Tere õhtust, maale Siielle, Hiiu meilgi detsi, kesi Köstumine saare inimesega tuttavaks, Tehia, täna Muuga Kärdla põhikooli juhataja margika katse. Tere. Tere. Palju, kus sul seda juhi aega juba seljataga hooga oma 20 päeva tuleb, ei ole eriti pikk aeg, aga sa oled ise Kasi Kerde koolis käinud, et mis plaanid sul siis olid, et tahtsid sa ju koolijuhiks saada või oli sul siuksed mõtetes? Ise ma seda koolijuhtimise tahtmist ei mäleta, aga isa teadis küll rääkida, et ma panin nukud ritta ja õpetasin neile tähte ja tegelikult nooremale õele sai ka üks aabits tehtud. Aga mina tahtsin hoopis saada kõrvaarstiks, sest nii põnev oli teada, et mis seal kõrva sees on ja alati tuli perearst selle lambiga. Mõtlesin, et tegelikult oleks päris tore tohter olla. Hiiumaal ikka vaieldakse, et kas on tõrva, arg või on kõrvarg, kastrite korrus olid kõrva, argid või tõrva, argid vaestele, nii vaeste lina, oleneb, kust me neid kohtasime, aga see hirm oli küll, et ikkagi õues teki peale ploomipuu alla magama said, siis vaatad, et see kõrvalt kõrva ei tule, siis pidi ikka teki peale tõmbama. Nojah, siis lapsed kasust nagu looduse keskel üleselt aga nüüd on koolis kõikvõimalikke uusi plaane ja ma lugesin lehtedest, et on üks uus asi, et on niisugune ettevõtlik kool, mida see siis õige tähendab. Ja Kärdla kool võttis esimesena ette ja tegi oma paberimajanduse nõnda korda. Ja sealt oli näha. Me küsime laste arvamusi väga sageli, enne kui midagi juhtuma hakkab. Ja kui see idee on küps, siis me viime koos lastega selle ellu, aga küsimus on võib-olla selles, kui palju me päriselt sellele mõtlema, et need asjad nii-öelda jonksu saada õigesti. Ja selle ettevõtliku kooliga on ka nõnda koolijuhina ise näen, et küll oleks tore, kui me võtaksime ikkagi, et selle hiiu asjaajamise kõigepealt muidugi rääkisime, mis see identiteet on, et see on isikupära ja et aga äkki ei peagi tegema, äkki teeb ikka Tartu või Valga kool selle ise ära ja siis need seitsme kaheksa aastased arvas, et ei, ei, nii ei lähe, mitte, et ikka peab ikka Hiiumaa enda kool peab seda asja ajama. No huvitav küll, et mismoodi me selle hiidluseks olemise siis tunneme, et mis need peamised asjad on, kuidas seda hiidlast üles leida ja mida siis koolis saaks teha, et need asjad kinni jääks lapse külge? Kõige paremini jäävad asjad kinni ikkagi läbi kogemise ja kui ta sa õpile ongi selles kultuuriruumi sees ehk Ta kasvab ja õpib siinsamas Hiiumaal. Muidugi, mis, mis meid natukene siis eristab, on muidugi meie kõnepruuk ise ei saa sellest arugi, tegime lastega ka sõnademängu ja seal päris palju nalja sai, mida nad kõik arvasid, et mida siis jõulutähendab ja, ja kiputama ja nii edasi. Aga tore oli see, et mõni sõna ütlesid, nad vaatasid suurte silmadega, et kas see tõesti on midagi erilist, et me juba teadsime ammu seda, et küll nad teadsid, et me saame vahest sügisel täied ja ja et kuusepuu all saab Türgi sõda mängida, need ongi need, mis on vanaemadelt vanaisadelt siis edasi kandunud. Emakeele tundis ju palju murredest, noh, räägitakse küll, aga ega seal ju hiiu keelt õpetama ei hakata. Ja ega kõik õpetajad ei ole ju ka hiidlast, et nad tulevad teisest vähesest eesti kultuuriruumist, et mis siin tehi annaks? Hiiumaa koolid on tegelikult olnud täitsa tublid, et väga hea on ikkagi tavasellise koolitundide sees viia õpilasi tähenduslikesse paikadesse, mis seal Hiiumaale olulised ka muuseumiharidust, et, et muuseum ei ole ammugi enam see, kus lähed ja ei tohi ühtegi piuksu teha, midagi puutuda ei tohi ja sellised näitemängud, väiksed luuletused, väiksed laulud, et ja muidugi hea huumor sekka, et nii see ju asi käib. Novembrikuu sees on mardi- ja kadripäev ja, ja ma olen tähele pannud, et lapsed ei tahagi enam nii kangesti marti ja kadrit joosta, et nüüd on need alluviinid ja kõik uued asjad. Et kuidas tõite peres on, kas lapsed on korra Mardiks Kadri käinud või ei olegi veel? On küll, täiesti on ju, väga palju on ka uksele koputatud ja mida me ise näen, et ees ka või on kuidagi lühikeseks jäänud, et kui ma ise käisin, siis me hakkasime harjutama flöödimängu ja, ja ringmängu ja ikka juba ikka mitu nädalat enne. Aga tore on see, et neid ikka tehakse. Ja halloween pressib ka sinna kõrvale, aga üks tore mälestus tuleb meelde. Noorem laps käis lasteaiaga Mihkli talumuuseumis ja ühes kohas tehti mardisandi maske. Ja see oli vähe õisi juba niiviisi kortsu läinud ja mõtlesin, et ah, viskan selle ära, et ta ei mängi enam sellega. Ja eile sain nupule ja kus on minu mask, see on tähtis. Ma lähen mardisandiks, nii et tundub, et ikkagi pean täiskasvanutena ka ise vaatama, et, et ma neid traditsioonilisi ei kipu. Ära unustama. Aitäh kõike head koolides.