Mina olen Kaspar Velberg ja loendile loo klaver, kes tahtis olla hobune. Autoriks Aino Pervik. Keset suurt linna seisis uhke maja, kus õhtuti toimusid kontserdid. Majas oli suur ja ilus saal. Seal olid mugavad istmed kuulajate jaoks ja suur lava esinejatele. Tihti esines kontserdisaalis imelise kõlaga valge klaver. Klaverit hinnati väga kõrgelt. Kuulsad klaverikunstnikud üle maailma soovisid temaga esitada tuntud heliloojate loomingut. Klaverit võis näha televisioonis, internetis, filmis piletid kontsertidele, kus klaver mängis, müüdi internetis paari minutiga läbi, nii et enne kontserti ei olnud kohapeal enam midagi saada. Ometi ei olnud klaver oma eluga rahul. Kuulus olla oli muidugi tore, aga see oli ka väga üksluine. Klaver ihaldas kogu hingest midagi muud. Klaver oleks tahtnud olla hobune. Ühel järjekordsel kontserdil tegi klaver endalegi üllatuseks ühe väga vaikse koha peal äkitselt hästi valjusti müra. Kõik ehmatasid hirmsasti ära. Keegi ei osanud arvata, et hirnatuse tõi kuuldavale klaver. Kõik, kes saalis istusid, arvasid, et kuskil peab olema hobune või siis, et kellelgi on kaasas hobuse häälega pasun või mingi muu riistapuu, kust see kõlas. See oli muidugi kohutav skandaal, millest järgmisel päeval kõik ajakirjanikud oma jutte tegid. Ainult klaverikunstnik teadis, kust hääl tuli. Ta ei rääkinud sellest kellelegi. Klaverikunstnik arvas, et selle hääle klaveri peal tekitas tegelikult tema. Klaverikunstniku suurim unistus lapsepõlvest peale. Oli nimelt saada kauboiks ja üldse mitte klaverikunstnikuks. Klaverimängu õppima sundis teda vanaema, kes unistas muusikast. Ja paraku tuli klaverikunstnikul klaverimäng väga hästi välja, nii et ta pidi kogu elu igal pool muudkui klaverit mängima. Klaverikunstnikul oli sellel samal klaveril sealsamas linnas veel üks. Publik oli väga elevil. Osa inimesi lootsid, et ehk hirnutaks jälle. Oleks hirmsasti põnev nii pidulikus kohas ise sellise häbitu loo tunnistaja olla. Eriti lahe oleks, kui sealsamas tuleks ka välja, et kes siis lõpuks hirnoya on? Teine osa publikust muidugi kartis koledasti, et kee jälle ilusa kontserdi hirnumistega ära rikkuda. Ka klaverikunstnik oli närvis. Ainult valge klaver oli rahu ise. Kui häälestaja ta enne kontserti häälde seadis, ei reetnud klaver millegagi, et Temase hirnuja oligi. Ta pidaski terve kontserdi ilusti vastu ja tegi just seda häält, mida temalt oodati. Kontserdi lõpus ei tahtnud kiiduavaldused kuidagi vaibuda. Inimesed seisid püsti ja plaksutasid, käed valusaks. Isegi need, kes olid veidike pettunud, et hirnatust ei tulnud. Kontsert oli lihtsalt. Ja siis juhtus valge klaver. Tõusis äkitselt tagajalgadele, hirnus rõõmsalt ja tormas minema ja klaverikunstnikul õnnestus viimasel hetkel talle turjale hüpata ja nii nad kahekesi kontserdisaalist välja kihutasidki. Valge klaver traavis oma kolmel tugeval jalal linnast välja. Alles ühes kauges koplis. Keset õitsvaid lilli ja linnulaulu jäi ta lõpuks pidama. Ta oli ikka päris väsinud, ta lausa lõõtsutas. Klaverikunstnik hüppas klaveri seljast maha, patsutas klaverit ja viis ta ojale jooma. Mõlemad olid pööraselt õnnelikud. Aga edasi läks nii. Klaver ja klaverikunstnik hakkasid rändmuusikuteks. Inimesed sõitsid neil autodega kannul, et olla kohal, kui nad jälle kuskil kontserdi annavad. Kõik armastasid neid lausa hirmsasti. Kõigile meeldis istuda kuskil mätta või kivi kännu otsas, lahtise taeva all ja kuulata imelist klaverimängu. Suurte saalide mugavatest istmetest ei tundnud keegi puudust. Isegi päris hobused seisid vahel eemal puude all. Kuulasid klaverimängu, hirmusid rõõmsalt.