Tere täna, 22. detsembril tähistame Jaan Tõnissoni 100 viiekümnendat sünniaastapäeva. Jaan Tõnisson oli riigimees, aatemees lehemees hariduse edendaja, ühistegevuse innustaja, Postimehe väljaandja ja peatoimetaja, Riigiduuma Eesti ajutise maanõukogu asutava kogu. Riigikogu ja riigivolikogu liige. Jaan Tõnisson oli peaminister, riigikogu esimees, riigivanem ja välisminister. Jaan Tõnissoni värvikas isik ja laiahaardeline tegevus andis ainet ka läbi aastakümnete paljudele pilapiltidele. Karikaturist Heiki Raudla on Jaan Tõnissonist tehtud karikatuurid näituseks kokku kogunud. Väike osa mahub tänasesse saatesse. Saate toimetaja Piret Kriivan. Tõnisson ja karikatuurid ja pilapildid Jaan Tõnissonist. Kui palju neid tehti ja kas see, et Tõnissonist tehti palju küsima kohe? See on erakordne või oli tol ajal üldse karikatuur kui selline moes? No ma arvan, et karikatuuride tegemine oli moes Eestis Aastast 1905 kuni 1009, viis isegi nõukogude ajal, kuigi piirangud olid olemas ja sageli toimetuses mäletan, kes neid vastu võttiseks, ilme purre, naerisimegi pildile. Jah, aga kahjuks see ilm. Need Tõnissonist tehti väga palju pilte, ta oli atraktiivne kuju ja tegijad olid aga erinevad. Kõige rohkem tegi kori loomulikult ka Randel, Ove, krusten, have ja paljud teised Eestis oli üllatavalt palju karikaturist. Ma arvan, et see võis olla Euroopa rekord 1000 inimese kohta. Ja Tõnissonist kindlasti sellepärast et ta oli ju väga pikka aega poliitikas. Ta oli ju Riigiduuma liige, ta oli viie riigikogu liige ja ta oli viie valitsuse eesotsas olnud oli see kuus koguni. Ja ta oli väga põhimõtteline ja ja suurepärane kõnemees. Ta olevat pidanud üle 4000 kõne ja kirjutanud üle 10000 artikli. Nii et tõenäoliselt oli, oli põhjust isikuomadused ka ilmselt on karikad turisti jaoks olulised. Ja loomulikult, sest Tõnissoni ööd nimedki vihjavad sellele. Teda kutsuti koodi Jaaniks, mõned kutsusid vanaks Jaaniks. Sakslased kutsusid teda nuustakule Ertsukiks. Nii et ka see näitab, et ta tõepoolest mõjub, kuidas Eesti elu ja ta oli selline väga tugev rahvusriigipoolne. Ja meil on siin hulk karikatuure, k ees, esimene, kõige pealmine ongi kohe rahvaerakonna president kori tehtud karikatuur, kori, joonistust teda mõnuga. Siin me näeme, Tõnissonil on käes rahvuslik põhi, õli. Tegelikult vihjatakse siin rahvuslikule Põhihelile, milles Tõnisson tihti rääkis ja tema jaoks tähendas et vaba rahvas peab olema täisvabadusearmastust, omariikluse vaimustust, elurõõmu, elutahet, loomistungi, isetegevuse hindu ja kõike tänapäeval vahele. Siin pildi peal on teine mees, ka see, see on siis tema ise, kes hoiab ise endal jalgadest kinni ikka ja ta nagu lillebukett oli teatud mõttes kahepalgeline. Selles mõttes, et ta oli ka väga praktiline inimene, samas teistpidi olidega teoreetikuni kõnemehena tugev. Nii et selle pildi järgi võiks mõista, et ta saab aru, et et tema iseenda mõju on olemas. Ja seda ta asjalikult ka kasutas. Huvitav, kas on teada ka, kuidas Jaan Tõnisson ise suhtus pilapiltidesse temast endast? Noh, tõenäoliselt hästi, sellepärast et ta oli ju Postimehe toimetaja pikka aega ja Postimehes ilmus temast väga palju karikatuur ja ma arvan ta, ta pigem muigas ja naeris. See mõjutas ka ajalehe läbimüüki, sest paljud inimesed ostsid ajale. Postimees võib-olla vähem vabas maad rohkem juba sellepärast, et näha kori karikatuure. Nii et ma arvan, et hästi ma tean vist mõnda üksikut inimest, kellele ei meeldi, kui temast karikatuure tehakse. Üks neist oli neid teks kuulus kirjanik, kes kirjutas, päike tõuseb, Eeessteemingui temale ei meeldinud. Hitlerile vist ka ei meeldinud? Aga rohkem ma ei tea, aga Tõnissonile ilmselgelt meeldis, kui ta neid oma lehes avaldas, no arvata võis ja siin näeme ühte pilti, kus Tõnisson hoiab käes Mao kerantanud silinder peas. Ja maakera peal on suurelt kirjutatud England. Dali suhteliselt inglisemeelne oli ka muidugi põhjus, sest oli ju inglise laevastik, see, mis vabadussõja alguses ju kaitses meid vene laevade eest. Ja loomulikult läbikäimine mingisuguse poliitikutega oli, oli üsna oluline ja Eesti krooni oli ju seotud inglise naelaga. Nii et siin on lihtsalt karikatuur. Tõenäoliselt kolmandal aastal tehtud sellega seoses, et et Tõnisson ja mõned teised parlamendiliikmed võtsid vastu inglise parlamendi delegatsiooni. Nii et niukene läbikäimine käis. Kahju ainult muidugi, et enne sõda enne 30 üheksandat aastat ei jõutud Inglismaaga tõsisele kokkuleppele kaitseks Venemaa vastu. Ega ta hoiab seda maakera jalusest omal peos nagu tähendab siis, et Tõnissonile kõik asjad oma kontrolli all ja seda ta ka end arvaks, seda ta kindlasti ka tahtis, ta oli ju pikka aega suureahelat toimeta, kuigi ta ei sekkunud väga. Aga kui tundis, et miski ärritab, siis, siis ikkagi noh, ütles ka ühteteist. Ta oli ju talu peremehe poeg ja talu peremees peabki kõike kontrolli all hoidma, mis tema maadel toimub. Ma arvan, et midagi oli sellest talle ka külge jäänud. Et kui me nüüd läheme edasi veel ühe pildi juurde, siis me näeme siin sellist huvitavat asja, kus Vene sõdur hoiab oma peo peal Tõnissoni juures on aukõrgendus. Ja all on tekst, et vaadake kogu ilm seda julget meest, kes tark püksi Pirkki kaitses. Teatavasti 26. seitsmendal aastal oli väga suur kampaania, sest pilt kiibeeti mingil määral nagu Eesti huvide reetja. Kas ta oli? Ta oli saadik Moskvas, hilisem kohus küll näitas, et põhjust nagu süüdistada ei ole. Aga see, see oli pikk protsess ja Tõnisson oli üks väheseid, kes seal lõpupoole julges teda kaitsta. Ja see märgiti kohe kori karikatuuris ära. Loomulikult, Vene sõdur on siin tehtud suurte oma saabastega ja karvase rinna ja kätega ja nagu ikka aga eesti pressi jälgis väga täpselt eesti rahvusvahelises poliitikas toimuvat. Jaan Tõnisson on endiselt väärikalt tema ülestõstetud peopesade ja tal on käes ka sule teha. Nii rei ja see on üks põne üsna põnev asi 30. aastal toimuma, kus parlamentide vaheline kongress ja 30. aastal sealt olid kohal siis Tõnissoni rei. Ning seda peeti väga tähtsaks kongressiks. Loodeti isegi, et sealt võib alguse saada Euroopa Ühendriikide loomine, kuigi seda teemat puudutas tegelikult juba Napolion. Aga seal oli sellest pikalt juttu, see kestis peaaegu nädal aega ja sellisel moel, nagu näha, siis ka on ta karikatuuris kajastunud. Hei, nagu väike kutsikas, Tõnissoni kannu jaaguari oligi väiksemat kasvu, Tõnisson oli pikk ja sihvakas. Nii et siin on noh, hästi sihukese lihtsate joontega sa paika pandud, kes keda vedas. Siin on siis lugu, kus siis Tõnisson seisab parlamendihoones. Ja pealkiri on, kui etendus on lõppenud. Postimehes kirjutab Tõnisson kolmanda riigikogu lõpust. Tõesti, jumalale tänu, et sealt väljas oled. Ilmselt oli seal väga palju Madistamist, tollal oli väga palju erakondi, viie protsendi kvoorumit ei olnud ja selle tõttu ka valitsuse väga ebastabiilsed. Seal kuus kuud ja üheksa kuud, kõige lühem oli Ado Birgi valitsus kolm päeva. See on kindlasti Eesti rekord. Aga muidugi siinsamas all on tekst, kus siis kori on nagu pannud asi jälle paika ka, et jah, võib olla küll, et tänab jumalat. Aga all on tekst, tänan jumalat, et seal väljas olen ja palunetama jälle sinna sisse valida laseks. Nii et tegelikult ikka hammas oli verel, ega ta poliitikast lahti ei saanud. Kui võib-olla üldse kõnedest rääkida, siis ka tema kõned olid väga huvitavad. Tõsi küll, kui tuli vaikiv ajastu, siis ka tihti talle takistusi. Isegi ükskord Viljandis. Aga ta ei pidanud nii pikki kõnesid nagu näit. Teks Märt Martinson, kes 1929. aastal pidas 11 tunnise kõne, mis on Eesti parlamendirekord? Taevas hoidku jah, järgmine oli juba Reeseni käes neli pool tundi. See oli siis ka Viljandimaa mees. Nii et selline huvitav kokkusattumus, et Viljandimaa omad on kõige pikem karikatuuri peale. See on vist üks neist, kus Tõnisson ei olegi lõug püsti vaid on üsna niisugune ala, seal on näha. Ega poliitik peabki olema, alandlikud tahavad uuesti, valitakse kunagi üks Jaapani peaminister sai korruptsioonisüüdistuse taastus tagasi ja pärast ta käis läbi kõik oma valijad 10000 ja vabandas kõigi ees. Ta valiti pöörase eduga tagasi. Nüüd veel kord. Tõnis on ikkagi, oli niisugune suur juht ja õpetaja ja eks seda kutsuti ka siis vanaks Jaaniks, suureks Jaaniks. Ja nad said aru, et seda erakonda tuleb ka muuta. Isegi prooviti ühendada seal tööerakonnaga, aga ei õnnestunud. Ja oli ta kui Eesti esimese erakonna asutaja eduerakond 1905. aastal. Nii et see poliitiline kogemus oli väga pikk. Võib-olla ta oli natuke naiivne Vene poliitika suhtes, tõenäoliselt ta ei uskunud seda, mis juhtus 41. aastal, mis juhtus 49. aastal. Ta oli harjunud Tsaari-Venemaa mõnevõrra leebema poliitikaga ka siin selle pildi peal on ta siis kuningatoolis, kuningakroon peas teda ja kutsuti ka Liivimaa kuningaks ja nõustaku hertsog. Ja siin ongi ilmselt vihje sellele, et et ega tegelikult jah, Liivimaa ja Eestimaal ikka päris erinevad. Eestimaakeskuseks oli Tallinn. Liivimaseleks asub Viljandi, oli kriya asju, käidi Riias ajamas, nii nagu praegugi, käime päris palju Riias ja Valmieras. Ja noh, põhimõtteliselt Tõnissoni kohta võiks nagu väga kokkuvõtliku lause on kirja pannud Sakala 1000 914. aastal talvel. Et oli aeg, kus härra Tõnisson Tartu, Eesti ühiskonnaelus A ja hooli, mis ta tahtis, seda, mida ta ei tahtnud, see jäi tegemata. Nii et see niuke aktsent oli väga hästi paika pannud, aga samas ta võis olla väga lihtsa käitumisega, ta oli ju hästi haritud, intellektuaalne ja kogenud Launikat, püüdis ta ikkagi leida uusi liitlasi, siin on Tallinna volikogu valimistega seoses kahe 32. aastal, kus siis üritati Tallinna uue majaomanike seltsiga asutada, õieti see nendega koostööd teha. Sest noh, siin on näha, et vana voodis juba suremas, aga Tõnisson äratab ellu uue ja seda juba rahvusliku põhi õli taustal. Nii et eks seda kasutavad ka tänapäeva poliitikud, kus nad tahavad mingit liikumist iseendaga liita ja annavad talle uue hingamise. Valitakse erinevate liikumiste, et otseuisutajate liidu presidendiks ujujate liidu omaks, kuigi Nablasest midagi ei teagi. Aga arvatakse, et see kõik toob hääli. See oli rahvaerakonna viimane sünnitis sünnitis ja sest ta oli elu jooksul on õige mitme erakonna eesotsas. Ja isegi ühinemine Tööerakonnaga jäi esialgu lahtiseks, sest Lui Olesk oli selle vastu. Ta oli kultuuriminister isegi mõnda aega, Peeter Oleski vanaisa. Ka tema vanaema oli poliitikas, sai kuulsaks sellega, ühe korra näitas riigikogu ees riigikogule keelt. Aktiivne naispoliitik Minni Olesk. Ja siin on veel kord sellest. Reia Tõnisson sõidavad Londoni konverentsil, no siin on koguni näha niimoodi, et Reiljan lausa kepi otsas temas suhteliselt mitte midagi. Leian kepiga üle õladal. Jerei käes on veel ahvipärdik. Jah. Nii et selles kirjutati tõesti väga-väga palju. Ja huvitav on see, et seal kongressil liibis kirjasaatjana Tõnissoni poegadest Ilmar Tõnisson. Nii et teatud mõttes nagu pere ja laiemalt seotud. Noh, paraku muidugi Euroopa Liidu seal ei jõutud, arutati väga paljusid asju, mida võiks teha, aga sündmusele hakkasid juba käest ära minema ja parlamentide osa järjest tegelikult vähenes juba. Nüüd siin me näeme kahte konkurenti. Pilt on tegelikult, et 35. aasta juulist kaks suurt Kaksooti kaksi kanti ja kes olid siis peaaegu kõiges vastandid, üks väga praktiline, teine väga aateline. Mõlemad kaaluvad 11, mõlemad on tolleaegses ujumas kostüümis ja tõepoolest sel ajal hakati juba presidendi institutsiooni arutamisest, vapside seaduseelnõu oli rahvahääletusel vastuvõetud, see oli presidendi institutsioon juba sees. Ja mõlemad siis nagu leiavad, et mis siin Kaavdasin küps. Kuigi tegelikult oligi kombeks neil Pärnus käia. Ja üks üks tuntumaid Pätsi Pärnus käik, see oli 31. aastal, Gustab peesid tas Lindi Silveri kõrval, kes oli siis Eesti, mis 1009 31, kelle üks järeltulija lilli Jahilo on Tallinnas tuntud moelooja. Ja selliseid velgi pildid endale kõik seina peal. Esinaga ma käin, püüan pilti veel korra kirjeldada, et siin on madalas vees Tõnisson ja Päts ja neil mõlemil on kaalud peos ja kaalu peal on väike nende enda mina. Nii ta oligi, kuigi nad mingil ajal said paremini läbi kui Pätsi ajal tegelikult Tõnisson enam ei saanud juhtida postimehest ja loomulikult tema tegevust piirati, aga mõnikord kriitilisel ajal päts ikkagi ka kaitses teda. Aga pilt on väga hea, pilt on väga sarnane, väga iseloomulik, tõelised kori, parimad nokk, siin me võime näha siis kus on üks suur selline nui või koot on ta siin ka kootilise null ja peale probleem, pilt on tehtud 933 kus siis juba vapside tegevus on väga aktiivne. Isegi vapside selline logo oli seotud nuiaga. Räägitakse, et see olevat olnud selles ka Boris Parm läks, käis kohtumas Konstantin pätsiga, suurel raske kepiga käes ja kui nad kokkuleppele jõudnud Ta oli vapside esindaja, siis ta oli löönud selle raske kepiga vastu pätsi lauda ja sealt siis välja visatud. Kusjuures huvitav on see, et tema tütar projektiiv siiani teisel aastal Stalini monumendi Viljandisse. Maailm oli lihtsalt huvitav. Aga miks teda siis ka koodimeheks kutsud, et siin on mitu teooriat. Pöögelmanni näiteks arvas, et sellega hirmutati lapsi ja pandi kotti. Aga mõned teised kirjutajate olevat ise kuskil kõnes öelnud, et sellele tuleb koodi kanda. Ja see koodimehe nimi oli tal üsna üsna suur, aga siinses võrreldakse seda vapside nuia, mida ta siis kastab ja tema tema enda ootan väga väikeseks jäänud. See pilt, Ta on vist isegi rahvalehest, kelle väljaandja oli Erich Joonas, kes istus 20 aasta jooksul peaaegu kaks aastat vangis oma artiklite ja muude asjade pärast kaevati kohtusse. Aga kui ikkagi asi oli, leiti, et on süüdi ajalehed, siis tuli vastutav väljaandja on minna istuma või maksta suur trahv. Tõnisson ei kaevanud oma karikatuuride pärast. Ei ole teada. Ei ole teada, ega üldiselt karikatuuride pärast ma tean nad Viljandis ühte protsessi, kus kaks volikogu liiget käisid omavahel kohtus, see oli kuskil 40. aastal kõll ja, ja siis tema. Üks tuttav, kuna seal karikatuuris tehti nukud ja siis üks käis neid nukke kõrtsis näitamas. See oli aasta alguses, võib ära, oli aasta alguses, pärast poleks enam nagu saama. Aga siin on veel kord selle koodi mehele, et ta oli väga emotsionaalne, siin on pilt, kus siis Tõnisson koodiga taob suurele Tõnissonile Asso nina. Ja all on tekst, et mina olen jälle kord löögi tujus, eks ta siis sai ise ka, kui ta, kui ta seda tegi, sai omal nahal tunda ja siin me näeme, pilt, tee, mis on 29.-st aastast, pealkiri on suveräänid üleval on kirjas, et Postimees on kuri, et uue valitsuse loomisega enne Rootsi kuninga siiasõitu algust ei tehtud. Allonaga tekst, mida ilmselt omistatakse Tõnissoni pildi peale, on Tõnisson ja Rootsi kuningas Gustav viies Alon tekstid eesti rahval on kaks head mälestust, kui valitsesid teie majesteedi esivanemad ja kui valitsesid mina. Niiet Nad, Tõnisson oli tookord küll riigikogu esimees ja peaminister, aga nad said ka omavahel mitu korda kokku ja, ja kus ta viies oli siin õige mitu päeva pidi isegi Narva minema, aga see millegipärast jäi ära. Tõnisson on väga sõbraliku näoga, siis on ta ilmselt Rootsi kuningas, meeldis või rootsi kunn, nagu öeldakse. Ja ta toetab oma käekuninga mõõga käepidemele ja see meenutab veneaegset anekdooti. Kuulutame Rootsile sõja, anname kohe alla, eks ole. Aga nemad on head. Tõnisson oskas olla väga erinevate nägudega. Nagu tänapäevalgi jagati poliitikutele ja tähtsatele ametnikele Autorite nimetusi. Ja 1098. aastal juba sai Tõnissonist Tartu Ülikooli audoktor. Aga siin on ka selles mõttes huvitav juba Tõnisson, kui ta oli Postimehe toimetaja, oli esimene, kes kirjutas sedasama toimetuse asukohaks, mitte Jurjev, vaid Tartu. See kindlasti sakslasi ärritas ja ta oli selline eesti keele eest ikka väga suur võitleja. Aga kuningas sulle veel rääkida on mul eelmises poolel, et et Rasmus Kangro-Pool on öelnud, et üks eesti kunstnik kirjutas kord, et kergem kuningas olla, sellel, kes kuningaks sündinud. Suurem on see, kes karjapoisiks sündinud, aga ainult suuremaks kasvatanud. Senini oli Jaan Tõnisson. Ja siin te näete siis ja kus ta siis seisab aut, doktorina rinda, kogu jutt? Väga akadeemiliseks tehtud all on tekst, et noh, vihje nagu doktorial mõistiga arsti rohkem nagu talumehed said aru, et kõhuvärk on mul päris hukas kirjutades vänge rohuretsept välja, seda ma ei või ei tunne seda asja, noh, talumees soovib soo või tunnegi, mis sees siis tohtrexaytegi. Et ega enamus saanud sellest arugi, et eks täna palju asju, nii et ega laiad massid. Võib-olla kõiki neid poliitika keerdkäike ja otsuseid ei mõista. Ja kui need piisavalt lihtsalt ei seletata, siis käsi arusaamatuks. Nii, Tõnisson kirjutas ka selliseid lühikesi luuletusi. Ja see on kuskil juba 30.-te aastate lõpupoole küllap prohvetlik sihuke mõtlik Tõnisson, ainult ülemine osa joonistatud all on, küllap varsti ju kaon lõpul käik võitlusest puhkele vaol rahuleik. Kuid seni lainel veel sõit, veel võitlus, veel võimalik võit, üsna prohvetlik, aga see näitab ka tema võitlejaloomust. Me ei tea, kust ta täpselt tuli, ka tapeti Tallinnas, kus ta maised jäänused puhkavad, aga aga näete, temast räägitakse ikkagi siiamaani ja huvitav on see, et kuidagi selline Tallina Tõnissoni vastasus on ka tänapäeval natuke olemas. Sest kujutage ette, et riigikantselei lasi kõikidele riigivanemate sünni kohta panna suured kivid. Tõnissonile pani vald. Et ma ei tea, mis selle taga oli, võib-olla see, et juba noh, vald oli nõus panema, aga kena olnuks, kui, kui kantselei võrdselt käsitleks neid. Aga noh, mis oli. Ja ta oli tõesti väga hea kõnemees ja siin on ka siis viia sellele ma ei tea, millal see karikatuur on tehtud, ma arvan, see on kuskil 30 aasta teisel poolel loomulikult torkori. Ja siin on siis kirjas, et ta oli sütitav kõnemees, kas teile ei valiks kõnelemiseks teise koha? Siin on püssirohukelder liiga lähedalt näinud Tartu püssirohukeldrit silmas pidades, et võib süttida ja ja isegi tema õunaaiast on karikatuur tehtud, millest viimasel ajal on räägitud, et seal mingi 700 puud oli, kuigi see taluna tsineerikale muretsesid juba 20 sajandi algul. Ja siin siis sotsid, kelle ajaleht oli rahvasõna ilmselt ütlevad, siis pilt on selline, et üks rahwasena toimetaja raputab pirnipuud Tõnissonil käes õunad. Ja siis Tõnisson ütleb, et sotsid ei usu õunte toidu väärtusse. Nende jüngrid otsitavad mind iga päev pirnidega. Aga see aed oli veel vist viimasel aegadel alles, ma isegi ei tea, võib-olla nüüdki midagi, igal sinna on plaanis teha mingi selline niuke mahetalu või niuke maheettevõtte või aastal 2008. Mahekeskus oli selle asja nimi. Niiet ega me sellest Tõnissonist ja platsist ei ei pääse. Ma vaatasin Viljandis alati ka omavahel, vaidlesid Tarmo loodus ja tema lühike jässakas eri Valdor Seeder. Siis mul tuli meelde Tõnissoni päts. Midagi oli neis väliselt sisemise tühist. Aga karikatuuride seal põhiliselt ikka ikka tema poliitiku ja riigimehe tegevus ja võetud vaatluse alla isikliku elu ei ole, ei olnud selles mõttes üsna delikaatselt käsitleda. Ma usun, et et näiteks latikas tehti palju teravamaid pilte ja latikust, aga hea mõtlikulisega tera on, kui näiteks Riigikogus üks sots küsis temalt, et mis on piibli üheteistkümnendas käsk siis latika vastas silma pilgutamata sina sotsolevaid. Nii et ja isegi isegi Tõnisson oli viisakam. Tõnisson tõenäoliselt oli viisakam, võis olla teravam, aga Lattik Lätikali mahlakam, ta oli ju kirjanik, kirjutas palju raamatuid ja kirikuõpetaja. Ja võib-olla oli ka niuke vallatum. Tõnisson oli niisugune väga moraalne, aga rätikule ikka meeldisid naised ka. Aga kas näiteks Jaan Tõnissoni kui karsklased ja karskusliikumise eestvedajad, kas sellest on tehtud tehti küll, mul ei ole hetkel kaasas, aga loomulikult ta suured karskuse eest võitlejad nagu Villem Reiman, Jaan Tõnisson on kõiges ühe maakonnaga seotud. Nii et seda peeti oluliseks ja karskusselts oli ka üks võimalus seltsi asutada ja ajada Eesti asja nagu laulukoorid ja kõik muud. Kas see oli ka mingi vahe, et näiteks päevalehte sattusid õelamad pildid ja Postimehesse leebemad? Ma ei ole nii võrrelnud, aga see võib nii olla, see peaks eraldi uurima. Eero Medijainen uuris kunagi põhjalikult Eesti poliitilist karikatuuri, võib-olla sealt võib vaadata, kuid kahtlemata vaba maa tõenäoliselt oli teravam nendes küsimustes ja võib-olla kui seal karikatuur ilmus seal Rahva sõna näiteks oli sotside käes siis nemad laialdaselt ikka täie hooga. Lattik näiteks, kelle kohta enam midagi pahasti kirjutasid, andis kohtusse ja, ja ersioonas istus mitu kuud vangis. Praegu puhkavad nad mõlemad Viljandi vanal surnuaial 50 meetri kaugusel üksteisest. Kas on siis võimalik kokku lugeda, et kui palju Jaan Tõnissonist üldse karika tuure on tehtud ja, ja, ja kui palju neist jõuab siis näitusele? Näitusele jõuab 33. Ka tõenäoliselt ei jõua keegi kokku lugeda, võin julgelt öelda sadu. Aga paraku neid originaal on vähe säilinud. Need on ikkagi ajalehtede koopiad, sest et tõenäoliselt peale kori surma neljandal aastal lihtsalt neid õieti palju laiali, väga paljud olid toimetustes midagi oli tal kodus ka. Neid on natuke arhiivides, aga originaale on vähe. Originaalid on huvitavad. Ma võin võib-olla veel üht Eesti kuulsus karika turisti seoses öelda Edmund Walkman, kes oli see Pulitzeri preemia 62 Ameerikas siis tema poole pöördusid ikka sellised mehed originaal karikatuuride saamiseks nagu Henrik issand, söör, Richard Nixon, Johnson ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi nagu hindasid väga karikatuuri, et ma kujutan ette, et et ka tänapäeva Eesti presidentide ja peaministrite kuskil koosoleku ruumis võiks olla ka mõni nendest tehtud karikatuur näiteks lihtsalt tema suur suu midagi. Ja lehtedes võiks ju praegugi olla, võiks kindlasti rohkem olla see anna tuur vürtsi. Üks pilt. Ta annab väga palju korraga edasi ja öeldakse niimoodi. Karikatuur, graafiline esperanto. Sellest saadakse ju aru. See võib maailma muuta, vaadake, kui palju muutis suhtumist Priit Pärna karikatuur. Sitta kah, eks ole, polnudki rohkem vaja õigel ajal, õige pilt. Ma hiljuti ostsin ühe raamatu, näiteks mis ilmus Venemaal, kus poliitbüroo liikmed joonistasid üksteisest Sarse seal näiteks Molotov, Stegi Stalinist ja Stalin, Molotov vist ja ja all oli muidugi kirjas ka need autorid enamasti pärast muidugi tapeti ära, aga aga see raamat on unikaalne. Ja vaat kui oleks Jaan Tõnisson teinud Konstantin Päts-ist ja Päts, Tõnisson selleks võib-olla nad kirjeldasid kusagil, aga noh, ilmunud ei ole. Neid võid kuskil arhiivides muidugi välja tulla. Aga võrdluseks need Pätsistan, kui palju karikatuur rätsist on mõnevõrra vähem. Pätsi oli ka raskem joonistada. Kuigi kori plaanis anda neljakümnendat aasta alguses välja oma parimate karikatuuride kogumiku. Seda rääkis mulle, et need valdkonnad olid kuskil 44. aasta ära joonud pudeli viina. Jaa, Walton, ütlesin endale suurepärase karikatuurid. Neist osa sattus minu teada Hiibuse kätte ja ma sain neist koopiaid teha osadest. Ja üks pilt on siis joonistatud Pätsist. Natuke niisugune niukene läbitungiva pilguga päts. Ja üks silmahammas on muundunud nagu kihvaks. See oli tema viimane pilt Pätsist, mis ta joonistas 44. aastal. See raamat jäi kahjuks ilmumata, aga ligi 100 koopiat või koguni 200 on olemas siis Hiibuse käes. Võib-olla sellest raamat kunagi ilmub. Aga kas võiks koondada ka Jaan Tõnissoni karikatuuridest, kui on kedagi, kes neid kokku korjad neile taustad, kirjutab, kes toimetab trükkimise kinni, maksab nagu ikka, siis on võimalik. No siin me näeme seda huvitavat pilti veel, kus siis üks vana veski on joonistanud kolme meest. Tõnis Päi, Allo, Jaan Tõnisson ja loo on tunda, ta oli ka poliitikuna ja kohtusüsteemist tuntud Tõnis päid ma isegi praegu hetkel ei mäleta. Noh, siin on veel mõningad mehed joonistanud Tõnissoni. Karl August Hindrey oli üks esimesi Tõnissoni joonistatud, oli väga hea joonistaja. Siis me näeme siin Romulus Tiituse poolt tehtud pilti. Ma isegi seal Redorendel, Eisen, Romulus, Tiitus ja kori oma ja siis on Neula, kes neuroma isegi ei tea. See on varastatud, siin kokku kogutud pandud, see on kuskil väliseesti ajakirjanduses ilmunud, kõik on pikad ja, ja, ja Tartu kujusid. Ja siin me näeme seda huvitavat pilti veel Suure-Jaaniga seotud Viljandimaal üks linn, kus ma olen kaheksa aastat elanud ja siin on siis näha, et on Suure-Jaanist raudteejaam, mis pidi sinna tulema Suure-Jaanis. Nagu Põltsamaalt, Põltsamaal, raudtee oli isegi vaksali tänav või Jaama tänav ja siin on näha siis, kuidas Tõnissoni büst on siis raudteejaama katusest väljas ja all on need suure raudteejaama pole küll veel praegu olemas, ent kui see ehitatakse, siis tuleks sinna paigutada Suure-Jaani rinna kuju, Suure-Jaani rinna kuju. Siin on niisugune mõnus sõnademäng. Siin on üks 32. aasta pilte. Tõenäoliselt see kipub kori poolaga, ei tarvitse olla Cave olla kohad, stiilid sarnased, seal on siis Tõnissoni päts keedavad suppi pliidi peal, Tõnisson, vanem soola ja päts siis segada. Eks on ka nii. Ühes aasta on 1932 ja siin kord veel Tõnisson nagu tajus ära õiged. Ove tehtud, Oskar Velleman, tuntud mootorrattasõitja, kes oli Siberis, aga ta joonistas väga hästi, ta kirjutas väga hästi, ta oli väga. Ta oli purilendur, ajakirjanik ja jumal teab, kõik see suri 30 aastased Siberis. Ja siin on vihje sellele siis, et ta on pidanud väga palju häid suuri kõnesid, siin Tõnisson seisab kõnepuldis all on tekst, riigivanem talis intriigi vanem, me seisame suurte otsustamiste eel. See tõenäoliselt võis olla siis, kui Eesti nael devalveeriti toimus hommikul kell viis, kuskil riigikogu pidi seda tegema kiiresti. Ta sai sellest väga palju kannatada, valitsus astus tagasi, aga Eesti majandus hakkas tõusma. Nii et tuleb teha ka ebamugavaid otsuseid. Demokraatias on mõnikord väga raske palju lihtsama rahvale meeldida, aga see tarvitse rahvale kõige kasulikum olla. Et noh, siin on nüüd see vihjed, otsitakse riigivanema kandidaate juba selliseks, nii palju, et riigivanem oli tollal nagu tänapäeva peaminister ja president kokku. Et tänapäevalgi vaieldakse, et kas on mõlemat vaja. Nagu siin on siis ilmselt vihje kõige ees on metropoliit ja taga hoiab tal särgist kinni. Tõnisson meenutab peaaegu, eks ole, Putini väga niukseid sooje suhteid oma usujuhiga Venemaal. Ja noh, siin on veel pilt, kus ta talumehega siis räägib, juhtija juhitav juhtija juhitav ja Tõnisson ütleb talle siis talumehele, põllud on sulle hea saagi andnud, ära siis kohe priiskavat elama hakka. Seal meiesuguste rahvajuhtide eesõigus. Küllalt selline terav. Siin nad kaklevad Reiga omavahel ilmselt. Siin Tõnisson vaatab siis pilve peal vanajumalat kes natuke rei nägu ja pealkiri on Tõnise naabreid üle trumbata, kui ta veel kunagi riigivanemaks peaks saama. Ja ehitan ikka vanaema lõikab. Tei. Vanataat palun tule mulle külla, tuleb appi võtta kõik jõud. Seal on lihtsalt uue aasta pilt. Tõnissoni valitsused tõusid ja kukkusid ja Tõnisson vaatab sitama väiks putkast välja. On tõenäolisus 28. aasta tulemas ja ütleb siis sellele uuele aastale mööda tasakesi ära mu kabineti ümber lükka. Siin on jälle pilt rahvaerakonna lagunemisest kus Tõnisson on siis nagu ausammas, allun Eesti rahvaerakond. Ja Tõnisson siis ütleb, et erakond võib ühes pudeneda, mina pean täies suuruses nähtav olema, nii et oli tõesti väga, väga tugev isik, ta siin enam kõik ei ole nüüd Tõnissonist, ah, on ikka veel. Tõnisson sõidab siis hobusega, hobusel on kaerakott kaelas, seal on rahvuslik põhiheli. Ja Tõnisson ütleb talle seal peale kaotatud lahingut on peakiri Tõnisson ütelda, kellel õige veel kallale tormata, lüüa, saada. Nii et eks tal oli neid ütlusi ja kaotusi pallilt meenutab küll vägagi tongi hote. Eks siinse vihje muidugi on olemas ja eks temast kindlasti selles tankis otsust oli. Kas nüüd Pätsiusson saab, Hansa oli, see on iseasi, aga ka siin on teatud sarnasus paralleelide ajaloost. Et noh, kokkuvõtteks võiks öelda niimoodi, et et Tõnisson on andnud väga palju eesti karikatuurile ja endiselt eesti karikatuur oma vihjete kaudu, kariktoristid andsid ka Tõnissonile. Viljandimaal kalmetu põhikoolis avatud näituselt Jaan Tõnisson karikatuuris aastail 1918 kuni 1940 tutvustas pilte karikaturist ja publitsist Heiki Raudla. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kirjutamata memuaaride saates kohtus Lembit Lauri, Jaan Tõnissoni pojapoja Tõnis Tõnissoniga, kes elas lapsepõlves vanavanemate juures Tartus Tööstuse tänavas praeguses Anna Haava tänavas majas number seitse. Seal ma elasin seal teisel korrusel tol ajal oli teisel korral veel eilse siis need mälestused muidugi banaalselt juhtumit omaenda toas, aga ka minu esimeste mälestuste hulka kulub kohtlemisel minu vanaisaga, kes elas samas majas kus minu vanemad ei elanud, vanemad elasid teises majas, mis oli selle madala maja kõrvalised kõrgemana korteris. Mida te mäletate oma vanaisast või millisena te mäletate, tema vanaisa, kui palju leidis ta aega teiega tegelda? Võrdlemisi palju peaks ütlema ka ei olnud ju mitte nii väga kõvas töös enam sel faasil oma elus, kus, mida mina mäletan ja oli kodus, kohtas oma sõpradega ja kirjutas ja niimoodi ja leidis minu jagamisest palju aega, nähtavasti nagu vanaisad kõik leiavad, et see on mina olin esimene esimene pojapoeg, staabee, esimene lapselaps üldiselt, et neid hellitatakse eriti? Jah, seda, kes tihtipealegi, esin temaga just jalutada, saabastes jalutuskäike teha ja siis käin Airikal ja linnas, käisime ringi ja ja see oli tihti päris niimoodi. Ta käis kellelegi oma oma sõbra või tuttavaga ja kõndis kaunis kiiresti ja siis rääkisid mõlemad ja minagi käti kaasas. Eerika, Eerika oli suur aiand? Jah, seda küll, selle nii-öelda võiks öelda kolmeks jagatud. Tegeleda majandati drastiliselt vanaisa kahe venna Jüri Hansu poolt. Jüril oli siis aiandusosa, Johanson oli harilik talu siseõunaaed Suurus, vanaisa Jaanile. Seda siis korraldas drastilised Jüri peamiselt ja siis teda suveti, olime siis väike majakene, mis nüüd on maha tõmmata, sest sellist oli vahepeal oli lagunenud ja seal olime siis tihtipeale sõitsime, siis oli noh, palju ei olnud, tol ajal oli viis kilomeetrit. Nüüdsel ajal on veel vähem. Kas eerika mitte ei müünud oma õunu ka Tartu turul, kuhu neid saadusi turustati? See ei olnud ainult oma tarbeks, eks ole, ei, muidugi, mitte palju puid, ma, ma ei mäleta seda, ma olen arvud 1000 puud või nii kuulnud, umbes selle tingis muidugi kindlasti oli. Ja kas oluliselt unustati, ma ei mäleta, aga selle vastu ma mäletan ekspluateeritud ja, ja siis eksport Rootsi ja ma mäletan, et perekond siis eriti minu vanavanaema, minu vanaema, ema, tema oli tegev kõvasti siis munade korjamisega, Kin isegi ja siis räägiti sellest, kuidas siis rootslased olid päris hullud, et nemad nõudsid, et iga õunapidi eriti paberisse sisse pakkima. Nüüd sel ajal oli veel kõik sisse pakitud paberisse ja leiti, et see oli ikka päris hull, aga sain aru ka, et seal väga hästi siiski tehti eurodes lugu. Ega teie abis ei käinud seal õunaaias logil minagi siis aga jaa Te, kirjutate oma intervjuus läinud aasta septembrikuu loomingusse, vanaisa näitas teile õunapuude õitsemist sest ta armastas ise seda vaatamas käia ja kestnud just sel perioodil, kui õunapuud õitsesid, siis see oli ka niisugune tüüpiline jalutuskäik, talle meeldis teha. Siiski loetud pikemad, isegi mitte väiksele poisile. Seda sai ikka mitmel korral tehtud, aga siis selle õunaajal juhtus kurb saatus, sellepärast külmasid kõvasti ära. See oli ju 39. aasta või ka 40. aasta karm talv, peaaegu kõik ilmasid ära ja see oli suur majanduslik kahju muidugi. Kas vanaisa oli ka loodusesõber? Kui palju nüüd teie vanuses poiss seda oskas hinnata? Otsas asi. Aga ta selgitas võib-olla külge, mis lindude nimed on ja ja noh, just kuidas lookene teeb ja samuti ka, kuidas ta siis lendab ja mis vallast olid rohkem Teie vahelised jutuajamised peamiselt just sellel sellel tasemel looduse tasemel ja, ja selle linnu nimi on ja kuidas, kuidas ta teeb ja kuidas ta elab ja. Rääkis Tõnis Tõnisson, Jaan Tõnissoni poja Ilmari poeg arhiivilindilt 1989. aastal. 570. Eesti lugu oli Jaan Tõnissonist ja see oli esimene saade meie väljapaistvast riigimehest uuel aastal, uued saated Jaan Tõnissonist kui riigimehest aatemehest, lehemehest Jaan Tõnissoni saatusest ja tema elu viimastest päevadest. Kõike head kuulmiseni ikka laupäeviti kell üks ja saade on korduses esmaspäeviti tund enne südaööd.