vahel olen nagu tundnud vajadust, et olgu selle linna nimi või mudila või pudile, et tal peaks nagu nimi olema, et tegelikult inimesed ikka ütlevad, et meil Elvas, meil Põltsamaal või meil siin väärtus Värskas Nuisughage korrad on niimoodi läinud ja. Ütleme nüüd takkajärgi takkajärgi ka siis ei saa seda nime enam tuua ja noh, väike linn ja mõned on jälle ka need väikesed inimesed on meil seal ekraanil. Vot selle peale tuli mul niisugune mõtlejatest viimane suur inimene Eestis univest Kalevipoeg muudkui tema ikka astus siis jalajäljest tuli kohe terve linnamägi, aga aga ma ei tea, kui me hakkame jälle niimoodi kasutama, neid termineid ei vaata, need on need väikesed inimesed ja need on mingid suured. Vot ma ei tea, kas Konstantin Päts oli suur inimene või, või nii naerma hakkame poliitikast poliitikast ei hakka rääkima ja et siis tuleb jälle mingi niisugune klassifitseerimise tunne ja mina ei taha olla mingisugune noh, lahterdada ega. Ja näha püüame ikka olla demokraat, ma ei tea, kui hästi moosi välja tuleb, noh, nõukogude ajal sündinud ja kasvanud inimesena, aga arvan Kas sa oled inimestest ka demokraate, võib-olla võib-olla tuleb ja, või on tulnudki mehed. Aga nüüd ma tahtsin veel seda küsida, mind on väga haaranud või huvitanud seal ka venelaste ja eestlaste kooselamise teema ja mitu korda ma olen imetlenud neid näitlejaid, kes vene perekonda mängivad, mees, naine ja tore poisikene. Ja mind on huvitanud see, et mäe, aga nagu sa ütled, et võtteplatsil ei käi, et kui nüüd tehakse seda tükki või et kas nemad elavad ühesõnaga, kas see, see on ju väga peenmõõduriist nühid, et kui nad olles ise venelased tunnevad, et asi ei ole nii või venelane ei mõtle nii või suhe ei ole niisugune. Et siis nad arvatavasti väga väljendaks. Ja ma nojah, vot siin ma saan öelda ainult, mis mina arvan ja ma arvan samamoodi, et kui tekst neile väga vastu hakkaks, siis nad ehk seda teksti räägiks seepärast, et no ma olen Tõnis Kase käest kuulnud veel seda, et, et noh, ütleme kui näitlejale ikka tekste ei istu, siis nõuab, selle ümbertegemiste seovad. No muidugi loomulik, sest ma saan ise ka täiesti aru. No eks selle vene perekonna sissetoomisega olla üldse probleeme olnud on näiteks ette heidetud seda, et miks, miks nad nii positiivsed on. Ja minu arust on nõndaviisi, et et iga rahvas sõlmaku enda omasid, aga hakka mitte naabrit sõimama, eks ole. Ja ütleme, kui venelane seal analüüsib mingeid oma muinasjutu ja räägib lolli vannist kui rahvussümbolist, see on tema asi. Aga kui ütleme, eestlane hakkab analüüsima, et kõik venelased ongi ühed Ivanov, Skaduratšokitsioon lihtsalt ütleme paviisakas kuni pehmelt öelda. Ja minu arust on jah, nõndaviisi ma tean väga hästi, et on olemas igasuguseid venelasi, nii nagu on olemas igasuguseid eestlasi ja nii edasi. Aga muide, väike väikelinnas on need suhted ka tõesti pisut teistmoodi inglise, sest et seal ei ole niimoodi. Venelane ei ole anonüümne mingi tänaval karjuja, vaid ta on su naaber ja kellega sa käid läbi ja ja need vene näitlejad on tegelikult ega toredad, seal on probleeme ehk isegi sellega, et näiteks lannaturušenko räägib liiga hästi eesti keelt. Aga minu meelest see on nii loomulik. Alguses oli, jah, ma mäletan, kui ma kirjutasin seda rulli viskas esimese või teise osa jaoks läinud hooajal, siis oli, oli nõnda, et jah, ma panin sinna ikka noh, nagu mingi sega, sega segakeelset teksti, aga, aga jumal tänatud, sellest rohkem ei ole midagi tulnud tähendamised, eks ümber tehtud ja. Sest et näitleja tõesti tõesti räägib loomulikult eesti keelt ja poeg Jegor Gorbatšov, nad on omavahel abielus ka. Et poegi, Rogatšov käib ka Eesti Eesti lasteaias ja räägib eesti keelt? Ei, kui nii võtta, no meil on üldse internatsionaalne tegelaskond, sest et ei saa ära unustada Aleksandrit Eino Baskini kehastuses, kes on juudi intelligent ja ja meil vilksatas Lauri Leesi teastuses prantslane Shan poolia. Kes siis oli see missioon misjonär, viimsepäeva, kuulutajate, misjonär ja, ja tõepoolest, ega teda ei ole mina küll välja mõtelnud. Niisugused käisid Peedulgi ringi just nimelt Prantsusmaalt saabunud mehed, no nendega isiklikult ei kohtunud, ma püüan neist eemale hoida. Aga noh, see ongi, see ongi kaheks üks tegelikkuse fakt ja. Kemisel vene perekonnast puutub, siis ma tahaksin öelda, kuigi siin jällegi võib-olla ajal ma segi kunsti ja noh, üleüldise hüve tekitamise või kasvatuse moraali küsimus, et aga et võib-olla ise seriaal suudab palju rohkem ära teha. Meie hoiakute kujundamisel, sest paratamatult meie eestlaste ees on see ülesanne, et venelased, kes siin elavad pigem katsuda eestlasteks teha või eestisõbralikeks Eestit mõistvateks. Nii-öelda ignoreerida ja, ja sellega tuleb, tuleb harjuda, see on meie tegelikkus ja ja kuna sinna midagi parata ei ole, siis tuleb, tuleb õppida koos eksisteerima, sest et noh, absurdne on ju püstitada siin mingid loosungid, need viimane kui venelane Eestist välja ja noh, taastal ta, mingi täielik rahvusriik, see ei ole 20 sajand enam, eks ole, see on mingi ammumöödunud aeg ja need ammumöödunud ajad ei tulema kunagi tagasi. Ja, ja teistpidi, eks meie oma seriaali tegelased rändaga nüüd juba natuke siin ja siin ja seal ringi ja noh, Allan käib kaugsõitudel Euroopas ja nii, et ega kogu see kogu see asi asi seguneb isegi ma vaatasin kui sügisel sain tööle hakatud uue uue hooaja ava avaosa kallal, siis oli, oli just nõndaviisi, et ma vaatasin, et kus need tegelased siis mul kevadel kõik jäänud on ja vaatad, et saan, pool on Prantsusmaal ja ja siis Artur oli Venemaale sõitnud ja Aleksander oli Iisraelis ja, ja nii edasi, nii et see elu läheb jah, kuidagi siin rahvusvaheliseks jah. Muidugi, sellel on ka omad omad probleemi teinud, kirjutasin neid probleeme palju ja mõtlen veel veel kord, et ega minul ei ole mingit stsenaristi haridusse, on juba omaette kunst, mida Moskvas vanasti käidi Moskvas õppimas ja näed ikka ikka lipsab kohe keelel Moskvasse. Ei, nojah, ei pääsenud. Aga, aga ma tulen tagasi selle raamatu juurde, mis siin laual lebab. Kas sa oled nüüd uurinud natukene teooriat ja, ja? Ja oskaksid sa öelda, mis selle mõtlemise ja lugemise ja selle töö põhjal on niisuguse vormi loomisel kõige tähtsam eeldus või midagi põhilist peamist, mida sa pead silmas pidama, see on kohutavalt raske. Aga võib-olla mingi põhitõde siiski. Tulevad ja see oli nüüd nii keeruline küsimus. Lühemaks, et ma mõtlen ja tähendab, küsimus on nagu kahest osast ja tähendab, et kõigepealt see, et kas sa oled teooriast midagi huvitavat välja lugenud või kuidas peaks tegema Köderi uurijad. Neid teooriaid on alati kohutavalt huvitavad ja näiteks minu arust hakanud jälle häid kolleege nimetama. Oskar Kruus on isegi nooruses avaldanud omal ajal mingeid novelliteooriaid, romaani teooriaid ja pahandab, miks kõik eesti kirjanikud nende järgi kirjutab. Aga tähendab, ei nagu sa nägid, nähtavasti raamat on mul laua peal ja, ja, ja seda on äärmiselt kasulik lugeda ja. Ma ütleks, et kui oleks noorem jah, siis läheks vast ka õppima mitte Moskvasse, vaid ütleme kuhugi Helsingisse ja nii. Aga praktika õpetab kõikuma. Ses mõttes, et noh nagu öeldud, Tõnis Kask on niivõrd kogenud režissöör, et ta on ikka mõistnud mulle puhttehnilisi Ki näpunäiteid jagada, sest et noh, seal, kuidas seda struktureerida ja nii edasi. Ja nii et, aga ei, üldiselt ikka ikka see vana tõde, mida ma küll korra juba just öelnud kusagil, et. Madis Kõivu tsiteerinud, et et kui, kui oska tegema ja noh, et et kui ikka veel ei oska ja süsteem, siis tee aga edasi. Ja osmani naljakas aps ka juhtunud. Midagi niisugust, et sa oled mõnes hilisemas osas äkki midagi sellist kirjutanud või lasknud juhtuda, mis nonsens siks muudab midagi, mis seal ees juhtunud või võtta ei tohi paljastada võib-olla seda jah. Tähendab ei kandnud, päriselt, ei tohi küll sellepärast, et noh, kes siis ikka iseenesevigadele avalikku tähelepanu tasub juhtuda, aga mitu korda oleme me niimoodi pead vangutanud ja öelnud, et miks, miks sai see küll nõnda tehtud, sellepärast et igast asjast hakkab ju miski hargnev ahaa, nii et millelegi antud. Kuidas ütelda, mingi asi esile kutsutud? Ära kutsu riidu välja, kui sa ei jaksa riidud aita või kuidas see käib umbes nõnda. No näiteks, et kui korral sai möödun hooajal pandud Aleksander elama jaama juurde kollasesse majja, kusjuures see oli ju jumala ükskõik kus tähendab sama hästi oleks võinud kirjutada sinna talle repliigi, et ta elab, ütleme seal noh, järve ääres, sinises majas või nii edasi. Siis hakkab see kollane maja juba mängima, kusjuures nagu, nagu öeldud, ega me eelmisel hooajal ei teadnud, kaua see lugu kestab ja sõnu ei oleks olnudki, see veel edasi läheb nüüd edasi, jätkamise mõtted tekkisid natukese hiljem siis kui juba noh, nägime ära, et see vastuvõtt on päris hea ja. Ja aga, aga nagu öeldud, ega ega neid takkajärgi annab üht-teist veel niimoodi likvideerida, aga aga mitte väga palju, sest kui sa oled ikka korra pannud inimesed tegutsema sisse ka on ja tähendab ise ma olen vaadanud, no noh, nagu öeldud, et ega mul ei ole ju suurt nii tele televõi kogemust olnud harjunud ikka sedasi, et kirjutad oma teksti valmis ja siis noh, panete posti ja siis ta leiad ajalehest sellisel kujul, nagu ta on. Aga et hoopis suur vahe on järsku see ikka kui seal, kui sa näed, et see tekst, mis sa kodus teed ja see muutub mingiks kehastub nagu inimeseks ümber ja, ja sõltub hirmus, palju näitlejate valikus nad on näitlejad, valib loomulikult Tõnis Kask, aga aga mõnikord on nõnda, et tekst on ennem valmis ja siis alles valitakse näitleja, siis järsku saad aru, et oi, umbes see tekst nagu hästi ei sobigi näitleja suhu ja siis muidugi hiljem juba lähtud sellest sellest rollist, mis näitleja ise ise on teinud. Nii et ega see seepärast mõtlen, et tõesti, et see on nii huvitav asi, et et kohe muudkui teed ja teed ja ei tahagi ära lõpetada ja nagu on ju ka mitu korda arutanud vetega igavesti ei lõpetagi veel järgmise või selle selle hooajaga või sest, et elu elu käib edasi ja kuniks majade asja ükskord lahendatud saab. Jah, sest et kogu kogu selle asja kvintessents on ikkagi see ju, et üks niisugune dokumentaalnäidend nagu ta meil on, see on üks suur narratiiv ja noh, näiteks Roland Ta on kirjutanud narratiividest ju väga ilus ilusasti, et need on niisama vanad kui kui inimkond, et need kestavad üle rahvuspiiride üle kultuuripiiride üle epohhides piiride. Ja köidavad inimesi juba sellepärast puhtinimlik on tahta teada, kus ja mismoodi midagi juhtub. Et noh, et narratiiv, et see on nagu nagu elu ise. Nõndaks, eks eks see meie meie lugule ka omamoodi omamoodi narratiiv. Nii ükskõik kuhu see läheb, see läheb vahele või sisse või välja või keskele v algusse. Nii. Ja nagu teada, on neid ajakirjas Mihkel hakanud ilmuma Õnne 13. See ei ole täpselt stsenaarium, vaid see on jutustus seriaali ainetel. See on nüüd päris põnev, kuidas sa seda teed, kasakad siis? Liha luudele kasvatama, kui palju muudad esimesel pilgul võiks arvata. Mis ikka, võtad paberid kätte, mille järgi on filmitud. Aga ei, nii lihtne, sellist ei ole. Ei no kirjutamine ei ole üldse lihtne asi, aga, aga muidugi oleks täiesti mõeldamatu avaldada ajakirjas sellist stsenaariumit, nagu ta minul on, sest et minu arust stsenaarium, mille ma siis lavastajale esitan, see on puhtdialoog. Mina ei kirjuta sinna kunagi sisse, umbes teekann on sinine või Maren tõuseb püsti või see see oleks minu meelest äärmiselt rumal ja aga nüüd seda seda proosavarianti tehes loomulikult on sinised teekannud nii-öelda sinna sisse kirjutama, kusjuures iga ma ei lähtu täpselt sellest, nagu see ekraanil on olnud. Sest et noh, esiteks ka täpselt ei püsi ju kõik detailid isegi võib-olla meeles ja teine asi on see, et, et kui sa midagi kirjutama hakkad, sisemine fantaasia kipub nagu ka kipub nagu oma omamoodi mängima mingi majja, sest ütles stsenaarium, mille jutul on siiski päris suur vahe. Ilmselt siis mahub sellesse proosavarianti rohkem kirjaniku mõtisklusi, mitmesuguseid kõrvalepõikeid, taustade andmist. Jah, peabki. Kui ma seepärast see, mille ekraanil annab näitleja edasi kukkuma hoiakuga ja kogu oma mänguga on nii-öelda kontekst, eks ole, seda ju, seda ju ütleme, puht dialoogi publitseerimisel ei oleks ja ja siis kirjutad sinna sinna juurde ikka natukene seda, seda tausta ja tegelaste mõtteid, sest ma olen lugenud kõhtu niisugust raamatut, sa mäletad, oli see seriaal haigla äärelinnas jooksis kunagi Eesti televisiooni, see sattus mu kätte ka saksakeelse raamatuna ja see oli tõepoolest nõnda, et koosnes praktiliselt dialoogist mõnedest Remarkidest, noh, umbes siis ta istus tooli peale ja lõi ukse pauguga kinni, aga seda oli mõtleks sul igav, igav lugeda, ma isegi jätsin pooleli. Kuigi filmina see mulle meeldis. Sest et ikkagi ka need on kaks, kaks täiesti ise asja. Mis sa arvad, kes loevad Õnne 13 proosavarianti, kas need, kes on näinud seriaali või need, kes millegipärast ei ole saanud seriaali näha või mõne osa vahele? Nad vaata, seda ei oska mina tõesti mitte arvata, ilmselt ilmselt kee kehtika loeb, sest et ajakirja ikka nagu ostetakse, ma vaatan. Aga kas ideed oli ajakirja poolt? Idee tuli tõepoolest ajakirja poolt, sest et ma ise muidugi mõtlesin, et kunagi võiks ju midagi niisugust ka teha, aga, aga noh, see tundus, et see jääb mingi kaugema tuleviku ettevõtmiseks. Aga siis kui uus ajakiri Mihkel, see on Eesti Tarbijate kooperatiivi ajakiri, kui nemad oma tööd alustasid, need on juba kolmas number on väljas, siis siis tegid nad jah, mulle kohe niisuguse konkreetse tellimuse ja ja see jääb seal veel vist väga-väga kauaks ilmuma seepärast, et ainuüksi selle läinud hooaja 15 seeria kirjutamine jutustuseks võtab õige õige mitu numbrit. Poeg ühesõnaga tööl on selge rütm, teatud nädalapäevaks kodanik, kaks lehekülge või kui palju nädalapäevaks mihklile tükk proosasse kirjutatud heas keeles ja korraliku kujundi ja. Kirjeldustega, Õnne kolm, kolm teistkümmet kolmeteistkümmet ma ei oska käänata. Kihe sõnaga proosavarianti teleseriaalist Õnne 13 ja Edasi uued tükid, uued seiklused ja uued mõtted. Nimelt tuleb kõik asjad panna mingisse tähtsuse järjekorda võtta. Hea kolleeg Heino Kiik ükskord ütles mulle, et meeste ja naiste vahe ongi see, et naised ei oska kunagi asju niimoodi tähtsuse järjekorda panna. Et ajavad niimoodi selle struktuuri segamini, aga noh, muidugi kõige tähtsam on ikka seriaalis. Kõik muu tuleb hiljem. Ja küll tuleb, küll on ilusaid, sa kasutasid nii ilusat eestikeelset lauset, et asjad tuleb tähtsuse järjekorda panna, ma lausa ootasin. Sa ütled, et tuleb prioriteedid ma ei tea, määrata või? Kuidas neid uuemal ajal käib, aitäh.