Esimene naiselikkus ja käsk, mille ma endale mällu vajutasin, oli see, et naine ei tohi kanda läpatallatud tuhvleid kanvaas. Ma olin siis tütarlaps, kui ma seda juhuslikult kuulsin. Ja ütlejaks oli mu oma tulevane mees. Ma püüdsin lennult tema käsu nagu tähtsa tuvi teate ja jäin ootama uusi, mis tulid alles aastaid hiljem ja tekitasid minus juba rahutust ja vastulauseid entuhvlite käsku. Ma võisin tõrkumatult täita. Mulle endalegi meeldisid ilusat pilkupüüdvad toatuhvlid. Kuigi, tõsi küll, ma ei saanud endale alati selliseid lubada. Lapsed oleksid kohe pihku võtnud heledad tutid nagu linnupojad ja hinganud neile oma armastavat elu õhku mis muudab linnupojad elutuks. Ja samas poleks need linnupoja tuttidega toatuhvlid ehk sobinudki köögimiljöösse. Nii et ma olin sunnitud oma jalgu tagasihoidlikku masse tuhvli paari torkama. Ent millinetuhvlite paraad oli Gerda juures kõikvõimalikud värvide kombinatsioonid, tikandid, linnupojatupsud, mida ma salajas endale ihaldasin ja väikesed kikkis lipsukesed südamikud, sätendava pärliga ja klõpsuvad kontsad, mis tegid sääre siredaks ja hääletud amet, tuhvlid, mis oma pehmusega ümardasid sääremarju. Võta ja vali vastavalt meeleolule või kleidile. Ent kas ainult tuhvlite paraad? Kas Gerda juures polnud ka nõude paraad? Klaasriiulitel seisid rivis kristallpokaalid oodates käsku, mille nad peavad oma sära sammu demonstreerima ja vaasid sügavate lõikepindadega kristallvaasid, mis kogusid endasse päikese ja elektrivalgust, et paista seda prorektorina tuppa tulijatele näkku. Nii oli see olnud lapsepõlvest peale vannitoa roosa paraad, kabineti tumepruun paraad, külalistetoapatjade paraad, isegi lillelaud oma kunstlillede ja kunst. Puhmaste rohkusega oli paraad väikese läigatava veesilmaga keskel miniatuurse purskkaevuga, mis iga hetk, kui nupule vajutada, võistmiserdama hakata ja pritsida üle plastmass isalikku, mis oli puhmaste vahele peidetud kui elu sümbol. Gerda ema oli teistsugune kui minu ema või minutaoliste emad oma väikeste veidrustega kokku. Gerda ema aknal oli alati lillekorvi paraad, just nagu oleks ta operetiprimadonna, kellele saadetakse lakkamatult lillekorve. Aga Gerda ema ei olnud näitlejanna. Ma tundsin teda vähe. Ta oli alati ära, kui ma Gerda juures käisin. Esimest korda olin temaga koos alles täiskasvanuna, kui Gerda pidas restoranis oma sünnipäeva. Gerda tuli mulle tänaval vastu ja ütles. Teeme ühe klappimis õhtu ära mulle mingisugust kinkide võtta, ainult raha kaasa. Gerda ema tellis too kordsekseri ja Gerda oli pahane, tema salatit menüüsse ei võtnud. Ema tõstis kogu aeg Kerdale toitu taldrikule, et Gerda millestki ilma jääks. Ja esimest korda ma nägin, et Gerdal oli pisut piinlik, ta ütles. Mul on tunne, nagu oleks mul viies sünnipäev. Ema kehitas usaselt õlgu, lausus imelik, ise tahtis salatit saada ja nüüd, kui ma talle seda tõstan, ta solvunud kunagi ei tea, mis on tal meele järgi. Kuid ta läks tantsima, käskis ema mul panna tädaldiku peale. Kala. Ma ei tahtnud panna, pange pange, ütles Gerda ema, muidu Kerda kala ei söö. Aga nii ei saa ta aru. Ja kui ma ikkagi pannud, tõstis ema ise üle minu Gerda taldrikule kala. Küll te näete, ta sööb selle ära. Gerda tuli tantsimas tagasi, hakkas toitu näksima ja pistis kala suhu. Mis maitsev asi see on, küsis ta ja ema võidu rõõmutses. Teisest lauast käis üks noormees kogu aeg Kerdad tantsima palumas. Ema oli väga õnnelik. Näete, Kerda hakkas sellele noormehele meeldima, ütles ta. Aga Gerda käest küsis, noh, mis ta sinuga rääkis? Gerda mees jäi ikka rohkem ja rohkem mossi. Ja lõpuks ütles, et teinekord ta enam ei tule koos Gerda emaga restorani, et Gerda peab valima ema või tema vahel. Ma ei tea, kas ta pidas oma sõna. Kuid Kerda kõhkles ema ja mehe vahel kaua. Mõnikord tundus, et Gerda jääbki kõhklema. Ta käis pidevalt kahe vahet. Ema pool ei pea maksma, ütles ta. Aga ego nõuab raha. Me poolitame isegi kohvikuarve. Kohvikus maksab küll Egon ära, aga niipea kui koju tuleme, kasseerib ta minu osa sisse samuti kino ja teatripileti hinna. Ja kui üks ostab pool kilo suhkrut, siis teine peab talle veerand kilo ära maksma. Ma ei mõistnud nende abielu. Ma ei mõistnud Gerdat üldse. Ma teadsin küll, et ta tahtis pehmelt ära elada, toatuhvlid jalas. Aga ta oleks võinud võtta vähemalt oma kontsadega toatuhvlid ja klõbistada nendega mööda tuba. Temaga ütles sobimegoniga voodis ideaalselt. Lõpuks tekki Seegonil Gerda emaga lahendamatu konflikt ja Gerda pidi otsuse langetama. Kas minna täiesti Egoni juurde elama või temast loobuma. Gerda loobus emast. Ta kirjutas emale kirja näkku. Ei saanud emale öelda, et emane egoist et arvestab Egonit ainult siis, kui tal teda vaja läheb. Ei saa enam kodus elada, kui ema ei luba Egonit isegi vannitoas suitsetada. Niimoodi lõppes Gerda pik peolise elu järk. Esialgu ta vist ei kahetsenud. Ta püüdis kohaneda olukorraga, kus pole enam kaetud lauda. Aga tasapisi hakkas ta Egoni kodus võrseid ajama. Ta puhkes seal vastu ootust õitsele. Novel lett kinnastest. Ühel päeval põikas kooliõde minu juurde sisse kudumistöökotis ja ta vardad liikusid peatselt sama kiirelt nagu su bemenutasime minevikku, kuni ta hüüatas. Sa mõtle, inimesed arvavad, et ühe kindapaari tegemine on kudujal tühiasi. Aga kinda paaris on 11000 silma saiusu võtta kokku 60 rida, igas reas 64 silma. Palju sa saad? Ma ei tahtnud kokku võtta, mulle pole kunagi meeldinud arvutamine. Ma võtsin parem kokku oma lapsepõlve, kus mu kindad olid kõik nagu ühe vitsaga löödud äikesed valget täpid halli maavillase lõnga sees. Nii et ma peaaegu vihkasin neid. Nad ei lasknud mind välja lakkamatust lumesajust, mis langes igavate korrapäraste täppidena hallist taevast. Nad haarasid mu enda keskele ja pisendasid mind samuti peeneks. Lume pihuks. Oleks mulle lapsepõlves keegi öelnud, et need täpid võivad ka linnu silmad olla. Võib-olla ma poleks kinnaste suhtes nii vaenulik olnud. Linnusilmadega oleks saanud kõnelda. Nad oleksid olnud midagi elavat, midagi pilkuvad, mis oleks ka minu pilgu kinni püüdnud. Aga lumetäppide langev muster oli tuim ja jäi mu peos paigale. Nad ei olnud laternate all keerlevad lumehelbed, mida võis vaadata millegeerlemises ja pöörlemises, oli rahutukstegevat, tuulehoogu ja tantsukutset. Ja samuti erutavat enda unustamist keeldudest vabaks saamist. Vahel, kui vanaema saatis meile toidupakki sealihakäntsaka ja omaküpsetatud porgandipirukaga, leidis ema lõhnavate õunte keskelt väikese kindapaari ning ütles. Näe, vanaema on sulle uued kindad kudunud ja käskis mul need kätte panna, et kas on parajad. Kartsin emale vastu hakata ja tõmbasin kindad kätte. Aga niipea, kui näed mul käes olid, tulid silme ette millegipärast nunnad pikkades mustades kleitides. Ja ema imestas. Sai rõõmustagi vanaema kinnaste üle. Ma rõõmustasin alles siis, kui ise esimesed kindad kudusin koolis. Käsitöö tunnis. Valisin väga hoolikalt näidiseid, ehkki teadsin õigupoolest kohe, millised ma koon. Nägin neid naisteajakirjas, Maret, aga võib olla ka ajakirjas kõigile ma ei mäleta enam hästi. Need olid pikad märmastatud äärtega kindad, mida sai varrukate peale tõmmata. Kuid mitte ainult pikkus ei olnud tähtis, vaid värv punane ja mustvalgel põhjal väikesed kollased Räpsud. Vahepeal. Ema ütles. Sai, käi nendest kinnastest üle, vali midagi lihtsamat. Ent mina ei raatsinud värvilisest rõõmust loobuda. Ma kudusin ja harutasin, harutasin ja kudusin, silmad jooksid varrastelt välja ja samas kasvasid juurde. Muster läks mitu korda sassi ja lõng määrdus, kuid lõpuks ma sain need valmis. Ema pesi kindad puhtaks ja esimene pesuvesi uhas minema kinnaste särava toreduse. Punane ja must, valgusid valgesse ja hakkasid omavahel tülitsema ning valge pahandas, et nad olid oma imbumisega teda ära määrinud. Ja siis hakkas muster mind süüdistama oskamatus kudumises ning pitsites mu käeselga. Ja pikk kindaäär vajus mu mantli varrukal lonti. Ent sellegipoolest eelistasin neid nunnakinnaste asemel. Palju sa said, küsis mu kooliõde võtta, võtta kokku 60 rida igas reas 64 silma. Hakkasin korrutama 3840, vastasin vastu tahtmist. Nii ütles mu kooliõde. Nüüd kirjuta kahandamis read üles ja võta kokku 64 60 56 52. Iga kord vähenes neli silma, kuni lõpuks jäi ühe peale peatuma ja kokku tuli täpselt 545 silma. Siis pidin liitma pöidla silmad. Sain täpselt 108 kümmet silma, aga mu kooliõde hüüdis. Nüüd sa küll eksisid. Ma ju ütlesin sulle, et ma ei oska arvutada, laususin mina ja hakkasin uuesti liitma. Seekord sain õige arvu, oli 780 pöidla, kokkuvõtmine on ise juba 100 silma, hüüdis mu kooliõde. Noh, võta nüüd kokku. Kas saad ühe kindapaari peale, 11000. Ma sain 10440 silma, mis tegelikult ongi peaaegu 11000. Mu kooliõel oli õigus. Ma armastan kudude värvilisi kindaid, ütles kooliõde ja siis neid oma sõpradele saata. Viimane kord sain tänukirja. Ma näen, et sul on tervis korras, sa teed lõbusaid kindaid, ta puhkes heledalt naerma. Tal oli veel puhas rikkumatu naer. Või oli see kinkimis rõõm, mis temast naeruna välja purskus? Ah, ega ma poleks neid kindaid teinudki tõmbuste tagasi, aga ma hakkasin kapi kraamima ja mul oli nii palju tolguta, lõngakerasid tekkinud, tolguta, lõngakerasid, küsisin mina? Jah, niisuguseid pisikesi kerasid, millega pole midagi peale hakata ja siis ma kutsusingi kindaid. Aga minule tuli jälle meelde lapsepõlv ja vanaema, kelle kapis polnud ühtki tolguta lõngakera vaid hall maavillane lõng. Ja kes pidi talveõhtutel terve pere tarbeks kindaid kuduma. Mitte kingiks ega rõõmuks, vaid vastupidavaid, töökindaid, töö ja sooja kindaid. Ja ma nägin teda lugemas 11000 silma ja 11000 silma. Või olin see mina, kes nüüd tagantjärele luges tema ainult kudus ja kudus. Mida rohkem ma lugesin, seda kiiremini võnkus soojuse ja iluvahekord, nagu oleksid nad olnud kaalukausil. Ja kuigi ma heitsin ära kaotatud igatsuse oma rõõmu hoogsa viskega kaalule jäi maavillase raskus peale just nagu oleks vanaema töörügamine andnud omalt poolt talle lisa. Ja ma lugesin edasi 11000 silma ja 11000 silma. Või oli see rõõm, mis sundis vanaema vardalt tõstma silmi 11000 ja 11000, nii et aina luges ja luges ka siis rõõmu saab lugeda, kohkusin ma endamisi. Ja mu kooliõde pani oma kudumistöökoti. Külaskäik oli lõppenud.