Friedebert Tuglase memoriaalmuuseumi juhataja August Eelmäe meie ees on kolm rohelise kaanelist paksu raamatut, need on kokku 700 lehekülge ja tiitellehelt võib lugeda Friedebert Tuglase pärandvara arvele võtmise nimestik. See raamat on vist teie tööjuhiseks õige pikaks ajaks. Jah, see raamast sisaldab kõik selles majas oleva kultuurivara ja üldse, kui rääkida sellest majast ja rajatavast muuseumist, siis selle maja eripäraks ongi vahest see kui mitmedki teisi muuseumi hakatakse rajama nii-öelda otsast peale materjali kogudes, siis antud juhul on tegemist sellise materjali hulgaga, mis nagu korraga on koos ja ühes kohas. Ning seetõttu on see töömaht ühelt poolt küll lihtsam, aga ka seda ulatusliku kõige mahukama osa moodustab loomulikult raamatukogu nimestik. Ma ei riski siin nimetada üksikuid pealkirju, see oleks paratamatult väga juhuslik, aga arvudes väljendatuna Tuglase siin majas olev raamatukogu sisaldab üle 12000 nimetuse pluss perioodika, mida on üle 3000 üksusena kokku ligi 16000. Esindatud on tervet seeriat maailmaklassikute teostest ja eriti ulatuslik on soomekeelse kirjanduse osa. Ja kui me silmas peame seda Tuglase Raamatukogu on aegade jooksul mitmel korral kannatada saanud ainult tulekahjude läbi, siis hoolimata sellest on see praeguselgi kujul ääretult väärtuslik ja ja sisaldab palju selliseid teoseid, mida võib-olla vabariigis üldse rohkem ei ole. Mis aastate vahele mahub see päevik. Selle kaanele on autor oma käega kirjutanud sõnad eluloolisi märkmeid. Päevik algab aastaga 1906 ja nagu Tuglas ise sissejuhatus ütleb 1906. aastaga lõpetustama noorusmälestused ja päevik ongi nagu Tuglas siin kirjutab, koostatud memuaaride kirjutamise tagamõttega. Ääretult pikk ajavahemik ja ja selles mõttes ka väga palju faktilist materjali sisaldav antse märkmete kogu, mis siin meie son. Ja kui see päevik avada, siis kohe esimesest leheküljest. See algab 1906. aasta sündmustega. Nojah, õigemini sellega ta Toompea vanglast veebruarikuus vabanes ja, ja millega te siis edasi tegeles? Olen käesolevad märkmed koostanud oma memuaaride kirjutamise tagamõttega. Tahtsin kõigepealt ise oma elust ja tegevusest täpsele andmile rajaneb vaata ülevaadet saada. Ja kui memuaarid peaksidki lõpux kirjutamata jääma, siis pakuvad vähemalt need märkmidki mingi konspekti mu eluloost. Allikana kasutasin kirjavahetusi, ajalehti, säilinud kutseid, eeskavu aruandeid ja oma mälu. Nagu need allikad olid juhuslikud ja lünklikud. Nii on ka see konspekt. Kuid ta võimaldab umbkaudugi jälgida mu rännakuid ajas ja ruumis. 1906. Aasta algas Tallinna Toompea vanglas, kuhu olin mõistetud administratiivselt eel kolmeks kuuks Volta vabriku keldris 11. detsembril 1905 toimunud Põhja-Eesti valdade saadikute kongressist osavõtmise eest. Veebruari alguses pandi vanglas rõugeid, mis mul ka üles tulid. Liikusin nagu väike laps, käsivars hell. Seitsmeteistkümnes veebruar vabanesin vanglast enne tähtaega. Olin paar päeva Tallinnas ja sõitsin siis Tartu, kus elasin salaja vanemate poole. Tallinna tänav 34. Tegin veel kaks kolm sõitu Tallinna. Vedasin relvi ja kirjandust. Esimene märts avaldasime üleskutse Noor-Eesti teise albumikaastöö asjus. Kui Tartus muutus hädaohtlikuks, asusin Peterburi. Vähemalt kaheksanda märtsi paiku olin juba seal. Elasin saabalkanski prospektil Aleksander net Lifi nime all. Olin 20 aastane, passi järgi aga 32-ni. Puutusin kokku revolutsioonilise noorsooga, eriti tehnoloogilises Instituudis. Märtsis ja aprillis viimistlesime mere ja lõpetasin hingema. Kirjutasin palju muudki, mis aga hiljem hävinud. Silmatorkav teatmeteoste suur hulk ja mitmekesisus oli nelgia otstarbe. Ei tule unustada seda, et nagu me teame, nagu Tuglas ise on sellest kirjutanud. Ta oli ju autodi takt ja annamaa süstemaatilise haridustee katkemist alati kahetsenud ja seda puudujääki püüdis ta korvata teadliku ja süsteemikindla lugemusega. Oli muidugi oli. Seda tarvis, sest Tuglas on ikka rõhutanud, et karudne materjal, mis ühe või teise ilukirjandusliku töö loomiseks tarvis läheb ja mis võib-olla sellest teosest enesest välja ei paistagi, teame ju teoste sünnilugudes, näiteks ta kirjeldab eeltöid novellimaailma lõpus kirjutamisel kus ta uuris terveid köiteid, rahvaluulet, muinasjutte, lappi, muistendeid, nagu ta nimetab samuti botaanilist kirjandust. Ikka selleks, et teos oleks võimalikult usutav, veenev tõepärale vastavusest jällegi taan rõhutanud nii marginaal linnas kui mujal, et ka kõige fantastilisem teos peab ikkagi baseeruma reaalsusel. Ainult sel juhul on ta veenem sealsamas teostuseni lugudes. Ta kirjeldab. Ta joonistas kaardid oma tööde novellide tegevuspaikadest. Et ta pidi täpselt teadma üksiku puu või, või põõsa asetuse künkad, jalg rajanud kivid nii edasi ja isegi seda, mis suunas langeb vari teatud kellaajal. Me teame, et tema kodu Tartus sai sõja ajal kannatada. Kas on ka sellest perioodist raamatuid säilinud? Jaa, on küll ja isegi väärtuslikum osa on alles, sest see oli tal juba varem ettenägelikult kodund evakueeritud eri kohtades mööda maad. Nagu siin juba August Eelmäe ütles, ei ole mõtet hakata peatuma üksikutel teostel või, või nimesid pealkiri üles lugema. Ja siiski on siin raamatuid, millest tasuks rääkida pühenduste põhjardame nendest raamatutest leida võime. Kui me siin juhuslikult riiulilt võtame mõned teosed, siis näiteks siin on Juhani Aho noorpõlve mälestused muistako, kas mäletad? See on ilmunud 1920. aastal niisiis aasta enne autori surma surma seda ilmunud 1000 eksemplari. Nummerdatud on need, Friedebert Tuglase valduses olev raamat on number 204 ja muidugi eriti palju üldiselt siis Eesti Nõukogude Kirjanike pühenduse jällegi juhuslik valik. Aadu Hint, kuldne värav. Friedebert Tuglas ele austuses. Tartu 1937 Johannes Semperi sillatalad. Friedebert Tuglase-le sõpruses Ast 1927. Juhan Sütiste umbset päevalt Sütiste peaaegu kõik luuletuskogud on pühendustega see viimane luuletuskogu antud pärast Sütiste surma ja sisaldab Ella Sütiste pühenduse Friedebert Tuglase ele viimne tervitus, Johan Sütistelt 12. aprill 1945 või noh, näiteks Rudolf Sirge häbi südames Friedebert Tuglasele südamliku käesurvega, teine märts 1959 ja nii edasi. Jällegi pühendus, mis seda maja eriti puudutab. Marie Underi luuletuskogu ääremail soojade tervitustega Friedebert Tuglase üle ja mu aiale Marie Under 1964 või Debora Vaarandi unistaja aknal. Elo ja Friedebert Tuglas ele kõige soojemate tunnetega 1959 ja nii edasi. Me oleme rääkinud nüüd raamatutest, kuid need paksud rohelise kaanelised kaustikutega, kuidas te nimetate neid sisaldavad palju muud. Aleksander Gabral, teie ülesandeks siin majas on hoida seda maja korras ja koos. Mida tahaksite teie kunstikogudest esile tõsta? Ütleme, siin. Mapist välja Ado Vabbe tušijoonistused. Me teame, et on illustreerinud väga palju Tuklale asju ja üldse meie varasemaid väljaandeid. No Tuglas hindas Ado Vabbe juures eriti seda, et alati ta kinnitasid, Ado paber on väga tugev anatoomia tundmine. Põhi on väga hea. Ta on väga produktiivne ja sealjuures väga elegantse joonega ja ta suure naudinguga korjas kõiki asju, kuna Vabe looming pidevalt teostus, kas see oli siis kohvikulaua taga või, või vesteldes ta käed kogu aeg käisid ja ta joonistas lakkamatult, ehk näiteks nagu siin on koorist, kellest ei teata võib-olla nii palju seda, et Ethan pääle karikad, turistid tegelenud muude asjadega. No tal on väga palju päris huvitavaid allegoorilise sisuga joonistusi, igasuguseid valge lehti teinud ja albumit kujundanud. Korile väga ja ajastule väga omapärase teostusega muidugi filigraanselt peenelt joonistatud tuši joonis. Aga kõiges selles on väga paljust, allegooriat, sümboolikat, nagu me näeme just kori selle laadilistes asjades. Näiteks kirg, see on aastast 1919 19 ja nagu eelmine, nagu eelminegi ja no see on umbes samast perioodist on kõik näiteks fantastiline maastik seal kõik võtnud eriskummalised vormid, puud, maa, lilled, nii et teil on selliseid asju, mida, mida ei, võib-olla ei tunta nii palju koristada. Tuckla juures on muidugi sinna olemas nagu ka nagu ka Star korterist, sellepärast et näiteks Starkopf filmi tunneme kui nimekaid ja tugevat skulptorist. Aga Tuckla kogus on ka muidu kõiki. Kontuuritud tušijoonised, kaks tükki säilinud. Kõigepealt Tuglase tööpäev kestis 70 aastat ja ilmselt selle aja sees on kontaktis olnud peaaegu et kõigi kõigi kunstnikega. Aga mis saab nendest kunstikogudest, mis praegu seisavad nappides põhiliselt siin muuseumis? No see on juba enda soov oli, et ehitada sellele majale juurde tema kunstikogude eksponeerimiseks spetsiaalsed ruumid. Juurdeehitusprojekt valmis, samal ajal kui Tuglas suri, Tuglas seda ise ei näinud. Ja, ja muidugi see vaim kestab edasi ja üks ruum saab nende kunstikogude eksponeerimiseks otsekohe. Kohandad Tuglase käsikirjade hulgast me leidsime tema enese käega sinise, jämeda, sinise värvipliiatsiga tehtud eskiisi tähendab selle plaani, kuidas Tuglas ise tahtis näha ja kujutas, et selle ah juurdeehitust ja üldjoontes selles vaimus praegu see ehitus toimub, nii et tegelik projekt langeb Tuglase enesesooviga kokku, tahaksid teda rohkem rääkida selle juurdeehituse mõttest ja otstarbest, me saame kasutada seinapinda kunsti väljapanekute jaoks ja muidugi mis väga oluline ja mida Tuglas ise rõhutas, on see, et seda raamatukogu, millest eelnevalt juttu oli, saaksid kasutada need inimesed, kellel seda tarvis läheb oma uurimistöös või, või loomingulises töös. Kõige suurem töö on vist käsikirjade mappidega? Jah, nüüd käsikirjadega. Või on ka hästi palju, kuigi Tuglas suure osa oma käsikirjadest, need on ta suures osas juba varem andnud kirjandusmuuseumile. Siin on eriti kirjavahetuse, siin on ainult viimaste aastate kirjavahetus ja loomulikult kuulub see edaspidi üleandmisele Tartu kirjandusmuuseumile, kus, kus põhikogu säilitatakse ja muidugi nagu teada, on ju valitsuse otsuses Tuglase mälestuse jäädvustamise otsusele ette nähtud demagoogiat teoste väljaandmine. Tuglas tegi selle jaoks juba väga palju. Käsikirju valmis tema poolt veel viimati viimastel aastatel redigeeritud käsikirjad valmis, nii et me peame need siis trüki toimetama. Ja. Käsikirjad kuuluvad säilitamisele, kirjandusmuuseumit. 1949. 28. aprill lõpetasin korki Artammuunowitte ettevõtte tõlke. 591 lehekülge. Esimene mai sõitsime Saku valda Kirjanike liidus Effluse all olevasse Punase tähe kolhoosi. Elo Semper, Tooming Nurme, veetam Viiding ja teised ettekanded rahvamajas jalutusi. Õhtul nägime veel Aadu Hindi, kuhu lähed, seltsimees direktor, lõpu Draamateatris. 14. mai Kirjanike Liidu juhatuse koosolek. Õhtupoolikul sõitsime Elo ja mina autol 30 kilomeetrit Tallinnast eemale Pärnu ja Haapsalu maantee ristmele. Ilus väljasõit. Tõin pisikese kuuse ja istutasin koduaeda. Kevad on üldse varajane ja kaunis olnud ning hoolimata oma suurest nõrkusest olen ometi palju aias õiendanud. 15. mai, Semperid ja krusten meie pool. Kirjanike Liidu juhatuse koosolek, kirjanduskriitikute nõupidamine Kirjanike Liidus. 29. mai kirjutasin Pisi artikli igavesti elav Puškini juubeli puhul. 31. maini Kirjanike Liidu juhatuse koosolek, selle järel dekaadi alamkomisjoni koosolek. Neljas juuni Puškini 150. sünniaastapäeva juubelinäituse avamine kunstihoones. Viies juuni Kontsert aktus Puškini juubeli puhul Estonia kontsertsaalis. Edward Pälli pikem kõne puskinist. Kirjutasin märkme suurel tähtpäeval Puškini puhul. Kuues juuli, esimene neist tuhandeist Kressidest, mis tänavu maha tegin, õitseb. Kaheksas juuli Kirjanike Liidu juhatuse koosolek. 10. juuli Teaduste Akadeemia teaduslik sessioon uue elu kolhoosis Raikküla vallas kabala rahvamajas. Sõitsin koos Elo ja Roosega autol hommikul välja ning õhtul tagasi. Põllumajanduslikud ettekanded, väga suur osavõtt, ilus ilm ja huvitav ümbrus. Rahvakirjaniku erksast reageerimisest momenti või oma ajastu sündmustele on põhjust rääkida siin muuseumis väljalõigete mappide puhul. Mees on jälle üks map aastast 1000 905915 on on kirjutatud kaamele August Eelmäe. Mida see sisaldab? Jah, see on nüüd esimene map, aga neid üldse kokku on 25 kronoloogia loogilises järjestuses ja selle on nakate koostatud Tucklasel enesel. Esimese mapi juurde kuulub selline seletus, nagu Tuglas on siia lisanud et väljalõiked on kleebitud kirjutuste ilmumisjärjekorras. Mõnes kirjutises ei esine üldse mu nimi, kuid säärastel puhkudel olen ma kõnesolevast üritusest ometi aktiivselt osa võtma. NUT lisaks leidub paar väljalõiget, mis näiliselt kuidagi minusse ei puutu. Kuid mis ajajärku iseloomustades ka mulle isiklikult tähtsad oli. Niisiis selline väärtuslik kultuurilooline materjal siis alates aastast 1905 nagu mainitud. Koostamine, siis on siin ääretult palju abi sest need väljalõigete mapid sisaldavad ka väljaspool Eestit ilmunud materjale, mida Tuglasele vastavalt maalt saadeti ja mida ei tarvitse ja tõenäoliselt kõiki sugu ei olegi ka meie raamatukogudes, nii et see on õieti ainuke ainuke materjal mitmeski osas. 1958. Lõpetasin pagulasaastate redigeerimise, kirjutasin palju lehekülgi uuesti. Nüüd on kõik avaldamatagi teoste kogu trükivalmis. Ja nii olen suutnud vähemalt poole või üle sellegi kogu oma toodangust veel kord kriitiliselt läbi töötada. Alles kell viis hommikul jäin magama. Elo luges mulle Chucotti muinasjutte. Viieteistkümnes detsember käis Juhan Smuul ettepanekuga, et mina vanima kirjanikuna kirjanike kongressi avaksin. 16. detsember Paul Rummo tõi andmeid avakõne jaoks. Koostasin selle kõne 18.-st 20. detsembrini. Eesti Kirjanike Liidu kongress Toompeal. Ülemnõukogu saalis algas igal hommikul kell 10. Võtsin peaaegu kõigist koosolekutest kolme päeva jooksul osa. Minu avamistoiming läks vist rahul oldavalt korda. Üldiselt valitses kongressil sõbralik, mitte isiklik toon, ei võrreldagi näiteks teise kongressiga. Kirjanikkond oli peaaegu täies koosseisus kohal, samuti rohkesti esindajaid teistest vabariikidest. Kaheksateistkümnenda detsembri õhtu veetsid gruusia kirjanik, parata šviili ja Lydia Toom meie pool nõmmel. 20. detsembri õhtul kell 20 algas kongressi lõpp koosviibimine glooria ruumes. Hea hoogia tuju. Muuseas tiiduse lõbusad improvisatsioonidel. Pidu kestnud kella kuueni hommikul, kuid meie, Eloga lahkusime sealt juba enne keskööd ja sattusime haruldaselt kirjandusliku autojuhi peale. 22. detsember kell 10 keele ja Kirjanduse Instituudis Kalevipoja teadusliku väljaande toimetuskolleegiumi koosolek koos kümmekond inimest, Päll, Annist, Ariste ja teised kestis paar tundi. Õhtupoolikul meie poollaarmann õhtul Hint. Viimane käsikiri, mille kallal Tuglas kõige viimati veel töötas. See käsikiri on praegu trükikojas kirjastuse poolt juba toimetatud ja üle antud. Loodame peatset ilmumist. See käsikiri sisaldab selliseid asju, mis Tuglasel teistest väljaannetest ja teistest raamatutest oli välja jäänud näiteks väikese Illimari-ist välja jäänud peatükke, aga mis on omaette ka tervikut ja need materjalid on Tuglas koondanud sellesse käsikirja, mis kannab pealkirja rahutu rada. Ta arvas ise, et see käsikiri on küllalt võrdlemisi egotsentriline aga ometi lootis ta, et see pakub ka laiemat huvi ja nii see tõepoolest on, nii et selles võib lugeja ja kuulaja varsti veenduda, kui raamat ilmub. Ja see sisaldab siis ka seni avaldamata lõike mingil määral. Küll jah, selliseid, mida, mis hoopis ei ole ilmunud osa materjali on ilmunud ajakirjades. Et me leiame isegi selliseid näiteid võib-olla Tuglase puhul isegi ootamatus žanris, nimelt värsivormis on tal siin mõningad tööd käsikiri lõpebki siis ja teostega, mille üldpealkirjaks on Tuglas pannud kolm läkitust. Nendest üks polemm, Pealkiri poleemiline läkitus on meil olemas ka Tuglase eneseesitusest millest on võimalik katkendit kuulata. Poleemiline läkitus, üks tülgatsin kalarannas, et ja kujutab siis ette, et sellest peab õues moteesi India ookeanis. No sellise mehe saanis. Ta ei taha. Või teine on nühkinud paaril kiirel naha. Nüüd aga ringi karguta, targuta küllu alles. Kui Aafrikas keskel musta rahva kordiaati pidasin ja 10 tüüri saagida koju ka edasi. Ei. Küllaltki laialt tuntud teie koostöörahvakirjanikuga kui jutt on tema teoste redigeerimisest kordustrükkides ja ilmselt töötasite te koos ka siis selle nimetatud koguteose ettevalmistamisel. Jah, sööjat, Viimane töö, mille juurde Tuglas korduvalt tagasi pöördus, see oli 70. aasta sügisel ühe korra mäe koos, lugesime selle käsikirja, Tuglas esitas oma parandusettepanekut ja siis Rada juurde ja mul on selgesti meeles, et viimane selle käsikirja lugemine toimus kolmandal aprillil 1971. See on neli päeva enne viimaseks jäänud haigla teekonda. Tuglas oli selles mõttes. Ei saanud ta kõiki tekste ise lugeda või kirjutada. Ometi oli ta mälu sedavõrd suurepärane, ta teinekord koostööd tehes lihtsalt ettelugemisel. Kui tekkis keelevääratus, siis Tuglas. Jätke järele, kas see sõna ei olnud mitte niimoodi, nii et, et see on midagi täiesti erakordset.