Anton Hansen Tammsaare kodukohta halbus on viimastel aastakümnetel muutunud kirjandussõprade üheks armastatumaks. Külastuskohaks Albub Tammsaare Põhja-talu, ka on seotud tõe ja õiguse autori esimesed 20 eluaastat. Hiljem on ta kodus käinud harva. Lapsepõlve ja noorusaastate muljete ja enamustel on oluline osa Tammsaare kujunemisel kirjanikuks. Asjatult pole ta tõe ja õiguse motoks valinud nimeka prantslase Boot lääri sõnad imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud, iga tühisem lapsepõlve mure. Iga väiksemgi rõõmsab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule ilmata ise seda ette teaks. Sellest on möödas juba 101 aastat, kui Tammsaare vanemad saabusid Viljandimaalt albusse, et soode ja rabade vahelisel Tammsaare väljamäel endale uut kodu rajada. Varakevadest hilissügiseni rahmeldas Peeter Hansen kivistel ja halvasti haritud põldudel katsus rammusooga, heitles heinamaal räguja võserikuga. Ta oli hakkaja, iga töö peale tegi oma pere tarbeks kõik toobrid ja vannipütid ja kapad, saapad ja pastlad. Anhansenil tuli hoolitseda pere ja loomade eest. Aidata kaasa põllutöödel. Eriti palju hoolt nõudis kümneliikmeline lastepere. Kirjanikust poeg on meenutanud ema kui praktilise mõistuse ja kuldse südamega inimest kes seisis hea selle eest, et Anton saaks rohkem kooliharidust. Täna külastame mikrofoniga Tammsaare 80 seitsmeaastast õde Marta Hansenit ainsat Hansenit lasterikka pere veel elus olevat liiget, et koos temaga meenutada igapäevast elu Tammsaare väljamäel. Kuulda mõningaid mälestuskilde tema ja kirjaniku emast ning isast Ann ja Peeter Hansenist nende töödest, toimetamistest ning laste elust ja tegevusest Tammsaare Põhja talus, nende rõõmudest ja muredest. No võib-olla tuletan meelde natuke isade tööd ja tegemisi ja ema ütleme nagu. No ei saa tööd ja tegemist oli, mul on meeles, ma olin kolmeaastane, kui ta neid võsa siis raius seal oma labida ja kirvega seal toa taga Saraabiku pool välja peal, sest võsastik, ma mäletan, läks peaaegu vahe põllu, Keernaadi vahe Peeennoni. Kus see väli nüüd ühetasaselt sedasi kui kui, kui põlv paistab ja tarvitada saab, see on kõik isa oma juuritud metsa alt kaevas kraavi, et vesi ära jooksis ja armastas nisu külvata põllu äärtele. Ja mina vaatasin kevadel siis, kui seal märg see põld oli, ta ähestas veel selle nisupõllu ele umbrohu pärast vist ja mina vaatasin, must maa oli ja ta oli seal möllanud ja et mees Neesu siit kasvab. Ja kui ükskord seep põldvilja kasvatas nisu kasvama hakkas siis viis, kuus ja seitse aru, tõusis sellest ühest seemnest. Ja seep kõrs oli kui pilliroog kõva. Ja kui pikad pead seal olivad otsas, siis kui ta vana juba oli, siis ta pani hobustel peakotid valmis, noh, kui palju, mis seal oli üks paar, kolm vana hobust oli ja seal Uudolivad teile võttis siis, kotid, pani koti kaeru peakotid ja Läksime siis mina olin pisikene laps, läksime pühapäeva hommikul siis hobustele suurutu viima. Ja kui ta siis leidis ühe korra Soak soo. No siis olid need hobused nii kaugel, kui nad olivad, nad tulid nõmmel, muda käis neil üle pea. Selle isa Ühidmise peale. Ja need gaasikus olivad, seal oli ju vee all, see mõisasoo ajas ju meie Kaasiku peale vett ja meil ei olnud kuskile seda kraaviga ära saata. Suvel oli väline töö, talv oli tisleritöö, siis ta tegi kapad ja pütid ja kannud ja suurmeister ja ema aju tegi selle lauaga ühes selle kõrva. Ja puutikuga oli see kaan sinna nurkade vahele pandud ja ja siis. Siis sealt kõrvast läbi, selle keskel kannu. Nii palju oli neid ja rohkem veel all. Aga kas ema õpetas ka mänge või laule lastele vä? Ja eks ta, kui ta keedras, siis me mängisime seal ümber pulga petatamist. Kuidas see mäng oli, toimus see üks laps, jäi sinna tuppa ja teised läksid välja. Ja siis yks laps peitis enese sinna Baerakus, ema, ketras ja teised tulid ja hakkasid otsima. Mina olin kangesti pisikene, ühe korra ma tean, pani ta pisikeses laua kapi sahklasse minu. No mis, ma olin kolme, nelja aastane, aga ma olin väga väikesele haiguse järel, ma jäin pisikesest. Ja teised ei oleks üles mind leidnud Ohomoyläbendise ju olla. No see oli ju suur huvi. Ja teise korra pani ta varna otsa isa taku kus see pükspükste säärte varre otsa rippuma. Siis oli naeru ja Celiumist, kui püksid liikusid. Eks seda nalja olnud, sest missa neid tegema panid, ema tahtis tööd teha ja ema oma ketramise juures õpetas meid lugema ja võttis lapse Koonla Allasin oma käe juurde ja siis. Me olime suust nagu kaksikud, üks aasta ja kaks kuud oli meil vahet. Ja siis mida öeldi, et katsuge enne välja saate lugema aabitsast õpiti aabitsast ja isa tõi selle jaoks õpperaamatut ja. Ja siis vanemad lapsed õpetasid ja siis ema õpetas. Neid nooremaid mina ei mäleta, et isa oleks lapse käekõrval oleks lugema õpetanud, see oli ikka ema mure ja vanemad lapsed. Mida isa õpetas või kuidas Isalastega veel tegeles? Ta laule õpetas lastele või heavy tööd. Ta laulis ette ja lapsed laulsid kaasa. Isa oli kõva töömees ja puutöö, mees ei saa, käed ei olnud tööst iial lahti. Kui pühapäeval, siis ta vaatas oma põldu siia. Viis hobustele suurusti. Pärast Suure-Jaani kihelkonnakooli lõpetamist töötas Peeter Hansen mõned aastad Taevere mõisas, kus ta õppis selgeks tisleri ja pottsepatööd ning holiga viinaajajaks ja õllepruuliaks. Mõisapäevilt on talle meelde jäänud üks sündmus, millest on oma lastele korduvalt jutustanud. Kord tulnud Taevere mõisa mustlane oma tütre leierkastiahviga ahtegi kometit ja tõmbas õnneloose. Tütar laulis isa viiuli saatel sentimentaalse laulu, kord istus jõekalda peal. Selle laulu laulab meile täna Marta Hansen. Karge veega algab ja oli üks ma viitaarla ups. Kui ma olla üks rikka mees sealt ta näeks ja kuulis nuuttu. See oli kirjaniku isa üks lemmiklaule. Sama laul on jäädvustatud ka tões ja õiguses, kus Andres laulis peene kurguhäälega mustlastüdrukult kuuldud nukrat laulu, mis tundus Maretile nagu nutt jõe kaldal. Teiseks, Peeter Hanseni armastatumaks lauluks oli humoristliku pliksati ja plaksati. Pliks ja plaks TMW taro igavest massi. TP repo ja Välbakuti poolebrüks häpp niitis säälas nõrnoodsaniti rõõmurõngas toas teeti päeviees kasseti haarani näootsi keepööris selga apisteti, näärison, maalati kloose ootavas, kuulati rõõmurõngas toast Etti hõbe, veeessekas teeti. Taderid. Hanseid peres hinnati kõrgelt lauluoskust. Lastelegi õpetati kõigepealt laulud selgeks, ema tegi seda vokki urina saatel isa höövelpingi juures alles seejärel hakativeerimist harjutama. Suvel saatis rõõmus laul mitmesuguseid töid-toimetusi kodus, põllul või heinamaal. Talvel lauldi mitmel häälel kambris või rehetoas. Kui Anton kihelkonnakoolis käis ta isa talle linnast pruugitud väikese viiuli kodus ja koolis harjutas ta mängimist noorpõlves olevat isegi komponeerinud ühe polka Rein Lenderi ja ühe lauluviisi. Üliõpilasena mängis Tammsaare juba küllaltki keerulisi palu ja unistas mõnikord muusiku elu kutsestki. Tema tudengipõlve viiul on alles ja seda me saame mõne aasta pärast näha Tammsaare muuseumis. Ka ema laulu kuulas kogu pere hinge kinni hoides. Artiklis ema mõju minu loomingule Snap Tammsaare. Nii palju kui ma mäletan. Mu ema armastas väga laulda. Tomaska ilusa lauluhäälelaulmine näib olevat olnud omane tema perekonnale. Emal olid õpitud selgeks kõik kirikulaulud ühes sõnade ja viisidega, mis tollal oli võrdlemisi harv nähe. Kuid ta oskas terve rea rahvalaule, nagu suure tamme laul ja palju teisi. Üks haavale. See pra mix'ina Nuutatamek. Need ja teised lapsepõlveaastate laulud olid Tammsaarel veel meeles Tallinna päevilgi. Ta laulis neid mõnikord videvikutunnil oma tütrele ja pojale mida on meeles Marta Hansenil laulmisest ja pillimängust isa kodus. Siimile laskis ta teha, oli suu umbes üks nii pikk, seda väikelaps ei jõudnud süles hoida pidada, aga kõik ei õppinud ka näitlus, August ei õppinud seda mitte mängima. Otu mängis ka vä? Aga siis meie tütred, meie mängisime kõik, eriti meie kaks, nooremad ja nooremad vennad, need mängisivad. Ja Anton ka mängis, eks ole, ja mängis viiulit. Mis lugusid või mängiti, ütleme, kassimlil või viiulil? Küll, see küll siin ei tee enam meel. Ma olen, lõid, mõtlen töökorra, ma võtsin Simmli kätte veel, et mängin, mitte midagi ei ole meiega ja sõrmed ei käi ka. Simmid mängiti tihti kodus või tuleb rohkem muidu. Kuu üks laps, teine laps mängis seda, mängiti ühtepuhku, isa ei keelanud seda mitte mängimast, seda võis mängida ka siis, kui ta magas. Aga lõõtsapilli ta ei sallinud, ütatsioon põrgukisa. Aga siis, kui karjas käisid lapsed, siis nad tegid seal ka endal ise veel pill ja Anton oli üksi, kes omale pasuna tegi ja pasunat puhus. Aga teised lapsed ei teinud, mine padrun oli selliseid pikest, see oli üks nii pikk. See õõnestati selle lusika noaga seest ära, nii pikalt, süda välja, ikka selle lepast või paju. Vaata, mina ei tea, mis puus kas oli, kas, kui ühest otsast oli peenikene teisest otsast oli jämedam ja siis nii kui üks trehter käis seal nagu selles puust veel otsas. Laiem, jäägu puu saeti lõhki ja siis õõnestati lusika noaga seest õõnsaks, et läbi sai ja siia kostis kilumeetrit maad. Karjamardipasun, hüüab. Teised lapsed laulsid isi, mis meeli tuli ja hõiskas, ivad. Antum tegi pasume ja puu. Rääkige, kuidas see karjalapsepõlv oli? No mis tooli mina pean seda kõige viletsamaks oma elus. Nii viletsad, nii nagu see laul ütleb. Nii halbu karja kaitseda ei olnud muud aega. Aga miks see siis nii vilets oli? Siis juba see oli lapsele hirmus, ma pidin olema. Ma olin loomade hulgas, karjamaa oli ka vesine ja porine oli hästi vesine. Meie aegus oli loomad jahivad sisse. Ega siis muidu ujuks laupäeva õhta. Ma tulin, koduõue oli puhtaks pühitud ja ja vanemad õed olid puhtaks pestud, juba puhtas riides kõik. Ja kui ma karjaga kada Purin ja õue peale läksin, siis vanem õde tuli mulle vastu ja võttis mu ümbert kinni ja hakkas nutma. Tal oli arem, eeldasite roosa peesike rähma rull. Ma olin siis muidugi mudase riiete ja mudase jalgadega ja mõni must ja kasimata ja nemad olid juba kõik puu. Palava ilmadega ju. Me tulime õhtu hilja koduloomadega hommiku vara läksime välja. Muidu meeleolu oli nii kurb, kui ma hommikupäikesetõusuaeg läksin metsa ja siis oli meil lõpmata palju lill, neid lindusid. Karjasoo oli ju, see oli liiga suur lindude koor oli ja pesi oli palju ja kui see lindude koor siis laulis, siis mul oli nii hale meel, et ma heitsin veedamiku mätta otsa, Muuli maha ja kisendasin ja nutsin. Nii käis mu närvide peale, ma olin üksinda metsas. Paul oli siis väike, kui vana ta oli, ma ei mäleta. Tema siis tuli mulle kella 10 aeg umbes järele. Pisem laps, siis sai kauem magada. Ja siis ma juba öidsin ja huilgas siin, kus ma olen siis see pisike tuli mulle järele küll oli siis ja kui me juba kahju Kersti olime, oleks nagu möödunud nädalal olnud, kui väike poiss tulija pöial oli suus, ta armastas pöialt imeda. Pöial oli soos ja tuli siis seda talveteed möödas niikaua kui minu juure. Ta ei võinud mulle vasta ka, et ta tuleb ja see oli meie lapsepõli. Me käisime kõik karjas peale esimese tütre. Maria Maria karjas ei käi, niipalju kui ta lusti pärast vendade juure metsa jooksis, seda oli, sest temal olid teised lapsed hoida. Keegi teda metsa ei saatnud, vendi oli juba nii palju ja teisi õdesid ja aga siis meie netiga olime. Mina käisin seitse aastat karjus, ma olin pisike, ei jaksanud töötaja, olin 14 aastane tüdruk, kui karjas käisid, lapsed hakkasid siis põllu peal ka üsna varakult. No ja lapsed olid põllu peal kohe abiks. Lapsed olid, kes Kiva korjas, jõuad ja vilja niitsivad. Meil oli kõik käsitsi vilja niitmine, vikatiga vikatiga ja vikat ja sirp. Meil masinaid ei olnud, masinad tulivad siis, kui vend tuli peremeheks, kõik oli vikatitöö pärast peksti, siis ei ole hea olla ja isa rabas toas selle kõige parema vilja. Ja siis viskas vihu trei alla ja lapsed võtsid reial vasta, tegid sidemed lahti ja tegid lademed ja ja siis oli varda löömine pardale ujumine mulle meeldis, hobustega sai pahmatuti. Koos, rehepeksmine kestis ikka hulk aega ikkagi. No ENL lumeaega oli peaaegu kõik valmis, ega ta väga kaua ei kestnud, sest isa tuulaminesi puholi kõik väravate peal seal külmagakis seda võis teha. Kuiva ilmaga veeti sisse. Kuivem õhk, seda rutem saadi ju sealt parte pealt ära vindise külva, seda tegi kisa, eks ole. Ja isa külvas kõik isa külvasseni. Kui poeg peremeheks hakkas, siis hakkas poeg külvama. Iga peremees külvas ise oma põllu. Et üks huvitav episood olite kunagi jutustasite, kuidas lapsed peol käisid isaga pahandust oli, isa uksed kinni pani. Tuletame selle veel meelde. Kutse tuli külast, pidu on, see oli laupäeva õhtu. Ja vanem õde läks siis küsis isa käest, et papakas lubad meid pidule. Neli viis last oli öös kuus, mu lapsed summas läksivad, aga aga papa ütles, et Me ei saa, hirmus külm ilm on ja ei saa. Lapsed läksid salaja panivad riidesse ja läksivad salaja. Aga isa leidis, et lapsed salaja kodust ära olivad läinud ja enne magama minemist pani tema kõik uksed kinni, mis väljast sisse hoone sisse tulivad, kõik pani kinni. Nii nagu toostas. Aga tal seda ette ei tulnud, et ta oleks ka toast kinni panna. Toa sisemised uksed jättis lahti, mis reialuselt läks ja, ja sealt tuppa tulija. Magame kõik need väiksed lapsed ja isa ja ema ja isa Diaadisema tema kõrvalt ära ei käinud, ema taga Atlustada ei saanud. Hommiku tõuseb isa ülesse. Kui lapsed magavad ilusti voodis. Nii kuplex ja läheb oma uksed, on ka kõik nii samma kinni, kui tema pani. Ja ta küsis kohe heasüdamlik laste käest, et kuskohast teie sisse saite. Ja me olime kõik pisikesed ja suured, nii, nii kindla sõnapidamisest ka mitte lüks isale ei ütlenud ja isa läks hauda ilma et ta seda teada sai, kust lapsed, sissetulijad, sessi, ilm oli väga pakane, see oli jõuluaga, lapsed tulivad kodu. Kaks venda võtsivad kolmanda, selle peremehe augusti kolmanda venda õladele, tõstsivad ülesse ja aitasivad sealt tagant Ageriku katuselt, see oli ju madal. Kas seda saiu räästas saiu käega katsuda? Sinna katusele, sealt kas tema suure hoone katusele reaalse katusele, vukas sisseredelit mööda alla reie alla. Ja tegi reialse väravad lahti, need olid kõige lihtsamad ja laskis kõik lapsed reie alla ja ja sealt vaheuksed olivad lahti, kinni panemata ja läksivad, käitub. Mul ei tuld siis meelde, kui ma viimast korda isa juures kodus käisin. Ma oleks pidanud isale selle ro rääkima, mul oli kahju nüüd pärast kui isa surnud oli, oleks võinud talle selle ära väikesed. Kas sa mäletad seda juhust v? Marta Hansen on jutustanud meie kirjandusteadlastele mitmeid huvitavaid episoode kirjaniku noorpõlvest ja hilisemast elust. Ta on aidanud vabariikliku restaureerimise valitsuse töötajail täpsustada Hansenit vana rehielamu taastamise projekti. Praegu on juba Tammsaares alustatud vana rehielamu taastamist, Marta Hanseni laul aga saadabsiimis, keri puksi, kase dokumentaalfilmi, Tammsaare esimest osa. Tulevikus võib tema laulu kuulda Kadriorus Tammsaare memoriaalmuuseumis.