Mina olen Kaspar Velberg ja loendile loo Tont ja Facebook. Autoriks Andrus Kivirähki. Tont. Ta oli väga vana ja armastas üle kõige maailmas inimesi ehmatada. Ta oli sellega tegelenud juba sadu aastaid. Tont tuli ehmatamises üliosa. Ta oskas muutuda ükskõik kelleks ja suutis pugeda kõige pisemas sõbraks et sealt siis õigel hetkel välja karata ning koledat häält teha. Näiteks võis ta muutuda suureks mustaks uusiks ja peita ennast voodi alla. Või siis kahvatuks kummituseks, kes varitseb möödujaid. Vihmaveetorus. Tont oli kollitamises tõeline meister. Kui tonti inimeste ehmatamisest ära väsis heitis ta magama ja põõsas mitu aastat. Sest kui sa oled mitu 1000 aastat vana, siis on ka sinu uni palju pikem kui inimestel. Nüüd oli tont jälle kaua maganud sedapuhku lausa 20 aastat järjest. Ta oli hästi välja puhanud ning tundis kanget tahtmist inimeste ehmatamiseks uuesti pihta hakata. Tont läks metsa, muutis end tulipunaseks jäneseks, kellel kasvavad seljas nahkhiire tiivad ja puges puuõõnde peitu. See oli hea koht. Tont oli seal varemgi varitsenud. Varem või hiljem tuli ikka mõni seeni, korjab pereema või maasikaid otsiv laps ning tont võis oma peiduurkast välja söösta vilistada. Jackiljuda. Ehmunud inimene põgenes 1000 nelja ja Tondil oli hea meel. Täna ei tulnud kedagi. Don't istus puuõõnes mitu tundi, lausa mitu päeva. Aga mets oli vaikne ning inimtühi. Tuleb kusagil mujal proovida, otsustas tonte lendas linna. Ta otsustas muuta ennast veriseks pea luuks ja peituda mõnele pööningule. Ka pööning oli kollitamiseks suurepärane paik. Tont oli seal sageli suure eduga inimesi ehmatanud. Pööning on mõnusalt hämar, nii et kui seal jubeda häälega ulguda ja veel teisigi trikke teha, siis tõusevad inimestel juuksed peas hirmust püsti. Tont leidiski sobiva pööningu ja võttis koha sisse. Kindluse mõttes kasvatas ta oma pealuule põdrasarved ka vähem, et oleks veel koledam vu. Aga jälle. Ja ei tulnud kedagi. Don't muudkui ootas ja ootas, aga inimestest polnud jälgegi. Millega nad ametit tegelevad, et neil pole aega käia metsas ega pööningul, mõtles tont solvunult. Annad haigeks jäänud, peab järele vaatama. Ta muutis end nähtamatuks ja hiilis trepist alla. Inimesed olid kenasti kodus. Nad ei olnud haiged. Isa istus kirjutuslaua taga ja töötas arvutiga. Ema pikutas diivanil koos väikese sülearvutiga ja luges sealt midagi. Laps kükitas nurgas ja näppis telefoni, mida annab päevad Kimestas tont. Nad on internetis, seletas üks ämbliknurgas. Aga internetis on igasuguseid põnevaid asju, seal on Facebook, Twitter i, seal on palju huvitavat. Kas mina ei ole soovitav, vihastas tont ja muutis end kõigepealt viie peaga koeraks siis hiiglaslikuks prussakaks ja lõpuks tuldpurskav vaks luu kereks. Aga inimesed ei vaadanud tondipoolegi, vaid olid ikka ninapidi oma arvutites ja telefonides. Ei aita, muigas ämblik. Facebooki vastu ei saa ükski tant. Küll sa veel näed, et mina saan, kinnitas tont. Pane tähele, ma veel ehmatan neid käiki. Ta vajus mõttesse ja nuputas päris tükk aega. Ning lõpuks oligi tal lahendus käes. Nagu juba öeldud, suutis tont muutuda ükskõik kelleks ja pugeda kõige tillukese masse peiduurkasse. Nüüd muutuski ta Facebookiks puges otse interneti. Järgmisel hetkel pillas laps oma telefoni ema oma sülearvuti aga isa hüppas karjatades laua tagant püsti. Sest nii koledat Facebooki polnud nad veel kunagi näinud. Ning tont oli jälle õnnelik.