Täna õhtul kuuleme Helmut Tarandi luulet. Meenutame meest, kelle vangilaagris lõhutud tervis ei suutnud vastu panna ajani meile uuesti heiskasime eesti lipud. Helmut Tarandi luulet tundsid ainult vähesed omaksed ja truud laagri sõbrad. Leidus julgeid, kelle abiga Helmut Tarandi käsikiri välismaale toimetati ja 1980. aastal noorpõlvesõbra Bernard Kangro kirjastusel välja anti. Suure saladuskatte ja varjunime all annus Rävala võta värsid. 1984. aastal ilmus raamatust teinegi trükk. Oma luuletuste ilmumist Eestis Loomingu raamatukogu sarjas aastal 1990. Helmut Tarand ise enam ei näinud. Vabandus võtta palun nii neid minu ridu siin mida värssideks vorm, vaim, ainult hädapungi jäidusid, suudab ajada keldritaim. Tead sa, kui palju vajab valgust isegi Sarapu varane õis? Kuidas siis minul kesktundra kalgust mõtte viljaks valmida võis? Selleks et puhkeda nõuavad sooja ülikülma kindladki tõud. Ma olen seeme, mitte veel looja. Seeme, kus varjul õitsemisjõud. Täna õhtul kuulame Helmut Tarandi luulet Martin Veinmanni ja Tõnu Mikiveri esitluses. Kuid enne mõni sõna luuletaja elust. Ta sündis Tallinnas kaheksandal oktoobril 1911. aastal puussepa pojana. Sai ülikoolihariduse Tartus, õppis eesti keelt ja kirjandust. Meie Alma Materis lõpetas selle 1936. aastal magistritööks Eesti epigrammi ajalugu. Esimesel töökohal ajakirja Eesti noorus toimetuses koondus tema ümber noorte kirjandushuviliste ring, kuhu kuulusid näiteks Ilmar Laaban, Ilmar Mikiver ja mõned teised. 1945. aastal, mil ta töökohaks oli ajaloomuuseum, vangistati Helmut Tarand ja pärast ligi aasta kestnud vintsutusi Pagari ja Patarei vanglates suunati Vorguta kaevandusse sunnitööle. Seisnud juba surmaga silmitsi, õnnestus tal ometi maalt välja laagri hambulantsi tööle pääseda. Kümne Porkut aasta jooksul ongi valminud enamus neid luuletusi, mida täna kuuleme. Silma piiritult. Kuhu pilka iial põikab horisondi pooleks lõikab, kõikjalt tõuseb tundramüür. Silmade ees seisvad mornid, neljajalgsed Vahitornid. Söömäe, kõver tüür, vaatamiseks ruum on väike. Kunagi paistab päike meile selles muinasloos. Kujutlus, kui vahel kandub üle piiri, kohe mandub teadmatuse mudasoos. Ei tule tühjast kõhust ega harjumatus tõhust. Siinse igihaljas norg. See on äraneetud Paikus võrdselt kurv on torm ja vaikus. Teede äärde kivisakid, tulevik ja olevik, elad nagu ajaluu viis, kõik, mis seisab, seisab kuubis. Tusk ja vaev on kole pikk. Lisendaksid, kuid ei suuda. Vaikid asja see ei muuda. Kõiksus roiskub. Õrn ja karm. Mis on olnud, see ei taastu. Jätkad lootusetud paastu, selja taga, õnn ja arm. Silmade ees seisvad mornid, neljajalgsed, Vahitornid, söömäe, kõver küür, kuhu pilka iial põikab horisondi puhul, eks lõikab kõikjalt. Seal, kus tee pöördub, pöördub targuta Halmari Joalmerioosse. Üks kiri on lõigatud risti puusse puusse ei ole, seal surnuaeda ei hauda. Ja rist on kaks hööveldamata lauda. Oli tundra pruum, hilisjuunikuul tuli Eestimaalt väsinud kevade tuul. Ei puhunud see jaanituul Halmar juuni vaid ainult saelaudadest ristipuuni. Tuul vaikis. Ja vaikuses igivagas. Mu seltsimees särgita Sargata magas. Oli tundra, pruun must ta põhjas on süsi. Igal öösel tuleb ta nüüd ja küsib. Mehed mis te seal teete? Eestimaaga? Magan ei vasta ei. Ega jaa, aga. On süngem sügavaimast päeva loojast meeleolu lakkamatu lang. Äng, südant pigistab, kui sepatang ning viin lahtub lootus õnnetoojast. Pikkvedelik on akna taga hangvast korvile kerkinud päeva soojast must kivi seest ja laagri talveroojast on masendav. Ja mina olen vang. Kui igavesti kaotatud häält, siis reproduktorist mu kurba kongi Tšaikovski meeleheidet sisse voolab. Ja vas liu? Jah, just seesama ongi. Mis kisub kõigil paisel kärna päält. Ja vanad haavad värskelt ülesoolad. Kui saaks magada kalevipoja und? Mitte päevi ja kuid, vaid aastaid. Ärkaks ei ole võrguta igavest lund. Noor rohi, tärkaks maastvaid. Ja oleks lõokese laulu ja lilli ja põrnika lendu ja karjapilli. Ja taevas heledad pilverünkadega maa peal lõhnavad metsad, künkad nagu tuttavat, salaja kohinat, kuuled. Ülipehmest paitavad kodutuuled, kergeid jala asteid ja sammutatu sulle, armuke valmistaks vastuvõtu. Kui ainult saaks magada Kalevi und. Nii vähe on ärkvelolekuks isu. Külm päikene, valgustab Forgutaalond ja roostet tanud traataia Otar risu. Hangel osutab tunniputkade varje. Linnulaul vahis soldati hoiatuskarje. Ning orja unelonüürikesed ja urjad, unenäod. Tühised vanglanöörid, konginüürikesed nääre vaimule kehale ühised, toob ainult musta sapi alla, sule Uusigakordne enda üle, võit. Tsemendist iialgi ei tärka õit. Siin keldris kevad niikuinii ei tule. Kuid kui ma süütan halli lambi, tulen ja märkan sütel sõnajalaõit. Pluss Kvamberfekti lahti läheb, sõit ei kevadele väravaid ei sule. Ma tean, et tolle sõnajala all ürgmees kord kallimat niisama ootas, kui mina täna kevadet ja sind ning kari pärdikuid, kes vahib mind maa osja põõsast veidi kaugemal. Liisama ilkus pilkas ja Ohootas. Helmut Tarandi vangipõlve päevikuks on peale luuletustega üpriski suur hulk kodustele saadetud kirju. Ka kirjavahetus ja teine pool on imekombel säilinud abikaasa ja laste kirjad Vorkutaasse, samuti kirjavahetus 1949. aastal Krasnojarski krais küüditatud vanematega. Kuulakem ka täna mõningaid lõike sellest epistolaariast. Võrgu taas 24. märtsil 1948 täiskuuvalgus väljas rõhutab oma poolhämara kumaga suure kesknädala tuulevaikset lootusetut võrguta. Õhtut. Läbi avatud õhuakna huikab kitsarööpmelise rongi vedur heleda lühikese vile. Staadioni taga Kadriorus kangist kraavi, tiba vett täis. Ja raudteetammi kollakas liivane, kumer kaar keerdub ümber kunagise punase plangu. Selle sama kuu kevadise valguse säras. Kui palju rõõmsaid teretusi, kui palju pikki hüvastijätte nende väravate vahel nende madalate uste taga. Kõik nad vajuvad mu südamele nagu hiiglalademed, sütt ja kivi kaevuri selga. Kui üksainus tugipuu on saanud pangalt tõuke ja maha langeb. Mulle andis selle tõukese komi kangelaslik vedurijuht oma mõttetu käeliigutusega. Tema pole süüdi. Keegi pole süüdi, et ma unustada ei oska su põskede karget külmust. Olen nii täis veendumust, et su käte peamine mõte on ainult selles et ma neid hoiaksin, suudleksin, ja ometi peavad nad tegema kõike kõrvalist ning on vägivaldselt eemal neid vihaldavaist igatsevaist uutest Vorkuta seitsmendal detsembril 1947. Ma pole sulle kirjutanud meelega muidugi kuidas vahest kogu rinnakorv on füüsiliselt täis ahastust ja igatsust. Eriti just viimast. Täna ei saa ma seda miskipärast kirjutamata jätta. See kesta ainult hetke või paari vaid terve pika tunni ja enamgi. Ei tea, kus ta täpselt asub südames kopsus või närvides. Aga ta on kehaline. See kehalisus nagu baasiks kõigele psüühilisele, mis fantaasias ei mõtetes talle peale heitub. On olemas mõned klassikalised liigutused nende tundmuste hajutamiseks. Jah, see on tõsiasi, mitte belletristikasse, nagu seni asjatundmatult arvasin. Sõrmi murda ja käsi ringutada on ahastuse vastu sama hea kui jalutuskäik vinguse peavalu vastu. Lubasin sulle kordades kirjas oma välimust kirjeldada. Siin ta on, nii hästi kui minu vähe harjutatud käsi seda sulejõudu kasutades suudab edasi anda. Olen pöetud juustega rõõmsasilmne mees, kelle kohta sageli tarvitatakse väljendust. Maladoyczelavekk. Näen välja nagu vanastigi, palju nooremana, kui olen. Võõrad, annavad mulle aastaid 24 25. Mõne kuu eest hüüti mind Potjets ja Starik. Töötasin siis maa all ja kandsin purre. Mul ei olnud tollal kodu ka mingit muud sidet, kui mure selle kaotatud sideme pärast. Paled on mul veidi näos, sest olen kaotanud siin kuus purihammast. Habe on mul alati korralikult aetud. Praegu istun veel valges halatis, see kroonuriidetükk katab mind kogu teenistuse ajal, muidu aga kannan pakiga tulnud sinist pintsakut, mis minu elus mängis üsna otsustavat osa. Kui selle sain, tahtsid paljutada, ära osta. Millegipärast tundsin, et pole hea teda müüa. Siis pakkusin teda ühele tohtrile, kui ta mu maa peale aitad. Ta oli nõus, kuna võttis altkäemakse, liig palju lennutati Citise minema. Enne jõudis ta siiski minu heaks teha niipalju, et soovitas mu praegusele kohale. Aga pintsak jäi mulle? Ta tõstab minu fassaadi ja teeb minust inimese, kellega mitte keegi ei häbene kõnelda. Pintsaku all kannan kottu saadetud sinist särki. Ta on praegu veidi võidunud, tuleb pesta. Jalas on mul saksa soldati pikad püksid, vahetasin pushlatti vastu ja kahe nädala eest saadud toredad saapad. Sokke on mul palju kohvris. Praegu kanna siiski paljaid saapaid. Olulisim puudus on mu riide paelast, püksirihma. Kas sa selle kirjelduse järgi saada mingi pildi mehest, kes välimuselt kuulub laagri intelligentsi sekka? Jätkame luulega. Ah, see pole südamis, valutab vaid maailmaruum kogu aine. Kaugel kodumaal üksinda jalutab mu armuke ja naine. Vares madalas lendage kadakas oma okstega. Hange puutub. Mu tuimad päevade jada, kas veel kunagi eluks muutub? Kui palju asjatuid jälgisid, veel astuvad minu jalad kõigest, mida mu silmad kord nälgisid, on saanud mulle suletud alad. Lemmitudki ränka rahastust on kannatatud ja põetud. Kõige rängem on tunda ahastust selle pärast, mis mult on võetud 1000 tunnitäit, vaikivat vaatamist ja musttuhat sõnatut, jutt miljon mõtetut, naeru ja Jaapanist ning terve miljon. Lõputu hulgast valemeist, see koosneb see loetelu. Kuid 1000, seda ja 1000 teist on kokku üks elu täis elu kõrge kuu ja madal udu, sügis, soe puu ja põõsad. Kõik on võtnud pilve, Mae. Põld on söödis radu täis, teid lint ja muidu traktorid on siia tallanud, neid. Silm ei seleta ju udus pikka maad kõrvaga, vaid hauavaikust kuulda, saad. Oktoober. Kõik on surmavaikkuu, on kõrge udu, soe. Kus on see paik? Kuidas kuuletad või vaatad vastust. Siit ei saa. Kui ei teaks? Ei? Eks see ei ole see maa kus juba septembris on Kased raagus kus on veel sääraseid sügisvärve kus on veel meestel sääraseid närve. Juba kolmandat aastakümmet käivad rahva matused taeva poole kisendavad lagunenud talukatused. Meile aetakse mulda. Meid aetakse mulda. Kuid abtime ei süüa. Sest niikuinii ei tulda. Südamepunane, päike läheb looja läände, mägede taha. Mina ja minu igatsus jääme jälle traatide vahele maha. Miks on mind nõiutud tundra jäässe? Seniks kui linnad on punastes lippudes? Oma päikese juurde ei pääse isegi kangesti kippudes. Võrgu taas 24. märtsil 1948. Mu tubli poeg Andres. Oled kiiresti kirjutama õppinud kirjatähtedega. Sel puhul pigistan sulter selliselt kätt. Minu arvates on kirjutamise oskus üks kõige ilusam kõigist tehnikatest, mida inimene üldse võib omandada. Maju, ehitada, masinaid valmistada oskavad mõned putukad ehk pareminigi, inimesest. Aga kirjutada mõistab ainult arupäine kahejalgne. Näen siin vahest, kuidas nõukogude 20 aastased noormehed oma allkirju teevad ja ei tea isegi, kas naerda või nutta 10 minutit räi poolega, siis jõuab alles isa nimeni välja. Ega nad süüd ei ole, seda rahvast on ju siin meelega tahetud pimedas hoida. Lugedes ja kirjutades lähevad silmad liiga lahti niisama kui Saksamaal või Ameerikas käieski. Ja see pole hea sotsialistlikus ühiskonnas. Aga üks tuhnus jääb ikka toonuseks, ehk tema küll mõnda head asja näeks. Sellepärast on mul hea meel, et sinu teed on lahti. Nii nagu seesama arveeriuse salmik edasi ütleb. Kes tark mees on ikka targemaks laev, kui tema muu rahva häid kombeid näed. Vorguta kaheksandal aprillil 1948. aastal mu kallis aprilli naine. Visnapuu arvas kordet, kevad tuleb hoopis teisiti. Dioodi you ja teisiti tulid ja temale mulle ka kindlasti ka hoopis teisiti kui teised kevadet kunagi tuli. Kui hommikupoolse ööpäevani umbes kella 12 paiku lõpetan ja märga maad mööda ambulansist barakki astun, siis vaatan läänes kerkivaid mägede külgi ja mõtlen ikka ja alati sellest, et sina oled nende mägede taga. Eilsel kojuminek kul nii lollisti hakkasin tarvitama sõnu, et baraki oma aseme kohaga isegi koduks sõimama. Tükid tuli mul meelde peale tavalise veega Horatsius. Ja nii olin sunnitud oma meeleolu visandama järgmises, kahjuks mitte lõplikult viimistletud vormis. Lifugereni vees. Kevate musta laiguliseks võrguta orgude küljed, tuleb need sapimaigulised veel seekordki neelata, sülijad sulavad, lumed, lootus ja uski. Mürgine silmavesi. Ma ei näe sellest läbi, et üldse veel kuski võiks olla kevadel, kahekesi. Eile kohtasin teel postiautot, mis tuli linnast uue suure koormapakkidega. Sema oli minu kujutluses pildi, mille nimeks leidsin sobivat mineviku varjud. On lõpmata mõttetu vahtida barakki, lubjatud lakke. Tiia postiauto toob koormapace kard ennemuiste aprilli ööl võidi kallimat kaenlas hoida. Aga nüüd, nüüd sa kärvaksid sunnitööl, kui su kallim sind siia ei toidaks. Võrguta 11. jaanuaril 1949. Kallim. Ükski linn pole iialgi nii ilus, kui ta peegeldus kõrge maja pool lahti lükatud aknas. Joonte selgus ja värvide puhtus ning petlik pahu pidisus annavad sellele peegeldusele tegelikkuses tabatamatu võlu. Olen vaadanud Tallinna niiviisi märtsi päikesepaistes ajaloomuuseumi suurest rõduaknast. Sadam, Kadriorg, Ülemiste luited, korstnad, igal sammul tuttavad tänavad. Süda tahab lükata mu soontes enam verd, kui ma oman. Sa seisad seljaga millegi poole ja näed teda selgemini, kui teda vaadates. Pärast olen näinud ka vastupidist, oli sügisevine udu üle sama linna. Hõredad trellid ja tihe võrk jagasid maastiku ruuduliseks punktiliseks nagu kaugnägemise fotol. Lasnamägi majakad, Kadriorg, pritsimaja torn ja tuha tuttavat tänavat. Oleviku igatsuse epita et need on kaetud õhukesest lumest veel alles kummelites kaldaäär siis mustab nüüd, kui haud all, jõekäär, misseni helkis õite armandjumest. Mis kummalist, et just, sest valgest Dumastub kogu valgus. Et see külmgi määr, kui kinnitab kõik lootus, muu on väär, peab elama. Presens Estoorikumest. Kõik Aino oli hiljuti või toona või väga ammu ainult muinasloona. Kui kostaks päris oleviku tõelust, on iga hetk täisminevikku õelust. Su jalg on vaevalt lumepuhtust puutunud. Kui jälg on juba mälestuseks muutunud. Epita lilledele. Kaks kurba kummargil õnneheina. Exurutend vastu peegli seina. Kas liiga varakult, tehke leina. Mahukun muidugi maailmale okka rabas. Hall nuhk käib juba ammugi mu sabas ja tuleb tund, mil ta lõpuks tabab. Kui see on syndinud, pole selles faasis teid enam eputamas peegliklaasis ja naermas mees ta hädas ja ekstaasis. Sest see, kes tuleb õhtul korjab õnneheina, et surm ei suruks teda vastu seina. Et tunnustada mind ja endale heina. Tunnen vana fregati igatsust vaikse avaja järele. Kõhuli, hundinuia del kiil kinni kollases põhjaliivas. Võiksin näha seal. Tasavalgus rohekas valgus, heleda saleda pea. Enam ei laeta. Ellossita kumb kanalis uppus muialus? Avamerel laulavad kajakad luigelaulu laevale kelle sõidud on sõidetud. Kui hommik koidakski. Ulmudustu vajutaks päikesed tagasi. Teisele rannale. Ma ootan kaua juba lumel valgel kepp väsind käes ning jalad külmast paistes. Sa istuda kuskil küünlavalgel või soojendadenud pehmes ahju, paistes. Kui tuled korda mind enam say kohta jäid juba hiljaks, sinu arm, Elahkus. Mu hing läks teise paremasse kohta. Ja sellest petetud ja peetud kehast lahkus. Kuulame nüüd Helmut Tarandi kaht sünnipäeva pöördumist. Esimene on pojale, kes viie aastasena maha jäi üheksandaks sünnipäevaks. Teine kiri on võrgutast Krasnojarski krais. Oma isale 80.-ks sünnipäevaks. Vorkud taas kolmandal jaanuaril 1949. Kallis poeg Andres, sina oled nüüd juba üheksaaastane noorhärra. Oled muidugi mõndagi imet näinud selle üheksa aastaga ja neid imesid, mis mulle selle ajaga näha on antud on väga palju. Aga ühes tükis pole vist sina ega mina targemad, vahi kui hoolega tahes ette näha ei oska. Seep see kurvem külg ongi selles asjas. Saalomon arvab, et targa pisarad on enam väärt kui narri naer. Ja tark otsib pigemini kurbust, sest see teeb südame paremaks. Aga süda peab hea olema. Soovin Sulle, kallis poeg Andres ta sinulgi hea võiks olla. Muud paremat, mul ei ole sinu kingitustelauale lisaga sinu isakohuseid täitmas takistatud. Isa. Võrgu taas 20. oktoobril 1954. Kallis isa. Soovin sulle kõigest südamest õnne sinu suureks sünnipäevaks. 10 aastat tagasi, kui said 70, tegime veel kodumaal ja omas kodus koos väikesed napsid. Kuigi juba siis oli enam-vähem selge, et kogu meie asjast ei tule välja midagi eriti head. Ei osanud kumbki meist hingestki aimata, et sinu 80.-ks sünnipäevaks asume maakaardil nii laialipillatud tuhandete kilomeetrite kaugusel üksteisest. Hoopiski mitte kodus ja kodumaal. Nüüd aga, kus need asjad meiega juba ammugi on sündinud paistab mõnikord, et nagu teisiti ei võikski olla. Tuletan selle sinu juubeli puhul meelde paljusid pisikesi ja suuri sündmusi ja asju oma aia meie elust. Minul ja sinul ei ole kogu meie pika elu jooksul mitte üht ainustki juhtumit olnud kus kas või kõige pisemgi arusaamatus meie vahekorda oleks tumestanud. Kuulen nagu praegugi veel selgesti sinu vilet läbi toa seina Kadriorus, kui sa oma töötoas mööblit meisterdasid, mina ka elutoas mängisin. Näen siin nagu praegu alles tulevat trumpale üle põllupeenra kiitsu matsi poolt. Kui meie sind õhtul ootasime, olles ammu enne juba emaga maal, kui sina puhkusele tulid. See oli suur sündmus ja seda suurem, mida väiksem vanema ennast tema puhul mäletan. Ühel suvel sa tegid terve pika aia kelgamäe heinamaa ümber ja ma vahtisin päevad läbi su kõrval. Kui ma nüüd takkajärgi mõtlen, siis saan aru, et sa mind hellitasid Jewist ülearugi. Ise sa alati töötasid või tegid midagi, mind aga kunagi tööle ei sundinud. Selle eest lasid mind lugeda niipalju kui iganes soovisin. Ja ma arvan, et ma sulle pole teinud meelehärma oma pikkade õppeaastate jooksul ei oma õppimise ega käitumisega üks korteri, küll kutsus Raudkepp sind kooli, et teatada sulle minu ajutisest välja heitmisest vastuhakkamise pärast. Sa ütlesid talle siis, et teid üheksa aasta eest kooli hea lapse. Ja kui tema selles koolis sama hea lapse nüüd üle annetuks noormeheks on kasvatanud, siis vastutagu juba ka ise oma töötulemuste eest. Ah, need olid ilusad ajad seal Toompeal, esiteks vanas korteris väljavaatega merele ja koplile siis kooli tänaval ja pärast uues korteris lossis. Mul oli alati niisugune noore kuke uhke enesetunne või õppetöö vaheajal Tartust koju tulin ja nagu tõeline vabahärra mööda sooja puhast tuba ringi käisin. Vanad raamaturiiulid jäid kitsaks ja sul tuli aina teha uusi ja suuremaid. Ning kui ma lõpuks oma korterisse kolisin, siis mõtlen sellest ikka suure uhkusega. Kogumu mööbel ja elamine oli sinu enda kätetöö sinu tehtud, jaga paigale pandud. Mäletad mu suurt korterit Faehlmanni tänaval ja selle toredat valge mööbliga kööki? Kristi oli siis pisikene ja kui sa emaga pühapäeval meile tulid, olid sul ikka rasked kanda meile õunu, kooke, jumal teab, milliseid ime ja mänguasju käed täis. Kas mäletad veel, kuidas me siis suvel arukülas põrandaid panime? Lagesid, lõime, Ta peetisime, värvisime, lõpuks oli ju see eluase, mis me perele veel tänini peavarju andnud peaasjalikult jälle ikka sinu kätetöö. Aga oma õpetajate tänava suured toad sain külmadel sõja talvedel soojaks ainult selle tõttu, et sina mind oskasid söega varustada. Ma sain omad pakid, siin Vorgutaas veel alati kõige paremates toredamatest pakenditest Ki. Nii et käik natšalnikud kohale jooksid ja neid endale tahtsi. Kogu minu 43 eluaastat kuni tänase päevani on möödunud ikka ja alati nii et ma kas ligidalt või kaugelt sinu suust ja otsustavat abi olen saanud ja tundnud. Sa oled mulle aina andnud ja andnud ning mitte kunagi ega mitte midagi vastu tahtnud ega vastu küsinud. Mul ei ole olnud kunagi võlgu ega põlema tundnud puudustega häda, sest nii kaua, kui olime koos aga ka pärast, kui olime lahus, olen alati võinud toetuda sinu kindlale ja tasakaalukale meistrikäele mis ise hätta jäänud ega teisi hätta jätnud. Ma ei mäleta mitte üht ainustki juhust, kus sina oleks kurtnud või kaevanud. Ikka olid rõõmusega sattunud kunagi olukorda, mis sulle oleks paistnud väljapääsu, kuna isegi siis, kui see sõja ajal kopsupõletikus raskelt haigena lamasid voodis, mille eesmaa kaua istusin ja vaikisin. Isegi siis ei jäänud mulle muljet, et sa kardaksid või enesesse ei usuks. Ma arvan, et mitte doktor Raukas, vaid just sinu kohutavalt suur sisemine jõud ja elutahe sinu nii toll kui teistel rasketel kordadel terveks tegid, jalule aitasid. Ma arvan ka, et mitte ainult maapealset vara ja abi ei ole sa mulle andnud vaideid sinu rõõmsast meelest ja elu kartmatutest vaadetest. On palju mulle kas külge sündinud või külge kasvanud? Ma tuletan nüüd isin tihti meelde, mida sa ühel või teisel korral ütlesid ja räägin teistele, kuidas minu isa, niisugusele või teistsugusel korral tegija talitas. Ma olen täiesti kindel, et parem isa kui sina oled olnud. Ei ole iialgi võimalik olla. Mul on ainult kahju, et hoolimata paljudest headest omadustest, mis ma sinult olen pärinud ma ei suuda oma lastele olla pooltki sellest, mis sa mulle olid ja oled. Kuid varandus, mida sa mind aitasid koguda ja korjata, ei karda roostetega koid. Isegi töörahva võimu mitte. Ja võib ühel heal päeval veel oma protsendid kanda. Ajad sattusid meile elada niisugused, et just nüüd, kus oleks kõige parajemad päevad ka sinul oma osa neist protsentidest saada ei ole mul neid võimalik maksta. Kuid elame veel ja loodame ikkagi. Minu kapitali ei saa keegi natsionaliseerida ja selle eest olen ma sulle kõige enam tänulik, et sa mulle just niisuguse andsid. Ja mitte ainult minule. Ma ei ole nii rumal, et unustaksin raskused ja mured, milliseid sul on tulnud läbi elada. Kas mäletad, kui palju oleme koos sinuga surnuid matnud? Tuletan seda kõike meelde ainult selleks, et sa ei arvaks, nagu ei mõistaks ma, et ka elu raske ja tume pool oli sulle hästi tuttav. Tean, et oled käinud valguses ja varjus aga minule oled andnud ainult valgust ja osanud varjud alati iseenesesse jätta. Ja see on väga hea selle eest. Tahtsin sind sinu tänasel juubelipäeval veel rohkem tänada kui millegi muu eest. Meil ei ole just hästi läinud ei minul ega sinul ja Emakesel pühitseda niisugust suurt sünnipäeva oleks tulnud hoopis teises seltskonnas hoopis teisiti, kui see praegu on võimalik. Missugused toredad tüdrukud on juba rott ja Kristi? Missugused täitsa meheti ja Andres. Vaat need oleks õiged sünni, päevalised. Kuid issanda teed on imelised ja meil on raske mõista nende mõtet ja sihti. Ainult ühtma võin küll ütelda, kindlasti oleks meiega seal sinu sünnipäeval ühe laua ümber koos istunud. Lauakõne, ma oleks sulle pidanud samasuguse, kui nüüd kirjutasin. Meil ei olnud kombeks üksteisele magusaid sõnu ütelda ja vastastikku armastust avaldada. Sina oled seda alati teinud tegude, mitte sõnadega. Ning ma ei tahaks midagi muud kui kiiret võimalust sedasama kata asuda. Millesse loodan veel kord 1000 tulist õnnesoovi sinule. 1000 tervist emale. Sinu poeg Helmut. Päeva värisev lootus. See kingitus julm. Ilma otsata tõelus. Ilmal lõputa ulm. Öö kustutad, tuled? Ei keegi, löö lokku. Lähed üksinda ööga ristseliti kokku. Mustad kraaksuvad kaarnad ja jäljetud hauad. Tume. Mille peidus unerebaserauad? Need nukrad read ei pea neid täna õhtul siiski kurbuses jätma. Temal jäi palju nägemata mille üle meie praegu rõõmustada võime. Kuid selles, mis meil käes, on kahtlemata oma ränk osa olnud täita ka Helmut tarandil. Kõik, kes teda tundsid, mäletavad teda siiski mitte ainult kibestununa ja resigneerununa vaid ka äärmiselt vaimuka võitlema südamliku ja väga targa inimesena. Siin Eestis võrsub siiski ka tema külvatu. Veel on lumelaikudes künkad põhjapooltelt. Aga muldsest vaikudest lõhnab juba pooltel toomingatele oksaga murtud mullu suvel. Talve võim see otsa saab. Tuhmub kaarna Sulel. Veedei kraavis, sorise nad ju veel ei pääse. Hommik sulges porise õhtujäljed jäässe. Tardunud tuuleving, sarapuude liidsus. Ometi on lahti, hing, murrab kurba kitsust. Ometi on lahti hing, idul urval pungal pungil tõotus tõuseb ning loidab laulu tungal. Külmast mullast ajab juur välja idulehti kõige kangemgi tsensuur enam siin ei kehti. Nurm ja kesa raskelt märg, nagu hirmuhigis. See pongil lõpumärk, julm türann, pigis. Surm kiisa higistab kustutades lõkkeid, kes küll, kes küll silitab jõu, mis murrab tõkkeid. Koguma on higine. Kese tehaksegi. Hingekellal ei ole, numbreid, ei numbrilauda. Vaimude tunnil tulevad hinged siiski mu söögilauda. Vaimusära ja vaimuvara ei vaagita visi ja vaega. Armastusega ei väsi iial. Tal pole aega. Vaimusilmad ei seleta aja ja ruumi kaugust. Nende kalendris on jaanuar Samamis August. Me kuulasime Helmut Tarandi luulet ja katkendeid tema vangilaagrist läkitatud kirjadest. Luuletasitasid Martin Veinmann ja Tõnu Mikiver, kirjakatkeid luges Einar Kraut. Tekstid valis ja saate. Toimetas Mari Tarand.