Mina olen Kaspar Velberg ja loen teile loo jõuluvana ja Une-Mati autoriks Andrus Kivirähk. Küünlad kuusel olid juba süüdatud ja kõik muugi jõuluvana vastuvõtmiseks valmis. Isa oli lipsu ette sidunud ja ema pärlid kaela pannud. Taavi ja Triinu nihelesid laua taga ning kordasid mõttes jõulusalme. Laua peal oli mandariine, piparkooke ja pähkleid, aga keegi ei julgenud neid süüa. Kuidas sa ikka sööd, kui kohe-kohe astub uksest sisse jõuluvana ja sa pead hakkama talle salmi ütlema? Täis suuga pole ju viisakas rääkida. Jõuluvana aga ei tulnud ega tulnud. Ema käis mitu korda aknast välja kiikama ehk paistab, juba saan. Aga ei midagi. Isa vaatas närviliselt kella. Kuhu see jõuluvana ometi jääb, imestas ta. Äkki tulegi, sosistas Triinu hirmunult. See oleks küll kole jääda jõuluõhtul täitsa ilma kingitusteta. Seda ma küll ei usu, rahustas teda ema. Jõuluvana tuleb alati. Lõpuks, kui Triinule juba nutt peale tikkuse Taavigi väga tõsiseks jäi, koputati viimaks uksele. Kohal, rõõmustas isa ja tahtis minna ust avama. Aga seda polnudki vaja, sest jõuluvana oligi juba toas. Olid kummalisel kombel läbi suletud ukse sisse hõljunud. Õieti nägigi see jõuluvana kaunikesti veider välja. Valge habe oli tal küll olemas aga punase mantli asemel kandis külaline helesinist taevatähti täis tikitud kuube ja peas samasugust tutimütsi. Ja kuidagi pisike oli see jõuluvana isegi triinust lühem ning kõndinud mööda maad, vaid lendas õhus. Aga kott oli tal siiski kaasas ja kui tilluke jõulutaat kuuse juurde oli hellinud, sai ka kohe selgeks, kes ta tegelikult on. Tere, mina olen Une-Mati, ütles külaline. Jõuluvana palus vabandada, ta jäi haigeks. Une-Mati ehmus, Triinu, kas sa paned meid nüüd magama? Ma ei taha veel magama minna. Kas see on sul uneliivakott? Küsis Taavi pettunult. Meie lootsime, et saame ikka kingitusi. Saategi vastas unemati. Ärge kartke, ma ei pane praegu kedagi magama. Ma tulin teie juurde jõuluvana talvel. Tal on väga kahju, et ta ise tulla ei saanud, aga loomulikult ei tohi lapsed täna õhtul ilma kinkidega jääda. Nii ma siis aitangi teda. Jõuluvana on mu sõber. Sõpra peab ikka aitama, kui ta haigeks jääb. Ja siis võttis oma kotist kingitused välja ning kõik ütlesid salmi või laulsid. Unematile meeldisid kõige rohkem unelaulud. Aga loomulikult kõlbasid väga hästi ka kõik teised. Kui kingitused jagatud, hõljus unemati läbi seina minema ning Taavi ja Triinu leidsid, et need olid päris põnevad jõulud. Umbes kuu aega hiljem, ühel jaanuari õhtul, kui lapsed voodis lebasid ja magama katsusid jääda, koputas keegi korraga aknale. Taavi läks asja uurima. Akna tagaredelil seisis suur ja paks jõuluvana. Akna all aga ootassaan põhjapõtradega. Palun, aken lahti, hüüdis jõuluvana. Une-Mati on pisut tõbine ega saanud ise tulla. Ma lubasin vana sõpra aidata. Ainult et mina ei oska ju läbi seinte lennata, nagu tema. Taavi avas akna. Jõuluvana upitas Hähkides pool keret, tuppa rohkem ei mahtunud, sest aken oli tema jaoks liiga kitsas. Ah, polegi vaja, lõi ta käega. Heidan nüüd pikali, Taavi, ma viskan kohe uneliiva. Ja vaevalt oli Taavi pea padjale toetanud, kui ta juba magas.