Kuulete helisalvestusi poetess Marie Underi viimselt teekonnalt. Matusetalitus toimus esmaspäeval, 20. oktoobril 1980 algusega kell 14 Jaakobi kirikus Stockholmis. Kaastegevad olid ka Stockholmi Eesti naiskoor Harrygiski juhatusel ja Stockholmi Eesti meeskoor Rein Tubina juhatusel. Üldisega koori juhatas Eduard Tubina. Ilm 20. oktoobril 1980 oli kogu päeva vihmavõitu ja pärastlõunal hakkas ka õige hoogsasti sadamal. Ent vaatamata sellele argipäevasele päevale oli Jaagupi kirikusse kogunenud, kas leinaline kogudus. Koguduse seas oli näha paljusid paljusid meie siinse eesti asunduse avaliku elu tegelasi kõikidelt aladelt. Muidugi, kõige enam olid esindatud kirjandus, kultuur, diaator, muusika, muud loovad kunsti alad. Kuid siin leidus ka palju inimesi akadeemilisest ilmast üldiselt teadusliku seltsi esindajaid. Samuti oli kohal ka rootsi kirjanduse ja kultuurielu esindajaid, samuti ajakirjanduse esindajaid. Enne matusetalituse algust kuulati vaikselt orelimuusikat. Ja pärast kellahelinat on organist Marqvaalse lubanud mängida Johann Sebastian Bachi fantaasia. Repliigina matusetalitluse alguse eel. Iseloomustav on ka see, et poetess i jänese soovil tuleb ettekandele üldsegakooride esituses Ludwig van Beethoveni ann difroide. Millise võimsa lauluga ju lõpeb. Tema. See on laul rõõmule sellisel kurval sündmusel nagu poetess ise on öelnud. See oli tema tahe. Et ta selle lauluga ja selle optimistliku ja kindla märguandega jätaks jumala jumalaga maailmast ja oma rahvast kõigest ilusast, mida talle takus. Kirjandus, luulekunst ja elu üldiselt. Taustal kuulete praegu Marqvaalsed Jaagupi uuel orelil esitamas Johann Sebastian Bachi fantaasiat. Sellega lõppes matusetalitus Jaagupi kirikusse. Ja pärast seda siirduti hirvitud bussides ühiselt metsakalmistule saatjaiks. Poetess Marie Underi viimsele teekonnale. Eriti tugeva hoovihmad too poetess i hauda sängitamise hetkel metsakalmistul oli aga raske seda teha väärikalt. Veel vähem võtta sõna pikemalt haua ääres või seal laulda mõnda Salmegi naisnagu leinaks kogu karge põhjamaine kurb sügisene loodus. Eesti rahva koos Marie Underi eesti rahva poetessi kaotust. Viimsel hetkel enne Batesi hauda säilitamist paistis korraks mõni päikese kiirgi läbi süngete pilvede. Vanarahvas kutsus seda looduse näed vaeslapse pisarad. Kui sajab vihma ja paistab päike koos. Ja kas polegi eesti rahvas jäänud vaeslapse, eks olnud kaotanud oma suurima luuletaja. Siirduti siis tagasi kesklinna suunas, et Stockholmi Eesti Majas pühitseda. Poetasi täiesid väärikalt ja kaunilt neid sisustades tema luulevaraga. Selles osas kuuleme muuseas näitlejad Mareleta. Ma ei saa oli ju ka peaaegu õpetaja ja vaimuliku ülesannetes. Ja ema oli väga. Ja seda on ka Marie Under olla oma sisimas. Ja sellepärast tema Preiedel. Me paneme käed kokku. Palun. Oh issand, jeesus tugevnemise võõraks ole, saame lauda katta, kõik õnnistada võtta. Aamen. Järgmiseks võttis sõna ajakirjanik Kaarin saar seal selleks, et edasi anda rahvusvahelise PEN-klubi kaastundeavalduse Eesti PEN klubile ja Eesti kultuurielule Marie Underi kaotuse puhul. Nii oli pungeri Hatsoni lähedal krõbe. Kui elus tüliltraaliew tulvil onni allidest näib nagu Viitki õnne ütleb, ja kõik tema raja luuleinud karika kui tundeid ülegi. Ta sõna- vikud või paisus turi. Avarasva paelus vabal pulmamaal, kus veel rõõme rohkeid oli ühe kiilupäeva. Me igast uste unetust käiv mure ääremail on ühine ja jäär. Me Ülle õnnevarjutust Nüüd, kus ta on avatud, sai valge mära. Puhatakte ainsa puuning. Ta käpale ei lange iial unustuse loonud. Ma tahaksin rääkida meie noote. Meie ütleme alati, et noored ei tunne luule vastu huvi kirjanduse vastu. Mul oli täna akti kellegi müügi hommikul minu kõige vallatumat deklartidega. Ja ma pean ütlema, et ma sain aktilgi rahulik. Aeti neile Marie Underi sünni ja surma-aastaarvud. Ja mureliku suuga ja seletati natukene just liimad, mille kogust ja neil vägangita ballaadi koju tule. Mis on Soome talvesõja? Merilehmadelt näkineid toob õlitus oma mehe kohta, aga niipea, kui mees küsib, kust nad ülejäänud läheb ära oma lehmadega jälle merepõhja. Ja muidu nii ma räägin, mida näha, kauplejad pautustes ja siis olid kõigil kõrvad kikki. Nii et ma usun, et Marie Under elab ka meie noored metsad ilusa sõnajalaõiega igavesti. Kunagi päris nooruses ikka sai hambakriitika. Ja ma arvan, et ma olen ka vedada sõdalased luuletusele paremaks lihvida tähendab ka mitte. Aga ma ei tee sellest väljagi, ma soetada armastusega. Ja see tegi, mu ainus käik on kurt rind, valus, äärne. Valge tädra keset valget lund, keskvalged õhtud. Kuid ometi loobumist uhke. On siiski kurb et pärib surnud selle südame ja kõik tema laulmatud laulud. Ah nii kurb, nii kurb, et pärib surm selle südame laulmatud laulus. Jääke põhjalik, kaunitame seda murre matusetalitus. Erakordne on andnud aga täna on õpetaja seal suurt muret ja vaeva, et laulukoorekäike sõnavõtjaid ja ma tänan eriti härra Paulile. Täitsa vaimsus, et nii ei pidanud popufelmile lõimima kõik kordama. Marie Under ei ole, meil, aga võin veel kohtuda ema sõnad pillanud. Jah, Lonni ekspromt üksi merega. Johakides purgid. Kõik sõidame päeva. Paekivi Jaani nii Aindas jäljente ja minugi. Paekivi Jani. Nii, Aindas jäljent, jaa, minugi. Tean, mille tuul? V? Huvitav luuletus selle tõttu ma ei usu, et te kunagi olete kuulnud, seda toetavad. Ja see on see, seetõttu on see huvitav luuletud, et siin olnud nõder on rääkinud oma eeline geeniusest mis teda viib. Mida ei juhtu just tihti rahutuile neitsi ohtu, siis olin alles. Ja täis ootamist. Las siiski kõnelen ma sinuga kõik võõristus ja pelgus vajub uttu. Lihtsalt vaevaks nii rahumaid ta eriots, isa mind päeval. Siin viis lapsiku suu naerukil malbelt lõhnast meiega ärelil. Nõnda Stroomi rinnad, oh mälestusi. Pokk kui sellel lõngaks sirgus laback Tundub, et meil on lõpule jõudnud. Paljud on juba ajapuudusel Läinud ja meile kestnud. Oleme grillinud, nautinud seda suurepärast. Mis meile veel jääks ütelda või mida me võiksime veerud? Olgugi et siin on lastel ja, ja teda on külastanud ja vähemalt olnud kõigil olnud Me kurb ja on leib. Aga võime täiesti hea südametunnistusega sellele asjale vaadata ka natuke teist. Näiteks eile peeti siin riigis lõikuse püha Ja see, mis meie täna olevat säilinud ja millest me oleme osa võtnud, oleme lõpetanud. Mina julgen küll seda väljendada ka teisest paatoriiklejaid üteldes olla seon kui Marie elude lõikuse püha, millal me täna oleme pidanud? Lõikuse pedaal, aga lõikuspüha on alati tänu külariie tänupühal, jumalale kõige selle eest. Et tema oli andnud meile Marie Underi sele tema kirjeldamatu ja hindamatu loomingu, mida me võime omaks pidada ja mis säilib nii kaua, kui kestab eesti keele kõla. Nii et lõikuse ja tänupüha mõttega ja tänuga jumalale südames. Lähme siit täna koju täna rivi standard, sest tema on tõesti hea ja tema heldus kestab igavesti. Kuulsite helisalvestusi poetess Marie Underi viimselt teekonnalt ja tänu pühalt tema täiedel peale juba varem mainitud olid kaastegevad Mareled ja Kaarin Saarsem. Salvestused ja heli raci. Eesti kultuuri koondise leiaks Ivar.